Kurtsin pereliikmetele siin ükspäev, et olen end nii hästi igasuguste tegevuste vahel ära planeerinud, et pole võtnud aega tehtud tööde eest isegi arveid esitada. Ei saaks öelda, et kõik on töised tegemised, kuigi tööpuudust mul tõesti pole. Pigem on nii, et enne aasta lõppu ühtki suurt projekti enam ei võta. Lihtsalt ei mahu kuskile. Mingid väiksed, n-ö ühe-kahekordsed tööampsud/hädaolukordade lahendamised on veel mõeldavad, aga see on ka kõik. 

Praegu on lihtsalt nii mitu suurt projekti korraga käsil, millest kaks – Värska Originaali juubeliraamat ja sotsiaalministeeriumi veebi toimetamine – käivitusid augustis. Septembri viimasel päeval alustasin koostööd ühe ägeda Eesti ettevõttega – Kõnekindlus, kes teeb logopeedilisi mänguasju. Jätkub ka Priit Valknaga raamatu kirjutamine, loon sisu ühele affiliate-marketingiga tegelevale ettevõttele, teeme oma siinse äripartneriga (ja ka üksi) kirjutamiskoolitusi, neist järgmine on detsembri alguses; nõustan inimesi, kes soovivad oma memuaare kirjutada ning kuidagimoodi leian selle kõige kõrvalt aega ka enesetäiendamiseks ja loometööks. Näiteks taasalustasin tööd oma kirjutamismentori Jamie’ga. Nojah, ja siis ülikooliõpingud ning tantsutunnid. Aeg-ajalt on küll veidi kingadeta kingsepa tunne, näiteks kui mõtlen kodukale, kus on üht-teist veel vaja teha selleks, et seda blogi seaks sealtkaudu ka lugeda (ja et see seal ka automaatselt ise uueneks). Praegu mul seda kalendrisse märgitud pole, seega ei luba midagi. 

Eelmisel nädalal algasid eeltööd, tänasest sai avalöögi projekt 1000 tunnet Järvamaalt, millega on esialgu tööd jaanuari keskpaigani. Peaksingi uue kalendri ostma, sest jaanuaris on kirjas üks ettevõtluseminar, kus Iainiga (seesama äripartner Manchesterist) oma seminari teeme, veebruaris aga viin õpituba/seminari läbi ühele Eesti asutusele. 

Novembrist on taastunud ka otselennud Eesti ja Šotimaa vahel. Seega, kes külla tulla soovib, siis see võimalus on täiesti olemas. Meie jõuluks Eestisse ei tule. Pakki meile saata vist pole ka väga mõtet, sest ise lennata on odavam kui tollimaksu maksta. Mingi hetk, kui vaatasin, olid lennupiletid edasi-tagasi täiskasvanule ca 25 eurot. 

Kutil oli oktoobris kaks nädalat koolivaheaega ja selle raames käisime 4 päevasel reisil. Sihtkohaks Skye saar ja Lääne-Šotimaa rannik. Selle reisiga oli nii, et ma Kutilt küsisin, kas ta tahab minna, ta vastas jaatavalt. Lasin tal siis sihtkohti otsida, kuhu minna tahab ja mida vaadata. Kõik need käiku ei läinud, sest osa kohti olid juba hooajaks tegutsemise lõpetanud, kuid üsna mitu läks käiku. Näiteks Loch Garten Cairngormi rahvuspargis ja Aviemore’i kardikeskus. Skye saar huvitas teda ka. Seevastu nt Harry Potteri teemalised paigad jätsid teda suht külmaks – ei viitsinud isegi autost välja tulla.

Skye saare puhul panid mind eelkõige ahhetama need tohutud joad ja joastikud, mis mägedest alla tulid. Cairngormis ma niimoodi pole näinud jugasid. Skye saarel tegin ma ka midagi elus esimest korda, midagi, mille kohta ma olen öelnud, et “see pole minu teema”. Ei saa just öelda, et see on harjumuseks kujunenud, aga ma olen selle ära proovinud: minna vette, kui ka väljas on jahe. Külma vette. 

Ehk siis, käisin ujumas. Põhjameres, ja õhtupoole vihmasajus ka nendes kuulsates Haldja-basseinides ehk Fairy Pools. Mitte lihtsalt jalgupidi vees, vaid ikka üleni. Meil olid rätikudki kaasa võetud. Kutt selles lahesopis ei käinud, see-eest käis ta ühes järves teel Skye saarele ja Haldjabasseinides ka. Minul oli aga kaks taliujumist ühe päeva jooksul. Esimene kord oli lihtsalt nii, et rand, kuhu läksime, oli parklast 2,5km kaugusel. Hommikul oli sadanud, aga tasapisi roomas päike pilvedest välja. See 2,5 km oli järsematest ja laugematest mäenõlvadest üles ja alla, ja siis viimane kolmandik oli suisa mööda kaljunukke turnides, otsides teed porimülgaste ja nirisevate vete vahelt, kus lehmade ja lamba sõtkutud radadesse võisid vabalt pahkluuni sisse vajuda. Saabudes ootas meid rand, mille ümber kõrgusid mustad kaljud ning kus valgele, imepeenele ja pehmele liivale rullisid end korallsinise veega lained. Oli ka parasjagu mõõn, seega nägime seda valget liiva päris palju. Meie sealviibimise ajal polnud seal kedagi, kui juba olime tagasi minemas, kohtasime sel raskel kolmandikul üht paari, ja tagasiteel veel kaht paari. Teekond ise kulges koos lammaste ja veistega. Olid teised küll veidi uudishimulikud, aga hoidsime üksteisest viisakasse kaugusse. Seda enam, et teekonna alguses oli soovitus loomi mitte häirida. Mingit aeda ju nende ega meie vahel polnud, pull patseeris suisa keset teed. Esialgu arvatud poolteise tunni asemel veetsime sel rajal matkates, rannas supeldes ja vaateid nautides, kaljudel turnides kolm tundi. 

Kutt kauni liivaranna poole kõndimas. Teekonna algus. Pärast seda oli veel mitu, järsemat küngast.

Seejärel läksime Armadale’i lossi, kus lossist endast on küll vaid kaunid varemed (ehituspraagi tõttu kujunes remont üsna võimatuks, nii see siis lagunes, kuni lõpuks muinsuskaitsega kooskõlas katus jms konstruktsioonid eemaldati. 

Lossi ümber on aga hästi põnev aed, kus märkmisväärsetel puudel on juures ka selgitus, kuidas see puu sinna aeda sattus, kui vana see on ka kui vanaks sellised puud elavad. Panin siia kaks pilti ka, mina pikutan ühe üsna noore kuuse juurtel – see võib elada isegi 500 aastat vanaks, aga vanust oli ca sajandi jagu, hästi kiirekasvuline. Kutt on aga mingi teise puu taga peidus. Selle kõrval oli üks hästi laiavõraline puu, mis oli nagu tuhandejalgne ämblik, oksad rohelised ja nendel väiksed sõnajalad kasvamas. Kunagises tallis oli kaunis ja üsna okei toidukoht. Bistroo. Teises, moodsamaks renoveeritud kõrvalhoones aga muuseum, kus Skye saare ajaloo, aga ka Šotimaa ajaloo kohta lähemalt teada sai. Taaskord – planeeritud tunni asemel läks meil Armadale’s üle kahe tunni. Mis mulle seal muuseumis meeldis, et oli kasutatud ka helitaustu ja luuletusi – ajalugu oli edasi antud ka luule kaudu. 

Muu hulgas sain muuseumist teada, et torupillimäng ja ka kildid keelati ära 18.sajandi keskel ning torupillimäng jäi traditsioonina alles ainult seetõttu, et seda kasutasid sõjaväelased. Nö šoti mägilased olid juba siis Briti armees arvestatav üksus. Kilt kui klanni sümbol ja paikkondade eristamise vahend, sai tuntumaks veidi rohkem kui sadakond aastat tagasi, kui neid seoseid uurima hakati. 

Fairy Pools, õhtuhämarus.

Samuti šotlaste väljarändest: kuidas neil oma kodudes elud nii kibedaks tehti, et kuudepikkune reis pisikeses punkris umbses laevas tundus parem kui jääda. 

Päris kindlasti meil vedas ilmaga. Laupäeva hommikul, ehk sel nn talisupluse päeval, oli hommik veidi udune, ja õhtul basseinide juures hakkas mõnuga sadama, aga vihm ei ole see asi, mis takistaks kuskile minekut. Vähemasti siin mitte. Kui juba kodust nii kaugele on tuldud, mis seal ööbimiskohaski passida. Ööbimiskoht polnudki meil üldse Skye saarel, vaid teiselpool silda, mis Skye saarele viib. Me tegime nii, et läksime hommikul laevaga Mallaigist, aga tagasi tulime üle silla. See, et ööbimiskoht oli Kyle of Lochashis, andis meile võimaluse kohe mitu korda üle silla sõita. Ööbimiskoht ise oli samuti enam kui sajandivanune maja, ja ehitanud oli selle praeguse perenaise vanaisa. Mulle tohutult meeldis, et selle maja lugu oli külalistele lugeda pandud. Seda olen ka teistes ööbimispaikades näinud. 

Majas olid olemas ka kaminad ning pesumasin, mis ilmselt päästis meie reisi mõnevõrra, sest Kutt oli esimese kahe päevaga kõik neli kaasa võetud dressipaari suutnud mõnusalt mudaseks muuta. Kokku oli majas kolm magamistuba, seega mahtunuks sinna viis-kuus inimest magama. Kui läänerannikule asja (ja kindlasti tuleb asja), kasutan igal juhul võimalust sinna veel minna. 

Pühapäev oli aga täiesti päikeseline ja väga soe – Kutt liikus T-särgiga ringi. Siis vaatasime saare kesk-ja põhjaosa. The Storr või Vanamees Storr on kaljude kogum, kus suurel kaljul oleks justkui nägu ja siis need väiksemad, mis mille poole vaatan, ja mis tegelikult on ka kõrged, on justkui püstised sõrmed. Mäe enda kõrgus merepinnast on 719 meetrit, suhteline kõrgus 674. Legendi järgi oli Storr hiiglane, kes sellel poolsaarel elas, ja kui ta maeti, siis tungis tema pöial maa seest välja, mis moodustaski omalaadse maastiku. Tunnise jalutuskäigu asemel võtsime taas vähemalt kaks korda rohkem. Päris mõnus, järsk turnimine oli sinna üles. 

Sina võid ju autoga teel olla, aga ega lammastel seepärast kiirem hakka.

Esmaspäeval tulime teist teed pidi tagasi, kasutasime maksimaalselt valget aega. Ikkagi oktoober. Sõites üle Carroni jõe, vajutasin üsna otsustavalt pidurit. Hirved! Hommikuvalguses. Keset jõge. 

Mu Facebooki seinalt leiab kogu reisist mahuka albumi. Joad meile meeldivad. Linn Falls, Rogie Falls, Pattack Falls olid need, mille juures peatusime väljaspool Skye saart. Pattack Fallsi ümbrus oli hästi müstiline, Rogie Falls oli aga hästi võimas. 

Mind aga ootab 20. novembril ees esimene siinne jõululaat. Pole ka kuskile mujale end veel kirja pannud. Võimalus oli ka terve jõuluaeg veeta Aberdeeni jõulukülas, aga mõtlesin kõigi oma kirjutamisprojektide peale ja loobusin. 20. novembri üritust veab aga siinne sõber, austraallannast Zara, seega on see ka võimalus üle pika aja kohtuda. 

Tantsutrennid-tunnid on kahel päeval nädalas, detsembris saab aasta esimesest tantsutunnist. Üht-teist olen ikka õppinud ja kogu see salsa kogukond on tõesti hästi kokkuhoidev. Praegu kavandame kõik koos meie õpetajale sünnipäevaüllatust. 

Ahjaa – millest ma üldse ei kirjutanud, on sõnakunsti üritused. Nüüdseks olen kolmel silmast-silma üritusel käinud. Kas ma just luuleprõmmijaks hakkan, on iseküsimus, kuid kirjanike kogukonnaga kontaktide loomise ja ka oma esinemisoskuste harjutamise mõttes on see igal juhul oluline. Eelmisel reedel, kui tähistasin endamisi kaht aastat teadliku enesearengu teekonna algusest, laekus mu postkasti kiri Dark Angelite kirjutamisgrupist. Nad soovivad, et jagaksin oma tegemisi nende iganädalases uudiskirjas. Saatsin pildid ja teksti ära, sest see kogukond on minu jaoks hästi südamelähedane ning ma olen hästi tänulik, et nad mind nii soojalt on vastu võtnud. Tegelikult on ju kõik seda teinud. 

Esimene sügistorm on ka ära olnud. Itsitasin, kui lugesin kohaliku hobi-ilmaennustaja sõnavõttu, et ei mingit orkaan Wandat, Šotimaal öeldakse sellise ilma kohta sügis.

Rogie Falls

The post Edaspidi ei luba midagi või kui, siis oluliselt vähem appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Avastasin vahepeal, et olen teile “võlgu” selle suurepärase 14. märtsi kokkamisürituse, kus ma vabatahtlikuna osalesin. Ehk siis Kuti merekadettide laagri. Läinud laupäeval tehti ka kokandusajalugu, seega seekordne postitus on söögist.
Kuna mul endal selle suure söögitegemise kõrvalt polnud aega ühestki roast pilti teha, olemas on ainult see 15 min pausi ajal tehtud pilt külmikust, siis illustreerivaks materjaliks on toidupildid sellest, mis vahepeal olen kokku keeranud.
Nii et kellel nüüd kõht rämedalt tühi on, siis läheb sööb vahepeal või noh, eks te võite seda postitust ju ka võtta kui väikest inspiratsioonipostitust.

Minnes tagasi 14. märtsi juurde, siis 12. märtsi õhtul selgus, et poodides polnud kõiki vajalikke toiduaineid ning igaks juhuks tuli tekitada n-ö asendused. Tegelesime sellega koos teise, nn peakoka ülesannetes oleva vabatahtlikuga ca 22ni õhtul. Mul oli sõbratarist suisa kahju, sest ta pidi järgmisel hommikul kell 8 tööl olema 12tunnises haiglavahetuses.
Reede õhtul, kui poisid laagrisse viisin, tekkis reaalne võimalus ka kööki üle vaadata. See oli ca 20.30 paiku õhtul.
Ahjaa, Kolmapäeva õhtul küsisin orgunnijatelt, et millal ja kuhu võiks see nimekiri ilmuda, mida poisid peavad kaasa võtma. Meie senine info päädis vaid sellega, et tsiviilriietes st vormi pole vaja ning magavad voodites. Neljapäeva õhtuks olin saanud vastuse, et “arutame läbi ja anname varsti teada”. Varsti ei ole veel saabunud, lihtsalt nii ääremärkuse korras mainin ära.

Kodune kartulisalat.

Nüüd on meil suur kiire möödas ka. See, et tark ei torma, oli mulle muidugi jube kasulik. See tähendas seda, et kui Kuti ja ta Sõbraga kohale jõudsime, selgus, et mu sisetunne oli õige olnud ning magamiskotti ikkagi läks vaja. Seda meil muidugi polnud. Sõber lubas Kutile, et jagab, ma pigem mõtlesin sellele, kuidas pärast kodune pleed Kutini toimetada, sest reede õhtul kell 20 polnud mul kuskilt seda magamiskotti enam otsima minna. Andsin siis Sõbrannale teada, et tore on, pean pärast tagasi tulema barakkidesse, ta pakkus välja, et toob Kutile magamiskoti (neil oli veel üks varuks) ning siis saame koos köögi üle vaadata. Ideaalne. Paremat poleks osanud soovidagi. Kutt sai oma magamiskoti ja siis läks põnevaks. Esiteks selgus, et ikkagi on vormiriideid vaja ning meil tuleb need pärast ära tuua st mul tuleb need Kuti asjadest üles otsida. “Loodame, et need on puhtad,” märkisin endale mõttes.
Ühtlasi saime lõpuks teada, et lõunasöök on kell 12 ja õhtusöök 17.30.

Jasmiini riis ning kanakaste kurkumi, ingveri ja meega.

 Kui ma enne olin olnud suhtumisega, et “ähh, pole hullu midagi, ennegi 40 inimesele süüa teinud”, siis seda täisvarustuses kööki vaadates hakkas veidi kõhe. Meile küll Boss seletas, mida milleks kasutatud on, näitas ka oma kodust kaasa võetud köögikombaini, mida ta tutvustas “inseneeria tippsaavutusena” ning vaatasime üle toiduvarud. Noh, siin nägin esimest korda seda pilku sõbranna näos. Seda pilku, mis tekitas meile siseringi nalja, et “kui mitu inseneri läheb vaja selleks, et….”
Nimelt oli meil menüüs porgandi-koriandri supp, millel on 4 peamist koostisosa: porgand, maguskartul, sibul ja koriander. Koostisosadest olid olemas vaid 20 porgandit ja 2 sibulat.
Kuna selgus, et veel üht-teist oli meelest läinud osta (khm-khm, nimekiri koos kogustega oli tal olemas), siis me saime Sõbrannaga koos poodi minna. Kell oli selleks ajaks 21.30. Võtsime suuna ööpäev läbi avatud Tescosse ja letid olid tõesti hõredavõitu, kuid olulisemad asjad saime siiski ostetud. Nii, kiirelt kodust läbi, Kuti vorm, saapad kokku ning uuesti barakkidesse. Lõplikult koju jõudsin, siis oli kell peaaegu 23. Ma-ga-ma!
See oli esimene öö siin Šotimaa kodus, kus olin täiesti üksi. Veidi imelik oli. Samas olin selleks ajaks nii väsinud, et kustusin ilmselt enne kui pea patja puudutas. Hommikul kella 9.30ks olin kohal, pelgasin, et võime ajahätta jääda. Hommikusöögi järgne koristamine alles käis. Aitasin koristamist lõpetada ning kohe kui Sõbranna jõudis, hakkasime pihta.
Siis selgus, et mingeid asju on veel puudu. Sõbranna helistas Mehele ja saatis poodi. Meie ainult muigasime, sest no mida muud sa ikka teed. “Ma nägin öösel reaalselt õudukaid, et see lõpeb katastroofiga ning see, et meil on toiduaineid puudu, ei tõota head.” Ma sain tema murest aru. Meil oli kummakski toidukorraks, kus oli menüüs pasta, ca 700g makarone. Arvestades, et suur osa lapsi peale makaronide üldse mitte midagi ei söö, siis oli mure mõistetav.

Noad olid suured ja uhked ning kõik nürid! Lasin Sõbranna mehe toodud teritaja kohe käiku, sest eelnev sibula hakkimine meenutas pigem raiumist.
Meile oli öeldud, et kadetid kööki ilma täiskasvanud juhendajata tulla ei tohi, sest meil kummalgi pole õpetajakoolitust läbitud, samuti rõhutati hügieeni tähtsust – ühekordsed kilepõlled, mütsid, kummikindad isegi.
Seda hämmastavam oli, et vaid 2h pärast hommikusööki ning 1h enne planeeritavat lõunat, astus kööki sisse ports juhendajaid, kes siis võtsid võikude tegemiseks materjali. Okei, me oleme uued, kodukorrast ei tea midagi, kuid lasin sel ootamatu sisseastumisel keset salati jaoks kurgi hakkimist oma tähelepanu hajutada sedavõrd, et tegin midagi, mis Sõbranna ärevust veelgi suurendas – torkasin endale äsja teritatud noaga kätte. Klassika, ma tean. Ainult üks tasane “f..k”, ristis hambad ning tasane palve “mul on su abi vaja” sellal, kui pöidla ja sõrmedega haava kinni vajutasin. Mõtetes lasin kõikidel teadaolevatel vandesõnadel tulla, silmadega palusin Sõbrannalt vabandust. Muide, ta töötab kirurgia osakonnas õena, seega ma esmaabi kvaliteedi pärast ei muretsenud.
Külm vesi tõi kaasa kohutava kipituse, lasime verel veidi joosta, haav kuivaks ja kuna surve oli korralik, siis plaaster poleks päeva päästnud. Kätekuivatuspaberist tugev nn tampoon, ja hoidsin lihtsalt seda haaval peal. Serveerimise ajaks oli verejooks peatunud, saime plaastri peale panna. Lõunasöök maitses lastele ja n-ö tagasi toodud toitu oli taldrikutel väga vähe. See oli meile tõeline töövõit. Olime endaga väga rahul. Kusjuures suuremad kadetid pakkusid end veel appi nõusid ka pesema, seega oli meil mõnevõrra lihtsam.
Enne õhtusööki olin piisavalt “tark” ja toetasin selle käega vastu tugevat pinda, nii et sain uuesti

Kodune kook kirssidega

haava pesta, Sõbranna pindasid desinfitseerida ja mu kallal ilkuda, et “ma ei viitsinud rohkem teha midagi, seepärast torkisin end noaga.”
Selleks ajaks oli kaks kooki ka ahjus, välja võtmisega pidi Sõbranna hakkama saama. Lõhnas hästi. Nagu hiljem selgus, siis maitses ka. Koogid olid sarnased pildil olevaga: üks oli õuna-banaani, teine rosinate ja kuivatatud kirssidega. Rosinad, kaneel ja kübeke vaniljet oli minu isiklik heategevuslik panus kodust kaasa võetud mahetoodangust. Sõbranna rõõmuks lõikasin servad ära. Vahepeal sai piim külmikust otsa. Ning sink, sest lapsed olid lõunasöögi kõrvale ka usinalt võikusid teinud (loe, pannud kukli vahele juustu ja sinki). Sõbranna Mees sai veel korra poes käia, sest piima oli vaja juustukastme jaoks, mida makaronidele peale teha. Umbes 10 minutit pärast tema naasmist saime teada, et kaks last on haigestunud ning pühapäeva pärastlõunani kestma pidanud laager lõpeb laupäeva õhtul õhtusöögi järel. Õhtusöögini oli jäänud napp tunnike. Tegime kiire otsuse, et magustoit läheb kõik käiku. St meil oli ainult magustoidust 3 käiku: kook, jäätis ja puuviljasalat värsketest puuviljadest. Kui järts oli köögi uksest väljas juba enam kui 20 minutit, tulid instruktorid ka vaatama, kas neile ikka jätkub.
Tagasiside oli vägev: tegemist oli merekadettide laagri läbi aegade parima toiduga nii maitselt kui ka menüü osas. Toidujäätmeid oli vähe ning maitses lastele ja suurtele.

Kui tahaks kodus “kardulat ja sousti”, siis tuleb seda ka teha.

Samal ajal, kui meie serveerisime, tegeles Sõbranna mees nõudepesuga. Temata oleksime me vist kööki koristanud südaööni, aga tänu sellele, et ta võttis kohe nõudepesu enda hoolde, oli pool nõudest pestud selleks ajaks, kui magustoidu ring lõppes. Koristamise lõpetasime kella 20 paiku ja siis selgus, et kõik toiduasjad peavad köögist kaduma. Eks me olime seda kahtlustanud, kuid kuna info puudus, mida nad saavad barakkides kadettidele pakkuda või milline on üldse nende ülejääkide, täiesti puutumatu toidu tagastamise kord, ootasime Bossi ära. Boss ütles, et tehku me, mis tahame. Pakkisime siis auto toitu täis ning suurem osa läks Sõbranna pere kööki. Neil ka 5 inimest peres. Me Kutiga võtsima ka üht-teist, kuid kuna enamus olid n-ö kiiresti riknevad, siis olime realistlikud. Kella 21.30ks saime siis lõpuks ise ka süüa seda vägevat chilli con carnet, mille Sõbranna oli valmis teinud. Tõeliselt maitsev. Jah, me tähistasime seda edukat üritust klaasikesega. Okei, kahega. Kella 23.30ks jõudsime Kutiga koju.
Magama sain pärast südaööd, sest olin ühinenud oma mentori Kai juhendatava minapildi väljakutsega, ja tegin veel kiire, poole-leheküljelise kokkuvõtte.
Järgmine päev ma lihtsalt puhkasin. Kutt muidugi oli õnnetu laagri enneaegse katkestamise pärast. Samas oli ta suutnud seal juhendajatele muljet avaldada. Üks instruktor ütles talle, et “kohe, kui saad 13, panen su mehaanikute koolitusele kirja, ma luban sulle.” Kutil pidavat nutti olema.

Aune tehtud mustade ploomidega käsitööleib, Eesti suitsuvorst, Šoti või ning tädi Lea kurgid.

Eelmisel laupäeval aga tegi Kutt koduses mõttes ajalugu. Omal algatusel süüa. Keetis nuudleid ja küpsetas ahjus paneeritud kanafileed. Ei, kanafilee ei olnud eelküpsetatud, kuigi paneering oli peal. Tegi tomati-kurgi hapukoore-salatit ka kõrvale. Väga maitsev oli. Ise ta mässas seal, ma mässasin kirjatööga. 

Pärast käisime veel poes. Täiendasin varusid. Nüüd on külmik, sügavkülmik ja kapid täis, sest tegelikult käisime eile ka poes. Seitsmes poes, kui päris täpne olla. Hädasti oli vaja mune ja…..peldikupaberit. Ausalt. Meil oli ainult 3 rulli järel ning kuna teisipäeval tehtud ASDA toidupoe tellimuse esimene vaba aeg oli 30.märts, siis ma polnud päris kindel, kas me selle 3 rulliga välja tuleme. Lisaks oli ammu tekkinud huvi üle vaadata need nn ida-euroopa poed. Seda enam, et üks reklaamis end sinimustvalgega. Ega me midagi väga mõelda ei osanud, mis sealt leida võib, kui ehk siis “Eesti piima ja kodujuustu” nagu Kutt lootis.  Selgus, et peale Eesti lipu seal Euroopa toidu poes midagi eestipärast polnud, kuid lõunanaabrite valik oli üsna hea. Meil oli seal oma lemmikuid ka ning nii mõnigi asi tuli koju kaasa. Kokku käisime 3 sedalaadi poes ning need kõik asusid George’i tänaval, mis algab päris kesklinnast. Tundus, et seal piirkonnas on lõunapoolsematest riikidest ümberasunuid rohkemgi. 

Samal tänaval asunud Coopist saime kaks neljarullist pakki, seega olid meie varud oluliselt täienenud. Sainsburyst – peaaegu oleksime loobunud, sest see oli teisel pool teel ja kotid juba rasked – sain ka munad. Jess! Saab pannkooke teha. Ja praemuna. Mis me siis kokku ostsime? Kuigi pildil on ülekaalus maiustused, siis ausalt – me ostsime päris toitu ka. Ja plaastreid, sest need saavad ise ja väga ootamatult otsa. Pildil olevatest asjadest on mahlajook ja meekook otsas. Meekook on Eestis parem – sellel oli mingi vahukreem vahel.

Ida-Euroopa päritolu toit ja maiused. Saak kolmest poest.

Üldiselt ega lähiajal poodi minna plaanis ei ole tõesti. Läheme hoopis jalutama.  

The post Kaks laupäeva ning kaks ja pool kokka appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See kadettides käimine on ka kõvasti ta keeleoskusele kaasa aidanud. Merendusterminoloogiat teab inglise keeles minust kindlalt paremini juba. Täna õhtul läheb ka nädalavahetuseks laagrisse. Me Sõbra emaga andsime end vabatahtlikult kokanaati üles. Eile õhtul oli veel erakorraline “töökoosolek” messengeri kaudu. Selgus, et asjapulk, kes poest toidukauba ära pidi tooma, avastas, et poes pole ei makarone ega ube. Meil oli aga menüüs 2 pastarooga ning chilli con carne. Eks näis, mis roll mulle lubatakse, ei hakka kohe kohalikke kartulite ja hakklihasoustiga hirmutama.

Teisipäeval sain ise korraliku ehmatuse osaliseks. Nõrganärvilistele ütle kohe, et järgnev kirjeldus võib sisaldada häirivaid detaile. Päev otsa oli seina tagant kostnud mõnusat undamist. Sellist toredat, madalat remondiga kaasnevat puuri undamist. Istusin suurema osa päevast klapid kõrvas ja telefonil heli maas, kuigi vahepeal oli kõnesid, mida vastu võtta.
Kella 14 paiku panin taas klapid kõrva ja süvenesin avatud ülikooli kirjutamiskursusse. Kirjutamine on midagi sellist, mille juures end täiesti n-ö unustan. Telefoni panin kohe kaugemale kapile, et ei kuuleks. Ca 15.50 paiku end sirutades, klappe kõrvast võttes kuulsin vibreerimist, aga jäin kõne vastu võtmisega hiljaks. Saatsin Kutile sõnumi, et kas ta süüa toob (neil on teisipäeviti kokandus, ja siis ta on öelnud, et tema toob ise mulle süüa). Ta vastas jaatavalt ja palus helistada. Jätsin tähelepanuta 4 vastamata kõnet võõralt Šoti  numbrilt ja helistasin Kutile.
“Kõik on hästi, aga ma lasen õpetajatel rääkida, mis juhtus.” Nüüd vajus küll süda saapasäärde. Hingasin välja, tegin rõõmsa näo ette ja kuulasin. Õpetaja tutvustas end ning kinnitas, et ta on praegu Kuti juures. Esialgu sain aru ainult sõnadest “õnnetus” ja “vaja haiglasse minna” ning Kuti nimi. Kartsin kaklust, sest Kutt on ikka rääkinud, kuidas paar tüüpi provotseerivad, ja kuna juttu oli ka sellest, siis ehmatasin väga-väga. Palusin aeglasemalt korrata, et mis juhtus ja kes haiglasse peab minema. Siis sain teada, et Kutt oli trepil libisenud ja kukkunud. Et tema peas on suur muhk ning jalg paistes ja sinine. “Kindlasti tuleb ta viia erakorralise meditsiini osakonda kontrolli,” rõhutas minuga rääkinud õpetaja.
“Kas ta kaotas teadvuse?”
“Me ei tea, sest ainult üks tüdruk nägi küll kukkumise algust, aga lõppu mitte. Selleks ajaks, kui teised lapsed ja meie, õpetajad, juurde jõudsime, oli ta teadvusel. Kas te saate kooli tulla?”
“Jah, muidugi ma saan. Kas ta jalale toetada saab?”
“Ta ütleb, et ei saa ning see jalg näeb päris kole välja.” 
Mu pead läbisid sekundis sajad mõtted, sest mul polnud õrna aimugi, kuhu ma minema peaksin. Kas sinna perearstikeskuse juurde? “Mul pole autot, mul läheb ca 15 minutit sinna jõudmiseks.”
“Võime teile takso kutsuda, et saaksite sinna minna.”
“Hästi, ma vahetan riided ja tulen nii kiiresti, kui vähegi võimalik.”
Mul ei olnud aega isegi ropendada mitte. Ma ei mäleta, millal ma nii kiiresti viimati riideid vahetasin. Ilmselt siis, kui Kutil sääremarja arter puruks oli ja sealt verd nagu Tallinna Politseipargi purskkaevust pritsis.
“Takso”, käis mul peast läbi. “Ma võin ju ise ka takso kutsuda.” Helistasin juba tuttavasse, korduvalt mind ägedate taksojuhtidega varustanud Rainbow Taxi’sse ning palusin taksot esimesel võimalusel, et sõita kooli ja sealt erakorralisse.
Sel korral ei hakanud nad smsi-dega vaeva nägema. Ca viie minutiga  – aga me teame, et sellistel hetkedel tunduvad minutid päevadena – oli valge Audi ukse ees ning taksojuht teadis täpselt, kuhu minna. Ei olnud vaja kooli asukohta selgitada “Mul poiss käib siinsamas kõrval” ega kus see erakorraline on. “Tuleb ikka suurde lastehaiglasse minna,” ütles ta. Seal oli ta ka paar korda oma poisiga käinud.
Sõitsime koolimaja ette ja Kutt lükati juba ratastooliga välja. Oli teine näost sama hall, nagu see kunagi siniseks värvitud juuksetutt ta peas. Aga toidukarpi hoidis käes nagu aaret. “Emme, see on Sulle.” Õpetajad heldisid. “Nii suure südamega poiss, ta on nii heasüdamlik”.
Palusin veelkord vabandust, et mu telefon hääletul režiimil oli. “Ei ole midagi,” lohutasid nad ja andsid kaasa paberi, kus oli kirjas, mis juhtus, mis kell juhtus ja mis on näilised vigastused. “Selle annate seal vastuvõtus neile,” rõhutasid nad korduvalt. Püüdsin meelde jätta. Märkasin, et õnnetus juhtus ca 5 minutit pärast kolme. 40 minuti jooksul olid nad mind püüdnud tabada. Jah, ma jõudsin endale juba moraalset näopeksu teha mõtetes.
Taksojuht tõstis Kuti asjad pagasnikusse, Kutt pandi tagaistmele ja õpetajad leidsid veelgi võimalust kiita ja tunnustada. Küsida, kuidas ta end tunneb. Põgusalt rääkisime, aga kinnitasin, et ta väga tahab. “Ta on väga püüdlik ja tal läheb nii hästi, teeb ilusti kõik kaasa, areng on väga kiire,” kiitsid nad.

See muidugi pani emotsioonid veel rohkem laperdama, sest pole see ju alati olnud nii. Paide Hammerbecki koolis käies suurem osa hingehaavu paranesid, aga eks nende vanade “vigastustega” ole ikka nii, et ilmamuutuse korral kipuvad nad märku andma. Seda mõtet, et kõne koolist on pigem neutraalne või siis soe, sõbralik, pean endale edaspidi vähe tugevamini sisestama.

Taksojuht teadis täpselt kuhu minna. Haiglakompleks on tohutu suur. “Võtke selle ukse eest ratastool, sest seal ei pruugi neid olla, ma sõidan niikaua sinna, siis poiss saab ümber istuda rahulikult,” suunas ta mind. Nii tegimegi. Aitas veel Kuti istuma, pani asjad sülle, soovitas jope peale võtta ja läksime sisse. Selle kollaaži peal on näha nii imeline tervenemine kui ka protseduurid, mida meiega tehti.

Jap. Küpsist ja õunamahla. Pool küpsistest oli ta juba ära söönud selleks ajaks. Pilvekesed on palatist. Siniste toolidega oli fuajee. Esimese ja viimase pildi vahe oli 2 tundi ning kohalike arvates läks meil väga kaua. Ise küll nii ei arva. Röntgenpilti ei tehtud, MRT-uuringut ka mitte. Kutt kurtis peavalu, jutust oli aru saada, et osade inimeste nimesid ta ei mäleta ning jume kõikus valgest lillakaspunaste laikudeni, olemine oli kahtlaselt rahulik. Lisaks vererõhu mõõtmisele ja veres hapniku mõõtmisele kontrolliti pupille, vaadati muhud ja sinikad üle (võrreldi teise jalaga). Ma igaks juhuks jalast pilti ei pane, sest see sinikas on põlvest hüppeliigeseni. Pole siis ime, et see jalg hell oli. Kaks õde küsitlesid, kontrollisid reflekse ja see teine õde siis küsiski, et kas Kutt sooviks süüa-juua midagi. Pakuti võikut ja jogurtit ka, aga küpsised tundusid talle kõige turvalisem valik. “Kui see toit tal sees püsib, siis läks hästi,” lisati mulle julgustavalt. “Seda mõtlesin ma ise ka,” noogutasin mõistvalt.
Paluti veel vabandust, et arsti tulekuni võib veidi aega minna, sest pisikesi patsiente on täna palju. “Me ei lähe siit kuhugi,” lubasin naeratades. Õde sai naljast aru. Või tegin mina lihtsalt nalja, mis oli naljakas.
Arst oli hästi rõõmsameelne. Tutvustas ennast ja küsis kohe Kutilt. “Noh, millega sina siis täna hakkama said, et sa selles toolis istud?”
“Kukkusin trepist alla.”
“See nüüd küll eriti mõistlik tegu ei olnud. Kas teised nägid pealt ka?”
“Ei näinud, üks tüdruk ainult nägi. Teised nägid mind siis, kui ma juba trepist all olin ja karjuma hakkasin.”
“Noh, siis läks sul hästi, et teised ei näinud. Ei olnud nii piinlik, onju?”
“Mhmh.” Ja Kutt hakkas muigama.
Järgnesid küsimused vigastuste kohta, palus kätt suruda mõlema käega, vaatas pupille ja selline rõõmus vestlus sekka. Ja siis  – palus ta Kutil püsti tõusta. “Kas sa istud seal toolis seepärast, et sa ei saa jalale toetuda?”
“Ei saa jah, valus on.”
“Kas sa ei saa või sa ei taha, sest sa kardad, et on valus?”
Kutt ei osanud selle peale midagi muud vastata, kui et valus on. “Noh, aga proovime,” jätkas arst rõõmsameelselt. Kutt tõusis püsti, toetus tervele jalale. “No nii, näed seisadki püsti. Väga tubli. Nüüd proovi minu juurde kõndida.”
Kutt hüppas tervel jalal. “Kuule, hüppamine nõuab palju suuremat energiat kui kõndimine, hüppamine on palju raskem. Proovi siis juba käia ka.” Kutt liipas vähe. “Noh, väga tubli, näed saad küll. Võid minna tooli tagasi istuma.” JA – siis juhtus ime. Tegelikult ka. Kutt kõndis rahulikult ratastooli juurde ja istus sinna. Ainult kergelt longates. Me vaatasime arstiga üksteisele otsa ja naersime. “Te tegite tõesti imesid praegu.”
Arst selgitas Kutile seepeale, et jalas on kaks suuremat luud ning kui tal oleks luu katki olnud, oleks olnud võimatu jalale toetuda. “Aga hell on see jalg Sul veel mitu päeva ja pea võib ka valutada,” teatas ta rõõmsa naeratuse saatel. “Praegu pea enam ei valuta,” teatas Kutt. Mingit valuvaigistit talle ei olnud antud.
Mulle andis arst kaasa paberi, kus kirjas, mida jälgima peab ja soovituse Kutil võtta valuvaigisti õhtul enne uinumist ja ka hommikul ajada ta vara üles, et ta võtaks valuvaigisti ja siis ärkab, millal ärkab. “See on hea mõte ta homme koju jätta,” kiitis ta. Ei, ei mingit visiiditasu. Jah, küpsised ja mahl olid ka ravihinna sees. Mul Õde ütles ilusti, et küpsised on odavamad, kui kompuuteruuring. Ma ise arvan, et ka last säästvam.

Õhtul sai Kutt valuvaigisti küll, aga hommikul lasin tal magada. Tundis end enamvähem hästi. Ca 12 paiku helistati taas koolist. Üks tugispetsialistidest. “Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas tal läheb. Eilne õnnetus tundus päris tõsine olevat.” Hea, et ma nutma ei hakanud toru otsas. Inimene oli nii siiralt rõõmus, et Kutt järgmine päev taas koolis. Selleks ajaks oli juba Kuti Sõbra ema uurinud, kuidas Kutt end tunneb (ta töötab samas haiglas ja tõi meid eelmine õhtu koju), taksojuht, kellega eelmisel päeval olin sõitnud (sest olin endale kolmapäeva hommikuks massaaži kokku leppinud ja sinna kohta ühistransport sõidab umbes sama tihti nagu Paidest Tartusse. Eestist ka paar inimest küsisid, et kuidas ta end tunneb. Neljapäeva hommikul ka veel pea kergelt tuikas, aga kui sõi, läks paremaks ning täna kekas hoidis end hüppamisega tagasi, aga see on arvestades pikka õhulendu – ca 10 astet, päris hästi. Seljakott päästis ta selgroo. Ta ise ütles, et jalg nagu jäi kuskile taha kinni ja siis kukkuski ettepoole.
Ütlesin kadettide laagriülemale ka igaks juhuks, et selline asi juhtus. Lisasin, et vaevalt see midagi mõjutab, aga ehk on hea teada.

Neljapäev oli ülivägev päev just minu ametialases mõttes. Ma sain lõpuks ometi pihta, mis on üks asi, mida praegu veel keegi teinud pole ja mis tuleks püsti panna. Mul on mõttekaaslased olemas juba ka, kellega hakkame seda asja üles ehitama. Sihtgrupp on täitsa olemas ning seda suisa kahesuunalisena. Nii, rohkem ei räägi esialgu.
Teine asi oli see, et ma käisin Jamie Jauncey koolitusel. Täitsa Aberdeenist pärit, aga nüüd valdavalt Edinburghi kandis elav, kuigi üleilmselt tegutsev. Tema poolteise tunni pikkune koolitus oli superlahe mitmes mõttes.
Esiteks sõnastasin ma endale kirjalikult elus esimest korda, miks mulle kirjutamine meeldib ja ma sellesse nii kirglikult suhtun.
Teiseks, sain aru, kui absoluutselt 1000% õigel teel olin ma oma turundustegevuses iseõppijana, lihtsalt sisetunnet järgides.
Kolmandaks, kirjutasin ma elus esimest korda haikut.
Neljandaks. Kui mu käest on küsitud, et okei, tahad kirjutada, aga kas ilukirjandust, tarbetekste, lüürikat või hoopis n-ö sisuloomega tegeleda, siis ma olen vastamisega jänni jäänud. Kui uskumatult kergeks läks mu hing, kui Jauncey end tutvustas ja ma sain aru, et ma ei peagi valima nende vahel. Saab teha kõik ja edukalt, sest need žanrid on üksteist täiendavad.
Ta tegi meile nii ilusti näitlikult selgeks, kuidas loov kirjutamine aitab kaasa paremale sisuloomele veebis ja paberil.
Lisaks veel see aspekt, et Joy, kes seda raamatukogu poolt organiseeris, tundis huvi mu IG loomingu vastu ning tahab mind aidata Šotimaal autoriõiguse teemadega kurssi viia, sest talle lihtsalt meeldib see, mida ma teen.
Ning nagu heade asjadega ikka, siis SEE ei ole veel kõik, mis 12. märtsil juhtus. Mulle helistati kohalikust ärinõuandlast “(business hub), ja mul on nüüd oma isiklik ettevõtlusnõustaja. Ma tean, tahaks näpistada end, aga sinikad jäävad. Kui ta mu ära kuulas, oli ta nii vaimustuses, et lubas mulle posti kohe mingeid materjale panna ja saatis mulle meiliga ka töökohti, mis mulle võiksid täiega sobida.
Vahepeal võtsin ma vastu pakkumise, millest oli raske keelduda ja lasin siis professionaalidel oma CV ümber kirjutada, teha kaaskirja ja ka Linked-Ini kontole muudatused teha. Selle mustandi sain ka täna kätte, seega saame kohe järele katsetada, kas nende lubadused peavad vett.

The post Kas edukas lend või pehme põrumine? 😮 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kas keegi tänase kuupäeva numbrikombinatsiooni juba märkas?
Neli nulli, kaks kolme ja kaks kahte.

Okei, see ei ole tegelikult korduma kippuv küsimus, aga mõned küsimused on olnud küll, millele pean tihti vastama. Mõned küsimused on eespool siin, Šotimaal, osa küsimusi aga tuleb Eestist. Siin postituses võtangi need eestlastele muret valmistavad küsimused ette.

Kuidas Kutil koolis läheb? On ta kohanenud? 
Ta on õnnelik ning usub, et kuni selle kooliastme lõpuni õpib siin. See esimene osa lausest on mulle kõige olulisem.
Hindeid pole ma veel näinud, väidetavalt neid ei pandagi, vähemalt Kutile veel mitte. Koduste ülesannetega on tal vist ka veel mingeid asju vähem. Nt suurt uurimustööd Aberdeeni linnast tema tegema ei pidanud. Ma ei teagi täpselt, millal see teha anti, igal juhul oli teistel hiljuti tähtaeg.
Koduste tööde maht on võrreldes Eestiga kõvasti väiksem. Iga päev ta küll kodus ei õpi. Aeg-ajalt ikka mingi suurem töö on, aga nt kahepoolse A4 mata ülesannete jaoks anti ka mitu päeva aega. Õpetajatelt on saanud ta väidetavalt sõnumi, et teeb nii palju, kui aru saab ja kui jääb ülesande lahendus keele taha, siis seletatakse uuesti.
Prantsuse keeles oli eelmine nädal miski vahehindamine. St punktisüsteem. 36 punkti oli maksimum iga osa eest võimalik saada. Suulise osa (vestlus) kohta mul ülevaade puudub, aga nt kirjalikus osas sai ta 17, kuulamisosa eest 11 punkti. Ma arvan, et see on väga hea tulemus, sest ta polnud sugugi klassis kõige viimane, küll aga vist ainus, kes on prantsuse keelt vaid kuu jagu õppinud. Meenutan, et ta alustas õppimist siin 13. jaanuar ja vahepeal oli 2 nädalat haige.

Kehalises lõppes neil eelmisel nädalal fitnessi-tsükkel poiste ja tüdrukute vahelise mõõduvõtmisega. Kutt pidi tegema planku ja veel mingit kaht harjutust. Planku hoidis ta kõige kauem. “Kõik poisid elasid mulle kaasa, ergutasid täiega ja see andis jõudu vastu pidada, aga see tüdruk oli ka väga tubli.” Võit olevat olnud napp, aga magus. 
Kohanemiseks öeldakse, et läheb kolm kuud, seega küsige kuu aja pärast uuesti. Ma ise tunnen, et mu laps on kõige paremas mõttes emotsionaalselt hoitud.

Koolivälistest tegevustest käib ta vettehüpete trennis ja merekadettides. Mõlemad meeldivad väga ja otsime praegu tegevust ka teisteks õhtuteks. Kurdab siin teine igavust, tunneb jalgrattast puudust nt.
Reede õhtul käisime seoses nende korpuse juubelisünnipäevaga lord provosti vastuvõtul (see on sama, mis Eestis linnapea) ja see kõige tähtsam mees saalis tuli Kutiga rääkima. Oli küsinud, kaua käib juba kadettides, kas meeldib ja mis meeldib. Kutt oli siis öelnud, et meeldib küll ja kohe kui 13 saab, hakkab laeva mootoritega tegelema. “Siis mul on onu Urmetiga millestki rääkida.” Üldse teatas ta, et kavatseb temast vähemalt 2 cm pikemaks kasvada. Kahe-aastasena oli ta sinna meetri kanti küll, seega pole üldse võimatu. Meie kahe pikkusevahe pole enam märkimisväärne. Ilmselgelt on ta jälle kasvanud.

Kas Šotimaal on elu parem kui Eestis? 
See polnud põhjus siia tulla. Ma ei tulnud Eestist ära, sest meil olid kõik asjad halvasti või et minus oli mingi illusioon pudrumägedest. Kes on tundnud seda sisemist vajadust, kogenud seda meeli haaravat tahet, rahutust – nimetagem seda, kuidas iganes, siis need saavad aru, miks ma otsustasin tulla, enam kauem mitte oodata. Teised võivad nimetada seda kapriisiks, keskeakriisiks või milleks iganes tahavad. Ma tean ise paremini.
Parem või halvem on tegelikult hinnangud, mis sünnivad samamoodi mõtetest meie peas. Nii nagu tõde ja õigus on igaühel oma, on samamoodi parem ja halvem igaühel omamoodi.
Eks ikka on asju, mis on sarnased ja mis täiesti erinevad. On aspekte, mis Eestis on justkui paremini korraldatud (nt soe koolilõuna lastel tasuta, personaliotsingu süsteem) ja seda, mis panevad siin tundma, et oleme hoitud (kasvõi varem mainitud ravimite teema, tasuta koduhooldus eakatele, KOV korraldatud juriidiline nõustamine).
Nädalavahetusel tuli kohalikega just koolisüsteemist juttu ning siin pidi suur murekoht olema see, et Šoti kooliharidus on liiga akadeemiline, väga kiidetakse Soome jt Skandinaaviariikide süsteemi. NIng et PISA testid ka tõestavad, et sealne süsteem parem. Et siin liiga palju koolikatseid, koduseid ülesandeid ja vähe loovat lähenemist. Jagasin siis infot, mis mul olemas oli ja nad olid väga üllatunud. Pole ju uudis seegi, et kõrgete akadeemiliste tulemuste kõrval on mündi teise poolena n-ö Eesti laste napp koolirõõm. Mõningad aspektid on muidugi universaalsed: on siingi vähe tugispetsialiste ja õpetajaid, koolid vajaksid remonti, kohati on need ülerahvastatud, siis jälle on osa piirkondi tühjad, noored ei taha õppida ametit, vaid näevad ülikoolihariduses edukuse võtit, kuigi siingi saab keevitaja 2x kõrgemat palka kui lihtne kontorirott. Nagu ka Eestis, on õpetajate palk pigem keskmise kanti või sellest kõrgem.
Seega  – ei ole parem ega halvem, vaid on teistmoodi ja sarnane. Kõige rohkem sõltub ikka endast, milline see elu on. Mingeid kuldmune ei topi Sulle kuskil keegi seljakotti.

Kas ma olen juba tööle saanud? 
Sellele küsimusele vastates märkan endas mõtteviisi muutust. Olen siinse mõtteviisi omaks võtnud. Ma ei tea, et täiskasvanuna Eestis tööle kandideerides oleksin ma kunagi kirjutanud CVsse vabatahtliku töö saavutusi ja tegevusi või lisanud 100st sõnast koosneva kokkuvõtte, mida ma enda juures kõige olulisemaks pean, n-ö püüdnud vastata küsimusele – miks mina? 
Siin on see väga oluline. Nagu ka kõik isiklikud ja tööalased saavutused, sest see näitab inimese ambitsioonikust, tulemustele orienteeritust. Et sa pole mitte lihtsalt tööhobune, vaid oled huvitatud isiklikust arengust ning mõistad seoseid ettevõtte tulemuste ja isikliku töötasu vahel.

Seega jah, mul on töökoht, mis võtab mul nädalas ca 12 tundi, see on Dundee linnas asuv tudengite digitaalne uudiste-ja meelelahutuskanal Rebreak News. Leppisime kokku, et vaatan üle kogu nende Youtube’i kanalis oleva ja saadan parandused. On see siis visuaal või tekstiline pool.
Tõsi, Eesti mõistes ei ole see töökoht, sest palka ma sealt ei saa. Veel. Eelkokkulepe on aga koolituste osas ning need on juba tasulised. Miks ma seda teen? Sest siinsetele asutustele on

oluline näidata, et ma ei passi niisama, vaid tegelikkuses ka tegutsen, otsin võimalusi;
õppida, alal hoida seniseid oskusi (mu elu esimene Youtube’i kanal, mida sel moel “korda teen”);
luua vajalikke kontakte sh soovituste saamiseks;

Mõistan teie muret. Väljaminekud on ning maja müügist saadud raha tuleb kasvatama hakata. Sellega tegelen ma kah. Järjepidevalt. Teen koostööd kahe Eesti ettevõttega nii sotsiaalmeedia kui ka kodulehekülje sisu osas ning see on tasustatud töö.
Ma olen absoluutselt teadlik sellest, et riiki edasi jäämiseks on mul vaja hakata maksumaksjaks, kelle aasta-sissetulek on praeguste numbrite järgi vähemalt £30 000 või minna ülikooli õppima.

Kas mul on plaan B?
Kui see ka kolm nädalat tagasi veel kuskil kuklanurgas tiksus, siis nüüdseks on see peast välja visatud, sest tsiteerides kuulsat filminäitlejat Will Smithi: “Kui mõtled välja suurepärase plaan B, siis selle plaan B sa ka endale saad.”
Ma peaksin puruloll ja enda peale sigatige olema, kui ma loobun palju paremast variandist, mis mu mõtetes esikohal on. Jah, ma tean, kõigel on oma hind. Küsimus ongi selles, kas otsida võimalusi või leida vabandusi… Viimane tähendab endas kahtlemist. Seda ma ei saa lihtsalt endale lubada. Iseenda ja Kuti pärast ka.

Kas Hr Kahemilline kolib mulle järele? 
Mõni on otsekohesem, küsib kohe, et millal kolib?
Tegelikult pole see küsimus, millele mina peaksin või millele mul oleks üldse õigus vastata, sest see on 100% tema otsus, mida ta teha tahab. Nii nagu siia tulek oli minu otsus. Okei, tegelikult tema trügis takka, sest ta sai enne mind aru, et mul on seda vaja teha. Et ega enne mu hing rahu ei anna.
Hr Kahemilline pole asjata sellise hüüdnimega. Ta on vägagi Mees ning iga Mees langetab oma otsused ise ning räägib neist siis, kui ta tahab seda teha. Pole minu asi nendest vadrata.
Ma tean, mis on tema unistused praegu ning annan oma parima, et neid toetada. Meie omavaheline suhe on isegi parem, hingeliselt tugevam ja lähedasem kui Eestis olles. Me pole ju kunagi koos elanudki, vaid kaugsuhe oli ka Eestis. Praegu on 123 kilomeetri asemel 1000 miili vahemaa. Kohtume ca korra kuus. Kas siin-või sealpool Põhjamerd.
Elada mingite eeldustega, et tulevikus midagi võib-olla kunagi juhtub, on lauslollus. Selle reha otsas olen ma kõikide oma suhete ajal korduvalt tallunud. Ja imestanud, miks mu otsmikult muhud ära ei parane.

Kas ma kavatsen Eestisse tagasi tulla? 
Ma tean, et kui ära kolisin, ütlesin paljudele märksõna aasta. Lisasin sinna ette, et vähemalt aasta. Praegu pole me olnud siin kolme kuudki. Kahe päeva pärast saab 4 kuud päevast, mil ma tegin päriselt otsuse siia tulla.
Seega – 4 kuud, seda enam aasta, on ühest küljest pikk, teisalt väga lühike aeg, et mingeid lõplikke väiteid kivisse raiuda.
Ma kavatsen Eestiga seotuks jääda, sest seal on palju toredaid inimesi ning olen avatud ka kõikvõimalikele koostööprojektidele. Eestisse tagasi kolimist ma siiski praegu ei kavanda.

Kuidas mul kirjutamisega edeneb? 
Lõpuks ometi üks küsimus, millele ma oskan konkreetselt vastata! Väga hästi! Tegelikult ka. Kes mu Facebooki seinal käis, siis need on juba uudist lugenud, et minu siin kirjutatud looming jõuab raamatusse. Mõni aeg tagasi kirjutasin ühest Aberdeeni keskraamatukogus toimunud koolitusest, mille käigus õppisime nägema lugu teise inimese vaatenurgast. Õhtust inspireeritud töödest pannakse kokku e-raamat, mis ilmub juba märtsis. Saatsin kaks tööd, avaldamisele läks luuletus! Sain sellest teada eelmisel neljapäeval, kui olin loomeinimestele korraldatud seminaril.
Ma olen näidanud ka loomingut, mis ma Instagrami kontole olen teinud, ning senine tagasiside on 100%, et tuleb avaldada.   Kas on vabatahtlikke kirjastusi? Sobivuse korral pikaajaline koostöö.
Seda lugu, kuidas ma ikkagi Šotimaale jõudsin, saan tihti rääkida. Laupäeva õhtul oli mul härduseklomp kurgus, kui jälle öeldi, kuidas ma neid inspireerin ning et see lugu on väärt laiemalt rääkimist. Huh….
Avatud ülikooli kirjutamiskursus ka edeneb iganädalaselt, seega tuleb ka romaanile lehekülgi vaikselt juurde.

Kas siiatulek vastas mu ootustele/Kas kõik on nii, nagu ma ette kujutasin? 
Muidugi olid mul mingid ootused. N-ö plaan oma peas, ettekujutus, kuidas kõik hakkab olema. Pffffff. Isegi mina, mittetüüpilise eestlasena (seda kuulsin nii Eestis kui olen ka siin korduvalt kuulnud), suure fantaasiaga ja mõningase Šotimaa-kogemusega ei osanud arvata, mida tegelikult siin elamine tähendab. Mina ise olen enda isiklikke ootusi ületanud ja senised uskumused pea peale pööranud, mis siis elukorraldusest rääkida.
Ilmad on valdavalt päikeselised – ainus päev seni, kus me päikest ei ole näinud, ongi olnud 24. veebruar. Üldiselt nullilähedane, päeval ca +6-+11. Täna öösel vihma sadas ja linnud lärmasid nii kõvasti, et ärkasin mitu korda üles mõttega, et kas aken jäi lahti…. Ei jäänud.
Jah, ikka veel on kujuteldamatult äge.

Tänan küsimuste eest. Küsige veel.

P.S Ei, ma ei ole veel häggist proovinud.

The post Korduma kippuvad küsimused ja vastused appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Mõnikord on ta ikka täiega nunnu – ma tean, ükski lugupidav ema ei tohiks teismelise poja kohta enam avalikult nunnu öelda, aga hetkedel, kui laps loeb hoolega ema kirjutatud kaarti, oskab hinnata kodus valmistatud kohupiimatorti (esiplaanil) paremaks poekraamist (kuigi see on uhkem ja värvilisem) ning on absoluutselt rahul sellega, et tema sünnipäevakingitus on sõit lumistesse mägedesse, tunnen ma, et ma emana olen üsna hästi hakkama saanud. Jah, mul on olnud abilisi, sest päris üksi vägevat meest ei kasvata ja suuri asju korda ei saada. Aitäh teile kõigile.

Kuna Kutt on talvine laps, siis ta on leebelt väljendudes lumelemb. Nii sai antud lubadus, et sünnipäeval saab ta lumes hullata. Vaatasin välja, et Lecht 2090 suusakeskuses on tuubitamise võimalus ka. Sinna me teisipäeva hommikul suundusime, enne panime veel 2 sünnipäeva kaarti posti. Väljasõit küll hilines ca tunnikese minust sõltuvatel asjaoludel ning Šotimaa mägiteedel sõidan ma ka enam kui 30 minutit aeglasemalt kui GPS alguses välja pakkus, seega oli sõiduaeg 2 tundi, algse 1.20 asemel. Aga vaatepilt oli võimas. Kui veel 20 miili enne pärale jõudmist ei uskunud Kutt, et üldse võiks lund olla, siis viimased 7 miili, kus tee kulges üsna selgelt tõusvas joones, olid lumised mäetipud meie päralt.

 Kutt oli üliõnnelik. Järts varustuse laenutamiseks oli korralik – oma 40 minutit seisime. Esialgu oli Kutt veendunud, et tema üldse mäesuuska ei proovi, sest aega nii vähe ja keskendub tuubitamisele, aga suutsin ta ikka ära rääkida. Pärast selgus, et tuubirada on üldse ainult kuni 8-aastastele.
Oeh, pikemalt kirjeldamata, aga saime mõlemad õppetunni, kuidas mõtteviis on see 95%, millest sõltub, kas tegevusel on tulemus või tagajärg. Lõpp hea – kõik hea, see tähendab, et pärast kolmandat laskumist oli tal enesekindlust juba määral, et tahtis võidu teha ja vähe järsema nõlva võtta. Kokku käis ta käna kolm korda, aga kuna sai ka 3 võitu, siis oli ülirahul. Ma panin ka korraks kannid maha, aga alles siis, kui oli aeg suusad alt ära võtta.
Minu jaoks tähendas see mäesuusatamine muu hulgas ka järjekordset täidetud eesmärki aastal 2020.

Kuti arvates võiks sinna veel minna, talle hakkas ka see suuskadega mäest alla sõitmine ja liftiga üles minemine meeldima. Sai nipi kätte. Samas – poolteist tundi esimeseks korraks oli täitsa paras. Äge oli veel see, et just siis, kui lift suleti, hakkas täiega tihedat lund sadama ning 10 minutit hiljem oli auto ca 2 cm paksuse lumega kaetud. Sõit tagasi oli ka imeline. Valguse mäng oli lihtsalt võrratu ning ikka mitmel korral peatusime pildi tegemiseks. Auto GPS juhatas meid ka kiirteid vältides, aga ses mõttes oligi kõik hästi, et sain samal ajal Kai vebinari kuulata ja isegi kaasa mõelda. ❆

Eile oli Kutil Sõber külas. Käisid koos kinos, pärast käisime söömas, siis oli aeg juba trenni minna ja õhtul merekadettidesse. Kuskil selle vahepeal käisid naabrid ukse taga ning tõid ka väikse ümbriku  ning maiustusi.
Millalgi trenni ja merekadettide vahel tuli meelde, et Kutil on prantsuse keele kodutöö tegemata. See, et minu prantsuse keelest pole enam suurt midagi alles, selgus juba kuu aega tagasi. Seega, mina oskan teda aidata ainult Google translate’i abiga, aga see ei ole vist kõige parem. Sõber oli aga valmis aitama ning nii sai veel pärast merekadette ka veel meil oldud. Me Sõbra Emaga jõime teed ja avastasime, et meil on ikka suht palju sarnast elus, isegi sünnipäevadel on vaid nädal vahet. Eile sai Kutt merekadettides oma vormiriietuse ka kätte. Selle nn tavavormi, mitte paraadvormi. Täna pesin ära, aga alles hiljem selgus, et seda baretti ei oleks tohtinud vette pannagi, ainult keemilisse. Tõmbas veits kokku. Eks näis, mida imet 2 pooleliitrist veepudelit ja vitamiinitopsikud teha suudavad. Ehk ikka saab õigesse peamõõtu ja kuju tagasi. Igal juhul on ta seal huviringis ka silma jäänud kui tohutu huvilisena mootorite ja tehnika valdkonnas. Inseneeria. Ilmselgelt on tal mehelikke eeskujusid.

Kui ma eelmises postituses kirjutasin tormidest, siis see Dennis oli tõesti paras nuhtlus. Eriti Inglismaa ja Walesi jaoks. Laupäeval said paljud piirkonnad, sh Šotimaa korraliku vihma, aga pühapäeva hommikuks oli Šotimaa jaoks suurem sajuala möödumas, saareriigi lõunaosa ootas aga halvim ees. Selline oli vaatepilt teisipäeva hommikuks Inglismaal ja Walesis. Ega ma päris täpselt ei teagi, mitu inimest selle tormi tõttu hukkus, viimane number, mis ma nägin, oli kolm. Neist ühe viis tuul naftaplatvormilt minema, üks kukkus sillalt jõkke, kolmanda puhul ei mäleta asjaolusid.

Praeguseks on osa madalamaid piirkondi jätkuvalt vee all ning ega seal Inglismaa poolel asi paremaks ei lähe ka, sest kuigi torm, mida Elleniks peeti, on Šotimaa mõistes lihtsalt talvega kaasnev sadu ja veidi tuulisem ilm, siis piirkondadele, mis on veel vee all, ei meeldi see “lihtsalt sadu” ilmselgelt mitte.
Ma väga loodan, et saame laupäeval siiski pandad ja pingviinid paraadil ära vaadata ning loomaaeda ei panda kinni. Täna tuligi kiri, et “avame hiljem, hoiame teid kursis”. Tormi mõõtmed pidi ilm taas esmaspäeval võtma. See juhtub kindlasti pärast seda, kui Hr Kahemilline on ära lennanud, eks? Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, et ta kauemaks siia jääb, aga parem oleks, kui ta oleks siin vabatahtlikult, mitte seepärast, et ilm ei lase ära.

Dundee kesklinn, kunstigalerii ja muuseum.

Laupäeval selle suure sajuga käisime Dundees, sest mul oli üks töövestlus kokku lepitud. Kuidas kaks linna ikka nii erinevad on! Mis mulle kohe silma jäi, oli ühesuunaliste tänavate rohkus ja hästi palju jalakäijate alasid kesklinnas. Kui keegi võrdles ükskord Aberdeeni Tartuga, siis ma pigem ütleks, et Dundee on nagu Tartu. Oma loogikalt.
Aberdeen…..ma ei oskagi öelda. See üliõpilaslinnak – see ongi nagu eraldi linnaosa. Rannapromenaad, mis on kilomeetreid pikk. Bridge of Doni linnaosa meenutab pigem Lagedit vms Tallinna lähedal asuvat ajaloolist asumit, seevastu Dee jõe äärne on rohkem ära planeeritud: kõrged kortermajad otse jõe kaldal, neljarealise tee ääres. Kuidagi oli nii, et sattusime laupäeval Dundeest tagasi tulles Aberdeenis Dee jõe äärt pidi kodu poole sõitma ja taaskord veendusime, kui hea valiku olime teinud, et just selles piirkonnas maja valisime.
Dundee töövestlus oli edukas- avaldasin muljet. Nüüd on mul igapäevaselt 2-3 tundi vabatahtlikku tööd, aga kuna vabatahtlik töökogemus on siin võrdsustatud palgalise töökogemusega, siis see on väärtus. Lisaks on Dundee projektil kõvasti potentsiaali kasvada millekski, kus ka reaalselt raha tuleb – saan jagada oma teadmisi-kogemusi ajakirjanikuna.

Glamis loss

Tagasiteel põikasime läbi ka Glamis lossi juurest. Seal elas lapsepõlves praeguse kuninganna Elizabeth II ema. Välja ei läinud, sest ämbriga loobiti auto pihta igast küljest vett. Aga faasanid jalutasid nii seal lossiaias vabalt ringi. Lambakari oli siiski aias. Veised ka. Mägedes tuiab neid faasaneid ka – päästsin teisipäeval ühe lollaka elu sellega, et pidurdasin ja lasin tal kolme kiire hüppega kuluheina kaduda. Laupäeva õhtuks hakkas kiirteedel ka vaikselt Dennise põhjustatud sadu tagajärgi näitama – vesi ei voolanud madalamatelt kohtadelt ära ning pühapäeval kuulsime, kuidas osa kiirteid oli üldse kinni pandud. Dundees korraks nägime päikest, aga üldiselt oli selline mõnus hallus. Ma tean, et teile kõlab see seal veidralt, aga kui ikka päikeselised ilmad on ülekaalus, siis on aeg-ajalt hea silmi puhata.

Pühapäeval oli plaanis õue minna, aga nautisime hoopis majaomanikuga mõnusat vestlust. Ta näitas mulle veel üht-teist maja juures, kus miskit on. Seega lükkuski hüljeste vaatlus edasi, aga kuna tuul oli tõesti väga tugev, siis ei olnud ka väga kahju sellest. Pesu kuivas ka nööridel kiiresti ära.

Esmaspäeval tähistasime alanud koolivaheaega hüljeste vaatamisega Newburghi rannas, saime kokku ühe Šotimaal 14 aastat elanud eestlasega ning nautisime päikeselist ilma (ei midagi uut, ainult päike ).  Pärast käisime veel Ellonis, vaatasime sealse lossi üle ja saime teada, et nartsissid on siin võilille staatuses. Väga äge pärastlõuna oli – aitäh!
Hülged olid muidugi omaette elamus. Pole neid kunagi nii lähedalt näinud, veel vähem sellises koguses. Kutt viskas vahepeal lutsu ja siis osa hülgeid ujus päris lähedale ka – ca 10 meetri kaugusele. See heli, mida nad seal karjakesi kuuldavale toovad on segu ulgumisest, krudinast ning kurguhäälsest kurisemisest. Natuke meenutab vaalade hääli, aga mitte päris. Selliseid kolooniaid nagu pildil, oli seal mitu. Ja see on meie kodust vaid ca 20 minuti kaugusel.
Lumikellukesed aga õitsevad metsa all sellise vaibana nagu Eestis sinililled. Vat sinililledega on küll nii, et mul pole õrna aimu ka, kas neid siin kasvab, aga võite absoluutselt kindlad olla, et uurin välja. Lemmikud ikkagi.

Hülged Newburghi rannas

Veebruari keskpaik on üldse minu tutvusringkonnas hästi sünnipäevalaste rohke. Tundub, et maikuu soojad õhtud on paljudele inspireerivalt mõjunud. Hea meel on, et kõik 10 päeva tagasi posti pandud õnnitluskaardid jõudsid kohale. Mida ma teada sain, oli see, et inimesed küll vaatavad oma e-postkasti – mõni ilmselt mitu korda päevas, aga tavalisse postkasti üldjuhul ei vaadata. Ja siis imestame, et tigupost on kadumas…. Muidugi on, kui keegi isegi ei oota enam kirja…. Palju õnne kõigile sünnipäevalastele siitkaudu ka veel. Empsi saadetud pakk jõudiski täpselt Kuti sünnal kohale, aga kuna me sel päeval jõudsime enne kullerit kodust ära minna, siis käis Kutt (jah üksi) jaotuskeskuses järel. See on meil kodust vähem kui 5 minuti kaugusel ja kui talle kaardil näitasin, siis ta küsis kohe, et “Kas seal, kus Royal Maili autod maja ees on.” Uskumatu ikka, kui palju ta märkab mingeid detaile.

Kusjuures eile õhtul oli esimene kord, kus Kutt väljendas mingilgi kujul igatsust tegevuste järgi, mida Eestis tegi. Ta tahaks traktorit remontida ja Hr Kahemillisega sõõrikuid teha koos tema Audiga. Seni on ikka öelnud, et tahaks et talle ka keegi helistaks, et tavaliselt helistab tema inimestele Eestisse. No nüüd paar päeva oodake, sest praegune nutikas otsustas lendamise kasuks, aga unustas ära, et tal pole turvapatju. Seega jõuab Hr Kahemillisega uus telefon (ei, ei oleks olnud odavam siit osta) ja seadistamisega läheb ka aega, aga noh, 24ndal Eesti aja järgi pärast 18 (siis on tal kool läbi) võite juba helistada talle ka jälle. Aga kui küsin, kas ta tagasi ei igatse, siis saan kindla EI. Ta pigem ikka räägib sellest, mida siin õppida tahab ning et hiljemalt 16. eluaastaks hakkab golfi mängima. Ta usub, et käib Eestis külas, kuid elukohana näeb siiski Šotimaad. Samas loeb ta mulle sõnu peale, et ma temaga suheldes ikka eesti keelt kasutaks – muidu ununevad eestikeelsed sõnad ära ja seda ei tohi.

Ilusat saabuvat Eesti sünnipäeva kõigile ja sööge siis meie eest ka vastlakukleid, sest meie laseme teie eest liugu. Võimalik, et katsetan ise ka siin midagi teha, sest vahukoor on täitsa olemas ning nagu esimeselt pildilt näha, siis isegi kohupiima-küpsisetorti saab teha – tooraine poes saada. Kutt arvas, et seda torti võiks veel teha, aga seda Marks and Spencerist ostetud vikerkaaretorti rohkem ei osta. Liiiiiiiga magus. Isegi tema jaoks. Ma katsetasin seda suhkruta kohvi kõrvale. Ikka oli liiga magus. Just see pealmine kreemi osa. Värvilised sisemised kihid olid täitsa OK.
Ahjaa, ma saan Eesti sünnipäeval süüa Eesti kodus küpsenud musta koduleiba suitsuvorstiga. Üht-teist tuleb veel, aga sellest juba uuel nädalal.

The post Lume(piltide) uputus: ❆❆❆Kaks päeva pidu ja nädalavahetus levist väljas ❆❆❆ appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ma tulin siia teadmisega, et Šotimaal kirjutan valmis oma esimese täispika romaani ning selle kirjutamisega olen samuti sel nädalal tegelenud. Esimene tagasiside testlugejatelt on olnud julgustav. Testlugejate ridades on veel vabu kohti, seega vaprad võivad endast märku anda. Üksiti – kui keegi teab edumeelset kirjastajat, kes lisaks romaanile on valmis kirjastama ka üht ägedat fotodega kakskeelset raamatut, mis sobib hästi kinkimiseks ja korduvaks lugemiseks, siis andke märku. Panen seda just kokku.

Päevad on olnud tegusad ning hetki, kus tõstad jalad diivanipatjadele ja vedeled teleka ees (võid lugeda ka: viid end kohaliku eluga kurssi) tuleb teadlikult võtta. Näiteks eile õhtul, kui Kutt oli merekadettide klubis ja mul oli poolteist tundi isiklikku aega.
Eile oli üldse üks vägev päev ning samal ajal, kui telerist vaatasin tervisesaadet, kus tavameditsiini kõrval tutvustasid arstid ka mitte-medikamentoosseid vahendeid tervise parandamiseks (värske õhu vannid metsas, liikumisele ergutamine kontoris tingimustes, kus hädaabikõnedele vastajad on sõna otseses mõttes laudade külga aheldatud, lihasmassi tähtsus 50+ meestel jne), mõtlesin tagasi samal päeval toimunud koolitusele. Tegemist oli turunduskoolitusega, kus esimene tarkusetera oli minu jaoks see, et kui Su nimi on Paul Smith, keda on maailmas umbes 17 000, siis kuidas eristuda? Kuidas suurendada võimalusi, et inimesed jõuavad Sinuni? 

Selle raamatu kaanel on vastus(ed) olemas. Mul on nüüd see raamat olemas koos autori nimelise pühendusega. Tunnistan ausalt, et ega ma suurt midagi ei teinud selle raamatu saamiseks peale selle, et end sinna koolitusele kohale vedasin. Jah, mõtlesin ka viimasel hetkel, et äkki ei läheks, aga siis tundus nõme mitte minna, kui maailmas tuntud turundusguru kodust 15 minutise jalutuskäigu kaugusel tasuta loengu annab. Ma olen väga tänulik endale, et ikka mineku kasuks otsustasin, kuigi see pärastlõunasele-õhtusele logistikale eriti eksimisruumi ei jätnud. See selleks.
Ma olen absoluutselt veendunud, et hr Paul Smith mäletab mind veel kaua, sest suutsin jätta meeldejääva esmamulje. Panin oma jope nagisse, kleepisin rinnasildi pintsakule, ja muigasin, sest meeskonnatöö jaoks loositud nimi oli POSH.  Kes ei tea, siis see on ansambli Spice Girlsi üks liige, David Beckhami abikaasa, aga tõlkes tähendab see ka šikki. Mulle sobib. Seesama Posh mulle hiljem selle raamatu ka tagas, aga sellest pärastpoole.
Võtsin topsiga vett ja ühe šokolaadibatooni. Suundusin ruumi keskele, lükkasin viimase pool batooni suhu ja mu juurde astub meesterahvas ja küsib. “Kes te olete ja miks te siia tulite?” “Sorry,” pobisesin ja näitasin näpuga suule. “Ei ole midagi, mäluge lõpuni, ma ei lähe siit järgmise kahe tunni jooksul kuskile, sest ma olen see, kes teile täna esineb.” Neelasin lõpuni närimata tükid alla, kummutasin veelonksu takka ja võtsin pakutud käe vastu. Tutvustasin, andsin lühiülevaate, lisades, et “üks osa tagasisidest, mis ma oma tööle turundusspetsialistina sain, oli see, et mu ülemus sai aru, miks on väike-ettevõtjal palgalist turundusinimest vaja ning juhuslikult tehtud agentuuri-turundus ei ole piisav.”
Hr Smith läks selle peale põlema, viis mind veel kahe meesterahva juurde ning esitas neile küsimuse: “Kas teie meelest on igal väiksel ettevõtjal palgalist turundusspetsialisti vaja?” Huuuh. Üks meestest töötas ise turundusagentuuris, teine oli ettevõtja. Aga jah, nad olid minuga nõus ning ka koolitaja kinnitas mu väite õigsust.
Saime veel veidi vestelda, ennast tutvustada, kui koolitus hakkaski peale. Põhjalikud töölehed ja ettekanne andis mulle tohutult enesekindlust juurde: sain aru, et paljud asjad, mida Venna ettevõttes töötades tegin intuitiivselt, on ka tegelikkuses olulised, kuigi sageli vaadatakse neist mööda kui vähetähtsatest. Sain aru, mis on minu tugevused ja ka nippe, kuidas veelgi paremini teha. Süsteem, mida ta tutvustas, sobib nii äriplaani kui ka turundusplaani tegemiseks.
Väga hästi mõtestas ta lahti ka juhi rolli kogu protsessis ja ettevõtte edukuse kontekstis. Olen seda ka töötajana tajunud eri asutustes, kui palju sõltub tegelikult juhi hoiakutest, kuid hästi hea oli kuulda, kuidas keegi, kes on aastakümneid valdkonnas tegev, ja kelle klientide hulka kuuluvad nt Coca-Cola, IBM jpt, sõnastab selgelt mõtted, mis on endalgi peas tiirelnud.
Koolitusel osales ca 30-40 inimest ning loengu lõpus loositi kõikide vahel välja 5 raamatut. Posh tõmmati välja neljandana, kusjuures loosimise alguses ma juba mõtlesin, et nii tahaks seda raamatut võita. Ma olin vist ka ainus, kes siiralt ja valjult rõõmustas selle üle.
Mulle sellised kindlad süsteemid, mis jätavad võimaluse ise endale sobivad vastused leida, hullult hästi sobivad. Mõtteid on peas ju palju ning jalgratast on palju lihtsam leiutada, kui vajalikud tööriistad on olemas.

Pärast koolitust oli aega veel kontaktide loomiseks ning tulin sealt ära 3 visiitkaarti kaasas. Täna hommikul olen juba nelja LinkedIni kontakti võrra rikkam. Samuti sain ühest vestlusest teada, et Aberdeenis on suisa olemas ühendus, kes minusuguseid kirjutajaid koondab, et vajadus sellise teenuse järele on tohutu, sest neid kirjutajaid pole eriti palju ning nende töö eest makstakse hästi.

Koolituselt sibasin kiiresti koju, sest Kutil oli vettehüpete trenn. Murphy otsustas, et ta tahaks ka meie elus veidi rohkem kaasa rääkida ning välisukse lukk hakkas jukerdama. No link oli lihtsalt kuidagi kinni blokeerinud end. Seitse minutit jubisime, helistasin majaomanikule ja uks jäigi lukust lahti. Jooksime bussile ja siis selgus, et pelgalt uue, kohaliku panga pangakaardi kaasa võtmine oli olnud viga. See lihtsalt ei toiminud (sest mul oli meelest läinud, et see tuleb pangaautomaadis aktiveerida), seega tuli Kutil koju joosta. Kergelt kilomeetrine sörk. Ega mul polnud ka mõnus bussijaamas mööduvaid busse vaadata. Õnneks sai ta välisukse lukku. Bussile istusime 5 minutit enne arvatava trenni algust. Ilmselgelt jääb ta hiljaks. Ca 10 minutit oli minu pakkumine ja see osutus ka täpseks, aga mis seal ikka – päev varem oli tal olnud eratund, sest kaks vahepealset trenni oli vahele jäänud ja eratunniga sai järjele. Nad teevad ikka uskumatuid asju seal. Mõned asjad on trampoliinitrenniga sarnased, aga on ka põhimõttelisi erinevusi. Kusjuures basseinis on seal vahepeal need vee-alused purskkaevud, mis aitavad lastel pinnale tulla. 30 minutit vette hüpata, pinnale tulla, välja ujuda, end välja vedida on ikka päris väsitav.

Pärast seda oli veel merekadettide huviring – eile õppisid nad auastmeid, esmaspäeval merendustermineid. Vahva on muidugi see, kuidas õppimine käib nii, et Kutt ei saa arugi. Küsisin esmaspäeval, et mis õppisite? “Mitte midagi, ainult käisime ruumides ringi.” Sõber tal siis meenutas, et õppisime ikka – termineid ja tegime endale õppekava, mispeale Kutt vastas, et “Aga laevamootoreid ei õppinud ju kokku panema.” Kui teile tundub, et mina “panen hullu”, siis ma ei saa oma lapsele ligilähedalegi.

Järgmine postitus tuleb ilmast. Ja ilmselt homme, sest laupäevaks on plaanis üks väike autotripp. Kui just Dennis enne kohale ei jõua. Aga noh, siis läheme lihtsalt sinna, kuhu Dennis ei jõua.

The post ✎Kui ma ei kirjuta, siis ma ilmselt kirjutan appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See esimene pildikollaaž on ühelt meie varasemalt jalutuskäigult. Täna, kui töövestluselt koju jalutasin, kõndisin siis teispool Doni jõge, ja teate – kevad on siin täitsa käes. Krookused, võililled, lumikellukestest rääkimata. Nartsissid lähevad kohe-kohe lahti ja rohi kasvab. Iileks on kollaseid õisi täis ning tuvid kudrutavad nii mesimagusalt, et jää või pikemalt kuulama. Vaadake ja imetlege ise. Ahjaa, ühed teistmoodi kevadekuulutajad olid ka väljas: meie kodulähedases pubis olid kõlarid õue tõstetud ning väljas oli kümmekond valgetes särkides ja oranžides kiltides nooremapoolset meest. Joviaalses meeleolus. Ei, ma ei läinud neile juurde ega küsinud aluspesu kohta. Neil oli liiga palju tühje õlleklaase selleks laua peal. Ja kell oli ainult 15 läbi! Äh, vaadake parem lilli.

Esmaspäeva õhtul käisin ühel väga põneval kirjutamise koolitusel: kuidas kirjutada lugusid erinevast soost inimeste vaatenurgast. Olgem ausad, alguses ehmatas veidi ära küll, sest nii kirjus seltskonnas, kus n-ö tavalisus on maksimaalses võimalikus vähemuses, pole ma vist veel olnudki. Aga sain sealt rohkemat, kui arvata oskasin. Koolitus oli hästi praktiline, selle viis läbi tegev-näitekirjanik, Šotimaal üks hinnatuimaid, muide – Jo Clifford.

Ma kuulsin täiesti uskumatuid lugusid, mis seal ruumis olnud 18 inimese jaoks tähendas kogemust. Kaks tundi hiljem mõistsin, et tegelikkuses ei ole mingit vahet, kui vanad me oleme, kas oleme mehed, naised, kas meile meeldib punk või klassika, mis riigist me oleme või millise nahavärviga: me kõik tahame armastada, olla armastatud, kuuluda kuhugi ning et meid võetaks sellistena, nagu me oleme. Ning kui tähtis eeldus selleks kõiges on leida rahu iseendas, lõpetada endaga sõdimine. Muuta väärtuseks see, kes sa tegelikult oled. Selle koolituse jätkuna ilmub ka e-raamat, kuhu on kõigil koolitusel osalenutel võimalus kirjutada. Jah, ma kavatsen seda teha. Keskraamatukogu ise oli aga nagu ikka ajaloolised hooned Aberdeeni kesklinnas – massiivne. Laiad trepid, sees kõrged laed, sambad. Majesteetlik ja väärikas. Ja kogu tänapäevane tehnoloogia seal keskel koos klaaskuupides ajalooürikutega mõjus kombona, kus midagi pole üle ega puudu. 

Tänasest läks Kutt taas kooli, aga ma sain Empsile kurtma hakates tema käest sõbralikult noomida: “Mis ajast sa Eestis nädala ajaga terveks said? Nüüd, teises kliimas tahad nädalaga kombesse saada? Anna endale aega!”

Nojah, seda kannatlikkust pean endas arendama. Eriti nunnu oli see, kui paar tundi hiljem mu mentor Kai ka ütles: “Mis sa sõdid selle haigusega. Ütlegi, et nii, nüüd kaks või kolm päeva ma olen haige ja siis esmaspäevast annan uuesti pihta. Puhka, su keha järelikult vajab seda. Ära sõdi temaga, alistu tema soovidele, ja siis annab temas ka pingeseisund järele.” Ma olen tuhandega tänulik selle hala ära kuulamise eest. Eks ma siis puhkan. Ja siis panen täie auruga edasi. Sest praegu tundub, et hakkab saabuma see faas, kus tuleb järjest töövestluste kutseid. 

Töövestlusest ägedam oli see, et sain n-ö ettekäände ülikoolilinnakusse piiluda. Tegelikult oleksin ma võinud seal juba varem jalutada, sest see on hiiglaslik ja põnevaid hooneid täis, aga täna oli otsene põhjus minna ja imetleda seda kaunist arhitektuuri lähemalt. Jah, nii see ülemine kollaaž kui ka alumine pildikogu on tehtud ülikoolilinnakus. Need kolm püstist pilti on tehtud kõik üsna ühest kohast – tänavavaated kohe pärast seda, kui tornide vahelt läbi jalutasin.

Kuna tänane postitus kulgeb positiivsuse lainel, siis eile leidis Kutt endale veel ühe huviala. Kohaliku mereväe heategevusorganisatsioonina tegutseb Sea Cadets ehk siis merekadettide ühendus. Käisime eile avatud uste päeval, Kuti Sõber oma emaga olid ka kaasas. Kuttidele meeldis ja me siis täitsime täna ankeedid ära. Kahel õhtul nädalas, 2 tundi merendustarkusi. On nii sõlmede õppimist ja koti pakkimist, laevamootorite õppimist/putitamist, esmaabi, laskmist, aga ka esinemisoskuse treenimist, rividrilli ning muidugi ujumist, aerutamist ja purjetamist. Võimalused on ka välislaagriteks, tegevusi toimub nii nädalavahetusel kui ka suvel. Kusjuures seda rõhutati korduvalt, et tunnistused ja baasoskused, mida nad saavad, on rahvusvahelised. Nt saadava väikelaevajuhi tunnistusega võivad nad kasvõi Kariibi mere saartele minnes rentida ja juhtida veesõidukit, mille pikkus on kuni 15 meetrit. Kogu varustus sh transport Peterheadi, kus neil aerutamis-ja purjetamisõpe toimub, on organisatsiooni poolt, lapsevanema igakuine osalus on £15 naela. Ahjaa, kaks vormi saavad ka ning emad muutusid eriti rõõmsaks, kui endine mereväelane kinnitas, et jah – õpetame neid ka kingi viksima, vormi eest hoolt kandma. Järgmisest nädalast hakkab pihta. 

The post Need uudised olid küll ootamist väärt🙆 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.