Miks see on oluline? Sest see pakub meile võimalust areneda, aju töös hoida ja sellega igasuguseid taandarenguid ajus ja ka mujal organismis edasi lükata. Lühidalt öeldes – hoiab meis elutahet.

Aitäh kõigile õnnitlejatele. Kutt on väga õnnelik ja rahulolev. Kõik kingitused ja saadetised olid väga toredad. Nende kohaletooja oli veel eriti tore.
Eks mul oli enne Hr Kahemillise saabumist väike ärevus ka sees. Seda, et ta minu vaimustust Šotimaa osas jagab, ma mitte ei mõelnudki, aga uskusin väga, et talle võiks siin meeldida. Nii läks ka. Ta ütles, et jäi rahule ja tundis end hästi. Ning tuleb tagasi. Vähem kui kuu aja pärast.
Saabumishetkest pilti ei teinud, vaid pakkusime selle asemel korralikku tervitust: perekalli ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Kes teab, see teab. Kes ei tea, siis otsige endas seda tunnet, et oled kedagi kaua oodanud ning kohtumise hetkel polegi muu maailm tähtis. Pole tähtis, kui kaua on kaua. Mõnikord on ka kaks minutit liiga pikk aeg.
Saabumisel jäi lennuk kümmekond minutit hiljaks, ja Eestis tuli kohvri lisakilode eest ka maksta, aga kokkuvõttes oli sel moel odavam, kui osa asju postiga saata.
See kohver oli armastusest ja heast paremast pungil, sest kui hr Kahemillise talvejope välja arvata, siis ülejäänud sisu oli kõik meile.
Kusjuures kolm väga head raamatut, Aune leivad ja mõned asjad veel olid Hr Kahemillise seljakotis. Võime nüüd öelda, et mõneks ajaks oleme Eesti kommidega hästi varustatud. Šokolaadiga ka. Ning köögikapp on Armastusest pungil.
Köögikappidel on minul Napoleon Hilli “Mõtlemist muutes rikkaks”  – aitäh Kai - ning Maxwell Maltzi psühhoküberneetika raamat. Kutt sai lugemiseks Marek Sadama “Grifoon Leenu”. “Ahah, Marek Sadam kirjutab siin oma tunnetest.” oli tema esimene reaktsioon.
Vannituppa lisandus 3 uut Thorma bambushambaharja ning Signe Seepide mündi-meresoolaseepe. Mõlema ettevõtte klienditeenindus on üle prahi. Kusjuures ei ole makstud postitus. Kasutan neid asju, sest need meeldivad, sobivad ja on head. Kirjutan neist, sest tunnustavaid sõnu ei ole kunagi maailmas liiga palju. Kuidas see lause kõlaski, et kui Sul midagi ilusat öelda ei ole, siis parem ära ütle midagi. Siin üks ilus kollaaž teile tõestuseks, et Hr Kahemilline tõesti käis külas, sest pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna.

Naah, ega te sõnadest ka ei pääse.
Jõudsime lühikese ajaga üsna mitu kohta läbi käia, arvestades, et Edinburghist Aberdeeni ainuüksi puhast autosõidu aega on 2,5h. Vasakpoolsemal pildil oleme taas Lechtis, kus 24h hiljem oli lund 20 sentimeetrit rohkem. Keskel siis Dunkeldi lähedal Hermitage’i matkarajal ning parempoolne pilt on Slains’i lossi juures, jah seesama nn Dracula loss Bram Stokeri raamatust. Selle lossi juures nägime ka delfiine meres ujumas. Päris pikalt näitasid end. Enne olime veel käinud hülgeid vaatamas Newburghi rannas. Sel korral ujus osa hülgeid kaldast tõesti mõne meetri kaugusel. 

Pühapäeva õhtul soojendasime EV102 kohaliku viski ja snäkivaagnaga, kus aukohal on Eestist toodud suitsuvorst ja tädi Lea marineeritud kurgid. Ma tean vähemalt 30 inimest, kes nende kurkide kohta on minuga ühel nõul: parimaid lihtsalt ei ole. 

Mis viskisse puutub, siis poes oligi müügil selline maitsmise komplekt. Meie mõlema senine varasem kokkupuude viskiga oli selline, millest Šotimaal kõva häälega rääkida ei maksa. Vähemasti mitte viski-kontekstis. Sest igasugused redlabelid jms segatud kraam võrdub siin autokütuse, mitte joogikraamiga. Korralik viski on ühelinnaseviski ning küsisin taksojuhi käest üle ning ta kinnitas, et pubist või poest viskit ostes tuleb kirjeldada meeleolu või olustikku, mida sa naudid. Ning siis antakse sulle õige. Noh, nendel pisikestel pudelitel ei olnud meeleolu kohta suurt midagi kirjas.

Hr Kahemilline proovis ära ka neli kohalikku õlut. Jäi rahule. Kohalik, Aberdeeni külje all tehtav Brew Dog jääb järgmiseks korraks. Või ülejärgmiseks.

Reede õhtul enne Hr Kahemillise saabumist hotelli jõudes ja check-ini tehes sain jälle veidi targemaks. Kui hotell on tehtud ajaloolisse hoonesse, siis ei ole sugugi ka peretoa puhul enesestmõistetav, et tualett ja vannituba on igas toas olemas. Ei. Neid oli koridoris kaks tükki. Kui ikka toa kirjelduses pole eraldi välja toodud, et WC ja vannituba on toas olemas, siis võivad need vabalt ka kolmetärnises hotellis koridoris asuda.
See info on kasulik neile, kes Šotimaale tuleku osas jutust kaugemale kavatsevad jõuda. Lubajaid on olnud rohkem, kui meil kahepeale sõrmi, aga mulle teadaolevalt pileti ostnuid veel pole.

Loomaaeda pandasid vaatama me ei saanudki, sest loomaaed teatas reedel, et ilmaolud on sellised, mis loomade ega inimeste turvalisusele mõeldes väravaid lahti teha ei luba. Tuulisevõitu oli tõesti ning laupäeva hommikul hotellis hommikusööki süües nägime ka midagi lörtsilaadset. Hiljem sõidu ajal sadas ka, aga üldiselt oli nii nagu ikka – ilmataat hoidis meid ja lasi tähtsamad asjad ära vaadata ilma, et oleksime pangetäite kaupa mingit jama krae vahele saanud.
Sellel pildil on Birnami tamm, mida mainib Shakespeare oma “Leedi Macbethis”. 900 aastat vana ning viimane Birnami tammesalust. Sildilt tamme juures võis lugeda, kuidas see tamm on koduks sadadel putukaliikidele. Lähemalt uurima minna ei saanud, sest tamme taga paistab Tay jõgi, mis ajas korralikult üle kallaste. Teisel pool Tay jõge on Dunkeldi linn ning alles kaht linna ühendava/eraldava silla peal seistes sain aru, et see on seesama linn, kus Kutiga 2017 aasta suvel peatusime. Lihtsalt eelmisel korral sõitsimegi autoga üle jõe. Tahtsime ka siis seda tamme vaadata, aga ei osanud otsida.
Igal juhul oli mul jõe kaldal selle silla peal tõeline déja vu tunne. Nagu oleks olnud siin. Ja siis vaatasin lähemalt mõlemale poole silda ning sain aru, et olemegi ju….. Kutt väitis, et ei mäletanud ning isegi siis, kui talle Instagramist pilti näitasin, ei meenunud talle.

Vasakul pool seda silda on igavesti vägev katedraal ning puuks pügatud rododendronid, erinevat värvi. Paremal pool aga parkla ning piknikuala. Me jalutasime toona mõlemal pool silda, seekord sõitsime autoga üle silla ning paremale, mäenõlva pidi üles.
Sealsamas lähedal on ka The Hermitage, mõnus poolteisekilomeetrine matkarada kose, väikese majakese, koopa ning väidetavalt Šotimaa kõige kõrgemate kuuskedega. Pikad ja jämedad olid need puud küll, mitte ainult kuused vaid männid ka. See, et vett oli palju, tähendas ka kose juures imelist vetemängu. Mis veel muutis selle metsaraja põnevaks ja salapäraseks, olid rohelised samblikud ja sõnajalad puudel. Oli natuke müstiline, kuidas peenikesed raagus oksad, aga üleni rohelised, vee kohale kummarduvad. Üks väike kollaaž nendest okstest, sest see, kuidas valgus neile langes tekitas tõesti tunde, nagu oleks kuskile muinasjuttu sattunud.

Kosk ise oli ka muidugi võimas. Ja need suurte puude ladvad pea kohal õõtsumas. Metsa all nägime ka mitut kändu, kuhu oli münte sisse pandud. Selle kombe kohta internetist infot otsides sain teada, et need on õnnemündid. Münte pannakse ainult kändudesse puu hingehaldjatele, et need aitaksid soove täita.
Komme on sajandeid vana, nagu ka mündid, mis nendest mahakukkunud puudest leitud on.
Mis ehk Šotimaal ringi reisides veel oluline teada – ka sellistes kohtades nagu The Hermitage, hoidke mündid endal taskus. Kui loodus ise on vaatamiseks tasuta, siis parkimise eest on viisakas maksta. Ilmselt turismi kõrghooajal on ka järelvalve suurem ja parklad/piknikukohad rohkem täis. Samas, tualett ja infokiosk oli seal ka täitsa olemas, rada ilusti tähistatud ja hooldatud.
Ka enamik losse tehakse lahti alates 2. aprillist ehk siis suviseks hooajaks. Lossi aedades saab praegugi ringi jalutada, ja seda võimalust kasutasime me ka nt Perthi juures asuva Scone palee juures. See on olnud aastasadade jooksul Šoti kuningate/kuningannade kroonimispalee. Praegu, kui Šotimaal on oma parlament ja ministrid, annavad nemad seal ametivande.

Nagu ülaltpoolt vihjamisi lugeda võis, siis pühapäeval nägime hülgeid, delfiine ja lund. Tegime sellise korraliku tiiru ja mägedes saime isegi natuke lumesõda mängida. Lechtis, kus Kutiga suusatamas käisime, tegime peatuse ja käisime söömas.
Mulle väga meeldib Šotimaa mägede avarus. Cairngormis on see veel eriti hästi tajutav. Lääne-ja Põhja-Šotimaal pole lihtsalt veel käinud, ainult piltidelt näinud. Õhk liigub ja valgus mängib, pilvede liikumist on maapinnalt näha. Praegu on kanarbik pruun, aga kui see ühel hetkel õitseb, siis on mäeküljed imeilusad ja kutsuvad. Samas, nagu raamatutest lugenud olen, siis peab olema ettevaatlik, sest kanarbik, mustikad jms Eestis tuntud rabataimed annavad märku pehmest, soisest pinnasest ning meeles on ka see, kui Aunega esimest korda Šotimaal olime, kuidas põlvist saati märjaks sain, kui üritasime aia taga mägiveiseid paitada.

Sain mitu korda muiata, kui Hr Kahemilline liiklusest rääkis. Ta on üsna kogenud ja tasakaalukas autojuht, sõitis Mallorcal nagu Miška mägiteedel ja kiirteedel, aga Šotimaal teatas, et unustagu ma ära tema rooli panek. Ringristmikud olid talle eriti arusaamatud, kuigi minu arvates ristmikel parempööre on veel hullem. Ringristmikel valepidi sõita oleks veider, sest kaar läheb ju teistpidi….
Ehh, ma arvan, et aprillis, kui ta nädalaks tuleb, on ta juba üsna harjunud ning julgeb rooli taha istuda küll.
Esmaspäeva hommikul sõime kiluleiba (aitäh Aune nii kilude kui ka maitsva leiva eest). Sadas. See oli seni ka ainus päev, kus üldse mingitki päikesekiirt ei näinud. Seevastu sain Hr Kahemillist Edinburghi transportides sõita paksus lumepudrus, tihedas vihmasajus ning ütlesin talle ka, et Šotimaa nutab tema lahkumise pärast. Tagasi tulek oli nukker, kuigi teeolud olid paremad. Aga kõik on nii, nagu talle ütlesin: mul on kahju, et ta läheb, aga ma olen õnnelik ja tänulik, et ta tuli, oli ja ta nautis, et ta tundis ennast meie juures hästi ning siinne loodus meeldis talle. Uute seiklusteni!

The post Millal kogesid viimati midagi elus esimest korda? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Aeg surus natuke kannaga kannikatesse ka, sest pidime rendiauto lennujaama hiljemalt kella 14.30ks tagastama, mis tähendab, et ca 30 minutit varuaega (elu on näidanud, et see kulub alati ära) ehk siis ca 13.30 hiljemalt peame liikuma hakkama.  Olime parklasse saabunud täpselt kell 10, aga veidi oli sekeldust parkimisautomaadiga. Jah, parkimise eest tuleb maksta, aga matkamine nendel Bennachie matkaradadel on tasuta. Neid on seal üsna mitu – alates 15 minutisest kuni päevateekonna pikkusteni.
Kusjuures parkimine ei ole kallis – päevapilet on £3, kolme tunni pilet kaks naela. Maksta saab ka krediitkaardiga, tavaline MasterCardi deebet parkla makseautomaatides läbi ei läinud. Sulas saab ka maksta, aga ainult müntides, paberraha vastu automaadid ei võta.

Sellist mägedes matkamist nimetavad kohalikud jalutamiseks ehk “walking”. Meie puhul oli asi jalutamisest kaugel, sest panime kohe korraliku tempoga udjama, pulss üles juba enne esimest tõusu. See video ongi päris raja alguses, kui oleme saanud esimese pilgu tipule visata.

Kel numbrid olulised, siis raja pikkus edasi-tagasi on 6km ja soovitatakse arvestada 3 tunniga.
Sellega me ka arvestasime, sest varasem mägedes jalutamise kogemus meil puudus ning teiste pilte ja kommentaare lugedes said jalga pandud kõvema tallaga jalanõud, sest tee on kivine. See oli väga õige otsus, seda tunnistas Kutt ka, kui sellelt kaunilt jalutusrajalt metsa alla keerasime. Eriti ilmselgeks muutus see siis, kui latvadest kõrgemale tõusime. 

Raja kirjelduses öeldi ka, et Mither Trap pole küll teab, mis kõrge – vaid 518m merepinnast, kuid tegemist ei ole lihtsa rajaga, “samas on see jõukohane isegi 11-aastastele”, kirjutas üks Google’i kommentaator. Okei, etteruttavalt ütlen, et omal jalal kõndisid seal rajal meile vastu oluliselt väiksemad – 2-3aastasedki. Selliseid Eesti mõistes koolieelikuid oli seal ikka omajagu. Šotlased tundis ära selle järgi, et neil olid jalas lühikesed püksid ja/või T-särk.
Tegelikult hoiatati raja kirjelduses, et võtke soojad asjad kaasa, sest mäe otsas on alati tuuline ja jahe, jah, isegi suvel. Kutt pakkis ka kohe alguses jope mulle seljakotti ja rühkis dresa väel edasi. Ma tegin hõlmad eest lahti. Võttis naha märjaks, aga parkat käe otsas tassida ei tundunud ka lihtsam.
Järgmise video tegime siis, kui olime juba latvadest kõrgemal ja ca 30 minutit kõndinud. Kui Kutt nägi, et ladvad paistavad, pistis ta jooksu. Meie emotsioone ja energiataset näete juuresolevatelt piltidelt.
Oigasin mõttes, samas olin tänulik, et tal on energiat. Tundus, et kõik, kellest me mööda läksime, andsid talle vunki juurde. Meist mindi ka mööda. Joosti, olgem täpsed. Jap, mõni teeb trenni niimoodi. Kuti jaoks oli tähtis, et meist mindi mööda vaid 4-5 korral, aga meie läksime poole rohkematest. Olgu see siis ka ära mainitud. See, et me niimoodi ähkisime, ja mul vahepeal pistma hakkas, oli Kuti arvates vähese trenni viga. Ei saanud vastu vaielda. “Jaa-hah,” kohmasin kahe hingetõmbe vahele.

Kutt oli hommikul kirja pannud 20 tegevust, mida saab teha nutikas plõnnimise asemel ja “jalutamise” ajal võrdlesimegi seda, et kui ta suudab sinna mäe otsa ronida, siis nutika kasutuse kontrolli alla saamine on käkitegu. Kusjuures, kui seal puude vahel mõtlesime, et on raske, siis see ülemine, kivine osa oli tegelikult palju raskem. Meil olid küll mõlemal tugeva tallaga jalanõud, aga mu põlved protesteerisid, kui järjest seda looduslikku treppi kõndisin. Otsisin kahutanud turbast pinda. Selles kohas sidusin ka Kutile salli ümber kõrvade – ta arvas, et ta on nüüd Must Ninja ja suudab kõike. Mu arust oli ta nende prillide, oma värvitud laka ja peapaelaga küll pigem rockstaar, aga otsustasin energia turnimisele säästa. Puhkepausid olid hea võimalus vaadet nautida. Ja see on seal võimas. “Polegi vaja kodust kaugele sõita, et ilusat Scotlandi vaadata,” teatas Kutt. Õige. See kaunis paik on me kodust vaid ca 45 minutise autosõidu kaugusel.

Selle matka (nimetagem asju ikka õigete nimedega, sest jalutame me pargis, ja jalutamine ei aja higistama) käigus mõtlesin palju ühe õppetüki peale, mis ca kuu aega tagasi mul programmis oli. Seal tekstiosas oli Bob Proctoril lause, mis mälu järgi võis olla midagi sellist: “Mäkketõus pole mingi sujuv liftisõit, aga tipp on sinu päralt ja vaade on sealt võimas.” Ma tahtsin seda vaadet. Ja selle me saime ka. Koos kõigi kaasnevate lisadega nagu jahe tuul, mis pani Kuti kartma ja vabatahtlikult jopet selga ajama. Tippu jõudsime vähem kui tunniga ja 2 tundi pärast starti sõitsime juba parklast välja.

Veidi enne tippu saime teada, et sellel mäel asus kunagi piktide kindlus. Arvatavasti ca 780AD. Piktid olid keltide eelkäijad. Kindluse müürijuppe ning ilmselt kunagi värav oli ka kenasti näha. Kutt nägi kividel ka mingeid kirjasid, ja see, et seal üleval kindlus oli, muutis selle mäe tema jaoks vägevuse skaalal palju ägedamaks. “Aitäh, emme, et sa mind kaasa võtsid, nii tore on,” ütles ta ühe puhkepausi ajal.  Tippu jõudmiseks tuli meil Kutiga käed ka appi võtta st viimased meetrid läbisime neljakäpakil. Lihtsalt graniidilahmakad olid nii suured, et vaatamata batuuditrennide harkspagaatidele ei veninud jalad nii hästi, et oleks elegantse batuudihüppaja liigutusega järgmisele lahmakale maandunud. Vabandused, ma tean.

Aga sellelt videolt on näha, kuidas Kutt samast kohast alla läheb. Ütlen ausalt, enamik rajapilte on tehtud alla minnes, sest üles minnes säästsime energiat. Jõime vett ja nautisime vaateid. Ja ähkisime. Okei, peamiselt hingeldasin mina. Mäletan paari hetke rajalt, kui Kutt oli ca 20 meetrit ette rebinud ja ma vaatasin üle õla, et jubedad tümpsud käivad, et kas keegi jälle tahab mööda joosta. Aga kui selja taga oli tühjus, siis sain aru, et see on mu pulss koos oma parima sõbra vererõhuga, mis ka põlvede kõrguselt kuklasse oli roninud. Leidis ka aja, ausalt. Ma otsustasin tema trampimisest mitte välja teha ja keskendusin sisse-välja hingamisele. Käed puusas oli seda kuidagi oluliselt lihtsam teha ja kõndimisrütmi hoida. Oli selline tunne, justkui kontrolliksin olukorda. Ei, teil ei ole lubatud vastupidist väita st ei olnud küsimus praegu.
Nii, aga mis ma kiusan, väike tipukollaaž ka teile.

Kui alla minnes Kutilt küsisin, et kas tuleme veel siia, siis ta arvas, et võiks tulla küll. Nt Hr Kahemillisega. Ja siis peame tipus pikniku ka. Nii, et aprilliks pange vaim valmis, Hr Kahemilline ja CO. “Siis võtame rahulikult, siis meil pole kiire,” lohutab teid Kutt.
Ma kahtlustan, et see ei jää meil viimaseks selliseks matkaks. Tõsi, siis peame veidi kaugemale sõitma, samas on ka selle mäe ümber matkaradasid sh üks ümber selle tipu, kus saame soovi korral “treenimas” käia. Kutile igal juhul imponeeris see mõte, et veel matkata ja ta oli mäest, saadud kogemusest sh eneseületusest vaimustuses veel õhtulgi.
Äge ja vägev igal juhul. Olen meie üle uhke.

Ja autoga jõudsime ka õigeks ajaks õigesse kohta ning saime selle sekeldusteta ära antud. GPSi eest saan raha tagasi, sest ütlesin neile, et kaardid olid uuendamata ning me ei kasutanud seda. Kes Eestis moblalevi üle vingub, siis tulge vahepeal Šotimaale – siin saab interneedusevaba puhkust ikka päris hästi. Lihtsalt ei levi piisava tugevusega igale poole, mistõttu saatis Waze (üks rakendus nutikas, kes ei tea) meid Šotimaa väikseid külasid uurima. Selline ca 15 minutine ring. Kui see läbi sai, siis saatis uuesti samale teele. Keeldusime mitte just kõige viisakamate väljendite saatel, sest kannikad olid aja nügimisest juba hellaks muutumas.
Õhtu oli rahulik: tegin ise taigna ja Kutt küpsetas pannkooke. Suhtlesime kodustega, pesime pesu ja muud sellised kodused asjad. Natuke paberimajandust tegin ka, sellest ei pääsenud.

The post Vähese trenni viga🗻 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.