Tulevik on juba kohal ja seekordse blogipostituse piltide autor on Kutt. Hommikul, päikesetõusul oli meil fotosessioon Iska Birniega, kes on teinud ka minu kodukal olevad portreed. Kuigi piirangud on kõvad, siis fotograafid tohivad tööd teha, sest tegemist on ettevõttelt ettevõttele teenusega. Ehk siis turundusmaterjalidega. Mida need ka on, sest pilte läheb mul vaja nii oma sotsiaalmeedia kui ka Buzz Talenti portfoolio jaoks, mõlemad on aga ettevõtte kaudu. Ka Kutil oli oma ettevõttele pilte vaja, seega ongi kõik korrektne.  

Palusin Kutil siis paar nn kaadritagust fotot ka teha. See avapilt on üks nendest. Hea tahtmise juures leiab pildilt lisaks päikesetõusule ka minu ja fotograafi.

Avalikku gruppi, kus on ca 5000 liiget, ja kuhu pannakse Aberdeeni ja siinses ümbruskonnas tehtud pilte, lisasin ka neli Kuti tehtud pilti ning need kogusid paari tunniga üle 200 meeldimise ja kümneid kommentaare. Mu enda piltidel polegi seal nii hästi läinud. “Poisil on silma. Andekas! Arendage seda edasi,” on näited kommentaaridest, mis kogunesid. Täitsa uhke tunne, pole midagi öelda. 

Eelmine nädal oli siis esimene kodus õppimise nädal ja praegu tundub, et läheb veidi paremini kui kevadel. Just Kuti enda häälestatus on parem. Seega ka meil mõlemal lihtsam. Õpetan teda ka tegevusi planeerima sh nädalaplaani koostama, kus on olulised asjad kellaajaliselt ja/või kestuselt paigas. Tegevuste planeerimine (kättevõtmise asi ongi kõige keerulisem) on talle raske olnud, aga pidasime siis väikse jutuajamise maha. 

“Kas sulle meeldib, kui täiskasvanud sind kamandavad?” “Ei meeldi.” “Kas sulle meeldiks teha neid asju, mis sa ise tahad?” “Jaa, meeldiks küll.” “Nädala plaani koostamine ongi sinu võimalus teha neid asju, mida sa ise otsustad, teha. Ja see, et sa need kirja paned, on märk sellest, et sa oled läbi mõelnud, millal ja mida sa teha tahad. See on sinu võimalus end ise kamandada. Kui sa seda ei tee, siis hakkavadki täiskasvanud, eriti mina, sind kamandama. Aga kui sa ise endale korralduse annad ja seda ka täidad, siis ei ole kellelgi midagi öelda.” Esialgu tundub, et mõikab….

Nädalavahetusel käisime üle pika aja nõmmel. Polegi nii märja ja porisena seda näinud. Korralikult ujus. Ei pääsenud ma ka kuiva jala ega puhta jopega. See-eest olid need päikeseloojangu värvid mere kohal imelised. Nagu vahukommid – heleroosad ja sinised. Olen suutnud viimased nädalavahetused enam-vähem ekraanivabad hoida. Enam-vähem ses mõttes, et muusikat ikka mängime kas siis youtube’st või raadiost. Tantsuharjutusteks on meil ka tekkimas oma nimekiri lemmiklauludest. Viimane kord võttis Kutt ka mind üheks lauluks tantsima. Me pole teda sundinud kaasa tegema, aga pole ka ära ajanud. Oleme lasknud tal endal otsustada. Tundub, et eeskuju ikkagi nakkab. Tasapisi, kuid kindlalt.

Täna hommikul fotosessioonile kõndides küsis ta, et kas ta mõned pildid üksinda ka saaks. Minu Kutt, kelle ma vaevu pildile saan, ja nii mokaotsast meelitasin, et “meil pole koos korralikke fotosid Šotimaalt”, avaldas soovi üksi poseerida. Kahekesi nad lainemurdja peal käisid ka, sel ajal, kui mina märja seeliku kuivade pükste ja sokkide vastu vahetasin. Mis nende “normaalsete” piltidega ikka teha? Ma jooksin paljajalu merevees, pritsisin vett ja ühel hetkel poolpöördel maandusin – ilmselt mitte eriti elegantselt – vette. Klassika. Kahtlustan, et varbad olid kargest veest veidi kanged, ja sestap see tasakaalukaotus… 

Tunni asemel kestis sessioon poolteist tundi, ja Iska arvas, et ta ehk järgmine nädal saadab mulle esimesed pildid. Seniks vaadake kauneid looduspilte Kutilt. Lõppu panen ühe kaadritaguse pildi ka. 

Kas külm ei olnud? Oli ikka, ja liivane ka. Aga ei midagi sellist, mida kuum dušš, ingveri-sidruni-kaneelitee ning radiaatori parandanud poleks. Loodan, et põlv annab ka tagasi. Praeguse seisuga pole kükitamine kõige mõnusam ning jalg tuikab. Paistetust pole, aga kuna sel jalal on mul meniskit juba õmmeldud, siis kõige valusam koht on enam-vähem sama koha peal, kus meniskiõmbluse arm…. Eks ta rahu tahab. Õnneks on mul üht spordisalvi ka siin ning paari päeva pärast saan siin ühe füsioterapeudiga ühendust võtta – ehk on ta nõus mind juhendama, kuidas oleks põlve parem teipida. Ilmselgelt ma mõnda aega oma 7-sentimeetristel tantsukingadel ei kepsuta. Kükke ka ei tee, aga planku ja kätekõverdusi saab ikka teha.

The post Mis mõttes tulevikutalent? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kui erinevad on aastad! Eestis elades ei mõelnud ma sellele kordagi, kuid nüüd on hea võrrelda. See pilt on tehtud Huskyhavenis täpselt aasta tagasi. 

Kutil hakkas siis tänasest jälle distantsõpe. Nädala jagu pikendati neil koolivaheaega, aga tänasest kõik taas täiskohaga õppimas. Vähemalt 1. veebruarini õpivad kodus. Ainult eluliselt olulistel ametikohtadel töötavate vanemate (meditsiinisektor, toidukauplused jms) lapsed saavad koolis kohal käia. Reedel saabus meilile ka kogu õppekava kuu lõpuni. Kusjuures saadeti kõikide klasside omad korraga ja kõik ained ühes kirjas. Väga mugav. Sain ka teada, mida mu laps koolis õpib. Tegelikult muidugi olin varem ka kursis, sest igal reedel jõuab meilile nädala kokkuvõte lapse edasijõudmisest, sh kodutöödest ning materjalist, mida nad klassis õppisid. Mulle sobib see variant oluliselt rohkem kui igapäevaselt käia kuskil ekoolis kontrollimas, uurimas. 

Praegu meenus seda kirjutades, et mul oli ju öö vastu reedet peaaegu magamata. Nimelt hakkas mul teisipäeva õhtul hammas valutama. Ja mitte lihtsalt tuikama, vaid nagu oleks keegi noaga igemesse löönud. Rääkida oli ka valus. Paistes midagi polnud, aga pool nägu oli tuim. Enne seda oli see hammas olnud lihtsalt aeg-ajalt tundlik temperatuurile. Võib-olla ka veidi hell. Aga ei mingit närivat valu vms. Tegin miskit, mida üldjuhul ei soovitata, st võtsin tunniajase vahega kaks ibukat (200mg)  ja kaks paratsetamooli (500mg). Sain magada. Mõnevõrra. Kolmapäeva hommikul ärkasin ja hammas tuikas tugevalt. Nägu tuim. Siis meenus, et ma vist ei ole end hambaarsti juurde registreerinud…. Perearsti juurde küll, aga siin tuleb ka end hambakliinukus n-ö arvele võtta. Ma kuidagi olin arvanud, et meie tervisekeskuses on ka hambaarst. Kolmapäeva hommikul selgus, et ei ole. Kella 9ks oli ka selge, et hambakliinikud n-ö uusi riikliku süsteemi patsiente arvele ei võta ka, sest kuna tegeletakse vaid esmaabi andmisega, siis neil on raskusi ka olemasolevate teenindamisega. Sain soovituse helistada üleriigilisse hambaarsti abisse. Et teevad telefonikonsultatsiooni. Jätsin seal siis numbri ning ca 30 minuti pärast helistasid tagasi, kirjutasid mu andmed ja kaebused üles ning et ca 11 paiku hambaarst helistavat mulle ise. Vahepeal suhtlesin hambaarst Üllega, kes minu hambaid viimased aastad ravinud oli, ja uurisin, kas tal on selle hamba kohta infot. Ei olnud, seega oli see hammas plommi ja juureravi saanud tõenäoliselt ajal, kui Kutti ootasin. Tollele hambaarstile polnud mul mõtet helistada, sest olin juba enne Ülle juurde minekut teada saanud, et kuna ma polnud poolteist aastat ennast näole andnud, siis ta oli mu kaardi ära hävitanud. Mul oli sellest nii kahju, ja tegelikult kripeldab see natuke siiani, sest seal oli kogu mu hammaste ajalugu. Kogu see värk, mis lapsena esihammastega tehti, see, mis hiljem Tallinnas jne. Olen elus päris mitme hambaarsti juures käinud, ja iga kord on arstid olnud tänulikud, et saavad varasemat vaadata – palju mina neid termineid ja daatumeid mäletan! Mis teha, enam seda pole. Õnneks on mul siin kaasas muud terviseandmed, mis Eestis olnud perearst Sire kokku pani. Nii minu kui ka Kuti kohta. Aitäh! Aitäh ka Üllele, kes mulle Messengeri kaudu tegi pildid minu hammaste digitaalsest ajaloost! Siinsed arstid on väga tänulikud ja mina ka. Keegi ei ole arvanud, et ma “reageerin üle”. 

Niisiis, kella 11ni oli mu aeg justkui sisustatud. Suhtlesin ka majaomanikuga, kes soovitas ka mõningaid, aga hoiatas, et ega peale antibiootikumide suurt midagi nad teha ei saa, sest kuna “ajad on sellised”, siis näiteks juureravi nad praegu ei see, sest see ei kvalifitseeru esmaabi ega eluliselt vajaliku teenuse alla. Et tema tütar on viimase poole aasta jooksul neli korda antibiootikume söönud, sest vaja oleks teha juureravi, aga seda ei tehta.  Hambaarst helistas ca 10.45 paiku. Meesterahvas oli. Ütles nime ka, aga meelde see mulle küll ei jäänud. Esitas veel täpsustavaid küsimusi ning ütles, et tema ikkagi tahaks näha seda hammast. Arvestades minu meditsiinilist ajalugu, sümptomite ning valutava hamba kirjeldust ei taha ta mulle telefoni teel lihtsalt antibiootikume kirjutada, sest see võib kasu asemel suurema kahju tekitada. Selleks hetkeks olin ma juba järele uurinud võimaliku protseduuri maksumuse, aga ka selle, et mulle tõenäoliselt ei maksa see lähtuvalt minu maksuerisustest midagi. 

Nii, aega pakuti kas kella 14ks või 13.30ks. Valisin varasema, sest me kõik teame, et tugeva valu puhul on iga valuvaba minut kulla hinnaga. Seega oli mul ca kaks tundi, et teha ära mõned tööasjad, mille olin planeerinud sh Facebookis otseülekandes luuletuste lugemise, mida olen nüüd paar kuud kolmapäeviti teinud. (Ma loodan, et see valu väga välja ei paista). Jah, see on erinev sellest, mis ma Lood ja Maalid lehel teen, sest see on mu Word Accordi lehel ning inglisekeelne. Esialgu kavas olnud kliendikohtumine oli kliendi soovil nagunii reedele lükkunud, seega kõik klappis.  Keskpäeva paiku veel sõin hommikust omletti ja võtsin uue doosi paratsetamooli sisse. Valu jäi, aga vähemalt ei pööranud keegi seda “nuga” selles haavas. 

Olin takso kutsunud kella 13ks, sest kliinik asus lennujaama lähistel, seega eeldatav sõiduaeg oli ca 20 minutit. Tegelikkuses oli 15, ja sain kahe ukse vahel oodata, sest kliinikusse sisse lasti täpselt 13.30 ja siis kohe kabinetti. Selgitas mulle süsteemi ning siis mask eest ja suu lahti. Vaatas mu suu üle ja teatas. “Nüüd ma saan aru, mis sa mõtlesid, kui sa ütlesid, et selle asend on sügaval igemes.” Sealt hamba tagant (kahe hamba vahelt), igeme servast ta leidis ka väikse augu. Hambad on minu hell teema. Hambaarste ma ei karda, see pole teema. Pole kunagi kartnud. Ilmselt seepärast, et ma olen nii palju oma elu jooksul nende juures käinud. Näiteks lapsena (algklassides), kui lõin oma ülemised esihambad vastu voodiserva ära, tekkis mul nende igemetesse põletik ning igeme lahtilõikamine arvati lapsele liiga traumeerivaks. Seega puuriti küljelt lahti mõlemad esihambad ja võeti seda mäda nende kaudu välja. Nõel vatiga sisse ja niiviisi surgiti. Iga päev käisin koolipäeval pärast söögivahetundi hambaarsti juures. See aeg tundis kohutavalt pikk. Kaks nädalat kindlasti, aga põletik püsis. Lõpuks pandi mulle Tartusse hambakliinikusse aeg kirja, aga enne lõigati ikkagi ülalt ige puruks. Süsti asemel kasutati mingit tuimestavat spreid. Valu ma ei mäleta, küll aga terminit “supilusikatäis mäda”.

Dunnottari lossi juures 11.01.2020 ehk aasta tagasi.

Tartus kiideti tehtu heaks ning mu esihambad said plommid. Need kippusid iga paari aasta tagant ära kukkuma. See tähendas uut puurimist. Uusi plomme. Iga puurimisega suurenes plommi osakaal. Kuniks ca 22-aastasena sattusin hambaarsti juurde, kes mu esihambad peaaegu nullist üles ehitas ja tema tehtu kestab siiani. Selle hambaarsti juurde sattusin aga seetõttu, et ma varasemasse hambapolikliinikusse ja eelmise arsti juurde enam minna ei tahtnud, sest tema oli teatanud, et mu esihambaid “pole mõtet parandada” ning soovitas need välja tõmmata. Eelnevalt oli ta juba välja tõmmanud sama põhjusega 5 purihammast. Ma olin oma vanuse tõttu napilt veel tasuta hambaravi saajate hulgas. Kas 18 või 19, igal juhul ülikooli esimesel kursusel. Ei mäleta, kuidas see seadus tol hetkel oli, aga mäletan, et omast arust “kasutasin juhust tasuta hambad korda teha”. Ega ma ju tea, aga oletan, et olnuks ma tasulise kategooria patsient, oleks need hambad üles ehitatud. Nii nagu tehti paar aastat hiljem. Pärast seda on iga hamba välja tõmbamine olnud minu jaoks emotsionaalselt alati rängem kui füüsiliselt.

Kuigi, olgem ausad, et see hammas, mis mille juur mul pikkupidi lõhki oli, ja paar aastat tagasi eemaldada tuli, tõmmati mul ilma tuimestuseta just minu “meditsiinilise ajaloo tõttu”. Mul on see hetk väga meeles, kuidas ma istusin ja värisesin šokist ja küsisin Üllelt, kas tõesti mingit muud võimalusti pole… Hakkama saime. 

Nii, nutikamad, on nüüdseks juba aru saanud, kuhu see jutt tüürib. Jah, ka see tore, keskealine, leebe olemisega hambaarst teatas mulle, et “arvestades olukorda” ja seda, et tegemist on “sureva hambaga”, mis juba loksub, on kaks varianti: 

1) ta kirjutab mulle antibiootikumid ja ma jään ootama aega, millal kõik hambaravi teenused taastuvad ning see hammas lahti võetakse. Kui ka teenused lähema kolme kuu jooksul taastuvad, siis tuleb minul kindlasti oodata vähemalt pool aastat, sest ma pole kuskil kliinikus nimekirjas, seega pakkus ta mulle minimaalseks ooteajaks pool aastat. “Pigem uuel aastal, aga ka siis võib selguda, et see tuleb välja tõmmata.” 

2) ta tõmbab hamba välja. 

“Ma ei usu ise ka, et ma seda ütlen, aga tõmmake välja.” Selleks hetkeks teadis see tore arst ka kogu minu eelnevat lugu ning tema empaatia oli tajutav. Pikem lugu lühidalt, aga kogu see ebameeldiv protseduur oli nii meeldiv kui vähegi võimalik. Ta rääkis kõik sammud hästi läbi, ja kuigi ma väga täpselt ei kuulanud, mida ta rääkis, oli see toon rahustav. “Kui sa tahad, et ma vait olen, siis ma võin ka vait olla,” pakkus ta välja. Mainisin siis, et rääkigu aga edasi, see viib mõtted mujale. Iga kord, kui ta tuimestust tegi, ja süstiga torkas, siis tänas.  “Lõdvesta lõug. Aitäh.” “Toeta toolile. Aitäh.” “Mul on väga kahju, suus on ebameeldiv maitse, aga ma ei saa lasta sul praegu suud loputada.”    Kuniks tuimestus mõjus, viskasime veidi kohalikus toonis nalja. Rääkisime teistmelistest poistest ning nende ealistest iseärasustest ning arst arvas, et mu inglise keel on parem kui paljudel kohalikel. Ma kahtlustan, et ta ei pidanud šotlasi silmas. “Jaa, ma rääkisin inglise keelt ikka enne siia tulekut juba,” kinnitasin. Sain aru, et see ei ole kõikide sisserännanute puhul nii. Kuti inglise keel tuli ka jutuks, samuti see, kuidas ta kohaliku aktsendi nii elegantselt üles on noppinud, et isegi mina ei saa kõikidest sõnadest aru. Nt sõna maja, ehk “house”, mis üldjuhul hääldatakse “hauss”, kõlab kohalike suus “hüüss”. Kirjapilt ka erineb muidugi. Ehk siis tegemist on inglise-šoti segakeelega. Kutt õnneks saab aru ka, kui mõni sõna on kohalikus keeles. 

Ma muidugi uurisin, et kas ikka oleks mingi võimalus, et ma ennast saaks selle hambaarsti juurde kirja panna, aga selgus, et tema juurde ei saagi kedagi kirja panna, sest ta on arst, kelle juurde saabuvad patsiendid teiste hambaarstide kaudu. “Neil on kas väga tugev foobia, rasked ravimiallergiad või lapsed, kes on sügavalt autistlikud vms”, selgitas ta. “Hmm, nii et teie saate patsiendid, kellega teised ei taha tegeleda, ja siin olen mina, kes tahaks teie juures käima hakata, aga ei saa.” “Nii on jah, pole ise selle peale tulnudki,” naeris arst vastu. Sain siis juhised kaasa, näitasin oma paberimajanduse nutitelefonist ette ning kogu protseduur oli minu jaoks tasuta. 

Tellisin Thormalt meie mõlema ettevõtte nimedega hambaharjad.

Kaasas soovitus sel päeval mitte midagi teha, vaid ainult puhata, ma enam-vähem nii tegin ka. Kui kõne Kanada kliendiga välja arvata. Samal õhtul võtsin veel 1000 mg paratsetamooli (see kogus teeb mind uniseks), loputasin suud soolalahusega, meeles arsti sõnad, et “kruusi peale teelusikatäis, mitte supilusikatäis soola” ning magasin üsna hästi. Tiivustatuna paremast emotsionaalsest seisundist, tegusaks kujunenud päevast, otsustasin neljapäeva õhtul sama süsteemi kasutada. Ainult, et…. Und ei olnud. Isegi füüsilist väsimust ei olnud. Mõtted töötasid kiiremini kui päeval. Palav oli. Vaatasin kella, 15 minuti pärast südaöö. Mõtlesin veel “natuke”. Proovisin kõiki uinumise nippe, mida tean ja mis on alati töötanud. Kirjutasin mõttes mõned luuletused. Vaatasin uuesti kella. 1.30. “Aitab! Kell 5.11 on äratus. Nüüd jääd magama, ärkad puhanuna ja teed endale tegusa päeva!” andsin ma enda alateadvusele karmi korralduse. Täpselt nii läks ka. Jäingi magama ja kui kell 5.11 helises, olin ootamatult värske. Terve päev oli selline vunk sees, et anna olla. Kuskil pärast seda, kui olin õues Kutile ette näidanud, kuidas kilekotiga kelgutada, meenus mulle, et pakk, millest eelmisel õhtul olin paratsetamooli võtnud, erines sellest, mida olin õhtu varem kasutanud. Kui kolmandat korda mäest kilekotiga alla lastes nägu lund täis oli, olin juba üsna kindel, et nende tablettide koostis oli erinev. Pärast hommikukohvi ja eelmisel õhtul valmistatud pitsa, kaneelirullide ning singi-juustusaiaga maiustamist andsin uudishimule järele. “Mul oli õigus!” Salapärane koostisaine, mis mul magada ei lasknud, oli kofeiin. Ehk siis olin võtnud kofeiiniga paratsetamooli. See “vunk” püsis mul ca õhtul 19ni. Siis tundsin, et nii, nüüd kustun. Umbes nii oli ka. 

Nädalavahetusel ei teinud ma arvutitki lahti. Laupäeva hommikune pesupesemise plaan lükkus veidi edasi, sest öise külma (ja harva kasutamise tõttu), oli vist vesi torudes jäätunud. Meenutan, et meil on pesumasin garaažis. Ootame nüüd veidi tugevamaid plusskraade. Koristasime, kokkasime, harjutasime Jacksoniga tantsusamme (üksi elava ja alaealist last kasvatava täiskasvanuna on mul õigus suhelda ühe inimesega, kes moodustab mu “mulli” ja tegime teismelistele lumesõjas tuupi. Kutt sai temaga jälle oma autojutte rääkida “Eiiiii, emmeee, see ei ole päikesepatarei, vaid sellel on iselaadiv aku. Seal on suur vahe!” sain ma hommikul loengu osaliseks, kui üritasin kaasa rääkida. Ma siis püüdsin selgitada, et mu aju töötab teisel tasandil ning et tema ei oska ka selgitada, mis vahe on ookril ja beežil, aga see ei muuda fakti, et mõlemad on värvitoonid. Samamoodi ei muutu fakt, et ta tahab mingit uut autot disainida (1 kuu ja 7 päeva ja siis saab hakata inseneeriat merekadettides õppima), mis sest, et mina ei oska seletada sisulisi erinevusi. “Mis värvi see auto on?” nokkisin teda nädalavahetusel. Nii etteheitvat pilku pole ma ammu näinud. Või noh…. vist ikka olen. Näiteks siis kui teatan, et “mina tegin söögi, sina pesed nõud!”

Mina aga avastasin, et pean vist hakkama rohkem kontsadel käima, sest kolmetunnise tantsuproovi järgselt on kontsadel liikumisega kaasnevad “strateegilised lihased” hellad. Leebelt väljendudes. Otse välja öeldes ei taha üht põlve üle teise tõsta. Ega’s midagi, tuleb trenni peale teha ning sellega juba hommikul alustasin. 

Üks avastus jäi veel reede hommikusse – ütleme nii, et kaheksad, ühed, nullid ja kahed ikka rokivad. Veendusime, et see tõesti on nii, kui jääd millestki ilma, siis mitte seepärast, et sa seda ei vääri, vaid seepärast, et väärid midagi paremat. Ning kuna ma usun sajaprotsendiliselt, et mingeid juhuseid pole olemas, siis on mul kindel siht silme ees sellest unistusest järjekordne tulevikumälestus luua. Kümmekond lähedasemat teavad, kirjalik ehk füüsiline vorm on ka sellele antud ning nüüd tuleb tegutseda. 

The post Hell teema 🙊 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Head uut aastat kõigile, aga eelkõige ka siitkaudu head uut eluaastat armsale Emmele. Sellel suvisel pildil on nad Kutiga kahekesi. Kahtlustan, et praeguseks on Kutt pikkuse poolest üle. 

Natuke numbritest ka – kokku on praeguseks (enne tänast) blogis 70 postitust ning külastusi alates algusest ca 16 000. Aitäh teile! 

Aasta viimane päev algas nagu ikka viimasel ajal – 5.11 hommikul on tavapärase rutiiniga. Hommikul käisin veel postkontoris, panin kingitused posti, ja kuna Kutt tellis hapukapsast, siis tuli kesklinnas nn poolakate poes käia. Miski saksa-stiilis hapukapsas maitses Kutile väga. Kutt küpsetas sel ajal kodus piparkooke, see isetehtud tainas kukkus täitsa hästi välja. Jahvatatud nelki küll polnud, aga hoidsin neid lihtsalt siirupis. Andsid maitset küll. Kardemoni mul näiteks siinsetest poodidest leida ei õnnestunudki, tellisin Amazonist.

Uus pesumasin tuli ka 31. ära, ja täitsa valgel ajal, seega majaomanikud tulid ja ühendasid selle kohe ära ka – Thorma nimelised hambaharjad meeldisid neile väga. Piparkoogid ka. 

Aastavahetumine on väga tore. Kuna suuremaid rahvakogunemisi siin ei soositud, siis olimegi vaikselt kodus. Tegime ka õhtuse jalutuskäigu – täiskuu peegeldus vaiksel Põhjamerel oli võrratu. Taevas nii tume, ja vesi täiesti valge, kalda ääres jälle tume, lained tasakesi murdumas. Südaöösel lasti laevadelt signaali ja rakette. Katsime pidulaua ikka ka. Laulsime, tantsisime, naljatasime. Saatsime Eestisse pühadesoove. Selline rahulik segu Eesti ja Šoti kommetest.

Eile tegime siis väiksed garaažitantsud. Kuna selle uue tüve tõttu ei saa me ametlikkult ühti rendipinda tantsimiseks kasutada, siis pakkusin treenerile ja ka tantsupartnerile välja, et võime meie garaažis tantsida. Parem ikka kui pargis, kus iga hetk midagi pähe võib sadada. Kusjuures sadaski vahepeal. Eks meil treener veidi ikka pabistas ka, aga olin kõrvalt naabreid hoiatanud, ja neil oli väga hea meel, et selline võimalus on. “Võib-olla tuleme piiluma!” viskas Rachel nalja. Tegelikult oli muidugi veidi jahe, sest ega sammude õppimine pole sama, mis järjest tantsida. Samas, oleme kolme nädalaga teinud hästi suured edusammud. Nüüd tuleb iseseisvalt samme harjutada, siis saab uuel nädalavahetusel taas koos proovida. 

Nädalavahetus ongi kulgenud pesu pesemise rütmis. Kutt tegi täna Vampsu sünna puhul kooki ka. Ma olen ka raamatut lugenud, aasta esimesel päeval panin kirja ka 21 eesmärki aastaks 2021. Muu hulgas on nende seas nt 21 kätekõverdust. Ilma põlvi maas hoidmata. Vana aasta sees tegin 5. Üle 20 aasta esimest korda. Te oleks pidanud seda võiduhüüatust kuulma.

Nüüd on uus nädal ka kenasti planeeritud. Ootan väga ( ja klient ootab ka), juba homset kõnet. Kirjutasin talle juba raamatu tutvustuse valmis, ja see on tema sotsiaalmeedias tekitanud tõelise tormi. Homme on esimene intervjuu, kolmapäeval teine. Vaim on valmis, et lõpetada ka pendliraamat kahe kuu jooksul. Sest järgmised kliendid juba ootavad. Ma olen aru saanud, et see ghostwriting, ehk varikirjutamine on miski, mida tohutult naudin. Juba JT ajal nautisin seda loo jutustamise protsessi. See, et minu nimi seal juures oli, oli vähetähtis. Praegu viib see ghostwriting mind kokku inimestega, kel on lugu, aga napib aega või oskusi seda jagada. Mina saan kirjutada, kirjutada nii, nagu nad oleksid selle ise kirja pannud, aga ei ole vaja oma nime juurde kirjutada. Võit mõlemale poolele. 

Mis Brexitisse puutub, siis esialgu saab kõnesid vastu võtta samadel tingimustel kui seni. Kaupade saatmine on muidugi kallim. Pole üldse kurssi viinud, kuidas nendega on. Üldiselt ega ajakirjanduses annab Brexitist rohkem tooni ikkagi see tõvevärk. Ma säästan ka edaspidi teid detailidest, ja hoian selle blogi nii viirusevaba kui vähegi võimalik.

The post Uus ja veel parem? Jah, muidugi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Eelmisel nädalal, 5. novembril, täitus mul aasta päevast, mil hakkasin süsteemselt endast ja oma maailmast paremini aru saamisega tegelema. Õhtul, enne magamaminekut käisin veel õhtul ilutulestikku vaatamas ja mõtisklesin selle lause üle, kuidas vastab ikka tõele, et kui pühendunult tegutseda, läheb tõesti teleskoopi vaja selleks, et vaadata tagasi sellele, kes olin siis. Ilutulestikku ei lastud muidugi mitte minu auks, vaid kogu Suurbritannia tähistab luhtunud püssirohuvandenõud ehk parlamendi ja kuninga pääsemise päeva ehk Guy Fawkes’ Night, nagu nad seda nimetavad. Vikist saab rohkem lugeda. Sel puhul tehakse väike lõke, sussitatakse vahukomme ja lastakse ilutulestikku. Eks siin on ka kerge diskussioon selle üle, kas eraisikud peaksid üldse ilutulestikku laskma, sest õnnetusjuhtumeid on sellega omajagu, Glasgow kandis läks üks ridaelamu põlema, aga siinkandis, linnast väljas, sai koplis olnud hobune ilutulestiku raketiga pihta ja tõsiseid peavigastusi. Täna õhtul on juba vähem paugutamist, aga nädalavahetusel oli seda paugutamist üsna korralikult. 

Eelmine nädal sain klientidega tegeleda üsna vähe, sest peamine fookus oli oma koduleheküljel. Oma autorileheküljel, mille kohta ametliku teadaande panen sotsiaalmeediasse homme, aga kui keegi peaks veel täna õhtul blogi lugema, siis saab siit teada. Kakskeelse kodulehekülje leiab SIIT. Tööprotsessi olen kaasanud siinseid häid tuttavaid ja sõpru, kes turunduses ja brändingus kogenumad, ning nende soovitusel sai kasutatud ka mu enda tehtud looduspilte. Aitäh Markole ja Rannole, kelle mõte oli see käsitsi kirjutatud nimi ja kes selle ka füüsiliselt valmis tegid.  Kogu lehe kujundus on pälvinud palju kiidusõnu, ja eile kui detailidega töö lõpetasin, tundsin enda üle uhkust. Muide, neile, kes arvavad, justkui oleks enda üle uhke olemine põhjendamatu edevus. Jane Austen on kirjutanud, et enda üle uhke olemine lähtub enese sisemisest väärtustamisest ehk see, mida teised sinust arvavad, ei lähe üldse korda. Edevus on aga see, kui näidatakse midagi vaid seepärast, et kuulda, mida teised arvavad. Teine eelmise nädala suurprojekt oli see, et lõpuks ometi saime raamatu Amazoni müüki. Rääkisime sellest tõsisemalt oktoobri alguses. Eks ma suvel olin ise ka juba seda rohkem uurinud ja aru saanud, et see kujundusprotsess on midagi, mis võtaks mult päevi. Kui ma ikka mõistetest aru ei saa, siis on parem lasta tegutseda neil, kes saavad. Kuna Armar Paidla Rajakaare kirjastusest oli taas nõus mind aitama, siis oktoobri keskpaigas võtsime eesmärgiks, et novembri alguses on raamat Amazonis müügis. Seda me juba teadsime, et suurust tuleb muuta. Püstisena oleks küll võimalik ja mustvalgena see raamat välja anda, aga värvilise ja lapikuna mitte. Seega, tuli teha veidi väiksemaks. Lõpuks tuli muuta kogu kujundust nii, et nt Amazoni raamatul ei ole servadeni pilte, vaid kõik leheküljed on valgete servadega ja leheküljed ilusti nummerdatud. Muidu robot ei saa aru… 

Võtsime seda huumoriga – oleme suutnud luua midagi väga erilist. Kolmas kujundus oli see, mis lõpuks läbi läks ja laupäeva hommikust alates on see müügis. Kuna trükikulud on oluliselt kallimad, on Amazonis ka raamatu hind ca 5 euro võrra krõbedam.

See kõik teeb esmatrüki, mida veel Eestis veidi müügil on, kahtlemata erilisemaks. Jõulud on ukse ees – tehke ilus kingitus. Järvamaa rahvas saab raamatu A.H. Tammsaare muuseumist Vargamäelt või Paidest Järva Teataja toimetusest (kümmekond), Viljandis on Ülle Puu salongis veel vist 2 raamatut müügil, üle Eesti saab tellida Armastusest Inspireerituna epoest (Urmeti pood) ning pealinlased saavad FB’s Lahemaa Looduskooli (mu ema MTÜ) kaudu. 

Kolmanda teema juured on kuskil augusti lõpus või septembri alguses, kui laupäevasel pärastlõunal klõpsasin Instagramis juhuslikult ette kerkinud reklaamile, kus otsiti nn taustanäitlejaid.  Tundus selline põnev asi, mida teada saada – Eestist ju kogemus olemas nii ülikooli ajast kui ka hiljem. Olen mänginud reklaamides ja ka filmides tausta. Noh, ja Tõe ja Õiguse huvides olgu mainitud, et filmis laulsin režissööriga kõrvuti “Oh sa õnnista’t”. Seega -täitsin ankeedi ära ega mõelnud pikemalt. Esmaspäeva hommikul enne kella 10 heliseb telefon. Mul läks veidi aega, et kus-mis. Ja siis pani adrenaliin üle kere värisema. Ma ikka niutsusin jupp aega, ja siis tüdrukul hakkas kannatus katkema. 

“Kuulge, otsustage ära, kas tahate või ei taha. Me saame 7000 ankeeti iga nädal, me ei helista igaühele tagasi!” Tahan, ikka tahan. See oli üsna värvikas kolmveerandtunnine kõne. Nimed ja mastaabid, millest rääkisid – ma värisesin kaks tundi hiljem ka veel. Esimesena helistasin fotograafile, kelle tehtud pildid saatsin ja ütlesin, et Iska, nüüd oled küll sina süüdi. Kui ära rääkisin, siis ta ütles, et pole probleemi – võtab süü enda peale. 

See, et ma eelmisel nädalal lepingu allkirjastasin, tähendab seda, et võtsin endale kaks kuud mõtlemisaega. Nad vahepeal vist kolm korda kindlasti veel kirjutasid mulle, et kas olen ikka huvitatud. Ma leiutasin endale muudkui vabandusi mõttes, miks praegu pole “hea aeg”.  4. november tundus õige päev olema. Hakkasin seda ankeeti seal siis täitma, ja jäin ühe koha peal jänni – elulookirjelduse moodi asja tahtsid nad PDF formaadis, aga küsimustikku polnud näha. “Kas te pildid ja mõõdud panite? See elulookirjeldus pole üldse oluline, ärge selle pärast muretsege. Nii-nii, ankeet on olemas, kõik on super, ma teen selle kohe avalikuks.” Ja tegigi. Ei mingit taganemisteed. Ma võib-olla polekski seda uudist veel enne esimest ametlikku tööpakkumist jagama hakanud, kuid mu vend arvas selle uudise nii ägedaks, et tal “läks meelest” mu käest küsida, kui laialt ma seda kuulutada tahan ning riputas uudise sotsiaalmeediasse üles. Need, kes kahtlustavad, et tegemist on miski kahtlase värgiga, võivad ise internetiotsingu teha. Mul on taustauuring juba tehtud ning jah, iga päev tuleb meilile ka n-ö üldisi kandideerimisvõimalusi. Küll otsitakse juuksemodelle, küll perekondi, küll pakutakse võimalust online-pimekohtinguks (telesaade). 

Et sellised uudised siis. Kutil on praegu päris palju kontrolltöid. Prantsuse keele kaheosalises testis sai mõlemas osas 36st võimalikust punktist üle 30. Täna oli teaduses kontrolltöö. Küsis mu käest eile füüsika-teemalisi küsimusi. Raskusjõudu, hõõrdetegurit ja muid nunnusid asju. 

Tundub, et sõnaosavuse on ta minult pärinud. Õhtu lõpuks sain komplimendi: “Emme, sa oled nii nunnu, kui sa oma tööasju teed. Näed nii asjalik välja nagu naissoost Einstein.” 

Ahjaa- Kutt vaatas ka koduka üle, ja ütles, et on mu üle uhke. Nüüd võin vist rahus magama minna. 

The post Käis üks kõvem 🎇🎆 paugutamine 😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kellele tundub see lause naise muutliku meele tüüpilise väljendusena, siis õnnitlused pinnapealsuse puhul.   Ma olen eluaeg selline pehmo olnud, et lasen end liiga kergesti ümber rääkida ja siis ikkagi ütlen jah asjadele, mis nii väga ei meeldi. Viimased kuud olen palju osavam olnud, aga nagu ikka on aeg-ajalt veidi suuremaid proovikive ja eelmine nädal (tegelikult veidi rohkemgi), on tulnud treenida endale kindlaks jäämist. Tegeleda teadlikult selle mõttega, et kui ütlen EI asjadele/tegevustele, mis mulle väga ei istu ehk moodsas keeles ei kõneta, siis teen rohkem ruumi ja võimaldan endal öelda JAH asjadele, mis mulle väga meeltmööda on. 

Kusjuures selliseid võimalusi enda kindlameelsust proovile panna oli eelmisel nädalal ikka omajagu. Kasvõi laupäeval. Olime ju mõttes valmistunud Findhorni minekuks koos Susiga. Mul oli isegi kartulisalat juba valmis! Reede pärastlõunaks oli selge, et esialgne tugev vihm ja “tavaline sügisilm” on seekord midagi karmimat ja sõit tuleb edasi lükata. See midagi karmimat oli siis Prantsusmaalt nime saanud torm Alex. Reedehommikused oranžid üleujutushoiatused Aberdeeni ja siinse piirkonna kohta olid pärastlõunaks muutunud punaseks. Vihma tõenäosus 100% ning võimalikud liiklusseisakud üleujutuste tõttu st ka jõgedel oli oht üle kallaste tõusta, kuna lisaks vihmale on ju ka 2x ööpäevas tõusuvesi. See aga tähendab veetasemes mõnigi kord ca 3m erinevust. 

Kusjuures reede õhtul oli eriliselt kuldne päikeseloojang. Ööl vastu reedet sadas samuti kõvasti, nii et kui hommikul 10 paiku Seaton parki läksin hooaja viimasele taluturule, siis puud kõik tilkusid alles, kuigi päike juba paistis. Ostsin kohalikke õunu ja tomateid. Seda taluaia õuna süües mõmisesin kuuldavalt. Südamik suhkrustunud, külmast kergelt karge, pisut hapukas õun. Sordist pole õrna aimugi. Ostsin veidi koju kaasa ka ja tegin pärast kaneeliga moosiks. Eestis elades oli mul ju endal korralik õunaaed ja kodused õunad olid head küll, samas ei kujutanud ma päris hästi ette, mida inimesed mõtlevad, kui ütlevad, et “appi, kui hea on süüa kodust õuna.”  On küll. Päriselt. 

Kuna nädalavahetused on meil n-ö pikkade jalutuskäikude päralt, aga Findhorn lükkus koolivaheaega, siis hakkas mul vaikselt lõunaks tekkima motoorne rahutus. Olin endale pähe võtnud, et pean nädalavahetusel õue saama. Ilmateade ja nutirakendus küll lubasid, et 12-14 vahel on vihma tõenäosus vaid 80% saja asemel, aga aknast välja vaadates oli ikka suht 100% kogu aeg. Vahepeal tuli isegi kahesajaga. Lahe! See on see ilm, mida mulle Šotimaale kolides lubati. Mõned üksikud korrad olen ikka saanud nautida ka seda. Kella 14ks oli mu rahutus sellisel tasemel, et ma enam ei suutnud. Oh, kui hea värske vihm, oli esimene mõte õue saades. Jõgi oli pruun. Mitte hall ega sinine, vaid pruun. See video on pühapäevast, kui vee tase oli veel kõrgem ja see oli täis puuronte ja sodi. Sel hetkel ma ei kujutanud ette, kui kõrgel see vesi võis mujal olla. Alles hiljem sotsiaalmeediast nägin. 

Laupäeval panin siis esimest korda jälle talvejope selga. Kutt vahetas nokamütsi puuvillase mütsi vastu. Laupäeval Kutt mere äärde kaasa ei tulnud, käis omal onni juures. Ma käisin üksi. Vaatasin lainete möllu ja mõtlesin endamisi. Elust ja inimestest. Nautisin soolaseid piisku näol ja aeg-ajalt sadavat hoovihma. Mõnus oli vaadata, kuidas linna kohal oli kõik tumehall, aga mere ääres oli kuidagi heledam. 

Ära hakkasin tulema siis, kui näpud olid nii kanged, et enam ei saanud kõrvaklappe kõrva pandud. Koju jõudes olin muidugi läbi ligunenud. Koos vaatasime pilte ja kustutasin pool nendest kohe ära. Täna kustutasin veel pool, ja ilmselt võiks rohkemgi kustutada, sest udused on. Selliseid ägedaid asju pildistades tajun ikka ja jälle, et oleks vähe tuusamat kaamerat vaja, kui selle Samsung 40 oma. Ja arvestades, kuidas mulle mere ääres meeldib, siis ta võiks veidi rohkem kui 10 piiska merevett kannatada. See ülemine pilt on laupäevast, üks esimestest. Alumine on pühapäevast. Pühapäeval olid lained veel võimsamad ja ikka mõnusad paugud käisid, kui see vastu seda kaldarajatist lajatas. 

Eks me saime vihma ja saime ka veidi lainetuse pritsmetega pihta, sest see laine pritsis ikka promenaadiäärsele asfaldile välja. Ma osa pilte tegin muidugi altpoolt. Hirmus ei olnud, põnev oli. Kuidagi natuke ajuvaba oli ka vaadata, kuidas sa seisad veepiirist 2 meetri kõrgusel ja laine ülemine ots sulle kohe-kohe pähe lärtsatab. Vastu kintsu ka. 

Kutile ka meeldis. Alguses võttis teda veidi kõhedaks, aga pärast kõndis ise ka selle kivise osa ülemises servas. “Lahe oli!” ütles ta, kui koju tulime. Minu arvates ka. 

Pühapäeval enne mere äärde minekut oli veel ka väike videokõne Londonis elavate eestlastega, endised kooli-ja kursavennad. Ajame koos üht ühist projekti, aga sellest siis, kui juba miskit kindlamat paigas. Marko ja Ranno film UK eestlaste koorist laulupeol pääses ka Haagi rahvusvahelisele filmifestivalile, seega on põhjust nende tegemiste üle ka rõõmu tunda. 

Oktoobri töistest asjadest võtab suure osa ühe raamatu kirjutamine. Kuna me praegu pole töö tellijaga kokku leppinud, kas ta soovib seda n-ö varikirjutamisena või mitte, siis täpsemalt ei saa rääkida, kuid üsna mahuka teosega on tegemist. Töö võtsin Eestis käies pulga peal kaasa, seega tegemist eestikeelse raamatuga. Kohe pärast seda on järge ootamas teine raamat – samuti praegu veel kokku leppimata, kas varikirjutamise ehk ghostwritingu korras või kajastub mu nimi seal ka. Varikirjutamine ehk ghostwriting tähendab seda, et raamatu autor ei ole see, kes selle tegelikult kirja on pannud. 

Ilusat õpetajate päeva teile sinna Eestisse! Siin seda meile teadaolevalt sel moel ei tähistata. Küll aga saame reedel tähistada kahenädalase koolivaheaja algust. Siis saavad käed pidevast desinfitseerimisest ja kõrvatagused maskist puhkust. 

The post Öeldes ei ütlen jah appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Eelmised 59 postitust kandis blogi nimetust “Jah, me saame hakkama!”, kuid praeguseks oleme me Kutiga jõudnud mõtteviisis sinnamaale, kus oleme omaks võtnud, et juba ammu on meie praegune toimetamine siin rohkemat lihtsalt hakkama saamisest. Et see on avastamisrõõm, mida siin jagame. 

Tekkinud on mingi sügavam arusaam iseendast, oma võimetest ja siinsetest võimalustest, ning sellest, kuidas need kolm on kõik omavahel seotud. See on loonud selle sisemise vabaduse, millest olin puudust tundnud, kuid mida kuni eelmise aasta novembrini ei osanud ma isegi enesele sõnastada. Nädalavahetused on tavaliselt pikemate jalutuskäikude päevad ning eilegi saime jällegi Kutiga arutleda, mida meie jaoks tähendab täiuslikkus. Kuidas igas plussis sisaldub miinus. Katsu sa kirjutada ilma joonistamata! Täiuslik pluss sisaldab miinust. Täiuslikul patareil, akul on samuti plussid ja miinused. Lisame siia kõnekäänud nagu “pole halba ilma heata”, “igal mündil kaks poolt” jne. Ometi, kui mõtleme endast, teistest inimestest, olukordadest oma elus, näeme täiuslikkusena vaid seda, kui kõik on hästi, plusspoolel. Milleski eksimine aga tähendab ju seda, et oled avastanud viisi, mis ei tööta. Oled omandanud kogemuse. Ja see on ju hea. Vigadest, oma vigadest õppimine, on siin täiesti okei, sellega pigem julgustatakse, et “eksimine on ainus viis päriselt õppida“, sest õppimine tähendab siin raamatutarkusest rohkemat, see tähendab uute meetodite omandamist, teadmiste rakendamist. Teadmised on omandatud alles siis, kui oskad neid rakendada. Ilma selleta on need lihtsalt raamatutarkus. 

Ma olin 18, kui tegin Tallinna 37. Keskkoolis õppides uurimustööd Doris Karevast. Mu toonane emakeeleõpetaja on üks neist õpetajatest, kes on jäänud meelde just mõtteviisiga. Seal koolis oli üldse heas mõttes säravaid leide õpetajate seas ning ka mu toonased klassikaaslased on meelde jäänud kui kõik eraldi isiksused. Meid oli 21, aga kõik olid isemoodi! See poolteist aastat avardas mu silmaringi vägagi, ja kindlasti andis iseolemise julgust ka. Sellest iseolemise julgusest kantuna kirjutasin Doris Karevale (võib-olla ka helistasin, päris kindel enam pole) ja küsisin, et kas ta oleks nõus andma mu uurimistöö jaoks intervjuud. Me kohtusime uurimustööga seoses vast kolmel korral. Lugesin läbi kõik tema selleks hetkeks ilmunud luulekogud ja küsimused olid paberi peal ette valmistatud, kuid alati tekkis ka selline vabam vestlus. 

Ühel korral kerkis üles ka lause täiuslikkusest, ideaalne olemisest. Ma ilmelt väitsingi midagi säärast, et “ideaalset inimest pole olemas”, kuid tema vastuse kohaselt on ideaalsus eksistentsi võimalus. Me oleme olemas, järelikult oleme täiuslikud, ideaalsed. Ma elasin selle najal vähemalt aasta, kuniks hakkasin uskuma vastupidist, kuigi see lause hingitses minus endiselt. Kõvasti hüüdmise asemel sosistasin seda aeg-ajalt endale. Kuniks eelmise aasta novembrini. Kui oli üks lause, mis ajendas mind Tulemusliku Mõtlemise programmi õppima minema, siis olid need kaks lauset, mis Kai Oja ütles: “Birgit, sul ei ole mitte midagi viga. Sa oled täiuslik.” Kõik, mis oli 20 aastaga paigast nihkunud, nihkus taas paika. Ajus pidevalt särisenud lühis oli kadunud. Kuidas saab olla nii, et loodus me ümber on täiuslik, inimene on looduse osa, aga inimene pole täiuslik? Jah, alati on võimalik midagi muuta, teha paremini, aga selge on ka see, et võimatu on muuta ainult üht osa või aspekti elus. Muutes üht iseloomuomadust, muutub ka midagi muud. Kellegi standardi järgi paremaks, teiste järgi halvemaks. Selleks, et midagi saada, tuleb millesti loobuda. Näiteks mõtteviisist, mis kahjustab. Loobudes poolikult, miinusmärgita elamisest, on võimalik see asendada täiuslikult elamise mõtteviisiga. End eksimuste korral õnnitleda – oled jälle leidnud meetodi, mis ei toimi – ning minna edasi. Enese materdamine ei muuda küll midagi paremaks. Igaüks meist on täiuslik. Jah, sina ka, kes Sa seda praegu loed. Ma võib-olla ei tunnegi Sind, aga ma usun, et Sa oled täiuslik. 

Seepärast, kui keegi küsib, kuidas meil läheb, vastan nii, nagu vastas mulle üks mu tuttavatest kunagi: “Iga päevaga üha paremini!” Kümme aastat tagasi arvasin, et ta ütleb seda naljaga pooleks, aga nüüd saan aru, et võib-olla ta ei teinudki nalja, sest kui ise seda ütlen, tunnen, kuidas see absoluutselt tõele vastab. Sest mul on mu sisemine vabadus. Iseenda loodud. 

Ma olen turvatunnet alati hästi tähtsaks pidanud. Turvatunne on mulle seostunud kodu, kindla töökoha, turvalise suhte, perekonna toetusega. Kõik välised tingimused. Mäletan isegi, kuidas kord olin venna peale pahane, kui ta rääkis, et ükski mees ei suuda naisele turvatunnet anda, kui naises endas seda pole. Nüüd saan aru, mida ta mõelda võis, kuigi rääkisime veidi üksteisest mööda. Olen tänulik, et mul on elus olnud ka n-ö tervendavaid suhteid, kus mehe kannatlikkus on aidanud armistuda haavadel, mis on tekkinud mõnedest varasematest suhetest. Olen saanud kogeda, kuidas teise inimese austus ja lugupidamine sinu suhtes õpetab endast lugu pidama, end väärtustama ja armastama. Õpetab mõtlema, mida enda kohta ütled, kuidas iseendaga räägid. 

Sisendusjõud, meie eneste mõtete jõud, on ikka meeletu. Kui Järva Teatajas töötasin, oli selline sari vahepeal nagu Pöördepunkt, ja siis ikka sai imestatud, kuidas… kuidas inimesed leiavad selle julguse, jõu, mis nende mõtetes küll toimub. Ma arvan, et see ligi 7 aastat oli selline vaikne kivisse augu uuristamise aeg. Et see tegelik rahutus, motivatsioonipuudus oli seotud muutustega minus enestes, millegagi, mida ma ei osanud sõnastada. Puutusin kokku kõigi nende imepäraste inimestega, kes tegid asju, millest nad olid unistanud, julgesid eristuda, vastuvoolu ujuda. Mul oli aga tunne, kuidas jooksen pidevalt peaga seina, mis asub täpselt lahtise ukse kõrval. Ma teadsin väga täpselt, mida ma ei tahtnud, aga mida ma tahtsin, seda ma ei teadnud. 

Ma suunasin energia sellesse, mida oskan hästi – luua uut süsteemi, protsesse käivitada. See õnnestus. Ettevõtte tulemused ületasid ootusi, kuid mina olin jõudnud järjekordse pettumuseni iseeneses. Järjest enam tundus, et mu elu ei saagi olla täiuslik, ja mida rohkem ma seda täiuslikkust luua püüan, seda rohkem kõik koost laguneb. Ometi oli kõik ju hästi – ma oleksin pidanud olema õnnelik: kindel töökoht ligi Eesti keskmise sissetulekuga, toetav partner, rõõmsameelne ja heasüdamlik laps, talutavad suhted perekonnas, oma kodu, mille pangalaenust juba üle poole makstud, turvaline sõiduvahend, mille liisingu katab lisasissetulek. Kõik välised tingimused turvatundeks olid olemas. “Ole rahul, oska hinnata seda, mis sul on, on neid, kel on veel halvem,” kõlas kui mõnitus, millele ma ei viitsinud lõpuks enam vastatagi. Ma otsisin abi, ja leidsin seda. Ma ei saanud 100% kõigest aru, aga ahmisin neid värske õhu sõõmusid Tiit Kõnnussaare ja Hele Aluste juures. See kõik muutis mu mõtlemist mõnevõrra, sain aru, et see on mu sisemine rahutus, millel on välisega vähe pistmist kui üldse. Ma sain rääkida, võimaluse sõnastada mõtteid, mis trügisid mu peas lärmakalt. 

Küsisin endalt eile – kas olen praegu õnnelikum kui aasta tagasi. Täie veendumusega vastasin jaatavalt, sest minu suhted perega on paremad kui iial varem. Minu suhe iseendaga on parem kui kunagi varem, sest ma tunnustan end ka eksimuste eest. Ma elan küll üüripinnal ning kasutan liiklemiseks tallataksot või ühistransporti, kuid naudin sellega kaasnevat vaatlemisvabadust. 

Nüüd tunnen, et olen ka päriselt valmis kõigeks selleks materiaalseks külluseks, sest see tuleb mu ellu minu sisemise vabaduse kaudu, kantuna positiivsetest emotsioonidest, mitte hirmust hinnangute, püüetest vastata ühiskonna keskmistele normidele. Ma tean, et meist võib olla raske aru saada, aga vähemalt me ise saame endast ja üksteisest paremini aru, kui nt aasta tagasi või isegi üheksa kuud tagasi. Eneseareng ei ole minu jaoks enam midagi, mis seostub keskeakriisiga või “lillelapseks” olemisega. See on midagi, mis aitab leida vastused küsimustele iseenda sees, ja sellega vastata ka küsimustele, mida esitab järeltulev põlvkond. Ma olen üle saanud süütundest, et ma “mõtlen liiga palju”. Arvestades, kui paljud inimesed tegutsevad ilma sügavamalt mõtlemata, miks nad midagi teevad, siis on minu lahendusi otsiv mõistus minu tugevus. 

Mu jaoks on täiesti okei, et jätkuvalt on inimesi, kes on kohutavalt skeptilised kõige suhtes, mis me siin teeme, ja ootavad hetke, mil me “saba jalge vahel” Eestisse tagasi tuleme, sest ei saa ju olla, et kirjutamisega võib päriselt ära elada! Võib küll, kui mõtteviisi muuta. Üksikisiku ja ühiskonna tasandil. 

Siin näiteks maksab 12-realine luuletus £40 naela. Ja see on keskmine hinnatase. Kirjutada kolm 12-realist luuletust tunnis ei ole mulle väga keeruline. 

Samapalju maksab kuni 100-sõnaline blogipostitus, ja see on isegi odav. 10 sotsiaalmeedia postitust – samuti ca £40-£50. 

Niikaua, kuni Eestis loomeinimesed ise oma tööd ei väärtusta, niikaua ka keegi selle eest ei maksa. Milleks, kui internetist saab tasuta? Mul on ikka paar juhust olnud, kus tuttavad (isegi mitte need, keda sõbraks nimetan), kirjutavad messengeri, et “kuule, viska üks luuletus, ma tahaks reklaammaterjalides kasutada”. Jah, ikka, 12 rida on 40€ (mis on soodsam kui siinne hinnatase), ja vastus on 100% olnud – ma otsin midagi netist. Lihtsalt nii ääremärkuse korras olen neile maininud, et ka netist võetu on mõne autori looming. 

Seekordne postitus on olnud paljuski mõtteviisiga seotud. Muutustega meie mõtteviisis. Sest avastades Šotimaad, oleme avastanud üksiti endid. Oleme avastanud, mis on meile oluline ning milleks me tegelikult suutelised oleme. Ning kõige olulisem on meil olemas. Meil on kodu, me ümber on inimesed, kes meist hoolivad ning me julgeme olla päriselt need, kes me oleme. Julgeme mõelda ja jagada mõtteid, mis on Eesti keskmisest julgemad. 

Jah, unistused tegutsemiseta jäävadki unistusteks, kuid kui unistused ära võtta, ja pelgalt tegutseda, siis tekib meil kohe küsimus – mille või kelle nimel? Miks kellegi teise unistused ja mõtted on paremad kui minu omad? Miks on okei töötada kellegi teise unistuse täitmise nimel, aga kui mõtled ja viid ellu enda unistust, siis seda võib teha justkui teatud piirini? 

Eestist võttis Kutt kaasa armastuse Star Warsi vastu. Ta on läbi vaadanud kõik filmid ja oskab rääkida erinevate seal kasutatud mõõkade erinevusest, loomulikult teab peast kõiki tegelasi ning mõtleb oma peas uusi seiklusi välja. Ma ei tea, kui palju ta julges sellisest hetkest unistada, et tema kodutänaval sellised tüübid ringi kõnnivad (ei sõidetud labaselt autoga treppi) ning talle reede pärastlõunal külla tulevad, aga lõpmata õnnelik oli ta küll. Karbis on kohalikud maiustused – koogid, küpsised ja iiris. Olid väga maitsvad. Selline teenus, kus printsessid ja lastele olulised filmitegelased käivad kodudes, on siin olemas aastaid. Nähes seda siirast, pisarateni rõõmu ja kogedes Kuti tänulikkust, ütlen, et see £35 oli igati seda väärt. 

“Emme, ma kahtlustan, et sina organiseerisid selle!” 

“Jah, organiseerisin küll. Sellepärast ma tahtsingi, et sa need kodused dressid puhtamate riiete vastu vahetad.” 

“Kas me siis poodi ei lähegi.” 

“Ei, plaanis küll ei ole!” 

“Emmeee….!” 

Veel pool tundi hiljemgi, kui esimene osa maiustustest oli juba söödud, märkis ta, et ta siiani sisemiselt väriseb. Ma arvan, et meil tasus Šotimaale tulla küll, või kuidas teile tundub?

The post Miks ma blogi nimetust muutsin? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.