Eelmisel nädalal, 5. novembril, täitus mul aasta päevast, mil hakkasin süsteemselt endast ja oma maailmast paremini aru saamisega tegelema. Õhtul, enne magamaminekut käisin veel õhtul ilutulestikku vaatamas ja mõtisklesin selle lause üle, kuidas vastab ikka tõele, et kui pühendunult tegutseda, läheb tõesti teleskoopi vaja selleks, et vaadata tagasi sellele, kes olin siis. Ilutulestikku ei lastud muidugi mitte minu auks, vaid kogu Suurbritannia tähistab luhtunud püssirohuvandenõud ehk parlamendi ja kuninga pääsemise päeva ehk Guy Fawkes’ Night, nagu nad seda nimetavad. Vikist saab rohkem lugeda. Sel puhul tehakse väike lõke, sussitatakse vahukomme ja lastakse ilutulestikku. Eks siin on ka kerge diskussioon selle üle, kas eraisikud peaksid üldse ilutulestikku laskma, sest õnnetusjuhtumeid on sellega omajagu, Glasgow kandis läks üks ridaelamu põlema, aga siinkandis, linnast väljas, sai koplis olnud hobune ilutulestiku raketiga pihta ja tõsiseid peavigastusi. Täna õhtul on juba vähem paugutamist, aga nädalavahetusel oli seda paugutamist üsna korralikult. 

Eelmine nädal sain klientidega tegeleda üsna vähe, sest peamine fookus oli oma koduleheküljel. Oma autorileheküljel, mille kohta ametliku teadaande panen sotsiaalmeediasse homme, aga kui keegi peaks veel täna õhtul blogi lugema, siis saab siit teada. Kakskeelse kodulehekülje leiab SIIT. Tööprotsessi olen kaasanud siinseid häid tuttavaid ja sõpru, kes turunduses ja brändingus kogenumad, ning nende soovitusel sai kasutatud ka mu enda tehtud looduspilte. Aitäh Markole ja Rannole, kelle mõte oli see käsitsi kirjutatud nimi ja kes selle ka füüsiliselt valmis tegid.  Kogu lehe kujundus on pälvinud palju kiidusõnu, ja eile kui detailidega töö lõpetasin, tundsin enda üle uhkust. Muide, neile, kes arvavad, justkui oleks enda üle uhke olemine põhjendamatu edevus. Jane Austen on kirjutanud, et enda üle uhke olemine lähtub enese sisemisest väärtustamisest ehk see, mida teised sinust arvavad, ei lähe üldse korda. Edevus on aga see, kui näidatakse midagi vaid seepärast, et kuulda, mida teised arvavad. Teine eelmise nädala suurprojekt oli see, et lõpuks ometi saime raamatu Amazoni müüki. Rääkisime sellest tõsisemalt oktoobri alguses. Eks ma suvel olin ise ka juba seda rohkem uurinud ja aru saanud, et see kujundusprotsess on midagi, mis võtaks mult päevi. Kui ma ikka mõistetest aru ei saa, siis on parem lasta tegutseda neil, kes saavad. Kuna Armar Paidla Rajakaare kirjastusest oli taas nõus mind aitama, siis oktoobri keskpaigas võtsime eesmärgiks, et novembri alguses on raamat Amazonis müügis. Seda me juba teadsime, et suurust tuleb muuta. Püstisena oleks küll võimalik ja mustvalgena see raamat välja anda, aga värvilise ja lapikuna mitte. Seega, tuli teha veidi väiksemaks. Lõpuks tuli muuta kogu kujundust nii, et nt Amazoni raamatul ei ole servadeni pilte, vaid kõik leheküljed on valgete servadega ja leheküljed ilusti nummerdatud. Muidu robot ei saa aru… 

Võtsime seda huumoriga – oleme suutnud luua midagi väga erilist. Kolmas kujundus oli see, mis lõpuks läbi läks ja laupäeva hommikust alates on see müügis. Kuna trükikulud on oluliselt kallimad, on Amazonis ka raamatu hind ca 5 euro võrra krõbedam.

See kõik teeb esmatrüki, mida veel Eestis veidi müügil on, kahtlemata erilisemaks. Jõulud on ukse ees – tehke ilus kingitus. Järvamaa rahvas saab raamatu A.H. Tammsaare muuseumist Vargamäelt või Paidest Järva Teataja toimetusest (kümmekond), Viljandis on Ülle Puu salongis veel vist 2 raamatut müügil, üle Eesti saab tellida Armastusest Inspireerituna epoest (Urmeti pood) ning pealinlased saavad FB’s Lahemaa Looduskooli (mu ema MTÜ) kaudu. 

Kolmanda teema juured on kuskil augusti lõpus või septembri alguses, kui laupäevasel pärastlõunal klõpsasin Instagramis juhuslikult ette kerkinud reklaamile, kus otsiti nn taustanäitlejaid.  Tundus selline põnev asi, mida teada saada – Eestist ju kogemus olemas nii ülikooli ajast kui ka hiljem. Olen mänginud reklaamides ja ka filmides tausta. Noh, ja Tõe ja Õiguse huvides olgu mainitud, et filmis laulsin režissööriga kõrvuti “Oh sa õnnista’t”. Seega -täitsin ankeedi ära ega mõelnud pikemalt. Esmaspäeva hommikul enne kella 10 heliseb telefon. Mul läks veidi aega, et kus-mis. Ja siis pani adrenaliin üle kere värisema. Ma ikka niutsusin jupp aega, ja siis tüdrukul hakkas kannatus katkema. 

“Kuulge, otsustage ära, kas tahate või ei taha. Me saame 7000 ankeeti iga nädal, me ei helista igaühele tagasi!” Tahan, ikka tahan. See oli üsna värvikas kolmveerandtunnine kõne. Nimed ja mastaabid, millest rääkisid – ma värisesin kaks tundi hiljem ka veel. Esimesena helistasin fotograafile, kelle tehtud pildid saatsin ja ütlesin, et Iska, nüüd oled küll sina süüdi. Kui ära rääkisin, siis ta ütles, et pole probleemi – võtab süü enda peale. 

See, et ma eelmisel nädalal lepingu allkirjastasin, tähendab seda, et võtsin endale kaks kuud mõtlemisaega. Nad vahepeal vist kolm korda kindlasti veel kirjutasid mulle, et kas olen ikka huvitatud. Ma leiutasin endale muudkui vabandusi mõttes, miks praegu pole “hea aeg”.  4. november tundus õige päev olema. Hakkasin seda ankeeti seal siis täitma, ja jäin ühe koha peal jänni – elulookirjelduse moodi asja tahtsid nad PDF formaadis, aga küsimustikku polnud näha. “Kas te pildid ja mõõdud panite? See elulookirjeldus pole üldse oluline, ärge selle pärast muretsege. Nii-nii, ankeet on olemas, kõik on super, ma teen selle kohe avalikuks.” Ja tegigi. Ei mingit taganemisteed. Ma võib-olla polekski seda uudist veel enne esimest ametlikku tööpakkumist jagama hakanud, kuid mu vend arvas selle uudise nii ägedaks, et tal “läks meelest” mu käest küsida, kui laialt ma seda kuulutada tahan ning riputas uudise sotsiaalmeediasse üles. Need, kes kahtlustavad, et tegemist on miski kahtlase värgiga, võivad ise internetiotsingu teha. Mul on taustauuring juba tehtud ning jah, iga päev tuleb meilile ka n-ö üldisi kandideerimisvõimalusi. Küll otsitakse juuksemodelle, küll perekondi, küll pakutakse võimalust online-pimekohtinguks (telesaade). 

Et sellised uudised siis. Kutil on praegu päris palju kontrolltöid. Prantsuse keele kaheosalises testis sai mõlemas osas 36st võimalikust punktist üle 30. Täna oli teaduses kontrolltöö. Küsis mu käest eile füüsika-teemalisi küsimusi. Raskusjõudu, hõõrdetegurit ja muid nunnusid asju. 

Tundub, et sõnaosavuse on ta minult pärinud. Õhtu lõpuks sain komplimendi: “Emme, sa oled nii nunnu, kui sa oma tööasju teed. Näed nii asjalik välja nagu naissoost Einstein.” 

Ahjaa- Kutt vaatas ka koduka üle, ja ütles, et on mu üle uhke. Nüüd võin vist rahus magama minna. 

The post Käis üks kõvem 🎇🎆 paugutamine 😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kas teil on ka nii, et mida lähemal on tähtaeg, seda inspireerivam mõni töö-ülesanne tundub?

Ma seadsin endale ühele suurele projektile tähtajaks oktoobri lõpu ning nüüd vaatan, et aitab – kolmandik kuust on juba läbi, aga mul kolmandik küll tehtud veel pole. Ehk siis on kaks varianti, kas olen üle planeerinud või kulutan aega millelegi, millele ei peaks.

Samas, ära ka ühtki nendest asjadest jätta ei tahaks. Mõnele ma olen üht suuremat projekti juba vihjanud, aga teistele hoiame veel põnevust. Esimest mustandit olen näinud ning esmamulje on super. Eelmisel laupäeval sai avalikuks ka üks nendest podcastidest ehk taskuhäälingutest, mida vahepeal salvestasin. Rääkisime Eestist, Šotimaale kolimisest ja paljust muust ka. Inglise keeles, mõistagi. 

Suhtlesin just Rajakaare kirjastusest Armar Paidlaga, kes on mu raamatu kujundanud/küljendanud ja palusin tema abi ka Amazonisse raamatu küljendamiseks. Ei maksa tulla mulle rääkima, et selles “ladumises” pole midagi keerulist. Luuletuste kirjutamises pole ka midagi keerulist, onju? Selge on see, et Amazoni mõõtmed tulevad teised, sest värvilisena ja lapikuna sellist formaati seal lihtsalt pole, seepärast ka vajadus uue küljenduse järele. Tahaks, et ka selle oktoobri lõpuks tehtud saaks st Amazoni müüki. 

Iga alustav ettevõtja teab, kui oluline on alguses tegeleda n-ö teadlikkuse tõstmisega. See on olnud suur osa minu tööst loome-ettevõtjana – pole ju võimalik teenuseid osta, kui keegi isegi ei tea, et sa olemas oled. Täna sain ühe ametniku käest jälle paar head vihjet, kuidas ja kus ning lükkasin mõned hoovad käima. Jee, kiita sain ka oma optimistliku suhtumise eest. “Paljud on praeguseks ikka väga heitunud!” nentis ametnik nimega Anthony mulle toru otsas, mispeale tsireerisin talle Winston Churchilli: “Ega’s head kriisi saa lasta raisku minna!” 

Samamoodi on ka Kuti ettevõttega. Esimesed kliendid on olemas, kuid turu sisse töötamine võtab aega. Kutil on mõnes mõttes isegi keerulisem, sest ma ei kujutanud ette, et see paradigma, mille kohaselt noorus välistab kvaliteedi nii tugev on. “Tubli, et oled nii ettevõtlik.” Kui sealt edasi läheb, et okei, aga mida me siis teeme, on vastuseks, et “harjuta veel, ma praegu tellin ikka päris tegijatelt.”  Seda toredam on vaadata Kuti sihi-ja meelekindlust. Rühib edasi. Tuleb olla tema vääriline. 

Õnneks on see teadlikkuse tõstmine midagi, milles igaüks saab abiks olla. Kel FB või IG olemas, siis info jagamine ei maksa teile mitte midagi, aga Kutile loeb palju. Mulle ka. Ja siis saab Kutt endale golfi täisvarustuse osta nagu ta unistab. Ärge minu käest küsige, ma isegi ei tea, mis sinna kuuluvad. Juba palle on mitut sorti. 

Nädalavahetusel jalutasin seekord siis üksi. Käisin kaks päeva mere ääres. Mõtisklesin. Tegin pilte. Kirjutasin luuletusi. Nagu ikka. Kutt sai endale kaksikutest sõbrad ja on nüüd tundide viisi õues. Mul on raske tuppa saada teda enne pimeduse saabumist. Neil ju hakkas nüüd 2 nädalat koolivaheaega. Siin kutsutakse praegust nädalat “kartulipühadeks” ja on see seotud ikka selle kartulivõtmisega. Tuleb välja, et ka siin on minuvanuste põlvkond käinud kartulipõllul raha teenimas. Vahva. 

Mu käest on viimase kahe nädala jooksul päris mitu korda küsitud ka edasiste plaanide kohta. Et kus ma ennast näen viie aasta pärast, kas ja kui palju üldse Eestiga ennast siduda veel plaanin. 

Eestile ma selga pööranud pole, heameelega jagan seda, mida õppinud olen nii oma klientidele kui ka teistele, kes huvi on tundnud. Mis saab 5 aasta pärast, näitab aeg. Visioon on paigas, kuid kui mõelda, et aasta tagasi ma polnud isegi otsustanud siia kolida, ja praeguseks on tegelikkus ületanud ootusi kordades, siis mu kujutlusvõimel on kindlasti arenguruumi.

Seekordne postitus on võib-olla liiga vihjamisi, aga ehk kompenseerib seda see väike sõnamäng! Ja vast on uuel nädalal ka juba veidi paremaid vihjeid.

The post Tähtaeg inspireerib appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Täpselt nädal tagasi (või isegi tunnike varem) panin eelmisele postitusele punkti ja lippasime rannapromenaadile, Eveliga kohtuma. Olen ka varem tõdenud, et juhuseid pole olemas ning Eveliga kohtumine on üks täpselt selline tore lugu, kus tagantjärele tulevad igasugused vahvad detailid välja. Huumorimeel tundub meil ka üsna sarnane olema ning tänases postituses lähemalt kirjeldatud põhjusel olen ma nii talle kui ka kõikidele teistele asjaosalistele lõpmata tänulik.

Taaskohtusime Eveliga rannapromenaadil, et minna Dee jõe äärde, Kutt oli jalgrattaga (sest ta oli 2 päeva varem selle naabri juures korda saanud), mina olin läbinud selle 3-4 km hoogsal sammul ehk “maamõõtja sammul” nagu Hr Kahemilline ütleb. Tegime mõned pildid, vaatasime liivale maalitud kunsti, mille puhul oli teada, et alanud tõus selle paari tunniga ära uhub, ning sõime jäätist. Mõtlesin küll talle Fittie’d ka näidata, aga kuna siin on veel kohalik lockdown, siis kohalikel elanikel oli silt väljas, et paluvad mitte siseneda sellesse väiksesse külla. Kui otsa ümber pöörasime, oli tänavanurgal istunud papi väga tänulik. Me liikusime rahulikult järele, aga Kutt oli end juba Fittie mänguväljakule sättinud. Ma jõudsin veel küsida, et kus minu laps on, ja siis ma nägin, aga mitte päriselt. Ilmselt oli see alalhoiuinstinkt, mis hoidis täpselt seda kukkumishetke nägemast. Teised nägid küll, aga ma siiamaani ei taha teada. Kutt ise ütleb ka, et ta täpselt ei näinud, mille vastu tal põlv läks, aga tegemist siis klassikalise olukorraga, kus lend oli suurepärane, kuid maandumine vajanuks veidi täpsemat arvestamist. 

Esimene mõte, kui näed verd, ja asud veekogu lähedal, on see veekogu ääres puhtaks pesta. Seda enam, et soolane vesi on haavale kasulik. Vale! Pane laps pikale, kalla kotis olev veepudel tühjaks ja loputa sellega haava. Ja kui see on 12 cm, siis kutsu kiirabi. Mitte ära utsita tede mere äärde lonkama, et siis lahti löönud haava kogu oma koleduses imetleda ja tõusulainetesse ise peaaegu ära minestada. Ma aeg-ajalt olen Kuti käest küsinud, et millise kehaosaga ta mõtleb, kui ta mingisuguse “geniaalsusega” välja tuleb, aga sel päeval küsisin seda endalt üsna mitu korda enne, kui otsustasin, et aitab! Enese materdamine ei aita ei mind ega Kutti kuidagimoodi, veel vähem suudan ma sel moel talle 100% toeks olla, mida ta vajab. 

Kui juhtub mingi õnnetus, ja ma olen ainus inimene, kes aidata saab (sh kui mulle tundub, et teised on

veel abitumad), siis tõuseb mul adrenaliin nii kõrgele, ja ma hakkan korraldusi jagama, olukorda juhtima. Kui ma aga vähegi tajun, et on keegi teine (antud olukorras oli seal neid palju), kes suudab seda paremini, siis ma “vajun ära”. Kui Kutiga mere äärde jõudsin, olid juba 2 inimest me juures, ja sellal kui ma 999 olin valinud, suhtlesid nad temaga. Ühel neist oli beebi vankris, ja ta polnud ka kohalik, aga teine oli päris kohalik, ja kui ta nägi, et ma olen näost hallim kui Kutt, ja ma ei oska hädaabikeskuse töötajaga enam rääkida vaid korrutan samu lauseid, siis ta oli nõus mu telefoni enda kätte võtma ja suhtles nendega. Mul läksid ausalt kõik sõnad meelest ära. Eesti ja inglise keeles ka. Kõnet alustades läks mul isegi see meelest ära, et esmalt tuleks öelda see, kus linnas me oleme. Aadressi st tänavanime ma tõesti ei teadnud, aga õnneks need kaks naist teadsid. Verejooks oli küll peatunud, aga vaatepilt oli mu jaoks õudsem kui siis, kui Kutt endal jalal arterisse augu kukkus või pöidlal veeni läbi lõikas ja terve elamine oli vereplekkidega kaetud. Ma lõpuks kükitasin lihtsalt vee piiril, mõlemad käed vees ja merevesi tundus mulle tuline! Ja siis vaatan Kutti, kes tõstab mõlemad pöidlad üles ja ütleb, “Emme, minuga on kõik hästi!” Süü-ja tänutunne, uhkuse-ja haletsustunne pidasid minus meeletut võitlust. Tänutunne ja uhkus oma lapse vapruse üle võitsid. Tänasin seda naist, kes tema juures oli ja häirekeskusega suhtles, ja ütlesin Kutile, et lähen otsin ülevalt ta ratta üles ja toon vett. Andsin seljast oma boolero, et sellega haava katta, aga pärast selgus, et Kutt ei olnud nõus seda haavale panema põhjendusega, et “see on emme lemmik”. Siki, see on see liblikatega boolero, mis Sa kunagi Iirimaalt ostsid. 

Ma ei tea, kuidas ma veepiirilt uuesti üles sain. Eveli kinnitas mu kahtlusi, et midagi verelaadset mu

näos enam ei ole, kui siis, ainult valged verelibled. Meenusid kiirabiarsti õpetussõnad ajast, kui autojuhilubade jaoks esmaabikoolitust tegin: Istu ja pane pea jalge vahele. Nii ma tegin ka. paar lonksu vett ka ning mõne aja pärast tuli nägemisvõime tagasi ning kohin kõrvades asendus sõnadega. Uurisin Kuti ratta kohta, sest ilmselgelt seda ju haiglasse võtta ei saa, aga kohalikud kinnitasid vastupidist: “Kiirabi võtab selle auto peale, ärge muretsege!” Ma ei tea, kaua me kiirabi ootasime. Kõne algusaeg oli 14:22. Veidi pärast kella 15 igal juhul oli Kutt rihmadega kinni, ratas auto peal ning juba esimesed naljadki visatud. “Järgmine kord, kui õnnetus juhtub mänguväljakul, jätke laps sinna, mitte ärge vedage teda mere äärde, kus temani jõudmine on keerulisem,” aasis üks parameedikutest. Ma ei jäänud sõna võlgu. “Viisin ta spetsiaalselt sinna, et teil oleks keerulisem!” Kutt sai parameedikutelt kõvasti kiita. “Võitleja, väga vapper! Tubli mees!” Ta väitis, et ainult natuke valutab. Haigla juurde jõudes olid tal igal juhul näpud püsti. Juuresolevad pildid kiirabiautost ja haiglast on siin Kuti nõusolekul ja ta ise “tuunis” neid. Arvab, et nii on lahedam. 

Ajal, kui parameedikud Kutti mere äärest üles tarisid, tänasin seda naist, kelle nime unustasin siiski küsida, aga lootsin oma raamatut (juhuslikult olin 2 raamatut kotti pannud, teadmata miks) kinkides, et ta võtab ühendust, kes all rannas Kutiga koos oli, ja ta lohutas mind, et “kui see oleks minu laps olnud, ma oleks vist teie asemel samas seisus olnud.” Ma tegelikult isegi ei tea, kui palju oli neid kõrvaltseisjaid, kes meid aitasid. Osa aitas parameedikutel asju tassida, kui need Kutti tõstsid. Ma loodan väga, et minu tänulikkus jõuab nendeni. Ühel või teisel moel. Ja et see jõuab ka Aberdeeni lastehaigla personalini. Järgnenud 24 tundi kohaliku meditsiinisüsteemi hoole all oli midagi sellist, milleks ei osanud valmis olla. Kes ikka veedab pühapäeva mere ääres mõttega, et öö veedad haiglas? See, et meil ei olnud see plaanitud, oli ikka mitu korda õdede ja arstidega jutuks. Või see, kui abitu mina selles olukorras olen. “Noh, mõni meist naudib selliste asjadega tegelemist, mõni mitte,” muigas üks õde, kui ma keeldusin asjalikku tegutsemist enda nimele võtmast ja ütlesin, et kõrvalseisjatest oli rohkem abi kui minust. 

Kuna tegemist oli alla 16-aastasega, siis tuli lapse haiglasse toomisest ette teatada. Seda parameedikud

tegid ka. Minu käest küsiti ka, kas on OK anda lapsele konkreetselt neid valuvaigisteid. Kutil mõõdeti kiirabiautos ka veresuhkrut jms esmased protseduurid. Haiglas vaatas arst haava üle, saadeti röntgenisse (vanemal on täiesti OK röntgeniruumis selle akna taga olla). Vahepeal öeldi, et ortopeed vaatab ka haava, ja siis otsustatakse, mis edasi saab. Röntgen näitas, et haavas on päris palju liiva, ortopeed kontrollis ka liigutusi, ja otsustati, et Kutt pannakse tuttu ning protseduur (puhastus+õmblused) on üldnarkoosiga. Enne 20 ei saanud oppi teha, sest 6h pidi olema viimasest söömisest-joomisest möödas. (jäätis, noh). Vahepeal paluti veel mitu korda vabandust, et nii kaua peab ootama, aga traumasid oli tol päeval palju. “Arste, kes opereeriks on, aga anestesiolooge peame ootama,” selgitas üks ortopeedidest. Kaks anestesioloogi käisid ka veel end tutvustamas, rääkisid narkoosi protseduure ja lasid Kutil endal valida, kas kanüüli kaudu või sisse hingatav. “Kui sisse hingatava valid, siis sulle võib ühel hetkel tunduda, et sein on kohutavalt naljakas,” hoiatas ta. 

Kutile oli oluline, et valus ei oleks. See arteri õmblemisega kaasnenud valu kohalikule tuimestusele vaatamata oli see, mida ta kartis. Vahepeal jõudis ta isegi tukkuda, aga kell pool kümme õhtul läksime koos opisaali. Teda muidugi sõidutati. Mina sain kilepõlle ette, sussid jalga, mask oli nagunii ees, müts ka pähe, kott ukse taha. Hoidsin Kutil kätt, silitasin pead, kuniks üks anestesioloogidest ütles. “Nüüd võite maski korraks eest võtta, talle põsele musi teha, ja kui ärkamispalatis on, siis kutsume teid.” Nii saigi tehtud. Mina sain kaasa sellise asja nagu kohvikutes antakse, mis hakkab põrisema, kui toit valmis ja võib järgi tulla. Üks õdedest organiseeris ka telefonile laadija ning istusin seal ooteruumis, kus olid arvutid, teler, kohvi-ja snäkiautomaat, kui seesama õde ütles, et näitab mulle palati, kus me öösel olla saame. “See on lapse voodi ja see on seal teile,” näitas ta. ”Kas mina saan ka ööseks siia jääda?” “Jaa, te olete rohkem kui teretulnud haiglasse jääma. Ma mõtlesingi, et miks te räägite, et tahate taksoga koju minna ja hommikul tagasi tulla.” Ma siis seletasin, et Eestis üldjuhul on nii suured lapsed haiglas öösel omapäi. “Meil on kuni 16nda eluaastani vanematel lubatud lapsega koos haiglas olla,” märkis õde. 

Järgmisel hommikul sain kohvi ja röstsaia, Kutil oli valikus ka hommikusöögihelbed, mahl, võikud.

Lõunasöögi osas oli ka mitu-mitu valikut. Õhtusöögi osas tuli valida kas makaronid juustuga või kanakarri. Emps küll arvas, et saan korraliku arve kaasa, kuid ei. See kõik kuulub riikliku ravikindlustuse sisse. 

See ei ole kogu Suurbritannias nii, vaid Šotimaa tervishoiusüsteem erineb Inglismaa omast, kinnitavad kohalikud. Samuti haridussüsteem. 

Kuti opp kestis tund aega. Selle käigus vaadati üle ka kõõlused ja sidemed ning südaööl last vaatama tulnud ortopeed kinnitas, et nendega on kõik hästi. “Haav oli küll liiva täis, aga pesime selle korralikult puhtaks ning õmblesime kinni.” Seega, õnnelik õnnetus siiski. 

Öösel käisid õed iga tunni aja tagant kontrollimas, võeti ka koroonatest. “See on võrdlemisi ebamugav, aga katsu see 8 sekundit ära kannatada.” Hommikul pool seitse oli Kutil uni läinud ja kõht jube tühi. Kui ortopeed seda kuulis, tuli kohe Kutti vaatama, sest öösel ta magavat last üles ajama ei hakanud. Rääkis siis, et päeval tuleb ka füsioterapeut, kes näitab karkudel käimist, ja nii oligi. Esimesed sammud tegid haiget, ja ega ta just kõige õnnelikuma näoga laps ei olnud, aga kui kuulis, et koju saab siis, kui karkudega trepiastmetest käimine selge, üllatas ennast ja füsioterapeute ka. Enne kojuminekut tuli veel üks ortopeed. “Ma nägin eile ärkamispalatis teie kukalt ja poisi jalga,” lisas ta pärast enda tutvustamist. See, et med.personal enda nime ja ameti ütleb, see on siin elementaarne. Enne haiglast lahkumist pidin allkirjastama ka dokumendi, et olen tehtud protseduuridega ja personali tööga rahul (kahjuks polnud seal lahtrit pikemaks kiidukõneks) ning üks õdedest pani meile ka aja kirja, et saaksime teisipäeval arsti juurde tulla. 

Esmaspäeval kella 15 paiku saime siis koju. Taksofirmale teatasin ka, et mul on üks teismeline, kes peab jalga põlvest sirgena hoidma ning jalgratas, mis võiks eeldatavasti sama auto peale mahtuda. Selgus, et taksojuht Duncani pruut on ka 15 aastat tagasi Eestist Šotimaale kolinud. Saanud küsimusele, et “mis keeles te omavahel räägite” vastuseks, et eesti keeles, märkis ta, et “ma arvasingi nii.” Siis selguski, et ta on ise ka Eestis käinud. “Praegu ei tohi küll taksos keegi ees istuda, aga kui kinni peetakse, siis ma selgitan ise, sest ta lihtsalt ei mahu kuskile mujal nii, et jalg sirgu oleks.” Ma lihtsalt lasin tegutseda. 

Tegin õhtul veel söögi, ja kell 18 me vist juba magasime. Järgmisel päeval suhtlesin kooliga, ja andsin neile ka teada, sest neljapäeval oleks pidanud Kutil olema esimene koolipäev, aga see minek lükkub nüüd edasi. Kauaks, ei tea. Seega meil veel paar nädalat koduõpet, kuniks ta jalg kannatab selle kilomeetri kõndimist. Teisipäeval on arstile minek, siis ehk võetakse lahas ära, õmbluste osas on uus aeg 25. augustil. Rattasõit ja golf peavad ootama, aga praeguseks saab Kutt juba natuke jalale toetuda. See pilt on küll varasemast ajast, aga paari kuu pärast on see kõik minevik. 

Ahjaa, mida see õnnetus mulle õpetas? Teate ju küll, et mida rohkem aega ja energiat negatiivsele pühendada, seda rohkem seda enda ellu kutsud? Ühel hetkel teataski Kutt mulle, et ta ei taha, et sellest õnnetusest rohkem räägitakse, sest siis tekib talle negatiivne mälestus. Selle postituse eel küsisin ka temalt, millised pildid ja kui palju üldse. Loodan, et kõlama jäi siit see, kui vapper ja tubli ta on, ning et siinne meditsiinisüsteem on igati tasemel. Oleme hoitud. 

Ahjaa, vahepeal saime ka kinnituse, et elamisload on meil mõlemal olemas, seega kui aasta lõpus Brexit jõustub, siis meiega on kõik hästi. Minu oma jõudis varem, aga Kuti kinnituse saamiseks oli koolist vaja tõendit, et ta ikka õpib seal. Alternatiiv oleks perearstikeskusest olnud küsida, aga kool tundus mulle lihtsam. 

The post Iga õnnetus koosneb õnnest appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ma väga-väga tänan kõiki, kes leidsid selle 10 päeva jooksul aja, et minuga kohtuda. Ma olen südamest õnnelik ja tänulik igaühe eest, kes tuli kas õnneliku teekonna ametlikku või mitteametlikku peatuspaika või helistas, et uurida kus ja millal ma liigun. Oli neid, kes ei pidanud paljuks ise sõita ligi 100 kilomeetrit. Mul on hea meel, et ma suutsin pidada endale antud lubadust suunata oma energia neile, kes on kohal. Sest nemad tulid kohale. 

Aitäh ka kõigile neile, kes meile öömaja (ja süüa) pakkusid, kes võtsid töölt vabu päevi, et pikendada koos olemise aega. 

Kui räägin meist, siis mõnikord olime me Hr Kahemillisega kahekesi, teinekord oli Kutt ka kaasas, mõnes kohas ka Emps ning ühel ööl ka superäge Anniki! Reiliga tantsitud tantsud Kohila “kesklinnas” oli ka muidugi omaette elamus. Nendega tutvusin ma Buduaari algatatud 60päevase väljakutse raames, kus Reili käis välja mõtte tantsida iga päev vähemalt 3 minuti pikkuse loo järgi. Anniki oli kolmas, kes kampa lõi. Vahepeal oli meid suisa vist 6 või 7, aga me kolmekesi panime kõik 60 päeva jutti. Meil oli youtube’s oma nimekiri ka lauludest. Mõni laul oli päääääris huvitav, ja noh, mis siin salata, eks ma ise lisasin ka sinna nimekirja laule, mis oleks päääääris huvitavad. Nüüd on see 60 päeva möödas, ja tegelikult oli rohkem kui tore. Kohati kaootiline, aga alati nauditav. 

Nagu ka Eestis viibimine, kuhu mahtus mõnusalt vimkasid (tegin ise ja tehti mulle) ning meeldejäävaid kohtumisi. Varahommikune Vargamäe üllatas täiega. Hommik oli samasugune udune nagu raamatus pilt. Ka minu elu esimene raamatuesitlus Müüsleris. Päeval, kui olin Age juures juuksuris, marutas Müüsleris korralikult: oksi lendas, vesi lainetas. Aga õhtu…. kuldne päikeseloojang ja puude vahelt hiilivad udusiilud. 

Armsad ning omataolised olid ka kohtumised ka Paides Teatrikohvikus, Tallinnas Alar Krautmani terviseakadeemias ning Tartus Domus Dorpatensise majas, kesk maast laeni raamaturiiuleid. Kokku umbes 65 inimest. Kas ma olen rahul? Jah. Sest numbrist olulisem on see, et kõik need 65 inimest ka päriselt kuulasid. Nii palju, kui ma nägin, siis päriselt kuulati, esitati küsimus, naerdi, neelatati pisaraid. Tartus olles ma isegi mõtlesin, et Raekoja plats siinsamas, üle 200 inimese kindlalt kohal, säti end Suudlevate Tudengite juurde ja saaks öelda, et esitlusel oli 200+ inimest, aga see tunne, teadmine, et tegelikult need inimesed ju ei kuula, isegi kui nad kuulevad, see oleks hävitanud selle õhustiku. 

Nagu ma varemgi olen kirjutanud, siis hulgimüüki esimesest tiraažist ei jätkunud, kuid raamatut on võimalik osta siiski päris mitmest kohast.

• Järvamaal on see müügil Paides, Järva Teataja toimetuses ning Järva vallas, A.H. Tammsaare
  

  muuseumis Vargamäel. 

• Müüsleri ja Köisi kandis tegutseb ka raamatuingel Pille, seega Koeru kandi rahvas saab ka tema kaudu varusid uuendada. 
• Tartus on raamat müügil Jalaka tänaval Armastusest Inspireerituna poes. Sealt saab ka pakiautomaati tellida. 
• Tallinnas siis minu armsa ema ehk Lahemaa Looduskooli kaudu. 
• Setomaa rahvas saab raamatuga lähemalt tutvuda Obinitsa galeriis Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare juures ning seal on ka tellimisandmed kirjas. 
• Viljandis on mõned raamatud Ülle Puu kunstigaleriis. Ülle Puu on kunstnik, kellega teeme Facebookis Lood ja Maalid nimelist videomaalide projekti. 

Kuhu #õnnelikteekond praeguseks jõudnud on? Prantsusmaa, Šveits, Soome, Rootsi, USA (Colorado), Uus-Meremaa, Iirimaa, Hispaania, loomulikult Suurbritannia (nii Inglismaa kui ka Šotimaa). Võimalik, et mõni riik veel, sest ega ma tean ju vaid neid, mida mulle öeldakse.

Maakonnad, kuhu ma sel Eestis viibimise korral ei jõudnud, on Lääne-, Hiiu- ja Saareaa ning Ida-Virumaa. Teistes maakondades sai viibitud lühemat või pikemat aega. Sai käidud Pärnus Shanoni järgi tantsimas (see-eest mere äärde päikeseloojangut vaatama ei jõudnud), ja ka Setomaa metsades mesilasi päästmas ja mustikaid söömas. Jah, isegi seeni korjasin. Kahel hommikul ärkasin koos päikesega ja mitmel õhtul uinusin päikesest hiljem. 

Kui ma võtsin praegu ette selle 20 asjast koosneva nimekirja, siis 6 asja jäi järgmiseks korraks. Näiteks Elroni asemel sõitsin ikkagi bussiga, sest ma ei tea, millisest aiateibast ma esialgse rongiaja olin meelde jätnud. Järve-ega merevette ma ka end ei kastnud, sest välistemperatuur polnud minu jaoks sobiv. Ma võin käia ka 16kraadises vees ujumas, aga välja tulles peab õhk soe olema. 

See-eest sain väikest õetütart lennutada, väikestelt suureks kasvanud vennapoegadelt (ja paljudelt teistelt ka) kallistusi. Avastasin, et ristitütar on üle pea kasvanud ning sain hüüdnime “välismaakas”.   

Kalju Paldise Metsakuurortis kirjutasin tulevasel järvesaarel kännul istudes hümni sõnad, Ülle Puu salongis aga sündis järjekordne videomaal Facebooki otseülekande ajal. Saunas sain käia suisa 3 korda, neist ühel korral ka vihelda, sest Hr Kahemilline tegi spetsiaalselt kaseviha (nagu ka 3 aastat tagasi meie esimesel saunaõhtul). 

Elus esimest korda käisin ka kilesaunas. Paar “elus esimest korda” oli veel, aga need jätan enda ja asjaosalis(t)e teada. Piusa liivadel ei istunud ma õhtupäikeses, vaid pärastlõunases hoovihmas, mis oli jälle teistmoodi imeline. See kontrast kuldkollaselt märja ning roosakalt valge liiva vahel. 

Toredaid hetki on palju, ja seetõttu ka postitus tavalisest pikem. 

Mohni saarele ei jõudnud, sest tuulejumal otsustas, et raamatu esitlus peaks toimuma paadis. Nii me siis istusime, Harti paadikuuri ees, sama vanas kaluripaadis nagu ta ise. Mohni oleks muidugi vahva olnud, samas – raamatuesitlus paadis, Mohni taustaks, on ka lugu, mida rääkida. 

Kutt oli muidugi väga kurb, sest see oli esimene suvi tema mälestustes, kus ta üldse Mohni ei saanud. See pettumus oli talle raske, aga õnneks Skypark ja teaduspark leevendasid seda. Ütlesingi talle, et need olid kohad, mida oli tal võimalik külastada ainult seetõttu, et Mohni ei saanud. Graafik oli ju tihe, poleks välja mänginud. Vaatame, ehk oktoobris, kui siin on kahenädalane koolivaheaeg, õnnestub taas tulla. Samas, nagu 2020 on hästi õpetanud – pikki plaane teha ei maksa, sest poliitikutel võib midagi muud mõttes olla. Seda, et tegemist on osaliselt poliitikaga, tunnistasid ka UKs asuvate saatkondade esindajad, kui siinsed eestlased tõstatasid küsimuse, et “kuidas Hispaaniast tulles ei ole karantiinikohustust, aga Eestist, kus suhtarv madalaimate tipus, on?” ja siis vastati avalikult sotsiaalmeedias, et “lobitöö käib, et Eesti sinna nimekirja saada.” 

Hea meel oli Hartvigile üle anda merepruuliga Šoti viski, pruulikojast, mille akendest näeb merd. Old Pulteney viskit tehakse linnas nimega Wick, mis oli kunagi Euroopa heeringapealinn. Pruulikoja moto on, et nad tõusevad iga päev koos tõusuga ning meri on põimitud kõigega, mida nad teevad. Kes inglise keelt mõistab, saab siit rohkem teada. 

Šotimaa jookidest kõneldes, siis neljases seltskonnas proovisime ära veel mõned Šoti viskid (lasin ühel kliendil endale välja valida koos Hartvigile mõeldud viskiga) ja ka kaks Šoti gini (ühe ostsin siit kaasa, teist maitsesime Pärnus Vorsid ja Vahvlid nimelises söögikohas). Ütleme nii, et viskidest meeldivadki pigem need meremaitselised kui turbalõhnalised. Ning gini’l on hoopis teine mekk, kui seda lahjendada leedriõie toonikuga, mitte mingi suvalisega. Meil oli Aune sünnipäeval õnne – elu esimese gini-kogemuse segas kokku mees, kel oli nii teadmisi kui ka kogemusi. Aitäh, Paul! VoVas mekitud gin oli isegi parem kui Hr Kahemillise valitud õlle. Tema sõnad, mitte minu. 

Kui Eestisse tulles oli öö lühike, siis tagasi tulles oli päev pikem – sel moel võib iseloomustada reisimist Eesti ja Šotimaa vahel. Ühest küljest tõesti ajavahe, aga teisalt ka reisimise aeg. Oli see Eestisse tulles ju poolöine, kuigi saabumine oli Eestis mõnusal ennelõunal. Tagasi koju jõudsime veidi enne kella 19 õhtul. Lend oli sujuv, rahulik. Lugesime raamatut, tegime mõned pildid. Edinburgh tervitas meid vihmaga. Päev varem oli Šotimaal olnud sadu nii tugev, et paljudes kohtades olid taas teesulud, sest muda oli teedel ning üleujutused. Mida lähemale rong Aberdeenile jõudis, seda rohkem päikest pilvede vahelt paistis ning need 3 päeva oleme saanud nautida sooja ja päikesepaistet. Sooja pole küll 28-29 kraadi nagu Eestis ega ka 37 nagu Lõuna-Inglismaal, kuid ka see 23-24 on väga mõnus. 

Seekordne lahkumine Eestist oli teistmoodi kui 30. detsembril. Seekordne saabuminegi oli teistmoodi. Nagu ka esimesed päevad. Uuesti kohanemine. Teistmoodi virrvarr alateadvuses. Samas selgus ja kindlad soovid, tugevad tahtmised. Ning tänulikkus. 

Üks asi, millest Eestis käies aru sain, olin see muutunud mina. Märkasin olukordi, kus käitusin teisiti kui oleksin käitunud aasta tagasi. Julgus enda eest seista, enda eneseväärikust hoida, vajaduseta oma otsuseid õigustada või välja vabandada. Julgus toetada oma väljaütlemistega neid, kelle toetus on mulle hindamatu, märgata neis omadusi, mis minus endas vajavad arendamist, kuid on mulle eeskujuks. 

The post Lühike öö ja pikk päev appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

1. Kohtuda nendega, kes mind ootavad. 
2. Jagada lugusid. 
3. Kallistada kalleid. 
4. Vedeleda rohul ja vahtida pilvi. 
5. Külastada vabaõhuüritust või mõnda kontserti. 
6. Nautida mere ääres päikeseloojangut. 
7. Sõita esimest korda elus Elroni rongiga. 
8. Istuda õhtupäikeses Piusa liivadel. 
9. Ennast merevette kasta (järvevette võib-olla ka). 
10. Naerda, pisarateni, korduvalt. 
11. Saunas käia. 
12. Süüa kirssidest (mitte murelid) isu täis. 
13. Süüa mustikaid ja metsmaasikaid (peost). 
14. Teha parima sõbrantsiga mõned kokteilid. 
15. Süüa Sämmi grillis sealset lõhet. 
16. Süüa tädi Lea marineeritud kurke suitsuvorstiga mustal leival. 
17. Süüa kodust kartulisalatit. 
18. Süüa värsket kartulit ise korjatud kukeseente kastmega. 
19. Süüa koduseid vahvleid. 
20. Süüa pehmet masinajäätist.  

Jah, mõningaid asju saan siin endale ise ka teha, näiteks värsket kartulit kukeseenekastmega, aga limiteeritud transpordivõimaluste tõttu pole veel juhust olnud. Seevastu nt hapusid kirsse kui selliseid siin mina pole müügil näinud. Mõtlen praegu, et kas 5kg kastist piisab mulle (turult saab paberredeliga kiiresti korjatud) või jääb väheks.
Mere ääres saan ma siin nautida päikesetõusu, aga loojub ta mägede taha. Küllap ma jõuan sinna poole saart ka, kus ta Atlandi ookeani kukub, aga vahelduseks vaatame Läänemerd.
Merevette ma kastsin ennast eile ise ka. Kolm korda. Oli karastav, ja kindlasti mitte üle 16 kraadi. Väljas oli küll soe, telo näitas 22 kraadi, aga päikese käes tundus soojem.
Ujumiseks ilmselt seda päris nimetada ei saa, kuigi 10 tõmmet ujusin iga kord küll enne, kui põlve vastu liiva ära kraapisin jälle. Käisime eile nimelt taas mere ääres, võtsime päikesevanne ja mina käisin vees ka. Kutt ehitas liivast tunneleid.
Mingi hetk tuul pööras ja kus siis hakkas liiva lennutama. Kolm korda vahetasime asukohta, aga ikkagi saime seda peenikest liiva nahal tunda. See on päris valus, kui see suure tuulehooga tuleb, imepisikesed terad, nagu teravad nõelad nahal.

Aberdeeni liivaluited ja rand.

Koju jõudes oli siis aimata ka, et saime veidi päikest kah. Triibud on mõlemad peal, aga ei midagi hullu. Vaharit peale ja tõmbab kenasti tagasi.
Olen avastanud, et mulle meeldib rannas raamatut lugeda. IFFi raamatu lugesin läbi, ja Marek Sadama “Tulbid ja bonsai” on samuti rannas loetud. Ega seal rannas muud teha pole ka, sest moblalevi on suht kehva. Vaevu üks nõrk pulgake.

Kutt kärutas mulle jätsi välja.

Eestisse tulekust rääkides, siis olen püüdnud logistika tekitada nii, et võimalikult vähe oleks sõitmist
ja sinna sõitmise sisse mahuks võimalikult palju kohtumisi. Arvestades, et plaani on võetud lisaks Tallinnale märkimisväärne osa Järvamaast, aga ka Viljandi, Pärnu, Raplamaa, Tartu, Võru-ja Setomaa, siis läheb põnevaks. Ahjaa, Mohni on ka kavas jõuda. Lisaks enda logistikale on ju ka vaja Kuti logistika välja mõelda.

Raamatuesitlustest on praegu kindlalt paigas kolm. Läbirääkimised käivad ka Paide ja Tartuga, aga kuupäevad-kohad-kellaajad selguvad hiljemalt algava töönädala lõpuks.
28.07. kell 20 Müüsleris Saare seltsi hobusetallis
31.07. kell 6 hommikul Vargamäel
31.07. kell 16 Tallinnas, Kalamajas, A.Krautmani terviseakadeemias.

Kõik sündmused on tasuta, ja kõigil, kel raamat juba olemas, saavad soovi korral sinna pühenduse ja autogrammi. Kel raamatut pole, siis oleme ca 150 hoidnud just nende esitluste tarvis, seega võtke kaasa sularaha. Raamatu hind on 12 eurot, kui ostad 5 raamatut korraga, on tükihind 10 eurot.

Sel nädalal panin veel siin 2 raamatut posti. Üks läheb Šoti kirjanike ühenduse presidendile, teine NESLIBi loojale ja tegevjuhile. Lisaks kirjutasin ja salvestasin videosse luuletuse, mille kirjutasin kohalikule heategevusorganisatsioonile MISS, kes toetab katkenud rasedusega peresid. Septembrisse sai kirja veel esinemist/koolitust, seega tagasi tulles tuleb hakata neid ette valmistama.

Uue töönädala plaan on igal juhul enam-vähem paigas. Eks väikseid asju tuleb juurde, aga üldiselt näib kõik klappivat. Tulge siis jutuõhtutele! Elu on ju näidanud, et isegi lennukid ei sõida alati.
Kohtumiseni juba Eestis!

The post Ma ei teagi, mis nüüd saab😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

6 kuud Šotimaal tähistasime esimese grillimisega

Ilma naljata, see oli igapäevane eneseületus ja ma tunnen enda üle absoluutselt põhjendatud uhkust, et ma ei korkinud veinipudelit lahti ei kell 10 hommikul ega isegi mitte iga nädal! (See ei tähenda, et ma nende naljade üle naerda ei oska.)
Kuti jaoks oli muidugi raske juba see, et mina ja tema õpetaja?! Ei. Ei. Ei. Ta niiväga ootas Šotimaal koolis käimist ja õppimist, lisaks vahepeal oli  puudmine, kui 2 nädalat kopse välja köhisime ning siis vaid napp kuu koolis käimise aega, kui tuli koju jääda. Seega on tal kodus õppimise kogemust praegu rohkem kui siin koolis käimist. Mata oli kõige raskem, sest kohati nad õpivad siin materjali, mida Eestis alles 7ndas klassis võetakse, aga ta tuli viiendast klassist.
Aga me pingutasime lõpuni, kuigi oli väga-väga raske ja ekraanisõltuvus ning sellega kaasnevad keskendumisraskused kippusid vägisi võimust võtma. Merekadettide õpe muudeti ka digitaalseks ja sellest me loobusime. Loodetavasti nüüd ikka suvel saavad mere peale ka, kasarmutes õpet nad praeguse seisuga enne septembrit ei taasta.

Tervitustega emale!

Pealkirjas olev hüüatus AYE hääldatakse “ai” ja seda saab kasutada nii nõusolekuna, aga ka rõõmuhüüatusena. Selline mõnus, mänguline šotipärane sõna ning see Aye oli sel nädalal natuke teemaks ka. Ma kilkasin rõõmust üles-alla, kui mul oli esmaspäeval kõne sellenimelise elustiili-ja turundusagentuuri loojana. Ma olen nende tegemisi jälginud sotsiaalmeedias juba sellest ajast peale, kui siia tulin ning paar kuud tagasi kirjutasin neile isegi kirja, et kui neil kunagi peaks vaja olema inimest, siis ma niiväga tahaks. See, kuidas nende aju töötab, kui erinevad nad teistest turundajatest on, kui julged ja ägedad. Lihtsalt vau. Pole siis ime, et kui nad eelmine nädal sotsiaalmeedias teatasid, et otsivad meeskonda liikmeid, siis ma jätsin reaalselt kõik asjad pooleli ja kirjutasin. “Meile tuleb aeg-ajalt kutseid igast kohtadesse Šotimaal ja üritustele, kas sa oleksid valmis neist ka osa võtma?” küsis Victoria ettevaatlikult. “Mulle tundub see hea ettekääne kanda kõiki neid kleite ja avastada Šotimaad,” vastasin rõõmsalt. Tundus, et mu suhtumine jättis hea mulje (CV’d nägid nad ka), ja uuel nädalal pidime veel rääkima täpsemalt üle. Oh, ma nii-nii tahaks nendega koos töötada. See oleks megasuper võimalus praktiseerida seda, mida Jamie Jauncey’ga õppinud olen.

Denmore pargi tiigil olevad 3 pardipoega ristis Kutt kohe ära: Hups, Tups ja Lups. Koomiksisõber, jätkuvalt.

Teel Scotstowni nõmmele. Pikad, sihvakad puud. Haldjalik mets. Vägagi.

2-3 m kõrgused põõsad. Vaarikas ei ole. Millega tegu?

Kuna nädala sees venisid tööpäevad jälle pikaks, siis nädalavahetusel lasin arvutil puhata. Tundsin, et oli vaja juhe seinast välja tõmmata. Täiskuu ikkagi. Olime Kutiga palju õues. Käisime tegime eile nädala šopingu ära ja hiljem nõmmel, kus polnud ammu käinud. Sõnajalad on kasvanud Kutil üle pea. Näitasin talle teiselpool nõmme üksikuid puid, mille otsas hea turnida. Olime natuke lihtsalt looduse rahus.

Täna pärast hommikusööki läksime mere äärde. Olime üle 4 tunni ära. Vaadata, kuidas eemal vihma sajab, ise kuivaks jääda, kuidas vesi on Vahemere-türkiis ja sätendab pealt kuldselt, kontrastid valge vahu, mustade kivide ja oranžikas-kollakate luidetega. Vaikus meis eneses.

Nüüd, õhtul oli eksprompt-esinemine kohalike kirjanike ühenduses – seal mõned esinejad kukkusid ära ja ma pakkusin end kiirelt asemele. Veidi rabe sai see esinemine, sest millegipärast muidu ideaalne internetiühendus hakkas kakkuma ja veidi ajas pabinasse see, kui ekraanile tuleb teade, et otseülekanne katkenud kehva internetiühenduse tõttu. Samas, märk on nüüd maas ning järgmine tuleb parem. Ettevõtmise pealkiri on “Igaühel on lugu” ning neli korda aastas saavad kohalikud kirjanikud (virtuaalselt) kokku, et jagada lugusid. Kas tõsielulisi või väljamõeldisi, ei olegi tähtis. Jutustamine on.

Veerand peenart. Tegelikult pool.

Veidi muigama ajab ennastki, kuidas olen end sisse möllinud kohalike korilaste gruppidesse ning ilma peenramaata kah ei saa. Peenramaaks on mu potikesi muidugi palju nimetada, aga naabreid suutsin küll üllatada. “Enne oli siin üks vana naine, tal olid ka peenrad, aga ta ei jaksanud neid hooldada.”
Mõned lillepotid on ka, aga “tarbeaias” on sibulad, lehtsalatit, tilli ja peterselli. Tavaline tagasihoidlik värk. Ei mingeid tomateid-kurke. Oih, ühes lillepotis on üks kartul.
Need kivikesed on sellised, mis pimedas helendama hakkavad. Pole olnud juhust järele kontrollida, kas ka helendavad, ööd on siingi veel liiga valged.

Lennuliiklus Eesti ja UK vahel on küll taastunud, aga kuna selle eneseisoleerimise kohustusega on nagu on, ja raamatuesitlused vist ei kuulu jätkuvalt eneseisolatsiooni põhimõtetega kooskõlla, siis praeguse seisuga on tulek väga kahtlane. Raamatupoodidesse teatavasti raamat ei jõuagi, sest esialgsest tiraažist jäi selleks liiga vähe järele, aga kes raamatut soovib, siis kolm kohta on, kuskaudu saab osta: minnes A.H. Tammsaare muuseumisse Vargamäel kohale, tellides Armastusest Inspireerituna e-poest või Lahemaa Looduskooli kaudu (kirjutades Facebooki). Kui palju neid veel järel on, pole mul ausalt öeldes õrna aimugi, aga oleme emaga kokku leppinud, et sadakond hoiame ikka esitluste tarbeks ka. Tulgu need siis suvel või sügisel. Aitäh kõigile, kes on jaganud minuga oma lugemise emotsioone. Need hetked on hindamatud.

The post Aye! Me saimegi sellega hakkama! 👍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Lõppev nädal on tõepoolest toonud nii saavutusi kui ka seiklusi. Kas neid just seitse oli, kindlasti oli rohkem, aga numbriliselt lihtsalt hea kokku võtta.

Siin jaanipäeva ei tähistata, ja isegi pööripäeva tähistamisest suurem püha on isadepäev, mis on siin juuni III pühapäev. Seega oli terve eelmine nädal täispikk kooli-ja töönädal. Kool lõpeb 3. juulil, töö – noh, siis kui puhkuse võtan.

Pühapäev ja esmaspäev olid töö tegemise mõttes rahulikumad, pühendusin n-ö tõeliselt tähtsatele asjadele elus ja tegelesin oma mõtetega. Oma arutlustes jõudsin sinnamaani, kas ülemõtlemine kui selline on olemas ja mis on see tegevus, mida minu puhul enamik on ülemõtlemiseks nimetanud. Ehk, et mis ma siis tegelikult teen, kui ma väidetavalt mõtlen üle.

Teisipäeva õhtud on traditsiooniliselt kirjutamise päralt: siinse aja järgi kell 19 koguneb nii Suurbritanniast, aga ka nt Uus-Meremaalt ja USAst seltskond Zoomi, et Dark Angels Writing’u egiidi alla ühiselt kirjutada. Sellised loomingulise kirjutamise harjutused. Minu kirjutamise mentor, Jamie Jauncey on ka üks selle ühenduse loojatest. Lisaks inglise keeles loomisele on see teretulnud võimalus rääkida kirjutamisest inimestega, kes suhtuvad sellesse sama kirglikult. Neljapäeval oli mul ka 1:1 kõne Jamie’ga, kus sel korral oli teemaks kõne minu raamatust (talle meeldis, aga täpsustasime väljendeid) ja ettevõtte kodulehekülg. Natuke rääkisime enda vastu lahke olemisest ka.

Kolmapäeval oli NESLIBi ehk Kirde-Šotimaa naisettevõtjate ühenduse avalik live, kus ühenduse liikmed said võimaluse oma tooteid ja teenuseid 2 minuti jooksul tutvustada ning osalustasu annetatakse valitud heategevusorganisatsioonile. Vahepeal jõudsin ära käia ka üle jõe, oma tulevaste kolleegidega tutvumas, samuti suhtlesin ühe kohaliku turundusagentuuriga, kellega saame ehk koostööd hakata tegema. Kolmapäeval avaldati siis minu lugu ka rahvusvahelisel platvormil nimega Lightbox Originals. On suur rõõm olla avaldatud, eriti suur rõõm on olla nende seas, kelle kohta öeldaks, et need inimesed inspireerivad. Lugu pealkirjaga “Julge olla unistaja” on inglise keeles, seda saab lugeda SIIT.

Kutt, mõõn ja Põhjamerelt saabuv haar.

Neljapäev oli päev, mis möödus kui lenneldes. Pärastlõunal said virtuaalselt kokku piirkonna loomeinimesed, et üksteisega tutvuda. Emotsioonid on vägevad ja tutvusringkond kasvab. Kas neist ühel hetkel ka koostööpartnerid saavad, on teisijärguline, pigem on see küsimus, et “keda sina tead?” ja ka teistpidi – “kellele end tutvustad?”

Kutt saab kohe kahe lainega pihta.

Kui kohtumine läbi sai, panin esimest korda siinviibimise ajal selga bikiinid ja võtsime suuna randa. Jah, käisime ka Põhjameres, kastsime end vette. Kuigi osa kohalikke ujus ka kaldast ca 2 m kaugusel, siis oli aru saada, et nad tegid seda piisavalt madalas vees, et jalad vette ulatuksid.
Võrreldes Läänemere lainetega on Põhjameri soolasem. Nahale jäi kerge kipitus, mis meenutas veidi Vahemeres suplust. Kargelt karastav oli see igal juhul. Kas lähen veel? Kindlasti.

Ma muidugi ei tea, kuidas on seal kesklinnapoolses otsas, kus on n-ö ametlik suplusrand, aga Doni jõe suudmes eelistasid inimesed ikkagi jões suplemist. Esiteks oli vesi soojem, teiseks ka hoovused väiksemad.
Ja need hoovused on mõõna ajal nii tugevad, et liigutavad ka täiskasvanud inimese paigast. Saime seda eriti eredalt kogeda just eile, kui hommikuse mõõna kõrghetkel rannas olime. Doni jõesuudmes oli vesi nii madal, et Kutile umbes põlvedeni, aga vool oli nii tugev, et tõmbas käpuli. Üks perekond kõndis ka läbi ning hoiti tugevasti üksteisest kinni. “Uskumatult tugevad hoovused,” sõnas pereema. Kutt käis ikka kastis end vette ka – jõevesi olla soe olnud.
Need udused pildid on kõik laupäeva ennelõunast, kui merelt oli jälle haar – see ongi Põhjamerelt tulev udu, mis on Šotimaale iseloomulik. Merekarust vend teadis öelda, et seda olla mujal ka, aga kõik kirjalikud allikad, mis mina Haar’i kohta leidsin, räägivad sellest udust, mis tekib siis, kui Põhjamerel on soe õhumass, mis suunab jahedamat õhku Šotimaa kohale. Kes tahab, võib internetist rohkem otsida.

Ma poleks elus arvanud, et minust saab inimene, kes mediteerimise enda päevadesse lülitab.
Veel 3 kuud tagasi oli ka raudne ei. Võib öelda, et teatavate äärmuslike näidete tõttu tutvusringkonnas oli mul suisa selle sõna vastu tekkinud vaimne allergia. Mingist rahunemisest ei saanud juttugi olla, kui ma selle sõna peale 2 kätt üles tõstsin ja silmi pööritasin. “See pole minu jaoks,” oli tavavastus.
Mitte et minust nüüd mingi guru saanud oleks, aga need igapäevased 5 minutit vaikuses enese mõtete jälgimist on toonud päris häid loomingulisi sähvatusi, teisalt aidanud lahutada iseenese olemust oma mõtete tulvast. Tuua mõistmise, et kui meil on ca 76 000 mõtet päeva jooksul peas, siis ei saa ju olla, et mina=minu mõtted. Samuti on see aidanud neid mõtteid valida, millele oma aega pühendada.
Seda päris “oma” stiili aitab mul leida üks kohalik õpetaja, osalen ta viienädalasel koolitusel, mis õpetab erinevaid stiile sõltuvalt sellest, mis on inimese isiklikud vajadused (põhjused) meditatsiooniga tegelemiseks. Ei mingit linnusirinat ega ninaüminat, vaikus on kõige parem. Reede päev tõi vist mingisuguse murrangu. Eks seda ole näha.

Kui mere kohal oli haar tihedam, siis kalda poole tulles paistis soe päike.

Laupäeval kogesin aga midagi sellist, mida Aberdeenis on harva – äikesetormi. Kohalike sõnul oli see harvaesinevalt tugev, kuigi Eestis elades olen kuulnud-kogenud ka hullemaid – pikemaid ning valjemaid. Olin just kolmapäeval küsinud äikesetormide kohta kohalikelt, kes siis seletasid, et nii nagu jõhkrat kuumust (Londonis oli sel nädalal mitu päeva üle 30 kraadi ja ka Šotimaal ulatusid temperatuurid 28 kraadini) on siin ülimalt harva, sest Põhjamerelt tuleb alati mõnus briis, on siin ka äikest harva. Laupäeva hommikul 5-6 vahel oli. Kutt oli ilgelt pettunud, et maha magas.
Nüüd nuiab minu käest, et “äkki ikka  tuleb täna äikest.” Umbes nii nagu talvel lumega.

Eelpool mainitud haar haaras meid laupäeval ikka täiega endasse. Selline tihe, tumehall, jahe, niiske, kontidesse pugev. Nähtavus vaid paarkümmend meetrit. Kuna see tihenes ja mõõn oli tasapisi asendumas tõusuga, seadsime sammud kalda poole. Mõnikümmend meetrit edasi paistis juba päike. Silla kohal oli veel udu, aga seegi oli sisemaa poole liikumas. Hülgeid nägime ka jõekaldal pikutamas. Vast ehk 30 meetri kaugusele jäid meist. Ei tihanud lähemale minna, ei tahtnud neid ära ajada.

Jõe äärt pidi tagasi tulles vaatasime veel saaretipus kajakaid. See on nii vahva, kuidas nad end jõevees pesevad ja siis ise häälitsevad, luiged väärikalt mööda ujumas. Vesi oli nii madal, et Kutt otsustas oma mõtte teoks teha ja sel jõesaarel ära käia.

Sel ajal suhtlesin mina Edinburghis asuva Eesti konsulaadiga ning nad on minu raamatust huvitatud ning valmis ka turundamisega kaasa aitama!

Tagasi kaldale jõudes hõiskas Kutt siis nii, nagu oleks vähemalt kullapaja leidnud. Oma arvates leidiski – mudas paistis iPhone telefon. Tema muidugi kujutas kohe ette, kuidas omanik on vahepeal uue telefoni ostnud ja ta saab selle endale jätta, aga müüb hoopis maha ja ostab parema. Esialgu ei suutnud me muidugi tuvastada isegi marki, pärast selgus, et vist iPhone10. Mõnusalt mudane oli see küll. Kutt ise ka muidugi. Koju kõndis ta sealt paljajalu. Ma küll kahtlesin tema väidetes, et need telefonid on “vee-ja mudakindlad”, aga rõõmu rikkumisega püüdsin end tagasi hoida.

Tagasiteel saarelt. See koolmekoht on nn kajakate pesula. Kaldaäärsest mudast leidis ta telefoni.

Koju tagasi tulles ootas meid uus seiklus – olime luku taga. Meil välisukse lukk on enne ka jupsinud, aga siis pigem nii, et ei saa ust lukku keerata. Nüüd oli nii, et kuidas me ka ei üritanud – võti keeras, aga uks oli lukus. Ja et seiklus oleks täiuslik, oli ka telefonil akut vaid 14%.
Omaniku sain siiski kätte ja ca tunnikese saime oodata – õnneks oli ilm ilus. Mina võtsin tagaaias päikesevanne, Kutt pani grilli kokku ja puhastas telefoni mudast.

Selgus, et nendel iPhonedel on selline võimalus olemas, et paned n-ö varunumbri ekraanile, et kui
telefon leitakse, siis kuvatakse ekraanil seda numbrit ja sellele numbrile saab selle telefoniga helistada. Nii me tegime ja omanik oli siiralt üllatunud. “Te teete nalja? See telefon töötab? Mu 17-aastane poeg kaotas selle neljapäeva õhtul, me käisime seda otsimas, aga ei leidnud.”
Kutt on terve tänase päeva nagu nõeltel istunud ja kuigi telefoni omanik ütles korduvalt, et annab enne tulekut märku, siis Kutt jõudis vist 3x helistada ja küsida, millal tuleb. Praeguseks hetkeks on tal jäänud veel 30 minutit oodata.

Nüüd on lõppeva nädala seiklustele vist tiir peale saanud. Kes midagi head tahab, siis mul on jätkuvalt ilus ja tehniliselt väga heas korras auto müüa. Heade autodega peaks ringi sõitma, mitte need ei peaks seisma. Kuna ma Eestisse tagasi tulla lähikuudel ei kavatse, ei ole mõtet autol niisama seista lasta. Kui endal auto olemas, võid infot levitada, ja kui ostja ütleb mulle, et Sinu käest sai infot auto kohta, olen ma valmis sulle 100 eurot peo peale maksma.

The post ７saavutust ja seiklust appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Päriselt ka. Ma tavaliselt olen teisipäeviti uue blogipostituse kirjutanud ja täna hommikul, kui Kutiga rannas päikesetõusu piknikku pidasin ja pööripäeva tähistasime (siin tähistatakse just aasta pikimat päeva ehk pööripäeva), mõtlesin, et “näe, sellenädalane postitus on ikka veel kirjutamata.”
Praegu, keset kuuetunnise koolituse pausi, tulin siia, et teen vähemalt alguse ja panin silmad korraks kinni. Ei ole võimalik! Misasja? Eelmine nädal jäigi vahele? Eks oli siin töiseid tegemisi ja ka isikliku elu sündmusi, mis tähelepanu vajasid ning kuna keegi otseselt ei kurtnud ka, et “ammu pole midagi lugeda olnud,” siis eks see vahe niimoodi tekkiski. Parandame end.
Samas, kes nüüd siis mäletama peaks, mis tähtsündmused siia vahele peaks mahtuma? Mh ah, nagu klassikud küsivad. Hr Kahemilline vastaks, et oma tehtud viga ja ega vastu vaielda pole midagi kah. Kui ikka nädala plaanis ja päeva saavutuste nimekirjas on blogipostitus, siis tuleb pihta anda.
Avapilt ja nende saamislugu on kahtlemata viimase kahe nädala tähtsündmuste nimekirjas.
“Kuidas sulle meeldiks täiega hullu panna selle sessiooniga?” küsisin Iska Birnie käest mõni päev enne sessiooni algust. “Mida sa mõtled?” küsis ta ettevaatlikult. “Et teeks päikesetõusu ajal, siis on äge valgus!” See mõte meeldis talle ka.
Ma ei jõua Iska kannatlikkust ära kiita, sest ma olin talle kõigepealt Zoomi kõne ajal niuksunud, kui igavad kõik raamatute ja autorite pildid on isegi netiotsingut kasutades. Ta tegi Pinteresti kollektsiooni, ja sealt leidsin ideid, mis mulle ka meeldisid, ning tekkis juba täpsem ettekujutus, kus ma seda sessiooni tahaksin teha. Saatsin talle pildid ja teadsin juba, et hommikul on seal valgust rohkem, kuna lõunast varjavad puud kogu valguse päevasel ajal.

Foto: Iska Birnie Photography

Ja siis meenus mulle üks “väike asi”, mis võib palju pahandust teha, kui sellega mitte arvestada. Tõus. Ma olin juba näinud, millised on erinevused veetasemes jões tõusu ja mõõna ajal. Vahe on reaalselt meetrites. Õnneks on olemas rakendused, mis näitavad nii tõusu kui ka mõõna veetaset ning kui kiiresti see tõuseb/langeb. Tol hommikul oli tõusu tempo 30 cm tunnis.
Ma päriselt käisin ka ca 12h varem samas kohas, kus järgmine hommik pidime pildistama, kontrollimas, kui kõrge on veetase sel hetkel, kui see on äpi järgi sama kõrge kui 12h pärast.
Kõik tundus ohutu.
Oligi, kui etteruttavalt öelda. Ärkasin tol neljapäeva hommikul kell 2:32 varahommikul, et nägu pähe maalida ja lokitaltsutaja olla. Ma olen siin aeg-ajalt viisakama väljanägemise nimel juukseid sirgendanud, ja sama plaan oli tol hommikul ka. Riietega oli lihtne – Krisvalgi salongis eritellimusel valminud seelik ja väike peenvillane kampsun, sest õhutemperatuuri lubati +8 kraadi. Ahjaa, hommik oli veidi hallikas ja niiske, aga see, et päikest polnud, mind nagu ei häirinudki.
Veidi pärast poolt nelja hommikul astusin uksest välja, käes termokruus kakaoga ja ükssarviku kruus vaarikateega. Kui Brig o Balgownie sillale (üks Šotimaa vanimatest sildadest, nagu hiljuti sain ja selle juures pidi mingi munk kummitama) jõudsin, oli sirgetest salkudest saanud mõnus kahupea. Ma muidugi ütlesin ka Iskale, et ma pole 2 ööd magada saanud, sest nägin õudukaid, kuidas tõusuvee eest pageme või kuidas ma hiljaks jään. Saime kohe alguses naerda.

Foto: Iska Birnie Photography

Valitud koht meeldis talle, kuigi saime mõnusalt turnida ja naha soojaks. Kahe kaelas kõlkuva kaameraga oli see muidugi temal keerulisem kui minul seljakotiga, kuigi – seeliku panin talutüdruku moodi vöö vahele. Esimese asjana kupatas Iska mind kohe puu otsa. Mis seal ikka, polegi ammu seeliku ja kingadega roninud. Kokku vist käisin kolme puu otsas. Kõrgust ma ei karda, aga korralik tasakaaluharjutus oli see küll, kui raamat on näppude vahel st kätega kinni hoida ei saa. Mõelge ise edasi, millega ma end tüve peal hoidsin.
Igal juhul läks aeg kiiresti – planeeritud tunni ajase sessiooni asemel kestis see 80 minutit (jah, ma tean, et see 8 mu elus pidevalt kordub ) ja tulemuseks oli 39 pilti (täpselt minu vanus), mille sain kätte vähem kui nädalaga. Eriolukorra eelised.
Muide, Iska on auhindadega pärjatud fotograaf, tema kodukal olev hobusel kappav pruut näiteks on üks rahvusvaheliselt tuntud foto.

Sel nädalal läks natuke auru ka selle rahvusvahelise ajakirja Lightbox Originals artikli peale, mis avaldatakse teisipäeval, 24. juunil ehk rahvusvahelisel kirjutamise päeval nende uueneval kodukal. Olen eelvaadet juba näinud, ja näeb väga uhke välja.
Ilmselt juulis ilmub ka Scottish Peni uus ajakiri, kus samuti minu töö sees.

Koos oma kirjandusliku mentori ja tuttavaga turundusagentuurist Tuminds tegeleme ka jätkuvalt mu brändi üles ehitamisega (tegin endale muuhulgas Twitteris konto, aga isiklikke säutse veel jaganud pole) ning Word Accordile tuleb ka kliente üha juurde. Seega, asjad liiguvad.

Kuti kooliaastal on ka veel viimane lõpp, tundub, et üldjoontes on ta vist asjadega joone peal. Järgmine nädal peakski olema viimane nädal ja osa õpetajaid on juba teatanud, et uusi kodutöid ei anna. Mis augustis, kui uus kooliaasta hakkab, veel ei tea. Praeguse seisuga hakkab kool 11. augustil st vaheaeg on nädala võrra lühem, aga see-eest järgmisel ja ülejärgmisel aastal siis tavapärasest nädal pikem ehk suisa 8 nädalat. Kooliaasta sees on siin ka vaheaegasid rohkem, nt aprillis oli kahenädalane vaheaeg, lisaks sellised kolmepäevased minipuhkused.

Mis suvepuhkusest saab, ja kas sel ajal ka Eestisse saame, on praegu väga lahtine mitmel põhjusel. Võtame nädal korraga.
Tänane päev laheb statistikasse, kui aastal 2020 kõige pikemalt ärkvel veedetud ajaga päev, sest magama ma täna enne kella 23 küll ei saa. Meenutan, et hommikune äratus oli 3:13, et Kutiga kella 4ks randa jõuda. Nimelt tähistavad šotlased ka pööripäeva ja aasta pikimat päeva (kuigi kalender näitab, et 23.-24. juuni on päev 2 minutit veel pikem ) ja üks tähistamise viisidest on kuulata poeemi, mis on kirjutatud just aasta pikima päeva auks ja päeva alguse eelsetest minutitest. Selle ette lugemine võtab tavaliselt 46 minutit ja meie otsustasime kuulata seda rannas. Praegu olen aga kuuetunnise koolituse pauside kestel selle postituse kirjutanud. Koolitus lõpeb meie aja järgi kell 23. Koolitaja ise on Kanadas, tal on täiesti normaalne aeg. Suveööd pole magamiseks.

The post 🙈Kuidas see aeg nüüd niimoodi käest kadus? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Alustan kohe eilsete pomm-uudistega. Neid oli nii mulle kui ka Kutile. Kutt sai enda golfivarustusele olulist täiendust. Varasematelt jalutuskäikudelt oli ta ju leidnud 2 golfipalli: ühe erkkollasse, teise valge. Kollane pidi olema n-ö harjutuspall.  Golfikepi leiutas ta endale ise – pikast puuoksast.

Üliõnnelik Kutt -golfar

Kuni eilseni, naabritele oli tema golfiarmastus silma jäänud ning naabrinaise isa kinkis talle oma ühe vana golfikepi. Ja üsna mitu palli ka. See võttis Kuti sõnatuks ja ta oli pisarateni tänulik. “Täna vist võtad selle golfikepi kaissu ka,” nokkisin teda. Ega ta eriti vastu ei vaielnud, samas ma kontrollimas ei käinud, kus see golfikepp tal öösel oli. Igal juhul veetis ta õhtul mitu tundi golfi mängides ja hiljem veel rohkem aega kaduma läinud palle otsides. Kahte ei leidnudki. 28ndast maist saab ilmselt päriselt ka golfiväljakutele mängima, tal on naabrimeestega juba kokkulepped tehtud.

Ma ise sain eile samamoodi uudised, mis ikka toored emotsioonid lahti tõmbas. Naersin sõbrannale, et see häälitsuste kaskaad oli segu kiljumisest ja sünnitusega kaasnevast urinast. See oli päris naljakas, kuidas ma loen kirja, kus on pikk sissejuhatus sellest, kuidas konkursitöid oli palju ning neil läks erakordselt palju aega nende lugemiseks, raske oli otsustada ja siis hakkasin uuesti lugema, sest sain aru, et mu töö on välja valitud! No ei ole sellist emotikoni olemas, mis seda rõõmutantsu väljendada suudaks.
Organisatsiooni nimi on Scottish Pen ja ajakiri koondab endas šotlaste kirjutisi üle maailma ning Šotimaal elavate teiste rahvuste töid. Eks ma püüan lähipäevil kindlaks teha, kui palju üldse varem neil eestlastest autoreid on olnud. Järgmise numbri teema, millel kirjutasin, oli “kannatlikkus” ning minu loo pealkiri on sama, mis seekord blogipostitusel: “Elu parimad hetked”. Avaldada ma seda lugu veel ei tohi, sest see peab olema varem ilmumata, aga jagan teiega seda esimesel võimalusel.

Väljavõte raamatust #õnnelikteekond #becominghappy

See uudis oli minu jaoks nii vägev, et isegi teade lennupiletite tühistamisest 26. maiks ei suutnud mu rõõmu rikkuda. See tähendab, et autogrammide jagamine lükkub edasi mõnda aega, sest millalgi juunis asun ka täiskohaga tööle, kus läheb vaja minu rikkalikku elukogemust ning omaks võetud uut mõtteviisi. Seega enne juulikuud, mil Kutil ametlikult koolivaheaeg hakkab, ma lennupileteid broneerima ei hakka. Niisiis – kõik need, kes on raamatu juba tellinud või Hooandja kaudu mind toetanud, saavad raamatut enne katsuda kui mina. Juba on välja ka mõeldud, kuidas saate pühenduse ja autogrammi ka raamatusse.

Täienduseks veel nii palju, et mõelge rahulikult läbi, kui mitu korda te kuu jooksul kellelegi soovite: “Palju õnne!” ja kui palju on neid kordi, kus oleks tahtnud ka midagi tähendusrikast pihku pista: sünnipäev, kooliaasta lõpp, uus töökoht….
Raamatus on universaalsed, heaolutunnet loovad mõtisklused, kaunite sõnakujunditega lood, mis julgustavad igaüht leidma oma isiklikku õnnelikku teekonda, isiklike valikute kaudu. Ajatu, end praegusel ajal väga oluline. Kaunis ja südamlik kingitus neile, keda soovite seoses lõppeva perioodiga eriliselt meeles pidada või ka lihtsalt kellelegi, kes on kogu sellesse “töö=kodu” virrvarri end ära kaotanud.

Eile, teisipäeval, oli mul ka esimene ametlik õppetund Jamie Jauncey’ga. Olen teda ka varasemates postitustes maininud, ja seda, milline oli tema esimene tagasiside mu debüütraamatule – et see on teravmeelne, soe ja mõtlema julgustav samaaegselt. Aga eile sain aru, et ta on seda raamatut lugenud rohkem kui korra. Kuulates tema mõttekäike ja tagasisidet sain aru, et ma vist olen millegagi hakkama saanud. Temaga mõtisklesime ka raamatu teemadel ja kuidas see siinsel turul uuesti välja anda. Seega, see esialgne 700ne tiraaž on ajas kindlasti väärtust kasvatav. Aitäh, Hele – Sina selle mõtte eelmise aasta suvel mulle pähe panid.

Esmaspäeval oli ka põhjust rõõmustada – mu ettevõte Word Accord sai esimese ametliku tellimuse:
tervituskiri neile, kes tellisid uudiskirja (just saatsin ära ja kiideti heaks) ning privaatsuspoliitika. Ehk siis, sel nädalal saan välja kirjutada oma esimese arve. Huh, peaksin vist mingi blanketi valmis või välja otsima. Kohalik arenduskeskus varustas mind igasuguste raamatupidamispaberitega, nüüd on aeg need käiku lasta.
Pangakonto tegin ka ettevõttele ära – see võttis internetis vähem kui 10 minutit.   Paberitööd on selle ettevõttega muidugi veel omajagu. Igasugused peene nimega plaanid näiteks. Tänagi osalesin ühel videokoolitusel, mis aitab neid pabereid täita nii, et need ka pangakontol numbreid kasvatama hakkavad. Kokku tegin vist kõikide nädalate rekordi: 4 seminari-videokoolitust-koosolekut. Praegu on küll selline tunne, et kõnniks 10 miili järjest, sest istmikul on tooli kuju juba. Ilmselt sellist distantsi täna siiski ette ei võta, aga seda sooja suveõhtut (üle 20 kraadi) lähen naudin kindlasti.

Elmari raadio intervjuule sain ka päris palju tagasisidet, kel see kuulamata jäi, siis nad kirjutasid kokkuvõtliku uudise ning intekat saab järele kuulata siin. Pildil olev Dunnottari loss on Aberdeenile lähedal ning sellest, kuidas me seal Kutiga käisime, aga suure tuule tõttu sisse ei saanud, kirjutasin umbes jaanuari lõpus.

Täna Kai Oja vebinaril panime kõik kirja, et pühapäeval enne kella 14 jõuab meieni rõõmustav üllatus. Arvestades asjade käiku, siis ilmselgelt võib neid isegi rohkem olla ja mul võib olla raskusi järgmine kolmapäev öelda, mis see oli. See tema küsimus, et “mis oli nädala võit” on alati kõige raskem küsimus üldse, sest nii raske on valida. Mis teil nädala võit oli?

The post Elu parimad hetked👍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Nagu öeldud, raamat on trükikojas, ettetellimine käib täie hooga ning Hooandja lehel saab valida endale sobiva kingituse ka. Video filmimisel (need kaadrid, kus mina nähtav olen), oli Kutt kaamera taga. Monteerimise ja helindamises osas kasutasin endise kolleegi abi. Aitäh, Dima! Eelmistest postitustest näete teisi õrritajaid ja kaanepilti ka. Kuigi mind ennast näeb Eestis ja autogrammi saab mai lõpus/juuni alguses, siis annan kohe teada, kui raamat trükikojast kirjastusse on jõudnud ning kes soovib raamatut kinkida juba nt mai viimasel nädalal, siis paneme pakiautomaati!

Sel nädalal saatsin raamatu PDF versiooni ka Jamie Jauncey’le, kes on siis see isik, kelle kursusel sain aru, et ma tegelikult ei pea üldse valima erinevate kirjutamisžanrite vahel, vaid ilukirjandus, äritekstid (blogid, koduleheküljed, sotsiaalmeedia jne) täiendavad üksteist ning eri žanre kombineerides on tulemused kõikides žanrites paremad. Meenutan, et tema on teinud seda juba 30 aasta ning väga edukalt. Rääkisime ka juhendamisest ning saatsin lisaks raamatule ka siin kirjutatud luuletusi ning ettevõtte lehekülje. Ootan põnevusega, mis ta uuel nädalal ütleb. Igal juhul sain ka selle esimese kõnega jälle palju väärtuslikku informatsiooni.

Ma olen viimasel paaril nädalal kasutanud mitmel korral võrdlust, nagu ma oleksin laps, kes pole kunagi kommi saanud, kuid nüüd on lükatud üle kommipoe ukse. Kümned riiulid on maast laeni komme täis. “Võta, mida soovid ja palju soovid,” julgustatakse. Magus lõhn ning värvilised paberid haaravad mu endasse ning ma ei tea isegi, millisest vahest alustada. Kus on see vahe, kus on pähklitega kommid? Need jätaks kohe vahele. Kus on marmelaad? Kus iiris ja piimatäidis? Aga lutsukate riiulid? Vat umbes nii ma ennast tunnengi. Väga õnnelikuna, aga õige natuke segaduses. Kas joosta kõik vahed läbi – see ei tundu ajamahukust arvestades eriti mõistlikuna. Pigem küsida kellegi käest, kes teab. Õnneks tundub, et olen leidnud ka inimesed, kes teavad.

Kutt ka tõestas end sel nädalal. Korduvalt. Ilmselt läks talle veidi hinge, et ma teda väheaktiivseks nimetasin. Keelebarjääri ja motivatsioonilanguse tõttu olid tal kahe nädala jooksul tekkinud mingid võlgnevused. Ehe näide, miks on oluline nädala-ja päevaplaanist kinni pidada ja kuidas see tegelikkuses aitab järge hoida.
Teisipäeval kirjutasin need siis kõik üles – 14 asja. No osa neist olid tõesti sellised, et ei tema ega mina polnud aru saanud, et vihikusse tehtud mata ülesanded tuleb üles pildistada, koostada nendest virtuaalvihik ja seda siis Google Docsis jagada õpetajaga. Aga noh, seal oli ka selliseid asju nagu nädal aega pidada tunnete päevikut (teismeliste poiste lemmikülesanne, ma tean). Samas, muusikas pidid nad aga mängima Dance Monkey laulu virtuaalklaveril, see tuli salvestada ja õpetajale saata. Tõsi, mitte tervet laulu ning õpetaja oli noodid välja kirjutanud, aga nagu arvata võis, ei olnud need mitte Do-Re-Mi, vaid AG ACB jne moel. Google Kõikvõimas tuli tõlkimisel abiks.
Õppevõlgnevuste leevendamisel oli 2 lisamotivaatorit ka. Esiteks – nutitelefoni saab tagasi siis, kui kõik asjad tehtud ja Kriipsujuku vebinarile saab uuesti siis, kui vähemalt kolmandik on tehtud. Lühidalt öeldes – vähem kui 2,5 päevaga tegi ta ära kogu 2,5 nädala asjad. Kuna minu päevad on tihedalt tegemisi täis, siis ajasin ta juba teisipäeva hommikul kell 6.30 üles. Väga õnneliku näoga laps see just ei olnud, aga midagi temas muutus, kui ta päeval kella 17 paiku jooksmas käis. Siis oli nii, et “oota emme, ma teen veel selle ka ära, mul on natukene veel.” Okei…. Temas oli nagu mingi hasart tekkinud. Õhtul küsis ise, et mis kell ma ärkan.

Minu äratuskell heliseb 5:15, sest tõmbasime siin nais-ettevõtjatega kah hommikuklubi käima ning ta otsustas, et tõuseb ka sellisel ajal. “Lähed siis jooksma või?” “Lähen jah.” Läkski. Tagasi tulles hakkaski kohe õppima. Nüüd on ta siis kolm hommikut jooksmas käinud. Kuna täna on siin vaba päev II MS lõpu tõttu, siis kooliasju tal eriti teha polnud, vaatab nutikast Star Warsi ja tudeerib materjale. “Ma olen Star Warsi professor!” nagu ta eile videokõnes Anule Šveitsis teatas. Anuga nad peavad plaani, kuidas Kutti Loovustundide programmides kaasata, sest Kuti nutikus ja energia jõuab ka video vahendusel kaugele. Ehk siis, nagu on ka mõned teised targemad inimesed märganud, et Kutil on võime ka teised lapsed kaasa või “käima” tõmmata. Taaskord mõtte ja täiskasvanute tarkuse koht, kuidas seda võimet rakendada nii, et see tooks tulemusi tagajärgede asemel.

Täna hommikul küsis mu käest, et kas ta üksi supermarketisse tohib minna. Praegu vist pigem mitte, seega pidin lubama, et ei vaata, milliseid lilli ta pühapäevaks ostab, kui homme poodi läheme. Jah, nagu Hr Kahemilline mainis, siis saan kaks korda aastas emadepäeva tähistada. Samas, Kutt on mulle teinekord niisama ka lilli korjanud. Ükskord tuli oma jooksutiirult tagasi ja oli metsa alt tulpe korjanud. Kuidagi on nagu muutunud oluliseks, et vaasis oleks õitsvad lilled ka. Vanasti mulle ei meeldinud lõikelilled. Ei meeldinud see äraviskamise tunne, mis nendega kaasnes. Nüüd olen vist liiga palju näinud videosid, kuidas ära visatakse lilled, mida keegi kunagi ei osta. Olemegi siis poest ostnud lilli, mis on nt allahinnatud, ja toome need koju. Pikendades sel moel nende eluiga ja luues rõõmu.

Ühest projektist tahan veel teile rääkida. Nagu ema ükskord varem juba ütles, siis mul on loovus lahti läinud. Lood ja maalid. Esialgu ainult Facebookis.

Praeguseks on juba kaks nn kuulatavat pilti üleval. Mille poolest erineme? Me pole Üllega päris elus kohtunudki. Oleme näinud ainult Zoomi ja FB messengeri akna vahendusel. Oleme mõlemad Kai Oja õpilased ning kui Ülle avas oma maalisalongi, siis mina avaldan raamatu. Nädal tagasi, pärast Shane Strachani koolitusel kogetut ning Spoken Photography nimelist projekti jälgides tuli mõte: ühendada tema maalid ning minu luuletused. Päris kellegi pealt midagi üks-ühele võetud pole, pigem mitu erinevat asja peas kokku miksitud. Nüüd ongi mul eraldi kaustas ports Ülle pilte, millele kirjutan luuletuse, loen sisse ja monteerin videoks. Iga video on lühem kui minut. “Rebane” ongi päris esimene kuulatav pilt. Kuidas meeldib? 

The post Mitu rauda korraga tules appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.