Ilusat emadepäeva! Ma tean, et Eestis on kell juba sealmaal, et väikesed lapsed (ja nende vanemad) on juba tõenäoliselt unemaal, kuid aeg on sellekuise postituse käes. Tunnistan ausalt, hing juba igatses seda kirjutama. 

Aprilli keskel, veidi enne mu sünnipäeva, käisin Eestis kiirvisiidil. Aitäh kõigile, kes te võtsite aega kohtumiseks. Seekord jäi kõige lõunapoolsemaks punktiks Järvamaa, ja sellevõrra oli tegelikku aega inimestega koos olla rohkem. 

Kuigi käik Eestisse oli minu jaoks lühike, koosnes see valdavalt kõrghetkedest. Üks nendest oli kahtlemata taaskohtumine sinililledega. Minu lemmikud. Kui neid 16. aprillil Keila-Joa pargis nägin, viskusin sõna otseses mõttes põlvili ja pisarad voolasid. Neil pole ju lõhna ega midagi, aga ma lihtsalt istusin, silitasin neid. Minu hingelilled… Pildil koos mu “sünnipäevakringli” ja joogiga. Piknik pargis mu ema ja pojaga. Elus esimest korda nägin seda, kuidas maa-alune Jõelähtme jõgi on maa peal. Ma olen selles tühjas jõesängis omal varbad ja kannad villi matkanud. Igal aastaajal, aga kui saabumise päeva õhtul ema pakkus, et läheme…. siis ütlesin jah! Päeval olin käinud juba kahe silma-arsti juures, saanud teada põhjuse, miks ma prillidega, mis tehti sama retsepti järgi erinevalt näen, istunud tund aega Kutiga tema pangakaardi kätte saamiseks sabas, sõitnud trammiga, seega olin täitsa valmis loodusesse minema. 

Jah, Kutt lõikas Eestis oma juuksed maha. Olid teised juba ca 50cm pikkused, seega annetamiseks piisavalt pikad. Otsus need Eestis maha lõigata sündis üsna viimasel minutil, aga kõik sujus. Samuti võttis ta mõtlemisaega, kas ta tahab sellest ka avalikult rääkida, aga arvas, et kui rääkida avalikult, siis äkki teised lapsed julgevad ka rohkem. Järva Teatajas ilmunud lugu saab lugeda siit. Age juures lasin endale ka uue kaubandusliku välimise teha. 

Selle sonksiga tulin ma Šotimaale ära. Nii hästi punutud oli Agel. St, 14nda õhtul ta punus, ja 17nda õhtuni pidas ilusti vastu. Ma poleks pidanud juukseharja Eestisse kaasa võtmagi, sest Šotimaal punus mulle patsid Sille tütar Signe ja need võtsime Age juures lahti.  

Kui südaöö paiku Tiia ja Kareli saunatrepil end jahutasin, kuulsin ka sookured ära. Kuna kergelt tibutas vihma, siis virmalisi ei näinud, aga uduvihm kuumal nahal oli väga mõnus. Tagasi koju tulime nii, et nii Kutil kui ka mul oli 20kg kohver+seljakotid. Seljakotid mõlemal 12kg, kohvrid 20,8. Hästi pakitud, onju? Mis me kaasa võtsime? Ikka head-paremat. Ma arvan, et Eesti maiustusi oli ca 5kg jagu juba, aga neid on nii hea siin tänuks pakkuda. Hiljuti sain kahe šokolaadi ja 6 Mesikäpa kommi vastu pika, maani punase õhtukleidi. Siin on ballid jätkuvalt moes, ja kuigi teatris käiakse teinekord ka teksadega, siis nt auhinnagalad on kõik õhtukleitides. 

Päeval, kui mina pärast kohtumist Piretiga Eesti Kaubandus-Tööstuskojas presidendi pildiga endlit tegin, oli Kutil veel pats pikk. Kutt oli mul kaasas, sest olime teel maale ja kuna Kutt harjunud minuga tööl kaasas käima, siis ei kahelnud ka, et olla oskab. Pärast oli tal muidugi mustmiljon küsimust, millele ma ka vastasin. Hästi armas oli see, et emadepäeva-eelses postituses tõi Piret seda käiku kui positiivset näidet emadusest esile.

Selle käigu hetkel polnud kolmetunnine koolitus veel toimunud, kuid nädal hiljem juba oli ning osales 11 inimest. Ilmselt kõneleb kiituste edasi andmisest rohkem fakt, et kvaliteet hinnati piisavalt heaks, et see on nüüd saadaval ka Koja e-poes, seega saab igaüks ise endale sobival ajal oskusi arendada. Samuti leppisime kokku kaks koolitust sügiseks, oktoobriks. Üks ettevõtlusnädala raames, ja teise 10. oktoobriks. Ilmselgelt võtan selleks ajaks puhkust, puhkust nii oma kirjutamisest kui ka peatsest töökohast Aberdeeni Teaduskeskuses, kus alustan 18. mail ürituste ja turunduse koordinaatorina. Just koordinaatorina, sest neil on oma PR-agentuur, kes osa turundustegevusest teeb, lisaks tuleb suhelda meeskonnaga ja teiste teenusepakkujatega. Palju võimalusi õppida ja kohtuda põnevate inimestega. Neile meeldis mu loomingulisus, põhjalikkus ja teistsugune lähenemine. Tulevase ülemuse sõnul polnud neil pärast vestlusi (kuhu kutsuti 5 inimest), kellele esimesena pakkumine teha. 

Ma olin vähemalt sama õnnelik, kui 12 aastat varem, kui Vargamäel tööle asusin või omal ajal JT’s. Ka siis kiljusin rõõmust.

Korraks veel aprilli põigates, siis Edinburghis maandudes ootasid meid õitsvad Jaapani kirsid ja 17 soojakraadi. Eestis olles valdavalt lõdisesin, aga Edinburghis oli ikka hea meel, et talvejopet kaasa ei võtnud. Olin t-särgi väel. Rongisõit Edinburghi ja Aberdeeni vahel on tulvil imekaunitest, valdavalt mere-äärsetest vaadetest. Seega, kel valida, kas bussi või rongiga, siis mina soovitan rongi igal juhul. Ka Aberdeenis oli soe ja päikseline. Õhtul tegin veel Eestist kaasa ostetud Kalevi küpsistest ja kohupiimast endale sünnipäevatordi. Pildil on ka Kuti kingitud lilled ja kartulisalat Eesti hapukoorega.

Sünnipäevahommikul ärgates avastasin, et mu tantsu-kogukond on mulle sünnipäevapeo organiseerinud. Sotsiaalmeedias kõik spetsiaalne poster, üritus jne. Ma olin pahviks löödud. Polnud ju juubel, ja jutt oli, et pakun natuke kooki… Olin väga liigutatud. 

Ja kõik need soovid, mis päeva jooksul tulid. Rõõm ja tänu. Muide, Eestis kingitud roosid õnnestus ka Šotimaale ära tuua. Keegi ei kobisenud kuskil. Eestis lennujaamas piirikontrollis murdus küll paar õit ära, aga üle elasid selle pika reisi! Emps on mul ikka superpakkija. 

Värska raamatu käsikiri sai ka aprilli lõpuks valmis. Üle antud, vastu võetud ja heaks kiidetud. Ma olen ääretult tänulik selle usalduse eest. Ja see koostöö! Imeline. Rõõm teadmisest, et ka neile töö meeldis, on suur. Kas raamat ilmub detsembris või 2023 aprillis, on minu käeulatusest väljas, aga põnevil olen küll. 

Kui ülikooliõpingud välja arvata, on kõik suured projektid justkui lõpule jõudnud, mai lõpuga lõpeb leping ka sots-min’iga, seega tuli see Teaduskeskuse aastane leping täpselt õigel ajal. Esialgu lähen tööle sinna emaduspuhkuse asendajana, kuid nagu siin on mulle öeldud – aasta on pikk aeg ja kes teab, mis pakkumised selle aja jooksul tulla võivad.  Kindlasti tulevad. Silvi numbrite põhjal sünnipäevakaardile pandud ennustus, kuidas sel eluaastal tuleb minu ellu tööalaselt palju uut, ja minu asi on see vaid vastu võtta, on praegu küll täie hooga käima läinud. 

Kasvõi see fotosessioon, mis tuli mu ellu nii, et kolmapäeval ütlesin jah, ja laupäeval oli juba pildistamine. Umbes 5 aastat oma elust püüdsin pildistamisest täiesti eemale hoida. Kuna teismelisena lähedase matusel tehti pilti, kui südantlõhestavalt nutma puhkesin, tuli see hetk iga kord meelde. Nn kohustuslikud pildistamised oli paras eneseületus. Tasapisi leppisin.  Aga seda, et ma oleksin ilus, seda ma ei uskunud. Ma olin alati olnud tark, aga mitte ilus. Kena. Nutikas. Kaunis ei olnud see sõna, millega mind oleks kirjeldatud. Keskkooli lõpuks olin “üsna tüdruku moodi”.

See, et minus võiks olla modellimaterjali, seda ma küll ei uskunud. Ei uskunud isegi siis, kui Supermodelli saateid vaatasin ja sealt fotograafide õpetusi kõrva taha panin. Lihtsalt selleks, et mitte nii koledana jääda. 3/4 piltidest läks nagunii ka pärast seda kustutamisele. Mis aitas lähemale eesmärgile, et minust ei tehtaks nii koledaid pilte, oli piltidel olemine. Taipamine, milliste nurkade alt jään paremini peale. Töö endaga. 

Aberdeeni elama tulles, on mul olnud kolm sessiooni Iska’ga, kellega meil on imeline klapp. Tänu nendele sessioonidele julgesin üldse mõelda, et… 

Aprilli viimasel päeval kandsin kohalike disainerite kleite, ehteid, ridiküle. Sessioon oli kesklinnas, rahvarohketes paikades, sh peatänaval. Täismeik, soeng. Sädelevad kleidid. Kingad olid enda omad. Kleitide autor on Maltal sündinud-kasvanud disainer, kes on töötanud Londonis suurtes moemajades, kuid nüüd tuli rahulikumat elu Aberdeeni otsima. Aga teada värk, kui ikka ei oska keskpäraselt elada, siis ei oska. 

Kaadritagust tegevust annab edasi see väike klipp.

Mitte keegi ei uskunud, et ma olen algaja. Kui nägin neid pilte päev hiljem, tönnisin nutta. Mitmel põhjusel. Tänutundest, aga ka sel põhjusel, et see naine piltidel oli imekaunis! Ja see naine olen mina. See fotosessioon muutis mu minapilti. Seda, kuidas ennast näen. Ja see on nii vabastav. 

Muidugi tuleb tööd edasi teha. Esimene kord on teatavas mõttes lihtne, sest kui oled algaja, siis ei ole ka paljudel suuri ootusi. Neid on lihtne ületada. Aga leida üha uusi “nägusid”, õppida oma näolihaseid lõdvestama, aga säilitada pilgus intensiivsus – seda tuleb harjutada. 

Ma loodan väga, et see uus loomeinimeste koostööplatvorm läheb täiega käima ja sünnib palju põnevaid koostööprojekte. 

Ah, et kuidas ma tänast emadepäeva tähistasin? Sõin hommikul pasteedileiba, käisin pikal jalutuskäigul, veetsin pärastlõuna raamatut lugedes, potentsiaalse kliendiga rääkides ja maiustasin maisikepikestega. Rõõmustasin selle üle, et Kutt tuli täitsa ise selle peale, et omal kooliriided ära pesta, veidi kööki koristada, ja et ta eile mul lükandustega garderoobi kapiukse korda tegi: pidurid olla valepidi pandud ja üks uks tagumise hinge pealt maas. Okei, ja mina mõtlesin, et pean mõne täismehe appi kutsuma. 

Praegu ehitab ta kodulehekülge. Tudeerib WordPressi, sest üks mu klient pakkus talle tööd, kui ta WordPressi selgeks saab. Kutil mott kõrge. Oma raha on ikka oma raha. 

Nartsissid on praeguseks suuremas osas õitsenud, aga kirsid, nii jaapani, kui ka metsikud, on täisõitevahus. Astelhernes samuti, seega mere-äärne lõhnab jälle kookose järele. See on tugevam isegi koerapissilõhnast, mis muidu koeraga jalutajate radu iseloomustab.

Metsaalused on praegu siin ka sinised, aga mitte sinililledest, vaid sinikellukatest, mis võivad olla samuti roosakad ja lillakad. Looduslik ebahüatsint on nende eestikeelne nimetus. Lõhn on neil tõesti tugev. Veel on märgata erinevat tooni rohelist, aga kui sel moel edasi läheb, siis on peagi kõik ühtlaselt roheline ja looduses kõige kaunim aeg minu arvates on siis möödas. Õnneks hakkab uus kevad jaanuari lõpus peale. Suvel tahan kindlasti minna kanarbiku õitsemise ajal mägedesse – vaja need lillakad nõlvad üle vaadata. Seni olen sel ajal Eestis olnud. Sel suvel pikka reisi ei tule, vähemasti minul mitte, aga Kutt ilmselt ikka tuleb. 

The post Sünnipäevaennustus läheb täiega täppi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Istun praegu koduse kirjutuslaua taga, kuid tõenäoliselt lõpetan selle postituse kirjutamise rongis teel Edinburghi poole. 

Kevad on peaaegu täies õites. Mandlipuud, metsikud kirsid, kreegid, metsikud ploomid, nartsissid. Puude alused rohetavad noorest naadist ja karulaugu lõhn on sama tugev nagu asfaldi lõhn pärast vihma. 

Olen viimasel päeval vaadanud aga hoopis paari aasta taguseid sinilille-pilte. Mu lemmiklilled. Pole neid kaks aastat näinud. See oli üks oluline põhjus aprillikuise reisi planeerimisel. Kuti koolivaheaeg ka muidugi. Natuke organiseerimist see nõudis, et ma ise ei peaks mõlemat suunda kaasa lendama, sest alla 16-aastased ilma saatjata lennata ei tohi ning Ryanair ei paku saatja-teenust. 

Nii et teatavas mõttes on mul olnud siin vanemapuhkus. Seda muidugi tänu Clairele, mu emale ja Kuti isa perele. Minu sünnipäevaks oleme tagasi, sest Kuti koolivaheaeg saab läbi. 

Märtsi kolm suurt eesmärki said ka täidetud. Dark Angels Foundation Course, ehk algtaseme kursus, kus nelja nädala vältel olid kaks korda nädalas veebitunnid 2h korraga+ kodutöö, on edukalt läbitud. Läksin sinna mõttega oma seni veidi poeetilist stiili lihvida või selles uusi tahke avada, kuid kursuse tulemusena avastasin täiesti uue stiili. Kursus oli nii neile, kes tahtsid nn omi asju kirjutada, aga ka neile, kes ettevõttetele kirjutavad. Näiteks nelja tunni vältel tegelesime nii brändi loomise kui ka ettevõtte hääle kujundamise, järgmisega. 

Värska Originaali raamatu mustand on nüüd ka allikate käes lugemisel. Veidi senisest tööst arvudes: kokku oli 15 intervjueeritavat, keskmine intervjuu pikkus oli 90 minutit. Need tuli kõik tekstiks ümber panna, lisaks seniste materjalide läbi töötamine + internetiavarustes tuhnimine. Kui tagasiside õigeaegselt tuleb, saab aprilliga projektile joone alla tõmmata. 

Ajalooline romaan, mida Priit Valknaga kahasse kirjutasime, on samuti faasis, kus kõik peatükid on kirjutatud. Kindlasti vajab see toimetamist, kuid see on juba tema kui autori ülesanne. Minul on uued projektid ees. 

Muu hulgas õppisin ametialaselt seda, et kui potentsiaalne klient hakkab hinna üle vinguma juba enne, kui oled temaga tööd alustanud, siis ei peaks üldse tööd alutama. Samuti vaatasin üle oma maksete süsteemi ja ka tööprotsessi. 

Tööalastest uutest projektidest võin välja hõigata selle, et olen nüüd ametlikult rahvusvahelise variautorite ettevõtte Story Terrace senior-kirjutaja. Kokku on kolm taset: junior, senior ja premium. Üldiselt nad võtavad uued autorid junior-tasemele, aga minu kogemustepagas annab ilusti senior-taseme välja. Ilmselt annaks ka premiumi, aga selleks, et mind tõsta, on neil vaja vähemalt paari projekti. Neil on peakontor Londonis, aga harukontor ka USAs. 

Paar teist lahtist otsa on ka õhus, aga neist on veel vara rääkida. 

Ülikoolis olevast kursusest on praeguseks ca 25% edukalt läbitud. Minu jaoks kõige raskem osa just: seadusandlus ja poliitika, samuti nafta- ja gaasitööstus. Hariduse osa oli ka päris huvitav. Järgmisena on valida kultuuri, majanduse ja looduse vahel. 

Märtsi jäid ka mitmed põnevad ja õpetlikud seigad. Näiteks kohtumine Ken Hames’iga, kes on endine telesaatejuht, aastaid töötanud eriüksuses, ja loonud sarja sellest, kuidas erivajadusega inimesed ületavad kõrbe, mäestikku või läbivad džunglit. Ta rõhutas, et alati tuleb esmalt märgata inimest, mitte puuet. Igal inimesel on unistused, iga inimene on võimeline end ületama. Need inimesed tema sarjades on tõesti inspireerivad lood. Hüpata kärestikku ilma, et sul oleks käsi, roomata kõrbes, lükates enda ees ratastooli… Üliinimlikud pingutused, mida nad tegid oma unistuse nimel. Sarja nimi on Beyond Boundaries, ja Ken Hamesi koduleheküljelt saab tema kohta rohkem lugeda. 

Samuti sain kutse Briti suursaadiku ja Eesti äridelegatsiooni vastuvõtule, mis toimus Aberdeenis. Ettevõtted taastuvenergia sektorist tutvusid sellega, mida ja kuidas tehakse Aberdeenis. Oli hästi palju põnevaid vestlusi. Väga tänulik selle võimaluse eest. Kutse eest pean tänama kohalikku Eesti aukonsulit, Simpson Buglassi. Pildil oleme temaga veebruari alguses, kui plaanisime EV104 üritust Aberdeenis.Kohtumisel oli kohal ka Aberdeeni linnapea, ehk Lord Provost Barney Crockett, kellega vestlesime pikalt Aberdeeni ja Balti riikide seostest. Tal on sel teemal loeng tulemas ja sain sinna ka kutse. 

Märtsis käisime veidi mägedes ka. Glen Clova on hästi kaunis kant, kus on palju matkaradu. Käisime kohaliku Leedu kogukonna ettevõttel ja viisime Eesti lipu ka pisikese mäe tippu. Ilm oli selline, et peremees koera õue ei saadaks, aga Šotimaal ei takista ilm küll väikest matka. Muidugi, suurte mägede tippu ei minda, sest see võib eluohtlik olla, aga see oli “pisike” mägi  – ca mõnisada meetrit üle merepinna. Sellegipoolest – mäe jalamil ei sadanud, kui siis tibutas õrnalt, aga poolelt maalt alates olime vihmas, sekka rahet. Vihmakeep hoidis keha kuiva, aga jalad olid küll läbimärjad ja see osa, mis keebi alt väljas ka võrdlemisi kange jaheduse tõttu. Nagu piltidelt näha, siis eriti mitte midagi polnud näha.

See lipuga pilt on tehtud allatulekul. Natuke maad veel  – ja oli täitsa selge. Pärastlõunal pilved hajusid veelgi, aga pisikesi kosekesi, mis järsust mäenõlvast alla tulid, oli väga palju. Need ujutasid üle asfaldi, seega tuli ettevaatlikult sõita. Laura, Leedu tüdruk, oli autojuht. Paen kaks pilti veel. Üks siis tipus tehtud, kus laulsime ka Eesti hümni. Leedukad laulsid Leedu hümni ja youtube’ abiga kõlas ka Ukraina hümn. Oli selline veidi teistmoodi pühapäev. Sinimustvalget näeb hea kissitamise korral pildi keskelt. 

Alla tulles oli jalgrada kohati muutunud mägiojaks. Käisingi lihtsalt plärts ja plärts. Püüdsin siiski ettevaatlik olla, kuigi jalad muutusid mingi hetk tuimemaks. 

Ja me ei olnud üldse kaua matkanud – kokku koos allatulekuga oli 3 tundi, st poolteist tundi ja ikkagi pidevas liikumises. 

Ühel hetkel siiski pidin sõrmed külje peale toetama. Ei arvanud sellest midagi erilist, ja hiljem käisin vihmamantlita ringi, sest all ju ei sadanud! Aga – see maksis kätte. Ilma, et oleksin midagi tundnud – külm ju – olin tõmmanud õlas miskid väiksed lihased ära. 

Õnneks oli veel viimane pipraplaaster, millega valu leevendada ja mõni päev hiljem oli ka massaaži aeg nagunii kirjas. 

Ühe unistuse tegin veel teoks! Kõndisin Balmedie’st Bridge of Doni jalgsi. Mere äärt pidi. Ilm oli sama “ilus” nagu tol päeval mägedes. Õigemini, mägedes oli sama ilus ilm, kui eelmisel päeval mere ääres.

Maa ei ole tegelikult pikk – vaid ca 8 km, ja omal ajal sai Köisist Koeru kõnnitud poolteise tunniga ja see vahemaa on 12 km. Tõsi, kõndida mööda liivaranda on veidi teine teema. Tuli ka kolm jõekest läbida, kus jalanõud ära võtta. Tuul oli vastu ja vihmasahmakaid sain ka. Nii et võttis mul lõpuks kolm tundi. Olin väsinud, aga õnnelik. 

Aprilli tähtsündmus on kahtlemata koolitus, mille 19. aprillil Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga teen. Tegemist kolmetunnise koolitusega. Töövihik on valmis ja ära saadetud. Täna ilmus nende Teatajas ka minu kirjutatud artikkel. Koolituse kohta lähemat infot saab siit. 

Lõpetan. Andke veel märku, kes Eestis kohtuda soovib. 15.04 olen Müüsleris ja 16.04. Tallinnas hommikukohvi pakkumas. 

The post Õpetlik märts appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

 Oleme nüüd juba veidi enam kui kuu aega uues kodus. See on vaid mõne minuti kaugusel eelmisest

kodust. Korter on soe, avar ja siin on palju valgust. Ja kui ütlen, et soe, siis mõtlen selle all seda, et ei pea istuma kahekordsetes villastes sokkides, kuigi korter ka esimesel korrusel. Eriti hea meel on köögi üle. Pisikese “uru” asemel nagu siin tavaliselt kombeks, on ruumi omajagu, mõnus laud ja toolid ümber. Üks mu lemmikpaiku ongi istuda köögis ja vaadata aknast pargipuid. Nimelt Kuti magamistoa ja köögi aknast näeme parki. Minu magamistoa ja elutoa vaade on muruplatsile ja teistele majadele, see-eest näeb akna all seistes majade vahelt merd ja päikesetõusu. 

Korter on isegi natuke suurem pinnalt, kui see maja, milles olime. Ma olen nii tänulik selle eest, et selle saime, et järgisin oma intuitsiooni. 

Eelmine elutuba kolimiseelsel õhtul.

Muidugi võttis kõik omajagu aega, osaliselt tegelen kolimisega seotud paberimajandusega siiani. Kokku on vist selle kaheksa nädala jooksul, mil saime teate, et kolimine ees, ca 80 tundi kindlasti läinud kolimisele ja sellega seotud paberimajandusele. Näiteks maksejõulisuse tõestamise ankeedi täitmine+ kuvatõmmised vajalikest kohtadest – see võttis ca 2 tundi. Kuna paberite määrimine pole mu tugevus ega lemmiktegevus, samas pean end ikka keskmisest kirkamaks kriidiks, ei tulnud see ajakulu praeguseks enam üllatusena. Palju keerulisem oli rahulikku meelt säilitada, sest pidevalt alateadvus tegeles sellega, et klientidele lubatud tähtajad on kukil. Üleeilegi veetsin neli tundi linnavalitsusele vajalikke pabereid kokku pannes. Täna käisin postkontoris seda paberipatakat teele panemas. Õnneks on nii, et tegemist on n-ö tasuta postiga ja ainus kulu on ümbrik. 

Kolimine ise, kui võtta puhtalt seda aega, mis kulus kastide ühelt aadressilt teisele viimiseks, siis see oli ca kaks tundi. Neljakesi olime ja kolimisautoks oli miski suurem maastur. Mul ei ole Kymi automark meeles lihtsalt. Kym on superpakkija. Oleme aja ja tegutsemise mõttes üsna sarnased. Läheneme aja-ja kuluefektiivsuse printsiipi pidi. 

Näostki näha, et haige.

Kolimisnädala, sh kolimispäeva ja sellele järgnenud nädalad kuni praeguseni, muutis keerulisemaks see, et nii Kutt kui mina korjasime endale selle moenakkuse külge. Ma olen ligi kaks aastat suutnud selle blogi hoida siin koroonavaba, aga no nüüd enam ei õnnestunud, sest 24.jaanuari hommikul olime mõlemad positiivsed. Teada sain nii, et mul oli samaks pärastlõunaks silmaarsti aeg. Siin on tarvis enne arstile minekut teha kiirtest. Tegin selle ja see oli positiivne. Üldiselt polegi siin rohkem vaja sh PCR testi teha, et sulle isolatsioonimeetmed rakenduks. PCR on vajalik siis, kui sa tahad taotleda seda eneseisolatsiooni toetust (£500), sest sinu sissetulekud seeläbi kahanevad. Seda saab taotleda iga isolatsioonikorra eest, kui vahe on vähemalt kaks nädalat. 

Kusjuures kolida saime ainult eriloaga ja seepärast, et uues kohas olid üürid-deposiidid makstud, seega oli tegemist olukorraga, mida pole mõistlik peatada. Soovitati kanda maske kolimispäeval, hoida aknad lahti. 

Kuni kolimispäevani olid mu sümptomid väga kerged. Kurgus kerge kõditus, natuke hääl kähe, neljapäeval tuli vajadus köhatada. Reede, ehk kolimispäev tõmbas rihmaks. Õhtuks oli hing kinni ja köhahood ei lasknud hingata. Õnneks oli kahe aasta tagusest ajast alle need inhalaatorid. Tõmbasin paar korda seda ja sain magama jääda. Kell lähenes südaööle. Järgmine päev oli vaja minna koristama. Kutt jäi koju. Tal polnud küll nii hull, aga lasin tal kosuda. 

Tol laupäeval oli küll päikseline, aga tuul oli kõva. Maja juurde jõudes avastasin, et naabrite puidust varjualune on lennanud tuulega kruntide vahel oleva heki peale. Helistasin. Neid polnud kodus ega sel päeval ka koju tulemas, aga lubasid tütre mehega appi saata. Parasjagu oli üks teistest naabritest, vanem meesterahvas seal, ja sellega siis liigutasime varjualuse madalamale pinnale ja natuke varjulisemasse. Pärast, kui nende väimees jõudis, panime paremini. Pildil on näha ka natuke seda hekki paremal servas, pärast liigutasime veel aknale lähemale. See oli päris raske, eriti siis, kui hing kinni. Köha polnudki, aga rinnak oleks nagu kinni surutud olnud. 

Alles siis sain koristamisega jätkata. Kym oli eelmisel päeval aidanud, enamus oli tehtud, aga tööd oli ikka veel paariks tunniks. Olemine oli päris kehva ja üsna mitu korda lihtsalt istusin, sest pea käis ringi. Vast kella kaheks pärastlõunal jõudsin koju tagasi. Hinges oli kergus ja tänutunne, aga jaks oli nii otsas, et terve pärastlõuna ja õhtupooliku olin lihtsalt diivanil. Rääkida ka ei jaksanud. Pühapäeval käisime Kutiga korra poes, sest toiduvarud olid otsas ja kuna kiirtestid olid kaks päeva negatiivset näidanud, siis justkui takistust ka polnud. Minu jaoks oli see taas liig. 

Kuna Kutt kurtis ka veel rinnus valusid, helistasin igaks juhuks arstile. Kuti puhul soovitati võtta valuvaigistit ja jälgida, minul kästi puhata, sest ilmselgelt olin oma organismi ära kurnanud. Natuke oli endast hale, sest nii polnud ma algust uues kohas ette kujutanud. Tahtsin ju väga kohe tööle asuda, hakata “sabasid” likvideerima. Jaksu lihtsalt ei olnud ja köha oli ka päris hull. Kõik rahvaravi võtted läksid käiku. Esmaspäev ja teisipäev olid suhteliselt kehvad. Miinimum-programm. Kolmapäeval tundsin end veidi paremini ja suutsin päris mitu tööasja ära teha. Neljapäeval tuli selle eest lõivu maksta. Sel moel – väikeste tõusude ja suurte mõõnadega kulges terve nädal. Uue nädala alguses kaks päeva oli optimism suur. Kaks päeva valusid ja köha trotsides tööd, kolmapäeval must auk. Meeletud valud. Neljapäeval samamoodi. Kõne arstile. Kutsuti kohale: kopsud olid puhtad, aga kuskil hingamisteedes siiski põletik. Arvestades minu meditsiinilist ajalugu, arvati, et kortikosteroidid on ohutumad kui antibiootikumid. Sain 30mg järgmised viis päeva. See tõmbas hingamise lahedaks tõesti. 

Nädalal, mis algas 14ndaga, võtsin nädala algust rahulikumalt. Töises mõttes vähemalt. Mu tantsupartneri Suurbritannia viisa oli läbi saamas. Olime saanud headeks sõpradeks ning otsustasime Kutiga, et viime ta Edinburghi lennuki peale, üksiti kasutame ära ka loomaaia piletid, mis kaks aastat tagasi ostetud said, kuid piirangute tõttu kasutamata seisid. See tähendas, et täitus mu ammune unistus – näha pandakaru oma silmaga. 

Seisime seal puuri juures umbes tund aega. Nägin seda hetke, kui ta sealt majakesest välja loivas, mõõduka aeglusega selle bambusekuhila taha end sisse sättis ja siis väga rahulikult, isegi süsteemselt bambust järas. Krõmpsudes, ise meile aeg-ajalt küsivaid pilke heites. Kusjuures alustas ta alati alumisest otsast. Kuna loomaaed oli tol päeval ainult kella 16ni lahti, aga meil oli veel vähemalt kolmandik läbi käimata, siis läksime vahepeal ära. Tulime ca poole tunni pärast tagasi, ja ikka veel oli tal bambust krõmpsutada. 

Arutlesime, et miks me teda nii kaua vaatame? Kas seepärast, et osa meist tahaks ka sel moel elada osata? Ainult hetkes. Päriselt kohal olles. Lustides. Oma parimat elu elades. Sest, kuidas me teame – võib-olla oleme meie seal aia taga tema jaoks nagu Netflix, mida vaadata? Üks programm majas sees, teine õues. Erinevad vaated. Äge. 

Pingviinid olid ka vahvad. Kaelkirjakut polnud ka enne oma silmaga näinud. Nad on ikka pikad küll. Laisklooma nägime ka ja flamingosid. Pelikanid läksid aga omavahel kaklema. Kängurude alast saime aga suisa läbi jalutada. Kes kunagi Edinburghi tuleb ja loomaaia külastust plaanib, siis võtkegi terve päev, sest meil läks ikka lõpp kiireks – kuigi saabusime sinna kella 11st alates. Siis saate rahulikult kõike nautida. Näiteks pingviine on samamoodi võimalik ka vee all vaadata nii nagu Tallinnas jääkaru. 

Kirjutamisgeeniuste seminari Järvamaa raamatukogutöötajatele andsin Edinburghi lennujaama hotellist. Seejärel võtsime suuna Birnami peale, kus elab mu kirjutamisjuhendaja Jamie Jauncey. Rääkisime Eestist, vabadusest, kirjutamisest, mõtteviisist. Tema sõnul olen ma nagu loodusjõud. 

Kuna Cairngorms oli sealt kiviga visata, siis läksimegi läbi mägede koju ja Kutt sai natuke lumes ka olla. 

Kuti sünnipäev kulges nii, et eelmisel õhtul tegime plaaditäie küpsisetorti. Pärastlõunal viisin ta koos ta kolme sõbraga bowlingut ja laserlahingut mängima. Mul oli väga hea meel kohtuda Kuti sõpradega, kõik toredad ja viisakad noormehed. Teiseks oli mul Kuti üle hea meel, see oli ka esimene kord, kus ta sai niiviisi mitme sõbraga koos tähistada. Oma sünnakingi – eratunni golfitreenerilt sai ta juba kolmapäeval kätte. 

Pühapäeval käisin Peterheadis Sillel abis tapeeti panemas, ja kuigi olin enne ka (sh eelmine päev, kui olime käinud looduses jalutamas ja mul lumes sumpamine üle kere värisema pani) mõned korrad täheldanud, kuidas mul mingid lihtsad liigutused pulsi lakke viskavad ja minestuse tunne tekib, siis tol päeval oli olemine üsna nõrk. Pea ka valutas. Teistmoodi, mitte migreen, mitte pingepeavalu. Sillel olid vahendid kodus olemas ja selgus, et mu rauanäitajad on normist madalamal. 

Egas midagi, esmaspäeval jälle kõne perearstikeskusse. Sel hetkel tahtsin nutta. Nutsin ka. Olin kurb, pettunud ja väga-väga tüdinud kõigest. Ma ju tahtsin tööd teha, aga keha ei tule järele. Isegi klientidele helistasin ja ütlesin, et see on minu jaoks uus olukord. Nad olid mõistvad. Nii mõnigi neist oli seda kõike ka juba omal nahal kogenud. Vahepeal vitsustasin muidugi rauarikkaid toite sisse, sest eesmärk polnud rauatablette saada, vaid püsis ikka lootus, et ehk saab niisama korda. 

Arst kuulas kopse ja südant, tundusid kombes olevat. Võttis kolm tuubi verd, vastused pidid tulema hiljemalt reedeks. Reedel ei olnud. Esmaspäeval, st 28ndal veebruaril helistati ja paluti tulla uuesti verd andma, sest ühes tuubis oli veri halvaks läinud ja labor ei saanud seda uurida. Täna helistati, et esmaspäeval ootab arst vastuvõtule, et analüüsi tulemusi arutada. Registratuurist rahustati, et kui midagi hullu oleks olnud, siis oleks arst märke teinud. Ju siis on lihtsalt piiripealsed näitajad. Pöidlad pihku. Füüsiliselt on jõudu natuke juurde tulnud. Olen igal hommikul sel nädalal jalutanud ja teinud ka paarsada hüppenööri hüpet (muidugi mitte järjest, vaid 20-60 kaupa ja siis pausi pidades), kükke, kõhulihaseid, venitusi. Tunde järgi. Mitte viimase piirini. See oleks rumalus. 

Taastumist on pikemaks venitanud ka üks sümptomitest – ma ei maga enam öösiti. Probleeme pole magama jäämisega, vaid ärkan tihti üles öösel. Ikka vähemalt neli korda. Arvasin, et asi uue kodu pehmes, memory foam madratsis, tellisin kattemadratsi, aga ei, asi pole selles. Rekord, mis olen ärkvel olnud, oli 22 tundi. Und polnud, aga füüsiliselt väsinud. Uimane. Magamise probleemid on ka praegu. 

Vahepeal õnnestus ka ühel sõnakunsti õhtul oma loomingut lugeda (kunsti-ja kirjandusühing Leopard Arts sai kahe-aastaseks ja sel puhul oli neil konkurss, mille parimad said töid avalikult esitleda) ja EV 104 ära pidada. Eestlastega Cafe52, kus omanik tegi Eesti toitudest inspireeritud neljakäigulise õhtusöögi. Registreerinud 20st tuli kohale 18, toit maitses ja seltskond oli tore. Seega, läks korda. Aitäh kõigile, kes tulid. Aitäh Eesti aukonsulile Aberdeenis, kelle abita poleks ma suutnud seda korraldada. 

Rääkisin ka Kaiga, kes nädala sees minapildi seminari tasuta tegi. Läksin seda kuulama, lihtsalt et üht-teist meelde tuletada. Pärast rääkisime veel pisut ja siis selgus, kuidas see haigus on paljudel välja toonud mingid vanad käitumismustrid. Kehtib ka minu puhul. N-ö vana mina pidevalt piitsutas end. Ma ei osanudki enda vastu lahke olla. Lasin end kohusetundel nahutada ja süütunne ei lasknud hingata. Nüüd haiguse ajal juhtus sama – ainult siis lasin endal “lihtsalt olla”, kui kehas mingi asi üles ütles. Alles siis, kui hakkasin enda vastu lahkem olema, hakkas taastumine. 

Süütunne tähendab, et võtad kellegi teise elu, heaolu ja otsuste eest vastutuse, justkui otsustad teise inimese eest. Selle süütundega on veel ka nii, et selleks ei peagi otseselt süüdistama, vahel piisab ka etteheidetest, mis vihjavad, et sa pole piisav, et oled liiga hõivatud oma elu elamisega. Mantra, mida olen aastaid sellises olukorras korranud kõlab nii: “Mina ei pea end pahasti tundma seepärast, et kellelgi teisel on paha olla.” 

Kelle elu siis veel elama peaks kui mitte iseenda oma? Ma olin oma 38ndaks eluaastaks muutunud teiste elude elamises ja korraldamises väga osavaks. Muudkui õpetasin, kuidas võiks ja peaks. Klattisin teiste suhteid, tormasin kohe korraldama. Jätsin enda asjad pooleli, sest uskusin siiralt – ma ju aitan neid. Neil on mind vaja. Usaldamatus, et nad ilma minuta toime tuleks. Kuniks Liis küsis, millal hakkan oma elu elama? Oma elu elamine ei tähenda, et teised ei huvita. Oma elu elamine tähendab, et lased teistel ka oma elu elada. Ei torma kohe “päästma”. Naissaarel oli kunagi üks koer, Hugo. Saksa lambakoer. Kui see kedagi vees nägi, tormas ka kohe “päästma”, aga kuna ta polnud treenitud päästekoer, siis võis see ujuja (mitte uppuja) jaoks tähendada küünejälgi seljal või käsivartel. 

Kutt sai sünnipäevaks golfi eratunni.

Olen kõik alustamata asjad edasi lükanud ja võtnud esmatähtsaks poolikute projektide lõpetamise, olemasolevate lepingute täitmise. Mis seal salata, ka blogi ei ole olnud prioriteetide hulgas, samuti jäi toppama teise raamatu kirjutamine, sest kuigi need on hingele head, tuli mõelda ka sellele, et kolimine tõmbas säästud minimaalseks, aga kulutusi tuli katta ka veebruaris. 

Kuna esmaspäevast algab ka neljanädalane Dark Angels kirjutamiskursus, mis võtab kahel õhtul nädalas kaks tundi + kodutööd, samuti Aberdeeni ülikooli kursus, siis enne aprilli uusi projekte ei võta. Aprillis on teada nt see, et Kaubandus-Tööstuskojaga tuleb kolmetunnine veebiseminar kirjutamisest. “Tähemärkidest mõjusate tekstideni”. Samuti võib juhtuda, et Kutt saab aprilli koolivaheajal Eestisse tulla, ja ka ise tulen lühiajaliselt. Sinililli imetlema. 

****’

Alustasin selle postituse kirjutamist rohkem kui 24h tagasi ja kokku on vist kulunud neli tundi vähemalt. Mitte et sõrmede trükkimiskiirus oleks haigusega kahanenud, pigem mõtete koondamine nõuab rohkem energiat. Aju oleks nagu udus aeg-ajalt. 

Vahepeal käisime Kutiga ka mu masööri, Blairi juures. Kutil on põlvekõõluste põletik. Mõlemas põlves. Aeg-ajalt põlved kanged. Võrreldes esmaspäevaga olid kõõlused paremas korras ja liigesed on ka heas korras, aga see on ilmselt selle tulemus, et nädal aega pole kehalises ka käinud. 

Kutt on kõva kasvuspurdi teinud – minust ca 6-7 sentimeetrit pikem juba. Blairi arvates sellest piisab, et kõõlused pinge alla satuks, lisaks 4x nädalas kehalist kasvatust. Nüüd on siis režiim selline, et 3x nädalas peab ta Blairi programmi järgi tegema venitusi ja lihasharjutusi, teistel päevadel vähemalt 15-20 minutit jalutama. Istuvat asendit võimalikult vähe. 18ndal läheme uuesti. 

Seega, järgmisel pühapäeval, kui kohaliku Balti kogukonnaga on plaanis Glen Glova (pisike mäekene Cairngormist lõunas) otsa jalutada, Kutt mäkke turnida ei saa. Eks minu turnimine ole ka pigem rahulike killast. Pole ju tegemist võistlusega. Kohalikul Leedu kogukonnal on tavaks nende vabariigi aastapäeva (11. märts) paiku mõni pisike mägi ette võtta. Seekordne aktsioon seotud ka korjandusega Ukraina toetuseks. 

Toredaid uudiseid on rohkemgi. Nüüdseks olen kindel, et 7. oktoobril esinen Wicki linnas Põhja-Šotimaal raamatufestivalil – minu päralt on 90 minutit. Esmaspäeval olin ka külaliseks oma siinse sõbra, Susi taskuhäälingus. Kes inglise keelt mõistab, siis Facebookist, mu Word Accordi lehelt leiab ka lingid.

Selline mõte ka lõppu veel: kui teil on mõne asja kohta küsimusi või mõni teema rohkem huvitab, kommenteerige julgesti. Siis võtan selle teema ette.  

The post Kaheksa nädalat suuri kõikumisi appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Nädal tagasi saime teada, et meil tuleb elukohta vahetada, sest praegused omanikud soovivad seda pinda oma tütrele. See on ka üks 18 põhjusest, mis on seaduslikud alused üürilepingu lõpetamiseks omanike poolt. Seega – tulebki pakkima hakata. 

Üürileping ise, nagu ma ilmselt blogi algusaegadel mainisin, on 74 lehekülge. 25 esimest külge on see, kus on lepingutingimused, ja ülejäänud lehekülgedel seletatakse lahti, mida kõik need tähendavad. Justkui laiend. Kuna tulime täismöbleeritud pinnale, siis on kaasas ka nimekiri asjadest, mis majas, aias ja garaažis on. Omast kogemusest soovitus – võtta tõsiselt lepingus olevat punkti, et majas oleva kontrollimiseks (sh asjade nimekirja ja maja üldise seisukorra kohta) on üürnikul 7 päeva, ja kui selle aja jooksul kirjalikult pole fikseeritud lepingu lisas oleva kohta erinevusi, siis üürnik on andnud vaikiva nõusoleku. 

St, tuleb teha pildid, videod, lugeda üle noad-kahvlid jne. Meil on küll maja üle andmine alles ees, aga juba on veidi pinget õhus tagatisraha osas. Nt, kui kasutatud ikkagi söögitoa laud ja toolid olid jms. Ka asjade nimekirjast oleme leidnud kümmekond sellist asja, mida pole meie üürimise ajal majas olnud. Omad vitsad peksavad, nagu öeldakse, aga loodame, et väga hullu pole midagi. Kehvemal juhul tuleb lihtsalt tagatisraha korstnasse kirjutada. 

Ma muidugi majaomanikule teatasin ka, et ajastus on ülikehv: veebruari lõpuni on mul tööde järts ees. Kolimine ise oma paberimajanduse ja pakkimisega aga võtab ca nädala. Me küll leidsime juba uue elamispinna, praegusest mõni tänav eemal ja pind tundub isegi suurem, kuid kammida läbi kinnisvaraportaale (ca kümmekond) sh FB Marketplace, saata päringuid vaatamisteks, ainuüksi see võttis juba ca 8 töötundi. Nädalavahetustel kinnisvarabürood ei tööta. Jaanuar ei ole üüriturul ka teab, mis tipp-kuu, sega ega piirkonnas valikut, mida vaatama minna, suurt polnud – leidsime kokku 4 kohta, neist vaid üks (paaris)maja, aga seal selgus, et ülemise korruse tubades igal pool must hallitus sees. Selliseid pindu aga ametlikult siin üürile anda üldse ei tohi. 

Vaade Westfield’i pargi ülemiselt servalt. Uus kodu jääb puudesalu taha.  Uue kodu leidsime Westfieldi pargi külje alt. Kuti tulevasest magamistoast ja ka köögist paistab metsatukk. Elutuba ja minu magamistuba jäävad akendega lõuna poole. St Kutil kooli veel lähemalt tulla. Täna juba koolis sõpradele rääkis, et kolib, ja üks sõber avaldas soovi, et “siis saab ju koolinädala sees ka ööseks tulla.” Korteri omanik on meile oma jaa-sõna öelnud, nüüd on jäme ots agentuuri käes, kes vaatab üle mu rahalise seisu ning kontrollis praeguselt majaomanikult ega mul üüri maksmisega pole hilinemisi olnud. See konkreetne agentuur näiteks tahab veenduda, et sinu aastane sissetulek on 2,5 suurem kui aastane üürimakse. Eraldi tuli välja tuua ettevõtlusest saadud tulu, lastetoetus ja muud tulud. Kaks tundi täitsin lahtreid, aga ära sain saadetud. Päev hiljem küsiti veel täpsustusi, ja nüüd lihtsalt ootame otsust. Pöidlad pihus.  Korteril on palju plusse, aga üks asi jääb kripeldama – oleme Kutiga mõlemad natuke rohenäpud. Eelmisel suvel kasvatasime ju suisa lillepottides kartuleid, maitsetaimedest rääkimata. Korteris seda võimalust pole.  Olgu see aknalaud ükskõik, kui valge, siis sibulale tuleb õige maitse ikka õues. Sibulatest suurem küsimus on maasikad. Kaks aastat tagasi külvatud metsmaasikad lõpuks ometi nii suureks kasvanud, et vist hakkavad õisi näitama. Sügisel ostetud maasikataimed samuti.  Viskasime siin küll nalja, et hõivame pargis väikse maalapi ja teeme sinna peenramaa, aga sealt edasi arenes mõte, et Westfieldi pargil on tugev kogukond, ja miks mitte luua ühisaed, nii nagu mitmel pool on siin tehtud. Hästi palju tegevusi teevad nad seal pargis regulaarselt. Seega võimalusi justkui on oma rohenäplust rakendada.  Kutt pole veel korteris käinud, sest vaatamise ajal oli ta koolis. Ega ta enne kolimist ei saa minna ka. Pilte ja videosid ikka näitasin. Ilma temata ei otsustanud. Kui talle ikka üldse poleks meeldinud, siis oleks edasi otsinud. Kuna Kuti koolipäevad lõpevad praegu ikka veel hämaras, siis ei olnud teist varianti, kui minna päevasel ajal – siis valges on näha ka miskit. Ka uus kodu on täielikult möbleeritud. See sobib meile hästi, sest päris oma mööblit tahaks ikka päris oma koju. Sellega tuleb veel mõned kuud oodata, aga 2022 unistuste seas on see küll.  Mul on meeletult hea meel, et Kutt on endale koolis oma kogukonna leidnud. Sõbrad, kes temaga tahavad koos olla ja kellega tema tahab koos olla. Sel nädalal oli tal matemaatikas mingi riiklik eksam. Järgmisel nädalal kõige varem pidid tulemused laekuma. Vanem kooliaste valmistub samuti riiklikeks eksamiteks, mis tähendab, et koolimajas on neid harvem – ainult konsultatsioonide ajal. Ehk siis Kuti klass on kõige vanemad, ja neile oma sõpruskonnaga anti ülesanne jälgida, et koolikaaslased jälgiksid ühesuunalist liiklust treppidel. Ühe teise sõbraga, Cody’ga koos nad seda teevad. Omamoodi tunnustus õpetajate poolt, kes näevad, et neid saab usaldada.  Kui läheb nii, nagu olen mõelnud, siis annan praeguse kodu võtmed üle 30ndal, 25 kuud pärast seda, kui sisse kolisime. Mida see kolimine on mulle õpetanud, on see, et mul on siin oma inimesed. Piisas mul vaid mainida, ja inimesed pakkusid end appi kolima. See oli veidi ootamatu, kuid väga südantsoojendav. Seega on järgmised kaks nädalat hästi tihedalt tegevusi täis, sh nädalavahetused. Sel pühapäeval on koosolek selle aastase taskuhäälingu seeria osas, kuhu minu kolm lugu ka lähevad. Vaja on mõned näidised valmis kirjutada pressiteadete osas ja mõelda kaasa ka stsenaariumi osas, kuidas iga autor end tutvustada saaks. St, olen selle taskuhäälingu “Stories from the Grey Hill” ehk siis Grey Hilli’i (Halli mäe) Lood loovmeeskonnas ka.  Võtsin aja maha ka äripartneri Iainiga koolituste planeerimisel (teeme aprillis ühe, mis on seotud brändi häälega, kirjaliku kõnetooniga), samuti oma kirjutamismentoriga õppimisel. Isegi sotsiaalmeedia kanalites olen vaiksem kui tavaliselt. Kodulehekülg vajaks ka uuendamist… Aga raamatute kokku panemine käib edasi. Eelkõige muidugi Värska oma, aga ka enda isikliku raamatu sissejuhatus on nüüd ka olemas, nüüd on vaja veel harjutused ja sõnad kokku otsida. Uus raamat tuleb ainult inglise keelne. Esialgu. Kui nõudlust jätkub, saab ka eestikeelseks teha. Jätkame sarja – kohvilaua/öökapiraamatud. Veebruari alguses tahan saata beetalugejatele ning eessõna kirjutamiseks. Ilmumisaeg on planeeritud veeburari teise poolde. Vasakul väike näide, mismoodi see on üles ehitatud. Tegemist on siis tähestikuga, kus iga tähe juures on mõtisklus, mis seotud ühe sõnaga. Kuna eesti ja inglise tähestikud siiski mõnevõrra erinevad, oleks eestikeelne raamat oluliselt erinev. Kindlasti saab kasutada, aga see, mis keeles mingil sõnal suurem vägi on, ja kui tihti seda kasutatakse, erineb oluliselt.  Ootan ka põnevusega 3. veebruari meistriklassi Rob Moore’ ja Jessen Jamesiga. Mõlemad on Suurbritannias multimiljonärid, menukite autorid ning auhindadega pärjatud avalikud esinejad. Osutusin 50 hulka, kes pääsesid nende otseülekandena toimuvasse meistriklassi seeläbi, et reageerisin kiirelt – tuli lihtsalt Rob Moore’i taskuhäälingut kuulata, kirjutada arvustus ning olla 50 kiire hulgas. Olin. Nüüd on võimalus küsimusi esitada. Mu kirjutamismentori Jamie Jauncey’i võrdlus, et olen nagu loodusjõud, leiab ikka aeg-ajalt kinnitust. Uute kohtumisteni. Kas veel siin aadressil või juba uues kodus, näitab aeg.

The post Kes oleks seda osanud aimata? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Dunrobin Castle.

tutvustuses kasutasin, lause ühest filmist: elu on nagu seljakott, me ise valime, mida sinna kaasa pakime. Kuigi see mõte meeldis mulle, ei saanud ma sellest päriselt aru enne, kui võtsin ette enesearengu tee ja kolimise teise riiki. 

Kaks aastat. Eile õhtul täitus kaks aastat, kui Aberdeenis rongilt maha astusime, taksoga läbi uduvihmase linna sõitsime ja majaomanikega rõõmsalt üksteist tervitasime. Ühest küljest oli see ammu, teisalt on hetked eredalt meeles. 

Kas olen kohanenud? Jah. Usun küll, ja Kutt ka kindlasti. Märkan tema kõnes sõnu, mille tähendust mina ei tea. Vanasse kaevu pole ma sülitanud, st kontaktid Eesti, sh Järvamaaga on säilinud, kuid minu kodu on siin. Jah, suur osa pereliikmetest ja mõned sõbradki on Eestis, kuid see kodus olemise tunne on Šotimaal. 

Eneseareng jätkub. Täna ja hommegi veedan kaks tundi Peggy McColli koolitusel, et oma uue aasta sihid paika sättida ning muutuda veelgi osavamaks oma unistuste elu elamisel. Kas ma just midagi uut seal õpin, on iseküsimus, kuid uusi taipamisi tuleb kindlasti. Lisaks on see teadlik aja võtmine iseendale, sest aasta kokkuvõtte tegemine ja uue aasta paika sättimine paberil, oli mul nagunii kalendris kirjas. Teha seda teistega koos on justkui lisamotivatsioon. 

Detsembris sain kliendi üle rõõmustada. Raamat, millega alustasime aasta alguses, jõudis lõpuks ilmumiseni ning on Amazonis oma kategoorias müügiedetabelis teisel kohal. 

Värska Originaali raamatuga töö jätkub – intervjuud on nüüd 99% ühel pool, seega jaanuaris jätkub kirjutamise protsess täiskäigul. Samuti jätkub töö Priit Valkna raamatuga. 

1000 tunnet Järvamaal projektile sai nüüd vahejoon alla tõmmatud ja 28. detsembri Järva Teatajas ilmus ka leheküljeline lugu. Kõiki laekunud mõtteid saab lugeda SIIT. 

Eilne ja tänane on olnud üsna tegusad – püüan otsad kokku tõmmata, ja “sabad” ära lõpetada, aga tundub, et vist ei õnnestu Chuck Norrise moodi kõike ära teha. Osaliselt ka sellepärast, et panin ajaga puusse. Arvasin, et teen 2 tundi, tegelikult tegin 5 tundi, ja nüüd on vaja veel tunnikest, et parandused teha. Ei ole midagi, Kutil tuleb täna õhtuse peolaua ettevalmistamisel suuremat rolli mängida. 

Jõulude ajal puhkasin. Teadlikult. 24ndal oli meil külas ka Mah’naz, kelle vanemad on sündinud Afganistanis, ta ise on sündinud Iraanis, aga suure osa elust elanud hoopis Soomes. Vahepeal veetis ka aasta vahetusõpilasena USAs, kuus aastat elas Rumeenias – ja seda kõike oma 28 eluaasta jooksul. Tema jaoks oli tegemist üldse elus teise jõuluõhtusöögiga, sest pärsia kultuuris tähistavad nad ainult aastavahetust. Mõnikord ka seda Iraani uut aastat (kus on teine ajaarvamine), aga peamiselt lihtsalt aastanumbri vahetumist. Kuna ta sealiha ega sellega seotud tooteid ei söö kultuurist lähtuvalt, siis oli natuke nuputamist, kuidas asju valmistada. Oli ütlemata tore õhtu. 

Silverbridge üle Musta jõe, teispool silda on joastik.

Sille juurde Peterheadi läksime sel korral 25ndal. Olime ka auto rentinud, et oleks lihtsam liikuda. Seda enam, et 26ndast algas me väike jõulureis. Esialgu oli suund võetud Lewise ja Harrise saartele, aga 3 tundi enne check-in’i lõppu sain smsi, et reis on tühistatud, kuna laev vajab sügavpuhastust. Veider jah, aga mis seal ikka. See tähendas, et kiiresti-kiiresti tuli seni broneeritud hotellid tühistada (lootusega, et kuigi tasuta tagastamise aeg on möödas, siis ikka saame raha tagasi) ja leida uued ööbimiskohad+kohad, mida külastada. 

Põhjamaa merineitsi – The mermaid of the North

Saime hakkama. Reisi pikkuseks tuli 742 miili, ja sõitsime peaaegu ümber selle ülemise Šotimaa osa, järgides suures osas NC500 marsruuti. Muidugi, paljud kohad olid kinni, sh lossid ja nende aiad. Uuesti avatakse need aprillis, ja avatud oktoobri lõpuni. 

Kogemus on andnud ka ülevaate, milliseid autorendifirmasid on mõistlik kasutada ja milliseid mitte. Easirenti ei soovita küll kellelegi. On küll kõige odavam, aga sel odavusel on oma hind. Ma olen jäänud truuks Avisele, olen saanud alati parema auto, kui tellisin ja klienditeenindus on ka väga ok. Lisaks  – tagatisraha tagastamine on väga kiire. Uuematel autodel on ka korralik SAT-Nav olemas, seega GPSi eraldi pole vaja võtta, samas  – kindel sellele olla ka ei saa, eriti väiksemate autode puhul. Samas, keskmise suurusega autod nagu Peugeot 3008 jms, neil on ikka korralik navigatsioonisüsteem olemas, ja seda läheb sul mägedes vaja, sest mobiililevile loota ei maksa. 

Nendes Šotimaa losside väravamajakestes on miskit erilist. Tihti meeldivad need mulle lossidest isegi enam. Skibo lossi väravamaja.

Iseenesest on talvel mõnus reisida – pimedas näeb jõulutulesid, ja see lisab väikelinnadele võlu. Ullapoolis olid sadamas jahid ka tuledes ning jõulukuusk oli tehtud kas siis kala, austri vms võrkudest. Thursos oli ka raekoja ette tehtud mõnus jõulutulede linnak. Ilm oli meiega helde – päeval oli valdavalt päikesepaisteline, vihma sadas ainult viimasel päeval, kui Ullapoolist Aberdeeni tagasi sõitsime. Kusjuures Invernessist lääne pool olid korralikud külmakraadid – järvedel jää naksus ja puud olid kõik härmas, aga Invernessis hakkas tibutama ning Aberdeenile lähenedes tuli korralik padukas. Ilm oli nii hall, et isegi Cairngormi mägesid ei näinud. 

Aga paar tundi hiljem oli päike väljas ja nüüd paar päeva üle 10 kraadi sooja olnud. Tõeliselt kevadine tunne. 

Reisist veel – maailma väiksemaks lossiks tituleeritud The Hermit’s Castle valmistas teatava pettumuse – visuaal on ikka väga prosta. Ma ei arvanudki, et selle peaks värviliseks tegema, aga kivide vahelt välja valgunud tsemendi võinuks ju ära võtta? Tundus ka, et keegi on selle oma elupaigaks valinud. Mis on mõnevõrra üllatav, sest see on asustusest kaugel, ja pole just kõige soojem koht magamiseks. Aga sees oli magamisase, toidupakid ja üks lossi külg lõhnas tualeti moodi ka. Mulle see kividel turnimine koos uudishimulike lammastega meeldis rohkem. Kiusatus oli ka Achmelvichi türkiissinisesse vette minna, sest rannas liiv oli nagu Piusas – valge ja peen, aga kuna päike hakkas juba kaljude taha vajuma, siis matsime selle mõtte sinna liiva sisse. Tagantjärele mõeldes isegi arutasime, et kui oleks teadnud, et see Hermiti loss nii lähedal parklale on (juhis ütles, et 1,3 miili, aga tegelikult olime 15 minutiga kohal), siis oleks võtnud teele jäänud joa juures rohkem aega ja joa alla välja matkanud. 

Sinclairi loss Wicki lähedal jättis ka hea mulje. Meenutas mõnevõrra New Slains’i lossi (nn Dracula loss) siin idakaldal, sest on ka kaljunukkidele tehtud. Kaljud olid seal ka lahedalt kihilised. Igasuguste autoreiside juures on meil lahutamatuks osaks kujunenud spontaansed peatused, n-ö ilusa vaatega kohad. Ja neid oli sel reisil hästi palju. 

Enne jõule käisime ära ka Aberdeeni vanimas majas – Provost Skene majas. See on 17ndast sajandist, ja selles on ka sajanditevanused puitmaalingud lagedel ja seintel.

Pärast remonti on sellest saanud omamoodi kuulsuste galerii, kus tubades on teemade kaupa ära jaotatud endised ja praegused kuulsused. Mind lõi pahviks, kui palju on siitkandist maailma mastaabis tegijaid sündinud, kasvanud, töötanud. Insuliin näiteks meditsiinisaavutustest, õhkrehvid, värvifotod, Forbes’i ajakiri, GTA mäng, Annie Lennoxit teavad paljud, aga ka kõneteraapia kasutamine, olümpiavõitjad, kirjanikud ja kunstnikud jne. Üks nendest kohtadest, mille külastamine on tasuta, ja mille jaoks tasuks võtta vähemalt paar tundi aega. Nagu ka meremuuseum ja kunstigalerii. 

Nagu ikka tänapäeval, oli ka Provost Skene majas võimalus oma kätega asju valmistada. Kutt kasutas võimalust leiutada, uuris anatoomiat lähemalt ja uuris värvide segamist. Ma kasutasin võimalust Bill Gibbi tuules kleiti disainida. 

Uue aasta plaanide hulka kuulub kindlasti 2022 eesmärkide seadmine ja tagasivaade 2021. aastale. Võtan märkmiku ette ja vaatan siis üle, mis tehtud sai. Soovitan sama teilegi ning hoidke ikka päikest peos! 

The post Mida kaasa pakkida? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kurtsin pereliikmetele siin ükspäev, et olen end nii hästi igasuguste tegevuste vahel ära planeerinud, et pole võtnud aega tehtud tööde eest isegi arveid esitada. Ei saaks öelda, et kõik on töised tegemised, kuigi tööpuudust mul tõesti pole. Pigem on nii, et enne aasta lõppu ühtki suurt projekti enam ei võta. Lihtsalt ei mahu kuskile. Mingid väiksed, n-ö ühe-kahekordsed tööampsud/hädaolukordade lahendamised on veel mõeldavad, aga see on ka kõik. 

Praegu on lihtsalt nii mitu suurt projekti korraga käsil, millest kaks – Värska Originaali juubeliraamat ja sotsiaalministeeriumi veebi toimetamine – käivitusid augustis. Septembri viimasel päeval alustasin koostööd ühe ägeda Eesti ettevõttega – Kõnekindlus, kes teeb logopeedilisi mänguasju. Jätkub ka Priit Valknaga raamatu kirjutamine, loon sisu ühele affiliate-marketingiga tegelevale ettevõttele, teeme oma siinse äripartneriga (ja ka üksi) kirjutamiskoolitusi, neist järgmine on detsembri alguses; nõustan inimesi, kes soovivad oma memuaare kirjutada ning kuidagimoodi leian selle kõige kõrvalt aega ka enesetäiendamiseks ja loometööks. Näiteks taasalustasin tööd oma kirjutamismentori Jamie’ga. Nojah, ja siis ülikooliõpingud ning tantsutunnid. Aeg-ajalt on küll veidi kingadeta kingsepa tunne, näiteks kui mõtlen kodukale, kus on üht-teist veel vaja teha selleks, et seda blogi seaks sealtkaudu ka lugeda (ja et see seal ka automaatselt ise uueneks). Praegu mul seda kalendrisse märgitud pole, seega ei luba midagi. 

Eelmisel nädalal algasid eeltööd, tänasest sai avalöögi projekt 1000 tunnet Järvamaalt, millega on esialgu tööd jaanuari keskpaigani. Peaksingi uue kalendri ostma, sest jaanuaris on kirjas üks ettevõtluseminar, kus Iainiga (seesama äripartner Manchesterist) oma seminari teeme, veebruaris aga viin õpituba/seminari läbi ühele Eesti asutusele. 

Novembrist on taastunud ka otselennud Eesti ja Šotimaa vahel. Seega, kes külla tulla soovib, siis see võimalus on täiesti olemas. Meie jõuluks Eestisse ei tule. Pakki meile saata vist pole ka väga mõtet, sest ise lennata on odavam kui tollimaksu maksta. Mingi hetk, kui vaatasin, olid lennupiletid edasi-tagasi täiskasvanule ca 25 eurot. 

Kutil oli oktoobris kaks nädalat koolivaheaega ja selle raames käisime 4 päevasel reisil. Sihtkohaks Skye saar ja Lääne-Šotimaa rannik. Selle reisiga oli nii, et ma Kutilt küsisin, kas ta tahab minna, ta vastas jaatavalt. Lasin tal siis sihtkohti otsida, kuhu minna tahab ja mida vaadata. Kõik need käiku ei läinud, sest osa kohti olid juba hooajaks tegutsemise lõpetanud, kuid üsna mitu läks käiku. Näiteks Loch Garten Cairngormi rahvuspargis ja Aviemore’i kardikeskus. Skye saar huvitas teda ka. Seevastu nt Harry Potteri teemalised paigad jätsid teda suht külmaks – ei viitsinud isegi autost välja tulla.

Skye saare puhul panid mind eelkõige ahhetama need tohutud joad ja joastikud, mis mägedest alla tulid. Cairngormis ma niimoodi pole näinud jugasid. Skye saarel tegin ma ka midagi elus esimest korda, midagi, mille kohta ma olen öelnud, et “see pole minu teema”. Ei saa just öelda, et see on harjumuseks kujunenud, aga ma olen selle ära proovinud: minna vette, kui ka väljas on jahe. Külma vette. 

Ehk siis, käisin ujumas. Põhjameres, ja õhtupoole vihmasajus ka nendes kuulsates Haldja-basseinides ehk Fairy Pools. Mitte lihtsalt jalgupidi vees, vaid ikka üleni. Meil olid rätikudki kaasa võetud. Kutt selles lahesopis ei käinud, see-eest käis ta ühes järves teel Skye saarele ja Haldjabasseinides ka. Minul oli aga kaks taliujumist ühe päeva jooksul. Esimene kord oli lihtsalt nii, et rand, kuhu läksime, oli parklast 2,5km kaugusel. Hommikul oli sadanud, aga tasapisi roomas päike pilvedest välja. See 2,5 km oli järsematest ja laugematest mäenõlvadest üles ja alla, ja siis viimane kolmandik oli suisa mööda kaljunukke turnides, otsides teed porimülgaste ja nirisevate vete vahelt, kus lehmade ja lamba sõtkutud radadesse võisid vabalt pahkluuni sisse vajuda. Saabudes ootas meid rand, mille ümber kõrgusid mustad kaljud ning kus valgele, imepeenele ja pehmele liivale rullisid end korallsinise veega lained. Oli ka parasjagu mõõn, seega nägime seda valget liiva päris palju. Meie sealviibimise ajal polnud seal kedagi, kui juba olime tagasi minemas, kohtasime sel raskel kolmandikul üht paari, ja tagasiteel veel kaht paari. Teekond ise kulges koos lammaste ja veistega. Olid teised küll veidi uudishimulikud, aga hoidsime üksteisest viisakasse kaugusse. Seda enam, et teekonna alguses oli soovitus loomi mitte häirida. Mingit aeda ju nende ega meie vahel polnud, pull patseeris suisa keset teed. Esialgu arvatud poolteise tunni asemel veetsime sel rajal matkates, rannas supeldes ja vaateid nautides, kaljudel turnides kolm tundi. 

Kutt kauni liivaranna poole kõndimas. Teekonna algus. Pärast seda oli veel mitu, järsemat küngast.

Seejärel läksime Armadale’i lossi, kus lossist endast on küll vaid kaunid varemed (ehituspraagi tõttu kujunes remont üsna võimatuks, nii see siis lagunes, kuni lõpuks muinsuskaitsega kooskõlas katus jms konstruktsioonid eemaldati. 

Lossi ümber on aga hästi põnev aed, kus märkmisväärsetel puudel on juures ka selgitus, kuidas see puu sinna aeda sattus, kui vana see on ka kui vanaks sellised puud elavad. Panin siia kaks pilti ka, mina pikutan ühe üsna noore kuuse juurtel – see võib elada isegi 500 aastat vanaks, aga vanust oli ca sajandi jagu, hästi kiirekasvuline. Kutt on aga mingi teise puu taga peidus. Selle kõrval oli üks hästi laiavõraline puu, mis oli nagu tuhandejalgne ämblik, oksad rohelised ja nendel väiksed sõnajalad kasvamas. Kunagises tallis oli kaunis ja üsna okei toidukoht. Bistroo. Teises, moodsamaks renoveeritud kõrvalhoones aga muuseum, kus Skye saare ajaloo, aga ka Šotimaa ajaloo kohta lähemalt teada sai. Taaskord – planeeritud tunni asemel läks meil Armadale’s üle kahe tunni. Mis mulle seal muuseumis meeldis, et oli kasutatud ka helitaustu ja luuletusi – ajalugu oli edasi antud ka luule kaudu. 

Muu hulgas sain muuseumist teada, et torupillimäng ja ka kildid keelati ära 18.sajandi keskel ning torupillimäng jäi traditsioonina alles ainult seetõttu, et seda kasutasid sõjaväelased. Nö šoti mägilased olid juba siis Briti armees arvestatav üksus. Kilt kui klanni sümbol ja paikkondade eristamise vahend, sai tuntumaks veidi rohkem kui sadakond aastat tagasi, kui neid seoseid uurima hakati. 

Fairy Pools, õhtuhämarus.

Samuti šotlaste väljarändest: kuidas neil oma kodudes elud nii kibedaks tehti, et kuudepikkune reis pisikeses punkris umbses laevas tundus parem kui jääda. 

Päris kindlasti meil vedas ilmaga. Laupäeva hommikul, ehk sel nn talisupluse päeval, oli hommik veidi udune, ja õhtul basseinide juures hakkas mõnuga sadama, aga vihm ei ole see asi, mis takistaks kuskile minekut. Vähemasti siin mitte. Kui juba kodust nii kaugele on tuldud, mis seal ööbimiskohaski passida. Ööbimiskoht polnudki meil üldse Skye saarel, vaid teiselpool silda, mis Skye saarele viib. Me tegime nii, et läksime hommikul laevaga Mallaigist, aga tagasi tulime üle silla. See, et ööbimiskoht oli Kyle of Lochashis, andis meile võimaluse kohe mitu korda üle silla sõita. Ööbimiskoht ise oli samuti enam kui sajandivanune maja, ja ehitanud oli selle praeguse perenaise vanaisa. Mulle tohutult meeldis, et selle maja lugu oli külalistele lugeda pandud. Seda olen ka teistes ööbimispaikades näinud. 

Majas olid olemas ka kaminad ning pesumasin, mis ilmselt päästis meie reisi mõnevõrra, sest Kutt oli esimese kahe päevaga kõik neli kaasa võetud dressipaari suutnud mõnusalt mudaseks muuta. Kokku oli majas kolm magamistuba, seega mahtunuks sinna viis-kuus inimest magama. Kui läänerannikule asja (ja kindlasti tuleb asja), kasutan igal juhul võimalust sinna veel minna. 

Pühapäev oli aga täiesti päikeseline ja väga soe – Kutt liikus T-särgiga ringi. Siis vaatasime saare kesk-ja põhjaosa. The Storr või Vanamees Storr on kaljude kogum, kus suurel kaljul oleks justkui nägu ja siis need väiksemad, mis mille poole vaatan, ja mis tegelikult on ka kõrged, on justkui püstised sõrmed. Mäe enda kõrgus merepinnast on 719 meetrit, suhteline kõrgus 674. Legendi järgi oli Storr hiiglane, kes sellel poolsaarel elas, ja kui ta maeti, siis tungis tema pöial maa seest välja, mis moodustaski omalaadse maastiku. Tunnise jalutuskäigu asemel võtsime taas vähemalt kaks korda rohkem. Päris mõnus, järsk turnimine oli sinna üles. 

Sina võid ju autoga teel olla, aga ega lammastel seepärast kiirem hakka.

Esmaspäeval tulime teist teed pidi tagasi, kasutasime maksimaalselt valget aega. Ikkagi oktoober. Sõites üle Carroni jõe, vajutasin üsna otsustavalt pidurit. Hirved! Hommikuvalguses. Keset jõge. 

Mu Facebooki seinalt leiab kogu reisist mahuka albumi. Joad meile meeldivad. Linn Falls, Rogie Falls, Pattack Falls olid need, mille juures peatusime väljaspool Skye saart. Pattack Fallsi ümbrus oli hästi müstiline, Rogie Falls oli aga hästi võimas. 

Mind aga ootab 20. novembril ees esimene siinne jõululaat. Pole ka kuskile mujale end veel kirja pannud. Võimalus oli ka terve jõuluaeg veeta Aberdeeni jõulukülas, aga mõtlesin kõigi oma kirjutamisprojektide peale ja loobusin. 20. novembri üritust veab aga siinne sõber, austraallannast Zara, seega on see ka võimalus üle pika aja kohtuda. 

Tantsutrennid-tunnid on kahel päeval nädalas, detsembris saab aasta esimesest tantsutunnist. Üht-teist olen ikka õppinud ja kogu see salsa kogukond on tõesti hästi kokkuhoidev. Praegu kavandame kõik koos meie õpetajale sünnipäevaüllatust. 

Ahjaa – millest ma üldse ei kirjutanud, on sõnakunsti üritused. Nüüdseks olen kolmel silmast-silma üritusel käinud. Kas ma just luuleprõmmijaks hakkan, on iseküsimus, kuid kirjanike kogukonnaga kontaktide loomise ja ka oma esinemisoskuste harjutamise mõttes on see igal juhul oluline. Eelmisel reedel, kui tähistasin endamisi kaht aastat teadliku enesearengu teekonna algusest, laekus mu postkasti kiri Dark Angelite kirjutamisgrupist. Nad soovivad, et jagaksin oma tegemisi nende iganädalases uudiskirjas. Saatsin pildid ja teksti ära, sest see kogukond on minu jaoks hästi südamelähedane ning ma olen hästi tänulik, et nad mind nii soojalt on vastu võtnud. Tegelikult on ju kõik seda teinud. 

Esimene sügistorm on ka ära olnud. Itsitasin, kui lugesin kohaliku hobi-ilmaennustaja sõnavõttu, et ei mingit orkaan Wandat, Šotimaal öeldakse sellise ilma kohta sügis.

Rogie Falls

The post Edaspidi ei luba midagi või kui, siis oluliselt vähem appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

 On teine september. Millal siis veel kirjutada teisest alanud septembrist, kui teisel septembril?

Avapildiks pani seekord kollaaži, kus kanname Kutiga samu dresse. Selle vahega, et tema kandis neid aprillis, mina septembris. Selga sai ta neid vast paar-kolm korda. Nüüdseks lühikesed ja pusa õlast kitsas. Minust on ta silmnähtavalt pikem, õlgade laiusest rääkimata. Nii et – suvega kasvas üle pea. Seega, on mul nüüd soojad dressid, millega päikesetõusul jalutamas käia.

Ja päikesetõusul ma nendega jalutamas käisin ka. Kes sotsiaalmeediat on jälginud, siis eilegi hommikul postitasin pilte. Üle pika aja oli kaunis päikesetõus, muidu on ikka haar-hall olnud päeva esimene pool. Pärastlõunal tuleb jälle päike välja, hommikuks on haar Põhjamerelt tagasi. 

Kui Inglismaa poolel vist polegi veel lapsed kooli läinud, siis Šotimaal algas kool 17. augustil. Vähemalt Kuti jaoks, osa koole alustas paar päeva hiljem. See-eest on neil oktoobris juba 2 nädalat vaheaega. 11. oktoobril peaks hakkama vaheaeg. Tarkusepäevast suurem tähelepanu oli asjaolul, et algas sügiskuu, ehk et suvi justkui läbi. Samas, temperatuurid on suvised juba teist nädalat. Kohati isegi 20-24 kraadi, meil veidi jahedam, aga laupäeval flashmobil käies oli ikka täielik suvi – vaat, et päikesepistet ei saa! Olime küll mere ääres, aga isegi õhukese suvepluusiga oli palav. 

Praeguste ilmaennustuste kohaselt suvesoe jätkub nii sel kui ka järgmisel nädalal. Temperatuuri 20+, mis tähendab sellist ilma, et võib veel ujumaski käia. Seda enam, et nüüd on merevesi ka soojem. Suvi otsa ikkagi päike kütnud. Mäletan, et kui Eestisse tulles Narva-Jõesuusse ujuma läksime päikeseloojangul, oli selline tunne, nagu oleks suppi astunud. Siin olime 12kraadise mereveega ära harjunud ja siis 18-20 kraadine vesi tundus ikka väga soe. 

Päikesetõus 1.09.2021 Aberdeenis, Doni jõe suudmes.

Augusti lõpus möödus kolimisest 20 kuud. Paljud siinsed tegijad ütlevad, et neile tundub, nagu oleksin palju-palju kauem siin olnud. Endale ka tundub aeg-ajalt nii. Kutt isegi ütles, et selline tunne, nagu oleks kolmel suvel Eestis külas käinud. Tegelikult on alles teine sügis alanud. Praegust asjade kulgu vaadates sel aastal ilmselt Eestisse enam ei tule. Kel aga soov Šotimaad avastada, siis novembrist alates taastab Ryanair otselennud Edinburghi ja Šotimaa vahel. Variant on lennata ka üle Riia Air Balticuga, kuid sellega on nii, et minna on küll tore – siis on lühike aeg Riia lennujaamas, kuid siiapoole tulles tuleb oodata lendu üle kuue tunni. 

Need seenelaadungid, mis sotsiaalmeediast sõprade lugudest ja postitustest silma jäid, ajasid meid ka metsa, kuid siin on nii kuiv, et leidnud oleme vaid kukeseeni ning needki üsna pisikesed ja üksikutes kohtades. Sisemaal on rohkem, sh tunnise autosõidu kaugusel, aga seda, et 2x20l kuuseriisikaid välja tuua – seda võin vaid unistada. Ja rõõmustada teiste üle. 

Pildil olev isend on ca 2-4 sentimeetri kõrgune ja välimuselt meenutab isegi veidi samblikku. See seen pole söödav, aga välimus on tõesti silmatorkav. Ka seene rahvapärane nimetus – staghorn ehk siis tõlkes täkupasun- on üsna meeldejääv. Kasvabki okasmetsas, üldjuhul sellises puntras, tavaliselt kas teeraja kõrval samblas, mõne kännu peal või lähedal. 

Üks tore seen on siin veel, mida pole Eestis mina näinud, samas – see on ka nii väike, et võibki jääda märkamatuks. Kübara läbimõõt seenel 2-4 sentimeetrit ainult, ja seen ise ka pisike. Värv lavendlililla, üleni. Nii jalg, kübar kui ka eoslehekesed. Ametüst-petja ehk amethyst-deceiver. Kasvab seal, kus kukeseenedki, paaris kohas kasvasid suisa kõrvuti. 

Elus esimest korda puutusin kokku ka nn valekukeseentega. Näevad täpselt samasugused välja, nagu päris kukeseened, ainult see vahe, et pole katsudes tihked, vaid pehmed, kübar on kergelt painduv. Ja kui läbi lõikad, siis sisu pole mitte valge, vaid üleni oranž. Kasvab tavaliselt kõdu peal, enamasti okaspuude all, aga ka nt nõmmel, kanarbiku sees. Ühe seene leidsime veel, mida ei suutnudki ära tuvastada. Ma olen üsna kindel, et tegemist oli mingi riisikalisega. Kasvas lehtpuude all. Haavad, kased. Värvus hallikas-rohekas-pruunikas. Nooremad pigem rohekamad, vanemad hallikasvalged. Piim valge. Ja kasvas kõdunevate lehtede sees. Kuna kindel ei olnud, jätsime nad sinna, kus kasvasid. Pildil on neli isendit ja taamal ka kasvukoht. Kui keegi oskab öelda, millega tegu, oleme väga tänulikud. 

Mis seen see on?

Kutil on järgmisel neljapäeval matemaatikas miski riiklik hindamine. Et kas saab riikliku kolmanda taseme kätte või ei saa. Ütleb, et vaja lihtsalt harjutada. Kui “meie ajal” tähendas harjutamine seda, et võtad pliiatsi kätte ja teed tehteid, siis nüüd sõidetakse SumDog’is rallit, ja vastatakse vahepeatustes küsimustele, ning eesmärk on klassikaaslastest parem tulemus saada. 

Koolipinki rühime justkui mõlemad, sest septembriks võtsin endale kaks kirjutamiskoolitust. Üks neist on selline iseõppimine, ja rohkem sellise tuleproovi moodi, kus iga päev saad ülesande, ja siis ise teed. Teine ongi koos kahe juhendajaga, üks neist mu kirjutamisjuhendaja, ja teine on see, kes teisipäevaseid Dark Angelite kirjutamiskohtumisi veab. 

Sellest nädalast taastasime oma hommikuklubi tegevuse ka, mis juuli alguses peatus. Ma ise juba eelmisel nädalal taastasin kella 5.44 ärkamise, kuid sellest nädalast siis 5.20, et ekraani taga kell 5.30 kohtuda. Kella kuuest sportima, ja selleks ajaks, kui Kutt ärkab, olen päevaks valmis. Kui tema kooli, siis algab minu tööpäev. Olen aru saanud, et organiseeritus, kindel päevakava, aitab mul oma loomingulist potentsiaali paremini rakendada. Ilma päeva läbi mõtlemata sebid küll, õhtuks oled väsinud, sest midagi on tehtud, aga saavutuse tunnet ikka pole. 

Järgmisest nädalast peaks taastuma ka meie rahvusvaheline mastermind ehk ajurünnakute kohtumine, samuti õhtused kirjutamisklubid. Blogipostitus on siiski igasse nädalasse kavandatud, kas see on teisipäeval, kolmapäeval või neljapäeval, sõltub sellest, kuidas kliendikohtumised paigutuvad. 

Eelmise nädala lõpus oli kaks intervjuud võimalik uute koostööprojektide osas – üks Eestis elava ameeriklannaga, üks siinse tarkvaraettevõttega, järgmisest nädalast algab aga koostöö memuaari kirjutamiseks USAs elava kliendiga. Lisaks sellele Värska Vesi AS raamatu kirjutamiseks intervjuud ja materjalide läbi töötamine ning turundustekstide kliendid. Need viimased võtavad küll korraga vähem aega, kuid moodustavad siiski olulise osa nädalast. Aeg-ajalt tuleb ka mõni luuletus kirjutada. Ma olen väga rõõmus ja tänulik, et saan seda mitmekülgsust kirjutamises hoida. 

The post Teine september appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Tagasi mitmes mõttes. Blogi kirjutamas ning tagasi Šotimaal. Jah, sai selgi aastal Eestis tiir käidud. Veidi pikem kui mullu ja ka seiklusi veidi rohkem. 

Kutt sai suisa kuu aega Eestis olla. Aitäh Hellele, kes kiiresti reageeris ja lapse vanaemale üle andis. Suur tänu ka mu emale ning Kuti teisele poolele kärgperest, kes võtsid aega ja lõid võimalusi. Kutt on väga õnnelik. Nüüd on lihtsam vastu pidada. Kui minul tuleb 10 päeva eneseisolatsioonis olla, siis õnneks temal seda kohustust pole ning saab vabalt sõpradega kohtuda. Ma siis nokkisin, et nüüd hakkab poekotte ka koju tassima, aga tegelikkuses on muidugi võimalus tellida toit koju. Ka naabrid pakkusid abi. Seda kas ja kui tihti meid kontrollitakse, ma öelda ei oska. Praegu on kolmas päev ja pole helistanud keegi. Väidetavalt, kuna maandusime Inglismaa poolel, ei pruugitagi helistada, sest ikkagi kaks eraldi “riigikorda”. No näis. 

Reisimine praegusel ajal väga mõnus ei ole – paberimajandust on korralikult. Võrreldes eelmise suvega on piiranguid rohkem. Ja siis need näited, kus üks test on positiivne ja 24h hiljem võetud negatiivne… Lendude ümber vahetamine, sest testi vastuste saabumine võtabki maksimaalse 48h…. Praegu on ka nii, et ainus lennufirma, kes Eestist Suurbritanniasse lendab, on Ryanair. Vist kolm või neli lendu nädalas. Seega on ka marsruudi nuputamine korralik logistiline ülesanne. Üks asi on lennupiletid ja nende maksumus, teisalt ka kõik kaasuvad kulud. Nt siis, kui Kutti Londonisse viisin, tuli seigelda kahe lennujaama vahet – Gatwick ja Stanstead. Üks asub ca 50km Londonist lõunas, teine samapalju põhjas. Otse rongiühendust kahe lennujaama vahel pole, vaid kesklinnas tuleb kaks korda ümber istuda. Buss on, see sõidab kolm tundi, aga seda oleks tulnud lennujaamas 4 tundi oodata… Lõpuks rentisin auto 24ks tunniks. 

Londoni reisi juures oli kõige toredam see, et sain Marko ja Rannoga kokku. Viimati vist nägimegi ülikooli lõpetamisel! Noh, ja Londonit nägin ka lõpuks. Polnudki enne seal rohkem käinud, kui ca 10 aastat tagasi kuskil lennujaamas 4h järgmist lendu oodanud. 

Ise tulin üle Riia, AirBalticuga. Lennufirma kohta pole ühtki halba sõna öelda, aga Riia lennujaama küll ei taha jupp aega minna. Lisaks teiste eestlaste kogemused. Seepärast tulimegi tagasi üle Londoni – seekord siis Stanstead ja Luton. Reisi aeg oli enam-vähem sama, mis AB-ga üle Riia tagasi tulles. Nimelt, nendega minek on küll kiire, sest ümber istumine lühike, aga tagasi tulles on ooteaeg transfer tsoonis üle 6 tunni. 

Enne Eestisse tulekut jõudis Kutt veel merel purjetamist õppida. Täitsa üksi selle purjeka peal! Teist korda siis juba. Esimene kord talle väga ei istunud, aga teise korra järel tunnistas, et tegelikult oli ikka lõbus ka. Sai võidu sõita. Järgmine kord lubas minna aerutama, sest selle purjekaga sõites pidid põlved valusaks jääma, ikkagi jupp aega järjest põlvedel. 

Kuti kooliaasta lõppes rahulikult. S3, ehk siis uude klassi läksid nad üle ca 3 nädalat enne kooliaasta lõppu. Kutile meeldis eriti, et sai ise endale aineid valida. Võttis nt 4 kehalise kasvatuse tundi, rõõmustab, et ainult üks päev nädalas nüüd vaja koolivormi kanda. Lisaks majandusõpetus, kunst ja disain, füüsika – kõik ikka selle suuna peale, mida ta tulevikus teha tahab. Ahjaa, programmeerimine ka. Hindamine oli ühest neljani, kusjuures neli kõige kehvem ja üks kõige parem. Programmeerimise õpetaja teatas hiljem saadetud e-kirjas, et tema neljad on inimlik eksimus – ta sai valesti aru ning tegelikkuses on ta väga uhke kõikide õpilaste üle ja nende edusammudega enam kui rahul. Seega, sellegi nelja asemel on üks. Laps ise usub ka, et paremini saab alati, kuid üldjoontes jäi ka Kutt oma tulemustega rahule. Need on nüüd ka ained, mis teda siis paari nädala pärast ees ootavad. 

Kõikidest piirangutest vaba ei olda, meetrist distantsi tuleb hoida ja praegustel andmetel ka kuus nädalat maski kanda siseruumides. Tungivalt soovitav on ka kaks korda nädalas süljeteste teha… Praegu küll me veel kumbki koolilainel pole, pigem mõtleb Kutt oma ettevõtte arendamise ning ajalehepoisi ameti peale. 

Kevad ja suvi on olnud huvitav aeg. Hästi palju oli kiiret kohanemist vajavaid sündmusi. Võimalusi ise midagi uut luua. Natuke selg vastu seina hetki, kus tuli kas tegutseda  või taganeda. Viimane aga ei tulnud kõne allagi. 

Nagu ikka, igal mündil on kaks poolt ja inimene harjub kiiresti. Kasvõi ennastki vaadates. Või siis eelkõige ennast. Kui maailm, sh Šotimaa ja Aberdeen jälle avanema hakkasid, siis nii mõnigi asi pani õlgu kehitama – ei jõudnudki hakata puudust tundma või olin juba nii ära harjunud uue korraldusega. Näiteks tantsutunnid, mis meil olid olnud kaks korda nädalas pargis, mis kodust 40 minutise jalutuskäigu kaugusel, hakkasid järsku olema neli, mõnikord isegi viis korda nädalas ning 20-minutise bussisõidu kaugusel. Jalgsi oli distants üle tunni aja. Tuli uute graafikutega kohaneda. 

Praegu ma enam nii tihti ei käi, vaid jätsin kolm õhtut nädalas, kus tantse harjutame. Tänasega tuleb veelgi uusi asju – või noh, siis, kui trenni tagasi lähen, sest nüüdsest ei pea sul olema igas trennis sama partner, vaid võid tantsida kõigiga. Arengu mõttes on see kindlasi oluline, aga kui lihtne ja turvaline on, kui tead, mida täpselt partner mingi liigutusega saavutada soovib! Kuna nüüd pole kolm nädalat sammugi tantsinud, siis tuleb isolatsiooni ajal natuke järgi õppida, sest need tantsukombinatsioonid, mida enne minekut õppisime, on kadunud seitsme tuule poole nagu Karl-Erik Taukari laulus. 

Tantsuseltskond on omamoodi kogukond, paljuski tugivõrgustik. Lähedaseks olen saanud ühe Leedu tüdrukuga ja Kreeka tüdrukuga. Meil on tekkinud selline ca kaheksane punt, kellega läbi käime, seal on üks tüdruk Nepaalist, veel üks Itaaliast, lisaks poisid Argentiinast, Hispaaniast, Uus-Meremaalt, Leedust. Ilmselgelt jääb selle kõrvalt vähem aega ka endal arvuti taga olla. 

Ka ettevõtluses tekkisid videokohtumiste asemele taas silmast silma ärikohtumised, mis on ülitoredad, kuid võtavad ka aega rohkem. Kui kiiresti ikkagi tekib meil see mugavustsoon, harjumuslik olukord! Õnneks on säilinud ka palju video-networkingu üritusi, kus kontakte luua. Nagu ütles mu videoesinemise koolitajast sõbratar Anu Tähemaa, siis video-esinemised, video-koosolekud on tulnud, et jääda. 

Umbes eelmise postituse kirjutamise paiku olin saanud mõnepäevase vahega kaks kirja klientidelt, kellega pidi koostöö kestma ca neli kuud. Üks memuaar, üks “kuidas …..” ehk selline näpunäidete raamat. See oli ka aeg, kus teatati järjest piirangute lõdvendamisest. Ootasime isegi aega, et saaks kohtuda rohkemate inimestega… Kliendid ootasid samamoodi. Seega – nende otsus – lükata projekt edasi sügisesse, sest suve eelistaksid nad veeta perega, sõpradega, reisides… Minu jaoks tähendas see ootamatult palju vaba aega, niisiis mõtisklesin – kuidas see sisukalt täita. Uitmõttest sündisid kirjutamisgeeniuste koolitused, milliseid olin varem viinud läbi privaatselt – kas siis veebikohtumiste raames või Facebooki gruppides otse-eetris esinedes. Kuna nii mõnigi oli minult küsinud, et kas ma eesti keeles ei tee midagi, siis pakkusin selle uitmõttena oma ajajoonel välja. Reaktsioon oli mulle suur üllatus. Ühe koolituse asemel viisin läbi lõpuks viis ning osalejaid oli üle 70. 

Maikuus sain ka ettepaneku kirjutada juubeliraamat Värska Originaalile, kel täitub 2023. aastal 50 tegutsemisaastat. Etteruttavalt olgu öeldud, et töö on alanud, esimesed intervjuud tehtud ning praeguste kokkulepete kohaselt jätkub tööd sellega aasta lõpuni. Kohtumine ettevõtte juhtkonnaga oli tõeliselt meeldiv, ringkäik tootmises ning kosutav vesi pealekauba. Mis võiks olla parem, kui koostöö ettevõttega, kelle toodete fänn oled aastaid olnud! Aitäh, Urmas, Kristin ja Oliver! 

Näiteks oli mul võimalus intervjueerida meest, kes juhendas teadlaste gruppi, kes Värska mineraalvee sõna otseses mõttes avastas. “Eks meil kahtlusi oli, aga seda, et see mineraalide sisaldus nii suur on, see muidugi tuli üllatusena!” 

Suur tänu ka #paideway ruumieksperimendile, kes mind esinema kutsus. Aitäh ka kõigile neile noortele ja noortemeelsetele, kes kohale tulid! Loodan, et see tunnike ja veidi pealekauba oli teilegi väärt ajakasutus. Järvamaale tulen esinema alati heal meelel. 

Suur rõõm oli ka kõnelda 31. juulil Tartus Kai Oja seminaril. Vahvad lood, kus inimesed jagavad, et nad on ammu soovinud minuga kohtuda ning “nüüd see juhtus!” teevad südame soojaks. Aitäh teile! 

Koostööd kunstnikega on alati põnevad. Anneliis Konks peab põnevat blogi, kirjutab ning joonistab,
disainib ja teeb muid toredaid asju. Tema töid ja tegemisi näeb SIIN: Uitmõttest teha ühine märkmik sündis originaalse disainiga, 52st lehest koosnev piiranguteta unistamise, hullult ägedate ideede ja toredate taipamiste märkmik – “mis oleks kui”. Tegime neid 100 tükki ja enamus neist on nüüdseks müüdud. Ükskuid eksemplare saab minu või Anneliisi käest. 

Tartus jõudsin ka Loovusvoolu taskuhäälingu salvestusele. Seda veab teine äge kunstnik-kirjutaja – Kaisa Holsting. Tema on üks nendest, kes pärast mu kirjutamisgeeniuste seminari otsustas, et viib oma ammuse raamatumõtte ellu ning kirjutab iga päev 5 minutit! Loomingulisuse organiseerimine on vägagi teema! 

Eesti reisi kõrghetk oli muidugi pere kokkutulek Pärnus. See vist oligi päris esimene kord, kui kõigil kolmel lapsel kõik lapsed kaasas… Nüüd, kui kokkusaamine pole nii enesestmõistetav, oli nendel hetkedel minu jaoks suur väärtus. Aitäh emmele mõtte ja organiseerimise eest. Esimesel õhtul sai meestevägi korraliku trenni seikluspargis. Minul oli vägagi lõbus nende saavutusi kommenteerida. Oleks isegi läinud, kuid jalanõusid polnud selliseid Pärnus kaasas, millega turnida. 

Kolm nädalat läks ruttu. Rutemini, kui arvasin. Kui mu käest küsiti, et kas sain Eesti reisilt selle, mida ootasin, siis sain rohkem. Oli südantliigutavaid hetki, oli enesele jalaga tagumikku andmist, meeldetuletusi, miks ma ära läksin ja miks ma kirjutan, nukraid joone alla tõmbamisi, enesekindlust ja enese eest seismist, spontaansust ja plaanide ümber mängimist, eneseületusi ja unistuste täitumisi, vaikust, mis mõnel pool valus, teises kohas jälle lootusrikas, oli taipamisi ning päralejõudmisi – jätkamisi kohast, kus viimane kord vestlus pooleli jäi. 

Sain süüa mustikaid ja hapusid kirsse, noppida varrelt vaarikaid ja tikreid, ujuda, Linnahalli katusel hulkuda, paar hil
ist metsmaasikat, kukeseeni värske kartuliga, kuulsin sookurgede kruuksumist ja nägin toonekurgi. Ilus oli. Aitäh, Eesti. Aitäh pere, sõbrad, praegused ja tulevased koostööpartnerid! Uute kohtumisteni! 

Päikesetõusupilt on suvisest pööripäevast Aberdeenis, loojangupilt Narva-Jõesuust. 

The post Me oleme tagasi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Mul on nii hea meel, et Kutt saab taas koolis käia. See muutus temas, elamise julgus, iseolemise julgus, enesekindlus sh südikus probleemidele silma vaadata ja otsida lahendusi. Mul on selle üle meeletult hea meel ja uhke tunne ka muidugi. 

Ma olen kuidagi teadlikumaks saanud tõsiasjast, et tal on vaja ise otsusele jõuda ja lahendused välja töötada. See on nii olnud juba väiksest saati, aga ilmselt polnud ma ise kuigi arukas seda märkama. Nüüd aga, kasvava mehelikkusega on seda lihtsalt tugevamini märgata. Kaudsed vihjed ei tööta. Otsesed vihjed ka ei tööta. Valmis pakutud lahendused lükatakse kõrvale. Aga kui esitada küsimusi, pakkuda võimalust otsustada, tal endal järelduseni jõuda, siis on kuidagi koostööaltim. No näiteks trenni tegemine. Sellega on siin veits lapanud. Eelmisel aastal ta käis vettehüpetes, aga siis pandi kõik lukku ja pärast ta enam ei tahtnud. Ma siis püüdsin küll utsitada, kutsusin kaasa endaga trenni tegema, koolis kekaõps tegi mingeid udupeeneid väljakutseid, aga mott oli mitte null vaid miinustes. Nüüd on ta väidetavalt (ega ma ju üleval kontrollimas ei käi) igal hommikul kükke ja kätekõverdusi teinud ja terve see nädal pärast kooli uhab suures toas trenni teha. Eile küsis isegi harjutusi mu käest. Näitas oma musklit ka. Enam ei ole punnis pähkel, vaid korralikud käelihased. Pole siis ime, et ta mind õhku tõstab. Varsti viskab üle õla. Kätekõverduste kehahoid on tal küll ilusamaks läinud. 

Homme läheb Kutt jahiga merele. Mitte jahtima, aga jahiga sõitma. TS Royalist on laeva nimi ning tegemist siis merekadettide õppelaevaga, n-ö nende lipulaevaga. Kell 10 peame kohal olema ja kell 16 saame kätte. Nende üksusest läheb 10 last. Õppuste programm on tihe – tuleb üle parda kukkunud mees jahile tagasi aidata ning usinamad saavad vist purjedega ka mässata. Alguses pidi laev Aberdeenis peatuma, aga nädala alguses tuli teade, et hoopis Peterheadi tuleb minna. Nii et homse päeva veedan siis ka seal. Sille juba teatas, et võin tema juures olla. Lubab sadu homseks ja ainult 6 kraadi sooja, aga nagu öeldakse – ilmast räägitakse õhtul. Sille just helistas – läheme teeme homme ca 20km ringi. 

Õhtul on mul veel 2 tundi tantsimist ka. Pühapäeval ma vist käin ainult kõrvade peal.

Järgmine nädal tuleb küll aga üks päev puhtana hoida, sest äripartner, kellega teeme koos loova sisuloome koolitusi, tuleb oma pruudiga Braemarisse. Kuna see on meile nii lähedal, siis oleks mõistlik kasutada juhust ning ka silmast silma kohtuda. Juunis tuleb meil temaga viienädalane koolitus, kus tema õpetab sisuloome struktuuri – ehk missugune on veenva postituse raamistik, mina aga aitan inimestel tõsta enesekindlust kirjutamise osas ning leida oma stiili. Ühegi raamistiku kopeerimisest pole kasu, kui sind ennast sealt välja ei paista. 

Ma juba eelmisel aastal täheldasin, kuidas varakevad kestab siin kaua. Ja varakevad on mu lemmikaastaaeg. Hakkab see umbes jaanuari lõpus ning praegu ka veel nartsissid õitsevad. Metsad paistavad veel läbi ning päevane temperatuur on ca 10 kraadi juures. Võililled võtavad vaikselt võimu ja rohi on roheline, kuid eilegi sadas rahet. 

Selle nädala kõige suurem uudis on see, et ma sain oma prillid kätte. Käisin enne sünnipäeva juba silmaarsti juures ning siis selgus, et kaugele vaatamiseks nt autoga sõites peaks prillid ees olema. Kolmapäeval käisin järel ja viisin prillid siis ka jalutuskäigule. Vaatasime koos päikeseloojangut, vahukommiroosasid pilvi ja hästi madalat mõõna. See, et sa näed võib tunduda nii enesestmõistetav, aga ei ole seda mitte. Tunne oli sama, mis 14 aastat tagasi, kui silmaopijärgsesse kontrolli sõites nägin trammi teises otsas oleva inimese pluusi mustrit. Ma olin selleks ajaks prille kandnud ligi 20 aastat!  

Siinne silmaarst ütles ka, et silmade tervis on väga hea, kuid nägemise halvenemise põhjus on see, et mu pisarad kuivavad väga kiiresti. Noh, mõnes mõttes ju hea uudis, onju. Ei mingit pikka vesistamist. Nutad oma nutu ära ja edasi minek. 

Laiemas plaanis suur uudis oli muidugi see, et üle nelja kuu tehti jälle kaubandus lahti, sh pubid, kohvikud, restoranid. Vahva oli eelmine nädalavahetus näha, kuidas muru niideti, välitoolid ja lauad pandi paika. Nt alkoholi siseruumides tarbida ei tohi, vaid kui tahad praegu pubis õlut juua, siis pead õues istuma. Esmaspäeva õhtul sadas mõnusat vihma, aga šotlased olid ikkagi pubis – kes teab, kaua neid lahti hoitakse.

Ma ise, ja Kutt ka, ootame rohkem seda, et saaks rõiva-ja jalatsipoodi minna. Kutil vaja kekasse uusi tosse (keskmiselt iga kahe kuu tagant uued) ning mulle uusi teksapükse. Samas, järtsus ka seista väga ei viitsi. Esmaspäeval mõned läksid kell 6 hommikul juba Primarki ukse taha, et ostelda saaks. Kolmapäeva pärastlõunalgi lookles poe ukse taga 20st inimesest saba. See liikus küll kiiresti, kuid veider oli vaadata. Aga arusaadav, kui 4 kuud on ainult esmatarbekaupade poed lahti olnud. Esmaspäeval ja teisipäeval on Kutil koolist vabad päevad, sest esmaspäeval on nn pangapüha (nädalavahetusel ju 1. mai) ja teisipäeval on õpetajad hõivatud. 

The post Elamise julgus appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ilmselgelt on muud asjad tähtsamad olnud. Irooniaga või ilma. Nii ongi. See blogi on hobi. Natuke selleks, et ise järge hoida. Natuke ka neile, kes kaugel. 

Õnneks, et ei ole ma end siiski töösse uputanud ning ka tervistega on kõik hästi. Olen endale lihtsalt seadnud rutiini, et nädalavahetused oleks võimalikult ekraanivabad. Nädala sees on aga tõesti töiseid tegemisi ja ka õppimisi sedavõrd palju olnud, et olen eelistanud raamatu lugemist siin kirjutamisele. Isegi Lood ja Maalid on väiksel pausil praegu. 6. maiks, mil möödub projekist aasta, on eesmärk siiski 100 lugu juurde kirjutada. Maalid on Üllelt olemas, nüüd on lihtsalt kättevõtmise asi, et luuletused kirjutada ja sisse lugeda. 

Kõige värskemad uudised on need, et koolivennad Marko ja Ranno avaldasid ka oma taskuhäälingu. Esimesel hooajal on 5 osa ning mul on au olla hooaja avakülaline. Järgmisel teisipäeval saab osa avalikuks ning see on kuulatav nii Spotify’st, Amazon Musicust kui ka Buzzsproutist. Eile avaldati proloog. Taskuhääling ise on inglisekeelne. 

Raamatu musta materjali panin ka kokku – sai 200 teksti, aga nüüd võtsin endale mõtlemisaega. Tean ju praeguseks, missugused on värvifotodega raamatu trükikulud. Ka siis, kui selle annaks välja siinne kirjastus, on 250 lehekülge maht, mis paneb mõtlema, kas ikka…. Teine asi on hind. Kahtlustan, et see on kindlasti üle £30 ehk sinna 35 euro kanti ning see on summa, mida paljud ei ole valmis raamatu eest maksma. Pigem ostavad kaks või kolm õhemat. Seega on variante, kuidas materjaliga edasi toimetada, mitu. Jah, ka kassett-tüüpi väljaanne on mõttes mõlkunud, kus nt 2 või 3 raamatut jagatuna kas teema või asukohtade kaupa. 

Samuti avastasin, et terve raamatu jagu on pilte ainult Aberdeenist. Sellega seoses on ka üks mõte, mille siinsetele niiditõmbajatele edastasin. Pöidlad pihku!

Ghostwriting ehk siis variautorlusega seonduvalt on kaks suurt projekti lõpule jõudmas. Tore on näha klientide näol elevust. Ühe suure projektiga ka alustasin, teistega tuleb järjekord paika panna. Hästi põnev on see, kuidas Eesti kliendid on mind leidnud. Reklaamiagentuur Must Muna kirjutas mulle, lisaks veel paar suurt brändi, kellega koostööd tegime. 

Jah, mul on oma hinnakiri paigas ning Eesti klientidele on hind võrreldes siinse turuga ca 25% soodsam. Jah, muidugi võiksin ka suuremat soodustust teha, kuid see tähendaks veelgi pikemaid ootejärjekordi. Asjad, mis võtavad 1-2 tundi, mahutan üldiselt käimasolevasse (või järgnevasse nädalasse), aga kui töömaht on 5-6 tundi või rohkem, siis peab arvestama, et alla 2 nädala ei mängi välja kuidagi. Raamatu kirjutamisel on kindlasti kuu-kaks vaja ette teada. Nagu üks mu koostööpartner ütles – kui tööd on nii palju, et järjekord on mitu kuud, oled hinnatõusuga hiljaks jäänud.  See koostööpartner, kes nii ütles, on Iain McMichael. Meie koostöö algas märtsis, kui saime aru, et täiendame üksteist tööalaselt. Tema loob selguse majja copywritingu struktuuri osas, minu poolt on loomingulisus, praktilised harjutused loovuse suurendamiseks, sisuliste seoste loomine jms. Märtsi lõpus oli meil esimene ühine koolitus, sel reedel on järjekorras teine ning suvekuudesse oleme kavandanud viienädalase programmi, mis katab nii loovuse kui ka struktuuri ja annab enesekindluse tekstiloomeks. 

Ma ei ole päris kindel, mida Eestis copywritingu all mõeldakse, aga siin on see kogu kirjalik sisuloome, olgu tegemist uudiskirjade, blogipostituste, sotsiaalmeedia või kodulehekülje tekstidega. Ehk et ei ole ainult reklaamtekstid. 

Siinne majandusaasta on 6. aprillist 5. aprillini. Minul saab sel neljapäeval aasta ettevõtjana tegutsemisest, aastane raamatupidamine on üle antud aastaaruande koostamiseks. Selle põhjal arvestatakse siis maksud jms. Tagantjärele tarkus on ainult see, et oleks võinud varem alustada,  mitte oodata aprilli lõpuni. Aga nii on. Alati võib ka mõelda, et numbrid oleks võinud suuremad-paremad olla. Teisalt jälle, kui kohalikega võrreldes tagasihoidlikumalt oma tegemistest räägin, siis inimesed arvavad, et võtan oma edusamme liiga enesestmõistetavalt. Et ma võtan oma rahvusvahelist klientuuri ensesesmõistetavalt ning ka oma panust sellesse. Ma ei oska seda kommenteerida. Ma lihtsalt teen seda, mis meeldib. Jah, mõnikord on tööpäevad liiga pikad, aga õnneks on kodused ja sõbrad, kes meenutavad vajadust aeg maha võtta. Laupäeviti on ka salsatrennid, piirangute tõttu pargis st saab veelgi värsket õhku. 

Huvitav on veel seelgi, et just viimastel kuudel on mitmed inimesed mulle kirjutanud ja tunnustanud, et Eestis ära läksin, sest nemad olid märganud, kuidas Eesti oli mulle väike. Võimalik, et nad ütlesid mulle juba seda siis, kui Eestis elasin. Kuigi erinevate ajavööndite vahel tegemiste sobitamine on paras nuputamine, sest ka unetunnid on vaja ära magada, kaalub võimalus suhelda ja õppida, töötada inimestega üle maailma selle kõik üle. Teisipäevad on tavaliselt megapikad. Selleks, et ühineda grupiga, mis kohtub Eesti aja järgi kell 6, ärkan ma kell 3.44, ja õhtuti on kirjutamiskoolitus, mis lõpeb kell 20. Kuna täna hakkab mul videokohtumine ühe kirjandusagendiga kell 22 meie aja järgi, otsustasin täna hommikul kauem magada – ärkasin 5.44.

Kutiga leppisime kokku, et ta esmaspäevast reedeni tuletab mulle meelde, et kell 17 on mu tööpäev läbi. Piinlikkusega tunnistan, et viimase kuu jooksul on olnud päris tihti 60, isegi 70tunniseid töönädalaid. Õnneks on töövabad nädalavahetused aidanud seda tasakaalustada. 

Rendiautoga oleme saanud linnast välja sõita ning avastada paiku, kuhu ühistranspordiga ei pääse. Ka möödunud sünnipäeva nädalavahetuse veetsime ringi uidates. Pildil oleme Burn O’Vati juures. Tegemist on vana jõesängina. Burn on eesti keelde tõlgituna oja, väike jõgi. Vat aga tähendab väravat, läbipääsu. Suured kaljumürakad moodustavad korraliku kõlakoja. Piltidelt pole üldse aru saada, kui võimas see kõik on. Umbes nagu Bullers of Buchani juures, mis on kah vana kaljukoobas, mille lagi on sisse kukkunud, ja mis nüüd nagu katla moodustab. 

Piirangud on siin leevenenud tasapisi märtsi algusest, mis ongi andnud võimaluse rohkem ringi rännata. Avastada metsi, mägesid ja lahesoppe, järvesid ja jõgesid. Eelmisest reedest tohib ka maakonnast välja minna st Šotimaa piires reisida. Majutusasutused tehakse alles 26ndast lahti, aga meie saime lõppeval nädalavahetusel ööbida Dufftownis, sest teen ühe sealse majutusasutusega koostööd – kirjutan nende koduleheküljele tekste ja blogipostitused, mida Cairngormi rahvuspargis vaadata. Rahvusvahelised lennud taastuvad 17. maist. 

Toitlustusasutused on enamasti kinni – ainult kaasamüük. Mingil määral lähevad need lahti ka 26. aprillist, aga nt siseruumides rühmatreeninguid enne 17. maid teha ei tohi. Nakatumise numbrid on Eestist väiksemad, aga rahvaarv 5x suurem.  

Kutt sai kooli tagasi eelmisest nädalast. St eelmised neli kuud oli koduõppel. See oli ränk. Kuigi eelmise kevadega võrreldes oli neil sel korral nt videotunde, siis mott oli üsna maas. Kuulsin, kuidas ta tunnistas (vist) inglise keele õpetajale, et päev otsa arvutis õppida on väga tüütu. Koolis peavad nad siseruumides näokatet kandma (koolist on antud ka mustad maskid), aga distantseerumise nõuet omavahel pole. Käte desinfitseerimine on kohustuslik nii koolimajja sisenemisel kui ka igasse klassiruumi sisenemisel. Ühtegi töövahendit kelleltki laenata ei tohi, seega kui sul pastakas koju jääb, siis on oma viga, leebelt öeldes. 

Nendel päevadel, kui on kehaline, võib kooli minna dressides, aga muidu ikka koolivorm: mustad püksid (mitte teksad), lips, must või tunmesinine kampsun, valge triiksärk, mustad jalanõud. Kuna nelja kuuga on ta praktiliselt kõikidest asjadest välja kasvanud, siis kooli minekuks riiete ja jalanõude leidmine oli paras pähkel, sest praegu on lahti ainult esmatarbekaupade poed st rõiva-ja jalanõude poed on ka kinni! 26. aprillil tehakse lahti. Nii et on kaks varianti – kas supermarketi rõivaosakond (umbes nagu Prismas, Selveris või Rimis on nt) või siis tellida internetist. Kõiki asju tuleb osta silma või mõõtude järgi. Ostsingi endale koju mõõdulindi, et olla kindel, kui suur see M, S või L ikkagi on. Kutiga oleme praeguseks ühepikkused ning minu jaksab ta ilusti sülle võtta ning paarkümmend meetrit ka süles (seljas rohkem) kanda.

Merekadettides käib ta ka edasi, naabrimees on õpetanud teda jalgratast parandama ning oma parima sõbraga käivad nad küll tõuksidega rulapargis trikitamas, küll ehitavad onni ja turnivad puude otsas. Inglise keeles räägib nii ladusalt, et kui siin ühel õhtul talle eesti keeles teksti dikteerisin, mida kirjutada, siis ta pani selle omas peas inglise keelde ja kirjutas inglise keeles. Nii olevat lihtsam. Kuna ta ikkagi tahab ametit õppida Eestis, siis leppisime kokku, et ta iga nädal kirjutab vanaemale kirja. Nii saab hoida eestikeelset kirjutamist ka alal. Kutt ootab ka, et raamatukogud uuesti lahti tehakse. Juba on nimekirjas 14 raamatut, mida laenutada. Loeb päevi 26. aprillini.

Koolist saan ma iga nädal kirjaliku kokkuvõtte nii üldise olukorra kohta, aga ka Kuti õppimise kohta – missugused kodutööd on millal vaja esitada jms. 

Aeg-ajalt küsib ta ka, et tahaks ise süüa teha. See video on pühapäevast, kus ta pannkooke tegi. 

“Sa ütled kohe uhkusega, et oled 40,” imestasid mõned. Muidugi! Ei näe põhjust elukogemust häbeneda. Ja nagu mu kirjutamisõpetaja Jamie Jauncey ütles, et paljudel naistel on 40ndad viljaka loometee käivitamise aeg. Eelmisel nädalal just panin kirja end ühele tema koolitusele, ja siis ta ütles ka, et “ma juba eelmisel aastal mõtlesin, et sa oled nagu loodusjõud liikumas oma eesmärgi poole!” Ootan väga, et saaks neile külla minna ja maailma asjade üle arutleda! 

Facebooki lõin ka oma nn testlugejate grupid, eestikeelse ja inglisekeelse eraldi. Testlugejad on nn tavalugejad, mitte toimetajad ega korrektorid. Kes kutset soovib, andke märku! Kirjutage sõnumitesse või saatke kiri. 

Sünnipäev oli tulvil toredaid sõnumeid, kõnesid, üllatusi ning looduses viibimist. Armsad postitused, palju sinilillepilte. Naabrid ja majaomanikud pidasid ka meeles. Üks headest sõpradest, koolitaja Anu Tähemaa saatis mulle audiofaili, mis on tore paroodia Vikerraadio igahommikustele õnnesoovidele. Mina lisasin sellele pildid sünnipäeva nädalavahetusest. Videot näeb SIIT 

Pildil olev järv on Loch Muick, kõndisime ümber selle, ja käisime ka ülal kose juures. Võimsad vaated. Kokku üle nelja tunni. Siis Pitlorchy ning Kuninganna vaade Trummondi järvele. Õhtuks Dufftowni. Sünnipäeva puhul ootas mind ööbimispaigas külmikus viskijäätis. Kohalik toodang. Siis sõitsime Balmorali, mis on inglise kuningapere suveresidents, aga mis aprillist juulini on avatud ka avalikkusele. Praegu muidugi mitte, aga 26. aprillist jälle. Meie tegime tiiru Balmorali metsades, vaatasime üle püramiidid – neid on sinna ehitatud nt mälestuseks, pulmade ja pulma-aastapäevade puhul. Kui laupäeval oli 14 kraadi sooja, siis pühapäeval ainult +6. Hea oli, et talvejoped kaasas! Esmaspäeval jälle 11 soojakraadi. Samas, kevad on kõvasti hilisem. Eelmisel aastal samal ajal toomingad õitsesid, nüüd on kased hiirekõrvul alles. 

Rendifirma tegi mulle ka toreda kingituse. Broneerisin Ford Fiesta (väikeauto), aga anti meile Peugeot 5008, mis on suur. Seitse inimest mahub sisse. Ökonoomne, ruumikas. Mõnus. Paar nädalat varem oli sama teema. Väikse auto asemel saime Peugeot 3008, ja no ma pole elus varem istunud autos, kus on juhiistmel massaaži funktsioon. Pikkadel autosõitudel imeline! 

Kui esmaspäeval rendiautot tagastasin, tuli bussipeatusest teist teed pidi koju, vaatasin mere poole voolavat Doni jõge ja mõtlesin, et mis siis nüüd teistmoodi on minu elus? Nüüd, kui olen 40. Ja andsin endale mõned lubadused. 1. jaanuaril ei anna ma uusaastalubadusi, vaid sean mõõdetavaid eesmärke, aga sünnipäeval, kui algab uus eluaasta, on küll hea enesele lubada midagi, mis on päriselt tähtis. Lasta minna sellel, mis mind tagasi hoiab ning hoida silme ees seda, mis hoogu annab. 

The post Ei mingeid vabandusi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.