Mis tuletab mulle meelde, et kui me siin paar nädalat tagasi Musta Koera randa jalutasime, siis ta otsustas seal Põhjamerd maitsa. Puristas tükk aega. Olla soolane olnud.

Sattusime mere äärde just siis, kui tõus hakkas. Päris põnev oli jälgida, kuidas vesi järjekindlalt lähemalt liikus ning lained omavahel kokku rullusid. Tol päeval me ei teinudki pikemat kõndimist. Lihtsalt istusime, nautisime ja olime. Rahus.

Ca nädala jagu tagasi aga otsustasime minna Tillydrone’i linnaosas asuvasse Poola poodi. Tundus lähemal kui need kesklinna omad ning ikka juhtub ju, et tahaks teinekord mannavahtu teha. Mannat siin n-ö tavapoodides ei müüda, sest kohalikud seda ei tarvita. Seega ainus variant ongi kas Kesk-ja Ida-Euroopa poed või hea juhuse korral leiab suurte supermarketite rahvusvaheliste toitude riiulitelt ka. Meil nii hästi pole läinud. Ilmselt pole osanud õigest kohast otsida.  Kui me alguses lootsime, et saame enda karumsivarusid täiendada, siis see pood oli ainult Poola kaupadele. Kutile ei meeldinud seal üldse. Nägin kohe, kuidas nägu läks pilve. Peale vee ei tahtnud ta sealt poest midagi. Veidi erksamaks läks siis, kui pelmeenide peale näitasin, aga nagu pärast välja tuli, siis need polnudki pelmeenid, vaid vareenikud. Söö ise, kui tahad. Ega rohkem pole sinna plaanis minna tõesti, sest poola keelt ma ei oska ja vene keel lonkab ka kaht jalga korraga.
Pigem siis juba kesklinna George’i tänavale, kus on mitu sarnast poodi, kuigi mannat ja üht-teist veel me sealt siiski ostsime. Jah, mannavahu tegime ära. Sügavkülmast vaarikaid mahla asemel. Tuli selline mõnus vaarikane. Kutt jahutas ja vahustas. Tuli mõnus kreemine. Sain kah kausikese, aga üldiselt oli tegemist lühikese realiseerimisajaga tootega. Vähem kui 24h läks suur kausitäis.

Ega me muidugi kahetse, et selle käigu ette võtsime. Saime vähemalt teada, millega tegemist ning nägime seda osa Aberdeenist, mida enne näinud pole. Ning veendusime taas tänulikkusega, kui hästi me otsustasime, et just selle maja valisime, mitte mõnd teist paika Aberdeenis. Meil on nii palju ilusaid parke ja rohelisi alasid vaid 15 minuti kaugusel kodust. Palju on avarust ning isegi kortermajad sulanduvad eramajade vahele hästi.
Kuidagi hea, kerge ja helge on olla. See nartsissiväljadega pilt on tehtud Seaton pargis, mis meie linnaosa ja Tillydrone’i ühendab või lahutab, võtke, kuidas soovite.
Seaton pargis nägime juba, kuidas politseinikud kannavad õues lühikeste käistega mundrit. Brrr. Mul oli tol õhtul veel talvejope seljas ja ei ütleks, et liiga palju riideid oleks seljas olnud.
Need nartsissiväljad on siin tõesti imelised. Nii palju erinevaid sorte – küll 10 sentimeetri kõrgustest mininartsissidest kuni suurte ja tugevate õitega, hästi lõhnavate isenditeni.
Ahjaa, kodulähedases Westfield pargis nägime päris kadakat kah! Ei olnud astelhernes, vaid täitsa kadakas.

Tillydrone’ist läbi jalutades ütles Kutt, et “kuidagi sünge, siin küll ei tahaks elada,” ning võttis käest kinni. Oli jah süngevõitu. Eks ma olin varem ka kuulnud, et kunagi oli see paik üsna metsik olnud, kuid nüüd nagu vähem. Iseenesest ei olnud ju linnaosale midagi ette heita – kortermajad ilusad korras, oli ka vanu maja. Osa kortermaju näisid suisa uued. Poed, haljasalad, laiad tänavad, aga ometi… Šotlasi olen õppinud juba n-ö näo järgi ära tundma ning seal linnaosas paistis neid võrdlemisi vähe olevat. Küll aga oli rohkelt keskeurooplasi.
Jah, prügi oli kah rohkesti. Treppidel ja ka haljasaladel. See vast kah suurendas seda süngust. Ühe koha peal jõe kõrgemal kaldal lendles suisa äädikakärbseid parvedena. Ma ei olegi veel pihta saanud, miks peaks siin prügi loodusesse viskama, sest prügivedu on selle linnamaksu sees. Nagu ka vesi ja kanalisatsioon, linna rendipindadel isegi haljastustööd sh muru niitmine suvel.

Hüljes Sammy, nagu teda nüüd kutsutakse.

Ma arvan, et tolle õhtu kõige nunnum hetk oli taaskohtumine hülgega. Sellesamaga, kes ca kuu aega tagasi puu otsas oli. Ikka Doni jõgi.
Me vaatasime teda tükk aega, tema meid. Olime seekord teisel kaldal ja üksteisele üsna lähedal. Mõnusalt sügas ennast vahepeal, jälgis, mis meie teeme.

Noored omavahel.

Kutt muidugi muretses ja pabistas, et äkki peaks loomakaitsjad kutsuma, kuid tõenäoliselt on spetsialistid juba olukorraga kursis, kuna kohalikest sotsiaalmeedia gruppidest ilmnes, et tegemist on Aberdeeni kõige enam pildistatud hülgega sel kevadel. Tundus üsna sedamoodi, et kui ta natuke end veeretaks, oleks plärtsuga vees. See, kuidas ta sellisele kõrgusele saab ronitud, on muidugi iseküsimus. Ma pole küll kindel, et mina kuivaks jääksin, kui nii kitsast tüve pidi nii pikka maad peaks ronima ainult end kätega edasi tõmmates. Hmm, mõtlesin just, kuidas loivamine sai praegu just uue tähenduse.
Ma arvan, et oma paarkümmend minutit küll jälgisime seda vaatemängu. Loomaaed just päris koju kätte ei tule, aga ega palju jalutada pole vaja, et hülgeid vaadata.
Üks hommik, kui Kutiga käisime päikesetõusu vaatamas, nägime kodule lähemal korraga nelja hüljest ujumas. Nad ikka seal Doni jõe suudmes asuval saarel peesitavad ja tegid hommikust suplust. Seega, hülgeid oleme sel aastal näinud. Nüüd peaks võtma jalutuskäigu ette paika, kus saab delfiinid ka ära vaadata. Seni oleme näinud üht ja üsna kaugelt, aga kuuldavasti on nad just praegu Aberdeenile üsna lähedal.
Ehk laupäeval võtame käigu ette. Väga sooja ilma tolleks päevaks just ei luba, esialgu vaid 8 kraadi, aga no näeme.

Mul on tegelikult veel üks põhjus, miks pole leidnud mahti blogi kirjutada. Hahaa, tahaks öelda, et pole nõudlust olnud, aga tegelikult on peagi üks üllatus ilmsiks saamas. Esialgu hoian veel põnevust. Need, kes teavad, need teavad. Teised saavad ilmselt uuel nädalal teada.
Kui teil oma ajaga midagi paremat teha pole, siis hoidke pöidlaid pihus, et mai lõpuks lennuliiklus taastunud on. Siis saame ette-ja tagantjärele ära süüa kõik sünnipäevatordid (mul on Paides oma tordivõlur) ja verivorstid kartulisalatiga (selle teen ise). Kutt tahab pelmeene, mul käivad neelud tädi Lea marineeritud kurkide järele.
Ja neid sünnipäevi, mida ette-ja tagantjärele pidada õnneks on. Proovisin siin kokku lugeda: kümne juures loobusin. Ühe laua plaanin ise ka katta, kus ja millal, sellest juba siis, kui asjad kindlamad.

The post Nagu niuhti! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Avastasin vahepeal, et olen teile “võlgu” selle suurepärase 14. märtsi kokkamisürituse, kus ma vabatahtlikuna osalesin. Ehk siis Kuti merekadettide laagri. Läinud laupäeval tehti ka kokandusajalugu, seega seekordne postitus on söögist.
Kuna mul endal selle suure söögitegemise kõrvalt polnud aega ühestki roast pilti teha, olemas on ainult see 15 min pausi ajal tehtud pilt külmikust, siis illustreerivaks materjaliks on toidupildid sellest, mis vahepeal olen kokku keeranud.
Nii et kellel nüüd kõht rämedalt tühi on, siis läheb sööb vahepeal või noh, eks te võite seda postitust ju ka võtta kui väikest inspiratsioonipostitust.

Minnes tagasi 14. märtsi juurde, siis 12. märtsi õhtul selgus, et poodides polnud kõiki vajalikke toiduaineid ning igaks juhuks tuli tekitada n-ö asendused. Tegelesime sellega koos teise, nn peakoka ülesannetes oleva vabatahtlikuga ca 22ni õhtul. Mul oli sõbratarist suisa kahju, sest ta pidi järgmisel hommikul kell 8 tööl olema 12tunnises haiglavahetuses.
Reede õhtul, kui poisid laagrisse viisin, tekkis reaalne võimalus ka kööki üle vaadata. See oli ca 20.30 paiku õhtul.
Ahjaa, Kolmapäeva õhtul küsisin orgunnijatelt, et millal ja kuhu võiks see nimekiri ilmuda, mida poisid peavad kaasa võtma. Meie senine info päädis vaid sellega, et tsiviilriietes st vormi pole vaja ning magavad voodites. Neljapäeva õhtuks olin saanud vastuse, et “arutame läbi ja anname varsti teada”. Varsti ei ole veel saabunud, lihtsalt nii ääremärkuse korras mainin ära.

Kodune kartulisalat.

Nüüd on meil suur kiire möödas ka. See, et tark ei torma, oli mulle muidugi jube kasulik. See tähendas seda, et kui Kuti ja ta Sõbraga kohale jõudsime, selgus, et mu sisetunne oli õige olnud ning magamiskotti ikkagi läks vaja. Seda meil muidugi polnud. Sõber lubas Kutile, et jagab, ma pigem mõtlesin sellele, kuidas pärast kodune pleed Kutini toimetada, sest reede õhtul kell 20 polnud mul kuskilt seda magamiskotti enam otsima minna. Andsin siis Sõbrannale teada, et tore on, pean pärast tagasi tulema barakkidesse, ta pakkus välja, et toob Kutile magamiskoti (neil oli veel üks varuks) ning siis saame koos köögi üle vaadata. Ideaalne. Paremat poleks osanud soovidagi. Kutt sai oma magamiskoti ja siis läks põnevaks. Esiteks selgus, et ikkagi on vormiriideid vaja ning meil tuleb need pärast ära tuua st mul tuleb need Kuti asjadest üles otsida. “Loodame, et need on puhtad,” märkisin endale mõttes.
Ühtlasi saime lõpuks teada, et lõunasöök on kell 12 ja õhtusöök 17.30.

Jasmiini riis ning kanakaste kurkumi, ingveri ja meega.

 Kui ma enne olin olnud suhtumisega, et “ähh, pole hullu midagi, ennegi 40 inimesele süüa teinud”, siis seda täisvarustuses kööki vaadates hakkas veidi kõhe. Meile küll Boss seletas, mida milleks kasutatud on, näitas ka oma kodust kaasa võetud köögikombaini, mida ta tutvustas “inseneeria tippsaavutusena” ning vaatasime üle toiduvarud. Noh, siin nägin esimest korda seda pilku sõbranna näos. Seda pilku, mis tekitas meile siseringi nalja, et “kui mitu inseneri läheb vaja selleks, et….”
Nimelt oli meil menüüs porgandi-koriandri supp, millel on 4 peamist koostisosa: porgand, maguskartul, sibul ja koriander. Koostisosadest olid olemas vaid 20 porgandit ja 2 sibulat.
Kuna selgus, et veel üht-teist oli meelest läinud osta (khm-khm, nimekiri koos kogustega oli tal olemas), siis me saime Sõbrannaga koos poodi minna. Kell oli selleks ajaks 21.30. Võtsime suuna ööpäev läbi avatud Tescosse ja letid olid tõesti hõredavõitu, kuid olulisemad asjad saime siiski ostetud. Nii, kiirelt kodust läbi, Kuti vorm, saapad kokku ning uuesti barakkidesse. Lõplikult koju jõudsin, siis oli kell peaaegu 23. Ma-ga-ma!
See oli esimene öö siin Šotimaa kodus, kus olin täiesti üksi. Veidi imelik oli. Samas olin selleks ajaks nii väsinud, et kustusin ilmselt enne kui pea patja puudutas. Hommikul kella 9.30ks olin kohal, pelgasin, et võime ajahätta jääda. Hommikusöögi järgne koristamine alles käis. Aitasin koristamist lõpetada ning kohe kui Sõbranna jõudis, hakkasime pihta.
Siis selgus, et mingeid asju on veel puudu. Sõbranna helistas Mehele ja saatis poodi. Meie ainult muigasime, sest no mida muud sa ikka teed. “Ma nägin öösel reaalselt õudukaid, et see lõpeb katastroofiga ning see, et meil on toiduaineid puudu, ei tõota head.” Ma sain tema murest aru. Meil oli kummakski toidukorraks, kus oli menüüs pasta, ca 700g makarone. Arvestades, et suur osa lapsi peale makaronide üldse mitte midagi ei söö, siis oli mure mõistetav.

Noad olid suured ja uhked ning kõik nürid! Lasin Sõbranna mehe toodud teritaja kohe käiku, sest eelnev sibula hakkimine meenutas pigem raiumist.
Meile oli öeldud, et kadetid kööki ilma täiskasvanud juhendajata tulla ei tohi, sest meil kummalgi pole õpetajakoolitust läbitud, samuti rõhutati hügieeni tähtsust – ühekordsed kilepõlled, mütsid, kummikindad isegi.
Seda hämmastavam oli, et vaid 2h pärast hommikusööki ning 1h enne planeeritavat lõunat, astus kööki sisse ports juhendajaid, kes siis võtsid võikude tegemiseks materjali. Okei, me oleme uued, kodukorrast ei tea midagi, kuid lasin sel ootamatu sisseastumisel keset salati jaoks kurgi hakkimist oma tähelepanu hajutada sedavõrd, et tegin midagi, mis Sõbranna ärevust veelgi suurendas – torkasin endale äsja teritatud noaga kätte. Klassika, ma tean. Ainult üks tasane “f..k”, ristis hambad ning tasane palve “mul on su abi vaja” sellal, kui pöidla ja sõrmedega haava kinni vajutasin. Mõtetes lasin kõikidel teadaolevatel vandesõnadel tulla, silmadega palusin Sõbrannalt vabandust. Muide, ta töötab kirurgia osakonnas õena, seega ma esmaabi kvaliteedi pärast ei muretsenud.
Külm vesi tõi kaasa kohutava kipituse, lasime verel veidi joosta, haav kuivaks ja kuna surve oli korralik, siis plaaster poleks päeva päästnud. Kätekuivatuspaberist tugev nn tampoon, ja hoidsin lihtsalt seda haaval peal. Serveerimise ajaks oli verejooks peatunud, saime plaastri peale panna. Lõunasöök maitses lastele ja n-ö tagasi toodud toitu oli taldrikutel väga vähe. See oli meile tõeline töövõit. Olime endaga väga rahul. Kusjuures suuremad kadetid pakkusid end veel appi nõusid ka pesema, seega oli meil mõnevõrra lihtsam.
Enne õhtusööki olin piisavalt “tark” ja toetasin selle käega vastu tugevat pinda, nii et sain uuesti

Kodune kook kirssidega

haava pesta, Sõbranna pindasid desinfitseerida ja mu kallal ilkuda, et “ma ei viitsinud rohkem teha midagi, seepärast torkisin end noaga.”
Selleks ajaks oli kaks kooki ka ahjus, välja võtmisega pidi Sõbranna hakkama saama. Lõhnas hästi. Nagu hiljem selgus, siis maitses ka. Koogid olid sarnased pildil olevaga: üks oli õuna-banaani, teine rosinate ja kuivatatud kirssidega. Rosinad, kaneel ja kübeke vaniljet oli minu isiklik heategevuslik panus kodust kaasa võetud mahetoodangust. Sõbranna rõõmuks lõikasin servad ära. Vahepeal sai piim külmikust otsa. Ning sink, sest lapsed olid lõunasöögi kõrvale ka usinalt võikusid teinud (loe, pannud kukli vahele juustu ja sinki). Sõbranna Mees sai veel korra poes käia, sest piima oli vaja juustukastme jaoks, mida makaronidele peale teha. Umbes 10 minutit pärast tema naasmist saime teada, et kaks last on haigestunud ning pühapäeva pärastlõunani kestma pidanud laager lõpeb laupäeva õhtul õhtusöögi järel. Õhtusöögini oli jäänud napp tunnike. Tegime kiire otsuse, et magustoit läheb kõik käiku. St meil oli ainult magustoidust 3 käiku: kook, jäätis ja puuviljasalat värsketest puuviljadest. Kui järts oli köögi uksest väljas juba enam kui 20 minutit, tulid instruktorid ka vaatama, kas neile ikka jätkub.
Tagasiside oli vägev: tegemist oli merekadettide laagri läbi aegade parima toiduga nii maitselt kui ka menüü osas. Toidujäätmeid oli vähe ning maitses lastele ja suurtele.

Kui tahaks kodus “kardulat ja sousti”, siis tuleb seda ka teha.

Samal ajal, kui meie serveerisime, tegeles Sõbranna mees nõudepesuga. Temata oleksime me vist kööki koristanud südaööni, aga tänu sellele, et ta võttis kohe nõudepesu enda hoolde, oli pool nõudest pestud selleks ajaks, kui magustoidu ring lõppes. Koristamise lõpetasime kella 20 paiku ja siis selgus, et kõik toiduasjad peavad köögist kaduma. Eks me olime seda kahtlustanud, kuid kuna info puudus, mida nad saavad barakkides kadettidele pakkuda või milline on üldse nende ülejääkide, täiesti puutumatu toidu tagastamise kord, ootasime Bossi ära. Boss ütles, et tehku me, mis tahame. Pakkisime siis auto toitu täis ning suurem osa läks Sõbranna pere kööki. Neil ka 5 inimest peres. Me Kutiga võtsima ka üht-teist, kuid kuna enamus olid n-ö kiiresti riknevad, siis olime realistlikud. Kella 21.30ks saime siis lõpuks ise ka süüa seda vägevat chilli con carnet, mille Sõbranna oli valmis teinud. Tõeliselt maitsev. Jah, me tähistasime seda edukat üritust klaasikesega. Okei, kahega. Kella 23.30ks jõudsime Kutiga koju.
Magama sain pärast südaööd, sest olin ühinenud oma mentori Kai juhendatava minapildi väljakutsega, ja tegin veel kiire, poole-leheküljelise kokkuvõtte.
Järgmine päev ma lihtsalt puhkasin. Kutt muidugi oli õnnetu laagri enneaegse katkestamise pärast. Samas oli ta suutnud seal juhendajatele muljet avaldada. Üks instruktor ütles talle, et “kohe, kui saad 13, panen su mehaanikute koolitusele kirja, ma luban sulle.” Kutil pidavat nutti olema.

Aune tehtud mustade ploomidega käsitööleib, Eesti suitsuvorst, Šoti või ning tädi Lea kurgid.

Eelmisel laupäeval aga tegi Kutt koduses mõttes ajalugu. Omal algatusel süüa. Keetis nuudleid ja küpsetas ahjus paneeritud kanafileed. Ei, kanafilee ei olnud eelküpsetatud, kuigi paneering oli peal. Tegi tomati-kurgi hapukoore-salatit ka kõrvale. Väga maitsev oli. Ise ta mässas seal, ma mässasin kirjatööga. 

Pärast käisime veel poes. Täiendasin varusid. Nüüd on külmik, sügavkülmik ja kapid täis, sest tegelikult käisime eile ka poes. Seitsmes poes, kui päris täpne olla. Hädasti oli vaja mune ja…..peldikupaberit. Ausalt. Meil oli ainult 3 rulli järel ning kuna teisipäeval tehtud ASDA toidupoe tellimuse esimene vaba aeg oli 30.märts, siis ma polnud päris kindel, kas me selle 3 rulliga välja tuleme. Lisaks oli ammu tekkinud huvi üle vaadata need nn ida-euroopa poed. Seda enam, et üks reklaamis end sinimustvalgega. Ega me midagi väga mõelda ei osanud, mis sealt leida võib, kui ehk siis “Eesti piima ja kodujuustu” nagu Kutt lootis.  Selgus, et peale Eesti lipu seal Euroopa toidu poes midagi eestipärast polnud, kuid lõunanaabrite valik oli üsna hea. Meil oli seal oma lemmikuid ka ning nii mõnigi asi tuli koju kaasa. Kokku käisime 3 sedalaadi poes ning need kõik asusid George’i tänaval, mis algab päris kesklinnast. Tundus, et seal piirkonnas on lõunapoolsematest riikidest ümberasunuid rohkemgi. 

Samal tänaval asunud Coopist saime kaks neljarullist pakki, seega olid meie varud oluliselt täienenud. Sainsburyst – peaaegu oleksime loobunud, sest see oli teisel pool teel ja kotid juba rasked – sain ka munad. Jess! Saab pannkooke teha. Ja praemuna. Mis me siis kokku ostsime? Kuigi pildil on ülekaalus maiustused, siis ausalt – me ostsime päris toitu ka. Ja plaastreid, sest need saavad ise ja väga ootamatult otsa. Pildil olevatest asjadest on mahlajook ja meekook otsas. Meekook on Eestis parem – sellel oli mingi vahukreem vahel.

Ida-Euroopa päritolu toit ja maiused. Saak kolmest poest.

Üldiselt ega lähiajal poodi minna plaanis ei ole tõesti. Läheme hoopis jalutama.  

The post Kaks laupäeva ning kaks ja pool kokka appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Eks Brexitist räägiti palju juba eelmisel aastal, sest see kuupäev on nii mitu korda edasi lükkunud, kuid üks julgustav aspekt oli Šotimaa enda sõnum, mida nad välja saatsid – Šotimaa on avatud. Üks esimesi videosid, mida nägin novembris, kui langetasin lõpliku otsuse tulla (enne ikka pendeldasin otsustamatuse tuules “tulen-ei tule, millal tulen-äkki ikka ei tule”), oli seesama, mis täna hommikul taas üles pandi. Nüüd vaatan neid liivaluiteid hoopis teise pilguga, kuigi 100% kindel pole, et need just Aberdeeni rannad on.

Pildike poe eest, 30.01.2020

Hommikul andsin väikse intervjuu ka Eestisse StarFMile, et kuidas Brexit mind mõjutab. See oli selline “Tere hommikust, Birgit, kas sa oleksid nõus?” “Jah, olen küll, aga mu hääl on nagu on.” Ja siis vähem kui 3 minutit hiljem olin ma juba eetris, jõudsin veidi vett juua ja nina korralikult tühjaks nuusata. Kedagi hoiatada küll ei jõudnud, isegi mitte Hr Kahemillist, kellest ka juttu oli.
Aga näe, ära kuuldi. Õde kirjutas pärast, et olen Staartõbine. Ei kujutanud tõesti ette, et see aklimatiseerumine sellisel moel just toimub. Eriti tingimustes, kus tõesti iga päev päike paistab. Eile ka – hommikul tuli sahmakas, siis klaaris taeva ära ja õhtul niisutas veel veidi. Praegu, kui meil on kell 14 pärastlõunal, on jälle juba mitu tundi päikeseline. Kohe, kui Amazoni kuller mulle need 3 asja ära toob, lähen õue. Ootan teda siin nagu lapsed jõuluvana või surijad hinge õnnistust.
Kutt paraneb, aga visalt. Palavikku pole, söögiisu vaikselt tekib, aga põhiline mure on see, et “emme, iiiiigav on”. Ma olen siis mõnikord öelnud, et väga hea, kui on igav. Ajuteadlased on ammu kindlaks teinud, et kui lapsel on vähemalt 30 minuti päevas igav, siis just see on aeg, kus tema aju areneb, tekib võimalus loovuseks. Jah, lollusteks ka muidugi, aga see on meie, kui täiskasvanute arusaam asjast, onju. Nende endi arvates oli neil lõbus. Või noh, vähemalt mitte igav.

Täna sain oma national insurance numbri kätte. Esialgu lubati, et hiljemalt 3. märtsiks, aga tuli juba vähem kui kuu ajaga. Ma ei oskagi võrdlust Eestiga tuua, sest see pole isikukood, aga see pole ka haigekassa number (mida Eestis ka enam kasutusel pole). Aga seda numbrit on vaja siis, kui tööle lähen, see tuleb esitada tööandjale ning siis lähevad riigimaksud selle pealt. Jah, see annab ka õiguse hüvitisteks, aga nagu ma teada olen saanud, siis nt lastetoetustega ongi nii, et neid saad täpselt selle aja, kui oled tööl. Ehk siis osa hüvitisi laieneb välismaalastele ainult siis, kui käid tööl. Mis on ka õige, kui meenutan juhtumit, kui käisin ise seda taotlemas ning 25-aastase naisega, kel oli väike (ehk silma järgi 8-10 kuud) laps vankris, oli kaasas tema ema – saabunud riiki päev varem, nagu tütar intervjuu käigus mainis. Seda numbrit on vaja juhul, kui soovid

• riigis töötada, 
• oma ettevõtte asutada, 
• UK’st mingeid maksusoodustusi vms saada, 
• oled sellise inimese elukaaslane või 
• soovid taotleda õppelaenu. 

Välistada muidugi ei saa, aga küsimusi tekitas küll, kui naine, kes ei saanud ka väga lihtsatest küsimustest aru, mida intervjueerija küsis (tütar tõlkis), teatas täie veendumusega, et tuli siia riiki tööle. Samas, võib-olla juba töötabki, ja see töökoht oli tal juba enne olemas, sest kohalik abi tütre näol olemas. Päris tegevuseta ma muidugi ei istu, sest järgmiselgi nädalal on üks ühepäevane koolitus, mille saan pärast CV-sse lisada ning kaks veebipõhist koolitusprogrammi on praegu pooleli.

Samal ajal mõteln, et kui palju vastab tõele see soovitus, et CV-s peaks ülikoolihariduse juures välja tooma ka n-ö lisaeriala ja teised olulisemad ained ning tavalise dokumendiformaadi asemel peaks kasutama fäänsimat blanketti (olemas n-ö tasuta näidised veebis) ning selle siis pdfi panema, et oleks ka visuaalselt haarav. Mõned personaliotsingu ettevõtted väidavad, et CV vaatamise aeg on vaid 7 sekundit, osa väidab, et isegi vaid 2 sekundit. Jap. Se-kun-dit. See tähendab, et teise leheküljeni ei jõua mitte kummalgi juhul.
Teisalt on jälle soovitused ka üsna vastukäivad: osa ütleb, et haridus peaks olema esimene, teised jälle, et tegelikud oskused ja saavutused on olulisemad. Ühed rõhutavad, et kasutada tuleb kindlaid sõnu, sest personalijuhid lasevad CV läbi n-ö spetsiaalsest programmist, kuhu nad on kirjutanud märksõnad ja siis see programm teeb esimese valiku ja kui sa ei kasuta õiget keelt, pannaksegi CV kõrvale, kuigi võid oskustelt olla kahe parima seas. Teised jälle, et loomingulistel töökohtadel on väga oluline eristuda ning trafaretseid väljendeid tuleks vältida.
Selle info sees on üsna lihtne pea kaotada ja paanikasse sattuda, aga ma olen praegu otsustanud, et kõige tähtsam on selle aklimatiseerumise ning nende kõrvalnähtudega ühele poole saada ning taastada 100% aju ja organismi hapnikuga varustatus. Praegu on see tagatud vaid kolmandiku osas, ehk suur osa hingamisest käib naha kaudu. Minu lähedasteks sõpradeks on saanud ingver, kaneel, mesi, nelk, vanilje ja kirsid. Ja mineraalvesi. Ja inhalaatori-aparaat. Minu voodikaaslaseks aga salvrätikupakk.
Nunnu on muidugi see, et ma olen oma praeguse keskmisest madalama tämbri eest saanud ka paar komplimenti. Kutt arvas, et mul on praegu palju ilusam hääl ning paar inimest (jätame nimed enda teada praegu) arvas, et see hääl on seksikas.
Mulle väga meeldib poes käies lihtsalt vaadata, mis asju üldse müüakse. Õpin kohalikku kaubandust tundma- seda võib ju ka nii võtta, onju. Siin on teile väike valik asjadest, mis võiksid vabalt olla ka nn valentinipäevakingitused. Kusjuures osa neist ongi sealt väljapanekust. Kas saate ikka aru, mis piltidel on?

The post Staartõbise viimane postitus Euroopa Liidust 😂 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Lehekülg õpivihikust

Öeldakse, et kohanemine võtab kolm kuud. Kindlasti, sest ma olen näinud ju vaid väga väikest osa Aberdeenist ja veel väiksemat Šotimaast. Ma tean üht-teist juba kohalikest kommetest-tavadest ja ka sõnadest, aga nii palju on veel õppida. Näiteks seda, et tänaval ei ole ilus suu lahti maju vaadata. Kui siis ainult nii, et naeratades on huuled paokil. See vanalinn on ikka uskumatu arhitektuuriga. Ma ei tea arhitektiks olemisest mitte midagi, aga kuidas mulle meeldib vaadata neid detaile, mõelda, kuidas on need majad kõik tehtud. Siiralt imetleda ja vaimustuda kellegi loomingust. 
Kõige suuremad avastused ongi seotud olnud iseendaga. Ja siin on kindlasti kohalikel tavadel, eelkõige inimeste mõttemaailmal suur roll. Nii paljud senised mõtte-ja käitumismustrid on uppi lennanud ja kindlasti lendab neid veel. See on olnud tohutult vabastav. Nagu oleksin rannapall, mis on aastaid kapis kilekotis olnud ning nüüd on lõpuks ometi täis puhutud ja saan nautida tuule, päikese ja merevahust mängu.

Ilm on see, mille üle kohalikud ise ka nalja heidavad, et siin pole mingi ime, kui saad 4 aastaaega ühe päeva jooksul sõltumata sellest, mis kalendrikuu väljas on, ning vihmane ja tuuline ilm on nii tavaline, et enamasti seda isegi ei kiruta. Samas on nüüd mitmelt poolt jälle jõudnud info minuni, et see kirdenurk on ennegi kuivem ja kargem olnud. Eks see vast sõltub tuule suundadest kah, aga tõesti – lääne ja lõuna poolt sajud võtab
Cairngormi rahvuspark oma mägedega endale, ja meie oleme saanud kuu aega järjest iga päev päikest nautida. Sadanud on ikka, tänagi hakkas 16 paiku sadama, aga selline pidev hallus nagu Eesti on praegu nautida saanud, on meist mööda läinud. Eks Lääne-Šotimaa räägib võib-olla teist juttu ja veidi sisemaalegi minnes kuuleb midagi muud. Kuigi  – täna hommikul kell 10 olid siin ka veel lombid jääs. Seega jõudis see karge õhk Aberdeeni ka. ❆Suusakeskused said korraliku lumelisa, seda oli sotsiaalmeedias piltidelt näha.

Eile käis jälle kuller – proovisin esimest korda toidupoest neti teel osta. Kui tellimus üle £40, siis kojutoomise tasu pole. Kõik oli isegi lihtsam kui arvasin ja kohale toodi juba järgmisel päeval. Miks ma seda kasutan – sest isegi siis, kui seljakottidega oleme toidupoes käinud, siis kui 2 inimest on päeval kodus ning teed ikkagi sooja toitu, tuleb tassida koju ka asju, mis varem olid keldrist võtta. Ja need kaaluvad päris palju. Eestis käies ei mõelnud eriti poes käies sellele, et peaks käe otsas tassima. Hr Kahemilline ja Kutt hoolitsesid selle eest, et rasked poekotid autosse ja sealt tuppa jõuaksid.
Enamasti läksid asjad ise külmikusse ka. Sel korral tassis ka ASDA kuller asjad kööki ja aitas kastidest välja tõsta. Eelnevalt saadetud SMSiga anti teada, et kulleri nimi on Jonathan. Eks ma küsisin paar rumalat küsimust ka. “Kas ma tõstan asjad kohe välja ja annan need uhked kastid teile kohe tagasi?” “Jah, teised on nii teinud tõesti,” vastas ta viisakalt.

Tee Danestone, taamal mäed

Siin olen saanud ikka mitu raksu seljakotis asju tuua. Nii tänagi, sest unustasin neti teel osteldes tellida marineeritud kurke ja meie kodu-Coopis neid ei olnud.
Nende marineeritud kurkidega on ka ikka lahe lugu: on kohti, kus pickles tähendabki marineeritud kurke. Siin on pickles laiem nimetus, mis hõlmab ka marinaadi salateid (mingi sibula-tomatiplöks nt), oliive, küüslauku jms. Marineeritud kurgid on gherkins.
Täna tõin neid kartulisalati jaoks 3 purki koju.

 Parempoolne ei maitsenud üldse – selline hapukas maitse oli, vasakpoolsed olid liiga äädikased minu ja Kuti maitse jaoks. Seega meie mõlema heakskiit kuulus keskmisele
Eile, kui tänast päeva mõtetes paika sättisin, arvasin end kesklinna minevat – see hakkab vaikselt selgeks saama, kuid hommikul vaatasin Google Mapsist lähedalasuvaid toidupoode ja kuidagi ei olnud tahtmist rahvarohkesse kohta minna. Teadsin, et üks bussidest läheb Danestone’i linnaossa Tesconi välja. Mõeldud-tehtud. Avastame uut linnaosa. Tundus ka selline roheline piirkond ning jätkuvalt Doni jõe ääres.
Bussijuht oli hästi lahke – kui maha läksin, siis juhatas, et minge sealt ristmikust paremale ja siis 2 minuti pärast olete kohal. Nii oligi. Täitsa suur Tesco oli, ja eraldi oli ka Ida-Euroopa toiduriiulid, nii lihatoodete, juustude, aga ka nt konserveeritud toidu osas. Samamoodi nagu nad toovad välja eraldi Briti, Šoti, Itaalia või India päritolu köögikunsti.
Isegi maisikepikesi leidsin.
Jah, kartulisalat tuli megahea. Aga ma kahtlustan, et selle realiseerimisaeg on lühike st ülehomseni ei seisa. Lihtsalt saab otsa enne.
Kui eile kartulisalati materjali keetsin, siis ühel hetkel avastasin, et kolmest munast on ainult 2 alles. ”Mis sellega juhtus?” küsisin Kutilt. “Ära sõin.” “Terve muna?” “Jah, külmana oli päris hea,” vastas ta rõõmsa näoga.
Mu laps on kas ikka veel väga haige või hakkab ta lõpuks ometi muna sööma. Või mõlemat, sest kuigi köha ja nohu annavad tasapisi järele, ei ole päris köha-ja lörisemisvaba ööd veel olnud. Ja kui seal üleval see paukumine on, siis kõlab see nii, nagu keegi klopiks vaipu.
Minu hämming Kuti munasöömisest tulenes sellest, et varem ta sõi isegi praemunast harva ainult munavalget ja väääga pika hambaga.

Nagu oled linnas ja pole ka. Vasakul suur-suur park, paremal esialgu eramajad, taamal korterelamute piirkond.

Okei, omletti sõi, aga siis pidi seal midagi tahedamat ka sees olema. Keedumuna  – lihtsalt nii, et koorib ära ja sööb nagu õuna, pole ta mitte kunagi söönud. Ei maitse ja ma pole sundinud. Meeles on kunagisest ajakirjanikuajast lasteallergoloog M. Laaniste ütlus, et paljud väiksed lapsed ei söö muna ega kala, ja kuigi need on kasulikud, siis ei tohiks sundida, sest ilmselt nende organism ei suuda sealt midagi omastada ja see võib neile vaevusi tekitada. Kalaga oli nii, et kõigepealt hakkas talle maitsema räim tomatis, siis hakkas lõhet sööma ja suvel proovis Hr Kahemillise juures isegi suitsuahvenat. Ja nüüd siis – keedumuna. 

Homme pean minema kindlasti kohalikku panka ATMi juurde, sest kaasa võetud sularaha on otsas. Seda on vaja läinud nt garaažis käiva õunamahla-ja munatädi jaoks, Kutile kooli Accord kaardile (et ta saaks koolilõunat osta), taksos jpm. Reede varahommikul tuleb jälle õunamahla-ja munatädi (võimalik, et on ka onu, aga FB’s ma suhtlen naisterahvaga). Eelmise korra taara jätame talle sinna ja siis ta toob meile uue koguse asemele. Eelmisel korral ostsin prooviks kaks pudelit (pindised) õunamahla. Need haihtusid vähem kui 12 tunniga. Ma ei saanud isegi maitsta. Sel korral ostsin terve kasti (20 pudelit), loodan, et äkki tuleb nädal aega välja ja saan ka klaasikese.

Üldiselt saab siin igal pool kaardiga maksta, jah isegi ühistranspordis, aga eks ikka läheb aeg-ajalt sularaha vaja. Taksot tellides küsitakse, et kas soovite sulas või kaardiga maksta. Ma vist seda mainisin, et kui Bennachie otsa ronima läksime, siis seal metsa sees olid ka kaardimakseterminaliga parkimisautomaadid. Pigem on see, et paberrahaga pole sul muffigi teha, müntidega saad maksta bussis ja parkimisautomaadis, ostukeskuses pildiputkas endast pilte teha jms.

Pangakaardi viipemaksega on nii, et sõltuvalt poest/kohvikust võib, aga ei pruugi deebetkaardil viipamine toimida. Summa, mille eest viibates maksta saab, on kuni £30.

⚘Täna nägin siis siin ka lumikellukesi naabrite aias õitsemas. Eile, kui aknaid pesin, oli päikese käes ja tuulevarjus soe ning avastasin, et läbi killustiku kasvab rohi ning naabrite aiast tulevatel väätidel on rohelised lehed küljes. Leidsin aia tagumisest nurgast kaks potti, kus oli muld sees. Tõstsin need päikese kätte sooja. Järgmine kord, kui auto rendime, siis toome endale ämbriga rukkililled ka kasvama. See, et nartsisse niimoodi ilma veeta hoides müükase, nägin ma ka esimest korda.

The post Öine vaibakloppimine ja sularahakriis appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kuti (sic!) juurde astus noormees, kes oli küll täiskasvanu, kuid vanuse järgi ehk 20, mitte palju rohkem, ja hakkas temaga rääkima. Ma olin kohe kõrval, sest Kutt tõmbus kaitsesse. Talle ei meeldi, kui tänaval võõrad inimesed juurde astuvad ja küsimusi esitavad. Algul siis see noormees (kaelakaardil oli küll temast umbes 40 aastat vanem ja habemega mees, aga me kõik teame olukordi, kus oled alles õpilane ja kannad kolleegi “tööluba”, sest enda oma alles tegemisel) tänas, et me teda ei ignoreerinud nagu enamik teeb ja siis läks jutt huvitavaks. Ta küsis, kuskohast me pärit oleme. “Eesti, kas see on päriselt ka riik?” oli ta imestunud.
Ma siis selgitasin, kus Eesti asub. “Oo, siis me oleme naabrid. Mina olen Poolast.” Selle aja peale ma juba kahtlustasin, arvestades aktsenti. Ma arvasin, et päris naabrid ikka pole, Leedu ja Läti on vahel. “Üks Kesk-Euroopa kõik,” lõi ta käega ning hakkas rääkima sellest, et neil selline heategevusorganisatsioon, kes kogub leeprahaigete jaoks raha. Näitas bukletti, kus peal olid numbrid, et 10 000 inimest aastas haigestub Šotimaal ning lapsed surevad, sest ei avastata piisavalt vara, aga enne piinlevad, kaotavad nägemise ja invaliidistuvad. Jah, leepra ehk pidalitõbi. Pildid ka juures nagu vanasti raamatutes nähtud. Minul hakkas kohe sisemine alarm helisema. Ma tean hästi, et osa nn uinunud haigusi on hakanud tagasi tulema ja neid osata diagnoosida. Kutil olid kunagi sarlakid ja teda vaatasid erinevad arstid kahe nädala jooksul, aga keegi ei osanud pakkuda, et tegemist võiks olla sarlakitega. Ei tuldud selle pealegi, et analüüsid võtta. Seega, ma otseselt kohe ei välistanud, et leeprat enam ei ole, küll aga olid ääretult kahtlased need numbrid ja visuaal.
Teadsin, et Eestiski on haigusega, mida pole ammu esinenud, aga kui see oleks nii hull, siis oleks ju Eestis ka sellest kuulda midagi. Šotimaa ja siinne tervishoiusüsteem tundub ikka oluliselt arenenum kui meil. Seega keeldusin viisakalt raha andmast ning ütlesin ka üsna otsekoheselt, et ma ei jäta oma andmeid kuskile enne, kui olen selle kohta ise lähemalt uurinud. Nad soovitasid mulle oma organisatsiooni kodulehte, mille aadress oli samuti bukletil. Neid buklette nad ei jaganud (olevat ainult üksikud järel) ja selle pildistamise peale ma lihtsalt ei tulnud. Kutile seletasin ka kohe ära, mis värk on, sest tema sai nii palju aru, et lapsed surevad.
Kui ta kuulis, et tegemist on pettusega, tahtis ta otsa ringi keerata ja öelda, et see on alatu. Läksime siiski bussile ja lubasin, et uurin netist järele ja annan talle ka tegelikku infot. Mis ma seni olen teada saanud. Väidetavalt Eestis oli viimane diagnoos 2011. Šotimaal on olnud ka 2014 kaks juhtumit, kuid enamasti on see haigus kaasa toodud Aasia või Aafrika riikidest, sest seal on seda tõesti palju. Haiguse avastamise teeb raskeks see, et peiteperiood on pikk ning esmatasandi meditsiin ajab selle segi ekseemi või teiste levinumate nahahaigustega. Jah, nakkav on see tõesti, samas suri viimati inimene Šotimaal pidalitõppe 18.sajandil. Alates sellest ajast on olnud see ravimitega kontrolli all hoitav. Kes tahab, guugeldab ise rohkem infot välja.
Ma ei tea, võib-olla see organisatsioon oli õige asja eest väljas ning vaene Poola poiss oli asjadest valesti aru saanud, aga sel viisil, kuidas seda meile serveeriti, oli see ikka väga kahtlane. Kahtlane on tundunud see ka riiklikus tervishoiusüsteemis töötavatele šotlastele, kellega sellest rääkinud olen. Lisaks asjaolu, et neid annetusi koguti pimedas, laupäeva õhtul, kui suur osa linnas liikujatest on peomeeleolus. Ning et esimesena läheneti lapsele. Okei, Euroopa geograafia oleks tal ka võinud parem olla.

Nüüd aga tähelepanu kõik moegurmaanid ja nende rahakotid! Meeste kampsunite ja t-särkidel on moes  ümar kaelus, hästi palju on tugevaid, mehelikke värve. Seega nööpidega kardiganid ja V-kaelusega särgid-kampsunid võite selleks hooajaks alumisse sahtlisse peita. Vaba aja jalanõudel domineerib valge tald. Te teate ise täpsemalt, kui kiiresti mood üle Põhja-ja Läänemere kohale jõuab, aga see on see, mida me poes nägime.
Naisteosakonnas viskasin kiirpilgu jalatsitele ja aksessuaaridele. Jalanõud, nii pidulikumad kui ka vaba aja jalanõud on läikivad. Kuldkingakeste asemel võid osta endale suisa kuldsed saapad. Ja need kõrvarõngad vasakpoolsel pildil. Tehke omad järeldused.
Mis temaatilistesse väljapanekutesse puutub, siis 14. veebruar on ikka igal pool nähtav. Kaardikesed, šokolaadid. Ja ükskord kuulsin klienti küsimas, et kas neil lihavõtte-teemalisi asju ka juba müügil on. Oli küll. Suur reede on 6.aprill, kes veel pole kalendrist järele vaadanud.

Pildil oleva laua, lisaks veel ühe kirjutuslaua endale ning 2 tooli tellisin eile kohalikust mööblipoeketist, mis reklaamib end võimalusega, et kaup tuuakse kohale samal päeval. See laud toodigi, aga oma kirjutuslaua ja 2 tooli saan neljapäeval. Oma kirjutuslauaga oleks olnud variant ka saada teisipäeval, aga mõtlesin, et kui ma juba kullerit ootama pean, siis pigem tulgu nad ühel päeval. Kusjuures asjad tulevad erinevatest poodidest, sest kõike kolme asja ühest poest ja samal päeval kojutoomisega mul saada ei õnnestunud. Nimelt on neil osa kaupa vaid sellist, mida nad kohale ei toimeta. Kusjuures mõnest poest toovad kohale, teisest mitte. Kokku on neil vist siinkandis kümmekond poodi. Hinnatase? Neli asja sain ca 250 euro eest. Jah, kohaletoomine on selle hinna sees. Mis mulle siin väga meeldib, on siinne SMS-teenindus. Olgu tegemist takso või nüüd kulleriga, ja sama oli ju ka autoabiga. “Teie tellimus on vastu võetud, arvatav kulleri saabumise aeg on vahemikus…” Järgmine SMS saabus, kui tellimus oli komplekteeritud. Kolmas SMS oli eriti nunnu: “Teie kaup peaks saabuma 3 minuti jooksul. Kulleri nimi on Ryan, kui soovite temaga suhelda.” 

Selle SMSi ajal parkis auto end juba maja ette ja mina lõpetasin telefonikõne ja hüüdsin Kuti alumisele korrusele. 

Kui alguses oli lootus, et äkki on neil mingi pisike komplekt kruvikaid ka kaasas, siis ei olnud. Koputasin üle-ukse naabrite uksele ja laenasin 2 kruvikeerajat. Kutt oli nii kade – tahtis ise kõik kruvid kinni keerata.

Kui viimaseid detaile panime, siis selgus, et kaks esimest väikest tahvlit olime pannud niipalju valepidi, et kruviaugud olid üleval, aga kuna see konstruktsiooni tugevuse osas rolli ei mänginud, siis me ei hakanud kõike uuesti lahti võtma ja jäi nii. Nüüd on vähemalt kindel koht õpiasjade jaoks.

The post Kahtlane kohtumine pimedas ja teised moeröögatused appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Suur osa Kuti kooliteest kulgeb sellisel haljasalal.

Siin tasuta koolilõunaid pole. Soe lõunasöök maksab 3-4 naela ja see raha tuleb siis lapsele kaasa anda, kus nad automaadis selle söökla-kohviku kaardile panevad. Kui mõelda, et väike paus on ka 10 paiku, ja 2 naela seal mingite snäkkide peale laiaks lüüa ei ole mingi probleem, siis pidasime Kutiga veidi aru ja hommikuse pausi ajaks võtab ta kodust üht-teist kaasa. Ma küll mõtlesin, et ta sööb tasapisi ära kõik need naabrite ja majaomaniku toodud küpsised, aga ta otsustas tervislikumate snäkkide kasuks: käiku lähevad Eestist kaasa võetud maherosinad, banaanilaastud ja gojid. Jah, sellest poest ostetud, kus ma Hr Kahemillisele pistaatsiaid, mangosid ja hapukirsse tellisin.

Muidugi tegin ka väikese tiiru ümbruskonnas, sel korral oli see ca 4 miili ehk 6 km. Käisin samas ASDA poes, kuhu majaomanik meid esimesel õhtul viis, sest see pood on Kuti kooli lähedal ning seal on automaat, kus me saame endast portreefotod teha.
Tegemist siis supermarketiga, kus ca 50% on toidule ja 50% muudele kaupadele. On raamatuid, DVDsid, CDsid, aga ka telerid, riided, jalanõud, potid-pannid jms.
Vaatasin üle, ehk leian Kutile musta sviiter-tüüpi kerge kampsiku, mis kooli eelistuste kohaselt peaks olema must, aga võib olla ka tume, kuid tema suurusele küll miskit polnud. See-eest üllatas meeste bokserite valik.
Mis silma jäi? Värvid on moes. Ei mingit 50 erinevat tooni hall-metallik-diisel-tüüpi hõlste.
Toiduosakonnas on mitu riiulitevahet pühendatud igasugustele snäkkidele. Okei, puu-ja köögiviljavalik on ka väga rikkalik, hästi palju on erinevaid valmis salateid sh toorsalateid.
Kes soodsaid oste nillib ja midagi kohe tahab ära süüa, siis iga kaubagrupi juures on ka nn söö-täna-ära lett, kus on tooted 50% või isegi rohkem alla hinnatud, eesmärgiga vähendada toidu raiskamist.
Õhtul kuulsin siis ka koolimuljeid. Õnneliku näoga laps tuli koolist ning kui ta heade soovidega kaardi avastas, siis oli kalli sama tugev, kui hommikul. Tore on teada, et mu lapsel on koolis juba vähemalt üks Sõber ning et tüdrukutele meeldivad tema juuksed, st soeng ja värv (mida on küll vähe järel) ka. Aitäh, Age! 

Siin Kutt koolis käibki. Koolil on ka oma ujula.

Nagu arvata oli, sai Kutt hakkama. Julges abi küsida ning koos Sõbraga tegid ära ka inglise keele kodutöö. Sõber on šotlane, nagu ma aru sain. Saabki kohalikku hääldust ja kombeid otsesest allikast. Ka Kutile öeldi, et ta on praegu ainus eestlane koolis. Esmaspäeviti ja reedeti on tal ujumine, mille üle on tal endal ka hea meel, prantsuse keele tunni muljeid kuulen homme. Matemaatikas õpivad nad praegu midagi, mida Kutt varem õppinud pole, aga õpikut mulle ei näidatud, ajaloo ja inglise keele kodutööd küll. Informaatikas teevad nad Google Drive’i jutukest.
“Meil on väga tore klass, seal on päris toredaid poisse, kes teevad lahedaid asju,” ütles ta veel nüüd õhtulgi. Inglise keele õpetaja meeldib talle ka, sest teeb nalja ja on meesterahvas.
Ahjaa, hommikul tõmmatud tõlke-äppidest ei olnud kasu, sest kooli WiFisse lapsed ei saa. Seega – palus ta lihtsalt õpetajatel seletada uuesti ja aeglasemalt. Ma olen nii uhke, et ta end ületada suutis! Ütlesin seda talle, aga ütlen teile ka.
Õhtul saime õppetunni, et suure tuule ja vihmaga ei tohi irvakil akent omapead jätta – see võib aknalaual olevatele paberist asjade tervisele halvasti mõjuda. Mis seal ikka, õnneks oli Eestist võimas föön kaasa võetud ning veetsin ca 15 minutit fööniga tuba küttes.
Aga nagu siinkandis on kombeks öelda – eksimine on ainus võimalus õppida. Liigselt ei tohi vigadele mõelda, vaid neid tuleb võtta kui kogemust ja minna edasi.

P.S Naabrid ja majaomanikud elavad ka meile täiega kaasa. On hästi-hästi abivalmid ja küsisid samuti Kuti koolipäeva kohta. Majaomanikud on plaanis nädalavahetusel sööma kutsuda, aga Rachelile ja tema perele võiks vist koogi küpsetada?

The post 😈Ei midagi kriminaalset: rahapesu ja verine esimene koolipäev appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.