Minul on olnud mitu koolitust, ja olen ka ise teadmisi jaganud, seega on kooliaasta – tõsi, meile siin väikse hilinemisega – on täiega alanud. Seega on ehk mõistetav, kuidas vahepeal kindlaks kujunenud rütm, kus kirjutasin igal pühapäeval uue postituse, läks jälle veidi nihkesse. 

Eelmine pühapäev võtsin osa 7-tunnisest sotsiaalmeedia kursusest, kus oli põhjalikult vaatluse all sotsiaalmeedia tervikuna. Usina iseõppijana olid paljud asjad tuttavad, kuid minulgi sai 10 lk märkmeid, lisaks pildistasin vähemalt samapalju slaide üles. Seda muide julgustati tegema. 

1. FB ja IG omapära ehk milliseid postitusi kumbki kanal eelistab 
2. Twitteri võimalused: koguda infot, aga ka kuidas säutsumised raha teenima panna. 
3. LinkedIn ja selle uuendused/kiiksud/nipid. Muu hulgas sain teada, mis on minu LinkedIni sotsiaalne müügiindeks ja kuidas see mõjutab minu postituste ulatust. 
4. Mis peaks olema sotsiaalmeedia eesmärk turunduskanalina laiemalt? 
5. Lisaks uusi ideid sotsiaalmeedia sisuloomeks, loo jutustamiseks ja ristpostitusteks. 

Sel pühapäeval võtan osa veebis toimuvast pulmamessist, mis keskendub peigmeestele – ja õpetan kõne kirjutamist, sh vastan peigmeeste küsimustele. Tegemist on kolmandaga, mida AC Weddings&Events korraldab ning seda kantakse ka Facebookis otse üle. 

2. septembril annan aga poolteise tunnise koolituse sellest, kuidas “uue normaalsuse” tingimustes ehk virtuaalsetele ärikohtumistele/messidele koostada esitlus või promovideo, alustades sisu läbi mõtlemisest kuni teostuseni. Eesmärk on, et vabavaraga ja võimalikult lihtsate vahenditega inimene ise selle tehtud saaks. Septembrisse jääb veel kaks veebikoolitust, aga need on kinnises grupis. Samuti on ees kaks rahvusvahelist podcasti salvestust. 

Kutt on siin ka kõvasti Canvaga tutvust teinud ja need logod, kaanepildid, kollaažid jms, mis ta kokku

paneb, on päris muljetavaldavad. Mulle meeldib väga tema värvikasutus. Tal on julgust ja ka oskust neid värve omavahel sobitada. Juuresolev on üks tagasihoidlikumatest, aga seal on ta on julgelt ka neooni kombineerinud, samuti katsetab videote ja animatsioonidega. Kutil on plaan oma ettevõte luua, seega olen julgustanud harjutama ja katsetama eri võimalusi, sest näha on – kõigil ei ole aega ega viitsimist mässata sotsiaalmeedia postituste ilusa kujundamisega, samas on see ikkagi oluline, et inimesed tahaks seda jagada… 

Teisipäeval, kui õmblused ära võeti, sai laps ka üle kahe nädala taas mere äärde. Avastasin, et pilte ma tollest korrast ei teinud. Nautisime kahekesi olemise võimalust, sest tänavad ja rajad olid inimtühjad. Mina nosisin ka põldmarju (jeee, ned on lõpuks valmis), Kutt sai paar hilist vaarikat. Põldmarjad ei ole tema maitse.

Piltide kohta veel niipalju, et sättisin siinsele turule (eelkõige) mõeldes üles oma pildipanga. Igal pildil on kasutamise hind juures. Eriti ränka vaeva ja aega nende üles laadimine ei võta, ja on ütlemata tore, kui sellest sissetulekuallikas kujuneb. Selge on see, et kui ma neid arvutis hoian, siis nad seda kindlasti ei tee.

Pühapäeva õhtusse jäi veel ka üks nn avatud mikrofoni üritus, kus kirjanikud ja luuletajad tõesti üle maailma lugesid oma loomingut. Ma lugesin 3 lugu oma raamatust sh Vargamäe loo eestikeelsena, ja läks vägagi peale. Panin end juba järgmisele ka kirja, vist oli 9. septembril, kui õigesti mäletan. 

Lõpetuseks üks lõbus pilt Balmedie rannast, kus on hiiiiiglaslikud liivaluited. Nii kõrguselt, pikkuselt, pindalalt. Ma saan aru nüüd küll, miks Balmedie rand Šotimaal kuulus on ja miks Donald Trump ühe oma golfiväljakutest just sinnakanti sättis. Pildil on ka üks ilmatuma vahva naine, Zara, kelle elust ja valikutest võiks kirjutada mitu raamatut. Oluline on aga see, et vaid £50 pani ta püsti ettevõtte, omades kaubamärki Love Rara, mis on praeguseks noppinud rohkesti ettevõtlusauhindu ning mis on tuntud üle Šotimaa. 

The post Tagasi kooli! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

1. Kohtuda nendega, kes mind ootavad. 
2. Jagada lugusid. 
3. Kallistada kalleid. 
4. Vedeleda rohul ja vahtida pilvi. 
5. Külastada vabaõhuüritust või mõnda kontserti. 
6. Nautida mere ääres päikeseloojangut. 
7. Sõita esimest korda elus Elroni rongiga. 
8. Istuda õhtupäikeses Piusa liivadel. 
9. Ennast merevette kasta (järvevette võib-olla ka). 
10. Naerda, pisarateni, korduvalt. 
11. Saunas käia. 
12. Süüa kirssidest (mitte murelid) isu täis. 
13. Süüa mustikaid ja metsmaasikaid (peost). 
14. Teha parima sõbrantsiga mõned kokteilid. 
15. Süüa Sämmi grillis sealset lõhet. 
16. Süüa tädi Lea marineeritud kurke suitsuvorstiga mustal leival. 
17. Süüa kodust kartulisalatit. 
18. Süüa värsket kartulit ise korjatud kukeseente kastmega. 
19. Süüa koduseid vahvleid. 
20. Süüa pehmet masinajäätist.  

Jah, mõningaid asju saan siin endale ise ka teha, näiteks värsket kartulit kukeseenekastmega, aga limiteeritud transpordivõimaluste tõttu pole veel juhust olnud. Seevastu nt hapusid kirsse kui selliseid siin mina pole müügil näinud. Mõtlen praegu, et kas 5kg kastist piisab mulle (turult saab paberredeliga kiiresti korjatud) või jääb väheks.
Mere ääres saan ma siin nautida päikesetõusu, aga loojub ta mägede taha. Küllap ma jõuan sinna poole saart ka, kus ta Atlandi ookeani kukub, aga vahelduseks vaatame Läänemerd.
Merevette ma kastsin ennast eile ise ka. Kolm korda. Oli karastav, ja kindlasti mitte üle 16 kraadi. Väljas oli küll soe, telo näitas 22 kraadi, aga päikese käes tundus soojem.
Ujumiseks ilmselt seda päris nimetada ei saa, kuigi 10 tõmmet ujusin iga kord küll enne, kui põlve vastu liiva ära kraapisin jälle. Käisime eile nimelt taas mere ääres, võtsime päikesevanne ja mina käisin vees ka. Kutt ehitas liivast tunneleid.
Mingi hetk tuul pööras ja kus siis hakkas liiva lennutama. Kolm korda vahetasime asukohta, aga ikkagi saime seda peenikest liiva nahal tunda. See on päris valus, kui see suure tuulehooga tuleb, imepisikesed terad, nagu teravad nõelad nahal.

Aberdeeni liivaluited ja rand.

Koju jõudes oli siis aimata ka, et saime veidi päikest kah. Triibud on mõlemad peal, aga ei midagi hullu. Vaharit peale ja tõmbab kenasti tagasi.
Olen avastanud, et mulle meeldib rannas raamatut lugeda. IFFi raamatu lugesin läbi, ja Marek Sadama “Tulbid ja bonsai” on samuti rannas loetud. Ega seal rannas muud teha pole ka, sest moblalevi on suht kehva. Vaevu üks nõrk pulgake.

Kutt kärutas mulle jätsi välja.

Eestisse tulekust rääkides, siis olen püüdnud logistika tekitada nii, et võimalikult vähe oleks sõitmist
ja sinna sõitmise sisse mahuks võimalikult palju kohtumisi. Arvestades, et plaani on võetud lisaks Tallinnale märkimisväärne osa Järvamaast, aga ka Viljandi, Pärnu, Raplamaa, Tartu, Võru-ja Setomaa, siis läheb põnevaks. Ahjaa, Mohni on ka kavas jõuda. Lisaks enda logistikale on ju ka vaja Kuti logistika välja mõelda.

Raamatuesitlustest on praegu kindlalt paigas kolm. Läbirääkimised käivad ka Paide ja Tartuga, aga kuupäevad-kohad-kellaajad selguvad hiljemalt algava töönädala lõpuks.
28.07. kell 20 Müüsleris Saare seltsi hobusetallis
31.07. kell 6 hommikul Vargamäel
31.07. kell 16 Tallinnas, Kalamajas, A.Krautmani terviseakadeemias.

Kõik sündmused on tasuta, ja kõigil, kel raamat juba olemas, saavad soovi korral sinna pühenduse ja autogrammi. Kel raamatut pole, siis oleme ca 150 hoidnud just nende esitluste tarvis, seega võtke kaasa sularaha. Raamatu hind on 12 eurot, kui ostad 5 raamatut korraga, on tükihind 10 eurot.

Sel nädalal panin veel siin 2 raamatut posti. Üks läheb Šoti kirjanike ühenduse presidendile, teine NESLIBi loojale ja tegevjuhile. Lisaks kirjutasin ja salvestasin videosse luuletuse, mille kirjutasin kohalikule heategevusorganisatsioonile MISS, kes toetab katkenud rasedusega peresid. Septembrisse sai kirja veel esinemist/koolitust, seega tagasi tulles tuleb hakata neid ette valmistama.

Uue töönädala plaan on igal juhul enam-vähem paigas. Eks väikseid asju tuleb juurde, aga üldiselt näib kõik klappivat. Tulge siis jutuõhtutele! Elu on ju näidanud, et isegi lennukid ei sõida alati.
Kohtumiseni juba Eestis!

The post Ma ei teagi, mis nüüd saab😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Lõppev nädal läheb meie kahe jaoks küll ajalukku. Meil on kahepeale kokku kolm asja, mida oleme kaua oodanud, kusjuures vaid üks neist kolmest on ühine.
Alustan Kutist.
Tema lõppeva nädala tähtsündmused on seotud jalgratta remondiga. Ikka sellesamaga, mille majaomanik talle sebis, aga kus käikudel mingi jubin oli katki nii, et see mitmekäiguline tuli ümber teha ühekäiguliseks, aga selleks polnud tööriistu ei temal, ammugi meil, aga ka mitte nn üleukse naabritel.
Nädala sees leidis ta aga ühise keele teispoolt üleaedsetega, kel olid kuuris vajalikud tööriistad olemas ja nii nad siis teisipäeval ja kolmapäeval putitasid seal kahekesi. Kutt oli nii õnnelik mulle oma küünarnukkideni õliseid käsi näidates. Ei, ma ei tea, miks ja kuidas need nii õliseks said, aga mulle tundub, et ta aitas sellele ise kõvasti kaasa. Üks õhtu olid igal juhul põsed ja nina ka hallitriibulised. “Emme, ma kallistaks sind, aga see vist ei meeldiks sulle!” ütles ta mulle ukselt, endal nägu õitsemas.
Praegugi oli ta naabrimehe juures ja miskit keti pingutit on vaja, see jubin maksab ca 8 naela. Naabrimees tellib ära, ju ma siis pärast arveldan. Kutt küpsetas ise koogi ka. Minu osa piirdus sellega, et ostsin koogipulbri, juhendit luges ja ajas näpuga järge ise, ma aitasin veenduda, et on ka seest ära küpsenud.

Ühine kauaoodatud asi on see, et me ikkagi otsustasime Eestisse külla tulla. Kodu on siin, ja koju tuleme tagasi, aga üha tiheneva graafikuga 9 päeva saame Eestis veeta. Otsustasime tulla vaatamata sellele, et praeguse seisuga peaksime tagasi tulles 14 päeva kodus istuma. Ja siis peab kodus istuma. Ei poodi, ei kodu-ümbrusele jalutuskäigule. Trahvid on liiga suured selleks, et riskida. Loodame, et see poliitiline olukord leebub lähema 2-3 nädalaga ja Kutt saab ikka õigel ajal kooli minna. Ta 13.08 peab minema paariks tunniks, kus siis uusi olusid selgitatakse, aga kooliaasta hakkab 17ndast augustist. Kui ei, eks siis õpib veel paar päeva kodus.

Iska Birnie Photography

Jah, nende päevade sisse mahuvad ka raamatuesitlused ja kohtumised lugejatega. Kui kuupäevad ja kohad kindlad, siis annan teada. Paide kuupäev selgub pärast 22. juulit, teised peaks oluliselt varem paika saama. Esitlustel jagan kindlasti ka Šotimaa muljeid ja vastan sellekohastele küsimustele, ja jagan ära kõik lubatud autogrammid raamatutesse. Kel veel pole, siis oleme ca 150 raamatut hoidnud ka justnimelt nende kohtumiste tarvis.
Ütlen kohe ära, et saartele seekord ei jõua oma tuuriga, sest tarvis on ka lihtsalt varbad vees ligunemise või saunalaval vestutamise aega võtta. Ideaalis võiks olla mõni suveüritus või lemmikartistide kontsert ka kuskil.

Kolmas kauaoodatud asi oli siis see, et sel nädalal avaldati ajakirja Scottish PEN uus number. Nagu ma varem maininud olen, on tegemist rahvusvahelise ajakirjaga, milles avaldatakse välismaal elavate šotlaste ja Šotimaal elavate välismaalaste töid. Ajakiri ilmub 2x aastas ning sel korral oli teema “Kannatlikkus”. Eks ma ju teadsin, et mu lugu ilmub seal, aga näha oma kirjatööd neljal leheküljel sh 2 lk eestikeelset teksti rahvusvahelises ajakirjas, see on midagi, milleks ma isegi ei osanud valmis olla. Ehk siis lugu ilmus nii eesti kui ka inglise keeles. Lugeda saab siit: lk 22-23 on eestikeelne ja 24-25 inglisekeelne versioon. Mul pole õrna aimugi, kas ja kui palju nad inglisekeelset versiooni toimetasid. Pole jõudnud näpuga järge ajada. Ega ma otsest kinnitust ei saanud, kas nad enne mõne eestlase töid avaldanud on, samas suurt vahet ei ole ka – mulle endale tundub see väga suure saavutusena, et eestikeelne lugu avaldatakse rahvusvahelises ajakirjas.

Päikesetõusu ajal Doni jõesuudmes. 12.07.2020

Boonusena saab kirjutada lõppevasse nädalasse ka selle, et meile siin hästi palju abiks ja toeks olnud Sille käis meil külas (jaa, lõpuks ometi on lubatud, ka siseruumidesse külla minna) ning eile kohtusin Lee’ga, kes on mu raamatu siinne toimetaja-korrektor. Tuli välja, et kuigi ta on aastaid toimetaja ja korrektoritööd teinud, on see esimene raamat, kus ka tema nimi sees. Istusime siis kaks tundi mere ääres, ajasime naistejutte ja vaatasime, kuidas poisid omavahel veepiiril müttavad. Tema poeg on Kutist aasta noorem, klappisid küll.

Paar esinemist broneerisin ka endale juba augusti ja septembrisse ära. Raamatu nn kõne on ka valmis kirjutatud ja Jamie Jauncey kiitis selle täiuslikuks, seega…

Ahjaa, selle kollaste marjade mõistatuse lahendasime ka ära. Selle eestikeelne nimetus on kaunis vaarikas. Maitseb pigem nagu valge sõstar, väliselt on ta muraka moodi läikiv, aga noppides nagu vaarikas. Kohalikud teevad likööri ja marmelaadi. Plaanis on korjama minna. Maitsesin ära. Olen elus. Kutt maitses ka. On ka elus. Inglise keeles on see salmonberry, ja nime sai selle järgi, et söödi kunagi koos lõhega. Ei ole kohalik taim, vaid Põhja-Ameerikast sisse toodud, laiemalt levinud just Šotimaa põhjaosas ja saartel. Põldmarju on siin ka mee-lee-tult. Seega – ilmselgelt saan oma isu neist täis süüa.

Lõpetuseks on üks peegelduse-pilt tänasest hommikust. Meil läks mõlemal Kutiga öösel poole nelja paiku uni ära ja siis ma küsisin, et “kuule, kas läheme päikesetõusu vaatama”, ja ta oli nõus. Õige otsus, sest ma mõtlesin, et sellised hetked nagu täna on ainult imalates filmides või kirjanduslikud liialdused raamatutes. Me tõepoolest nägime vähemalt 10pealist delfiinide parve peegelsiledal Põhjamerel päikesetõusu poole sulpsamas. Neid oli palja silmaga ilusti näha, aga mu Samsungi kaamera oli nende jaoks liiga lahja. Järgmine suurem investeering on korraliku objektiiviga kaamera. Kuna oli ka tõusuaeg, siis tavaliselt Doni jõekaldal peesitavad hülged olid vees mängimas ning see etteaste, mida nad korraldasid, oli super. Ujusid neljakesi ringi, sulpsasid ja sulistasid vees. Kutiga oleme korduvalt mõtisklenud, et üks asi on lugeda tõusude, mõõnade, hüljeste ja delfiinide kohta, aga see, et meil on võimalus neid oma silmaga näha, see on imeline.

The post Kolm kauaoodatud asja appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Minu suureks rõõmuks on ka tagasiside raamatule just selline, nagu mu sisetunne ütles. Hetkel, kui inimesed nägid olemasoleva raamatu pilti, saabusid tellimused ja kasvas ka hooandjate arv.
Praegu, kui seda postitust kirjutan, on eesmärgist puudu napp 100 eurot ja mõned tunnid veel toetamiseks aega. Kes 2. juuni kuupäeva sees seda postitust loevad, ja soovivad ettevõtmist toetada, siis seda saab teha SIIN. Palun vali endale sobiv summa ja auhinnavahemik. See ei pea olema see number, mis on loetelus, võid valida enda lemmiknumbri, on see 3, 16 või hoopis 21.
Otsustasin eile õhtul saata igale toetajale ka väikse lisaüllatuse!
Nagu seal kirjas on – toetust kasutan kirjastuskulude katmiseks. Mis raamatu esialgsesse tiraaži puutub, siis Hooandja on ka praeguseks ainus 100% kindel võimalus raamat endale saada, sest kuigi arvestasime esitluste jaoks 150 raamatut, siis praegune kogemus on – inimesed ostavad neid 5- ja 25 kaupa. Jah, mõtleme juba lisatiraaži peale, aga selle eelduseks ongi see, et saame esimese tiraaži kulud kaetud. Suur osa on olemas, koera sabaots on ainult jäänud. Pöial pihku. 

Suurtesse raamatupoodidesse esimesest tiraažist miskit ei jõuagi, küll aga saab seda juba praegu osta A.H. Tammsaare muuseumist Vargamäelt, samuti Lahemaa Looduskooli kaudu ning lähipäevil ka Armastusest Inspireerituna e-poest.
Esitlustega on nii, et praeguse seisuga lükkuvad need, kus soovitakse minu isiklikku kohalolu, juulikuusse. Eeldusel, et lennuliiklus taastub ja Suurbritanniast saabunutel kohustusliku karantiininõue maha võetakse. Veel kõvemini pöial pihku. 
Mul on varbad ka kronksus, et selles dokumendikastis, mis koos muu Eestist tuleva asjade laadungi ja raamatutega tuleb (oi, selle orgunn oli logistiline ime), oleks ka minu ID-kaardi koodid, sest kiire otsinguga Tallinnast neid ei leidnud. Kui ma alguses arvasin, et noh, mis seal ikka – jalutan konsulaati ja saan uued kaardid, siis tutkit brat, praegu. Eesti konsul Aberdeenis oli küll kiire vastama ja väga abivalmis, aga üleriigiliste ja rahvusvaheliste piirangute ees on ka tema võimetu.
Üldiselt sain teada, et mul on suisa 3 suurepärast varianti oma blokeeritud ID-kaardi probleem lahendada.
1) Tellin uue ID-kaardi – see võtab 6 nädalat.
2) Lendan Londonisse, kus asub Eesti saatkond, ja mulle väljastatakse uued koodid. Õnneks saan lennupiletid krediitkaardiga osta, küsimus on ainult, kas see kvalifitseerub “hädavajaliku reisimise” alla ning ilmselgelt peaksin lapse kaasa võtma, sest 12-aastane päev otsa üksi kodus olla ei tohi. Lennugraafikuga pole veel kursis.
3) Lendan Eestisse ja taotlen neid PPA-st. Jah. Päriselt sain ka sellise soovituse PPA telefonile helistades.

Ma eelistan kõigest hingest seda varianti, et need koodid on selles dokumendikastis ning ma saan suurepärase PUKi abil oma kaardi lukust lahti. Sest noh – Eesti kontol raha on, aga ligi ei pääse. Vaata ja imetle palju tahad, aga ülekandeid teha ei saa. Digiallkirjastada dokumente ka ei saa. Mobiil-IDd ka teha ei saa, sest seal läheb ju ka PIN-2 vaja. Nii et, palun – äkki aitate pöidlaid hoida?

Seekordse postituse lõpetan tänusõnadega. Mu ema on kogu selle protsessi juures näidanud end küljest, mida ma ei olnud varem märganud. Ütlesin talle eile, et kui Venna on valge juut, siis tema on helesinine araablane. Ma olen meeletult tänulik talle selle töö eest, mis ta info jagamisel on teinud. Kuigi – ka tema oli üllatunud, kui raamatu avas. Nii piltide kui ka sisu osas.

Suur tänu ka Järva Teatajale, raadio Elmarile ja Star FMile, kes on aidanud sõnumit inimesteni viia. Loomulikult kõigile toetajatele Hooandjas, raamatu tellinutele ja info jagajatele. Ning neile, kes on julgenud tagasisidet avalikult jagada.

Ma lähen nüüd istun akna alla ja ootan seda autot. Küll ta ükspäev ikka tuleb ja siis saan mina ka raamatut hoida. Ma luban, et teen otseülekande sellest.

The post Nüüd võiks mõneks ajaks pöidlad pihku panna✊ appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Raamatu esi-ja tagakaas

No on ju nii – ma lihtsalt pidin!

Tegelikult hakkavad need juba ära õitsema

Teine asi, mille pärast näpud kirjutama sügelesid, oli asjaolu, et me lükkasime jälle ühe asja siin käima. Kui veel Eestis elasin ja toimetasin, siis osalesin oma mentori, Kai Oja, 5:30 hommikuklubis ja oi-oi, millise energialaksu sealt saab. Siinne ajavahe tähendanuks ärkamist hiljemalt 3:23, et pooleks kaamera ette saada. Noh, laupäeval ja ka täna hommikul ma seda harrastasin. Tõusta ei olnud raske, aga kell 14 päeval kippusid silmad kinni vajuma. Eriti täna, kui eile läks kaanega ca 22ni ja siis hoidis veel adrekas üleval, sest meil oli Aberdeeni naisettevõtjate esimene ühine hommikuklubi. Ma viskasin eile hommikul FB gruppi üsna eestlaslikul viisil küsimuse, et kas on sellist “kellaviieklubi” või kui tõesti ei ole (ma olin üsna kindel, et on, lihtsalt kujutlesin end ukse taha kraapima, et sisse lubataks), kas oleks huvilisi. Mul oli raske üksi järjepidevalt kell 5 ülles tõusta. Kui magasin kauem, siis jäid osa asju tegemata ja kuidagi närvilisem oli ka. Olin vägagi õppinud seda hommikust õppimist hindama, kuid õhtuti kella 22ni põnevaid asju tehes (sh raamatu kujundust) andsin liiga tihti kiusatusele järele hommikul kauem magada.
Lühidalt öeldes, käisin iseendale närvidele ja otsisin õigustust õige raja peale tagasi kalpsata.
Täna hommikul oli meid 3. Homseks vist veel 2 juures. Nii-nii äge lihtsalt. Üks osalistest võtab enda peale väikse füüsilise virgutuse, teine teeb juhendatud meditatsiooni, mina panin kondikava paika, mis tundus sobivat. Teeme tänulikkuse ja vastaskäega kirjutamise harjutusi ka.

Laupäevase tõusmise preemiaks tegin endale pärast hommikuklubi jalutuskäigu päiksetõusu vaatama. Otsustage ise, kas tasus ära.

Päikesetõus Aberdeenis 2.05.2020

Ahjaaa, ja siis oli eile veel üks pommuudis. Minu enese jaoks ka. Aga läheb see sinna kategooriasse, et millest mõtled, selle enda ellu kutsud. Nii nagu oma ettevõttega – Eestis punnisin vastu, et “ma ei tahaaaa, pole vaja.” Siin tegin ära. Täna hommikul oli raamatupidamiskoolitus. Huh, siinne maksusüsteem on nii nunnult mitmeastmeline, et pärdik pea kohal saab korralikult taldrikuid taguda. Samas, mingi esmane ettekujutus on siiski tekkinud. Pean veel nt guugledama, et kuidas ma iseenda eest hakkan sotsiaalmaksu maksma.
Eelmisel nädalal oli väike videokõne Silviga, kes ütles, et see raamat on alles algus, tulevad filmistsenaariumid ja filmid. Ma jälle: “Filmistsenaariumit küll ei taha, see pole minu teema.” Noh, nüüd ma siis istun ja vaatan eilse videokõne märkmetele ning 17ndale maile kui tähtajale otsa. Esmalt lugu ja siis stsenaarium. Ettevõtmise taga on Kaks Eesti Habemikku  Londonis ehk TEB Creative. 50% kursavend ja 50% koolivend ehk Marko ja Ranno. Kaks ja pool tundi videokõnet oli vägaväga produktiivne. Suur tänu usalduse eest!

Kui mõte uitab, uidake siis siia. Umbes selline võiks olla selle sildi tähendus.

Eks te tehke sellest oma järeldused, kas ja kui palju mõtteviis mõjutab. Mina olen küll aru saanud, et sõltumata valdkonnast (isiklik elu, töö) on suhtumine ja mõtteviis palju kindlamad edu garantiid kui aastatepikkune kogemus ja ränk rügamine. Olgu need minu enda või kellegi teise kogemused, jõuan analüüsiga ikka punkti, et kui millestki pidevalt rääkida, siis see ühel või teisel moel ellu jõuab ka.

Homme on jälle väga tore päev. Esiteks on meie naiste hommikuklubi teine kohtumine, meid vist on isegi rohkem kui täna hommikul oli. Päeval on mul aga telefonikõne Jamie Jauncey’ga kelle karjäär on nii mõneski mõttes mulle tohutult inspireeriv. Pöidlad pihku!
Kutist on vähe juttu olnud? Ta on leebelt öeldes koolivälistes asjades väheaktiivne olnud. Nüüd on nutitelefon kindlas kohas mõneks ajaks ja äkki on siis teda vähe tihedamini allkorrusel ja õues näha.

The post Ma lihtsalt pidin! 😇 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Meil endil on ka täna põhjust jälle kooki teha, sest 4 kuud tagasi saabusime oma 2 kohvri ja seljakotiga siia. See eneseusk on hakanud vaikselt tulemusi näitama. Eks ole meid ju varemgi tunnustatud, kuid kuidagi ei võtnud seda tõsiselt. Ikka oli hea meel kuulda, kuid hinges oli nagu kahtlus, et “ta on lihtsalt viisakas/lohutav.” Nüüd on pigem nii, et isegi, kui midagi öeldakse lihtsalt seepärast, et ollakse viisakas või lohutav, siis see tuletab meelde, et tegelikult ju ongi nii. Et tegelikult see kõik ongi see, mida ma usun end olevat ja saavutavat. See, et 95% tulemustest sõltub enda mõtteviisist, on ju kogu aeg elus paika pidanud – ega ma muidu poleks ka saavutusi. Ja ma ei räägi ainult töö-alastest saavutustest, vaid ka isiklikus elus vastu võetud otsustest või otsustamatusest.

Raamatuga on seis nüüd nii, et tegemist on siis horisontaalse, B5 formaadis raamatuga, millel on 84 lehekülge ja mille paksus on ca 1 cm. Kõvade kaantega, nagu ma (vist) juba mainisin. Tiraažiks jäi ikkagi 700. Poolehoidjad usuvad, et sinna võib mõne kuu pärast ühe nulli otsa kirjutada, aga miks mitte ka kaks, kui mõelda, et levitan seda ka Šotimaal.
Ma olen tõesti väga elevil. Olen ka mõelnud, kuidas see sundkodustamine tegelikult aitas sellele kaasa. Sellest, et ma 40 tundi nädalas rügamise kõrvalt raamatut kirjutada ei jõua, sain ma juba veebruaris aru, kui Avatud Ülikoolis ilukirjanduse kursust tegin. See, et raamatu kokku panemine samuti ajamahukas on, tuli mulle muidugi üllatusena. Kujutasin tõesti, et kuna materjal on ju olemas, siis päevaga panen kokku ja teise päevaga teen Hooandja materjalid. Jah, võite naerda.
Nüüd on raamat küljendatud, kujundatud, jäänud on vaid esi-ja tagakaas, kuid nagu kirjastajaga rääkisime, siis pärast pühi läheb raamat trükikotta, mis tähendab, et mai lõpuks on see kindlasti valmis.
Oleme juba arutanud ka esitlusvõimalusi, aga kus ja kuidas, eks see selgub mai keskpaigas.
Hooandjale saatsin ka materjalid esmaspäeval ära ja ma väga loodan, et hiljemalt pärast pühi saab see ka nende lehele üles. Eks jagan seda kindlasti ka oma Facebookis. Kui teil endil pole võimalik rahaliselt toetada, lihtsalt jagage infot. Väike õrritaja ka raamatust.

Lehekülg raamatust #õnnelikteekond #becominghappy

Kui nüüd keegi peaks ettevõtte või asutusepõhiselt ja n-ö väljaspool Hooandjat soovima minu raamatu välja andmist toetada või suuremat kogust tellida (nt alates 10 raamatut), siis  – JAH, see on võimalik. Kirjutage, kas mulle siia lehele, e-kiri, sõnum Facebooki või helistage ja annan täpsemad juhised. 

Oma ettevõttega Word Accord andsin sel nädalal juba esimese videokoolituse. Teemaks oli, et millised on erinevused n-ö päris esinemisel ja video-esinemisel (nt Zoomis). Erialased teadmised ülikoolist ja kogemused ajakirjanikuna, lisaks vaatajakogemus sõna otseses mõttes kümnetel videokoolitustel/laividel tekitasid mingid tähelepanekud. Koolitus ise kestis 45 minutit ja sihtgrupp oli kohalik nais-ettevõtjate ühendus, mille eestvedajal on ärikogemust rohkem kui minul eluaastaid. Muidugi ma pabistasin veidi, aga tagasiside oli väga-väga positiivne. “Ma tegin 3 lehekülge märkmeid!” ütles mulle eestvedaja. Ta palus, et kas võiksime teha salvestuse ja see läheb sinna ühenduse Fb gruppi üles. Jah, ma olin nõus.

Seda kõike lugedes võib jääda mulje, justkui õue jalutama enam ei jõuakski. Jõuame ikka. Ning avastame lähemat ja veidi kaugemat koduümbrust. Pühapäeval oli plaan minna delfiine vaatama Torry Battery juurde. Sinna me kõndisime ka, vaatasime täpselt, et jõuaks tunnike enne tõusu, aga delfiine me ei näinud. See-eest kõndisime ka üle Dee jõe ja saime vihma. Korralikult. Nii mõnus. Siin ei ole neli nädalat sadanud ja viimased nädal aega on suisa täiesti selge olnud. Selleks nädalaks pidi kah sadama, aga North-East Riviera, nagu seda kirdenurka kutsutakse, on üsna vihmavaba. 

Vaatasin enne just Google Mapsi pealt, et arvestades marsruuti, kõndisime tol päeval maha umbes 10 miili ehk siis ca 16 kilomeetrit. Valdavalt mööda asfalti ja kive, sest üle Dee jõe teistmoodi ei saa, kui kesklinnast, ümber nelja sadama basseini. Nägime lähedalt laevu, gaasi-ja naftamahuteid ning tänavaäärseid majakaid. Mõlemad töötavad. Vanasti asus sellel sadamaalal Torry küla/linnaosa. Mõned majad on vanast Torryst alles ka, sh need kaks majakat, aga suur ala sellest linnaosast lammutati, just sadama laiendamiseks. 

Vihmasadu. Aberdeeni sadam.

Lambad ja šoti mägiveised on osa maastikust, neid ma ei hakka eraldi majandusharuna välja toomagi. Põllumajandust (marjad, köögi-ja juurviljad), mis sõna otseses mõttes kümnetele tuhandetele Kesk-Šotimaal tööd ja leiba annab, on siin vähem, sest piirkond on mägisem ja põhja pool ka kaljusem. Samas, eks see sunnibki siinseid inimesi loovamalt mõtlema, sestap sünnib siin ka palju loominguliselt põnevat. 

Sellised jalutuskäigud on ka hea aeg detaile meelde jätta. Näiteks, kuidas päike on selle musta graniidi soojaks kütnud ning see soojendab isegi siis, kui ilm juba pilves. Või kuidas kõlavad paarisentimeetrise läbimõõduga kivikesed, mida tõusulaine edasi-tagasi loksutab. Merineitsite basseinid ning värvilised samblikud mustal graniidil. No ei ole Aberdeen hall linn. Kuidagi ei ole. 

Päris põnevaid maju nägime pühapäeval ka. Pildistasin neid üles. Kes teab, ehk kunagi mõni romaanitegelane hakkab neis elama. Inspiratsiooni kogumine täistuuridel. Täna hommikul suhtlesin ühe endise kolleegiga ja ütlesin talle, et mul on peas nii palju raamatuid, et pea valutab teinekord. Pole midagi, kui nüüd see trükikotta läheb, siis tuleb järgmisi hakata kirjutama. Jätkata olemasolevatega ja kirjutada üles ka uute ideed. 

Ahjaa. Täna sain kirja, et mul on nüüd olemas ka see pre-settled status. Midagi elamisloa-laadset. Seda paberit läheb mul vaja alates uuest aastast, seniks piisab elamis-ja tööloa tõestamiseks passist või ID-kaardist. Ütleme nii, et selle paberi saamisega läks ca kolm korda rutem, kui linnamaksu ehk council taxi arvega. Üks paberimajandus on vähemalt ees. Ettevõte tuleb maksuametisse üles anda. See kohustus tekib siis, kui sissetulekud on juba £1000, aga ma teen enne ära. 

Nüüd lähen kooki küpsetama.

The post 😍Täiskäik edasi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Õhtul oli väga tore teie kõigiga Marek Sadama virtuaalkontserti nautida.  See on nüüd siis teine Eesti artist, kes mulle siiakanti tervitusi saadab. Nii armas. Aitäh.
Eh, tegelikult me veidi eirasime “sotsiaalse eraldumise” reegleid ka. Istusime naabrite juures. Üksteisest 2 meetri kaugusel. Naistel oma pudelid, meestel oma purgid. Nii tore oli üksteisega lähemalt tuttavaks saada.
Oli imeilus päev.

Kui Eestis praegu koolivaheaeg käib, siis meenutan, et siin oli eelmised kaks nädalat koolivaheaega. Panin sellel vaheajal Kuti punuma. Sõna otseses mõttes. Esimesel õhtul oleks ta vist Chuck Norrise moodi kõik asjad ära pununud, sh mu dresside paelad igast asendist. Iga korraga lähevad soengud järjest uhkemaks. Seega oskavad nüüd mõlemad mehed mulle patsi punuda.

Eelmisel nädalal ma lubasin teile kohe-kohe üllatust. Paar inimest juba teab, eks osa ilmselt ka aimab, aga nüüd võin välja öelda, sest kirjastusega Rajakaar on kokkulepe olemas ning kohe, kui tutvustav video valmib, läheb info ka Hooandjasse üles. Seega, ilmselt oleks ilus, kui saate seda minu käest teada: annan trükki raamatu pealkirjaga #õnnelikteekond #becominghappy. Tegemist on kinkeraamatuga, kus on minu fotod ning tekstid eesti-ja inglise keeles. Justnimelt, kakskeelne raamat. Miks? Sest meil tänapäeval on juba kõigil tutvusringkonnas keegi, kelle emakeel ei ole eesti keel.
Tegemist on suurepärase kingitusega

• iseendale
• olulisele õpetajale
• koolilõpetajale 
• heale kolleegile
• parimale sõbrale

Trükisooja(d) raamatu (d) saad kätte mai lõpus/juuni alguses, kui oleme nädala jagu Eestis. Jah, ma olen kindel, et lennuliiklus taastub selleks ajaks.

See raamat oli mul 2020 aasta eesmärkide seas kirjas. Kuupäevaks oli 18.04. Võib öelda, et selleks kuupäevaks oligi mul lõplik otsus tehtud ning päev hiljem saatsin eestikeelsed tekstid korrektuuri, praegu on veel inglisekeelsed üle vaatamisel. Ma olen 100% kindel, et Šotimaata poleks seda raamatut sündinud. Vähemalt mitte praegu ja sellisel kujul.

Ühe “väikse asjaga” sain veel hakkama. Tegin oma ettevõtte. No ei saanud enam edasi lükata, inimesi, kes mu abi vajavad, on omajagu ning arveldamine siin on lihtsam, kui on oma ettevõte. Ettevõtte nimi on Word Accord, mis tõlkes tähendab sõnaakordi. Inglise keeles on sõnal accord nii palju tähendusi ja mulle meeldib nii selle kõla kui ka mängulisus. Nii Facebooki lehekülg kui ka kodukas on inglisekeelsed, seega pigem siinsetele klientidele suunatud. Eestis on mul teistsugused arveldamise võimalused, sest eks ole mul sealgi veel kliente. Samas, kui nüüd keegi loeb neid teenuseid ja tunneb, et see on info, mida tema ettevõte vajab, siis ikka võib mulle kirjutada ja eesti keeles ka.
Need kaks “lapsukes” on olnud üsna ajamahukad. Nii ajamahukad, et ma pole 3 päeva õueski käinud. Seega kõik pildid on eelmisest nädalast. Pühapäeval tegin näiteks kirsimoosi.
Ei saa just öelda, et oleks odavam tulnud, kui poe omad, sest tegin sügavkülmutatud marjadest, aga kuna sain “poola poest” neid hapukirsse, siis tundsin, et tahaks sellele magusale kirsile vahelduseks midagi kodusemat.
Kutt tegi ka samal ajal katseid. Seebimulliga.

Ta oli nii ise õnnelik. Harva ta palub, et teeksin pilte millestki, see oli üks nendest kordadest. Ta isegi tegi uuesti selle “triki”, et ma ikka saaks pildi. Mõnes mõttes on ikka täitsa tore koos lapsega uuesti oma lapsepõlve hetki taaskogeda. Kogu see elevus tuli ikka väga tuttav ette.
Kutil on ka loovus lahti läinud. Meil naabrite maja katusel käivad aeg-ajalt kajakad jalgu puhkamas. “Peavad koosolekut,” kommenteeris ta ükskord. Sealt tuli päris lahe lugu, mis ta nendele kajakatele juurde mõtles. Kuna nad on seal üsna tihti, siis on sellele ka lühikesed järje-kommentaarid tulnud. “Kajakad võtavad päikest.”

Ma siia lõppu panen veel neli pilti eelmise nädala jalutuskäigust nõmmele, kus Kutt veetis paar tundi onni ehitades. Ta oli nii õnnelik, kui leidis sealt veel ühe onni. Seda strateegiat, kes selle võis ehitada, mis vanuses ja kuidas nendega liitu lüüa, oli päris tore kuulata. Nõmm ja mereäärsed liivaluited lõhnavad praegu ikka väga magusalt, isegi imalalt. Eks ikka see astelhernes. Ja see, kui pikad need astlad on, on ikka hirmutav. Kutt sai paaril korral näpu veriseks ka. “Ilus, aga valus. Nagu naisterahvad. Ütlevad Sulle valusat tõde näkku.”  

Astelhernes.

Ma olin muidugi üllatunud, kui kollane see kõik on. Õhtuses ja ilmselt ka hommikuses valguses on see kõik väga kaunis. See on hea mõte minna ükskord ka hommikul sinna, kuigi hommikuti tunduvad need mereäärsed päikesetõusud ahvatlevamad. Samas, nõmmelt näeb ka merd. Seega, katsume ette võtta.

Täna pidasime Kutiga ka kiire koosoleku, et millised majapidamistööd on ta valmis enda õlule võtma, sest praegu tuleb mõlemal pingutada. Kui ta nüüd sõnapidaja mees on, siis nõud, prügi ja osaliselt ka pesumasina järelvalve on minu õlgadelt maas.
Eks ta ka elevil, et emmel on “pisness”. “Kuidas Sul läheb, kuidas sissetulekud on?” Tundub, et on onusse, sest no mis tõsiseltvõetav pisness see ikka on, kui 24h jooksul rahajõed voolama pole hakanud. Eks ta ole õige kah, sest tänagi küsis üks kogenud turundusinimene minu käest nõu. 

Scotstown Moor

 Nädalavahetusel peame vist poetuuri ka ette võtma, sest Kutt juba kurtis, et külmik on “nii tühi”. Õnneks sügavkülmas ja kappides veel süüa on. Garaažis on köögivilju ka, seega toormaterjali on. Leiba ja mune võiks muidugi minna juurde ostma. Või minna mugavuse teed ja uurida, äkki enam ei pea toidupoest tarnet kahte nädalat ootama?
Mis delfiinidesse puutub, siis nii palju sain targemaks, et tunnike enne tõusu tuleks minna sadama juurde ja siis nad seal Dee jõesuudmes pidid hullama tõusu ajal. Selle võtaks kah pühapäeval plaani, või mis?

The post Veidi uskumatu endale kah😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See kadettides käimine on ka kõvasti ta keeleoskusele kaasa aidanud. Merendusterminoloogiat teab inglise keeles minust kindlalt paremini juba. Täna õhtul läheb ka nädalavahetuseks laagrisse. Me Sõbra emaga andsime end vabatahtlikult kokanaati üles. Eile õhtul oli veel erakorraline “töökoosolek” messengeri kaudu. Selgus, et asjapulk, kes poest toidukauba ära pidi tooma, avastas, et poes pole ei makarone ega ube. Meil oli aga menüüs 2 pastarooga ning chilli con carne. Eks näis, mis roll mulle lubatakse, ei hakka kohe kohalikke kartulite ja hakklihasoustiga hirmutama.

Teisipäeval sain ise korraliku ehmatuse osaliseks. Nõrganärvilistele ütle kohe, et järgnev kirjeldus võib sisaldada häirivaid detaile. Päev otsa oli seina tagant kostnud mõnusat undamist. Sellist toredat, madalat remondiga kaasnevat puuri undamist. Istusin suurema osa päevast klapid kõrvas ja telefonil heli maas, kuigi vahepeal oli kõnesid, mida vastu võtta.
Kella 14 paiku panin taas klapid kõrva ja süvenesin avatud ülikooli kirjutamiskursusse. Kirjutamine on midagi sellist, mille juures end täiesti n-ö unustan. Telefoni panin kohe kaugemale kapile, et ei kuuleks. Ca 15.50 paiku end sirutades, klappe kõrvast võttes kuulsin vibreerimist, aga jäin kõne vastu võtmisega hiljaks. Saatsin Kutile sõnumi, et kas ta süüa toob (neil on teisipäeviti kokandus, ja siis ta on öelnud, et tema toob ise mulle süüa). Ta vastas jaatavalt ja palus helistada. Jätsin tähelepanuta 4 vastamata kõnet võõralt Šoti  numbrilt ja helistasin Kutile.
“Kõik on hästi, aga ma lasen õpetajatel rääkida, mis juhtus.” Nüüd vajus küll süda saapasäärde. Hingasin välja, tegin rõõmsa näo ette ja kuulasin. Õpetaja tutvustas end ning kinnitas, et ta on praegu Kuti juures. Esialgu sain aru ainult sõnadest “õnnetus” ja “vaja haiglasse minna” ning Kuti nimi. Kartsin kaklust, sest Kutt on ikka rääkinud, kuidas paar tüüpi provotseerivad, ja kuna juttu oli ka sellest, siis ehmatasin väga-väga. Palusin aeglasemalt korrata, et mis juhtus ja kes haiglasse peab minema. Siis sain teada, et Kutt oli trepil libisenud ja kukkunud. Et tema peas on suur muhk ning jalg paistes ja sinine. “Kindlasti tuleb ta viia erakorralise meditsiini osakonda kontrolli,” rõhutas minuga rääkinud õpetaja.
“Kas ta kaotas teadvuse?”
“Me ei tea, sest ainult üks tüdruk nägi küll kukkumise algust, aga lõppu mitte. Selleks ajaks, kui teised lapsed ja meie, õpetajad, juurde jõudsime, oli ta teadvusel. Kas te saate kooli tulla?”
“Jah, muidugi ma saan. Kas ta jalale toetada saab?”
“Ta ütleb, et ei saa ning see jalg näeb päris kole välja.” 
Mu pead läbisid sekundis sajad mõtted, sest mul polnud õrna aimugi, kuhu ma minema peaksin. Kas sinna perearstikeskuse juurde? “Mul pole autot, mul läheb ca 15 minutit sinna jõudmiseks.”
“Võime teile takso kutsuda, et saaksite sinna minna.”
“Hästi, ma vahetan riided ja tulen nii kiiresti, kui vähegi võimalik.”
Mul ei olnud aega isegi ropendada mitte. Ma ei mäleta, millal ma nii kiiresti viimati riideid vahetasin. Ilmselt siis, kui Kutil sääremarja arter puruks oli ja sealt verd nagu Tallinna Politseipargi purskkaevust pritsis.
“Takso”, käis mul peast läbi. “Ma võin ju ise ka takso kutsuda.” Helistasin juba tuttavasse, korduvalt mind ägedate taksojuhtidega varustanud Rainbow Taxi’sse ning palusin taksot esimesel võimalusel, et sõita kooli ja sealt erakorralisse.
Sel korral ei hakanud nad smsi-dega vaeva nägema. Ca viie minutiga  – aga me teame, et sellistel hetkedel tunduvad minutid päevadena – oli valge Audi ukse ees ning taksojuht teadis täpselt, kuhu minna. Ei olnud vaja kooli asukohta selgitada “Mul poiss käib siinsamas kõrval” ega kus see erakorraline on. “Tuleb ikka suurde lastehaiglasse minna,” ütles ta. Seal oli ta ka paar korda oma poisiga käinud.
Sõitsime koolimaja ette ja Kutt lükati juba ratastooliga välja. Oli teine näost sama hall, nagu see kunagi siniseks värvitud juuksetutt ta peas. Aga toidukarpi hoidis käes nagu aaret. “Emme, see on Sulle.” Õpetajad heldisid. “Nii suure südamega poiss, ta on nii heasüdamlik”.
Palusin veelkord vabandust, et mu telefon hääletul režiimil oli. “Ei ole midagi,” lohutasid nad ja andsid kaasa paberi, kus oli kirjas, mis juhtus, mis kell juhtus ja mis on näilised vigastused. “Selle annate seal vastuvõtus neile,” rõhutasid nad korduvalt. Püüdsin meelde jätta. Märkasin, et õnnetus juhtus ca 5 minutit pärast kolme. 40 minuti jooksul olid nad mind püüdnud tabada. Jah, ma jõudsin endale juba moraalset näopeksu teha mõtetes.
Taksojuht tõstis Kuti asjad pagasnikusse, Kutt pandi tagaistmele ja õpetajad leidsid veelgi võimalust kiita ja tunnustada. Küsida, kuidas ta end tunneb. Põgusalt rääkisime, aga kinnitasin, et ta väga tahab. “Ta on väga püüdlik ja tal läheb nii hästi, teeb ilusti kõik kaasa, areng on väga kiire,” kiitsid nad.

See muidugi pani emotsioonid veel rohkem laperdama, sest pole see ju alati olnud nii. Paide Hammerbecki koolis käies suurem osa hingehaavu paranesid, aga eks nende vanade “vigastustega” ole ikka nii, et ilmamuutuse korral kipuvad nad märku andma. Seda mõtet, et kõne koolist on pigem neutraalne või siis soe, sõbralik, pean endale edaspidi vähe tugevamini sisestama.

Taksojuht teadis täpselt kuhu minna. Haiglakompleks on tohutu suur. “Võtke selle ukse eest ratastool, sest seal ei pruugi neid olla, ma sõidan niikaua sinna, siis poiss saab ümber istuda rahulikult,” suunas ta mind. Nii tegimegi. Aitas veel Kuti istuma, pani asjad sülle, soovitas jope peale võtta ja läksime sisse. Selle kollaaži peal on näha nii imeline tervenemine kui ka protseduurid, mida meiega tehti.

Jap. Küpsist ja õunamahla. Pool küpsistest oli ta juba ära söönud selleks ajaks. Pilvekesed on palatist. Siniste toolidega oli fuajee. Esimese ja viimase pildi vahe oli 2 tundi ning kohalike arvates läks meil väga kaua. Ise küll nii ei arva. Röntgenpilti ei tehtud, MRT-uuringut ka mitte. Kutt kurtis peavalu, jutust oli aru saada, et osade inimeste nimesid ta ei mäleta ning jume kõikus valgest lillakaspunaste laikudeni, olemine oli kahtlaselt rahulik. Lisaks vererõhu mõõtmisele ja veres hapniku mõõtmisele kontrolliti pupille, vaadati muhud ja sinikad üle (võrreldi teise jalaga). Ma igaks juhuks jalast pilti ei pane, sest see sinikas on põlvest hüppeliigeseni. Pole siis ime, et see jalg hell oli. Kaks õde küsitlesid, kontrollisid reflekse ja see teine õde siis küsiski, et kas Kutt sooviks süüa-juua midagi. Pakuti võikut ja jogurtit ka, aga küpsised tundusid talle kõige turvalisem valik. “Kui see toit tal sees püsib, siis läks hästi,” lisati mulle julgustavalt. “Seda mõtlesin ma ise ka,” noogutasin mõistvalt.
Paluti veel vabandust, et arsti tulekuni võib veidi aega minna, sest pisikesi patsiente on täna palju. “Me ei lähe siit kuhugi,” lubasin naeratades. Õde sai naljast aru. Või tegin mina lihtsalt nalja, mis oli naljakas.
Arst oli hästi rõõmsameelne. Tutvustas ennast ja küsis kohe Kutilt. “Noh, millega sina siis täna hakkama said, et sa selles toolis istud?”
“Kukkusin trepist alla.”
“See nüüd küll eriti mõistlik tegu ei olnud. Kas teised nägid pealt ka?”
“Ei näinud, üks tüdruk ainult nägi. Teised nägid mind siis, kui ma juba trepist all olin ja karjuma hakkasin.”
“Noh, siis läks sul hästi, et teised ei näinud. Ei olnud nii piinlik, onju?”
“Mhmh.” Ja Kutt hakkas muigama.
Järgnesid küsimused vigastuste kohta, palus kätt suruda mõlema käega, vaatas pupille ja selline rõõmus vestlus sekka. Ja siis  – palus ta Kutil püsti tõusta. “Kas sa istud seal toolis seepärast, et sa ei saa jalale toetuda?”
“Ei saa jah, valus on.”
“Kas sa ei saa või sa ei taha, sest sa kardad, et on valus?”
Kutt ei osanud selle peale midagi muud vastata, kui et valus on. “Noh, aga proovime,” jätkas arst rõõmsameelselt. Kutt tõusis püsti, toetus tervele jalale. “No nii, näed seisadki püsti. Väga tubli. Nüüd proovi minu juurde kõndida.”
Kutt hüppas tervel jalal. “Kuule, hüppamine nõuab palju suuremat energiat kui kõndimine, hüppamine on palju raskem. Proovi siis juba käia ka.” Kutt liipas vähe. “Noh, väga tubli, näed saad küll. Võid minna tooli tagasi istuma.” JA – siis juhtus ime. Tegelikult ka. Kutt kõndis rahulikult ratastooli juurde ja istus sinna. Ainult kergelt longates. Me vaatasime arstiga üksteisele otsa ja naersime. “Te tegite tõesti imesid praegu.”
Arst selgitas Kutile seepeale, et jalas on kaks suuremat luud ning kui tal oleks luu katki olnud, oleks olnud võimatu jalale toetuda. “Aga hell on see jalg Sul veel mitu päeva ja pea võib ka valutada,” teatas ta rõõmsa naeratuse saatel. “Praegu pea enam ei valuta,” teatas Kutt. Mingit valuvaigistit talle ei olnud antud.
Mulle andis arst kaasa paberi, kus kirjas, mida jälgima peab ja soovituse Kutil võtta valuvaigisti õhtul enne uinumist ja ka hommikul ajada ta vara üles, et ta võtaks valuvaigisti ja siis ärkab, millal ärkab. “See on hea mõte ta homme koju jätta,” kiitis ta. Ei, ei mingit visiiditasu. Jah, küpsised ja mahl olid ka ravihinna sees. Mul Õde ütles ilusti, et küpsised on odavamad, kui kompuuteruuring. Ma ise arvan, et ka last säästvam.

Õhtul sai Kutt valuvaigisti küll, aga hommikul lasin tal magada. Tundis end enamvähem hästi. Ca 12 paiku helistati taas koolist. Üks tugispetsialistidest. “Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas tal läheb. Eilne õnnetus tundus päris tõsine olevat.” Hea, et ma nutma ei hakanud toru otsas. Inimene oli nii siiralt rõõmus, et Kutt järgmine päev taas koolis. Selleks ajaks oli juba Kuti Sõbra ema uurinud, kuidas Kutt end tunneb (ta töötab samas haiglas ja tõi meid eelmine õhtu koju), taksojuht, kellega eelmisel päeval olin sõitnud (sest olin endale kolmapäeva hommikuks massaaži kokku leppinud ja sinna kohta ühistransport sõidab umbes sama tihti nagu Paidest Tartusse. Eestist ka paar inimest küsisid, et kuidas ta end tunneb. Neljapäeva hommikul ka veel pea kergelt tuikas, aga kui sõi, läks paremaks ning täna kekas hoidis end hüppamisega tagasi, aga see on arvestades pikka õhulendu – ca 10 astet, päris hästi. Seljakott päästis ta selgroo. Ta ise ütles, et jalg nagu jäi kuskile taha kinni ja siis kukkuski ettepoole.
Ütlesin kadettide laagriülemale ka igaks juhuks, et selline asi juhtus. Lisasin, et vaevalt see midagi mõjutab, aga ehk on hea teada.

Neljapäev oli ülivägev päev just minu ametialases mõttes. Ma sain lõpuks ometi pihta, mis on üks asi, mida praegu veel keegi teinud pole ja mis tuleks püsti panna. Mul on mõttekaaslased olemas juba ka, kellega hakkame seda asja üles ehitama. Sihtgrupp on täitsa olemas ning seda suisa kahesuunalisena. Nii, rohkem ei räägi esialgu.
Teine asi oli see, et ma käisin Jamie Jauncey koolitusel. Täitsa Aberdeenist pärit, aga nüüd valdavalt Edinburghi kandis elav, kuigi üleilmselt tegutsev. Tema poolteise tunni pikkune koolitus oli superlahe mitmes mõttes.
Esiteks sõnastasin ma endale kirjalikult elus esimest korda, miks mulle kirjutamine meeldib ja ma sellesse nii kirglikult suhtun.
Teiseks, sain aru, kui absoluutselt 1000% õigel teel olin ma oma turundustegevuses iseõppijana, lihtsalt sisetunnet järgides.
Kolmandaks, kirjutasin ma elus esimest korda haikut.
Neljandaks. Kui mu käest on küsitud, et okei, tahad kirjutada, aga kas ilukirjandust, tarbetekste, lüürikat või hoopis n-ö sisuloomega tegeleda, siis ma olen vastamisega jänni jäänud. Kui uskumatult kergeks läks mu hing, kui Jauncey end tutvustas ja ma sain aru, et ma ei peagi valima nende vahel. Saab teha kõik ja edukalt, sest need žanrid on üksteist täiendavad.
Ta tegi meile nii ilusti näitlikult selgeks, kuidas loov kirjutamine aitab kaasa paremale sisuloomele veebis ja paberil.
Lisaks veel see aspekt, et Joy, kes seda raamatukogu poolt organiseeris, tundis huvi mu IG loomingu vastu ning tahab mind aidata Šotimaal autoriõiguse teemadega kurssi viia, sest talle lihtsalt meeldib see, mida ma teen.
Ning nagu heade asjadega ikka, siis SEE ei ole veel kõik, mis 12. märtsil juhtus. Mulle helistati kohalikust ärinõuandlast “(business hub), ja mul on nüüd oma isiklik ettevõtlusnõustaja. Ma tean, tahaks näpistada end, aga sinikad jäävad. Kui ta mu ära kuulas, oli ta nii vaimustuses, et lubas mulle posti kohe mingeid materjale panna ja saatis mulle meiliga ka töökohti, mis mulle võiksid täiega sobida.
Vahepeal võtsin ma vastu pakkumise, millest oli raske keelduda ja lasin siis professionaalidel oma CV ümber kirjutada, teha kaaskirja ja ka Linked-Ini kontole muudatused teha. Selle mustandi sain ka täna kätte, seega saame kohe järele katsetada, kas nende lubadused peavad vett.

The post Kas edukas lend või pehme põrumine? 😮 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ma tulin siia teadmisega, et Šotimaal kirjutan valmis oma esimese täispika romaani ning selle kirjutamisega olen samuti sel nädalal tegelenud. Esimene tagasiside testlugejatelt on olnud julgustav. Testlugejate ridades on veel vabu kohti, seega vaprad võivad endast märku anda. Üksiti – kui keegi teab edumeelset kirjastajat, kes lisaks romaanile on valmis kirjastama ka üht ägedat fotodega kakskeelset raamatut, mis sobib hästi kinkimiseks ja korduvaks lugemiseks, siis andke märku. Panen seda just kokku.

Päevad on olnud tegusad ning hetki, kus tõstad jalad diivanipatjadele ja vedeled teleka ees (võid lugeda ka: viid end kohaliku eluga kurssi) tuleb teadlikult võtta. Näiteks eile õhtul, kui Kutt oli merekadettide klubis ja mul oli poolteist tundi isiklikku aega.
Eile oli üldse üks vägev päev ning samal ajal, kui telerist vaatasin tervisesaadet, kus tavameditsiini kõrval tutvustasid arstid ka mitte-medikamentoosseid vahendeid tervise parandamiseks (värske õhu vannid metsas, liikumisele ergutamine kontoris tingimustes, kus hädaabikõnedele vastajad on sõna otseses mõttes laudade külga aheldatud, lihasmassi tähtsus 50+ meestel jne), mõtlesin tagasi samal päeval toimunud koolitusele. Tegemist oli turunduskoolitusega, kus esimene tarkusetera oli minu jaoks see, et kui Su nimi on Paul Smith, keda on maailmas umbes 17 000, siis kuidas eristuda? Kuidas suurendada võimalusi, et inimesed jõuavad Sinuni? 

Selle raamatu kaanel on vastus(ed) olemas. Mul on nüüd see raamat olemas koos autori nimelise pühendusega. Tunnistan ausalt, et ega ma suurt midagi ei teinud selle raamatu saamiseks peale selle, et end sinna koolitusele kohale vedasin. Jah, mõtlesin ka viimasel hetkel, et äkki ei läheks, aga siis tundus nõme mitte minna, kui maailmas tuntud turundusguru kodust 15 minutise jalutuskäigu kaugusel tasuta loengu annab. Ma olen väga tänulik endale, et ikka mineku kasuks otsustasin, kuigi see pärastlõunasele-õhtusele logistikale eriti eksimisruumi ei jätnud. See selleks.
Ma olen absoluutselt veendunud, et hr Paul Smith mäletab mind veel kaua, sest suutsin jätta meeldejääva esmamulje. Panin oma jope nagisse, kleepisin rinnasildi pintsakule, ja muigasin, sest meeskonnatöö jaoks loositud nimi oli POSH.  Kes ei tea, siis see on ansambli Spice Girlsi üks liige, David Beckhami abikaasa, aga tõlkes tähendab see ka šikki. Mulle sobib. Seesama Posh mulle hiljem selle raamatu ka tagas, aga sellest pärastpoole.
Võtsin topsiga vett ja ühe šokolaadibatooni. Suundusin ruumi keskele, lükkasin viimase pool batooni suhu ja mu juurde astub meesterahvas ja küsib. “Kes te olete ja miks te siia tulite?” “Sorry,” pobisesin ja näitasin näpuga suule. “Ei ole midagi, mäluge lõpuni, ma ei lähe siit järgmise kahe tunni jooksul kuskile, sest ma olen see, kes teile täna esineb.” Neelasin lõpuni närimata tükid alla, kummutasin veelonksu takka ja võtsin pakutud käe vastu. Tutvustasin, andsin lühiülevaate, lisades, et “üks osa tagasisidest, mis ma oma tööle turundusspetsialistina sain, oli see, et mu ülemus sai aru, miks on väike-ettevõtjal palgalist turundusinimest vaja ning juhuslikult tehtud agentuuri-turundus ei ole piisav.”
Hr Smith läks selle peale põlema, viis mind veel kahe meesterahva juurde ning esitas neile küsimuse: “Kas teie meelest on igal väiksel ettevõtjal palgalist turundusspetsialisti vaja?” Huuuh. Üks meestest töötas ise turundusagentuuris, teine oli ettevõtja. Aga jah, nad olid minuga nõus ning ka koolitaja kinnitas mu väite õigsust.
Saime veel veidi vestelda, ennast tutvustada, kui koolitus hakkaski peale. Põhjalikud töölehed ja ettekanne andis mulle tohutult enesekindlust juurde: sain aru, et paljud asjad, mida Venna ettevõttes töötades tegin intuitiivselt, on ka tegelikkuses olulised, kuigi sageli vaadatakse neist mööda kui vähetähtsatest. Sain aru, mis on minu tugevused ja ka nippe, kuidas veelgi paremini teha. Süsteem, mida ta tutvustas, sobib nii äriplaani kui ka turundusplaani tegemiseks.
Väga hästi mõtestas ta lahti ka juhi rolli kogu protsessis ja ettevõtte edukuse kontekstis. Olen seda ka töötajana tajunud eri asutustes, kui palju sõltub tegelikult juhi hoiakutest, kuid hästi hea oli kuulda, kuidas keegi, kes on aastakümneid valdkonnas tegev, ja kelle klientide hulka kuuluvad nt Coca-Cola, IBM jpt, sõnastab selgelt mõtted, mis on endalgi peas tiirelnud.
Koolitusel osales ca 30-40 inimest ning loengu lõpus loositi kõikide vahel välja 5 raamatut. Posh tõmmati välja neljandana, kusjuures loosimise alguses ma juba mõtlesin, et nii tahaks seda raamatut võita. Ma olin vist ka ainus, kes siiralt ja valjult rõõmustas selle üle.
Mulle sellised kindlad süsteemid, mis jätavad võimaluse ise endale sobivad vastused leida, hullult hästi sobivad. Mõtteid on peas ju palju ning jalgratast on palju lihtsam leiutada, kui vajalikud tööriistad on olemas.

Pärast koolitust oli aega veel kontaktide loomiseks ning tulin sealt ära 3 visiitkaarti kaasas. Täna hommikul olen juba nelja LinkedIni kontakti võrra rikkam. Samuti sain ühest vestlusest teada, et Aberdeenis on suisa olemas ühendus, kes minusuguseid kirjutajaid koondab, et vajadus sellise teenuse järele on tohutu, sest neid kirjutajaid pole eriti palju ning nende töö eest makstakse hästi.

Koolituselt sibasin kiiresti koju, sest Kutil oli vettehüpete trenn. Murphy otsustas, et ta tahaks ka meie elus veidi rohkem kaasa rääkida ning välisukse lukk hakkas jukerdama. No link oli lihtsalt kuidagi kinni blokeerinud end. Seitse minutit jubisime, helistasin majaomanikule ja uks jäigi lukust lahti. Jooksime bussile ja siis selgus, et pelgalt uue, kohaliku panga pangakaardi kaasa võtmine oli olnud viga. See lihtsalt ei toiminud (sest mul oli meelest läinud, et see tuleb pangaautomaadis aktiveerida), seega tuli Kutil koju joosta. Kergelt kilomeetrine sörk. Ega mul polnud ka mõnus bussijaamas mööduvaid busse vaadata. Õnneks sai ta välisukse lukku. Bussile istusime 5 minutit enne arvatava trenni algust. Ilmselgelt jääb ta hiljaks. Ca 10 minutit oli minu pakkumine ja see osutus ka täpseks, aga mis seal ikka – päev varem oli tal olnud eratund, sest kaks vahepealset trenni oli vahele jäänud ja eratunniga sai järjele. Nad teevad ikka uskumatuid asju seal. Mõned asjad on trampoliinitrenniga sarnased, aga on ka põhimõttelisi erinevusi. Kusjuures basseinis on seal vahepeal need vee-alused purskkaevud, mis aitavad lastel pinnale tulla. 30 minutit vette hüpata, pinnale tulla, välja ujuda, end välja vedida on ikka päris väsitav.

Pärast seda oli veel merekadettide huviring – eile õppisid nad auastmeid, esmaspäeval merendustermineid. Vahva on muidugi see, kuidas õppimine käib nii, et Kutt ei saa arugi. Küsisin esmaspäeval, et mis õppisite? “Mitte midagi, ainult käisime ruumides ringi.” Sõber tal siis meenutas, et õppisime ikka – termineid ja tegime endale õppekava, mispeale Kutt vastas, et “Aga laevamootoreid ei õppinud ju kokku panema.” Kui teile tundub, et mina “panen hullu”, siis ma ei saa oma lapsele ligilähedalegi.

Järgmine postitus tuleb ilmast. Ja ilmselt homme, sest laupäevaks on plaanis üks väike autotripp. Kui just Dennis enne kohale ei jõua. Aga noh, siis läheme lihtsalt sinna, kuhu Dennis ei jõua.

The post ✎Kui ma ei kirjuta, siis ma ilmselt kirjutan appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See esimene pildikollaaž on ühelt meie varasemalt jalutuskäigult. Täna, kui töövestluselt koju jalutasin, kõndisin siis teispool Doni jõge, ja teate – kevad on siin täitsa käes. Krookused, võililled, lumikellukestest rääkimata. Nartsissid lähevad kohe-kohe lahti ja rohi kasvab. Iileks on kollaseid õisi täis ning tuvid kudrutavad nii mesimagusalt, et jää või pikemalt kuulama. Vaadake ja imetlege ise. Ahjaa, ühed teistmoodi kevadekuulutajad olid ka väljas: meie kodulähedases pubis olid kõlarid õue tõstetud ning väljas oli kümmekond valgetes särkides ja oranžides kiltides nooremapoolset meest. Joviaalses meeleolus. Ei, ma ei läinud neile juurde ega küsinud aluspesu kohta. Neil oli liiga palju tühje õlleklaase selleks laua peal. Ja kell oli ainult 15 läbi! Äh, vaadake parem lilli.

Esmaspäeva õhtul käisin ühel väga põneval kirjutamise koolitusel: kuidas kirjutada lugusid erinevast soost inimeste vaatenurgast. Olgem ausad, alguses ehmatas veidi ära küll, sest nii kirjus seltskonnas, kus n-ö tavalisus on maksimaalses võimalikus vähemuses, pole ma vist veel olnudki. Aga sain sealt rohkemat, kui arvata oskasin. Koolitus oli hästi praktiline, selle viis läbi tegev-näitekirjanik, Šotimaal üks hinnatuimaid, muide – Jo Clifford.

Ma kuulsin täiesti uskumatuid lugusid, mis seal ruumis olnud 18 inimese jaoks tähendas kogemust. Kaks tundi hiljem mõistsin, et tegelikkuses ei ole mingit vahet, kui vanad me oleme, kas oleme mehed, naised, kas meile meeldib punk või klassika, mis riigist me oleme või millise nahavärviga: me kõik tahame armastada, olla armastatud, kuuluda kuhugi ning et meid võetaks sellistena, nagu me oleme. Ning kui tähtis eeldus selleks kõiges on leida rahu iseendas, lõpetada endaga sõdimine. Muuta väärtuseks see, kes sa tegelikult oled. Selle koolituse jätkuna ilmub ka e-raamat, kuhu on kõigil koolitusel osalenutel võimalus kirjutada. Jah, ma kavatsen seda teha. Keskraamatukogu ise oli aga nagu ikka ajaloolised hooned Aberdeeni kesklinnas – massiivne. Laiad trepid, sees kõrged laed, sambad. Majesteetlik ja väärikas. Ja kogu tänapäevane tehnoloogia seal keskel koos klaaskuupides ajalooürikutega mõjus kombona, kus midagi pole üle ega puudu. 

Tänasest läks Kutt taas kooli, aga ma sain Empsile kurtma hakates tema käest sõbralikult noomida: “Mis ajast sa Eestis nädala ajaga terveks said? Nüüd, teises kliimas tahad nädalaga kombesse saada? Anna endale aega!”

Nojah, seda kannatlikkust pean endas arendama. Eriti nunnu oli see, kui paar tundi hiljem mu mentor Kai ka ütles: “Mis sa sõdid selle haigusega. Ütlegi, et nii, nüüd kaks või kolm päeva ma olen haige ja siis esmaspäevast annan uuesti pihta. Puhka, su keha järelikult vajab seda. Ära sõdi temaga, alistu tema soovidele, ja siis annab temas ka pingeseisund järele.” Ma olen tuhandega tänulik selle hala ära kuulamise eest. Eks ma siis puhkan. Ja siis panen täie auruga edasi. Sest praegu tundub, et hakkab saabuma see faas, kus tuleb järjest töövestluste kutseid. 

Töövestlusest ägedam oli see, et sain n-ö ettekäände ülikoolilinnakusse piiluda. Tegelikult oleksin ma võinud seal juba varem jalutada, sest see on hiiglaslik ja põnevaid hooneid täis, aga täna oli otsene põhjus minna ja imetleda seda kaunist arhitektuuri lähemalt. Jah, nii see ülemine kollaaž kui ka alumine pildikogu on tehtud ülikoolilinnakus. Need kolm püstist pilti on tehtud kõik üsna ühest kohast – tänavavaated kohe pärast seda, kui tornide vahelt läbi jalutasin.

Kuna tänane postitus kulgeb positiivsuse lainel, siis eile leidis Kutt endale veel ühe huviala. Kohaliku mereväe heategevusorganisatsioonina tegutseb Sea Cadets ehk siis merekadettide ühendus. Käisime eile avatud uste päeval, Kuti Sõber oma emaga olid ka kaasas. Kuttidele meeldis ja me siis täitsime täna ankeedid ära. Kahel õhtul nädalas, 2 tundi merendustarkusi. On nii sõlmede õppimist ja koti pakkimist, laevamootorite õppimist/putitamist, esmaabi, laskmist, aga ka esinemisoskuse treenimist, rividrilli ning muidugi ujumist, aerutamist ja purjetamist. Võimalused on ka välislaagriteks, tegevusi toimub nii nädalavahetusel kui ka suvel. Kusjuures seda rõhutati korduvalt, et tunnistused ja baasoskused, mida nad saavad, on rahvusvahelised. Nt saadava väikelaevajuhi tunnistusega võivad nad kasvõi Kariibi mere saartele minnes rentida ja juhtida veesõidukit, mille pikkus on kuni 15 meetrit. Kogu varustus sh transport Peterheadi, kus neil aerutamis-ja purjetamisõpe toimub, on organisatsiooni poolt, lapsevanema igakuine osalus on £15 naela. Ahjaa, kaks vormi saavad ka ning emad muutusid eriti rõõmsaks, kui endine mereväelane kinnitas, et jah – õpetame neid ka kingi viksima, vormi eest hoolt kandma. Järgmisest nädalast hakkab pihta. 

The post Need uudised olid küll ootamist väärt🙆 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.