Tulevik on juba kohal ja seekordse blogipostituse piltide autor on Kutt. Hommikul, päikesetõusul oli meil fotosessioon Iska Birniega, kes on teinud ka minu kodukal olevad portreed. Kuigi piirangud on kõvad, siis fotograafid tohivad tööd teha, sest tegemist on ettevõttelt ettevõttele teenusega. Ehk siis turundusmaterjalidega. Mida need ka on, sest pilte läheb mul vaja nii oma sotsiaalmeedia kui ka Buzz Talenti portfoolio jaoks, mõlemad on aga ettevõtte kaudu. Ka Kutil oli oma ettevõttele pilte vaja, seega ongi kõik korrektne.  

Palusin Kutil siis paar nn kaadritagust fotot ka teha. See avapilt on üks nendest. Hea tahtmise juures leiab pildilt lisaks päikesetõusule ka minu ja fotograafi.

Avalikku gruppi, kus on ca 5000 liiget, ja kuhu pannakse Aberdeeni ja siinses ümbruskonnas tehtud pilte, lisasin ka neli Kuti tehtud pilti ning need kogusid paari tunniga üle 200 meeldimise ja kümneid kommentaare. Mu enda piltidel polegi seal nii hästi läinud. “Poisil on silma. Andekas! Arendage seda edasi,” on näited kommentaaridest, mis kogunesid. Täitsa uhke tunne, pole midagi öelda. 

Eelmine nädal oli siis esimene kodus õppimise nädal ja praegu tundub, et läheb veidi paremini kui kevadel. Just Kuti enda häälestatus on parem. Seega ka meil mõlemal lihtsam. Õpetan teda ka tegevusi planeerima sh nädalaplaani koostama, kus on olulised asjad kellaajaliselt ja/või kestuselt paigas. Tegevuste planeerimine (kättevõtmise asi ongi kõige keerulisem) on talle raske olnud, aga pidasime siis väikse jutuajamise maha. 

“Kas sulle meeldib, kui täiskasvanud sind kamandavad?” “Ei meeldi.” “Kas sulle meeldiks teha neid asju, mis sa ise tahad?” “Jaa, meeldiks küll.” “Nädala plaani koostamine ongi sinu võimalus teha neid asju, mida sa ise otsustad, teha. Ja see, et sa need kirja paned, on märk sellest, et sa oled läbi mõelnud, millal ja mida sa teha tahad. See on sinu võimalus end ise kamandada. Kui sa seda ei tee, siis hakkavadki täiskasvanud, eriti mina, sind kamandama. Aga kui sa ise endale korralduse annad ja seda ka täidad, siis ei ole kellelgi midagi öelda.” Esialgu tundub, et mõikab….

Nädalavahetusel käisime üle pika aja nõmmel. Polegi nii märja ja porisena seda näinud. Korralikult ujus. Ei pääsenud ma ka kuiva jala ega puhta jopega. See-eest olid need päikeseloojangu värvid mere kohal imelised. Nagu vahukommid – heleroosad ja sinised. Olen suutnud viimased nädalavahetused enam-vähem ekraanivabad hoida. Enam-vähem ses mõttes, et muusikat ikka mängime kas siis youtube’st või raadiost. Tantsuharjutusteks on meil ka tekkimas oma nimekiri lemmiklauludest. Viimane kord võttis Kutt ka mind üheks lauluks tantsima. Me pole teda sundinud kaasa tegema, aga pole ka ära ajanud. Oleme lasknud tal endal otsustada. Tundub, et eeskuju ikkagi nakkab. Tasapisi, kuid kindlalt.

Täna hommikul fotosessioonile kõndides küsis ta, et kas ta mõned pildid üksinda ka saaks. Minu Kutt, kelle ma vaevu pildile saan, ja nii mokaotsast meelitasin, et “meil pole koos korralikke fotosid Šotimaalt”, avaldas soovi üksi poseerida. Kahekesi nad lainemurdja peal käisid ka, sel ajal, kui mina märja seeliku kuivade pükste ja sokkide vastu vahetasin. Mis nende “normaalsete” piltidega ikka teha? Ma jooksin paljajalu merevees, pritsisin vett ja ühel hetkel poolpöördel maandusin – ilmselt mitte eriti elegantselt – vette. Klassika. Kahtlustan, et varbad olid kargest veest veidi kanged, ja sestap see tasakaalukaotus… 

Tunni asemel kestis sessioon poolteist tundi, ja Iska arvas, et ta ehk järgmine nädal saadab mulle esimesed pildid. Seniks vaadake kauneid looduspilte Kutilt. Lõppu panen ühe kaadritaguse pildi ka. 

Kas külm ei olnud? Oli ikka, ja liivane ka. Aga ei midagi sellist, mida kuum dušš, ingveri-sidruni-kaneelitee ning radiaatori parandanud poleks. Loodan, et põlv annab ka tagasi. Praeguse seisuga pole kükitamine kõige mõnusam ning jalg tuikab. Paistetust pole, aga kuna sel jalal on mul meniskit juba õmmeldud, siis kõige valusam koht on enam-vähem sama koha peal, kus meniskiõmbluse arm…. Eks ta rahu tahab. Õnneks on mul üht spordisalvi ka siin ning paari päeva pärast saan siin ühe füsioterapeudiga ühendust võtta – ehk on ta nõus mind juhendama, kuidas oleks põlve parem teipida. Ilmselgelt ma mõnda aega oma 7-sentimeetristel tantsukingadel ei kepsuta. Kükke ka ei tee, aga planku ja kätekõverdusi saab ikka teha.

The post Mis mõttes tulevikutalent? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Päriselt ka. Ma tavaliselt olen teisipäeviti uue blogipostituse kirjutanud ja täna hommikul, kui Kutiga rannas päikesetõusu piknikku pidasin ja pööripäeva tähistasime (siin tähistatakse just aasta pikimat päeva ehk pööripäeva), mõtlesin, et “näe, sellenädalane postitus on ikka veel kirjutamata.”
Praegu, keset kuuetunnise koolituse pausi, tulin siia, et teen vähemalt alguse ja panin silmad korraks kinni. Ei ole võimalik! Misasja? Eelmine nädal jäigi vahele? Eks oli siin töiseid tegemisi ja ka isikliku elu sündmusi, mis tähelepanu vajasid ning kuna keegi otseselt ei kurtnud ka, et “ammu pole midagi lugeda olnud,” siis eks see vahe niimoodi tekkiski. Parandame end.
Samas, kes nüüd siis mäletama peaks, mis tähtsündmused siia vahele peaks mahtuma? Mh ah, nagu klassikud küsivad. Hr Kahemilline vastaks, et oma tehtud viga ja ega vastu vaielda pole midagi kah. Kui ikka nädala plaanis ja päeva saavutuste nimekirjas on blogipostitus, siis tuleb pihta anda.
Avapilt ja nende saamislugu on kahtlemata viimase kahe nädala tähtsündmuste nimekirjas.
“Kuidas sulle meeldiks täiega hullu panna selle sessiooniga?” küsisin Iska Birnie käest mõni päev enne sessiooni algust. “Mida sa mõtled?” küsis ta ettevaatlikult. “Et teeks päikesetõusu ajal, siis on äge valgus!” See mõte meeldis talle ka.
Ma ei jõua Iska kannatlikkust ära kiita, sest ma olin talle kõigepealt Zoomi kõne ajal niuksunud, kui igavad kõik raamatute ja autorite pildid on isegi netiotsingut kasutades. Ta tegi Pinteresti kollektsiooni, ja sealt leidsin ideid, mis mulle ka meeldisid, ning tekkis juba täpsem ettekujutus, kus ma seda sessiooni tahaksin teha. Saatsin talle pildid ja teadsin juba, et hommikul on seal valgust rohkem, kuna lõunast varjavad puud kogu valguse päevasel ajal.

Foto: Iska Birnie Photography

Ja siis meenus mulle üks “väike asi”, mis võib palju pahandust teha, kui sellega mitte arvestada. Tõus. Ma olin juba näinud, millised on erinevused veetasemes jões tõusu ja mõõna ajal. Vahe on reaalselt meetrites. Õnneks on olemas rakendused, mis näitavad nii tõusu kui ka mõõna veetaset ning kui kiiresti see tõuseb/langeb. Tol hommikul oli tõusu tempo 30 cm tunnis.
Ma päriselt käisin ka ca 12h varem samas kohas, kus järgmine hommik pidime pildistama, kontrollimas, kui kõrge on veetase sel hetkel, kui see on äpi järgi sama kõrge kui 12h pärast.
Kõik tundus ohutu.
Oligi, kui etteruttavalt öelda. Ärkasin tol neljapäeva hommikul kell 2:32 varahommikul, et nägu pähe maalida ja lokitaltsutaja olla. Ma olen siin aeg-ajalt viisakama väljanägemise nimel juukseid sirgendanud, ja sama plaan oli tol hommikul ka. Riietega oli lihtne – Krisvalgi salongis eritellimusel valminud seelik ja väike peenvillane kampsun, sest õhutemperatuuri lubati +8 kraadi. Ahjaa, hommik oli veidi hallikas ja niiske, aga see, et päikest polnud, mind nagu ei häirinudki.
Veidi pärast poolt nelja hommikul astusin uksest välja, käes termokruus kakaoga ja ükssarviku kruus vaarikateega. Kui Brig o Balgownie sillale (üks Šotimaa vanimatest sildadest, nagu hiljuti sain ja selle juures pidi mingi munk kummitama) jõudsin, oli sirgetest salkudest saanud mõnus kahupea. Ma muidugi ütlesin ka Iskale, et ma pole 2 ööd magada saanud, sest nägin õudukaid, kuidas tõusuvee eest pageme või kuidas ma hiljaks jään. Saime kohe alguses naerda.

Foto: Iska Birnie Photography

Valitud koht meeldis talle, kuigi saime mõnusalt turnida ja naha soojaks. Kahe kaelas kõlkuva kaameraga oli see muidugi temal keerulisem kui minul seljakotiga, kuigi – seeliku panin talutüdruku moodi vöö vahele. Esimese asjana kupatas Iska mind kohe puu otsa. Mis seal ikka, polegi ammu seeliku ja kingadega roninud. Kokku vist käisin kolme puu otsas. Kõrgust ma ei karda, aga korralik tasakaaluharjutus oli see küll, kui raamat on näppude vahel st kätega kinni hoida ei saa. Mõelge ise edasi, millega ma end tüve peal hoidsin.
Igal juhul läks aeg kiiresti – planeeritud tunni ajase sessiooni asemel kestis see 80 minutit (jah, ma tean, et see 8 mu elus pidevalt kordub ) ja tulemuseks oli 39 pilti (täpselt minu vanus), mille sain kätte vähem kui nädalaga. Eriolukorra eelised.
Muide, Iska on auhindadega pärjatud fotograaf, tema kodukal olev hobusel kappav pruut näiteks on üks rahvusvaheliselt tuntud foto.

Sel nädalal läks natuke auru ka selle rahvusvahelise ajakirja Lightbox Originals artikli peale, mis avaldatakse teisipäeval, 24. juunil ehk rahvusvahelisel kirjutamise päeval nende uueneval kodukal. Olen eelvaadet juba näinud, ja näeb väga uhke välja.
Ilmselt juulis ilmub ka Scottish Peni uus ajakiri, kus samuti minu töö sees.

Koos oma kirjandusliku mentori ja tuttavaga turundusagentuurist Tuminds tegeleme ka jätkuvalt mu brändi üles ehitamisega (tegin endale muuhulgas Twitteris konto, aga isiklikke säutse veel jaganud pole) ning Word Accordile tuleb ka kliente üha juurde. Seega, asjad liiguvad.

Kuti kooliaastal on ka veel viimane lõpp, tundub, et üldjoontes on ta vist asjadega joone peal. Järgmine nädal peakski olema viimane nädal ja osa õpetajaid on juba teatanud, et uusi kodutöid ei anna. Mis augustis, kui uus kooliaasta hakkab, veel ei tea. Praeguse seisuga hakkab kool 11. augustil st vaheaeg on nädala võrra lühem, aga see-eest järgmisel ja ülejärgmisel aastal siis tavapärasest nädal pikem ehk suisa 8 nädalat. Kooliaasta sees on siin ka vaheaegasid rohkem, nt aprillis oli kahenädalane vaheaeg, lisaks sellised kolmepäevased minipuhkused.

Mis suvepuhkusest saab, ja kas sel ajal ka Eestisse saame, on praegu väga lahtine mitmel põhjusel. Võtame nädal korraga.
Tänane päev laheb statistikasse, kui aastal 2020 kõige pikemalt ärkvel veedetud ajaga päev, sest magama ma täna enne kella 23 küll ei saa. Meenutan, et hommikune äratus oli 3:13, et Kutiga kella 4ks randa jõuda. Nimelt tähistavad šotlased ka pööripäeva ja aasta pikimat päeva (kuigi kalender näitab, et 23.-24. juuni on päev 2 minutit veel pikem ) ja üks tähistamise viisidest on kuulata poeemi, mis on kirjutatud just aasta pikima päeva auks ja päeva alguse eelsetest minutitest. Selle ette lugemine võtab tavaliselt 46 minutit ja meie otsustasime kuulata seda rannas. Praegu olen aga kuuetunnise koolituse pauside kestel selle postituse kirjutanud. Koolitus lõpeb meie aja järgi kell 23. Koolitaja ise on Kanadas, tal on täiesti normaalne aeg. Suveööd pole magamiseks.

The post 🙈Kuidas see aeg nüüd niimoodi käest kadus? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.