Ilusat emadepäeva! Ma tean, et Eestis on kell juba sealmaal, et väikesed lapsed (ja nende vanemad) on juba tõenäoliselt unemaal, kuid aeg on sellekuise postituse käes. Tunnistan ausalt, hing juba igatses seda kirjutama. 

Aprilli keskel, veidi enne mu sünnipäeva, käisin Eestis kiirvisiidil. Aitäh kõigile, kes te võtsite aega kohtumiseks. Seekord jäi kõige lõunapoolsemaks punktiks Järvamaa, ja sellevõrra oli tegelikku aega inimestega koos olla rohkem. 

Kuigi käik Eestisse oli minu jaoks lühike, koosnes see valdavalt kõrghetkedest. Üks nendest oli kahtlemata taaskohtumine sinililledega. Minu lemmikud. Kui neid 16. aprillil Keila-Joa pargis nägin, viskusin sõna otseses mõttes põlvili ja pisarad voolasid. Neil pole ju lõhna ega midagi, aga ma lihtsalt istusin, silitasin neid. Minu hingelilled… Pildil koos mu “sünnipäevakringli” ja joogiga. Piknik pargis mu ema ja pojaga. Elus esimest korda nägin seda, kuidas maa-alune Jõelähtme jõgi on maa peal. Ma olen selles tühjas jõesängis omal varbad ja kannad villi matkanud. Igal aastaajal, aga kui saabumise päeva õhtul ema pakkus, et läheme…. siis ütlesin jah! Päeval olin käinud juba kahe silma-arsti juures, saanud teada põhjuse, miks ma prillidega, mis tehti sama retsepti järgi erinevalt näen, istunud tund aega Kutiga tema pangakaardi kätte saamiseks sabas, sõitnud trammiga, seega olin täitsa valmis loodusesse minema. 

Jah, Kutt lõikas Eestis oma juuksed maha. Olid teised juba ca 50cm pikkused, seega annetamiseks piisavalt pikad. Otsus need Eestis maha lõigata sündis üsna viimasel minutil, aga kõik sujus. Samuti võttis ta mõtlemisaega, kas ta tahab sellest ka avalikult rääkida, aga arvas, et kui rääkida avalikult, siis äkki teised lapsed julgevad ka rohkem. Järva Teatajas ilmunud lugu saab lugeda siit. Age juures lasin endale ka uue kaubandusliku välimise teha. 

Selle sonksiga tulin ma Šotimaale ära. Nii hästi punutud oli Agel. St, 14nda õhtul ta punus, ja 17nda õhtuni pidas ilusti vastu. Ma poleks pidanud juukseharja Eestisse kaasa võtmagi, sest Šotimaal punus mulle patsid Sille tütar Signe ja need võtsime Age juures lahti.  

Kui südaöö paiku Tiia ja Kareli saunatrepil end jahutasin, kuulsin ka sookured ära. Kuna kergelt tibutas vihma, siis virmalisi ei näinud, aga uduvihm kuumal nahal oli väga mõnus. Tagasi koju tulime nii, et nii Kutil kui ka mul oli 20kg kohver+seljakotid. Seljakotid mõlemal 12kg, kohvrid 20,8. Hästi pakitud, onju? Mis me kaasa võtsime? Ikka head-paremat. Ma arvan, et Eesti maiustusi oli ca 5kg jagu juba, aga neid on nii hea siin tänuks pakkuda. Hiljuti sain kahe šokolaadi ja 6 Mesikäpa kommi vastu pika, maani punase õhtukleidi. Siin on ballid jätkuvalt moes, ja kuigi teatris käiakse teinekord ka teksadega, siis nt auhinnagalad on kõik õhtukleitides. 

Päeval, kui mina pärast kohtumist Piretiga Eesti Kaubandus-Tööstuskojas presidendi pildiga endlit tegin, oli Kutil veel pats pikk. Kutt oli mul kaasas, sest olime teel maale ja kuna Kutt harjunud minuga tööl kaasas käima, siis ei kahelnud ka, et olla oskab. Pärast oli tal muidugi mustmiljon küsimust, millele ma ka vastasin. Hästi armas oli see, et emadepäeva-eelses postituses tõi Piret seda käiku kui positiivset näidet emadusest esile.

Selle käigu hetkel polnud kolmetunnine koolitus veel toimunud, kuid nädal hiljem juba oli ning osales 11 inimest. Ilmselt kõneleb kiituste edasi andmisest rohkem fakt, et kvaliteet hinnati piisavalt heaks, et see on nüüd saadaval ka Koja e-poes, seega saab igaüks ise endale sobival ajal oskusi arendada. Samuti leppisime kokku kaks koolitust sügiseks, oktoobriks. Üks ettevõtlusnädala raames, ja teise 10. oktoobriks. Ilmselgelt võtan selleks ajaks puhkust, puhkust nii oma kirjutamisest kui ka peatsest töökohast Aberdeeni Teaduskeskuses, kus alustan 18. mail ürituste ja turunduse koordinaatorina. Just koordinaatorina, sest neil on oma PR-agentuur, kes osa turundustegevusest teeb, lisaks tuleb suhelda meeskonnaga ja teiste teenusepakkujatega. Palju võimalusi õppida ja kohtuda põnevate inimestega. Neile meeldis mu loomingulisus, põhjalikkus ja teistsugune lähenemine. Tulevase ülemuse sõnul polnud neil pärast vestlusi (kuhu kutsuti 5 inimest), kellele esimesena pakkumine teha. 

Ma olin vähemalt sama õnnelik, kui 12 aastat varem, kui Vargamäel tööle asusin või omal ajal JT’s. Ka siis kiljusin rõõmust.

Korraks veel aprilli põigates, siis Edinburghis maandudes ootasid meid õitsvad Jaapani kirsid ja 17 soojakraadi. Eestis olles valdavalt lõdisesin, aga Edinburghis oli ikka hea meel, et talvejopet kaasa ei võtnud. Olin t-särgi väel. Rongisõit Edinburghi ja Aberdeeni vahel on tulvil imekaunitest, valdavalt mere-äärsetest vaadetest. Seega, kel valida, kas bussi või rongiga, siis mina soovitan rongi igal juhul. Ka Aberdeenis oli soe ja päikseline. Õhtul tegin veel Eestist kaasa ostetud Kalevi küpsistest ja kohupiimast endale sünnipäevatordi. Pildil on ka Kuti kingitud lilled ja kartulisalat Eesti hapukoorega.

Sünnipäevahommikul ärgates avastasin, et mu tantsu-kogukond on mulle sünnipäevapeo organiseerinud. Sotsiaalmeedias kõik spetsiaalne poster, üritus jne. Ma olin pahviks löödud. Polnud ju juubel, ja jutt oli, et pakun natuke kooki… Olin väga liigutatud. 

Ja kõik need soovid, mis päeva jooksul tulid. Rõõm ja tänu. Muide, Eestis kingitud roosid õnnestus ka Šotimaale ära tuua. Keegi ei kobisenud kuskil. Eestis lennujaamas piirikontrollis murdus küll paar õit ära, aga üle elasid selle pika reisi! Emps on mul ikka superpakkija. 

Värska raamatu käsikiri sai ka aprilli lõpuks valmis. Üle antud, vastu võetud ja heaks kiidetud. Ma olen ääretult tänulik selle usalduse eest. Ja see koostöö! Imeline. Rõõm teadmisest, et ka neile töö meeldis, on suur. Kas raamat ilmub detsembris või 2023 aprillis, on minu käeulatusest väljas, aga põnevil olen küll. 

Kui ülikooliõpingud välja arvata, on kõik suured projektid justkui lõpule jõudnud, mai lõpuga lõpeb leping ka sots-min’iga, seega tuli see Teaduskeskuse aastane leping täpselt õigel ajal. Esialgu lähen tööle sinna emaduspuhkuse asendajana, kuid nagu siin on mulle öeldud – aasta on pikk aeg ja kes teab, mis pakkumised selle aja jooksul tulla võivad.  Kindlasti tulevad. Silvi numbrite põhjal sünnipäevakaardile pandud ennustus, kuidas sel eluaastal tuleb minu ellu tööalaselt palju uut, ja minu asi on see vaid vastu võtta, on praegu küll täie hooga käima läinud. 

Kasvõi see fotosessioon, mis tuli mu ellu nii, et kolmapäeval ütlesin jah, ja laupäeval oli juba pildistamine. Umbes 5 aastat oma elust püüdsin pildistamisest täiesti eemale hoida. Kuna teismelisena lähedase matusel tehti pilti, kui südantlõhestavalt nutma puhkesin, tuli see hetk iga kord meelde. Nn kohustuslikud pildistamised oli paras eneseületus. Tasapisi leppisin.  Aga seda, et ma oleksin ilus, seda ma ei uskunud. Ma olin alati olnud tark, aga mitte ilus. Kena. Nutikas. Kaunis ei olnud see sõna, millega mind oleks kirjeldatud. Keskkooli lõpuks olin “üsna tüdruku moodi”.

See, et minus võiks olla modellimaterjali, seda ma küll ei uskunud. Ei uskunud isegi siis, kui Supermodelli saateid vaatasin ja sealt fotograafide õpetusi kõrva taha panin. Lihtsalt selleks, et mitte nii koledana jääda. 3/4 piltidest läks nagunii ka pärast seda kustutamisele. Mis aitas lähemale eesmärgile, et minust ei tehtaks nii koledaid pilte, oli piltidel olemine. Taipamine, milliste nurkade alt jään paremini peale. Töö endaga. 

Aberdeeni elama tulles, on mul olnud kolm sessiooni Iska’ga, kellega meil on imeline klapp. Tänu nendele sessioonidele julgesin üldse mõelda, et… 

Aprilli viimasel päeval kandsin kohalike disainerite kleite, ehteid, ridiküle. Sessioon oli kesklinnas, rahvarohketes paikades, sh peatänaval. Täismeik, soeng. Sädelevad kleidid. Kingad olid enda omad. Kleitide autor on Maltal sündinud-kasvanud disainer, kes on töötanud Londonis suurtes moemajades, kuid nüüd tuli rahulikumat elu Aberdeeni otsima. Aga teada värk, kui ikka ei oska keskpäraselt elada, siis ei oska. 

Kaadritagust tegevust annab edasi see väike klipp.

Mitte keegi ei uskunud, et ma olen algaja. Kui nägin neid pilte päev hiljem, tönnisin nutta. Mitmel põhjusel. Tänutundest, aga ka sel põhjusel, et see naine piltidel oli imekaunis! Ja see naine olen mina. See fotosessioon muutis mu minapilti. Seda, kuidas ennast näen. Ja see on nii vabastav. 

Muidugi tuleb tööd edasi teha. Esimene kord on teatavas mõttes lihtne, sest kui oled algaja, siis ei ole ka paljudel suuri ootusi. Neid on lihtne ületada. Aga leida üha uusi “nägusid”, õppida oma näolihaseid lõdvestama, aga säilitada pilgus intensiivsus – seda tuleb harjutada. 

Ma loodan väga, et see uus loomeinimeste koostööplatvorm läheb täiega käima ja sünnib palju põnevaid koostööprojekte. 

Ah, et kuidas ma tänast emadepäeva tähistasin? Sõin hommikul pasteedileiba, käisin pikal jalutuskäigul, veetsin pärastlõuna raamatut lugedes, potentsiaalse kliendiga rääkides ja maiustasin maisikepikestega. Rõõmustasin selle üle, et Kutt tuli täitsa ise selle peale, et omal kooliriided ära pesta, veidi kööki koristada, ja et ta eile mul lükandustega garderoobi kapiukse korda tegi: pidurid olla valepidi pandud ja üks uks tagumise hinge pealt maas. Okei, ja mina mõtlesin, et pean mõne täismehe appi kutsuma. 

Praegu ehitab ta kodulehekülge. Tudeerib WordPressi, sest üks mu klient pakkus talle tööd, kui ta WordPressi selgeks saab. Kutil mott kõrge. Oma raha on ikka oma raha. 

Nartsissid on praeguseks suuremas osas õitsenud, aga kirsid, nii jaapani, kui ka metsikud, on täisõitevahus. Astelhernes samuti, seega mere-äärne lõhnab jälle kookose järele. See on tugevam isegi koerapissilõhnast, mis muidu koeraga jalutajate radu iseloomustab.

Metsaalused on praegu siin ka sinised, aga mitte sinililledest, vaid sinikellukatest, mis võivad olla samuti roosakad ja lillakad. Looduslik ebahüatsint on nende eestikeelne nimetus. Lõhn on neil tõesti tugev. Veel on märgata erinevat tooni rohelist, aga kui sel moel edasi läheb, siis on peagi kõik ühtlaselt roheline ja looduses kõige kaunim aeg minu arvates on siis möödas. Õnneks hakkab uus kevad jaanuari lõpus peale. Suvel tahan kindlasti minna kanarbiku õitsemise ajal mägedesse – vaja need lillakad nõlvad üle vaadata. Seni olen sel ajal Eestis olnud. Sel suvel pikka reisi ei tule, vähemasti minul mitte, aga Kutt ilmselt ikka tuleb. 

The post Sünnipäevaennustus läheb täiega täppi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Istun praegu koduse kirjutuslaua taga, kuid tõenäoliselt lõpetan selle postituse kirjutamise rongis teel Edinburghi poole. 

Kevad on peaaegu täies õites. Mandlipuud, metsikud kirsid, kreegid, metsikud ploomid, nartsissid. Puude alused rohetavad noorest naadist ja karulaugu lõhn on sama tugev nagu asfaldi lõhn pärast vihma. 

Olen viimasel päeval vaadanud aga hoopis paari aasta taguseid sinilille-pilte. Mu lemmiklilled. Pole neid kaks aastat näinud. See oli üks oluline põhjus aprillikuise reisi planeerimisel. Kuti koolivaheaeg ka muidugi. Natuke organiseerimist see nõudis, et ma ise ei peaks mõlemat suunda kaasa lendama, sest alla 16-aastased ilma saatjata lennata ei tohi ning Ryanair ei paku saatja-teenust. 

Nii et teatavas mõttes on mul olnud siin vanemapuhkus. Seda muidugi tänu Clairele, mu emale ja Kuti isa perele. Minu sünnipäevaks oleme tagasi, sest Kuti koolivaheaeg saab läbi. 

Märtsi kolm suurt eesmärki said ka täidetud. Dark Angels Foundation Course, ehk algtaseme kursus, kus nelja nädala vältel olid kaks korda nädalas veebitunnid 2h korraga+ kodutöö, on edukalt läbitud. Läksin sinna mõttega oma seni veidi poeetilist stiili lihvida või selles uusi tahke avada, kuid kursuse tulemusena avastasin täiesti uue stiili. Kursus oli nii neile, kes tahtsid nn omi asju kirjutada, aga ka neile, kes ettevõttetele kirjutavad. Näiteks nelja tunni vältel tegelesime nii brändi loomise kui ka ettevõtte hääle kujundamise, järgmisega. 

Värska Originaali raamatu mustand on nüüd ka allikate käes lugemisel. Veidi senisest tööst arvudes: kokku oli 15 intervjueeritavat, keskmine intervjuu pikkus oli 90 minutit. Need tuli kõik tekstiks ümber panna, lisaks seniste materjalide läbi töötamine + internetiavarustes tuhnimine. Kui tagasiside õigeaegselt tuleb, saab aprilliga projektile joone alla tõmmata. 

Ajalooline romaan, mida Priit Valknaga kahasse kirjutasime, on samuti faasis, kus kõik peatükid on kirjutatud. Kindlasti vajab see toimetamist, kuid see on juba tema kui autori ülesanne. Minul on uued projektid ees. 

Muu hulgas õppisin ametialaselt seda, et kui potentsiaalne klient hakkab hinna üle vinguma juba enne, kui oled temaga tööd alustanud, siis ei peaks üldse tööd alutama. Samuti vaatasin üle oma maksete süsteemi ja ka tööprotsessi. 

Tööalastest uutest projektidest võin välja hõigata selle, et olen nüüd ametlikult rahvusvahelise variautorite ettevõtte Story Terrace senior-kirjutaja. Kokku on kolm taset: junior, senior ja premium. Üldiselt nad võtavad uued autorid junior-tasemele, aga minu kogemustepagas annab ilusti senior-taseme välja. Ilmselt annaks ka premiumi, aga selleks, et mind tõsta, on neil vaja vähemalt paari projekti. Neil on peakontor Londonis, aga harukontor ka USAs. 

Paar teist lahtist otsa on ka õhus, aga neist on veel vara rääkida. 

Ülikoolis olevast kursusest on praeguseks ca 25% edukalt läbitud. Minu jaoks kõige raskem osa just: seadusandlus ja poliitika, samuti nafta- ja gaasitööstus. Hariduse osa oli ka päris huvitav. Järgmisena on valida kultuuri, majanduse ja looduse vahel. 

Märtsi jäid ka mitmed põnevad ja õpetlikud seigad. Näiteks kohtumine Ken Hames’iga, kes on endine telesaatejuht, aastaid töötanud eriüksuses, ja loonud sarja sellest, kuidas erivajadusega inimesed ületavad kõrbe, mäestikku või läbivad džunglit. Ta rõhutas, et alati tuleb esmalt märgata inimest, mitte puuet. Igal inimesel on unistused, iga inimene on võimeline end ületama. Need inimesed tema sarjades on tõesti inspireerivad lood. Hüpata kärestikku ilma, et sul oleks käsi, roomata kõrbes, lükates enda ees ratastooli… Üliinimlikud pingutused, mida nad tegid oma unistuse nimel. Sarja nimi on Beyond Boundaries, ja Ken Hamesi koduleheküljelt saab tema kohta rohkem lugeda. 

Samuti sain kutse Briti suursaadiku ja Eesti äridelegatsiooni vastuvõtule, mis toimus Aberdeenis. Ettevõtted taastuvenergia sektorist tutvusid sellega, mida ja kuidas tehakse Aberdeenis. Oli hästi palju põnevaid vestlusi. Väga tänulik selle võimaluse eest. Kutse eest pean tänama kohalikku Eesti aukonsulit, Simpson Buglassi. Pildil oleme temaga veebruari alguses, kui plaanisime EV104 üritust Aberdeenis.Kohtumisel oli kohal ka Aberdeeni linnapea, ehk Lord Provost Barney Crockett, kellega vestlesime pikalt Aberdeeni ja Balti riikide seostest. Tal on sel teemal loeng tulemas ja sain sinna ka kutse. 

Märtsis käisime veidi mägedes ka. Glen Clova on hästi kaunis kant, kus on palju matkaradu. Käisime kohaliku Leedu kogukonna ettevõttel ja viisime Eesti lipu ka pisikese mäe tippu. Ilm oli selline, et peremees koera õue ei saadaks, aga Šotimaal ei takista ilm küll väikest matka. Muidugi, suurte mägede tippu ei minda, sest see võib eluohtlik olla, aga see oli “pisike” mägi  – ca mõnisada meetrit üle merepinna. Sellegipoolest – mäe jalamil ei sadanud, kui siis tibutas õrnalt, aga poolelt maalt alates olime vihmas, sekka rahet. Vihmakeep hoidis keha kuiva, aga jalad olid küll läbimärjad ja see osa, mis keebi alt väljas ka võrdlemisi kange jaheduse tõttu. Nagu piltidelt näha, siis eriti mitte midagi polnud näha.

See lipuga pilt on tehtud allatulekul. Natuke maad veel  – ja oli täitsa selge. Pärastlõunal pilved hajusid veelgi, aga pisikesi kosekesi, mis järsust mäenõlvast alla tulid, oli väga palju. Need ujutasid üle asfaldi, seega tuli ettevaatlikult sõita. Laura, Leedu tüdruk, oli autojuht. Paen kaks pilti veel. Üks siis tipus tehtud, kus laulsime ka Eesti hümni. Leedukad laulsid Leedu hümni ja youtube’ abiga kõlas ka Ukraina hümn. Oli selline veidi teistmoodi pühapäev. Sinimustvalget näeb hea kissitamise korral pildi keskelt. 

Alla tulles oli jalgrada kohati muutunud mägiojaks. Käisingi lihtsalt plärts ja plärts. Püüdsin siiski ettevaatlik olla, kuigi jalad muutusid mingi hetk tuimemaks. 

Ja me ei olnud üldse kaua matkanud – kokku koos allatulekuga oli 3 tundi, st poolteist tundi ja ikkagi pidevas liikumises. 

Ühel hetkel siiski pidin sõrmed külje peale toetama. Ei arvanud sellest midagi erilist, ja hiljem käisin vihmamantlita ringi, sest all ju ei sadanud! Aga – see maksis kätte. Ilma, et oleksin midagi tundnud – külm ju – olin tõmmanud õlas miskid väiksed lihased ära. 

Õnneks oli veel viimane pipraplaaster, millega valu leevendada ja mõni päev hiljem oli ka massaaži aeg nagunii kirjas. 

Ühe unistuse tegin veel teoks! Kõndisin Balmedie’st Bridge of Doni jalgsi. Mere äärt pidi. Ilm oli sama “ilus” nagu tol päeval mägedes. Õigemini, mägedes oli sama ilus ilm, kui eelmisel päeval mere ääres.

Maa ei ole tegelikult pikk – vaid ca 8 km, ja omal ajal sai Köisist Koeru kõnnitud poolteise tunniga ja see vahemaa on 12 km. Tõsi, kõndida mööda liivaranda on veidi teine teema. Tuli ka kolm jõekest läbida, kus jalanõud ära võtta. Tuul oli vastu ja vihmasahmakaid sain ka. Nii et võttis mul lõpuks kolm tundi. Olin väsinud, aga õnnelik. 

Aprilli tähtsündmus on kahtlemata koolitus, mille 19. aprillil Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga teen. Tegemist kolmetunnise koolitusega. Töövihik on valmis ja ära saadetud. Täna ilmus nende Teatajas ka minu kirjutatud artikkel. Koolituse kohta lähemat infot saab siit. 

Lõpetan. Andke veel märku, kes Eestis kohtuda soovib. 15.04 olen Müüsleris ja 16.04. Tallinnas hommikukohvi pakkumas. 

The post Õpetlik märts appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Nädal tagasi saime teada, et meil tuleb elukohta vahetada, sest praegused omanikud soovivad seda pinda oma tütrele. See on ka üks 18 põhjusest, mis on seaduslikud alused üürilepingu lõpetamiseks omanike poolt. Seega – tulebki pakkima hakata. 

Üürileping ise, nagu ma ilmselt blogi algusaegadel mainisin, on 74 lehekülge. 25 esimest külge on see, kus on lepingutingimused, ja ülejäänud lehekülgedel seletatakse lahti, mida kõik need tähendavad. Justkui laiend. Kuna tulime täismöbleeritud pinnale, siis on kaasas ka nimekiri asjadest, mis majas, aias ja garaažis on. Omast kogemusest soovitus – võtta tõsiselt lepingus olevat punkti, et majas oleva kontrollimiseks (sh asjade nimekirja ja maja üldise seisukorra kohta) on üürnikul 7 päeva, ja kui selle aja jooksul kirjalikult pole fikseeritud lepingu lisas oleva kohta erinevusi, siis üürnik on andnud vaikiva nõusoleku. 

St, tuleb teha pildid, videod, lugeda üle noad-kahvlid jne. Meil on küll maja üle andmine alles ees, aga juba on veidi pinget õhus tagatisraha osas. Nt, kui kasutatud ikkagi söögitoa laud ja toolid olid jms. Ka asjade nimekirjast oleme leidnud kümmekond sellist asja, mida pole meie üürimise ajal majas olnud. Omad vitsad peksavad, nagu öeldakse, aga loodame, et väga hullu pole midagi. Kehvemal juhul tuleb lihtsalt tagatisraha korstnasse kirjutada. 

Ma muidugi majaomanikule teatasin ka, et ajastus on ülikehv: veebruari lõpuni on mul tööde järts ees. Kolimine ise oma paberimajanduse ja pakkimisega aga võtab ca nädala. Me küll leidsime juba uue elamispinna, praegusest mõni tänav eemal ja pind tundub isegi suurem, kuid kammida läbi kinnisvaraportaale (ca kümmekond) sh FB Marketplace, saata päringuid vaatamisteks, ainuüksi see võttis juba ca 8 töötundi. Nädalavahetustel kinnisvarabürood ei tööta. Jaanuar ei ole üüriturul ka teab, mis tipp-kuu, sega ega piirkonnas valikut, mida vaatama minna, suurt polnud – leidsime kokku 4 kohta, neist vaid üks (paaris)maja, aga seal selgus, et ülemise korruse tubades igal pool must hallitus sees. Selliseid pindu aga ametlikult siin üürile anda üldse ei tohi. 

Vaade Westfield’i pargi ülemiselt servalt. Uus kodu jääb puudesalu taha.  Uue kodu leidsime Westfieldi pargi külje alt. Kuti tulevasest magamistoast ja ka köögist paistab metsatukk. Elutuba ja minu magamistuba jäävad akendega lõuna poole. St Kutil kooli veel lähemalt tulla. Täna juba koolis sõpradele rääkis, et kolib, ja üks sõber avaldas soovi, et “siis saab ju koolinädala sees ka ööseks tulla.” Korteri omanik on meile oma jaa-sõna öelnud, nüüd on jäme ots agentuuri käes, kes vaatab üle mu rahalise seisu ning kontrollis praeguselt majaomanikult ega mul üüri maksmisega pole hilinemisi olnud. See konkreetne agentuur näiteks tahab veenduda, et sinu aastane sissetulek on 2,5 suurem kui aastane üürimakse. Eraldi tuli välja tuua ettevõtlusest saadud tulu, lastetoetus ja muud tulud. Kaks tundi täitsin lahtreid, aga ära sain saadetud. Päev hiljem küsiti veel täpsustusi, ja nüüd lihtsalt ootame otsust. Pöidlad pihus.  Korteril on palju plusse, aga üks asi jääb kripeldama – oleme Kutiga mõlemad natuke rohenäpud. Eelmisel suvel kasvatasime ju suisa lillepottides kartuleid, maitsetaimedest rääkimata. Korteris seda võimalust pole.  Olgu see aknalaud ükskõik, kui valge, siis sibulale tuleb õige maitse ikka õues. Sibulatest suurem küsimus on maasikad. Kaks aastat tagasi külvatud metsmaasikad lõpuks ometi nii suureks kasvanud, et vist hakkavad õisi näitama. Sügisel ostetud maasikataimed samuti.  Viskasime siin küll nalja, et hõivame pargis väikse maalapi ja teeme sinna peenramaa, aga sealt edasi arenes mõte, et Westfieldi pargil on tugev kogukond, ja miks mitte luua ühisaed, nii nagu mitmel pool on siin tehtud. Hästi palju tegevusi teevad nad seal pargis regulaarselt. Seega võimalusi justkui on oma rohenäplust rakendada.  Kutt pole veel korteris käinud, sest vaatamise ajal oli ta koolis. Ega ta enne kolimist ei saa minna ka. Pilte ja videosid ikka näitasin. Ilma temata ei otsustanud. Kui talle ikka üldse poleks meeldinud, siis oleks edasi otsinud. Kuna Kuti koolipäevad lõpevad praegu ikka veel hämaras, siis ei olnud teist varianti, kui minna päevasel ajal – siis valges on näha ka miskit. Ka uus kodu on täielikult möbleeritud. See sobib meile hästi, sest päris oma mööblit tahaks ikka päris oma koju. Sellega tuleb veel mõned kuud oodata, aga 2022 unistuste seas on see küll.  Mul on meeletult hea meel, et Kutt on endale koolis oma kogukonna leidnud. Sõbrad, kes temaga tahavad koos olla ja kellega tema tahab koos olla. Sel nädalal oli tal matemaatikas mingi riiklik eksam. Järgmisel nädalal kõige varem pidid tulemused laekuma. Vanem kooliaste valmistub samuti riiklikeks eksamiteks, mis tähendab, et koolimajas on neid harvem – ainult konsultatsioonide ajal. Ehk siis Kuti klass on kõige vanemad, ja neile oma sõpruskonnaga anti ülesanne jälgida, et koolikaaslased jälgiksid ühesuunalist liiklust treppidel. Ühe teise sõbraga, Cody’ga koos nad seda teevad. Omamoodi tunnustus õpetajate poolt, kes näevad, et neid saab usaldada.  Kui läheb nii, nagu olen mõelnud, siis annan praeguse kodu võtmed üle 30ndal, 25 kuud pärast seda, kui sisse kolisime. Mida see kolimine on mulle õpetanud, on see, et mul on siin oma inimesed. Piisas mul vaid mainida, ja inimesed pakkusid end appi kolima. See oli veidi ootamatu, kuid väga südantsoojendav. Seega on järgmised kaks nädalat hästi tihedalt tegevusi täis, sh nädalavahetused. Sel pühapäeval on koosolek selle aastase taskuhäälingu seeria osas, kuhu minu kolm lugu ka lähevad. Vaja on mõned näidised valmis kirjutada pressiteadete osas ja mõelda kaasa ka stsenaariumi osas, kuidas iga autor end tutvustada saaks. St, olen selle taskuhäälingu “Stories from the Grey Hill” ehk siis Grey Hilli’i (Halli mäe) Lood loovmeeskonnas ka.  Võtsin aja maha ka äripartneri Iainiga koolituste planeerimisel (teeme aprillis ühe, mis on seotud brändi häälega, kirjaliku kõnetooniga), samuti oma kirjutamismentoriga õppimisel. Isegi sotsiaalmeedia kanalites olen vaiksem kui tavaliselt. Kodulehekülg vajaks ka uuendamist… Aga raamatute kokku panemine käib edasi. Eelkõige muidugi Värska oma, aga ka enda isikliku raamatu sissejuhatus on nüüd ka olemas, nüüd on vaja veel harjutused ja sõnad kokku otsida. Uus raamat tuleb ainult inglise keelne. Esialgu. Kui nõudlust jätkub, saab ka eestikeelseks teha. Jätkame sarja – kohvilaua/öökapiraamatud. Veebruari alguses tahan saata beetalugejatele ning eessõna kirjutamiseks. Ilmumisaeg on planeeritud veeburari teise poolde. Vasakul väike näide, mismoodi see on üles ehitatud. Tegemist on siis tähestikuga, kus iga tähe juures on mõtisklus, mis seotud ühe sõnaga. Kuna eesti ja inglise tähestikud siiski mõnevõrra erinevad, oleks eestikeelne raamat oluliselt erinev. Kindlasti saab kasutada, aga see, mis keeles mingil sõnal suurem vägi on, ja kui tihti seda kasutatakse, erineb oluliselt.  Ootan ka põnevusega 3. veebruari meistriklassi Rob Moore’ ja Jessen Jamesiga. Mõlemad on Suurbritannias multimiljonärid, menukite autorid ning auhindadega pärjatud avalikud esinejad. Osutusin 50 hulka, kes pääsesid nende otseülekandena toimuvasse meistriklassi seeläbi, et reageerisin kiirelt – tuli lihtsalt Rob Moore’i taskuhäälingut kuulata, kirjutada arvustus ning olla 50 kiire hulgas. Olin. Nüüd on võimalus küsimusi esitada. Mu kirjutamismentori Jamie Jauncey’i võrdlus, et olen nagu loodusjõud, leiab ikka aeg-ajalt kinnitust. Uute kohtumisteni. Kas veel siin aadressil või juba uues kodus, näitab aeg.

The post Kes oleks seda osanud aimata? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Dunrobin Castle.

tutvustuses kasutasin, lause ühest filmist: elu on nagu seljakott, me ise valime, mida sinna kaasa pakime. Kuigi see mõte meeldis mulle, ei saanud ma sellest päriselt aru enne, kui võtsin ette enesearengu tee ja kolimise teise riiki. 

Kaks aastat. Eile õhtul täitus kaks aastat, kui Aberdeenis rongilt maha astusime, taksoga läbi uduvihmase linna sõitsime ja majaomanikega rõõmsalt üksteist tervitasime. Ühest küljest oli see ammu, teisalt on hetked eredalt meeles. 

Kas olen kohanenud? Jah. Usun küll, ja Kutt ka kindlasti. Märkan tema kõnes sõnu, mille tähendust mina ei tea. Vanasse kaevu pole ma sülitanud, st kontaktid Eesti, sh Järvamaaga on säilinud, kuid minu kodu on siin. Jah, suur osa pereliikmetest ja mõned sõbradki on Eestis, kuid see kodus olemise tunne on Šotimaal. 

Eneseareng jätkub. Täna ja hommegi veedan kaks tundi Peggy McColli koolitusel, et oma uue aasta sihid paika sättida ning muutuda veelgi osavamaks oma unistuste elu elamisel. Kas ma just midagi uut seal õpin, on iseküsimus, kuid uusi taipamisi tuleb kindlasti. Lisaks on see teadlik aja võtmine iseendale, sest aasta kokkuvõtte tegemine ja uue aasta paika sättimine paberil, oli mul nagunii kalendris kirjas. Teha seda teistega koos on justkui lisamotivatsioon. 

Detsembris sain kliendi üle rõõmustada. Raamat, millega alustasime aasta alguses, jõudis lõpuks ilmumiseni ning on Amazonis oma kategoorias müügiedetabelis teisel kohal. 

Värska Originaali raamatuga töö jätkub – intervjuud on nüüd 99% ühel pool, seega jaanuaris jätkub kirjutamise protsess täiskäigul. Samuti jätkub töö Priit Valkna raamatuga. 

1000 tunnet Järvamaal projektile sai nüüd vahejoon alla tõmmatud ja 28. detsembri Järva Teatajas ilmus ka leheküljeline lugu. Kõiki laekunud mõtteid saab lugeda SIIT. 

Eilne ja tänane on olnud üsna tegusad – püüan otsad kokku tõmmata, ja “sabad” ära lõpetada, aga tundub, et vist ei õnnestu Chuck Norrise moodi kõike ära teha. Osaliselt ka sellepärast, et panin ajaga puusse. Arvasin, et teen 2 tundi, tegelikult tegin 5 tundi, ja nüüd on vaja veel tunnikest, et parandused teha. Ei ole midagi, Kutil tuleb täna õhtuse peolaua ettevalmistamisel suuremat rolli mängida. 

Jõulude ajal puhkasin. Teadlikult. 24ndal oli meil külas ka Mah’naz, kelle vanemad on sündinud Afganistanis, ta ise on sündinud Iraanis, aga suure osa elust elanud hoopis Soomes. Vahepeal veetis ka aasta vahetusõpilasena USAs, kuus aastat elas Rumeenias – ja seda kõike oma 28 eluaasta jooksul. Tema jaoks oli tegemist üldse elus teise jõuluõhtusöögiga, sest pärsia kultuuris tähistavad nad ainult aastavahetust. Mõnikord ka seda Iraani uut aastat (kus on teine ajaarvamine), aga peamiselt lihtsalt aastanumbri vahetumist. Kuna ta sealiha ega sellega seotud tooteid ei söö kultuurist lähtuvalt, siis oli natuke nuputamist, kuidas asju valmistada. Oli ütlemata tore õhtu. 

Silverbridge üle Musta jõe, teispool silda on joastik.

Sille juurde Peterheadi läksime sel korral 25ndal. Olime ka auto rentinud, et oleks lihtsam liikuda. Seda enam, et 26ndast algas me väike jõulureis. Esialgu oli suund võetud Lewise ja Harrise saartele, aga 3 tundi enne check-in’i lõppu sain smsi, et reis on tühistatud, kuna laev vajab sügavpuhastust. Veider jah, aga mis seal ikka. See tähendas, et kiiresti-kiiresti tuli seni broneeritud hotellid tühistada (lootusega, et kuigi tasuta tagastamise aeg on möödas, siis ikka saame raha tagasi) ja leida uued ööbimiskohad+kohad, mida külastada. 

Põhjamaa merineitsi – The mermaid of the North

Saime hakkama. Reisi pikkuseks tuli 742 miili, ja sõitsime peaaegu ümber selle ülemise Šotimaa osa, järgides suures osas NC500 marsruuti. Muidugi, paljud kohad olid kinni, sh lossid ja nende aiad. Uuesti avatakse need aprillis, ja avatud oktoobri lõpuni. 

Kogemus on andnud ka ülevaate, milliseid autorendifirmasid on mõistlik kasutada ja milliseid mitte. Easirenti ei soovita küll kellelegi. On küll kõige odavam, aga sel odavusel on oma hind. Ma olen jäänud truuks Avisele, olen saanud alati parema auto, kui tellisin ja klienditeenindus on ka väga ok. Lisaks  – tagatisraha tagastamine on väga kiire. Uuematel autodel on ka korralik SAT-Nav olemas, seega GPSi eraldi pole vaja võtta, samas  – kindel sellele olla ka ei saa, eriti väiksemate autode puhul. Samas, keskmise suurusega autod nagu Peugeot 3008 jms, neil on ikka korralik navigatsioonisüsteem olemas, ja seda läheb sul mägedes vaja, sest mobiililevile loota ei maksa. 

Nendes Šotimaa losside väravamajakestes on miskit erilist. Tihti meeldivad need mulle lossidest isegi enam. Skibo lossi väravamaja.

Iseenesest on talvel mõnus reisida – pimedas näeb jõulutulesid, ja see lisab väikelinnadele võlu. Ullapoolis olid sadamas jahid ka tuledes ning jõulukuusk oli tehtud kas siis kala, austri vms võrkudest. Thursos oli ka raekoja ette tehtud mõnus jõulutulede linnak. Ilm oli meiega helde – päeval oli valdavalt päikesepaisteline, vihma sadas ainult viimasel päeval, kui Ullapoolist Aberdeeni tagasi sõitsime. Kusjuures Invernessist lääne pool olid korralikud külmakraadid – järvedel jää naksus ja puud olid kõik härmas, aga Invernessis hakkas tibutama ning Aberdeenile lähenedes tuli korralik padukas. Ilm oli nii hall, et isegi Cairngormi mägesid ei näinud. 

Aga paar tundi hiljem oli päike väljas ja nüüd paar päeva üle 10 kraadi sooja olnud. Tõeliselt kevadine tunne. 

Reisist veel – maailma väiksemaks lossiks tituleeritud The Hermit’s Castle valmistas teatava pettumuse – visuaal on ikka väga prosta. Ma ei arvanudki, et selle peaks värviliseks tegema, aga kivide vahelt välja valgunud tsemendi võinuks ju ära võtta? Tundus ka, et keegi on selle oma elupaigaks valinud. Mis on mõnevõrra üllatav, sest see on asustusest kaugel, ja pole just kõige soojem koht magamiseks. Aga sees oli magamisase, toidupakid ja üks lossi külg lõhnas tualeti moodi ka. Mulle see kividel turnimine koos uudishimulike lammastega meeldis rohkem. Kiusatus oli ka Achmelvichi türkiissinisesse vette minna, sest rannas liiv oli nagu Piusas – valge ja peen, aga kuna päike hakkas juba kaljude taha vajuma, siis matsime selle mõtte sinna liiva sisse. Tagantjärele mõeldes isegi arutasime, et kui oleks teadnud, et see Hermiti loss nii lähedal parklale on (juhis ütles, et 1,3 miili, aga tegelikult olime 15 minutiga kohal), siis oleks võtnud teele jäänud joa juures rohkem aega ja joa alla välja matkanud. 

Sinclairi loss Wicki lähedal jättis ka hea mulje. Meenutas mõnevõrra New Slains’i lossi (nn Dracula loss) siin idakaldal, sest on ka kaljunukkidele tehtud. Kaljud olid seal ka lahedalt kihilised. Igasuguste autoreiside juures on meil lahutamatuks osaks kujunenud spontaansed peatused, n-ö ilusa vaatega kohad. Ja neid oli sel reisil hästi palju. 

Enne jõule käisime ära ka Aberdeeni vanimas majas – Provost Skene majas. See on 17ndast sajandist, ja selles on ka sajanditevanused puitmaalingud lagedel ja seintel.

Pärast remonti on sellest saanud omamoodi kuulsuste galerii, kus tubades on teemade kaupa ära jaotatud endised ja praegused kuulsused. Mind lõi pahviks, kui palju on siitkandist maailma mastaabis tegijaid sündinud, kasvanud, töötanud. Insuliin näiteks meditsiinisaavutustest, õhkrehvid, värvifotod, Forbes’i ajakiri, GTA mäng, Annie Lennoxit teavad paljud, aga ka kõneteraapia kasutamine, olümpiavõitjad, kirjanikud ja kunstnikud jne. Üks nendest kohtadest, mille külastamine on tasuta, ja mille jaoks tasuks võtta vähemalt paar tundi aega. Nagu ka meremuuseum ja kunstigalerii. 

Nagu ikka tänapäeval, oli ka Provost Skene majas võimalus oma kätega asju valmistada. Kutt kasutas võimalust leiutada, uuris anatoomiat lähemalt ja uuris värvide segamist. Ma kasutasin võimalust Bill Gibbi tuules kleiti disainida. 

Uue aasta plaanide hulka kuulub kindlasti 2022 eesmärkide seadmine ja tagasivaade 2021. aastale. Võtan märkmiku ette ja vaatan siis üle, mis tehtud sai. Soovitan sama teilegi ning hoidke ikka päikest peos! 

The post Mida kaasa pakkida? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Arutasime siin ükspäev Kutiga, kaua me oleme olnud, ja ta imestas, et kas tõesti juba kaks aastat. “Aeg läheb ikka megakiiresti,” arvas ta. Muigasin, ja vastasin, et oodaku ainult, kuni veel kasvab. Siis on tunne, et ei saa aega kätte enam. 

Pikkust on tal minust kolm sentimeetrit rohkem. Sel pildil kohaldas ta end lihtsalt väiksemaks. Aga küllap jõulude, või siin oleku aastapäeval teeme ka pildi, kus pikkusevahe olemas. 

See pilt on tehtud novembri lõpus, pärast esimest siinset jõuluturgu/laata, kus osalesin. Piirangud on jätnud oma jälje, rahvast liikus vähe. Võimalik, et ei olnud ka väga minu sihtgrupp seal. Aga Kutt sai oma müügioskust treenida. Pakkus end ise vabatahtlikult appi, aitas ettevalmistusi teha, väljapanekut sättida ning teistel prouadelgi asju sisse tuua. (Natuke pidin teiste abistamist ikka surkima, sest kui nina ekraanis, siis ju teisi ei näe). Pärast kõndisime selle ca 3 tundi koju mööda päikeseloojangus mere äärt. Kuskil poole maa peal see pilt tehtud ongi. 

Kuti jaoks suursündmus oli kahtlemata 13. novembril toimunud paraad, kus ta koos merekadettidega osales. Teravam silm leiab ta sellelt pildilt üles. Distants polnud pikk ja ilm oli novembri kohta soe. Kohal oli sadu inimesi, ja tegemist siis I maailmasõja lõppu tähistava paraadiga. Kadettide tegevus on selleks aastaks lõppenud, kolmapäeval sai ta oma uue triibu kätte. Jaanuaris jälle. Koolis läheb tal ka ilusti, tänase hispaania keele testi tegi maksimumile ja matemaatikas liigub vist ka üks grupp kõrgemale. 

November on olnud hästi õpetlik kuu. Juhtus palju head, ja suuremaid asju hõikasin ka Facebookis maha. Näiteks, et Dark Angels Writing, mille liikmete hulgas olen, saatis mulle 5. novembril järelpärimise, et sooviks mind oma uudiskirjas tutvustada. Uudiskiri ilmus 19. novembril ja kes inglise keelt mõistab, saab seda lugeda siin. 

Samuti sain kutse rahvusvahelisele ettevõtlus-bonanzale, kus Iain’iga teeme 90-minutilise praktilise seminari, kuidas oma brändi häält peitusemängus võita. Brändi hääl on see, kuidas sa oma klientidega suhtled, mitte ainult suulises ja kirjasõnas vaid ka visuaalides. Seminar ise on esmaspäeval, minu aja järgi kell 5 õhtul. Kel huvi liituda, andke aga märku, saadan juhised. 

Novembrisse jäi ka kokkulepe Carmel Murphyga, kes on turundusekspert Austraaliast. Tegime temaga sel nädalal otse-eeter taskuhäälingut, kus jagasin kolme nippi kirjutada hästi isegi siis, kui sa enda arvates seda ei oska. 

Visit Järvaga koostööd mainisin juba eelmises postituses. See kestab. 22. detsembril teeme uue otse-ülekande, kus võtame ideekorje kokku. Seniks aga, kui sul on mingigi kokkupuude mingigi kohaga Järvamaal olnud, siis palun anna sellest märku! Kõige lihtsam (ja soovi korral anonüümsem) võimalus seda teha on selle ankeedi kaudu. Saab isegi mitut lugu jagada. Võid jagada lugu oma kodupuust, toiduelamusest või sellest, mida näed oma lemmik rabarajal. Ükski mõte pole vale ega teistest vähem väärtuslik. Järvamaa Arenduskeskuse lehelt saab ka rohkem lugeda. Homses Järva Teatajas on ka artikkel. 

Tööalaselt on see vahepeane kuu õpetanud piire seadma enesekehtestamise mõttes. Endale kindlaks jääma. Meelde tuletama, mis on päriselt tähtis ja mida ikkagi tegelikult teha tahaks. See, et Jamiega taas kirjutamist treenin toetab seda igati. 

Ja muidugi kolmas fotosessioon Iskaga. Mu siinse fotograafiga. Meil oli lõbus. Nagu alati. Mulle meeldib tema põhjalikkus ja ausus. Kui ikka mingi idee või poos ei tööta, siis ta ütleb. Ja vastupidi, ta on nõus mu ideid katsetama, mitte ei nulli neid eos. Kui varem olen sessiooniks ise soengu ja meigi teinud, siis nüüd otsustasin proovida Iska koostööpartnerit. Ütleme nii, et oli aru saada, et tegemist on kellegagi, kes on valdavalt pulmades meiki ja soengut teinud. Mulle nii nukulikku soengut polegi vist kunagi tehtud. Meik oli üllatav, aga otsustasin, et kui selline, siis selline – paneme toimima. Ja nii oligi. Ma oma FB Word Accordi lehele panin natuke rohkem pilte üles, kes soovib, saab sealt juurde piiluda. 

Isikliku elu tähtsündmuseks võib lugeda seda, et tantsuõpetajale ühiselt korraldatud üllatuspidu läks korda. Üllatavalt paljud inimesed tulid mõttega kaasa ja õpetajal endal oli tohutult hea meel. Nii kingituste üle, aga eelkõige selle üle, et sai meiega koos olla. Ja see tõi taas tantsima ka need, kes olid vahepeal eemale jäänud. Samuti käisin siin esimest korda juuksuris. Mu juuksuri nimi on Kirstin ning ta on sama hullult äge kui Age Eestis. Mõlemad sündmused olid samal päeval. Lisaks kostitas ilmataat sel õhtul Aberdeeni imekauni päikeseloojanguga nii et teekond, mis muidu oleks võtnud mul 30 minutit jalutada, kulus poole pikemaks. Panen ühe pildi ka sellest seeriast. Siis on võib-olla paremini aru saada. Facebooki ajajoonelt leiab rohkem. Pildid on avalikud seal, ei pea olema FB kasutaja. Pilt on tehtud Diamond Bridge’i peal, ja Doni jõgi ikka. 

Ahjaa, tormid olid ka meil siin teemaks. Arwen ja Barra. Kümnepäevase vahega. Nii et osa peresid, kes said 10.päeval elektri tagasi, jäid sellest 24h uuesti ilma. Arwen murdis meil ka aia maha. 

Arwen hullas 26. novembril ja Šotimaa kirdenurk oli esimene, mis sellega pihta sai. Pidime tol õhtul teatrisse minema, aga etendus jäeti tormi tõttu ära. Ilmselt peljati ebastabiilset elektrit. See võib ikka suht nüri olla, kui keset etendust saal pimedaks läheb ja sul on vaja neli korrusetäit inimesi evakueerida. Kohati olid tuuleiilid üle 100 miili tunnis, mis on umbes 45 m/s. Seega, puhus täitsa korralikult. Küttepuid saaks siinsetes parkides ja metsades kõvasti. Näiteks Aberdeenshire üks kuulsamatest paikadest Haddo House, seal ümbruses murdis Arwen arvatavalt 100 000 puud. Neil muidugi ka metsa omajagu, aga üks metsatukk oli tõesti nagu lageraide üle elanud, ühes servas mõned puud olid püsti ainult. Rongiliiklus seisis – nt Invernessist Aberdeeni teel olnud rong oli “kinni” ca 24 tundi. Murdunud puud raudteel, tõenäoliselt. Võimalik, et ka mudalaviin. Järgnev pilt on meie kodulähedasest Westfield pargist, Kuti kool paistab ka tagant. See oli Arweni järgne hommik. Need puud olid seal ka täna hommikul. Tööjõupuudus paistab silma, ütleme nii. Barra tõi vähemalt need kõlkuvad oksad alla, mis Arwen ära murdis, aga latvadesse rippuma jättis. 

Aberdeeni kesklinnas lendasid need pisikesed ilutornid – kahjustada sai nt linnavalitsuse hoone Marichal Collegi üks tornidest – selle tükid lõhkusid ka kohaliku jõuluturu ehitisi nii et jõuluturg oli nädal aega kinni. Ja siis ühe teise kiriku nurgatorn lendas selle hoovidele tükkideks – tavaliselt on seal ööklubist välja “värsket õhku hingama” tulnud inimesed, see on nö ööklubi sisehoov, aga sel ajal oli see juba kinni, kui tornijupp alla prantsatas. 

Seega, meie aiake on väga väike kahjustus selle kõrval. Barra, mis möllas selle nädala alguses, saabus üle Iirimaa ja suuremad kahjustused olid Šotimaa loodekaldal. Cairngormid ja Glencoe pidasid hullema kinni. 

Enne seda suurt tormi saime veel Aberdeeni jõuluturul ka Heleniga kokku. Kohalik eestlane, kes oma kohvris kahe kilo jagu ruumi tekitas nii, et emps sai väikse paki kaasa panna. Aitäh! Praegu ootan ise Estolingi kaubikut, sest ise tahan ka siitpoolt kingid teele panna. Ootavad teised suures toas pakituna. Jõuluturul sain üle pika aja uisud alla. Siinsetest jõulutraditsioonidest on silma hakanud, et jõuluturu lahutamatuks osaks on igasugused karusellid. N-ö lõbustuspargid Eesti mõistes. Teatris on panto ehk siis kogupereetendused, kuhu kaasatakse ka publik. Jõulukaardid on väga teema. Näiteks oli ühel hommikul piimamees Ewen jätnud koos pudeliga meile jõulukaardi. Paar päeva tagasi sain aga kaardi ja magnetpõhjal kalendri Speyside Cottage’i pidajatelt, kelle targas majas mu sünnipäeval ööbisime ja kelle kodukale ma sisu tootsin. Käsitsi kirjutatud kaardil oli ka sooduskood, mida uuel aastal puhkuse planeerimisel kasutada. 

See vasakpoolne pilt ongi jõuluturul tehtud, taamal paistab liuväljak. Kuti käes on aga väike pakike, mis Eestimaalt meieni jõudis. Topsis kuum kakao vahukoore ja vahukommidega. 

Täna oli veel üks kõne the Grey Hill nimelise stuudio ja agentuuriga, õigemini selle juhi ja omanikuga. The Grey Hill ühendab omavahel kirjanikud, näitlejad ja helikunstnikud, pakkudes neile koostöövõimalusi ja luues ka ise ühist sisu. Nad on hästi kiiresti populaarsust võitnud ja kui nad otsisid helikunstnikke, siis kandideeris kokku 10 000 inimest. 2022 on Šotimaal lugude jutustamise aasta ning Barry, stuudio omanik, paneb kokku aastase taskuhäälingu ning tänase kokkuleppe kohaselt läheb üks minu juttudest jaanuarikuisesse episoodi. Võimalik, et rohkem. Pean lihtsalt oma asjad üle vaatama, võimalik, et ka midagi kirjutama.  Uueks aastaks on märkmik olemas ja tasapisi täitub. 

Jõuluõhtul istume kodus, aga 25ndal on plaanis Sille juurde minna ja siis üks väike jõulutripp teha. Aastavahetuse plaanid on seoses omikroni uudistega lahtised. Aga sellest siis juba edaspidi. 

The post Isegi Kuti arvates läheb aeg megakiiresti appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Eile algas siis sügis. Meil vihma ja tormiga. Kuskil kahest pärastlõunal hakkas sadama ja vahepeal kallas korralikult. Üle pika aja. Lõpuks ometi! Metsad on ikka suhteliselt kuivad. Selle nädala alguses oli meil õhutemperatuur üle 20 kraadi jälle, septembris käisin isegi ujumas. Seega, eelmises postituses õhku visatud mõtte tegin teoks.

Tagasiside oli see, et see on vägagi sobiv, sest eriti praegusel ajal on vaja inspiratsiooni ning meeldetuletust õnnetundeks. Saastin veel digiraamatu ka, et nad saaks üle vaadata – kõik kiideti heaks. Eelmise esmaspäeva õhtul veetsin üle 2 tunni raamatutesse sisse kirjutades. Ligi 10-kilone pakk läks teisipäeva hommikul Londoni poole teele, kolmapäeva lõunaks oli nende juures kohal. Kui ma nädalavahetusel neid pilte ja videosid nägin üritusest, võttis mul kõhust õõnsaks. Ausalt, kui ma oleks ette teadnud, mis kaliibriga üritus, ma vist poleks julgenud pakkudagi oma raamatut. Peaesineja oli legendaarne Grace Jones, külaliste hulgas Emma Thompson, Rod Stewart jpt kohalikud telestaarid. Tolle õhtu õhtujuht hakkas mind ka IG-s jälgima.

Laupäeva hommikul võttis aga tänupisarad silma üks hoopis teistlaadi sündmus. Kohalik, iseseisev raamatupood Ellonis võttis müüki minu raamatud. Ja laupäeva hommikul oli neil sotsiaalmeedias postitus, kus mu raamat oli vitriini keskel. Miski, millest ei osanud unistada. Salvestasin selle pildi endale, et see alatiseks meelde jääks. 

Kui ma ütleks, et ma olen need 20 päeva, mis viimasest postitusest möödas, rängalt rüganud kirjutada, siis ma valetaks. Nii et ma ei ütle seda. Kirjutanud olen muidugi, aga märkimisväärne aeg on metsas veedetud. Ja siis hiljem köögis. Septembris toimusid siin põhimõttelised muutused, mistõttu jäi ka auke. Loodus tühja kohta ei salli, ja nii sai see täidetud seenelkäikudega. Üksi käisin mõnel hommikul või õhtul ainult kodulähedases pöögimetsas. Pöögid on põnevad puud – enamasti alt oksteta nagu männid. Juba noored pöögid on vibalikud. Kõrged, siledakoorelised, jämedad. Ja nende all, samblasel, veidi kõval pinnal on kukeseened ja ametüst-rupikud – kärtslillad seened. Kirjutasin neist ka eelmises postituses. Kasvavad nad ka kõdulehtedel, ikka pöökide all. Kübar lahtisena ongi 2-4 cm ja lilla pilvikuga seda segi ajada on ikka keeruline. Minu meelest. 

Mullegi tehti nädalavahetusel metsas seenel käies üks pakkumine, täna kell 13 on töövestlus. Ei mingit CV saatmist jms, vaid mind kutsus Vivian, kreeklanna, kes meil ka tantsimas käib. Neil hambaarsti praksises abilisi hädasti vaja. Tõsi, pakkumine pole otseselt erialane, aga mul on võimalik seda erialaga siduda, kui võtan seda kui uurimisprojekti. Sellist suhtumist kaasates olen mingeid väiksemaid sutse ka siin teinud. Nt käisin asendamas kolmel korral hooldekodus töötajaid. Enne, kui te sirgelt selili end viskate, siis pange eelarvamus hooldekodust kohe kõrvale. See, kus mina käisin, on Eesti mõistes pigem “toetatud elamine”. Kokku on kohti selles viiele inimesele, üks klientidest oli haiglas, üks kolis just veidi suuremasse paika, seega oli mul kolm klienti, kellega tegeleda. Tegelemine tähendas nendega vestlemist, meelde tuletamist ja jälgimist, et nad oma ravimid võtaks, ja võimalusel nende kaasamist igapäevasesse tegevusse. Muu hulgas tähendas nendega tegelemine, et vaatasime kõik koos ühel õhtul Star Warsi esimest osa telekast. Tegemist on vaimse tervise probleemidega klientidega. Kõik oma diagnoosidega, mistõttu omaette elamine oleks neil keeruline, aga toetatud vorm loob neile selle turvatunde, mida nad vajavad. Hooldekodu köögi seinalt leidsin näiteks nende 8 eesmärki 2021. aastaks. Muu hulgas annavad nad välja oma ajakirja ja tahavad aasta lõpuks luua oma laulu. Neil on oma teleskoop, millega aias saavad taevakehi vaadata ja pildistada ning mänguderuum piljardi ja noolemänguga. Ma olen väga tänulik selle võimaluse eest, sest see kogemus muutis minu arusaama hooldekodudest kohe kindlasti. Muidugi pole kõik sellised, pigem näitab see, et selline süsteem on võimalik ja toimiv. 

Kuna mustsõstrapõõsad kasvavad siin metsikult (koduaedades ikka vähe), siis on mustsõstralehti keeruline leida. Kasutasin siis vereva sõstra lehti, mis mudides lõhnavad samamoodi nagu musta sõstra omad. Eestikeelses kirjanduses on kohati kirjeldatud kui seda külmaõrna taimena. Noh, ma ei oska seda kommenteerida. Võib-olla pikalt kahtkümmet külmakraadi tõesti vastu ei pea, aga siin kasvab ta üsna metsikuna – kui pole just hekitaim, siis ei lõika ega kata teda keegi. Panen õitsvast taimest pildi ka. Marjad proovisin ka ära – üsna musta sõstra moodi. Pidigi olema mustale sõstrale kõige lähem. 

Inglisekeelne netiotsing küll ühtki retsepti ei andnud, kus oleks vereva sõstra lehti soovitatud kasutada, samas ei näinud kuskil ka infot, et need kuidagimoodi mürgised oleks. Kurkide marineerimisel mustsõstra või kirsilehtede kasutamine on vist Eesti omapära. Poolast või ka venekeelsete siltidega kurgipurkides poes ei ole neid lehti. Ega Eestis ka tööstuslikult tehtud kurkidel pole. Ehk see ongi miski, mis eristab kodus tehtut? Kutt kiitis igal juhul kodused kurgid heaks. Seeni ta ei söö. Kunagi kukeseeni sõi, vahepeal sõi siin isegi neid poe-omi, aga praegu ei taha jälle. Õnneks on mul sõpru, kes selle kukeseenepiruka aitavad ära süüa.

Nii, nüüd vist said olulisemad asjad kirja. Nädalavahetusel oli Aberdeenis viskifestival, aga sain sellest alles eile teada. Me käisime laupäeva hommikul siinse Meeste Kuuri (Men’s Shed) korraldatud taluturul. Lootused tellida neilt pudrunui ja puidust sõõr (et saaks ise hapukapsast teha) või et Kutt saaks koos nendega puutööd teha, läksid luhta, kuid see-eest saime aru, et talu ei tähenda ainult köögivilja või loomakasvatust, vaid mõned talud toodavad ka maiustusi, küpsetavad leiba jne. Meeste Kuuris kaasa löömiseks pead aga olema vähemalt 18, sest alaealiste juhendamiseks peaks olema neil eraldi kindlustus ning riiklik tõend, et nad võivad lastega töötada (PVG). 

Eile nägin ka pealkirju, et sel aastal on lootust, et jõuluküla südalinnas tuleb taas. Eelmisel aastal jäi see piirangute tõttu ära. Praegu on võetud nii Šotimaal kui ka UKs tervikuna suund, et uusi piiranguid ei kaaluta, küll aga kehtib jätkuvalt nõue katta ühistranspordis ja siseruumides nina ja suu (näokate või mask). 4. oktoobrist lõdvenevad ka reisipiiranguid. Tundub, et riigis on suuremaid muresid praegu, kui see viirus – paljud energiafirmad on läinud pankrotti või saneerimisele, puudus on tervishoiutöötajatest, veokijuhtidest jpm. Näiteks kiirabiteenuse osutamiseks on Invernessi kandis abi palutud juba sõjaväelt. See gaasikriis tundub veidi kummaline, sest need platvormid on ju n-ö siinsamas, aga kuna ma pole uurinud, miks nad riigilt rahatuge vajavad, siis parem ei kommenteeri seda pikemalt. Panen siia lõppu hoopis ühe pildi jalutuskäigult Doni jõe ääres. Pildilt paistavad kaks saart jões, ja see pilt on tehtud Seaton parki viivalt teelt, Tillydrone’i poolsest küljest. Bridge of Don on n-ö otse ees, puude taga. 

The post Sööme sõnu… ja seeni. Ilusat alanud sügist! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

 On teine september. Millal siis veel kirjutada teisest alanud septembrist, kui teisel septembril?

Avapildiks pani seekord kollaaži, kus kanname Kutiga samu dresse. Selle vahega, et tema kandis neid aprillis, mina septembris. Selga sai ta neid vast paar-kolm korda. Nüüdseks lühikesed ja pusa õlast kitsas. Minust on ta silmnähtavalt pikem, õlgade laiusest rääkimata. Nii et – suvega kasvas üle pea. Seega, on mul nüüd soojad dressid, millega päikesetõusul jalutamas käia.

Ja päikesetõusul ma nendega jalutamas käisin ka. Kes sotsiaalmeediat on jälginud, siis eilegi hommikul postitasin pilte. Üle pika aja oli kaunis päikesetõus, muidu on ikka haar-hall olnud päeva esimene pool. Pärastlõunal tuleb jälle päike välja, hommikuks on haar Põhjamerelt tagasi. 

Kui Inglismaa poolel vist polegi veel lapsed kooli läinud, siis Šotimaal algas kool 17. augustil. Vähemalt Kuti jaoks, osa koole alustas paar päeva hiljem. See-eest on neil oktoobris juba 2 nädalat vaheaega. 11. oktoobril peaks hakkama vaheaeg. Tarkusepäevast suurem tähelepanu oli asjaolul, et algas sügiskuu, ehk et suvi justkui läbi. Samas, temperatuurid on suvised juba teist nädalat. Kohati isegi 20-24 kraadi, meil veidi jahedam, aga laupäeval flashmobil käies oli ikka täielik suvi – vaat, et päikesepistet ei saa! Olime küll mere ääres, aga isegi õhukese suvepluusiga oli palav. 

Praeguste ilmaennustuste kohaselt suvesoe jätkub nii sel kui ka järgmisel nädalal. Temperatuuri 20+, mis tähendab sellist ilma, et võib veel ujumaski käia. Seda enam, et nüüd on merevesi ka soojem. Suvi otsa ikkagi päike kütnud. Mäletan, et kui Eestisse tulles Narva-Jõesuusse ujuma läksime päikeseloojangul, oli selline tunne, nagu oleks suppi astunud. Siin olime 12kraadise mereveega ära harjunud ja siis 18-20 kraadine vesi tundus ikka väga soe. 

Päikesetõus 1.09.2021 Aberdeenis, Doni jõe suudmes.

Augusti lõpus möödus kolimisest 20 kuud. Paljud siinsed tegijad ütlevad, et neile tundub, nagu oleksin palju-palju kauem siin olnud. Endale ka tundub aeg-ajalt nii. Kutt isegi ütles, et selline tunne, nagu oleks kolmel suvel Eestis külas käinud. Tegelikult on alles teine sügis alanud. Praegust asjade kulgu vaadates sel aastal ilmselt Eestisse enam ei tule. Kel aga soov Šotimaad avastada, siis novembrist alates taastab Ryanair otselennud Edinburghi ja Šotimaa vahel. Variant on lennata ka üle Riia Air Balticuga, kuid sellega on nii, et minna on küll tore – siis on lühike aeg Riia lennujaamas, kuid siiapoole tulles tuleb oodata lendu üle kuue tunni. 

Need seenelaadungid, mis sotsiaalmeediast sõprade lugudest ja postitustest silma jäid, ajasid meid ka metsa, kuid siin on nii kuiv, et leidnud oleme vaid kukeseeni ning needki üsna pisikesed ja üksikutes kohtades. Sisemaal on rohkem, sh tunnise autosõidu kaugusel, aga seda, et 2x20l kuuseriisikaid välja tuua – seda võin vaid unistada. Ja rõõmustada teiste üle. 

Pildil olev isend on ca 2-4 sentimeetri kõrgune ja välimuselt meenutab isegi veidi samblikku. See seen pole söödav, aga välimus on tõesti silmatorkav. Ka seene rahvapärane nimetus – staghorn ehk siis tõlkes täkupasun- on üsna meeldejääv. Kasvabki okasmetsas, üldjuhul sellises puntras, tavaliselt kas teeraja kõrval samblas, mõne kännu peal või lähedal. 

Üks tore seen on siin veel, mida pole Eestis mina näinud, samas – see on ka nii väike, et võibki jääda märkamatuks. Kübara läbimõõt seenel 2-4 sentimeetrit ainult, ja seen ise ka pisike. Värv lavendlililla, üleni. Nii jalg, kübar kui ka eoslehekesed. Ametüst-petja ehk amethyst-deceiver. Kasvab seal, kus kukeseenedki, paaris kohas kasvasid suisa kõrvuti. 

Elus esimest korda puutusin kokku ka nn valekukeseentega. Näevad täpselt samasugused välja, nagu päris kukeseened, ainult see vahe, et pole katsudes tihked, vaid pehmed, kübar on kergelt painduv. Ja kui läbi lõikad, siis sisu pole mitte valge, vaid üleni oranž. Kasvab tavaliselt kõdu peal, enamasti okaspuude all, aga ka nt nõmmel, kanarbiku sees. Ühe seene leidsime veel, mida ei suutnudki ära tuvastada. Ma olen üsna kindel, et tegemist oli mingi riisikalisega. Kasvas lehtpuude all. Haavad, kased. Värvus hallikas-rohekas-pruunikas. Nooremad pigem rohekamad, vanemad hallikasvalged. Piim valge. Ja kasvas kõdunevate lehtede sees. Kuna kindel ei olnud, jätsime nad sinna, kus kasvasid. Pildil on neli isendit ja taamal ka kasvukoht. Kui keegi oskab öelda, millega tegu, oleme väga tänulikud. 

Mis seen see on?

Kutil on järgmisel neljapäeval matemaatikas miski riiklik hindamine. Et kas saab riikliku kolmanda taseme kätte või ei saa. Ütleb, et vaja lihtsalt harjutada. Kui “meie ajal” tähendas harjutamine seda, et võtad pliiatsi kätte ja teed tehteid, siis nüüd sõidetakse SumDog’is rallit, ja vastatakse vahepeatustes küsimustele, ning eesmärk on klassikaaslastest parem tulemus saada. 

Koolipinki rühime justkui mõlemad, sest septembriks võtsin endale kaks kirjutamiskoolitust. Üks neist on selline iseõppimine, ja rohkem sellise tuleproovi moodi, kus iga päev saad ülesande, ja siis ise teed. Teine ongi koos kahe juhendajaga, üks neist mu kirjutamisjuhendaja, ja teine on see, kes teisipäevaseid Dark Angelite kirjutamiskohtumisi veab. 

Sellest nädalast taastasime oma hommikuklubi tegevuse ka, mis juuli alguses peatus. Ma ise juba eelmisel nädalal taastasin kella 5.44 ärkamise, kuid sellest nädalast siis 5.20, et ekraani taga kell 5.30 kohtuda. Kella kuuest sportima, ja selleks ajaks, kui Kutt ärkab, olen päevaks valmis. Kui tema kooli, siis algab minu tööpäev. Olen aru saanud, et organiseeritus, kindel päevakava, aitab mul oma loomingulist potentsiaali paremini rakendada. Ilma päeva läbi mõtlemata sebid küll, õhtuks oled väsinud, sest midagi on tehtud, aga saavutuse tunnet ikka pole. 

Järgmisest nädalast peaks taastuma ka meie rahvusvaheline mastermind ehk ajurünnakute kohtumine, samuti õhtused kirjutamisklubid. Blogipostitus on siiski igasse nädalasse kavandatud, kas see on teisipäeval, kolmapäeval või neljapäeval, sõltub sellest, kuidas kliendikohtumised paigutuvad. 

Eelmise nädala lõpus oli kaks intervjuud võimalik uute koostööprojektide osas – üks Eestis elava ameeriklannaga, üks siinse tarkvaraettevõttega, järgmisest nädalast algab aga koostöö memuaari kirjutamiseks USAs elava kliendiga. Lisaks sellele Värska Vesi AS raamatu kirjutamiseks intervjuud ja materjalide läbi töötamine ning turundustekstide kliendid. Need viimased võtavad küll korraga vähem aega, kuid moodustavad siiski olulise osa nädalast. Aeg-ajalt tuleb ka mõni luuletus kirjutada. Ma olen väga rõõmus ja tänulik, et saan seda mitmekülgsust kirjutamises hoida. 

The post Teine september appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kuidas mõtted sünnivad? Mulle aeg-ajalt tundub, et nad uitavad ringi. Uitavad ja ootavad, et keegi nad üles korjaks ja ellu viiks. Paljud asjad, paljud otsused on minu elus alguse saanud uitmõttest. Uitmõttest, mida uskuda ei julge, aga unustada ka ei suuda ega tahagi. 

Kasvõi see blogigi. Lõin selle esialgu ainult selleks, et endale kogu teekonda jäädvustada. Alles paar kuud hiljem sain isekusest üle ja teadvustasin, et ka kellelgi teisel võiks minu käekäigu jälgimisest abi ja tuge olla. Mulle nimelt väga meeldib mõttekäik, et loomingu varjamine on üks kohutavalt isekas tegevus. Meil kõigil on mingi anne, eriline oskus, teadmised, mis on aidanud meid saavutusteni. Õpetajad, arstid, insenerid, ehitajad, õmblejad, kokad ja kondiitrid – kujutlegem, et nad ei jagaks oma annet ega oskusi kellegagi. Võib-olla ainult ehk kõige lähedasematega. Kuivõrd palju vaesem oleks maailm! Kuivõrd palju rohkem oleks meil keskpärasust ja kehva kvaliteeti, sest peame kõike ise tegema! Kujutage ette, et need inimesed mõtleksid, “kes olen mina, et teisi ravida/õpetada, neile ehitada või õmmelda.”  Nad seisavad võimalusega kriitikaks või kiituseks silmitsi iga päev. Kõigile nad kindlasti ei meeldi. 

Ent loomeinimesed – mitte kõik, kuid siiski – mina aastaid nende hulgas – on suures kriitikahirmus kogu oma annet kiivalt endale hoidmas, jagamas vaid kõige lähedasematega. Tegelikult on meie loomingud samamoodi vaja, nagu me ise vajame teiste inimeste panust ühiskonda. On mõeldamatu, et ühel päeval ei loodaks enam ühtki uut laulu või taasesitataks neid, sest “kõike on juba lauldud”. Noote on piiratud kogus, ometi sünnib üha uusi kombinatsioone. Samamoodi kunstis. Kirjanduses sünnib isegi uusi sõnu, kombinatsioonidest kõnelemata. 

Kriitika, mis sisaldab endas konstruktiivsust, võimet seeläbi enda oskusi lihvida, on sama, nagu korrigeerida sihtimist, kui oled esimese lasu märgist mööda kõmmutanud. Täiesti okei. Isegi teretulnud. Kriitika, mis sisaldab lihtsalt fakti, et ma lasin mööda või olen kehv sihtija, küll kuidagi edasi ei aita ning sellel end ka mõjutada ei lase. 

Eraldi tänusõnad tahan aga öelda lugejale, kes mu Eestis käigu ajal mainis, et mu blogi pole usutav. Et pole tõenäoline, et välismaale elama minnes kõik nii lilleline on. Ma siis küsisin, et mida ta täpsemalt lugeda lootis, ja vastus oli, et “noh, aga teismeliste poistega on ikka raske, eriti üksikemadel.” Ma küsisin siis uuesti, et mida ta täpsemalt lugeda lootis, ja vastata ta sellele ei osanud. Või ei tahtnud. “Võib-olla on hoopis teismelistel poistel oma emadega raske?” küsisin seepeale, ja seepeale muutis ta jututeemat. Ma ei saanud aru, miks see mind kraapis. Nüüd saan, ja jõudsin selgusele. Ilma selle vestluseta poleks ka mul seda selgitust enese jaoks – miks ma olen otsustanud meie elu ja tegemisi kajastada just sellisel moel, kus raskustest on küll juttu, kuid must pesu jääb avalikult pesemata. See ongi minulik. Ei ole ma väljaspool blogi oma isiklikke suhteid avalikult lahanud ega näe vajadust seda siingi teha. Erimeelsusi on igas suhtes, sh emade ja poegade vahel, aga need ei defineeri meie suhet. Need pole meie suhte igapäev (aitäh, õde, et selle mõtteni aitasid) ja ma ei näe põhjust võimendada vähemust. Pealegi, ma olen veendumusel, et millele oma elus rõhku paned ja energiat annad, seda oma ellu rohkem saad ka. Ehk siis, kui kirjutada pidevalt probleemidest, siis neid tuleb juurde, sest hakkame märkama detaile. Kui aga märgata ja jäädvustada head elus, siis positiivse oskaal kindlasti suureneb, sest me lihtsalt ei lase negatiivsel end häirida. 

Tantsimist olen maininud ma mitmel korral. Enne, kui eelmise aasta detsembris sellega alustasin, polnud ma kordagi tantsinud ei salsat ega bachatat, kizombast polnud ma kuulnudki. Pildil olevad tantsukingad tellisin endale veebruaris, kuigi jalga sain need esimest korda vist alles maikuus, kui saalitreeningud taastusid. Need on spetsiaalsed, seemisnahkse tallaga, seega õues nendega ei tantsi. Seega, laupäeval toimuval Jerusalema tantsu flashmob’il. Jerusalema tants levis üleilmsena 2020ndal aastal ning praeguseks on ka mitu Eesti asutust oma versiooni youtube’i laadinud. Kui kirjutada Jerusalema tants, siis saate valida nt Viljandi haigla, Rapla kooli ja veel mõne paiga vahel. Üleilmseid versioone on ka, nt Šveitsi märulipolitsei oma. Flashmob on aga selline üritus, kus üks(ikud) alustab/vad ja näiliselt möödakäijad ühinevad tantsima. Kui õigesti mäletan, siis rahvatantsijad tegid ühel aastal ka kuskil kaubanduskeskuses. Meie teeme vabas õhus, praeguse seisuga lubab ilusat ilma ka. Minu jaoks esimene kord flashmobist osa saada, seda enam tantsijana. 

Meie treener Daniel seadis meile aga veel teisegi üleilmse tantsu-väljakutse, mis on tehtud Pinto Picasso loole Paris. Me neid samme olime ikka mõni nädal õppinud, aga piisavalt pika vahega, seega iga kord hakkaks justkui nullist peale. Meie Eestis oleku ajal viskas Daniel aga õhku, et kes lõpuni ise ära õpib ja veatult ette tantsib, saab kaks tasuta tundi. Noh, mis sa selle eneseisolatsiooni ajal muud ikka teed, kui õpid, onju? Nii lihtne muidugi see polnud. Ja ega ma üksi video järgi (selleks oli teine video, kus samme seletati) polekski suutnud seda selgeks saada. Teised tantsijad aitasid. See oli ka esimene kord, kus ma reaalselt tundide kaupa harjutasin – mõni õhtu neli tundi, ühel õhtul ei teinud midagi, aga kui tunnid 10 päeva peale ära jagada, siis igasse õhtusse tuli kaks tundi. Oli pisaraid, meeleheite ja vihapisaraid, mõtteid tantsimisele üldse joon alla tõmmata, oli enesehaletsuspidusid, kuid sõprade abiga sain hakkama! Selgeks sain. Koordinatsiooniharjutused on mulle eluaeg rasked olnud, isegi ülikooli ajal kehatehnika tunnis sain aru, et mul on kaks vasakut jalga ja vähemalt kaks paremat kätt. Selleks, et seda treenida, seepärast ma tantsuga tegelengi. Teine põhjus see, et sel ajal ei saa mõelda millelegi muule. Mõte puhkab. 

Eelmisel nädalal sai läbi ka neljanädalane üks-ühele koostöö. Kirjutamine ei ole tema põhitöö, kuid ta polnud ka algaja. Loominguline kirjutamine oli talle üsna tuttav mõiste. Seda enam oli mul hea meel, et suutsin pakkuda talle midagi, millega ta ennast üllatas. On täiesti võimalik, et koostöö ühel hetkel jätkub, sest selle nelja kohtumiskorraga seadis ta endale paika kirjutamisrutiini, mõistis, mis teda inspireerib ja mis loometööd segab ning seadis eesmärgi, millal raamatu esimene mustand valmis saab. 

Reedel tähistasime Eesti taasiseseisvumispäeva kartulisalati ning koduse õunakoogiga. Rosina-ja kaneelirulle tegin ka. Õhtul vaatasime veebist öölaulupidu Tallinnas. 

Väga tahaks metsa. Mustikale. Seenele. Nõmmel on põldmarjad ka valmis. Karbitäie hiliseid metsvaarikaid sain ka. Ehk õnnestub nädalavahetusel põldmarjugi korjata. Praegune 20kraadine temperatuur ja kuivus seenelkäiku just ei soosi. 

Nii, aga nüüd tuli üks kiire tööasi vahele, mis on vaja 15 minutiga valmis saada, sest siis algab kirjutamiskursus, ja siis tantsima minek! 

The post Uitmõtted appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Küsimusi ennetades, siis kinganumber on 44. Pikkust sinna 172-173 cm kanti, seega minust selgelt pikem. Talvejope jätsin küll praegu ostmata. Ilmselgelt jõuab ta sellest kahe-kolme kuuga välja kasvada. Vesti pani ta täna hommikul selga mitte seepärast, et meil oleks külm olnud, vaid et see vest meeldis talle. Oli selline spontaanne leid. Kingadega oli rohkem jama, aga kui lõpuks suure survestamise peale jalga proovis, tõdes ise ka, et ülimugavad on. Kuna siin pannakse enamus poode kinni juba kell 18, vaid kaubanduskeskustes on osa poode kella 20ni lahti, tuli teha kiire ostutiir – kahe tunniga saime enam-vähem kõik ostetud. Kooliaasta algust ning edukat ostutuuri tähistasime välikohvikus burgeri ja ülisuure hot dog’iga. Kutt arvas, et see hapukapsaga hot dog, mis ta Aberdeenis 2019 aasta viimasel päeval sõi, oli parem, kui see, mis eile. “Mugavam oli süüa ja parem maitse ka.”

Minu jaoks on ikka veel hämmastav, kui palju süüakse siin erinevaid burgereid. On mõned toidukohad,

mis pakuvad n-ö traditsioonilist toitu nt kartuli-kaalikapuder, kus salatiosa täidavad enamasti sügavkülmast võetud ja keedetud rohelised herned ning siis on midagi lihalaadset ka kõrval. Või siis päris grill-toidud. Need variandid on ka olemas, kuid ikkagi pigem õhtusöögina. Lõuna on siin kerge – võiku või midagi vahepealset. Traditsiooniliselt on muidugi šoti hommikusöök tugev, ja kui selle ära sööd, siis enne õhtut ei tahagi midagi, aga no kui palju on neid, kes iga päev täis-hommikusööki vaaritavad ja ka söövad? Pildil olev hommikusöök on kodulähedasest kohvikust, kus hinna-ja kvaliteedisuhe paigas. Selline taldrikutäis, lisaks 2 viilu röstsaia moosi ja võiga, maksab £7.

Eestist tagasi tulles ongi läinud suur aur nii mul endal kui ka Kutil rütmi kujundamisele. Vastamata või poolikult vastatud (vastan alates 10. augustist) kirjad, sõnumid, suulised kokkulepped, mis olid vaja üle rääkida. Selgus ka, et osa paberimajandust oli mingil põhjusel kuskile toppama jäänud, tuli hakata uurima, kuhu ja kellele kirjutada. Korralik mugavustsoonist väljas olek minu jaoks. Otsida see rütm, mis toimib nüüd, kui ettevõttes on uued teenused (sh üks-ühele kirjutamistunnid), uued kliendid. Ma ei saa öelda, et kõik on paigas. Pigem on praegu käigus ajutine töökorraldus, mis septembris, kui lisandub veel üks pikaajaline klient, kindlasti tuleb ümber vaadata.

Kuna Eestimaa suveööd polnud magamiseks, oli kiusatus ka saabumisnädalavahetusele järgnenud töönädal maha magada ja molutada. Seda enam, et Kutil oli vabadus, aga minul tuli eneseisolatsioonis olla ja rõõmsalt Suurbritannia valitsuselt PCR teste oodata. Mida aga 10 päeva jooksul ei tulnud, olid testid. Seega on see “testiäri” mõnusalt käima läinud ning mitmes väljaandes kajastatud probleem, et osa ettevõtteid müüb lihtsalt testide broneerimiskoode, kuid teste ei postita/analüüsi, leidis praeguse seisuga ka meie puhul kinnitust, sest nüüdseks ligi kaks nädalat möödas.  Tellisime siis NHSi lehelt endale need tasuta testid, et noh, juhuks, kui keegi küsib, siis võime puhta südamega kinnitada, et oleme jätkuvalt negatiivsed inimesed.

Kuti koolist ka leebelt soovitatakse 2x nädalas seda süljetesti teha ja siis andmed kuskile ametlikule kodukale panna, aga ma olen sellest suurepärasest võimalusest loobunud. Mitte seepärast, et mind ei huvitaks või ma ei hooli, vaid seepärast, et ma ei ole kindel, kuidas minu ja mu lapse andmeid edasi kasutatakse. Lisaks, kui sa sellega alustad, siis on ka kohustus seda kindlatel päevadel teha. Tervishoiuspetsialistilt sain ka kooli alguse puhul kirja, kus informeeriti, et distantsi hoidmine õpilaste vahel pole vajalik, kuid vähemalt esimestel nädalatel tuleb siseruumides näomaski kanda. Õpetajad peavad hoidma 1m vahet nii õpilastega kui ka omavahel.

Loomulikult kuulub kohustuslike koolitarvete hulka ka käte desinfitseerimise vahend (ostsin Kutile loodusliku, sest need alkoholiga lõhkusid ta käed väga ära). Sissepääs koolimajja on igal vanuseastmel eraldi. Majast lahkumine käib lähima ukse kaudu.

Seda, kas laulmistunnid on taastunud, ma ei tea. Eelmisel aastal mängisid nad mingeid pille, aga laulda muusikatunnis ei tohtinud. Sel aastal tal mu meelest muusikat pole. See, kuidas ta räägib koolis toimuvast, mis on hästi (prügikaste pandi juurde kooliõue) ja mis on nõme (need nooremad loobivad pudeleid kõrgest astangust alla, ja need lähevad kildudeks), on hästi huvitav. Suvi Eestis on kindlasti küpsust lisanud, seega täiesti võimalik, et need kõikumised, mis teismeeale iseloomulikud, võivad olla suured. Samas, võib ju ka vabalt olla, et ongi toimunud mingi rahunemine, emotsionaalne küpsemine – nii temal kui ka minul.

Eile oli ka esimene kord, kus saime tagasi tantsusaali. Või noh, mina sain. Teised on vahepeal kogu aeg tantsinud. Nüüd on reeglid sellised, et enam ei pea ühe partneriga tantsima, vaid saab tantsutunni ajal partnereid vahetada. Rueda puhul on see eriti oluline – see lisab mängulisust. Väga-väga mõnus oli tantsukingad tolmust puhtaks pühkida ning puitparketil libiseda. See emotsioon inimestel, et ma olen tagasi – mõnes mõttes uskumatu. Üle saali joosti vastu, et kallistada, öeldi üksteisele, et nüüd on minu kord. Väga-väga armas hetk oli. Laupäeval on suur havai-stiilis pidu. Ootan väga – palju on uusi nägusid tulnud ning kõiki vanu olijaidki pole veel näinud. Kuti nõusolekul panin tema kirja online-koolitusele koodikirjutamisest, matemaatikast ja füüsikast. Pühapäeval on tasuta avavebinar, kursust reklaamitakse NASA endise astronaudi Scott Kelly nimega. No näis, kas ikka on astronaut ise 12-14 aastastega või õpetab neile rakendusi, mänge jms looma ikka keegi teine.

Tänagi veel mõtlesin, et meie Eestist ära tuleku viimased 48h olid kuidagi väga kiired. Ei jõudnud kaasa osta neid toiduasjugi, mida oleks tahtnud – kohutavalt palju aega kulus igasugusele paberimajandusele ja sellega end kurssi viimisele. Mõned oma raamatud ja Anneliisiga tehtud märkmikud said siiski kaasa. Ühte märkmikku küsis Kutt ka endale – tal olevat ka vaja kohta, kuhu oma leiutisi kirja panna.

Ma tean, et paljud märkmikute autorid annavad ette ka mõtteid või suuniseid, millest kirjutada, aga mulle meeldivad just valged lehed. Piirangutevabadus. Just selline, mis hullult ägedatele ideedele meeldib. Täna tegin ka ise sinna kaks esimest sissekannet. Mõlemad ideed raamatuteks. Uitmõtete noppimise uus hooaeg on käima läinud.

The post Uus hooaeg appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Tagasi mitmes mõttes. Blogi kirjutamas ning tagasi Šotimaal. Jah, sai selgi aastal Eestis tiir käidud. Veidi pikem kui mullu ja ka seiklusi veidi rohkem. 

Kutt sai suisa kuu aega Eestis olla. Aitäh Hellele, kes kiiresti reageeris ja lapse vanaemale üle andis. Suur tänu ka mu emale ning Kuti teisele poolele kärgperest, kes võtsid aega ja lõid võimalusi. Kutt on väga õnnelik. Nüüd on lihtsam vastu pidada. Kui minul tuleb 10 päeva eneseisolatsioonis olla, siis õnneks temal seda kohustust pole ning saab vabalt sõpradega kohtuda. Ma siis nokkisin, et nüüd hakkab poekotte ka koju tassima, aga tegelikkuses on muidugi võimalus tellida toit koju. Ka naabrid pakkusid abi. Seda kas ja kui tihti meid kontrollitakse, ma öelda ei oska. Praegu on kolmas päev ja pole helistanud keegi. Väidetavalt, kuna maandusime Inglismaa poolel, ei pruugitagi helistada, sest ikkagi kaks eraldi “riigikorda”. No näis. 

Reisimine praegusel ajal väga mõnus ei ole – paberimajandust on korralikult. Võrreldes eelmise suvega on piiranguid rohkem. Ja siis need näited, kus üks test on positiivne ja 24h hiljem võetud negatiivne… Lendude ümber vahetamine, sest testi vastuste saabumine võtabki maksimaalse 48h…. Praegu on ka nii, et ainus lennufirma, kes Eestist Suurbritanniasse lendab, on Ryanair. Vist kolm või neli lendu nädalas. Seega on ka marsruudi nuputamine korralik logistiline ülesanne. Üks asi on lennupiletid ja nende maksumus, teisalt ka kõik kaasuvad kulud. Nt siis, kui Kutti Londonisse viisin, tuli seigelda kahe lennujaama vahet – Gatwick ja Stanstead. Üks asub ca 50km Londonist lõunas, teine samapalju põhjas. Otse rongiühendust kahe lennujaama vahel pole, vaid kesklinnas tuleb kaks korda ümber istuda. Buss on, see sõidab kolm tundi, aga seda oleks tulnud lennujaamas 4 tundi oodata… Lõpuks rentisin auto 24ks tunniks. 

Londoni reisi juures oli kõige toredam see, et sain Marko ja Rannoga kokku. Viimati vist nägimegi ülikooli lõpetamisel! Noh, ja Londonit nägin ka lõpuks. Polnudki enne seal rohkem käinud, kui ca 10 aastat tagasi kuskil lennujaamas 4h järgmist lendu oodanud. 

Ise tulin üle Riia, AirBalticuga. Lennufirma kohta pole ühtki halba sõna öelda, aga Riia lennujaama küll ei taha jupp aega minna. Lisaks teiste eestlaste kogemused. Seepärast tulimegi tagasi üle Londoni – seekord siis Stanstead ja Luton. Reisi aeg oli enam-vähem sama, mis AB-ga üle Riia tagasi tulles. Nimelt, nendega minek on küll kiire, sest ümber istumine lühike, aga tagasi tulles on ooteaeg transfer tsoonis üle 6 tunni. 

Enne Eestisse tulekut jõudis Kutt veel merel purjetamist õppida. Täitsa üksi selle purjeka peal! Teist korda siis juba. Esimene kord talle väga ei istunud, aga teise korra järel tunnistas, et tegelikult oli ikka lõbus ka. Sai võidu sõita. Järgmine kord lubas minna aerutama, sest selle purjekaga sõites pidid põlved valusaks jääma, ikkagi jupp aega järjest põlvedel. 

Kuti kooliaasta lõppes rahulikult. S3, ehk siis uude klassi läksid nad üle ca 3 nädalat enne kooliaasta lõppu. Kutile meeldis eriti, et sai ise endale aineid valida. Võttis nt 4 kehalise kasvatuse tundi, rõõmustab, et ainult üks päev nädalas nüüd vaja koolivormi kanda. Lisaks majandusõpetus, kunst ja disain, füüsika – kõik ikka selle suuna peale, mida ta tulevikus teha tahab. Ahjaa, programmeerimine ka. Hindamine oli ühest neljani, kusjuures neli kõige kehvem ja üks kõige parem. Programmeerimise õpetaja teatas hiljem saadetud e-kirjas, et tema neljad on inimlik eksimus – ta sai valesti aru ning tegelikkuses on ta väga uhke kõikide õpilaste üle ja nende edusammudega enam kui rahul. Seega, sellegi nelja asemel on üks. Laps ise usub ka, et paremini saab alati, kuid üldjoontes jäi ka Kutt oma tulemustega rahule. Need on nüüd ka ained, mis teda siis paari nädala pärast ees ootavad. 

Kõikidest piirangutest vaba ei olda, meetrist distantsi tuleb hoida ja praegustel andmetel ka kuus nädalat maski kanda siseruumides. Tungivalt soovitav on ka kaks korda nädalas süljeteste teha… Praegu küll me veel kumbki koolilainel pole, pigem mõtleb Kutt oma ettevõtte arendamise ning ajalehepoisi ameti peale. 

Kevad ja suvi on olnud huvitav aeg. Hästi palju oli kiiret kohanemist vajavaid sündmusi. Võimalusi ise midagi uut luua. Natuke selg vastu seina hetki, kus tuli kas tegutseda  või taganeda. Viimane aga ei tulnud kõne allagi. 

Nagu ikka, igal mündil on kaks poolt ja inimene harjub kiiresti. Kasvõi ennastki vaadates. Või siis eelkõige ennast. Kui maailm, sh Šotimaa ja Aberdeen jälle avanema hakkasid, siis nii mõnigi asi pani õlgu kehitama – ei jõudnudki hakata puudust tundma või olin juba nii ära harjunud uue korraldusega. Näiteks tantsutunnid, mis meil olid olnud kaks korda nädalas pargis, mis kodust 40 minutise jalutuskäigu kaugusel, hakkasid järsku olema neli, mõnikord isegi viis korda nädalas ning 20-minutise bussisõidu kaugusel. Jalgsi oli distants üle tunni aja. Tuli uute graafikutega kohaneda. 

Praegu ma enam nii tihti ei käi, vaid jätsin kolm õhtut nädalas, kus tantse harjutame. Tänasega tuleb veelgi uusi asju – või noh, siis, kui trenni tagasi lähen, sest nüüdsest ei pea sul olema igas trennis sama partner, vaid võid tantsida kõigiga. Arengu mõttes on see kindlasi oluline, aga kui lihtne ja turvaline on, kui tead, mida täpselt partner mingi liigutusega saavutada soovib! Kuna nüüd pole kolm nädalat sammugi tantsinud, siis tuleb isolatsiooni ajal natuke järgi õppida, sest need tantsukombinatsioonid, mida enne minekut õppisime, on kadunud seitsme tuule poole nagu Karl-Erik Taukari laulus. 

Tantsuseltskond on omamoodi kogukond, paljuski tugivõrgustik. Lähedaseks olen saanud ühe Leedu tüdrukuga ja Kreeka tüdrukuga. Meil on tekkinud selline ca kaheksane punt, kellega läbi käime, seal on üks tüdruk Nepaalist, veel üks Itaaliast, lisaks poisid Argentiinast, Hispaaniast, Uus-Meremaalt, Leedust. Ilmselgelt jääb selle kõrvalt vähem aega ka endal arvuti taga olla. 

Ka ettevõtluses tekkisid videokohtumiste asemele taas silmast silma ärikohtumised, mis on ülitoredad, kuid võtavad ka aega rohkem. Kui kiiresti ikkagi tekib meil see mugavustsoon, harjumuslik olukord! Õnneks on säilinud ka palju video-networkingu üritusi, kus kontakte luua. Nagu ütles mu videoesinemise koolitajast sõbratar Anu Tähemaa, siis video-esinemised, video-koosolekud on tulnud, et jääda. 

Umbes eelmise postituse kirjutamise paiku olin saanud mõnepäevase vahega kaks kirja klientidelt, kellega pidi koostöö kestma ca neli kuud. Üks memuaar, üks “kuidas …..” ehk selline näpunäidete raamat. See oli ka aeg, kus teatati järjest piirangute lõdvendamisest. Ootasime isegi aega, et saaks kohtuda rohkemate inimestega… Kliendid ootasid samamoodi. Seega – nende otsus – lükata projekt edasi sügisesse, sest suve eelistaksid nad veeta perega, sõpradega, reisides… Minu jaoks tähendas see ootamatult palju vaba aega, niisiis mõtisklesin – kuidas see sisukalt täita. Uitmõttest sündisid kirjutamisgeeniuste koolitused, milliseid olin varem viinud läbi privaatselt – kas siis veebikohtumiste raames või Facebooki gruppides otse-eetris esinedes. Kuna nii mõnigi oli minult küsinud, et kas ma eesti keeles ei tee midagi, siis pakkusin selle uitmõttena oma ajajoonel välja. Reaktsioon oli mulle suur üllatus. Ühe koolituse asemel viisin läbi lõpuks viis ning osalejaid oli üle 70. 

Maikuus sain ka ettepaneku kirjutada juubeliraamat Värska Originaalile, kel täitub 2023. aastal 50 tegutsemisaastat. Etteruttavalt olgu öeldud, et töö on alanud, esimesed intervjuud tehtud ning praeguste kokkulepete kohaselt jätkub tööd sellega aasta lõpuni. Kohtumine ettevõtte juhtkonnaga oli tõeliselt meeldiv, ringkäik tootmises ning kosutav vesi pealekauba. Mis võiks olla parem, kui koostöö ettevõttega, kelle toodete fänn oled aastaid olnud! Aitäh, Urmas, Kristin ja Oliver! 

Näiteks oli mul võimalus intervjueerida meest, kes juhendas teadlaste gruppi, kes Värska mineraalvee sõna otseses mõttes avastas. “Eks meil kahtlusi oli, aga seda, et see mineraalide sisaldus nii suur on, see muidugi tuli üllatusena!” 

Suur tänu ka #paideway ruumieksperimendile, kes mind esinema kutsus. Aitäh ka kõigile neile noortele ja noortemeelsetele, kes kohale tulid! Loodan, et see tunnike ja veidi pealekauba oli teilegi väärt ajakasutus. Järvamaale tulen esinema alati heal meelel. 

Suur rõõm oli ka kõnelda 31. juulil Tartus Kai Oja seminaril. Vahvad lood, kus inimesed jagavad, et nad on ammu soovinud minuga kohtuda ning “nüüd see juhtus!” teevad südame soojaks. Aitäh teile! 

Koostööd kunstnikega on alati põnevad. Anneliis Konks peab põnevat blogi, kirjutab ning joonistab,
disainib ja teeb muid toredaid asju. Tema töid ja tegemisi näeb SIIN: Uitmõttest teha ühine märkmik sündis originaalse disainiga, 52st lehest koosnev piiranguteta unistamise, hullult ägedate ideede ja toredate taipamiste märkmik – “mis oleks kui”. Tegime neid 100 tükki ja enamus neist on nüüdseks müüdud. Ükskuid eksemplare saab minu või Anneliisi käest. 

Tartus jõudsin ka Loovusvoolu taskuhäälingu salvestusele. Seda veab teine äge kunstnik-kirjutaja – Kaisa Holsting. Tema on üks nendest, kes pärast mu kirjutamisgeeniuste seminari otsustas, et viib oma ammuse raamatumõtte ellu ning kirjutab iga päev 5 minutit! Loomingulisuse organiseerimine on vägagi teema! 

Eesti reisi kõrghetk oli muidugi pere kokkutulek Pärnus. See vist oligi päris esimene kord, kui kõigil kolmel lapsel kõik lapsed kaasas… Nüüd, kui kokkusaamine pole nii enesestmõistetav, oli nendel hetkedel minu jaoks suur väärtus. Aitäh emmele mõtte ja organiseerimise eest. Esimesel õhtul sai meestevägi korraliku trenni seikluspargis. Minul oli vägagi lõbus nende saavutusi kommenteerida. Oleks isegi läinud, kuid jalanõusid polnud selliseid Pärnus kaasas, millega turnida. 

Kolm nädalat läks ruttu. Rutemini, kui arvasin. Kui mu käest küsiti, et kas sain Eesti reisilt selle, mida ootasin, siis sain rohkem. Oli südantliigutavaid hetki, oli enesele jalaga tagumikku andmist, meeldetuletusi, miks ma ära läksin ja miks ma kirjutan, nukraid joone alla tõmbamisi, enesekindlust ja enese eest seismist, spontaansust ja plaanide ümber mängimist, eneseületusi ja unistuste täitumisi, vaikust, mis mõnel pool valus, teises kohas jälle lootusrikas, oli taipamisi ning päralejõudmisi – jätkamisi kohast, kus viimane kord vestlus pooleli jäi. 

Sain süüa mustikaid ja hapusid kirsse, noppida varrelt vaarikaid ja tikreid, ujuda, Linnahalli katusel hulkuda, paar hil
ist metsmaasikat, kukeseeni värske kartuliga, kuulsin sookurgede kruuksumist ja nägin toonekurgi. Ilus oli. Aitäh, Eesti. Aitäh pere, sõbrad, praegused ja tulevased koostööpartnerid! Uute kohtumisteni! 

Päikesetõusupilt on suvisest pööripäevast Aberdeenis, loojangupilt Narva-Jõesuust. 

The post Me oleme tagasi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.