Nädal tagasi saime teada, et meil tuleb elukohta vahetada, sest praegused omanikud soovivad seda pinda oma tütrele. See on ka üks 18 põhjusest, mis on seaduslikud alused üürilepingu lõpetamiseks omanike poolt. Seega – tulebki pakkima hakata. 

Üürileping ise, nagu ma ilmselt blogi algusaegadel mainisin, on 74 lehekülge. 25 esimest külge on see, kus on lepingutingimused, ja ülejäänud lehekülgedel seletatakse lahti, mida kõik need tähendavad. Justkui laiend. Kuna tulime täismöbleeritud pinnale, siis on kaasas ka nimekiri asjadest, mis majas, aias ja garaažis on. Omast kogemusest soovitus – võtta tõsiselt lepingus olevat punkti, et majas oleva kontrollimiseks (sh asjade nimekirja ja maja üldise seisukorra kohta) on üürnikul 7 päeva, ja kui selle aja jooksul kirjalikult pole fikseeritud lepingu lisas oleva kohta erinevusi, siis üürnik on andnud vaikiva nõusoleku. 

St, tuleb teha pildid, videod, lugeda üle noad-kahvlid jne. Meil on küll maja üle andmine alles ees, aga juba on veidi pinget õhus tagatisraha osas. Nt, kui kasutatud ikkagi söögitoa laud ja toolid olid jms. Ka asjade nimekirjast oleme leidnud kümmekond sellist asja, mida pole meie üürimise ajal majas olnud. Omad vitsad peksavad, nagu öeldakse, aga loodame, et väga hullu pole midagi. Kehvemal juhul tuleb lihtsalt tagatisraha korstnasse kirjutada. 

Ma muidugi majaomanikule teatasin ka, et ajastus on ülikehv: veebruari lõpuni on mul tööde järts ees. Kolimine ise oma paberimajanduse ja pakkimisega aga võtab ca nädala. Me küll leidsime juba uue elamispinna, praegusest mõni tänav eemal ja pind tundub isegi suurem, kuid kammida läbi kinnisvaraportaale (ca kümmekond) sh FB Marketplace, saata päringuid vaatamisteks, ainuüksi see võttis juba ca 8 töötundi. Nädalavahetustel kinnisvarabürood ei tööta. Jaanuar ei ole üüriturul ka teab, mis tipp-kuu, sega ega piirkonnas valikut, mida vaatama minna, suurt polnud – leidsime kokku 4 kohta, neist vaid üks (paaris)maja, aga seal selgus, et ülemise korruse tubades igal pool must hallitus sees. Selliseid pindu aga ametlikult siin üürile anda üldse ei tohi. 

Vaade Westfield’i pargi ülemiselt servalt. Uus kodu jääb puudesalu taha.  Uue kodu leidsime Westfieldi pargi külje alt. Kuti tulevasest magamistoast ja ka köögist paistab metsatukk. Elutuba ja minu magamistuba jäävad akendega lõuna poole. St Kutil kooli veel lähemalt tulla. Täna juba koolis sõpradele rääkis, et kolib, ja üks sõber avaldas soovi, et “siis saab ju koolinädala sees ka ööseks tulla.” Korteri omanik on meile oma jaa-sõna öelnud, nüüd on jäme ots agentuuri käes, kes vaatab üle mu rahalise seisu ning kontrollis praeguselt majaomanikult ega mul üüri maksmisega pole hilinemisi olnud. See konkreetne agentuur näiteks tahab veenduda, et sinu aastane sissetulek on 2,5 suurem kui aastane üürimakse. Eraldi tuli välja tuua ettevõtlusest saadud tulu, lastetoetus ja muud tulud. Kaks tundi täitsin lahtreid, aga ära sain saadetud. Päev hiljem küsiti veel täpsustusi, ja nüüd lihtsalt ootame otsust. Pöidlad pihus.  Korteril on palju plusse, aga üks asi jääb kripeldama – oleme Kutiga mõlemad natuke rohenäpud. Eelmisel suvel kasvatasime ju suisa lillepottides kartuleid, maitsetaimedest rääkimata. Korteris seda võimalust pole.  Olgu see aknalaud ükskõik, kui valge, siis sibulale tuleb õige maitse ikka õues. Sibulatest suurem küsimus on maasikad. Kaks aastat tagasi külvatud metsmaasikad lõpuks ometi nii suureks kasvanud, et vist hakkavad õisi näitama. Sügisel ostetud maasikataimed samuti.  Viskasime siin küll nalja, et hõivame pargis väikse maalapi ja teeme sinna peenramaa, aga sealt edasi arenes mõte, et Westfieldi pargil on tugev kogukond, ja miks mitte luua ühisaed, nii nagu mitmel pool on siin tehtud. Hästi palju tegevusi teevad nad seal pargis regulaarselt. Seega võimalusi justkui on oma rohenäplust rakendada.  Kutt pole veel korteris käinud, sest vaatamise ajal oli ta koolis. Ega ta enne kolimist ei saa minna ka. Pilte ja videosid ikka näitasin. Ilma temata ei otsustanud. Kui talle ikka üldse poleks meeldinud, siis oleks edasi otsinud. Kuna Kuti koolipäevad lõpevad praegu ikka veel hämaras, siis ei olnud teist varianti, kui minna päevasel ajal – siis valges on näha ka miskit. Ka uus kodu on täielikult möbleeritud. See sobib meile hästi, sest päris oma mööblit tahaks ikka päris oma koju. Sellega tuleb veel mõned kuud oodata, aga 2022 unistuste seas on see küll.  Mul on meeletult hea meel, et Kutt on endale koolis oma kogukonna leidnud. Sõbrad, kes temaga tahavad koos olla ja kellega tema tahab koos olla. Sel nädalal oli tal matemaatikas mingi riiklik eksam. Järgmisel nädalal kõige varem pidid tulemused laekuma. Vanem kooliaste valmistub samuti riiklikeks eksamiteks, mis tähendab, et koolimajas on neid harvem – ainult konsultatsioonide ajal. Ehk siis Kuti klass on kõige vanemad, ja neile oma sõpruskonnaga anti ülesanne jälgida, et koolikaaslased jälgiksid ühesuunalist liiklust treppidel. Ühe teise sõbraga, Cody’ga koos nad seda teevad. Omamoodi tunnustus õpetajate poolt, kes näevad, et neid saab usaldada.  Kui läheb nii, nagu olen mõelnud, siis annan praeguse kodu võtmed üle 30ndal, 25 kuud pärast seda, kui sisse kolisime. Mida see kolimine on mulle õpetanud, on see, et mul on siin oma inimesed. Piisas mul vaid mainida, ja inimesed pakkusid end appi kolima. See oli veidi ootamatu, kuid väga südantsoojendav. Seega on järgmised kaks nädalat hästi tihedalt tegevusi täis, sh nädalavahetused. Sel pühapäeval on koosolek selle aastase taskuhäälingu seeria osas, kuhu minu kolm lugu ka lähevad. Vaja on mõned näidised valmis kirjutada pressiteadete osas ja mõelda kaasa ka stsenaariumi osas, kuidas iga autor end tutvustada saaks. St, olen selle taskuhäälingu “Stories from the Grey Hill” ehk siis Grey Hilli’i (Halli mäe) Lood loovmeeskonnas ka.  Võtsin aja maha ka äripartneri Iainiga koolituste planeerimisel (teeme aprillis ühe, mis on seotud brändi häälega, kirjaliku kõnetooniga), samuti oma kirjutamismentoriga õppimisel. Isegi sotsiaalmeedia kanalites olen vaiksem kui tavaliselt. Kodulehekülg vajaks ka uuendamist… Aga raamatute kokku panemine käib edasi. Eelkõige muidugi Värska oma, aga ka enda isikliku raamatu sissejuhatus on nüüd ka olemas, nüüd on vaja veel harjutused ja sõnad kokku otsida. Uus raamat tuleb ainult inglise keelne. Esialgu. Kui nõudlust jätkub, saab ka eestikeelseks teha. Jätkame sarja – kohvilaua/öökapiraamatud. Veebruari alguses tahan saata beetalugejatele ning eessõna kirjutamiseks. Ilmumisaeg on planeeritud veeburari teise poolde. Vasakul väike näide, mismoodi see on üles ehitatud. Tegemist on siis tähestikuga, kus iga tähe juures on mõtisklus, mis seotud ühe sõnaga. Kuna eesti ja inglise tähestikud siiski mõnevõrra erinevad, oleks eestikeelne raamat oluliselt erinev. Kindlasti saab kasutada, aga see, mis keeles mingil sõnal suurem vägi on, ja kui tihti seda kasutatakse, erineb oluliselt.  Ootan ka põnevusega 3. veebruari meistriklassi Rob Moore’ ja Jessen Jamesiga. Mõlemad on Suurbritannias multimiljonärid, menukite autorid ning auhindadega pärjatud avalikud esinejad. Osutusin 50 hulka, kes pääsesid nende otseülekandena toimuvasse meistriklassi seeläbi, et reageerisin kiirelt – tuli lihtsalt Rob Moore’i taskuhäälingut kuulata, kirjutada arvustus ning olla 50 kiire hulgas. Olin. Nüüd on võimalus küsimusi esitada. Mu kirjutamismentori Jamie Jauncey’i võrdlus, et olen nagu loodusjõud, leiab ikka aeg-ajalt kinnitust. Uute kohtumisteni. Kas veel siin aadressil või juba uues kodus, näitab aeg.

The post Kes oleks seda osanud aimata? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Arutasime siin ükspäev Kutiga, kaua me oleme olnud, ja ta imestas, et kas tõesti juba kaks aastat. “Aeg läheb ikka megakiiresti,” arvas ta. Muigasin, ja vastasin, et oodaku ainult, kuni veel kasvab. Siis on tunne, et ei saa aega kätte enam. 

Pikkust on tal minust kolm sentimeetrit rohkem. Sel pildil kohaldas ta end lihtsalt väiksemaks. Aga küllap jõulude, või siin oleku aastapäeval teeme ka pildi, kus pikkusevahe olemas. 

See pilt on tehtud novembri lõpus, pärast esimest siinset jõuluturgu/laata, kus osalesin. Piirangud on jätnud oma jälje, rahvast liikus vähe. Võimalik, et ei olnud ka väga minu sihtgrupp seal. Aga Kutt sai oma müügioskust treenida. Pakkus end ise vabatahtlikult appi, aitas ettevalmistusi teha, väljapanekut sättida ning teistel prouadelgi asju sisse tuua. (Natuke pidin teiste abistamist ikka surkima, sest kui nina ekraanis, siis ju teisi ei näe). Pärast kõndisime selle ca 3 tundi koju mööda päikeseloojangus mere äärt. Kuskil poole maa peal see pilt tehtud ongi. 

Kuti jaoks suursündmus oli kahtlemata 13. novembril toimunud paraad, kus ta koos merekadettidega osales. Teravam silm leiab ta sellelt pildilt üles. Distants polnud pikk ja ilm oli novembri kohta soe. Kohal oli sadu inimesi, ja tegemist siis I maailmasõja lõppu tähistava paraadiga. Kadettide tegevus on selleks aastaks lõppenud, kolmapäeval sai ta oma uue triibu kätte. Jaanuaris jälle. Koolis läheb tal ka ilusti, tänase hispaania keele testi tegi maksimumile ja matemaatikas liigub vist ka üks grupp kõrgemale. 

November on olnud hästi õpetlik kuu. Juhtus palju head, ja suuremaid asju hõikasin ka Facebookis maha. Näiteks, et Dark Angels Writing, mille liikmete hulgas olen, saatis mulle 5. novembril järelpärimise, et sooviks mind oma uudiskirjas tutvustada. Uudiskiri ilmus 19. novembril ja kes inglise keelt mõistab, saab seda lugeda siin. 

Samuti sain kutse rahvusvahelisele ettevõtlus-bonanzale, kus Iain’iga teeme 90-minutilise praktilise seminari, kuidas oma brändi häält peitusemängus võita. Brändi hääl on see, kuidas sa oma klientidega suhtled, mitte ainult suulises ja kirjasõnas vaid ka visuaalides. Seminar ise on esmaspäeval, minu aja järgi kell 5 õhtul. Kel huvi liituda, andke aga märku, saadan juhised. 

Novembrisse jäi ka kokkulepe Carmel Murphyga, kes on turundusekspert Austraaliast. Tegime temaga sel nädalal otse-eeter taskuhäälingut, kus jagasin kolme nippi kirjutada hästi isegi siis, kui sa enda arvates seda ei oska. 

Visit Järvaga koostööd mainisin juba eelmises postituses. See kestab. 22. detsembril teeme uue otse-ülekande, kus võtame ideekorje kokku. Seniks aga, kui sul on mingigi kokkupuude mingigi kohaga Järvamaal olnud, siis palun anna sellest märku! Kõige lihtsam (ja soovi korral anonüümsem) võimalus seda teha on selle ankeedi kaudu. Saab isegi mitut lugu jagada. Võid jagada lugu oma kodupuust, toiduelamusest või sellest, mida näed oma lemmik rabarajal. Ükski mõte pole vale ega teistest vähem väärtuslik. Järvamaa Arenduskeskuse lehelt saab ka rohkem lugeda. Homses Järva Teatajas on ka artikkel. 

Tööalaselt on see vahepeane kuu õpetanud piire seadma enesekehtestamise mõttes. Endale kindlaks jääma. Meelde tuletama, mis on päriselt tähtis ja mida ikkagi tegelikult teha tahaks. See, et Jamiega taas kirjutamist treenin toetab seda igati. 

Ja muidugi kolmas fotosessioon Iskaga. Mu siinse fotograafiga. Meil oli lõbus. Nagu alati. Mulle meeldib tema põhjalikkus ja ausus. Kui ikka mingi idee või poos ei tööta, siis ta ütleb. Ja vastupidi, ta on nõus mu ideid katsetama, mitte ei nulli neid eos. Kui varem olen sessiooniks ise soengu ja meigi teinud, siis nüüd otsustasin proovida Iska koostööpartnerit. Ütleme nii, et oli aru saada, et tegemist on kellegagi, kes on valdavalt pulmades meiki ja soengut teinud. Mulle nii nukulikku soengut polegi vist kunagi tehtud. Meik oli üllatav, aga otsustasin, et kui selline, siis selline – paneme toimima. Ja nii oligi. Ma oma FB Word Accordi lehele panin natuke rohkem pilte üles, kes soovib, saab sealt juurde piiluda. 

Isikliku elu tähtsündmuseks võib lugeda seda, et tantsuõpetajale ühiselt korraldatud üllatuspidu läks korda. Üllatavalt paljud inimesed tulid mõttega kaasa ja õpetajal endal oli tohutult hea meel. Nii kingituste üle, aga eelkõige selle üle, et sai meiega koos olla. Ja see tõi taas tantsima ka need, kes olid vahepeal eemale jäänud. Samuti käisin siin esimest korda juuksuris. Mu juuksuri nimi on Kirstin ning ta on sama hullult äge kui Age Eestis. Mõlemad sündmused olid samal päeval. Lisaks kostitas ilmataat sel õhtul Aberdeeni imekauni päikeseloojanguga nii et teekond, mis muidu oleks võtnud mul 30 minutit jalutada, kulus poole pikemaks. Panen ühe pildi ka sellest seeriast. Siis on võib-olla paremini aru saada. Facebooki ajajoonelt leiab rohkem. Pildid on avalikud seal, ei pea olema FB kasutaja. Pilt on tehtud Diamond Bridge’i peal, ja Doni jõgi ikka. 

Ahjaa, tormid olid ka meil siin teemaks. Arwen ja Barra. Kümnepäevase vahega. Nii et osa peresid, kes said 10.päeval elektri tagasi, jäid sellest 24h uuesti ilma. Arwen murdis meil ka aia maha. 

Arwen hullas 26. novembril ja Šotimaa kirdenurk oli esimene, mis sellega pihta sai. Pidime tol õhtul teatrisse minema, aga etendus jäeti tormi tõttu ära. Ilmselt peljati ebastabiilset elektrit. See võib ikka suht nüri olla, kui keset etendust saal pimedaks läheb ja sul on vaja neli korrusetäit inimesi evakueerida. Kohati olid tuuleiilid üle 100 miili tunnis, mis on umbes 45 m/s. Seega, puhus täitsa korralikult. Küttepuid saaks siinsetes parkides ja metsades kõvasti. Näiteks Aberdeenshire üks kuulsamatest paikadest Haddo House, seal ümbruses murdis Arwen arvatavalt 100 000 puud. Neil muidugi ka metsa omajagu, aga üks metsatukk oli tõesti nagu lageraide üle elanud, ühes servas mõned puud olid püsti ainult. Rongiliiklus seisis – nt Invernessist Aberdeeni teel olnud rong oli “kinni” ca 24 tundi. Murdunud puud raudteel, tõenäoliselt. Võimalik, et ka mudalaviin. Järgnev pilt on meie kodulähedasest Westfield pargist, Kuti kool paistab ka tagant. See oli Arweni järgne hommik. Need puud olid seal ka täna hommikul. Tööjõupuudus paistab silma, ütleme nii. Barra tõi vähemalt need kõlkuvad oksad alla, mis Arwen ära murdis, aga latvadesse rippuma jättis. 

Aberdeeni kesklinnas lendasid need pisikesed ilutornid – kahjustada sai nt linnavalitsuse hoone Marichal Collegi üks tornidest – selle tükid lõhkusid ka kohaliku jõuluturu ehitisi nii et jõuluturg oli nädal aega kinni. Ja siis ühe teise kiriku nurgatorn lendas selle hoovidele tükkideks – tavaliselt on seal ööklubist välja “värsket õhku hingama” tulnud inimesed, see on nö ööklubi sisehoov, aga sel ajal oli see juba kinni, kui tornijupp alla prantsatas. 

Seega, meie aiake on väga väike kahjustus selle kõrval. Barra, mis möllas selle nädala alguses, saabus üle Iirimaa ja suuremad kahjustused olid Šotimaa loodekaldal. Cairngormid ja Glencoe pidasid hullema kinni. 

Enne seda suurt tormi saime veel Aberdeeni jõuluturul ka Heleniga kokku. Kohalik eestlane, kes oma kohvris kahe kilo jagu ruumi tekitas nii, et emps sai väikse paki kaasa panna. Aitäh! Praegu ootan ise Estolingi kaubikut, sest ise tahan ka siitpoolt kingid teele panna. Ootavad teised suures toas pakituna. Jõuluturul sain üle pika aja uisud alla. Siinsetest jõulutraditsioonidest on silma hakanud, et jõuluturu lahutamatuks osaks on igasugused karusellid. N-ö lõbustuspargid Eesti mõistes. Teatris on panto ehk siis kogupereetendused, kuhu kaasatakse ka publik. Jõulukaardid on väga teema. Näiteks oli ühel hommikul piimamees Ewen jätnud koos pudeliga meile jõulukaardi. Paar päeva tagasi sain aga kaardi ja magnetpõhjal kalendri Speyside Cottage’i pidajatelt, kelle targas majas mu sünnipäeval ööbisime ja kelle kodukale ma sisu tootsin. Käsitsi kirjutatud kaardil oli ka sooduskood, mida uuel aastal puhkuse planeerimisel kasutada. 

See vasakpoolne pilt ongi jõuluturul tehtud, taamal paistab liuväljak. Kuti käes on aga väike pakike, mis Eestimaalt meieni jõudis. Topsis kuum kakao vahukoore ja vahukommidega. 

Täna oli veel üks kõne the Grey Hill nimelise stuudio ja agentuuriga, õigemini selle juhi ja omanikuga. The Grey Hill ühendab omavahel kirjanikud, näitlejad ja helikunstnikud, pakkudes neile koostöövõimalusi ja luues ka ise ühist sisu. Nad on hästi kiiresti populaarsust võitnud ja kui nad otsisid helikunstnikke, siis kandideeris kokku 10 000 inimest. 2022 on Šotimaal lugude jutustamise aasta ning Barry, stuudio omanik, paneb kokku aastase taskuhäälingu ning tänase kokkuleppe kohaselt läheb üks minu juttudest jaanuarikuisesse episoodi. Võimalik, et rohkem. Pean lihtsalt oma asjad üle vaatama, võimalik, et ka midagi kirjutama.  Uueks aastaks on märkmik olemas ja tasapisi täitub. 

Jõuluõhtul istume kodus, aga 25ndal on plaanis Sille juurde minna ja siis üks väike jõulutripp teha. Aastavahetuse plaanid on seoses omikroni uudistega lahtised. Aga sellest siis juba edaspidi. 

The post Isegi Kuti arvates läheb aeg megakiiresti appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kurtsin pereliikmetele siin ükspäev, et olen end nii hästi igasuguste tegevuste vahel ära planeerinud, et pole võtnud aega tehtud tööde eest isegi arveid esitada. Ei saaks öelda, et kõik on töised tegemised, kuigi tööpuudust mul tõesti pole. Pigem on nii, et enne aasta lõppu ühtki suurt projekti enam ei võta. Lihtsalt ei mahu kuskile. Mingid väiksed, n-ö ühe-kahekordsed tööampsud/hädaolukordade lahendamised on veel mõeldavad, aga see on ka kõik. 

Praegu on lihtsalt nii mitu suurt projekti korraga käsil, millest kaks – Värska Originaali juubeliraamat ja sotsiaalministeeriumi veebi toimetamine – käivitusid augustis. Septembri viimasel päeval alustasin koostööd ühe ägeda Eesti ettevõttega – Kõnekindlus, kes teeb logopeedilisi mänguasju. Jätkub ka Priit Valknaga raamatu kirjutamine, loon sisu ühele affiliate-marketingiga tegelevale ettevõttele, teeme oma siinse äripartneriga (ja ka üksi) kirjutamiskoolitusi, neist järgmine on detsembri alguses; nõustan inimesi, kes soovivad oma memuaare kirjutada ning kuidagimoodi leian selle kõige kõrvalt aega ka enesetäiendamiseks ja loometööks. Näiteks taasalustasin tööd oma kirjutamismentori Jamie’ga. Nojah, ja siis ülikooliõpingud ning tantsutunnid. Aeg-ajalt on küll veidi kingadeta kingsepa tunne, näiteks kui mõtlen kodukale, kus on üht-teist veel vaja teha selleks, et seda blogi seaks sealtkaudu ka lugeda (ja et see seal ka automaatselt ise uueneks). Praegu mul seda kalendrisse märgitud pole, seega ei luba midagi. 

Eelmisel nädalal algasid eeltööd, tänasest sai avalöögi projekt 1000 tunnet Järvamaalt, millega on esialgu tööd jaanuari keskpaigani. Peaksingi uue kalendri ostma, sest jaanuaris on kirjas üks ettevõtluseminar, kus Iainiga (seesama äripartner Manchesterist) oma seminari teeme, veebruaris aga viin õpituba/seminari läbi ühele Eesti asutusele. 

Novembrist on taastunud ka otselennud Eesti ja Šotimaa vahel. Seega, kes külla tulla soovib, siis see võimalus on täiesti olemas. Meie jõuluks Eestisse ei tule. Pakki meile saata vist pole ka väga mõtet, sest ise lennata on odavam kui tollimaksu maksta. Mingi hetk, kui vaatasin, olid lennupiletid edasi-tagasi täiskasvanule ca 25 eurot. 

Kutil oli oktoobris kaks nädalat koolivaheaega ja selle raames käisime 4 päevasel reisil. Sihtkohaks Skye saar ja Lääne-Šotimaa rannik. Selle reisiga oli nii, et ma Kutilt küsisin, kas ta tahab minna, ta vastas jaatavalt. Lasin tal siis sihtkohti otsida, kuhu minna tahab ja mida vaadata. Kõik need käiku ei läinud, sest osa kohti olid juba hooajaks tegutsemise lõpetanud, kuid üsna mitu läks käiku. Näiteks Loch Garten Cairngormi rahvuspargis ja Aviemore’i kardikeskus. Skye saar huvitas teda ka. Seevastu nt Harry Potteri teemalised paigad jätsid teda suht külmaks – ei viitsinud isegi autost välja tulla.

Skye saare puhul panid mind eelkõige ahhetama need tohutud joad ja joastikud, mis mägedest alla tulid. Cairngormis ma niimoodi pole näinud jugasid. Skye saarel tegin ma ka midagi elus esimest korda, midagi, mille kohta ma olen öelnud, et “see pole minu teema”. Ei saa just öelda, et see on harjumuseks kujunenud, aga ma olen selle ära proovinud: minna vette, kui ka väljas on jahe. Külma vette. 

Ehk siis, käisin ujumas. Põhjameres, ja õhtupoole vihmasajus ka nendes kuulsates Haldja-basseinides ehk Fairy Pools. Mitte lihtsalt jalgupidi vees, vaid ikka üleni. Meil olid rätikudki kaasa võetud. Kutt selles lahesopis ei käinud, see-eest käis ta ühes järves teel Skye saarele ja Haldjabasseinides ka. Minul oli aga kaks taliujumist ühe päeva jooksul. Esimene kord oli lihtsalt nii, et rand, kuhu läksime, oli parklast 2,5km kaugusel. Hommikul oli sadanud, aga tasapisi roomas päike pilvedest välja. See 2,5 km oli järsematest ja laugematest mäenõlvadest üles ja alla, ja siis viimane kolmandik oli suisa mööda kaljunukke turnides, otsides teed porimülgaste ja nirisevate vete vahelt, kus lehmade ja lamba sõtkutud radadesse võisid vabalt pahkluuni sisse vajuda. Saabudes ootas meid rand, mille ümber kõrgusid mustad kaljud ning kus valgele, imepeenele ja pehmele liivale rullisid end korallsinise veega lained. Oli ka parasjagu mõõn, seega nägime seda valget liiva päris palju. Meie sealviibimise ajal polnud seal kedagi, kui juba olime tagasi minemas, kohtasime sel raskel kolmandikul üht paari, ja tagasiteel veel kaht paari. Teekond ise kulges koos lammaste ja veistega. Olid teised küll veidi uudishimulikud, aga hoidsime üksteisest viisakasse kaugusse. Seda enam, et teekonna alguses oli soovitus loomi mitte häirida. Mingit aeda ju nende ega meie vahel polnud, pull patseeris suisa keset teed. Esialgu arvatud poolteise tunni asemel veetsime sel rajal matkates, rannas supeldes ja vaateid nautides, kaljudel turnides kolm tundi. 

Kutt kauni liivaranna poole kõndimas. Teekonna algus. Pärast seda oli veel mitu, järsemat küngast.

Seejärel läksime Armadale’i lossi, kus lossist endast on küll vaid kaunid varemed (ehituspraagi tõttu kujunes remont üsna võimatuks, nii see siis lagunes, kuni lõpuks muinsuskaitsega kooskõlas katus jms konstruktsioonid eemaldati. 

Lossi ümber on aga hästi põnev aed, kus märkmisväärsetel puudel on juures ka selgitus, kuidas see puu sinna aeda sattus, kui vana see on ka kui vanaks sellised puud elavad. Panin siia kaks pilti ka, mina pikutan ühe üsna noore kuuse juurtel – see võib elada isegi 500 aastat vanaks, aga vanust oli ca sajandi jagu, hästi kiirekasvuline. Kutt on aga mingi teise puu taga peidus. Selle kõrval oli üks hästi laiavõraline puu, mis oli nagu tuhandejalgne ämblik, oksad rohelised ja nendel väiksed sõnajalad kasvamas. Kunagises tallis oli kaunis ja üsna okei toidukoht. Bistroo. Teises, moodsamaks renoveeritud kõrvalhoones aga muuseum, kus Skye saare ajaloo, aga ka Šotimaa ajaloo kohta lähemalt teada sai. Taaskord – planeeritud tunni asemel läks meil Armadale’s üle kahe tunni. Mis mulle seal muuseumis meeldis, et oli kasutatud ka helitaustu ja luuletusi – ajalugu oli edasi antud ka luule kaudu. 

Muu hulgas sain muuseumist teada, et torupillimäng ja ka kildid keelati ära 18.sajandi keskel ning torupillimäng jäi traditsioonina alles ainult seetõttu, et seda kasutasid sõjaväelased. Nö šoti mägilased olid juba siis Briti armees arvestatav üksus. Kilt kui klanni sümbol ja paikkondade eristamise vahend, sai tuntumaks veidi rohkem kui sadakond aastat tagasi, kui neid seoseid uurima hakati. 

Fairy Pools, õhtuhämarus.

Samuti šotlaste väljarändest: kuidas neil oma kodudes elud nii kibedaks tehti, et kuudepikkune reis pisikeses punkris umbses laevas tundus parem kui jääda. 

Päris kindlasti meil vedas ilmaga. Laupäeva hommikul, ehk sel nn talisupluse päeval, oli hommik veidi udune, ja õhtul basseinide juures hakkas mõnuga sadama, aga vihm ei ole see asi, mis takistaks kuskile minekut. Vähemasti siin mitte. Kui juba kodust nii kaugele on tuldud, mis seal ööbimiskohaski passida. Ööbimiskoht polnudki meil üldse Skye saarel, vaid teiselpool silda, mis Skye saarele viib. Me tegime nii, et läksime hommikul laevaga Mallaigist, aga tagasi tulime üle silla. See, et ööbimiskoht oli Kyle of Lochashis, andis meile võimaluse kohe mitu korda üle silla sõita. Ööbimiskoht ise oli samuti enam kui sajandivanune maja, ja ehitanud oli selle praeguse perenaise vanaisa. Mulle tohutult meeldis, et selle maja lugu oli külalistele lugeda pandud. Seda olen ka teistes ööbimispaikades näinud. 

Majas olid olemas ka kaminad ning pesumasin, mis ilmselt päästis meie reisi mõnevõrra, sest Kutt oli esimese kahe päevaga kõik neli kaasa võetud dressipaari suutnud mõnusalt mudaseks muuta. Kokku oli majas kolm magamistuba, seega mahtunuks sinna viis-kuus inimest magama. Kui läänerannikule asja (ja kindlasti tuleb asja), kasutan igal juhul võimalust sinna veel minna. 

Pühapäev oli aga täiesti päikeseline ja väga soe – Kutt liikus T-särgiga ringi. Siis vaatasime saare kesk-ja põhjaosa. The Storr või Vanamees Storr on kaljude kogum, kus suurel kaljul oleks justkui nägu ja siis need väiksemad, mis mille poole vaatan, ja mis tegelikult on ka kõrged, on justkui püstised sõrmed. Mäe enda kõrgus merepinnast on 719 meetrit, suhteline kõrgus 674. Legendi järgi oli Storr hiiglane, kes sellel poolsaarel elas, ja kui ta maeti, siis tungis tema pöial maa seest välja, mis moodustaski omalaadse maastiku. Tunnise jalutuskäigu asemel võtsime taas vähemalt kaks korda rohkem. Päris mõnus, järsk turnimine oli sinna üles. 

Sina võid ju autoga teel olla, aga ega lammastel seepärast kiirem hakka.

Esmaspäeval tulime teist teed pidi tagasi, kasutasime maksimaalselt valget aega. Ikkagi oktoober. Sõites üle Carroni jõe, vajutasin üsna otsustavalt pidurit. Hirved! Hommikuvalguses. Keset jõge. 

Mu Facebooki seinalt leiab kogu reisist mahuka albumi. Joad meile meeldivad. Linn Falls, Rogie Falls, Pattack Falls olid need, mille juures peatusime väljaspool Skye saart. Pattack Fallsi ümbrus oli hästi müstiline, Rogie Falls oli aga hästi võimas. 

Mind aga ootab 20. novembril ees esimene siinne jõululaat. Pole ka kuskile mujale end veel kirja pannud. Võimalus oli ka terve jõuluaeg veeta Aberdeeni jõulukülas, aga mõtlesin kõigi oma kirjutamisprojektide peale ja loobusin. 20. novembri üritust veab aga siinne sõber, austraallannast Zara, seega on see ka võimalus üle pika aja kohtuda. 

Tantsutrennid-tunnid on kahel päeval nädalas, detsembris saab aasta esimesest tantsutunnist. Üht-teist olen ikka õppinud ja kogu see salsa kogukond on tõesti hästi kokkuhoidev. Praegu kavandame kõik koos meie õpetajale sünnipäevaüllatust. 

Ahjaa – millest ma üldse ei kirjutanud, on sõnakunsti üritused. Nüüdseks olen kolmel silmast-silma üritusel käinud. Kas ma just luuleprõmmijaks hakkan, on iseküsimus, kuid kirjanike kogukonnaga kontaktide loomise ja ka oma esinemisoskuste harjutamise mõttes on see igal juhul oluline. Eelmisel reedel, kui tähistasin endamisi kaht aastat teadliku enesearengu teekonna algusest, laekus mu postkasti kiri Dark Angelite kirjutamisgrupist. Nad soovivad, et jagaksin oma tegemisi nende iganädalases uudiskirjas. Saatsin pildid ja teksti ära, sest see kogukond on minu jaoks hästi südamelähedane ning ma olen hästi tänulik, et nad mind nii soojalt on vastu võtnud. Tegelikult on ju kõik seda teinud. 

Esimene sügistorm on ka ära olnud. Itsitasin, kui lugesin kohaliku hobi-ilmaennustaja sõnavõttu, et ei mingit orkaan Wandat, Šotimaal öeldakse sellise ilma kohta sügis.

Rogie Falls

The post Edaspidi ei luba midagi või kui, siis oluliselt vähem appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Eile algas siis sügis. Meil vihma ja tormiga. Kuskil kahest pärastlõunal hakkas sadama ja vahepeal kallas korralikult. Üle pika aja. Lõpuks ometi! Metsad on ikka suhteliselt kuivad. Selle nädala alguses oli meil õhutemperatuur üle 20 kraadi jälle, septembris käisin isegi ujumas. Seega, eelmises postituses õhku visatud mõtte tegin teoks.

Tagasiside oli see, et see on vägagi sobiv, sest eriti praegusel ajal on vaja inspiratsiooni ning meeldetuletust õnnetundeks. Saastin veel digiraamatu ka, et nad saaks üle vaadata – kõik kiideti heaks. Eelmise esmaspäeva õhtul veetsin üle 2 tunni raamatutesse sisse kirjutades. Ligi 10-kilone pakk läks teisipäeva hommikul Londoni poole teele, kolmapäeva lõunaks oli nende juures kohal. Kui ma nädalavahetusel neid pilte ja videosid nägin üritusest, võttis mul kõhust õõnsaks. Ausalt, kui ma oleks ette teadnud, mis kaliibriga üritus, ma vist poleks julgenud pakkudagi oma raamatut. Peaesineja oli legendaarne Grace Jones, külaliste hulgas Emma Thompson, Rod Stewart jpt kohalikud telestaarid. Tolle õhtu õhtujuht hakkas mind ka IG-s jälgima.

Laupäeva hommikul võttis aga tänupisarad silma üks hoopis teistlaadi sündmus. Kohalik, iseseisev raamatupood Ellonis võttis müüki minu raamatud. Ja laupäeva hommikul oli neil sotsiaalmeedias postitus, kus mu raamat oli vitriini keskel. Miski, millest ei osanud unistada. Salvestasin selle pildi endale, et see alatiseks meelde jääks. 

Kui ma ütleks, et ma olen need 20 päeva, mis viimasest postitusest möödas, rängalt rüganud kirjutada, siis ma valetaks. Nii et ma ei ütle seda. Kirjutanud olen muidugi, aga märkimisväärne aeg on metsas veedetud. Ja siis hiljem köögis. Septembris toimusid siin põhimõttelised muutused, mistõttu jäi ka auke. Loodus tühja kohta ei salli, ja nii sai see täidetud seenelkäikudega. Üksi käisin mõnel hommikul või õhtul ainult kodulähedases pöögimetsas. Pöögid on põnevad puud – enamasti alt oksteta nagu männid. Juba noored pöögid on vibalikud. Kõrged, siledakoorelised, jämedad. Ja nende all, samblasel, veidi kõval pinnal on kukeseened ja ametüst-rupikud – kärtslillad seened. Kirjutasin neist ka eelmises postituses. Kasvavad nad ka kõdulehtedel, ikka pöökide all. Kübar lahtisena ongi 2-4 cm ja lilla pilvikuga seda segi ajada on ikka keeruline. Minu meelest. 

Mullegi tehti nädalavahetusel metsas seenel käies üks pakkumine, täna kell 13 on töövestlus. Ei mingit CV saatmist jms, vaid mind kutsus Vivian, kreeklanna, kes meil ka tantsimas käib. Neil hambaarsti praksises abilisi hädasti vaja. Tõsi, pakkumine pole otseselt erialane, aga mul on võimalik seda erialaga siduda, kui võtan seda kui uurimisprojekti. Sellist suhtumist kaasates olen mingeid väiksemaid sutse ka siin teinud. Nt käisin asendamas kolmel korral hooldekodus töötajaid. Enne, kui te sirgelt selili end viskate, siis pange eelarvamus hooldekodust kohe kõrvale. See, kus mina käisin, on Eesti mõistes pigem “toetatud elamine”. Kokku on kohti selles viiele inimesele, üks klientidest oli haiglas, üks kolis just veidi suuremasse paika, seega oli mul kolm klienti, kellega tegeleda. Tegelemine tähendas nendega vestlemist, meelde tuletamist ja jälgimist, et nad oma ravimid võtaks, ja võimalusel nende kaasamist igapäevasesse tegevusse. Muu hulgas tähendas nendega tegelemine, et vaatasime kõik koos ühel õhtul Star Warsi esimest osa telekast. Tegemist on vaimse tervise probleemidega klientidega. Kõik oma diagnoosidega, mistõttu omaette elamine oleks neil keeruline, aga toetatud vorm loob neile selle turvatunde, mida nad vajavad. Hooldekodu köögi seinalt leidsin näiteks nende 8 eesmärki 2021. aastaks. Muu hulgas annavad nad välja oma ajakirja ja tahavad aasta lõpuks luua oma laulu. Neil on oma teleskoop, millega aias saavad taevakehi vaadata ja pildistada ning mänguderuum piljardi ja noolemänguga. Ma olen väga tänulik selle võimaluse eest, sest see kogemus muutis minu arusaama hooldekodudest kohe kindlasti. Muidugi pole kõik sellised, pigem näitab see, et selline süsteem on võimalik ja toimiv. 

Kuna mustsõstrapõõsad kasvavad siin metsikult (koduaedades ikka vähe), siis on mustsõstralehti keeruline leida. Kasutasin siis vereva sõstra lehti, mis mudides lõhnavad samamoodi nagu musta sõstra omad. Eestikeelses kirjanduses on kohati kirjeldatud kui seda külmaõrna taimena. Noh, ma ei oska seda kommenteerida. Võib-olla pikalt kahtkümmet külmakraadi tõesti vastu ei pea, aga siin kasvab ta üsna metsikuna – kui pole just hekitaim, siis ei lõika ega kata teda keegi. Panen õitsvast taimest pildi ka. Marjad proovisin ka ära – üsna musta sõstra moodi. Pidigi olema mustale sõstrale kõige lähem. 

Inglisekeelne netiotsing küll ühtki retsepti ei andnud, kus oleks vereva sõstra lehti soovitatud kasutada, samas ei näinud kuskil ka infot, et need kuidagimoodi mürgised oleks. Kurkide marineerimisel mustsõstra või kirsilehtede kasutamine on vist Eesti omapära. Poolast või ka venekeelsete siltidega kurgipurkides poes ei ole neid lehti. Ega Eestis ka tööstuslikult tehtud kurkidel pole. Ehk see ongi miski, mis eristab kodus tehtut? Kutt kiitis igal juhul kodused kurgid heaks. Seeni ta ei söö. Kunagi kukeseeni sõi, vahepeal sõi siin isegi neid poe-omi, aga praegu ei taha jälle. Õnneks on mul sõpru, kes selle kukeseenepiruka aitavad ära süüa.

Nii, nüüd vist said olulisemad asjad kirja. Nädalavahetusel oli Aberdeenis viskifestival, aga sain sellest alles eile teada. Me käisime laupäeva hommikul siinse Meeste Kuuri (Men’s Shed) korraldatud taluturul. Lootused tellida neilt pudrunui ja puidust sõõr (et saaks ise hapukapsast teha) või et Kutt saaks koos nendega puutööd teha, läksid luhta, kuid see-eest saime aru, et talu ei tähenda ainult köögivilja või loomakasvatust, vaid mõned talud toodavad ka maiustusi, küpsetavad leiba jne. Meeste Kuuris kaasa löömiseks pead aga olema vähemalt 18, sest alaealiste juhendamiseks peaks olema neil eraldi kindlustus ning riiklik tõend, et nad võivad lastega töötada (PVG). 

Eile nägin ka pealkirju, et sel aastal on lootust, et jõuluküla südalinnas tuleb taas. Eelmisel aastal jäi see piirangute tõttu ära. Praegu on võetud nii Šotimaal kui ka UKs tervikuna suund, et uusi piiranguid ei kaaluta, küll aga kehtib jätkuvalt nõue katta ühistranspordis ja siseruumides nina ja suu (näokate või mask). 4. oktoobrist lõdvenevad ka reisipiiranguid. Tundub, et riigis on suuremaid muresid praegu, kui see viirus – paljud energiafirmad on läinud pankrotti või saneerimisele, puudus on tervishoiutöötajatest, veokijuhtidest jpm. Näiteks kiirabiteenuse osutamiseks on Invernessi kandis abi palutud juba sõjaväelt. See gaasikriis tundub veidi kummaline, sest need platvormid on ju n-ö siinsamas, aga kuna ma pole uurinud, miks nad riigilt rahatuge vajavad, siis parem ei kommenteeri seda pikemalt. Panen siia lõppu hoopis ühe pildi jalutuskäigult Doni jõe ääres. Pildilt paistavad kaks saart jões, ja see pilt on tehtud Seaton parki viivalt teelt, Tillydrone’i poolsest küljest. Bridge of Don on n-ö otse ees, puude taga. 

The post Sööme sõnu… ja seeni. Ilusat alanud sügist! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Head uut aastat kõigile, aga eelkõige ka siitkaudu head uut eluaastat armsale Emmele. Sellel suvisel pildil on nad Kutiga kahekesi. Kahtlustan, et praeguseks on Kutt pikkuse poolest üle. 

Natuke numbritest ka – kokku on praeguseks (enne tänast) blogis 70 postitust ning külastusi alates algusest ca 16 000. Aitäh teile! 

Aasta viimane päev algas nagu ikka viimasel ajal – 5.11 hommikul on tavapärase rutiiniga. Hommikul käisin veel postkontoris, panin kingitused posti, ja kuna Kutt tellis hapukapsast, siis tuli kesklinnas nn poolakate poes käia. Miski saksa-stiilis hapukapsas maitses Kutile väga. Kutt küpsetas sel ajal kodus piparkooke, see isetehtud tainas kukkus täitsa hästi välja. Jahvatatud nelki küll polnud, aga hoidsin neid lihtsalt siirupis. Andsid maitset küll. Kardemoni mul näiteks siinsetest poodidest leida ei õnnestunudki, tellisin Amazonist.

Uus pesumasin tuli ka 31. ära, ja täitsa valgel ajal, seega majaomanikud tulid ja ühendasid selle kohe ära ka – Thorma nimelised hambaharjad meeldisid neile väga. Piparkoogid ka. 

Aastavahetumine on väga tore. Kuna suuremaid rahvakogunemisi siin ei soositud, siis olimegi vaikselt kodus. Tegime ka õhtuse jalutuskäigu – täiskuu peegeldus vaiksel Põhjamerel oli võrratu. Taevas nii tume, ja vesi täiesti valge, kalda ääres jälle tume, lained tasakesi murdumas. Südaöösel lasti laevadelt signaali ja rakette. Katsime pidulaua ikka ka. Laulsime, tantsisime, naljatasime. Saatsime Eestisse pühadesoove. Selline rahulik segu Eesti ja Šoti kommetest.

Eile tegime siis väiksed garaažitantsud. Kuna selle uue tüve tõttu ei saa me ametlikkult ühti rendipinda tantsimiseks kasutada, siis pakkusin treenerile ja ka tantsupartnerile välja, et võime meie garaažis tantsida. Parem ikka kui pargis, kus iga hetk midagi pähe võib sadada. Kusjuures sadaski vahepeal. Eks meil treener veidi ikka pabistas ka, aga olin kõrvalt naabreid hoiatanud, ja neil oli väga hea meel, et selline võimalus on. “Võib-olla tuleme piiluma!” viskas Rachel nalja. Tegelikult oli muidugi veidi jahe, sest ega sammude õppimine pole sama, mis järjest tantsida. Samas, oleme kolme nädalaga teinud hästi suured edusammud. Nüüd tuleb iseseisvalt samme harjutada, siis saab uuel nädalavahetusel taas koos proovida. 

Nädalavahetus ongi kulgenud pesu pesemise rütmis. Kutt tegi täna Vampsu sünna puhul kooki ka. Ma olen ka raamatut lugenud, aasta esimesel päeval panin kirja ka 21 eesmärki aastaks 2021. Muu hulgas on nende seas nt 21 kätekõverdust. Ilma põlvi maas hoidmata. Vana aasta sees tegin 5. Üle 20 aasta esimest korda. Te oleks pidanud seda võiduhüüatust kuulma.

Nüüd on uus nädal ka kenasti planeeritud. Ootan väga ( ja klient ootab ka), juba homset kõnet. Kirjutasin talle juba raamatu tutvustuse valmis, ja see on tema sotsiaalmeedias tekitanud tõelise tormi. Homme on esimene intervjuu, kolmapäeval teine. Vaim on valmis, et lõpetada ka pendliraamat kahe kuu jooksul. Sest järgmised kliendid juba ootavad. Ma olen aru saanud, et see ghostwriting, ehk varikirjutamine on miski, mida tohutult naudin. Juba JT ajal nautisin seda loo jutustamise protsessi. See, et minu nimi seal juures oli, oli vähetähtis. Praegu viib see ghostwriting mind kokku inimestega, kel on lugu, aga napib aega või oskusi seda jagada. Mina saan kirjutada, kirjutada nii, nagu nad oleksid selle ise kirja pannud, aga ei ole vaja oma nime juurde kirjutada. Võit mõlemale poolele. 

Mis Brexitisse puutub, siis esialgu saab kõnesid vastu võtta samadel tingimustel kui seni. Kaupade saatmine on muidugi kallim. Pole üldse kurssi viinud, kuidas nendega on. Üldiselt ega ajakirjanduses annab Brexitist rohkem tooni ikkagi see tõvevärk. Ma säästan ka edaspidi teid detailidest, ja hoian selle blogi nii viirusevaba kui vähegi võimalik.

The post Uus ja veel parem? Jah, muidugi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Käesoleva aasta detsember meenutab mõnes mõttes eelmist aastat – palju on uut, on otste kokku tõmbamist, uusi plaane, aga ka täiesti uusi algusi – või uusi rütme. 

Vaid napp kuu aega pärast seda, kui ametlikult Buzz Talenti ridadesse astusin, valiti mind ametlikuks ‘eetrinäoks’ sotsiaalmeedia rakendusele, millele maailmas on juba miljard kasutajat, kuid mida nad soovivad Suurbritannias suuremalt promoda. See tähendab minu jaoks igakuiselt vähemalt 30 otse-eetri tundi. Minimaalselt tund aega, maksimaalselt kolm tundi korraga. Seni kõige pikem, mis olen teinud, oli veidi üle kahe tunni. Kuna see 30 tundi tuleb eetris olla kalendrikuu jooksul, aga mina alustasin 8. detsembrist, siis läks veidi kiireks, et detsembri lõpuks 30 tundi täis saada, aga praegu olen ilusti joonel – eilsega on üle 22 tunni eetriaega täis. 

Mida ma seal teen? Raamatut loen – praeguseks olen nii juba kolm raamatut valjusti ette lugenud ning jah – inimestele meeldib. Promon enda asju ka – see on absoluutselt lubatav ning Buzzi eetrinägude hulgas on neid loomeinimesi rohkem – kes laulab, kes tantsib, kes teeb trenni…. On ka neid, kes lihtsalt vestlevad. Mõned õpetavad, kuidas meiki teha, aga seal on ka nt pubiomanikke jne. Kui teleseriaalide näitlejatel on olukord kontrolli all, siis need, kes teatris töötasid või ka lihtsalt kontserte andsid, neil on ikka praegu olukord päris raske, arvestades, et märtsi lõpust alates pole nad saanud publiku ette. Teatreid pole siin lahti tehtudki, mitte ühtegi avalikku kontserti ei toimu. Pillimängudest puhkpille (sh torupilli) saab õppida ainult virtuaalselt, samuti on koolis muusikatundides laulmine välistatud. 26. detsembrist alates 3 nädalat võib liikuda ainult oma omavalitsuse piires, lisaks igasugused muud ‘nunnud’ klauslid. Juhhei! 

Seega, sain nautida minu jaoks 11. detsembril alanud salsa ja bachata-kizomba tunde vaid nädal aega, sest piirangud karmistusid tegelikult juba reedel. St rühmatunnid täiskasvanutele keelati reedel kella 18st alates. Aga – inimene on nutikas, ning me oleme leidnud lahenduse. Tantsurõõm jätkub! 

Kutt sai ka reedega koolivaheajale ning uuesti kooli lähevad nad 11. jaanuarist. Vaheaega pikendati nädala võrra, aga esimene koolinädal on ka virtuaalne. Ehk on selle aja peale rohkem selgust. Jõulude ajal oleme koos Peterheadi kandis olevate eestlaste Sille ja Ellega. Moodustame omavahel n-ö laiendatud pere. Tänu Vampsu jõupingutustele ja DPD nobedusele jõudis pakk Eestist siia ca 3 tööpäevaga. Seevastu Omnivaga saadetud pakike tuleb vist jalgsi – on juba 10 päeva teine teel olnud. Ootame.

Kutt sai vahepeal kadettides ka käia, kuigi uute piirangutega toimivad needki kokkusaamised nüüd õuetingimustes. Nagu ikka – veidi oli vaja ka siinse paberimajandusega tegeleda. Ettevõtte paberimajandus ootab ees jaanuaris – siis tuleb esitada enesehindamise plaan ning tasuda maksud. 

Pühapäeva õhtul võtsin kolmandat korda osa ka nn Luuleprõmmist Eesti mõistes. Parimaid ei selgitata, pigem on see üksteisele kaasa elamise ja tunnustamise maraton – ca kolmetunnised üritused virtuaalselt. Iga kord olen lugenud midagi ka eesti keeles, ning nt eelmisel korral seda ka suisa küsiti. Avapildil olev habemik on ettevõtmise eestvedaja Fin Hall. Minu esinemist näeb alates 2.24. Kommentaariumi kastis olndu tagasiside kohaselt on mul täiesti eristatav stiil – kuulda seda neilt, kes on aastaid, aastakümneid siinsel kirjandusmaastikul tegevad, oli muidugi hea tunne. Lisaks potsatas sõnumitesse kutseid kokku kolmele sarnasele üritusele. Kaks jaanuaris, üks veebruaris. 

The post Uute rütmidega kohanemine appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ma ei tea, kas ma teile Aberdeeni peatänava jõulukaunistusi olen näidanud. Kui ei, siis need on tõesti ilusad – värvid vahelduvad. Kohalikud küll natuke kiunuvad, et need on vanad, samas on inimestel ka hea meel, et praegusel ajal uusi ei osteta, vaid suunatakse raha inimeste aitamisele. Järgmisel nädalavahetusel tahaks Kutiga võtta käigu linna ette, et veel neid kaunistusi vaadata. Nädala sees ei jõua – ta hakkas nüüd uuesti merekadettides ka käima. Pole küll sellise mahuga kui varem, aga lõpuks ometi on virtuaaltegevus asendunud tõelise tegevusega.

November on mulle viimastel aastatel väga meeldima hakanud. Kuigi siin, Šotimaal elades, ei ole seda porirallit sellise skaalaga nautida saanud kui Eestis, on olnud tohutult tore, kuid väga kiiresti möödunud kuu. 28. novembri hommikul, kui Kutiga üle pika aja käisime päikestõusu vaatamas oli karge, ja väga ilus. Seda, et hommikuti on maa valge, seda on ikka ette tulnud ning isegi lund on sadanud. Kutt läks tol hommikul kooli eriti rõõmsalt. Nagu ka siis, kui asfalt härmatisest täiesti valge oli – öösel oli mitu kraadi külma olnud. Sellist külma hoidis ca 48h, sain käia ka Newmarchari golfiklubis, kus NESLIBi lõuna oli. 

Novembri viimane nädalavahetus oli teatud mõttes nagu lõpuspurt maratonile, ja olgem ausad, veidi toibun sellest siiani. Kaks koolitust korraga – Jamie ja Sarah Jauncey kirjutamiskoolitus reedest pühapäevani, kus lisaks neljatunnisele Zoomile olid ka iseseisvad tööd, seega kokku kindlasti iga päev kuus tundi. Kui oli kokkuvõtete tegemise aeg, siis tõdesin, et see kolm päeva andis mulle lisaks kontaktidele julguse minna kirjutades sinna, kuhu üksi minna ei olnud seni julgenud, aga kuhu oli väga vaja minna. Enesekindlust muidugi ka. Jamie sõnul olen ma selle vähem kui aastaga teinud väga suure arengu. See, et ma olen Šotimaal nii vähe elanud ja inglise keeles kirjutamise staaži samuti vähem kui aasta, tekitas muidugi meeletult imestust. Jah, imetlust ka. Mu kirjutamise keel olevat poeetilise kõlaga ning pildiline. Miks ma sellest kirjutan? Oma ‘käekiri’ on igale kirjanikule oluline, see on tema stiil, miski, mis teda teistest eristab. Enne siia tulekut ei olnud ma oma kirjaniku karjääri õnnestumises sugugi nii kindel. Kõik ju kirjutavad! Halloo, Birgit, kõik joonistavad ja laulavad, aga see ei tee neist veel kunstnikke ega lauljaid! Seda, et mul on päriselt anne, midagi, mis mind eristab teistest, midagi, mis aitab ka teistel oma unistustele lähemale jõuda, olen ma päriselt, sügaval alateadvuses uskuma hakanud alles pärast oma raamatu avaldamist, ja sellele saadavat tagasisidet. Mul polnud seda alateadlikku hirmu, et ‘äkki pole piisavalt hea’ ega ebakindlust oma töid lugedes, sest olin kirjutanud südamest.

Laupäeval-pühapäeval aga Dave Conway koolitus. Seesama, millel Kutiga septembris osalesime. Sel korral oli ca 45 inimest, mis tähendab, et küsimused ja võimalused olid teistsugused. Ning mis seal salata, ka see, mille endaga ‘kaasa võtsin’, on miskit muud. Mulle jäi vägagi kummitama see lause, et kui nahutad end millegi pärast, mida sa ei tea, siis näitab see võhiklikkust enese suhtes. Loomulikult on ta seda varemgi rõhutanud, et temaga koos töötades ei ole lubatud end tunda halvasti asjade pärast, mida sa ei tea, sest see, et sa ei tea, ongi ju põhjus, miks sa tulid õppima. Sel korral oli kuidagi mu enda häälestatus selline, et olen vist päriselt valmis lahti laskma sellest enese nahutamisest. Seda enesega lahke olemist olen saanud siin ca aasta jooksul kõvasti harjutada ning juba täitsa tuleb välja. Tänagi oli üks sotsiaalne situatsioon, mille puhul aasta tagasi oleksin reageerinud absoluutselt teisiti – põdenud päevi, püüdnud end õigustada. Umbes nagu Juhan Liivi luuletuses, et “kes meeldida tahab, peab roomama”. Ei pea. Inimene pole roomaja, kes pea püsti tõstab vahetult enne ründamist. 

See kõik haakub selle mõttega, et sa ei saa anda miskit, mida sul endal pole. Ehk siis, kui puudub eneseväärikus, siis pole sul võimalik ka teisi väärikalt kohelda. Sa saad jumaldada, tõsta need pjedestaalile, kuid see valmistab teistele samasugust ebamugavust kui põhjendamatud etteheited ja süüdistamine, mis sõltumata olukorrast on absoluutselt sobimatu. Süüdistamine tähendab ‘puldi’ kellegi teise kätte andmist. Sellised mõttekäigud on kõik enesetäiendamise tulemus. Kirjutasin hiljutises Instagrami postituses ka, et kui keegi 2 aastat tagasi rääkis enesearengust, siis pööritasin silmi. Inspireerivad tsitaadid olid läilad ega tekitanud minus mingit positiivsust. Eneseareng kõlas umbes nagu eneseabi, aga see oli minu jaoks lihtsalt üks depressiooni staadiume. Jah, mul on kogemus, mida tähendab depressioon, ja seepärast julgen selliseid võrdlusi kasutada. Kelle kogemuse põhjal ma veel kirjutan kui mitte enda? 

Igal juhul sai selel kahe õhtuga taas läbi mõeldud oma suur eesmärk, visioon ning kindlamaks ka elu mõte või siht – kellele kuidas. Kutt võttis ka väga tõsiselt ja tundis huvi, millal on järgmine koolitus. Pildil oleva koogi tükid on ka Kuti tehtud. Tal on küpsetamine väga käpas. Aeg-ajalt tuleb küsib veel, et kui palju on 90ml või kui palju 210, aga naabritüdruk Billie’le tegi ka eilseks sünnipäevaks koogi. 

Eelmisel nädalal andsin ka oma esimese seminari  – kirjutamise kasuteguritest. Viis tegurit ja viis harjutust. Siin on selline igapäevane kirjutamine hästi tavapärane, ja päevakorral just nüüd, kus vaimse tervise teemad on fookuses. Selleks, et hirme maha võtta, üks mõtteviisi mentoritest minu abi ka palus. Kuna teeme temaga nagunii ka programmi ehitamisel koostööd, siis olin meeleldi valmis. 

Ma tean, et ma mingi hetk tagasi küll ütlesin, et teen podcastide salvestusega vahe sisse, aga detsembris on siiski kaks veel. Ma praegu lihtsalt ei ole rohkem neile kuulutustele vastanud, sest iga kord, kui ma teen, siis ka ühendust võetakse. See kõlab umbes samamoodi, nagu ma pärast Dave’i müügikoolitust kurtsin Kym’ile, ühele siinsele sõbrannale, et mul ei ole klientide saamisega probleeme, sest inimesed tulevad ise mu juurde, leiavad mind, natuke räägime ja siis nad avaldavad soovi minuga koostööd teha. Et mul on vaja hakata oma nädalatest välja ja ettevõtte teenustest välja loopima tegevusi, mis on ajamahukad, kuid vähem tulusad. Tundub, et see ghostwriting ehk varikirjutamine on see teenus, millele keskenduda, ning blogide ja sotsiaalmeedia kirjutamine jääb eksklusiivseks teenuseks st valitud klientidele. 

Heh, vahepeal vaatasin märkmikust järele, mis toimunud oli. Eestist jõudis pakk kohale, EstoLinkiga. Aitäh, Venna – 11 purki moosi ja 3l purk õunamahla on kenasti terved. Kutt maiustab mangode ja rosinatega, minul on ananassid ja vanilje, millega migreeni ennetada/peletada. Ma tean, et nad 13ndal tulevad nüüd uuesti ja mõte on, et peaks seekord ka jõulukraami tellima. Poolakate/venelaste poest saab ainult tatraga verivorsti ja see pole see… Kapsas pidi normaalne olema. Loodame, et on. Kui ei ole, siis teeme normaalseks. 

Täna kirjutasin just pereliikmetele, et päris hea kohe, kuidas suvel sai jõuluehted ja valgustid koos raamatutega siia saadetud. Need läksid kõik käiku. Kuuse tellisin Amazonist, sest päriskuusk ei oleks odavam tulnud ning ma rendipinnal ja -vaipadel ei taha päriskuuske. Kutt avastas siis eile, et ta ikka tahaks selle päkapikusussi ka välja panna. “Ma isegi koristasin selle krdi toa ära!” teatas ta mulle õhtul, kui ma kahtlesin, et ei tea – pärast saavad päkapikud jalaluumurru. Noh…. ei olnud millegi otsa komistada, aga ega seda kirja ei kommenteeritud kah. Kahtlustan, et homme hommikul kostab kisa ülakorruselt.

P.S Kutiga oleme nüüd ühepikkused. Jalanumber on tal 42/43, minul jätkuvalt 37/38. Oleme rõõmsad ning terved, naudime ilma ja inimesi. Pilt on tehtud 28. novembri hommikul, kui käisime koos üle pika aja päikesetõusu vaatamas. Mul on seljas Kutile väikseks jäänud pusa. Vat niipidi on nüüd lood. 

The post Aasta kõige kiirem kuu on möödas appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kellele tundub see lause naise muutliku meele tüüpilise väljendusena, siis õnnitlused pinnapealsuse puhul.   Ma olen eluaeg selline pehmo olnud, et lasen end liiga kergesti ümber rääkida ja siis ikkagi ütlen jah asjadele, mis nii väga ei meeldi. Viimased kuud olen palju osavam olnud, aga nagu ikka on aeg-ajalt veidi suuremaid proovikive ja eelmine nädal (tegelikult veidi rohkemgi), on tulnud treenida endale kindlaks jäämist. Tegeleda teadlikult selle mõttega, et kui ütlen EI asjadele/tegevustele, mis mulle väga ei istu ehk moodsas keeles ei kõneta, siis teen rohkem ruumi ja võimaldan endal öelda JAH asjadele, mis mulle väga meeltmööda on. 

Kusjuures selliseid võimalusi enda kindlameelsust proovile panna oli eelmisel nädalal ikka omajagu. Kasvõi laupäeval. Olime ju mõttes valmistunud Findhorni minekuks koos Susiga. Mul oli isegi kartulisalat juba valmis! Reede pärastlõunaks oli selge, et esialgne tugev vihm ja “tavaline sügisilm” on seekord midagi karmimat ja sõit tuleb edasi lükata. See midagi karmimat oli siis Prantsusmaalt nime saanud torm Alex. Reedehommikused oranžid üleujutushoiatused Aberdeeni ja siinse piirkonna kohta olid pärastlõunaks muutunud punaseks. Vihma tõenäosus 100% ning võimalikud liiklusseisakud üleujutuste tõttu st ka jõgedel oli oht üle kallaste tõusta, kuna lisaks vihmale on ju ka 2x ööpäevas tõusuvesi. See aga tähendab veetasemes mõnigi kord ca 3m erinevust. 

Kusjuures reede õhtul oli eriliselt kuldne päikeseloojang. Ööl vastu reedet sadas samuti kõvasti, nii et kui hommikul 10 paiku Seaton parki läksin hooaja viimasele taluturule, siis puud kõik tilkusid alles, kuigi päike juba paistis. Ostsin kohalikke õunu ja tomateid. Seda taluaia õuna süües mõmisesin kuuldavalt. Südamik suhkrustunud, külmast kergelt karge, pisut hapukas õun. Sordist pole õrna aimugi. Ostsin veidi koju kaasa ka ja tegin pärast kaneeliga moosiks. Eestis elades oli mul ju endal korralik õunaaed ja kodused õunad olid head küll, samas ei kujutanud ma päris hästi ette, mida inimesed mõtlevad, kui ütlevad, et “appi, kui hea on süüa kodust õuna.”  On küll. Päriselt. 

Kuna nädalavahetused on meil n-ö pikkade jalutuskäikude päralt, aga Findhorn lükkus koolivaheaega, siis hakkas mul vaikselt lõunaks tekkima motoorne rahutus. Olin endale pähe võtnud, et pean nädalavahetusel õue saama. Ilmateade ja nutirakendus küll lubasid, et 12-14 vahel on vihma tõenäosus vaid 80% saja asemel, aga aknast välja vaadates oli ikka suht 100% kogu aeg. Vahepeal tuli isegi kahesajaga. Lahe! See on see ilm, mida mulle Šotimaale kolides lubati. Mõned üksikud korrad olen ikka saanud nautida ka seda. Kella 14ks oli mu rahutus sellisel tasemel, et ma enam ei suutnud. Oh, kui hea värske vihm, oli esimene mõte õue saades. Jõgi oli pruun. Mitte hall ega sinine, vaid pruun. See video on pühapäevast, kui vee tase oli veel kõrgem ja see oli täis puuronte ja sodi. Sel hetkel ma ei kujutanud ette, kui kõrgel see vesi võis mujal olla. Alles hiljem sotsiaalmeediast nägin. 

Laupäeval panin siis esimest korda jälle talvejope selga. Kutt vahetas nokamütsi puuvillase mütsi vastu. Laupäeval Kutt mere äärde kaasa ei tulnud, käis omal onni juures. Ma käisin üksi. Vaatasin lainete möllu ja mõtlesin endamisi. Elust ja inimestest. Nautisin soolaseid piisku näol ja aeg-ajalt sadavat hoovihma. Mõnus oli vaadata, kuidas linna kohal oli kõik tumehall, aga mere ääres oli kuidagi heledam. 

Ära hakkasin tulema siis, kui näpud olid nii kanged, et enam ei saanud kõrvaklappe kõrva pandud. Koju jõudes olin muidugi läbi ligunenud. Koos vaatasime pilte ja kustutasin pool nendest kohe ära. Täna kustutasin veel pool, ja ilmselt võiks rohkemgi kustutada, sest udused on. Selliseid ägedaid asju pildistades tajun ikka ja jälle, et oleks vähe tuusamat kaamerat vaja, kui selle Samsung 40 oma. Ja arvestades, kuidas mulle mere ääres meeldib, siis ta võiks veidi rohkem kui 10 piiska merevett kannatada. See ülemine pilt on laupäevast, üks esimestest. Alumine on pühapäevast. Pühapäeval olid lained veel võimsamad ja ikka mõnusad paugud käisid, kui see vastu seda kaldarajatist lajatas. 

Eks me saime vihma ja saime ka veidi lainetuse pritsmetega pihta, sest see laine pritsis ikka promenaadiäärsele asfaldile välja. Ma osa pilte tegin muidugi altpoolt. Hirmus ei olnud, põnev oli. Kuidagi natuke ajuvaba oli ka vaadata, kuidas sa seisad veepiirist 2 meetri kõrgusel ja laine ülemine ots sulle kohe-kohe pähe lärtsatab. Vastu kintsu ka. 

Kutile ka meeldis. Alguses võttis teda veidi kõhedaks, aga pärast kõndis ise ka selle kivise osa ülemises servas. “Lahe oli!” ütles ta, kui koju tulime. Minu arvates ka. 

Pühapäeval enne mere äärde minekut oli veel ka väike videokõne Londonis elavate eestlastega, endised kooli-ja kursavennad. Ajame koos üht ühist projekti, aga sellest siis, kui juba miskit kindlamat paigas. Marko ja Ranno film UK eestlaste koorist laulupeol pääses ka Haagi rahvusvahelisele filmifestivalile, seega on põhjust nende tegemiste üle ka rõõmu tunda. 

Oktoobri töistest asjadest võtab suure osa ühe raamatu kirjutamine. Kuna me praegu pole töö tellijaga kokku leppinud, kas ta soovib seda n-ö varikirjutamisena või mitte, siis täpsemalt ei saa rääkida, kuid üsna mahuka teosega on tegemist. Töö võtsin Eestis käies pulga peal kaasa, seega tegemist eestikeelse raamatuga. Kohe pärast seda on järge ootamas teine raamat – samuti praegu veel kokku leppimata, kas varikirjutamise ehk ghostwritingu korras või kajastub mu nimi seal ka. Varikirjutamine ehk ghostwriting tähendab seda, et raamatu autor ei ole see, kes selle tegelikult kirja on pannud. 

Ilusat õpetajate päeva teile sinna Eestisse! Siin seda meile teadaolevalt sel moel ei tähistata. Küll aga saame reedel tähistada kahenädalase koolivaheaja algust. Siis saavad käed pidevast desinfitseerimisest ja kõrvatagused maskist puhkust. 

The post Öeldes ei ütlen jah appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.