Dunrobin Castle.

tutvustuses kasutasin, lause ühest filmist: elu on nagu seljakott, me ise valime, mida sinna kaasa pakime. Kuigi see mõte meeldis mulle, ei saanud ma sellest päriselt aru enne, kui võtsin ette enesearengu tee ja kolimise teise riiki. 

Kaks aastat. Eile õhtul täitus kaks aastat, kui Aberdeenis rongilt maha astusime, taksoga läbi uduvihmase linna sõitsime ja majaomanikega rõõmsalt üksteist tervitasime. Ühest küljest oli see ammu, teisalt on hetked eredalt meeles. 

Kas olen kohanenud? Jah. Usun küll, ja Kutt ka kindlasti. Märkan tema kõnes sõnu, mille tähendust mina ei tea. Vanasse kaevu pole ma sülitanud, st kontaktid Eesti, sh Järvamaaga on säilinud, kuid minu kodu on siin. Jah, suur osa pereliikmetest ja mõned sõbradki on Eestis, kuid see kodus olemise tunne on Šotimaal. 

Eneseareng jätkub. Täna ja hommegi veedan kaks tundi Peggy McColli koolitusel, et oma uue aasta sihid paika sättida ning muutuda veelgi osavamaks oma unistuste elu elamisel. Kas ma just midagi uut seal õpin, on iseküsimus, kuid uusi taipamisi tuleb kindlasti. Lisaks on see teadlik aja võtmine iseendale, sest aasta kokkuvõtte tegemine ja uue aasta paika sättimine paberil, oli mul nagunii kalendris kirjas. Teha seda teistega koos on justkui lisamotivatsioon. 

Detsembris sain kliendi üle rõõmustada. Raamat, millega alustasime aasta alguses, jõudis lõpuks ilmumiseni ning on Amazonis oma kategoorias müügiedetabelis teisel kohal. 

Värska Originaali raamatuga töö jätkub – intervjuud on nüüd 99% ühel pool, seega jaanuaris jätkub kirjutamise protsess täiskäigul. Samuti jätkub töö Priit Valkna raamatuga. 

1000 tunnet Järvamaal projektile sai nüüd vahejoon alla tõmmatud ja 28. detsembri Järva Teatajas ilmus ka leheküljeline lugu. Kõiki laekunud mõtteid saab lugeda SIIT. 

Eilne ja tänane on olnud üsna tegusad – püüan otsad kokku tõmmata, ja “sabad” ära lõpetada, aga tundub, et vist ei õnnestu Chuck Norrise moodi kõike ära teha. Osaliselt ka sellepärast, et panin ajaga puusse. Arvasin, et teen 2 tundi, tegelikult tegin 5 tundi, ja nüüd on vaja veel tunnikest, et parandused teha. Ei ole midagi, Kutil tuleb täna õhtuse peolaua ettevalmistamisel suuremat rolli mängida. 

Jõulude ajal puhkasin. Teadlikult. 24ndal oli meil külas ka Mah’naz, kelle vanemad on sündinud Afganistanis, ta ise on sündinud Iraanis, aga suure osa elust elanud hoopis Soomes. Vahepeal veetis ka aasta vahetusõpilasena USAs, kuus aastat elas Rumeenias – ja seda kõike oma 28 eluaasta jooksul. Tema jaoks oli tegemist üldse elus teise jõuluõhtusöögiga, sest pärsia kultuuris tähistavad nad ainult aastavahetust. Mõnikord ka seda Iraani uut aastat (kus on teine ajaarvamine), aga peamiselt lihtsalt aastanumbri vahetumist. Kuna ta sealiha ega sellega seotud tooteid ei söö kultuurist lähtuvalt, siis oli natuke nuputamist, kuidas asju valmistada. Oli ütlemata tore õhtu. 

Silverbridge üle Musta jõe, teispool silda on joastik.

Sille juurde Peterheadi läksime sel korral 25ndal. Olime ka auto rentinud, et oleks lihtsam liikuda. Seda enam, et 26ndast algas me väike jõulureis. Esialgu oli suund võetud Lewise ja Harrise saartele, aga 3 tundi enne check-in’i lõppu sain smsi, et reis on tühistatud, kuna laev vajab sügavpuhastust. Veider jah, aga mis seal ikka. See tähendas, et kiiresti-kiiresti tuli seni broneeritud hotellid tühistada (lootusega, et kuigi tasuta tagastamise aeg on möödas, siis ikka saame raha tagasi) ja leida uued ööbimiskohad+kohad, mida külastada. 

Põhjamaa merineitsi – The mermaid of the North

Saime hakkama. Reisi pikkuseks tuli 742 miili, ja sõitsime peaaegu ümber selle ülemise Šotimaa osa, järgides suures osas NC500 marsruuti. Muidugi, paljud kohad olid kinni, sh lossid ja nende aiad. Uuesti avatakse need aprillis, ja avatud oktoobri lõpuni. 

Kogemus on andnud ka ülevaate, milliseid autorendifirmasid on mõistlik kasutada ja milliseid mitte. Easirenti ei soovita küll kellelegi. On küll kõige odavam, aga sel odavusel on oma hind. Ma olen jäänud truuks Avisele, olen saanud alati parema auto, kui tellisin ja klienditeenindus on ka väga ok. Lisaks  – tagatisraha tagastamine on väga kiire. Uuematel autodel on ka korralik SAT-Nav olemas, seega GPSi eraldi pole vaja võtta, samas  – kindel sellele olla ka ei saa, eriti väiksemate autode puhul. Samas, keskmise suurusega autod nagu Peugeot 3008 jms, neil on ikka korralik navigatsioonisüsteem olemas, ja seda läheb sul mägedes vaja, sest mobiililevile loota ei maksa. 

Nendes Šotimaa losside väravamajakestes on miskit erilist. Tihti meeldivad need mulle lossidest isegi enam. Skibo lossi väravamaja.

Iseenesest on talvel mõnus reisida – pimedas näeb jõulutulesid, ja see lisab väikelinnadele võlu. Ullapoolis olid sadamas jahid ka tuledes ning jõulukuusk oli tehtud kas siis kala, austri vms võrkudest. Thursos oli ka raekoja ette tehtud mõnus jõulutulede linnak. Ilm oli meiega helde – päeval oli valdavalt päikesepaisteline, vihma sadas ainult viimasel päeval, kui Ullapoolist Aberdeeni tagasi sõitsime. Kusjuures Invernessist lääne pool olid korralikud külmakraadid – järvedel jää naksus ja puud olid kõik härmas, aga Invernessis hakkas tibutama ning Aberdeenile lähenedes tuli korralik padukas. Ilm oli nii hall, et isegi Cairngormi mägesid ei näinud. 

Aga paar tundi hiljem oli päike väljas ja nüüd paar päeva üle 10 kraadi sooja olnud. Tõeliselt kevadine tunne. 

Reisist veel – maailma väiksemaks lossiks tituleeritud The Hermit’s Castle valmistas teatava pettumuse – visuaal on ikka väga prosta. Ma ei arvanudki, et selle peaks värviliseks tegema, aga kivide vahelt välja valgunud tsemendi võinuks ju ära võtta? Tundus ka, et keegi on selle oma elupaigaks valinud. Mis on mõnevõrra üllatav, sest see on asustusest kaugel, ja pole just kõige soojem koht magamiseks. Aga sees oli magamisase, toidupakid ja üks lossi külg lõhnas tualeti moodi ka. Mulle see kividel turnimine koos uudishimulike lammastega meeldis rohkem. Kiusatus oli ka Achmelvichi türkiissinisesse vette minna, sest rannas liiv oli nagu Piusas – valge ja peen, aga kuna päike hakkas juba kaljude taha vajuma, siis matsime selle mõtte sinna liiva sisse. Tagantjärele mõeldes isegi arutasime, et kui oleks teadnud, et see Hermiti loss nii lähedal parklale on (juhis ütles, et 1,3 miili, aga tegelikult olime 15 minutiga kohal), siis oleks võtnud teele jäänud joa juures rohkem aega ja joa alla välja matkanud. 

Sinclairi loss Wicki lähedal jättis ka hea mulje. Meenutas mõnevõrra New Slains’i lossi (nn Dracula loss) siin idakaldal, sest on ka kaljunukkidele tehtud. Kaljud olid seal ka lahedalt kihilised. Igasuguste autoreiside juures on meil lahutamatuks osaks kujunenud spontaansed peatused, n-ö ilusa vaatega kohad. Ja neid oli sel reisil hästi palju. 

Enne jõule käisime ära ka Aberdeeni vanimas majas – Provost Skene majas. See on 17ndast sajandist, ja selles on ka sajanditevanused puitmaalingud lagedel ja seintel.

Pärast remonti on sellest saanud omamoodi kuulsuste galerii, kus tubades on teemade kaupa ära jaotatud endised ja praegused kuulsused. Mind lõi pahviks, kui palju on siitkandist maailma mastaabis tegijaid sündinud, kasvanud, töötanud. Insuliin näiteks meditsiinisaavutustest, õhkrehvid, värvifotod, Forbes’i ajakiri, GTA mäng, Annie Lennoxit teavad paljud, aga ka kõneteraapia kasutamine, olümpiavõitjad, kirjanikud ja kunstnikud jne. Üks nendest kohtadest, mille külastamine on tasuta, ja mille jaoks tasuks võtta vähemalt paar tundi aega. Nagu ka meremuuseum ja kunstigalerii. 

Nagu ikka tänapäeval, oli ka Provost Skene majas võimalus oma kätega asju valmistada. Kutt kasutas võimalust leiutada, uuris anatoomiat lähemalt ja uuris värvide segamist. Ma kasutasin võimalust Bill Gibbi tuules kleiti disainida. 

Uue aasta plaanide hulka kuulub kindlasti 2022 eesmärkide seadmine ja tagasivaade 2021. aastale. Võtan märkmiku ette ja vaatan siis üle, mis tehtud sai. Soovitan sama teilegi ning hoidke ikka päikest peos! 

The post Mida kaasa pakkida? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ciara tagajärjede likvideerimine alles käib, nt maalihe sulges Glasgowst lõuna poole suunduva raudtee nii et näiteks rongiga Carlisle’i saamine on raskendatud. Hawicki linnas aga vajus kokku kohalik Bed&Breakfast nimega Bridge House.

Sel nädalavahetusel on oodata tormi nimega Dennis, ja kuigi selle tuulte kiirus on kolmandiku võrra väiksem, on välja antud üleujutuste hoiatus, eriti läänekaldale, sest kaasnevad tugevad paduvihmad. Nädalavahetus edasi on väidetavalt oodata Ellenit. Mõnes mõttes hea, et nädalavahetusel, inimesed võiks ju kodus püsida, aga meil on veidi teisid plaanid. Käisin just lennujaamas rendiautol järel. Sel korral on sõiduvahendiks Peugeot 2008 ning jah, sel on all talverehvid. Rentisin sõiduki 25ndani, sest Kutil on järgmine nädal koolivaheaeg, sünnipäev ning nädala lõpus on ka Hr Kahemillist oodata. Loodame, et Ellen enne 23ndat ei tule ja me saame loomaaias pandad jt loomad ära vaadata, sest nii nagu paljud mereäärsed objektid sh lossid, suletakse kehva ilma korral ka loomaaed. Nii inimeste kui ka loomade turvalisuse huvides.
Kohalikega rääkides selgus, et Aberdeen on justkui vanajumala seljatagune – viimane korralik lumesadu, kus lund oli kokku ca 10 cm, oli mitu aastat tagasi. Tuulega on nad harjunud, tegemist on Euroopa tuulisema piirkonnaga. Enamik on edelatuuled ning mitteametlik tuule kiiruse rekord on 312 km/h Cairngormi mägedes, mis teeb siis ca 86 m/s. Ametlik on veidi väiksem – 77m/s.
Seevastu talvine keskmine õhutemperatuur on pigem plussis või nulli ümber. Šotimaa külmarekord on aastast 1982, mil Braemaris (meist ca poolteist tundi sõitu) langes 10. jaanuaril õhutemperatuur -27,2 kraadini, sama madal oli see ka 30.12 aastal 1995 mägismaal asuvas Altnaharras.

Mis päiksesse puutub, siis väidetavalt on Šotimaa kõige päikesepaistelisem linn Dundee, aga ma usun, et Aberdeen on tihedalt kannul, sest me oleme tõesti iga päev, mis siin oleme olnud, näinud päikest vähemalt 15 minutit. Tavaliselt siiski rohkem. N-ö lühiajalist päikest on olnud vast viiendikul päevadest. Kuigi me saabusime 27nda õhtul, ja Aberdeenis oli sel hetkel juba pime, siis trammi-ja rongisõidu ajal Edinburghis ja sealt siia oli ka päikest. Kui ma nüüd päevad õigesti kokku arvutasin, siis tänasega on 50 päeva. 50 päikesepaistelist päeva.

Need pildid on Aberdeeni rannapromenaadilt päeval, mil Ciara hakkas oma nägu näitama. See jalutuskäik oli täiesti vapustav kogemus, sest see, kuidas lained murdudes mürisesid, kõlas nagu oleks tunnelist rong tulemas. Ainult, et iga laine oli nagu rong, ja kui neid saabus korraga 5-6, siis pole imestada, et Kutt kartis. Sellel pildil oli ta juba veidi julgem, ja pärast seda ei läinudki kaua aega, kui saime 9. laine saapasse. Okei, mina sain, sest filmisin. Kutt oli juba sammukese kõrgemale jõudnud. Laine käis ikka kohati sinna mummudega betoonini välja ja sealt üles ka.

Vahva oli vaadata, kuidas kohalikud koos koertega enesekindlalt selle vahuriba sees kõndisid. Ei, nad ei vaadanud mere poole, ja kuidagi oli nii, et jalad jäid neil ka kuivaks. Otsustasime Kutiga kõndida sinna, kus Doni jõgi ja Põhjameri kokku saavad. Õige otsus. Sest see vaatepilt oli lummav, kuidas liivasaareke jõe ja mere vahel järjest kahanes. “Me peame siit kiiresti kaduma, muidu jääme lõksu,” ütlesin talle ühel hetkel, ise püüdes veel jõe-ja merelainete kohtumist pildile jäädvustada. Ja täpselt nii oligi – hiljem üle silla kõndides polnud enam saarekest – jõgi ja meri olid üheks saanud. 

Siin pildil on ka päris hästi näha see kohtumine. Järgmisel päeval, kui suurem osa Ciarast oli taandumas, käisime neil luidetel, mis sellel pildil paistavad. Liivariba seal all oli olematu. Kõndida saigi ainult üleval luidete peal. Aga seal meri enam niimoodi ei mürisenud, kuigi tuul oli tugevam. Ilmselt rannapromenaadi lainemurdjad olid need, mis lainete murdumisele müriseva kõla andsid.

Kuigi tol päeval oli meil hoopis eesmärk minna kesklinna, sest mu O2 kõnekaardil olev andmeside ei hakanud tööle, oli mul tohutult hea meel, et me kohe bussile ei läinud, vaid jõe äärt pidi kõndisime. Alguses Kutt küll mossitas natuke, et “pidime ju bussiga minema,” aga kui nägi, mida tõus oli jõel kaasa toonud, siis koukis taskust telefoni välja, pildistas ja hakkas õhinal rääkima, et kas ma ikka seda nägin, kuidas puud on täiesti vee sees. Siis tekkis tal tahtmine ka jõesuue üle vaadata ning tusatuju oli täiesti kadunud. Mulle täiega meeldivad need jalutuskäigud temaga. 

Eile õhtul andsin endale lubaduse, et püüan edaspidi veidi vähem vinguda ta kallal, kui ta telekat vaatab samal ajal, kui mina õpin või kirjutan. Tuleb tema valikuid rohkem usaldada, sest eile vaatas ta nt mingit II maailmasõja teemalist filmi ja siis arutlesime pikalt selle üle, miks inimesed sõja ajal kunstiväärtuseid hävitavad või kuidas sõda on tegelikult äri. Kas kõik kunstiväärtused, mis päästmise nime all enda kätte võeti, ikka jõudsid pärast sõda õigesse kohta tagasi ning miks suurele osale Euroopast seostuvad II maailmasõja kontekstis negatiivsetena sakslased, eestlastele aga Punaarmee…. 

Ma absoluutselt vaimustun sellest, kui tal mõte lahti läheb, ta hakkab looduse ja maailma asjade üle arutlema. Kõik need küsimused füüsikast, kosmosest, asjad, mida ta on kuskilt lugenud või telesaadetest vaadanud. Tema oma mõttekäigud, kus ta püüab oma nägemust seletada ning minu asi on lihtsalt kuulata või pakkuda talle mündi teist poolt vaatamiseks.

Täna hommikul jõudis minuni üks imearmas ja südantsoojendav kiri selle blogi lugejalt. Aitäh Sulle. See, mida igaüks siin lugedes märkab, mis talle korda läheb, pole ju niivõrd mitte minus kinni, vaid peegeldab sedasama vaprust, enesekindlust ja vägevust, mis lugejas endas peidus on. 

P.S Ma küll mõtlesin, et ei võta valentinipäeva puhul sõna, aga ma tõesti arvan, et pole võimalik südamest, tingimusteta armastada mitte kedagi teist, kui enda armastamisele tingimusi seatakse, kui iseennast südamepõhjani, iga väikse nahaprao ja hingesopini ei armasta. Ei mingit “siis, kui ma olen 10 kg kergem/lapsega kannatlikum/saan kõik kodutööd tehtud” vms. Mu Vend kirjutas täna hommikul FB’s oma seinal väga armsasti, ja ma jagan tema mõtet, et eelkõige tuleks täna endale midagi lubada, kinkida või teha midagi sellist, mida oled kaua edasi lükanud. Lihtsalt sellepärast, et armastad end nii väga. Jah, ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Mida mina tegin? Mul oli alguses renditud hoopis teistsugune auto, aga ma otsustasin, et ma sõidan järgmised 11 päeva veidi mõnusama masinaga. Lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et ma võin seda endale lubada ja ma olen tuhandega seda väärt.

The post Ciara, Dennis, Ellen ja teised nädalavahetuse külalised🌊 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Üldiselt oleme Kutiga otsustanud (tema otsustas enne), et kolmapäevaks on ta juba piisavalt terve kooli minekuks. Täna teeme väikse õuetiiru ka, sest palavikku pole olnud nädalavahetusel. Vettehüpete trenni jätab seekord veel vahele, las võhm taastub. Kolmapäeval sööme siis kartulisalatit ja mõtlen veel, mis ma sinna kõrvale teen. Meie esimene kuu.

Täna tegin kooki. Banaanide ja kirsside, vanilje ja kaneeliga. Sest et….. täna 4 nädalat tagasi astusime siit majauksest sisse. Jah, meile jätkuvalt meeldib, on põnev, naudime ja tunneme end hästi. Eks ikka on asju, millega tuleb harjuda ning mille peale lihtsalt ei tule, kuid kas see pole nii mitte igal pool?

Jätkuvalt oleme kõik need 28 päeva iga päev päikest näinud. Kohalike arvates on see erandlik. “Järgmine nädalavahetus sajab,” lubasid nad laupäeval. Noh, las sajab.

Töökuulutusi vaatan igapäevaselt, aga huupi kandideerimist ei pea mõistlikuks. Võtan seda rahulikult, seda enam, et sissetulekuid on, kuna Eestist saabub jätkuvalt pakkumisi kirjatööks. Tõlked, igasugune tekstiloome on ju kõik sellised asjad, mida saan ka siit teha. Seega, jah – sellekohaseid pakkumisi võtan jätkuvalt vastu. Eks ma kirjutan omi asju ka, aga neist siis, kui kindlad kuupäevad koostööpartneritega kokku lepitud.

Täna tegime naabritele veidi lärmi ka. Suitsuanduritega. Ei midagi hullu, rasv läks pannil veidi liiga tuliseks ja hakkas suitsu eritama, sest meil oli Kutiga omavaheline kommunikatsioonihäire.

Hommikul lugesin üle siis linnavalitsuse kodukalt selle relva/noamääruse, mille vastu me Kutiga eksisime, kui talle käärid kaasa andsin. Selgus, et selle taga on mõne aasta tagune juhtum, kus 16-aastane oma sama vana klassivenna koolis surnuks pussitas. Mõni kuu hiljem vastu võetud määruse välja töötamisel osalesid nii noored ise, lapsevanemad kui ka spetsialistid ning selle määruse kohaselt on õigus õpetajatel koolis laste kotte läbi otsida, kui tekib kahtlus, et seal võib olla (külm)relv. Kui selgub, et see nii ongi, siis pikka juttu pole, vaid politseinikud kooli ja kõik sellised juhtumid fikseeritakse, asjad muidugi konfiskeeritakse ja vanematega võetakse ühendust. Jah, politseinikel on õigus ka laps/noor läbi otsida ning juhtumite korral, kus keegi saab vigastada, läheb kõik nii, nagu seadustes kirjas. Sellele 16-aastasele, kelle noahoopide järel teine noor suri, määrati 9-aastane vangistus. Kutt arvas, et need, kes sel moel arveid klaarivad on ikka “täitsa mõttetud” ja “kindlasti oleks ka mingi normaalsem võimalus olnud asju lahendada.”
Kõik need, kes on algkoolist väljas ehk siis käivad keskkoolis või akadeemias, peavad ise selle määruse läbi lugema ja paberile allkirja andma, et on lugenud ja saavad aru, et see kehtib kõik ka nende kohta.
Samamoodi peab õpilane ja lapsevanem lugema läbi koolis kehtivad arvuti ja interneti kasutamise reeglid ning selle kohta allkirja andma. Näiteks kõik sotsiaalmeedia saidid on kooli arvutites blokeeritud, WiFi on, aga selle paroole õpilased (üldjuhul) ei tea. Khm. Nutikamad neist uurivad sellised asjad kiiresti välja ja kui nad on piisavalt targad, siis nad hoiavad selle enda teada, et nad teavad.
 Lisaks andsin ma allkirja selle kohta, millistel tingimustel luban oma lapsest pilti teha ja millistes keskkondades neid pilte avaldada.

Kes talvist Šotimaad avastama plaanib tulla, ja autot kavatseb rentida, siis ei ole sugugi nii, et talverehvid on praegusel ajal elementaarsed, vaid see on lisatasu eest ning ainult teatud tüüpi autodel.  Päriselt ka. Sel polegi mõtet, kui sõidetakse valdavalt piirkondades, kus lund pole, nt Lõuna-Šotimaal või siin idakaldal, Põhjamere ääres. See, et öösiti miinuskraade on, pole mingi näitaja, sest soola pannakse teedele juba siis, kui õhutemperatuur seal pluss kolme kandis. Kui jaanuaris auto rentisin, nägime samuti soolapuisturit päise päeva ajal. Jah, ja suvekad olid all autol.
Veebruaris ongi meil plaanis mõni kohalik suusakuurort ära katsetada ja kuigi Kutt teatas, et tema kavatseb pigem kelgutada, siis mul on plaanis teha teoks mõte, et taas, üle 14 aasta proovida mäesuusatamist. 2006 talvel olin esimest korda elus mäesuuskadel ja see oli Otepääl. Meeldis. Nüüd võiks veidi suurema mäe võtta. Nagu peaaegu 12-aastane klassik ütleski: “Mis siin ikka põdeda!”

The post Mis siin ikka põdeda! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Just nii küsis minu käest täna tasuta autoabi mehaanik. Mis seal salata, eks ma mõelnud olen, aga ega mõttest pole kaugemale jõudnud. See tähendab, et ma isegi ei tea, mis pildil oleva masina sarnased maksta võiks. Lihtsalt pole uurinud. Aega on selle kiire asjaga. Enne harjutame veidi rohkem valel pool teed sõitmist. Või siis õigel, sõltub, kummalt poolt vaadata.

Oot-oot, aga mis autoabi, onju? Ei ole mingit postitust vahele jäänud. Hommikul oli kiire kodust ära minekuga, sest öö otsa tuulutas nii mõnusalt, ja teada oli, et südapäevaks peame raudselt huskide pargis olema, et neid loomi nunnutada saaks, aga enne oli vaja veel Dunnottari loss üle vaadata, mis on omamoodi Aberdeeni sümboliks, kuigi see asub hoopis Stonehavenis, mis on Aberdeenist mõnevõrra lõuna pool. Muljeid loe altpoolt, sest meil on seiklusi olnud omajagu, ja tahan need ajalises järjekorras edastada.   Eilne päev algas juba seikluslikult. 

Meil oli siin külmalaine. Õues ja toas ka. ❆Reaalselt olid villud (villased sokid, kes ei tea), lisaks lambavillased sussid jalas ja no jalad külmetasid. Jopega istusin, näpud jääs, ja kirjutasin tõlketööd, kohvikruus kolmandat tiiru mikrolaineahjus kuumaks köetud. Juua ei tahtnud, aga hea käsi soojendada. Isegi Kutt arvas, et veidi jahe on. Kui õues oli lihtsalt -6 kraadi, siis toas oli jahe seetõttu, et gaasikütte boiler lihtsalt ei töötanud. Kui kolme tunni jooksul külm juba ajudele hakkas, siis saatsin majaomanikule pildi, kus näitas 12 kraadi ja teatasin, et “veidi jahedavõitu on”. Et kõik asjad justkui peaks olema nii nagu on, aga urisema see värk ei hakka. Surve maas, teatasid nad. Lubasid päeva peale läbi tulla. Etteruttavalt võin öelda, et koju tulles oli elamine mõnusalt sosu.

Olin eelmisel õhtul auto broneerinud kella 11ks, ja kuna ühtki kinnitusmeili polnud tulnud, siis tundus see kõik väga imelik ning helistasin enne takso tellimist helistasin, et küsida, kas broneeringuga on ikka kõik OK. Selgus, et ei olnud ning sellesse punkti saaks nad mulle auto tellida alles kella 15ks. See ei sobinud kohe kuidagi, sest siis poleks olnud mõtet enam linnast välja sõita – esiteks töönädala lõpp ja teiseks – ka lähimatesse kohtadesse oleks jõudnud videvikus. 

Tegin uue broneeringu, seekord lennujaamast. Kui autot broneerite, siis lugege ka väikses kirjas asju, sest mina nende lugemise käigus avastasin, et Sixt broneerib erinevate asjade deposiidiks teilt £3000. Jap, minul küll nii suure limiidiga krediitkaarti pole. 

Taksosse istudes tahtsin juba valele poole istuda. Jälle. Kuigi olin broneeringu teinud 14.30ks, istusime kodus ca 12 paiku taksosse ja suundusime lennujaama. Lootsin, et ehk saab veidi varem kätte, kuigi süsteem ei näidanud. Nii oligi. Klienditeenindaja sõnul on nädalavahetusel autorendiga Aberdeeni lennujaamas suhteliselt vaikne aeg. 

Nii, autot vastu võttes tegime tiiru peale ja pagasiruumi juures andis teenindaja mulle võtmed, et hüpaku ma esiistmele ja siis autos annab allkirjad. “Nii, ja juhiuks on teisel pool,” teatab ta mulle, kui olen omast arust õige suuna valinud.

Lisana kaasa ostetud GPSi suunda me otsustasime mitte usaldada. Kuna selle interneedusega on siin ses mõttes kehvasti, et 6GB maksab £15, ja Tele2ga kaasa saadud 10GB õnnestus mul esimese  7 päevaga sirgeks lüüa, siis lootsin, et GPSi arvelt (muidu kasutan Waze’i) saan mega-ja gigabaite kokku hoida. Juba esimese viie minuti jooksul saime aru, et seda seadet usaldada ei maksa, sest kaardid on uuendamata, mis tähendab, et sattusime kruusateele ja lõpuks tupikusse. Waze (kuigi mägedes mobiililevi puudulikkuse tõttu kippus ühendus kaduma) juhatas ilusti roosa lossi juurde, mis peaks olema kõigile tuttav, kes on Disney Tuhkatriinu filmi vaadanud. 

Kodust väljudes oli telefonil akut ca 60%, aga kuna teadsin, et saame GPSi, väga ei muretsenud. Lossi juurde jõudes oli akut 34%. Siis juba muretsesin. Otsisin taskust kindaid ja….. “Alan, me oleme päästetud!” Leidsin taskust vajaliku juhtme ning autol oli ja USB pesa. Jehhuu! 

Tuul hakkas tõusma ja raputas autot kiirteedel päris korralikult. Kui taksojuht hoiatas, et ma ringteedel valesti ei paneks, siis need on mulle alati loogilised tundunud ja õige pea harjusin ka ristmikel esmalt üle parema õla kiikama. Okei, veidi harjumist nõudis nt kahe-või kolme reaga ringristmikel reastumine, aga mis on palju keerulisem, on parempööre mitme sõidureaga ristmikul. Ka sellega harjus. Koju jõudsime eile ca 18 paiku, ja ütleme nii, et alles pärast poes käimist (oli ju hea võimalus osta asju, mida on käe otsas raske tassida ja mis võtavad palju ruumi) ei otsinud ma käigukangi parema käe juurest. Endal oli ka naljakas sõrmi vastu ust toksida. 

Õhtul oli veidi keeruline see, et klaasipesuvedelikku ei tulnud. Mõtlesin, et okei, ilmselt ei pandud seda lihtsalt. Tundus imelik, aga pikalt ei juurelnud selle üle. Ostsime ühe kanku. Poe parklas jooksis juhe kokku, sest olin taskulambi valgel kogu rooli, põranda ja kõik loogilised kohad juhi istme juures üle vaadanud, aga seda naga, millega kapotti lahti teha, lihtsalt ei ole.

Ei sulanud. Kiirteel oli ühel hetkel vastu päikest esiklaas nii hall, et tõmbasin tee äärde, kus on hädaabi peatuspunkt. Meil polnud autos vett ka, aga hakkaja eesti naine leiab ikka lahenduse. Seekord oli selleks tee äärest korjatud kulu – lasin Kutil kapoti lahti teha, avasin klaasipesuvedeliku paagi kaane, kastsin taimekesed sinna sisse ja pesin esiklaasi. Hea kõrge koht oli, sai jope tuulekindlust proovida. Oo, taskus oli ka salvrätikut. Pikalt juurdlemata, kas sinna on või pole tilkuvat nina pühitud, kastsin selle ka klaasipesuvedeliku sisse. Sellega oli kohe palju parem esiklaasi nühkida. 

Dunnottari juures selgus, et kuigi kodukal oli kirjas, et loss on lahti, siis tuul oli liiga tugev ja lossi endasse turvalisuse kaalutlustel ei pääsenud. Sellest polnud lugu, sest nagu piltidelt ise vaadata võite, siis värvide mäng oli imeline ja Põhjameri võimas. Mere kohal paistis päike, teisel pool olid tumedad pilved, mägede kohal hall. Tuul lükkas meid muudkui lossi suunas. Väike koseke kaljude vahel. Üliäge tunnike vaatamata sellele, et lossivaremete vahele tuleb teinekord tagasi tulla. Meie olime seal ca 45 minutit, aga kahtlustan, et koos lossi külastamisega peaks planeerima sinna vähemalt kaks tundi, et saaks rahulikult vaateid nautida ja võib-olla ka natuke mööda radu kõndida. Ilmataat hoidis meid, sest meie autosse saime, hakkas tibutama, see pesi puhtaks esiklaasi ning kui olime paar miili sõitnud, siis sadas täiega. 

Huskyhaven on kelgukoerte teemapark, mille avastasin täiesti juhuslikult Google Mapsi abil piirkonna huviväärsusi otsides. Seal on erinevad võimalused rakenditega sõita ning ka lihtsalt nn kennelituur, kus saab ca 20 koera nunnutada, silitada, harjata, lasta neil enda käsi või nägu lakkuda ning jah – osa neist lubab ka end kaisutada. Soovitus: pange selga sinna riided, mille määrdumisest teil eriti kahju pole, sest meil oli võimalus ka kuuekuuste kutsikatega mängida ning isegi osa suurematest kasutas võimalust oma käpajälg pükstele teha. Noh, ja muidugi rikastasid nad riideid oma karvadega.

Pärast seda võttis peremees Wattie McDonald meid uuesti kokku ning selgitas, miks ja kuidas kõik alguse sai. Nimelt on mees läbinud Alaska kelgukoerte maratoni ning oli ühel aastal ainus, kes tõi kõik 16 koera ka elusa (ja enam-vähem tervetena) finišisse. See, millist ettevalmistust on vaja teha, kuidas tema avatud olek ja valmisolek pakkuda ka meelelahutust päästis tema külmakahjustusega sõrmeotsad ning millist varustust läheb vaja, see kõik oli väga aus ja liigutav. Samuti nägime ja kuulsime, kuidas ta on leidnud võimaluse soodsaks ja kvaliteetseks koeratoiduks. Kaks tundi jälle läinud nagu niuhti. See ruuge iludus, kellega ma selfie tegin, on Koko. 

Kõigi 26 koera nimed hakkavad K-tähega. Koko on hästi “jutukas” ning ka peremehe enda üks lemmikutest. Esimene koer, keda mina patsutama hakkasin, oli aga pererahva sõnul pigem häbelik, aga see häbelikkus läks üle, kui saba juurest sügama hakkasin. Koko on ka alumisel parempoolsel pildil ning alumisel vasakpoolsel pildil on kuuekuused kutsikad, kellele meeldis hirmsat moodi minust hammastega kinni võtta. Kas teadsite, et huskysid hakatakse õpetama nende sündimisest saati? 

11. jaanuari kolmas objekt oli The Den and Glen, mis on teemapark. Õues ja sees. Õues on kokku miksitud erinevate muinasjuttude tegelased, kohalikud sümbolid nagu helikopter ja Loch Nessi koletis, aga ka uppuva paadiga Robinson Crusoe. Hästi palju erinevaid losse, karusselle, turnimisvõimalusi. Kutt arvas, et suvel peaks tagasi tulema. Sobib lastele, kes vajavad ja tahavad liikumist. 

Ca 10 naela eest sai lunastada mõlema sissepääsud – nii sise-kui ka väliparki. Kuna kell oli sealmaal, et varsti hakkas hämaraks kiskuma, siis võtsime tunnikese õues oleva üle vaatamiseks. Seda enam, et olin kutsunud autoabi, sest puudus igasugune tahtmine halli esiklaasiga sõita.  Äge oli selle teeninduse puhul see, et pärast telefonikõnet saadeti kohe link, kus said jälgida, kaugel autoabi sinust on. Vahepeal tulid veel SMSid arvatava saabumisajaga ja lõpuks ka auto number, mida vaadata. Noh, seda poleks olnud vajagi, sest ega teisi kollaseid kaubikuid seal ei liikunud ka.  Noormees küsis kohe, kas sealt üldse minu kasutusaja jooksul on vedelikku tulnud, vastasin eitavalt ja ta pidas äärmiselt tõenäoliseks, et see jubin, mille ta ära vahetas, läks katki eelmise kasutaja ajal. “Kui vedelik oli külmunud, siis üritati pritsida,” selgitas ta. Muide, ma poes ei näinudki jahedama ilma vedelikku kui -10 kraadi jaoks. 

Ahjaa, täna enam käigukangi paremalt ei otsinud ning kiirteel julgesin püsikiirushoidja ka 72 miilile tunnis seadistada.

The post Kas nüüd ostad endale auto? 🚘🚗 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.