Niisiis, täna tuleb lähemalt juttu arstiabist. Kas see on sama roosiline nagu see õis, mis kohaliku pubi lähistel aia vahelt välja ukerdas, jäägu juba teie otsustada.
Nagu ma ühes varasemas postituses mainisin, on siingi perearstikeskused. Seda varianti, et “hingamisraskuste” (loe: tugev nohu ja köha) tõttu keegi EMO uksest sisse jalutaks, siin olla ei saa, sest selline ligipääs tavainimesele puudub. EMOsse viib kiirabi või kui helistad eluohtliku seisundi korral 999, ja sind suunatakse erakorralisse, siis saad uksest sisse. Vähemasti nii olen ma praegu aru saanud.
Kui nii eluohtlik olukord ei ole, siis helistad 111 või kohaliku riikliku terviseteenuse pakkuja valvenumbril ning see terviseteenuse pakkuja tuleb Sulle koju, eeldusel, et perearstikeskused/apteegid on juba kinni. Jah, ka kell 1 öösel. Eelmisel nädalal nt oligi üle tee naabritel kell 1.30 paiku öösel NHSi (National Health Service ehk seesama riiklik terviseteenus) auto ukse taga. Järgmisel päeval oli Apteegiauto ukse taga ja ulatas rohud.

Kuna minu kõige armsam rotipurakas hakkas läinud öösel kõvemini ja tihedamalt köhima ja oli hommikul valge nagu dušikabiini põrand, siis otsisin perearstikeskusest saadud paberid välja ja tegin kella 8 paiku kõne. Kusjuures eraldi liinid on neile, kes soovivad aega kirja panna, analüüse vms. Esmaspäeva hommik, liinid hõivatud. Paluti oodata, ma olevat järjekorras teine. Ootasin. Vast läks mõni minut, võeti vastu. Seletasin ära, milles asi, ja nad olid väga mõistvad. “Helistame 3 tunni jooksul tagasi ja anname vastuvõtu aja teada,” lubati. Napp tund aega hiljem helistas pereõde tagasi, selgitasin uuesti ja ta küsis, kas jõuame 9.50ks vastuvõtule. Muidugi jõuame, perearstikeskus on 5-7 minuti kaugusel ja kell oli 9.03. Kutt oli endale just kiirpudru kokku keeranud, ütlesin, et tal on söömiseks, hambapesuks ja protseduurideks 30 minutit. Noh, umbes 9.40 me uksest välja saime ka. Jah, mina ootasin tema järel.
Perearstikeskusega samas majas, kuid erineva sissekäiguga on ka nn päevakirurgia osakond. perearstide vastuvõtu juures on üks ooteala kõigile patsientidele. Enne võtad oma numbri või käid vastuvõtulauast läbi. Ja siis pereõde või-arst tuleb ja kutsub Sind. teeb oma kabinetist need 10 sammu. Ei mingit ukse taga ootamist.
Pereõde oli täitsa nõus teooriaga, et Kuti erakordselt visa köha põhjus on asjaolude soodne kokkulangemine: aklimatiseerumine, pingelangus (positiivne stress), viirus ja ka kodune kuiv õhk (Eestis elasime ahjuküttega majas, siin on gaasiküte). Saime täiega kiita kogu selle loodusravi eest. “Nendega kindlasti jätkake, sest need on tõesti asjad, mis aitavad organismil sellest päriselt jagu saada,” rõhutas ta. Soolaauru asemel soovitas Kutil teha tavalise veega auru, sest tugeva nohu tõttu on füsioloogilise lahuse sool ninasõõrmeid liigselt kuivatanud, aga kuna nohu on tugev, siis see turset alandav efekt sügavamale justkui ei jõua.
Kirjutas salvi ja kaks inhalatsiooni asja ka. Apteegis oli ka saba. Ootasin. Retseptile pidin enda allkirja ja kuupäeva panema. “20 minuti pärast on valmis, võite oodata siin, aga ka tagasi tulla,” sain teada. Käisin siis kõrvalpoes ümbrikke ja kaarte ostmas, sest mul on veebruaris mitu sünnipäevalast, eks te ise teate, kes postkasti peavad piiluma.
Nii, ca 20 minutit hiljem apteegis tagasi olles kuulsingi, kuidas Kuti nimi välja hüüti, küsiti mu käest veel kodust aadressi ja siis ulatati mulle paberkotis pakike.  Jap, seesama, mis seal ülalpool pildil näha.
“It’s all right, thank you,” ehk siis “Kõik on korras, aitäh,” ütleb mulle apteeker, kui talle nõutu näoga otsa vaatan. “No money?” ehk siis kas raha ei olegi vaja. Eitav vastus ja naeratus. Ma arvan, et mu näoilme oli midagi, mille kohta nad said öelda, et nende päev on korda läinud. Ehk siis, mu käest ei küsitud ei visiiditasu ega rohtude eest apteegis mitte midagi. Peterheadis elav Sille oli mulle öelnud küll, et lastele kirjutatud rohud on tasuta, aga ju ma kuidagi ei reganud ära, et see kehtib mulle juba nüüd – isegi siis, kui ma veel kohalik maksumaksja pole.
Eks rahulolematust ja murekohti ole siingi – et tervishoius on liiga vähe raha (sh, et London eraldab ühisest kassas Šotimaa haiglatele liiga vähe raha), järjekorrad eriarstidele pikad jne.
Näiteks lõi hiljuti meedias laineid juhtum, kus lapsevanem oli sotsiaalmeediasse paisanud pildi, et ühes Invernessi erakorralise haigla vastuvõtus pidi tema haige laps põrandal oma jope peal magama ja tunde raviotsust ootama. Õnneks osutus meningiidikahtlus (lööve+palavik) siiski tavaliseks viiruseks ja higilööbeks. Mida mul on aga raske mõista, vahet pole, kus see toimub, on mõtteviis, et pigem panen pildi sotsiaalmeediasse, mitte ei pöördu haigla (asutuse) juhtkonna poole lahenduse leidmiseks. Sest antud juhtumi puhul vanemad seda ei teinud, vaid elasid oma solvumist internetis välja mõtlemata, et kuigi nad lapse näo kohale panid sellise emotikoni, on ju nime järgi lihtne ka 10 aastat hiljem kindlaks teha, et just see laps magas seal põrandal.

Aasta on aga teatavasti me kõigi elus, noh, mu enda näitel isegi 3 kuud on piisavalt pikk aeg elus, et vaatenurgad ja arusaamad elust, inimestest, minevikujuhtumitest pea peale pöörata ja elus täiesti uus külg pöörata. Eeldusel, et me seda ise tahame. Sest nagu on öelnud Bob Proctor: “Muutused meie elus on vältimatud, isiklik areng on meie endi valik.”
Nii, ja lepime nüüd kokku, et kes kaardi kätte saab, annab mulle teada ka, eksju? Kaardid lähevad Harjumaale, Tartusse, Võrumaale ja Viljandisse. Hr Kahemillise oma panin juba hommikul posti, tema on väljaspool arvestust, aga need neli lähevad homme posti. Üks läheb veel nädala lõpus, et liiga vara kohale ei jõuaks. Tegelikult ka, sest kaks kaarti, mis ma ca 10 päeva tagasi posti panin, nendest Tallinna oma jõudis vähem kui nädalaga kohale, aga Harjumaa oma kolab vist siiamaani mööda Omniva sorteerimiskeskuseid ringi.

The post Kooli asemel siiski arstikeskusesse😷 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Eks Brexitist räägiti palju juba eelmisel aastal, sest see kuupäev on nii mitu korda edasi lükkunud, kuid üks julgustav aspekt oli Šotimaa enda sõnum, mida nad välja saatsid – Šotimaa on avatud. Üks esimesi videosid, mida nägin novembris, kui langetasin lõpliku otsuse tulla (enne ikka pendeldasin otsustamatuse tuules “tulen-ei tule, millal tulen-äkki ikka ei tule”), oli seesama, mis täna hommikul taas üles pandi. Nüüd vaatan neid liivaluiteid hoopis teise pilguga, kuigi 100% kindel pole, et need just Aberdeeni rannad on.

Pildike poe eest, 30.01.2020

Hommikul andsin väikse intervjuu ka Eestisse StarFMile, et kuidas Brexit mind mõjutab. See oli selline “Tere hommikust, Birgit, kas sa oleksid nõus?” “Jah, olen küll, aga mu hääl on nagu on.” Ja siis vähem kui 3 minutit hiljem olin ma juba eetris, jõudsin veidi vett juua ja nina korralikult tühjaks nuusata. Kedagi hoiatada küll ei jõudnud, isegi mitte Hr Kahemillist, kellest ka juttu oli.
Aga näe, ära kuuldi. Õde kirjutas pärast, et olen Staartõbine. Ei kujutanud tõesti ette, et see aklimatiseerumine sellisel moel just toimub. Eriti tingimustes, kus tõesti iga päev päike paistab. Eile ka – hommikul tuli sahmakas, siis klaaris taeva ära ja õhtul niisutas veel veidi. Praegu, kui meil on kell 14 pärastlõunal, on jälle juba mitu tundi päikeseline. Kohe, kui Amazoni kuller mulle need 3 asja ära toob, lähen õue. Ootan teda siin nagu lapsed jõuluvana või surijad hinge õnnistust.
Kutt paraneb, aga visalt. Palavikku pole, söögiisu vaikselt tekib, aga põhiline mure on see, et “emme, iiiiigav on”. Ma olen siis mõnikord öelnud, et väga hea, kui on igav. Ajuteadlased on ammu kindlaks teinud, et kui lapsel on vähemalt 30 minuti päevas igav, siis just see on aeg, kus tema aju areneb, tekib võimalus loovuseks. Jah, lollusteks ka muidugi, aga see on meie, kui täiskasvanute arusaam asjast, onju. Nende endi arvates oli neil lõbus. Või noh, vähemalt mitte igav.

Täna sain oma national insurance numbri kätte. Esialgu lubati, et hiljemalt 3. märtsiks, aga tuli juba vähem kui kuu ajaga. Ma ei oskagi võrdlust Eestiga tuua, sest see pole isikukood, aga see pole ka haigekassa number (mida Eestis ka enam kasutusel pole). Aga seda numbrit on vaja siis, kui tööle lähen, see tuleb esitada tööandjale ning siis lähevad riigimaksud selle pealt. Jah, see annab ka õiguse hüvitisteks, aga nagu ma teada olen saanud, siis nt lastetoetustega ongi nii, et neid saad täpselt selle aja, kui oled tööl. Ehk siis osa hüvitisi laieneb välismaalastele ainult siis, kui käid tööl. Mis on ka õige, kui meenutan juhtumit, kui käisin ise seda taotlemas ning 25-aastase naisega, kel oli väike (ehk silma järgi 8-10 kuud) laps vankris, oli kaasas tema ema – saabunud riiki päev varem, nagu tütar intervjuu käigus mainis. Seda numbrit on vaja juhul, kui soovid

• riigis töötada, 
• oma ettevõtte asutada, 
• UK’st mingeid maksusoodustusi vms saada, 
• oled sellise inimese elukaaslane või 
• soovid taotleda õppelaenu. 

Välistada muidugi ei saa, aga küsimusi tekitas küll, kui naine, kes ei saanud ka väga lihtsatest küsimustest aru, mida intervjueerija küsis (tütar tõlkis), teatas täie veendumusega, et tuli siia riiki tööle. Samas, võib-olla juba töötabki, ja see töökoht oli tal juba enne olemas, sest kohalik abi tütre näol olemas. Päris tegevuseta ma muidugi ei istu, sest järgmiselgi nädalal on üks ühepäevane koolitus, mille saan pärast CV-sse lisada ning kaks veebipõhist koolitusprogrammi on praegu pooleli.

Samal ajal mõteln, et kui palju vastab tõele see soovitus, et CV-s peaks ülikoolihariduse juures välja tooma ka n-ö lisaeriala ja teised olulisemad ained ning tavalise dokumendiformaadi asemel peaks kasutama fäänsimat blanketti (olemas n-ö tasuta näidised veebis) ning selle siis pdfi panema, et oleks ka visuaalselt haarav. Mõned personaliotsingu ettevõtted väidavad, et CV vaatamise aeg on vaid 7 sekundit, osa väidab, et isegi vaid 2 sekundit. Jap. Se-kun-dit. See tähendab, et teise leheküljeni ei jõua mitte kummalgi juhul.
Teisalt on jälle soovitused ka üsna vastukäivad: osa ütleb, et haridus peaks olema esimene, teised jälle, et tegelikud oskused ja saavutused on olulisemad. Ühed rõhutavad, et kasutada tuleb kindlaid sõnu, sest personalijuhid lasevad CV läbi n-ö spetsiaalsest programmist, kuhu nad on kirjutanud märksõnad ja siis see programm teeb esimese valiku ja kui sa ei kasuta õiget keelt, pannaksegi CV kõrvale, kuigi võid oskustelt olla kahe parima seas. Teised jälle, et loomingulistel töökohtadel on väga oluline eristuda ning trafaretseid väljendeid tuleks vältida.
Selle info sees on üsna lihtne pea kaotada ja paanikasse sattuda, aga ma olen praegu otsustanud, et kõige tähtsam on selle aklimatiseerumise ning nende kõrvalnähtudega ühele poole saada ning taastada 100% aju ja organismi hapnikuga varustatus. Praegu on see tagatud vaid kolmandiku osas, ehk suur osa hingamisest käib naha kaudu. Minu lähedasteks sõpradeks on saanud ingver, kaneel, mesi, nelk, vanilje ja kirsid. Ja mineraalvesi. Ja inhalaatori-aparaat. Minu voodikaaslaseks aga salvrätikupakk.
Nunnu on muidugi see, et ma olen oma praeguse keskmisest madalama tämbri eest saanud ka paar komplimenti. Kutt arvas, et mul on praegu palju ilusam hääl ning paar inimest (jätame nimed enda teada praegu) arvas, et see hääl on seksikas.
Mulle väga meeldib poes käies lihtsalt vaadata, mis asju üldse müüakse. Õpin kohalikku kaubandust tundma- seda võib ju ka nii võtta, onju. Siin on teile väike valik asjadest, mis võiksid vabalt olla ka nn valentinipäevakingitused. Kusjuures osa neist ongi sealt väljapanekust. Kas saate ikka aru, mis piltidel on?

The post Staartõbise viimane postitus Euroopa Liidust 😂 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.