Minul on olnud mitu koolitust, ja olen ka ise teadmisi jaganud, seega on kooliaasta – tõsi, meile siin väikse hilinemisega – on täiega alanud. Seega on ehk mõistetav, kuidas vahepeal kindlaks kujunenud rütm, kus kirjutasin igal pühapäeval uue postituse, läks jälle veidi nihkesse. 

Eelmine pühapäev võtsin osa 7-tunnisest sotsiaalmeedia kursusest, kus oli põhjalikult vaatluse all sotsiaalmeedia tervikuna. Usina iseõppijana olid paljud asjad tuttavad, kuid minulgi sai 10 lk märkmeid, lisaks pildistasin vähemalt samapalju slaide üles. Seda muide julgustati tegema. 

1. FB ja IG omapära ehk milliseid postitusi kumbki kanal eelistab 
2. Twitteri võimalused: koguda infot, aga ka kuidas säutsumised raha teenima panna. 
3. LinkedIn ja selle uuendused/kiiksud/nipid. Muu hulgas sain teada, mis on minu LinkedIni sotsiaalne müügiindeks ja kuidas see mõjutab minu postituste ulatust. 
4. Mis peaks olema sotsiaalmeedia eesmärk turunduskanalina laiemalt? 
5. Lisaks uusi ideid sotsiaalmeedia sisuloomeks, loo jutustamiseks ja ristpostitusteks. 

Sel pühapäeval võtan osa veebis toimuvast pulmamessist, mis keskendub peigmeestele – ja õpetan kõne kirjutamist, sh vastan peigmeeste küsimustele. Tegemist on kolmandaga, mida AC Weddings&Events korraldab ning seda kantakse ka Facebookis otse üle. 

2. septembril annan aga poolteise tunnise koolituse sellest, kuidas “uue normaalsuse” tingimustes ehk virtuaalsetele ärikohtumistele/messidele koostada esitlus või promovideo, alustades sisu läbi mõtlemisest kuni teostuseni. Eesmärk on, et vabavaraga ja võimalikult lihtsate vahenditega inimene ise selle tehtud saaks. Septembrisse jääb veel kaks veebikoolitust, aga need on kinnises grupis. Samuti on ees kaks rahvusvahelist podcasti salvestust. 

Kutt on siin ka kõvasti Canvaga tutvust teinud ja need logod, kaanepildid, kollaažid jms, mis ta kokku

paneb, on päris muljetavaldavad. Mulle meeldib väga tema värvikasutus. Tal on julgust ja ka oskust neid värve omavahel sobitada. Juuresolev on üks tagasihoidlikumatest, aga seal on ta on julgelt ka neooni kombineerinud, samuti katsetab videote ja animatsioonidega. Kutil on plaan oma ettevõte luua, seega olen julgustanud harjutama ja katsetama eri võimalusi, sest näha on – kõigil ei ole aega ega viitsimist mässata sotsiaalmeedia postituste ilusa kujundamisega, samas on see ikkagi oluline, et inimesed tahaks seda jagada… 

Teisipäeval, kui õmblused ära võeti, sai laps ka üle kahe nädala taas mere äärde. Avastasin, et pilte ma tollest korrast ei teinud. Nautisime kahekesi olemise võimalust, sest tänavad ja rajad olid inimtühjad. Mina nosisin ka põldmarju (jeee, ned on lõpuks valmis), Kutt sai paar hilist vaarikat. Põldmarjad ei ole tema maitse.

Piltide kohta veel niipalju, et sättisin siinsele turule (eelkõige) mõeldes üles oma pildipanga. Igal pildil on kasutamise hind juures. Eriti ränka vaeva ja aega nende üles laadimine ei võta, ja on ütlemata tore, kui sellest sissetulekuallikas kujuneb. Selge on see, et kui ma neid arvutis hoian, siis nad seda kindlasti ei tee.

Pühapäeva õhtusse jäi veel ka üks nn avatud mikrofoni üritus, kus kirjanikud ja luuletajad tõesti üle maailma lugesid oma loomingut. Ma lugesin 3 lugu oma raamatust sh Vargamäe loo eestikeelsena, ja läks vägagi peale. Panin end juba järgmisele ka kirja, vist oli 9. septembril, kui õigesti mäletan. 

Lõpetuseks üks lõbus pilt Balmedie rannast, kus on hiiiiiglaslikud liivaluited. Nii kõrguselt, pikkuselt, pindalalt. Ma saan aru nüüd küll, miks Balmedie rand Šotimaal kuulus on ja miks Donald Trump ühe oma golfiväljakutest just sinnakanti sättis. Pildil on ka üks ilmatuma vahva naine, Zara, kelle elust ja valikutest võiks kirjutada mitu raamatut. Oluline on aga see, et vaid £50 pani ta püsti ettevõtte, omades kaubamärki Love Rara, mis on praeguseks noppinud rohkesti ettevõtlusauhindu ning mis on tuntud üle Šotimaa. 

The post Tagasi kooli! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Aeg surus natuke kannaga kannikatesse ka, sest pidime rendiauto lennujaama hiljemalt kella 14.30ks tagastama, mis tähendab, et ca 30 minutit varuaega (elu on näidanud, et see kulub alati ära) ehk siis ca 13.30 hiljemalt peame liikuma hakkama.  Olime parklasse saabunud täpselt kell 10, aga veidi oli sekeldust parkimisautomaadiga. Jah, parkimise eest tuleb maksta, aga matkamine nendel Bennachie matkaradadel on tasuta. Neid on seal üsna mitu – alates 15 minutisest kuni päevateekonna pikkusteni.
Kusjuures parkimine ei ole kallis – päevapilet on £3, kolme tunni pilet kaks naela. Maksta saab ka krediitkaardiga, tavaline MasterCardi deebet parkla makseautomaatides läbi ei läinud. Sulas saab ka maksta, aga ainult müntides, paberraha vastu automaadid ei võta.

Sellist mägedes matkamist nimetavad kohalikud jalutamiseks ehk “walking”. Meie puhul oli asi jalutamisest kaugel, sest panime kohe korraliku tempoga udjama, pulss üles juba enne esimest tõusu. See video ongi päris raja alguses, kui oleme saanud esimese pilgu tipule visata.

Kel numbrid olulised, siis raja pikkus edasi-tagasi on 6km ja soovitatakse arvestada 3 tunniga.
Sellega me ka arvestasime, sest varasem mägedes jalutamise kogemus meil puudus ning teiste pilte ja kommentaare lugedes said jalga pandud kõvema tallaga jalanõud, sest tee on kivine. See oli väga õige otsus, seda tunnistas Kutt ka, kui sellelt kaunilt jalutusrajalt metsa alla keerasime. Eriti ilmselgeks muutus see siis, kui latvadest kõrgemale tõusime. 

Raja kirjelduses öeldi ka, et Mither Trap pole küll teab, mis kõrge – vaid 518m merepinnast, kuid tegemist ei ole lihtsa rajaga, “samas on see jõukohane isegi 11-aastastele”, kirjutas üks Google’i kommentaator. Okei, etteruttavalt ütlen, et omal jalal kõndisid seal rajal meile vastu oluliselt väiksemad – 2-3aastasedki. Selliseid Eesti mõistes koolieelikuid oli seal ikka omajagu. Šotlased tundis ära selle järgi, et neil olid jalas lühikesed püksid ja/või T-särk.
Tegelikult hoiatati raja kirjelduses, et võtke soojad asjad kaasa, sest mäe otsas on alati tuuline ja jahe, jah, isegi suvel. Kutt pakkis ka kohe alguses jope mulle seljakotti ja rühkis dresa väel edasi. Ma tegin hõlmad eest lahti. Võttis naha märjaks, aga parkat käe otsas tassida ei tundunud ka lihtsam.
Järgmise video tegime siis, kui olime juba latvadest kõrgemal ja ca 30 minutit kõndinud. Kui Kutt nägi, et ladvad paistavad, pistis ta jooksu. Meie emotsioone ja energiataset näete juuresolevatelt piltidelt.
Oigasin mõttes, samas olin tänulik, et tal on energiat. Tundus, et kõik, kellest me mööda läksime, andsid talle vunki juurde. Meist mindi ka mööda. Joosti, olgem täpsed. Jap, mõni teeb trenni niimoodi. Kuti jaoks oli tähtis, et meist mindi mööda vaid 4-5 korral, aga meie läksime poole rohkematest. Olgu see siis ka ära mainitud. See, et me niimoodi ähkisime, ja mul vahepeal pistma hakkas, oli Kuti arvates vähese trenni viga. Ei saanud vastu vaielda. “Jaa-hah,” kohmasin kahe hingetõmbe vahele.

Kutt oli hommikul kirja pannud 20 tegevust, mida saab teha nutikas plõnnimise asemel ja “jalutamise” ajal võrdlesimegi seda, et kui ta suudab sinna mäe otsa ronida, siis nutika kasutuse kontrolli alla saamine on käkitegu. Kusjuures, kui seal puude vahel mõtlesime, et on raske, siis see ülemine, kivine osa oli tegelikult palju raskem. Meil olid küll mõlemal tugeva tallaga jalanõud, aga mu põlved protesteerisid, kui järjest seda looduslikku treppi kõndisin. Otsisin kahutanud turbast pinda. Selles kohas sidusin ka Kutile salli ümber kõrvade – ta arvas, et ta on nüüd Must Ninja ja suudab kõike. Mu arust oli ta nende prillide, oma värvitud laka ja peapaelaga küll pigem rockstaar, aga otsustasin energia turnimisele säästa. Puhkepausid olid hea võimalus vaadet nautida. Ja see on seal võimas. “Polegi vaja kodust kaugele sõita, et ilusat Scotlandi vaadata,” teatas Kutt. Õige. See kaunis paik on me kodust vaid ca 45 minutise autosõidu kaugusel.

Selle matka (nimetagem asju ikka õigete nimedega, sest jalutame me pargis, ja jalutamine ei aja higistama) käigus mõtlesin palju ühe õppetüki peale, mis ca kuu aega tagasi mul programmis oli. Seal tekstiosas oli Bob Proctoril lause, mis mälu järgi võis olla midagi sellist: “Mäkketõus pole mingi sujuv liftisõit, aga tipp on sinu päralt ja vaade on sealt võimas.” Ma tahtsin seda vaadet. Ja selle me saime ka. Koos kõigi kaasnevate lisadega nagu jahe tuul, mis pani Kuti kartma ja vabatahtlikult jopet selga ajama. Tippu jõudsime vähem kui tunniga ja 2 tundi pärast starti sõitsime juba parklast välja.

Veidi enne tippu saime teada, et sellel mäel asus kunagi piktide kindlus. Arvatavasti ca 780AD. Piktid olid keltide eelkäijad. Kindluse müürijuppe ning ilmselt kunagi värav oli ka kenasti näha. Kutt nägi kividel ka mingeid kirjasid, ja see, et seal üleval kindlus oli, muutis selle mäe tema jaoks vägevuse skaalal palju ägedamaks. “Aitäh, emme, et sa mind kaasa võtsid, nii tore on,” ütles ta ühe puhkepausi ajal.  Tippu jõudmiseks tuli meil Kutiga käed ka appi võtta st viimased meetrid läbisime neljakäpakil. Lihtsalt graniidilahmakad olid nii suured, et vaatamata batuuditrennide harkspagaatidele ei veninud jalad nii hästi, et oleks elegantse batuudihüppaja liigutusega järgmisele lahmakale maandunud. Vabandused, ma tean.

Aga sellelt videolt on näha, kuidas Kutt samast kohast alla läheb. Ütlen ausalt, enamik rajapilte on tehtud alla minnes, sest üles minnes säästsime energiat. Jõime vett ja nautisime vaateid. Ja ähkisime. Okei, peamiselt hingeldasin mina. Mäletan paari hetke rajalt, kui Kutt oli ca 20 meetrit ette rebinud ja ma vaatasin üle õla, et jubedad tümpsud käivad, et kas keegi jälle tahab mööda joosta. Aga kui selja taga oli tühjus, siis sain aru, et see on mu pulss koos oma parima sõbra vererõhuga, mis ka põlvede kõrguselt kuklasse oli roninud. Leidis ka aja, ausalt. Ma otsustasin tema trampimisest mitte välja teha ja keskendusin sisse-välja hingamisele. Käed puusas oli seda kuidagi oluliselt lihtsam teha ja kõndimisrütmi hoida. Oli selline tunne, justkui kontrolliksin olukorda. Ei, teil ei ole lubatud vastupidist väita st ei olnud küsimus praegu.
Nii, aga mis ma kiusan, väike tipukollaaž ka teile.

Kui alla minnes Kutilt küsisin, et kas tuleme veel siia, siis ta arvas, et võiks tulla küll. Nt Hr Kahemillisega. Ja siis peame tipus pikniku ka. Nii, et aprilliks pange vaim valmis, Hr Kahemilline ja CO. “Siis võtame rahulikult, siis meil pole kiire,” lohutab teid Kutt.
Ma kahtlustan, et see ei jää meil viimaseks selliseks matkaks. Tõsi, siis peame veidi kaugemale sõitma, samas on ka selle mäe ümber matkaradasid sh üks ümber selle tipu, kus saame soovi korral “treenimas” käia. Kutile igal juhul imponeeris see mõte, et veel matkata ja ta oli mäest, saadud kogemusest sh eneseületusest vaimustuses veel õhtulgi.
Äge ja vägev igal juhul. Olen meie üle uhke.

Ja autoga jõudsime ka õigeks ajaks õigesse kohta ning saime selle sekeldusteta ära antud. GPSi eest saan raha tagasi, sest ütlesin neile, et kaardid olid uuendamata ning me ei kasutanud seda. Kes Eestis moblalevi üle vingub, siis tulge vahepeal Šotimaale – siin saab interneedusevaba puhkust ikka päris hästi. Lihtsalt ei levi piisava tugevusega igale poole, mistõttu saatis Waze (üks rakendus nutikas, kes ei tea) meid Šotimaa väikseid külasid uurima. Selline ca 15 minutine ring. Kui see läbi sai, siis saatis uuesti samale teele. Keeldusime mitte just kõige viisakamate väljendite saatel, sest kannikad olid aja nügimisest juba hellaks muutumas.
Õhtu oli rahulik: tegin ise taigna ja Kutt küpsetas pannkooke. Suhtlesime kodustega, pesime pesu ja muud sellised kodused asjad. Natuke paberimajandust tegin ka, sellest ei pääsenud.

The post Vähese trenni viga🗻 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Just nii küsis minu käest täna tasuta autoabi mehaanik. Mis seal salata, eks ma mõelnud olen, aga ega mõttest pole kaugemale jõudnud. See tähendab, et ma isegi ei tea, mis pildil oleva masina sarnased maksta võiks. Lihtsalt pole uurinud. Aega on selle kiire asjaga. Enne harjutame veidi rohkem valel pool teed sõitmist. Või siis õigel, sõltub, kummalt poolt vaadata.

Oot-oot, aga mis autoabi, onju? Ei ole mingit postitust vahele jäänud. Hommikul oli kiire kodust ära minekuga, sest öö otsa tuulutas nii mõnusalt, ja teada oli, et südapäevaks peame raudselt huskide pargis olema, et neid loomi nunnutada saaks, aga enne oli vaja veel Dunnottari loss üle vaadata, mis on omamoodi Aberdeeni sümboliks, kuigi see asub hoopis Stonehavenis, mis on Aberdeenist mõnevõrra lõuna pool. Muljeid loe altpoolt, sest meil on seiklusi olnud omajagu, ja tahan need ajalises järjekorras edastada.   Eilne päev algas juba seikluslikult. 

Meil oli siin külmalaine. Õues ja toas ka. ❆Reaalselt olid villud (villased sokid, kes ei tea), lisaks lambavillased sussid jalas ja no jalad külmetasid. Jopega istusin, näpud jääs, ja kirjutasin tõlketööd, kohvikruus kolmandat tiiru mikrolaineahjus kuumaks köetud. Juua ei tahtnud, aga hea käsi soojendada. Isegi Kutt arvas, et veidi jahe on. Kui õues oli lihtsalt -6 kraadi, siis toas oli jahe seetõttu, et gaasikütte boiler lihtsalt ei töötanud. Kui kolme tunni jooksul külm juba ajudele hakkas, siis saatsin majaomanikule pildi, kus näitas 12 kraadi ja teatasin, et “veidi jahedavõitu on”. Et kõik asjad justkui peaks olema nii nagu on, aga urisema see värk ei hakka. Surve maas, teatasid nad. Lubasid päeva peale läbi tulla. Etteruttavalt võin öelda, et koju tulles oli elamine mõnusalt sosu.

Olin eelmisel õhtul auto broneerinud kella 11ks, ja kuna ühtki kinnitusmeili polnud tulnud, siis tundus see kõik väga imelik ning helistasin enne takso tellimist helistasin, et küsida, kas broneeringuga on ikka kõik OK. Selgus, et ei olnud ning sellesse punkti saaks nad mulle auto tellida alles kella 15ks. See ei sobinud kohe kuidagi, sest siis poleks olnud mõtet enam linnast välja sõita – esiteks töönädala lõpp ja teiseks – ka lähimatesse kohtadesse oleks jõudnud videvikus. 

Tegin uue broneeringu, seekord lennujaamast. Kui autot broneerite, siis lugege ka väikses kirjas asju, sest mina nende lugemise käigus avastasin, et Sixt broneerib erinevate asjade deposiidiks teilt £3000. Jap, minul küll nii suure limiidiga krediitkaarti pole. 

Taksosse istudes tahtsin juba valele poole istuda. Jälle. Kuigi olin broneeringu teinud 14.30ks, istusime kodus ca 12 paiku taksosse ja suundusime lennujaama. Lootsin, et ehk saab veidi varem kätte, kuigi süsteem ei näidanud. Nii oligi. Klienditeenindaja sõnul on nädalavahetusel autorendiga Aberdeeni lennujaamas suhteliselt vaikne aeg. 

Nii, autot vastu võttes tegime tiiru peale ja pagasiruumi juures andis teenindaja mulle võtmed, et hüpaku ma esiistmele ja siis autos annab allkirjad. “Nii, ja juhiuks on teisel pool,” teatab ta mulle, kui olen omast arust õige suuna valinud.

Lisana kaasa ostetud GPSi suunda me otsustasime mitte usaldada. Kuna selle interneedusega on siin ses mõttes kehvasti, et 6GB maksab £15, ja Tele2ga kaasa saadud 10GB õnnestus mul esimese  7 päevaga sirgeks lüüa, siis lootsin, et GPSi arvelt (muidu kasutan Waze’i) saan mega-ja gigabaite kokku hoida. Juba esimese viie minuti jooksul saime aru, et seda seadet usaldada ei maksa, sest kaardid on uuendamata, mis tähendab, et sattusime kruusateele ja lõpuks tupikusse. Waze (kuigi mägedes mobiililevi puudulikkuse tõttu kippus ühendus kaduma) juhatas ilusti roosa lossi juurde, mis peaks olema kõigile tuttav, kes on Disney Tuhkatriinu filmi vaadanud. 

Kodust väljudes oli telefonil akut ca 60%, aga kuna teadsin, et saame GPSi, väga ei muretsenud. Lossi juurde jõudes oli akut 34%. Siis juba muretsesin. Otsisin taskust kindaid ja….. “Alan, me oleme päästetud!” Leidsin taskust vajaliku juhtme ning autol oli ja USB pesa. Jehhuu! 

Tuul hakkas tõusma ja raputas autot kiirteedel päris korralikult. Kui taksojuht hoiatas, et ma ringteedel valesti ei paneks, siis need on mulle alati loogilised tundunud ja õige pea harjusin ka ristmikel esmalt üle parema õla kiikama. Okei, veidi harjumist nõudis nt kahe-või kolme reaga ringristmikel reastumine, aga mis on palju keerulisem, on parempööre mitme sõidureaga ristmikul. Ka sellega harjus. Koju jõudsime eile ca 18 paiku, ja ütleme nii, et alles pärast poes käimist (oli ju hea võimalus osta asju, mida on käe otsas raske tassida ja mis võtavad palju ruumi) ei otsinud ma käigukangi parema käe juurest. Endal oli ka naljakas sõrmi vastu ust toksida. 

Õhtul oli veidi keeruline see, et klaasipesuvedelikku ei tulnud. Mõtlesin, et okei, ilmselt ei pandud seda lihtsalt. Tundus imelik, aga pikalt ei juurelnud selle üle. Ostsime ühe kanku. Poe parklas jooksis juhe kokku, sest olin taskulambi valgel kogu rooli, põranda ja kõik loogilised kohad juhi istme juures üle vaadanud, aga seda naga, millega kapotti lahti teha, lihtsalt ei ole.

Ei sulanud. Kiirteel oli ühel hetkel vastu päikest esiklaas nii hall, et tõmbasin tee äärde, kus on hädaabi peatuspunkt. Meil polnud autos vett ka, aga hakkaja eesti naine leiab ikka lahenduse. Seekord oli selleks tee äärest korjatud kulu – lasin Kutil kapoti lahti teha, avasin klaasipesuvedeliku paagi kaane, kastsin taimekesed sinna sisse ja pesin esiklaasi. Hea kõrge koht oli, sai jope tuulekindlust proovida. Oo, taskus oli ka salvrätikut. Pikalt juurdlemata, kas sinna on või pole tilkuvat nina pühitud, kastsin selle ka klaasipesuvedeliku sisse. Sellega oli kohe palju parem esiklaasi nühkida. 

Dunnottari juures selgus, et kuigi kodukal oli kirjas, et loss on lahti, siis tuul oli liiga tugev ja lossi endasse turvalisuse kaalutlustel ei pääsenud. Sellest polnud lugu, sest nagu piltidelt ise vaadata võite, siis värvide mäng oli imeline ja Põhjameri võimas. Mere kohal paistis päike, teisel pool olid tumedad pilved, mägede kohal hall. Tuul lükkas meid muudkui lossi suunas. Väike koseke kaljude vahel. Üliäge tunnike vaatamata sellele, et lossivaremete vahele tuleb teinekord tagasi tulla. Meie olime seal ca 45 minutit, aga kahtlustan, et koos lossi külastamisega peaks planeerima sinna vähemalt kaks tundi, et saaks rahulikult vaateid nautida ja võib-olla ka natuke mööda radu kõndida. Ilmataat hoidis meid, sest meie autosse saime, hakkas tibutama, see pesi puhtaks esiklaasi ning kui olime paar miili sõitnud, siis sadas täiega. 

Huskyhaven on kelgukoerte teemapark, mille avastasin täiesti juhuslikult Google Mapsi abil piirkonna huviväärsusi otsides. Seal on erinevad võimalused rakenditega sõita ning ka lihtsalt nn kennelituur, kus saab ca 20 koera nunnutada, silitada, harjata, lasta neil enda käsi või nägu lakkuda ning jah – osa neist lubab ka end kaisutada. Soovitus: pange selga sinna riided, mille määrdumisest teil eriti kahju pole, sest meil oli võimalus ka kuuekuuste kutsikatega mängida ning isegi osa suurematest kasutas võimalust oma käpajälg pükstele teha. Noh, ja muidugi rikastasid nad riideid oma karvadega.

Pärast seda võttis peremees Wattie McDonald meid uuesti kokku ning selgitas, miks ja kuidas kõik alguse sai. Nimelt on mees läbinud Alaska kelgukoerte maratoni ning oli ühel aastal ainus, kes tõi kõik 16 koera ka elusa (ja enam-vähem tervetena) finišisse. See, millist ettevalmistust on vaja teha, kuidas tema avatud olek ja valmisolek pakkuda ka meelelahutust päästis tema külmakahjustusega sõrmeotsad ning millist varustust läheb vaja, see kõik oli väga aus ja liigutav. Samuti nägime ja kuulsime, kuidas ta on leidnud võimaluse soodsaks ja kvaliteetseks koeratoiduks. Kaks tundi jälle läinud nagu niuhti. See ruuge iludus, kellega ma selfie tegin, on Koko. 

Kõigi 26 koera nimed hakkavad K-tähega. Koko on hästi “jutukas” ning ka peremehe enda üks lemmikutest. Esimene koer, keda mina patsutama hakkasin, oli aga pererahva sõnul pigem häbelik, aga see häbelikkus läks üle, kui saba juurest sügama hakkasin. Koko on ka alumisel parempoolsel pildil ning alumisel vasakpoolsel pildil on kuuekuused kutsikad, kellele meeldis hirmsat moodi minust hammastega kinni võtta. Kas teadsite, et huskysid hakatakse õpetama nende sündimisest saati? 

11. jaanuari kolmas objekt oli The Den and Glen, mis on teemapark. Õues ja sees. Õues on kokku miksitud erinevate muinasjuttude tegelased, kohalikud sümbolid nagu helikopter ja Loch Nessi koletis, aga ka uppuva paadiga Robinson Crusoe. Hästi palju erinevaid losse, karusselle, turnimisvõimalusi. Kutt arvas, et suvel peaks tagasi tulema. Sobib lastele, kes vajavad ja tahavad liikumist. 

Ca 10 naela eest sai lunastada mõlema sissepääsud – nii sise-kui ka väliparki. Kuna kell oli sealmaal, et varsti hakkas hämaraks kiskuma, siis võtsime tunnikese õues oleva üle vaatamiseks. Seda enam, et olin kutsunud autoabi, sest puudus igasugune tahtmine halli esiklaasiga sõita.  Äge oli selle teeninduse puhul see, et pärast telefonikõnet saadeti kohe link, kus said jälgida, kaugel autoabi sinust on. Vahepeal tulid veel SMSid arvatava saabumisajaga ja lõpuks ka auto number, mida vaadata. Noh, seda poleks olnud vajagi, sest ega teisi kollaseid kaubikuid seal ei liikunud ka.  Noormees küsis kohe, kas sealt üldse minu kasutusaja jooksul on vedelikku tulnud, vastasin eitavalt ja ta pidas äärmiselt tõenäoliseks, et see jubin, mille ta ära vahetas, läks katki eelmise kasutaja ajal. “Kui vedelik oli külmunud, siis üritati pritsida,” selgitas ta. Muide, ma poes ei näinudki jahedama ilma vedelikku kui -10 kraadi jaoks. 

Ahjaa, täna enam käigukangi paremalt ei otsinud ning kiirteel julgesin püsikiirushoidja ka 72 miilile tunnis seadistada.

The post Kas nüüd ostad endale auto? 🚘🚗 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

“Noh, küll on tore, et teil seal ainult lust ja lillepidu on. Eks tööle minnes hakkab teisiti olema!”
Nii tore, et kade meel ei ole või midagi. Ma arvan, et kooli ja tööle minnes lähevad asjad veel paremaks. Sest tsiteerides klassikuid: 95% igaühe igapäevasest elust on seotud mõtteviisiga.

Eile õhtul vaatasin filmi “Unsinkable”, mis võiks julgustada igaüht, kel elus on rasked ajad. Ma ei vaadanud seda sellepärast, et meil praegu oleks raske, aga ma tean, et paljudele neile, kes Eestisse jäid, on meie äraminek olnud raske. Tõsi, film on inglise keeles, aga üks mõtetest, mis sealt korduvalt läbi käis oli see, et kõigil on aeg-ajalt raske ja/või põhjust olla õnnetu, aga mis oleks kui, teadvustaksid endale, et kõik suurepärane Sinu jaoks on juba kohal ja ootab, et Sa selle vastu võtaksid.
Selles filmis räägivad toimetulekust väga suurtes elukriisides inimesed. Näiteks üks noor naine jäi tööõnnetuse tõttu pimedaks, ja otsustas seejärel maalima hakata. Edukas kirjanik nägi oma 14.sünnipäeval, kuidas ta isa tappis ema ja seejärel enda, ja käis seejärel läbi tõelisest emotsionaalsest põrgust. Üks mees aga põrkas rattasõidu ajal kokku veokiga ja talle öeldi, et ta ei hakka kunagi käima. 12 nädalat hiljem treenis ta triatloniks.
Mul on saanud harjumuseks filme või videosid vaadates kirjutada mulle olulised mõtted üles. Sellest filmist sai korralik lehekülg paberile.

Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et minu tutvusringkonnas on hästi palju inimesi, kes meile täie südamesoojusega kaasa elavad. Meie päevadesse mahub lugematult palju rohkem, kui need paari-kolmetunnised käigud linna peal. Eile õhtul rääkisin telefonitsi ühe eestlasega, kes elab Peterheadis juba 14 aastat ja ta andis mulle nii palju kasulikku infot, mis paberimajandust veel ja millises järjekorras ette võtta. Väga-väga tänulik selle eest.

Ma olen taastanud harjumuse varakult ärgata, et Kuti ärkamise ajaks oleks õppimine ja päeva enese jaoks ettevalmistamine tehtud. Täna hommikul jõudsin ka veel Hr Kahemillisele “natuke pähkleid” tellida. Esialgu ei saanud ise ka vimkale pihta, st mõtlesin, et miks nad mulle selle sildi pildi uuesti saadavad, aga siis nägin. Naersin pisarateni. Sellised naljad mulle meeldivad.
Aitäh teile! Olge hoitud!

Hr Kahemilline peab aga ootama, kuni paki kätte saab, et teada, mis seal veel sees on.
Ilmselgelt saab ta ka veebruaris tulles mulle üht-teist tuua.

Teine hetk, kus mul täna hommikul juhe kärssama hakkas oli siis, kui blogi keskkonna lahti lõin. Uuendused. Okei, väga ilus, aga ma hakkaks nüüd kirjutama.
Statistikat näen, aga seda kuskohast postitust lisada ei näe.
Klõpsan lehekülgede vahel. No ei miskit. Muudan seadeid, täiendan profiili, muudan selle nähtavaks ja lisan isegi lühikirjelduse, lähen avalehele tagasi. Ei miskit.
Kärsakas muutub juba üsna tuntavaks, ja siis märkan. Istub teine nagu lammas all paremas nurgas.
Kui ma nutitelefonis gmaili ei kasutaks ega vist siis poleks läbi ampsanud ka, et see suur oranž plussmärk teeb “puust ja punaselt” selgeks, kuskohast saab uue postituse kirjutada.
Nad lubasid, et lähiajal on veelgi uuendusi – seega läheb veel põnevamaks.

Vahekokkuvõttena paberimajandusest, siis sain aru, et kõige tähtsamad avaldused on mul tehtud ja tulebki oodata. Ma olen väga kiire olnud arvestades, et oleme siin olnud 10 päeva, millest tööpäevi on olnud vaid pool.
Järgmiste sammudena tuleb lapsele ja endale leida pere-, silma- ja hambaarst ning laps apteeki kirja panna. Pärast töölepingu sõlmimist esitada ka kohaliku elaniku taotlus ja pärast töölesaamist saab esitada ka taotluse kohalike lasterahade saamiseks. Seoses Brexitiga on siingi reegleid karmistatud ja nt välismaalastele, kes tööl ei käi, lasterahasid ei maksta.

Täna on Kutil esimene koolipäev siin koolis. Kella 14ks läheme Akadeemiasse ja siis pärast vestlust, milline on olnud Kuti senine koolikogemus, mis talle meeldib ja milles ta on osav, aga ka see, mis vajab harjutamist, saan mina tulla koju pabereid täitma ja tema on koolipäeva lõpuni seal.
Nagu piltidelt näha, siis tema on kohaliku kliimaga juba harjunud – dressikast, mütsist ja buffist piisab. Ei mingeid kindaid juba mitu päeva. Eile tassisin tema jopet hulk aega käe otsas. Ma võtan soojematel hetkedel, kui tuul peale ei puhu ja päike peale paistab kapuutsi peast ära ja käed taskust välja.
Siin on tõesti tunne, et kevad pole kaugel, sest mingisugused kuldnokalaadsed linnud kädistasid eile pargis ja naabertänavas, roosa kibuvits õitseb ja see puu, mis meenutab kummipuud, on ka kohe-kohe õide puhkemas. Panen selle pildi hästi suureks, siis näete need kollakad nupsud ära ja mõni targem teab ehk öelda ka, kas ikka on kummipuu või panen sama “täppi” nagu selle hernega, mille kadakaks ristisin.

Kaks silda, üks jõgi, üks linn, üks pilditamise koht:  Bridge of Don ja Brig’ o Balgownie

Eile avastasime veidi Donmouthi looduskaitseala, mis asub Doni jõe suudmes keset linna. N-ö vanas Aberdeeni osas. Saime näiteks teada, et sel jõesaarel, mida eile nägime ka veetõusu ajal, võivad pesitseda hülged. Eilne neid küll ei olnud. Samuti pole haruldane näha Aberdeeni lähedal Põhjameres delfiine, aga seda rohkem kevade poole, praegu on nad vist soojemates vetes.

Homme siis täispikk koolipäev ning mina võtan ette vahepeal kogunenud tõlketööd. Otsustamist vajab meil Kutiga ka see, et mis nädalavahetusel teeme. Ma olen vägagi valmis väikseks automatkaks põhja-ja lõunapool Aberdeeni. Näiteks. Samas – ööseks saame ikka koju tulla.
Nädalavahetuseks lubab korralikku tuult ja vihma ka, seega mere ääres pritsib hästi.
Mis teie arvate, kas võiksime minna neid losse avastama, mille poolest Aberdeeni maakond kuulus on või otsida mingeid vägevaid loodusobjekte? Näiteks mingeid jugasid, koopaid vms?

Viski-ega õlletripp ei tule kõne alla, Kuti jaoks on veel vara. Autot juhtida. Ja viskit juua.

The post Juhe jooksis kokku. Kaks korda. 😂 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.