Meil käidi ööl vastu reedet, olgem täpsed, reede varahommikul kuskil kella 6 paiku garaažis. Olime eelmisel õhtul selle ukse lahti jätnud ning 5 naela ka kapiserva peale, koos kirjaga, et “Palun jätke vahetusraha endale!”😎 Jätsidki. Aga meile jätsid vaat sellise koguse head ja paremat. 😋 Tegemist siis talu-õunamahla, talupiimaga (mahe), mahemunad ning kohvikoor. Uurisin välja, et sellist kojukannet teevad nad kolm korda nädalas ning tegelikult on võimalik niimoodi koju tellida ka liha ning juurikaid-puuvilju. 👍
Õunamahla hingas Kutt samal päeval sisse. Mõõtühik nendel pudelitel on täpselt pint. Tegelikkuses oli maksumus 4.66, aga siinmail peetakse viisakaks hea teeninduse eest jootraha jätta, kuigi kohustust ei ole, nagu kinnitavad kohalikud. Kui ikka teenindus ei meeldi, siis jotsi jätma ei pea, vaid teenindaja peab sellest oma järeldused tegema. Ma pole päris kindel, pean küsima üle, kas taksojuhtidele on ka kombeks jätta või mitte….

Tegelikult tulime just praegu ka poest, ning Empsil oli õigus – plaan oli osta Kutile kooliskäimiseks sviiter, aga sellega me ei piirdunud. Polnud kavatsustki, sest olin välja uurinud, kus asuvad kesklinnas mahekaupa, sh toiduaineid müüvad poed, sest nt maheriisi ja mahemakarone me suurtest ketipoodidest ei leidnud. Värskeid juurikaid ja nt kookosasju, jah, aga meil olid vähe spetsiifilisemad soovid.
Jätsime sinna poodi üsna mitukümmend naela, saime soovitud pastatooted, aga kõige suurem rõõm oli Kutil selle üle, et saime sealt hambapasta! 😁
Tegelikult ka. Me pole vist mitte kunagi ühtki hambapastatuubi niiiii tilgatumaks pigistanud, kui seda, mis meil kaasas oli.
Me arutasime veel Kutiga, et ei tea, kauaks jätkub ja kuna see pakk, mille Emps meile Eestist teele pani, kohale jõuab. Kratsisime kukalt, sest lihtsalt ei kujutanud ette, et meie mõistes normaalset hambapastat siit tavapoodidest ei leia. 🙈 On igasuguses variandis kolgeite ja blendameede, aga need on kõik rikkaliku fluoriidisisaldusega, mis meie pisikese pere õrna hambaemaili puhul on pigem vastunäidustatud. Olen ca kaks aastat enda hambaid pesnud hõbedat sisaldava hambapasta või siis naturaalset sütt sisaldava pastaga, mõlemas 99% looduslikud koostisained ning kui enne siiatulekut käisin oma hambaarsti juures, siis pidin üllatusest toolilt maha kukkuma, kui kuulsin, et mul pole poolteise aasta jooksul tekkinud ainsatki auku! 😊 Seevastu meestel, kes seni järjekindlalt kolgeiditasid, tuli auke lappima hakata. Eks kõik on individuaalne, aga pasta vahetasid nad igal juhul ära. Jah, hambaharjad on meil ka taastuvast materjalist – Thorma bambushambaharjad, nimed peal ja puha. Kutil on ka nimeline, lisaks pildil olevatele on kaasas 3 uut hambaharja, sh sinimustvalge, mille Kutt lähiajal kasutusse võtab.

🚑Panin end ja Kutti perearstikeskusse ka kirja, seal oli ka vaja elukohta tõendada – näiteks mõne kommunaalarvega (mida mul veel pole) või siis üürilepinguga. Panin siis viimase valmis ja kile sisse, aga kui apteeki jõudsin (seal tuleb ka üles anda, sest väiksemate murede korral nagu tuulerõuged või täid, saab ka farmatseut ravimi välja kirjutada), avastasin, et see üürileping on kodus kindla koha peal. Küsisin siis perearstikeskuses, et “Kas teile digitaalselt ka sobib, et ma näitan seda või pean ma koju paberite järele minema?” Sobis. Nüüd saab Kutt oma tervisetõendi paberid ka kooli viia. Nendega oli ka paras jura, sest seal peab olema vähemalt 2 kontaktisikut, kellele häda korral helistada võib, lisaks üks varukontakt. Ma igaks juhuks naabreid ja majaomanikku siiski ei pannud kirja.

👦👏Kuti esimene koolinädal oli suurepärane. Tähistasime seda väljas söömas käies – tema kohaliku limpsi, mina pokaali valge veiniga.
Rääkisime sellest, millega ta ise kõige rohkem rahul oli, ja mida tahab paremini teha ning muidugi ka sellest, et sõprus ei tähenda seda, et said tuttavaks ja nüüd on asi vask. Et nagu iga suhtega, peab ka sõprusesuhet toitma ja hoidma. Kutt oli ise ikka väga rahul ja kiitsin teda ka, sest olen päriselt ka uhke tema üle. Ta veidi arutles, et kuidas oli küll nii, et Eestis oli tal raske sõpru leida, oli palju norimist, samuti tundusid teinekord 45 minutilised tunnid nii koletult pikad, aga siin on tunnid 60 minutit ja terve pika päeva peale ongi ainult 2 vahetundi. Hommikune vahetund on 20 minutit ja lõunane 50 minutit. Kahe tunni vahepeal on aega ainult nii palju, et nad saavad ühest klassist teise minna. Eks on siin ka olnud olukordi, kus ta on tundnud end häirituna, aga ta ütleb, et tuleb toime. Meenutasin talle siis eile õhtul, et nagu me rääkisime: 95% sellest, kuidas sul läheb, sõltub mõtteviisist, iseenda hoiakust. Et ta ise suhtub endasse teisiti, mõtleb endast teisiti, tema valmisolek on teine ning seega on ka käitumine muutunud. 👌👍 Tänaseks oli siis Sõbra juurde küllakutse ning aeg läks kiiresti. Me rääkisime Sõbra vanematega juttu ja Kutid möllasid omaette. Jah, meil oli natuke Eesti kommi ka kaasas ja need maitsesid neile. 😉
Pärast seda kimasime koju, kiire praekartul ja vinkud ning läksimegi südalinna – vaja ikkagi sviiter kooli jaoks ära osta. Liinibussid on siin kahekordsed ja Kutile meeldib teisel korrusel esiistmel olla. Siit teile ka väike teise korruse vaade. Sild, millelt üle sõidame, on Doni jõe sild ja vasakule jääb selle suue ja Põhjameri.

Eile käisime vaatasime üle ka kohaliku “spordiküla” ehk Aberdeen Sport Village’i, sest olin Kuti kirja pannud sukeldumise/vetehüpete proovitrenni. Talle meeldis, nüüd tuleb ajad välja uurida. Oli saanud kiita oma tugevate ja kiirete jalatõugete eest. Mis seal ikka, endise batuudihüppa tunneme jalatõugetest ära, onju. 😁 Nõrganärvilistel ei soovita seda vettehüpete videot vaadata. Ja nõrganärvilised on ka kõik need, kes arvasid, et batuudihüpped on hirmsad. No tõepoolest, mõelge ise – batuuditrennis on igal pool matid ümber ja elemente harjutades on treener sul turvamatiga ootamas.

Vettehüpetes ei ole mingeid turvamatte, on 5 meetri sügavune bassein ja sinna “maandudes” (kui õigem oleks vist esialgu plärtsatades) pead ise suutma pinnale tulla ja basseini serva ujuda. Okei, pika tokiga treener on basseiniservas, kui jõud peaks raugema, siis saad sellest kinni haarata.
Nii et kui batuuditrennis käisin ma ise ka Eestis, siis vettehüpete puhul jään tribüünil plaksutajaks. Kusjuures seal basseinis ma nägin elus esimest korda, kuidas mõne minutiga saab 1,2 meetri sügavusest basseinist 5 meetri sügavune. 😮😮😮Jap. Basseini põhi lasti allapoole. See oli väga veider vaatepilt. Pärast nende proovitrenni jälle üles tagasi.

Mille üle ma samuti väga uhke olin, oli see, et ta loobus võimalusest katsetada hüppamist kõrgemalt platvormilt, sest koolis oli ka olnud ujumine ning ta tundis, et on väsinud. “Ma teadsin, et vee alt on vaja üles ka tulla, ja ma polnud kindel, kas ma oleksin jaksanud sealt üles ujuda,” selgitas ta. 👍 Ma olen kogu aeg arvanud, et võrreldes sellega, mis mina tema vanuses tegin ja kui hulljulge ma olin, siis on tema täiesti normaalne. 😇 Alalhoiuinstinkt ja ohutunne on tal täiesti olemas.

Nagu te aru saate, siis on meil suht tihedad päevad olnud. Õppisime siin koos prantsuse keelt. Selgus, et 20 aastat on ikka liiga kaua aega tagasi, et elementaarseid asju kõiki mäletada, aga olgu taevas tänatud youtube’i ja multikate eest! 🙏 Nende abiga sai Kutt üsna ruttu häälduspõhimõttele, sh see prantsuse r-täht, pihta. Sõber oli ka lubanud teda aidata, et mis nad varem õppinud on, nii et sellega on kõik hästi. 💪 Vanematelt on poistel omavahel sõbrustamiseks roheline tuli antud, ja kui vaja koolitööd teha või õues ringi tuiata, siis lasku aga käia!

Homme kirjutan sellest, mis siis juhtus, kui mina üks õhtu õues käisin. 😍😎