On teine september. Millal siis veel kirjutada teisest alanud septembrist, kui teisel septembril? 😉

Avapildiks pani seekord kollaaži, kus kanname Kutiga samu dresse. Selle vahega, et tema kandis neid aprillis, mina septembris. Selga sai ta neid vast paar-kolm korda. Nüüdseks lühikesed ja pusa õlast kitsas. Minust on ta silmnähtavalt pikem, õlgade laiusest rääkimata. Nii et – suvega kasvas üle pea. Seega, on mul nüüd soojad dressid, millega päikesetõusul jalutamas käia. 😀

Ja päikesetõusul ma nendega jalutamas käisin ka. Kes sotsiaalmeediat on jälginud, siis eilegi hommikul postitasin pilte. Üle pika aja oli kaunis päikesetõus, muidu on ikka haar-hall olnud päeva esimene pool. Pärastlõunal tuleb jälle päike välja, hommikuks on haar Põhjamerelt tagasi. 

Kui Inglismaa poolel vist polegi veel lapsed kooli läinud, siis Šotimaal algas kool 17. augustil. Vähemalt Kuti jaoks, osa koole alustas paar päeva hiljem. See-eest on neil oktoobris juba 2 nädalat vaheaega. 11. oktoobril peaks hakkama vaheaeg. Tarkusepäevast suurem tähelepanu oli asjaolul, et algas sügiskuu, ehk et suvi justkui läbi. Samas, temperatuurid on suvised juba teist nädalat. Kohati isegi 20-24 kraadi, meil veidi jahedam, aga laupäeval flashmobil käies oli ikka täielik suvi – vaat, et päikesepistet ei saa! Olime küll mere ääres, aga isegi õhukese suvepluusiga oli palav. 

Praeguste ilmaennustuste kohaselt suvesoe jätkub nii sel kui ka järgmisel nädalal. Temperatuuri 20+, mis tähendab sellist ilma, et võib veel ujumaski käia. Seda enam, et nüüd on merevesi ka soojem. Suvi otsa ikkagi päike kütnud. 😂 Mäletan, et kui Eestisse tulles Narva-Jõesuusse ujuma läksime päikeseloojangul, oli selline tunne, nagu oleks suppi astunud. Siin olime 12kraadise mereveega ära harjunud ja siis 18-20 kraadine vesi tundus ikka väga soe. 

Päikesetõus 1.09.2021 Aberdeenis, Doni jõe suudmes.

Augusti lõpus möödus kolimisest 20 kuud. Paljud siinsed tegijad ütlevad, et neile tundub, nagu oleksin palju-palju kauem siin olnud. Endale ka tundub aeg-ajalt nii. Kutt isegi ütles, et selline tunne, nagu oleks kolmel suvel Eestis külas käinud. Tegelikult on alles teine sügis alanud. Praegust asjade kulgu vaadates sel aastal ilmselt Eestisse enam ei tule. Kel aga soov Šotimaad avastada, siis novembrist alates taastab Ryanair otselennud Edinburghi ja Šotimaa vahel. Variant on lennata ka üle Riia Air Balticuga, kuid sellega on nii, et minna on küll tore – siis on lühike aeg Riia lennujaamas, kuid siiapoole tulles tuleb oodata lendu üle kuue tunni. 

Need seenelaadungid, mis sotsiaalmeediast sõprade lugudest ja postitustest silma jäid, ajasid meid ka metsa, kuid siin on nii kuiv, et leidnud oleme vaid kukeseeni ning needki üsna pisikesed ja üksikutes kohtades. Sisemaal on rohkem, sh tunnise autosõidu kaugusel, aga seda, et 2x20l kuuseriisikaid välja tuua – seda võin vaid unistada. Ja rõõmustada teiste üle. 

Pildil olev isend on ca 2-4 sentimeetri kõrgune ja välimuselt meenutab isegi veidi samblikku. See seen pole söödav, aga välimus on tõesti silmatorkav. Ka seene rahvapärane nimetus – staghorn ehk siis tõlkes täkupasun- on üsna meeldejääv. Kasvabki okasmetsas, üldjuhul sellises puntras, tavaliselt kas teeraja kõrval samblas, mõne kännu peal või lähedal. 

Üks tore seen on siin veel, mida pole Eestis mina näinud, samas – see on ka nii väike, et võibki jääda märkamatuks. Kübara läbimõõt seenel 2-4 sentimeetrit ainult, ja seen ise ka pisike. Värv lavendlililla, üleni. Nii jalg, kübar kui ka eoslehekesed. Ametüst-petja ehk amethyst-deceiver. Kasvab seal, kus kukeseenedki, paaris kohas kasvasid suisa kõrvuti. 

Elus esimest korda puutusin kokku ka nn valekukeseentega. Näevad täpselt samasugused välja, nagu päris kukeseened, ainult see vahe, et pole katsudes tihked, vaid pehmed, kübar on kergelt painduv. Ja kui läbi lõikad, siis sisu pole mitte valge, vaid üleni oranž. Kasvab tavaliselt kõdu peal, enamasti okaspuude all, aga ka nt nõmmel, kanarbiku sees. Ühe seene leidsime veel, mida ei suutnudki ära tuvastada. Ma olen üsna kindel, et tegemist oli mingi riisikalisega. Kasvas lehtpuude all. Haavad, kased. Värvus hallikas-rohekas-pruunikas. Nooremad pigem rohekamad, vanemad hallikasvalged. Piim valge. Ja kasvas kõdunevate lehtede sees. Kuna kindel ei olnud, jätsime nad sinna, kus kasvasid. Pildil on neli isendit ja taamal ka kasvukoht. Kui keegi oskab öelda, millega tegu, oleme väga tänulikud. 

Mis seen see on?

Kutil on järgmisel neljapäeval matemaatikas miski riiklik hindamine. Et kas saab riikliku kolmanda taseme kätte või ei saa. Ütleb, et vaja lihtsalt harjutada. Kui “meie ajal” tähendas harjutamine seda, et võtad pliiatsi kätte ja teed tehteid, siis nüüd sõidetakse SumDog’is rallit, ja vastatakse vahepeatustes küsimustele, ning eesmärk on klassikaaslastest parem tulemus saada. 

Koolipinki rühime justkui mõlemad, sest septembriks võtsin endale kaks kirjutamiskoolitust. Üks neist on selline iseõppimine, ja rohkem sellise tuleproovi moodi, kus iga päev saad ülesande, ja siis ise teed. Teine ongi koos kahe juhendajaga, üks neist mu kirjutamisjuhendaja, ja teine on see, kes teisipäevaseid Dark Angelite kirjutamiskohtumisi veab. 

Sellest nädalast taastasime oma hommikuklubi tegevuse ka, mis juuli alguses peatus. Ma ise juba eelmisel nädalal taastasin kella 5.44 ärkamise, kuid sellest nädalast siis 5.20, et ekraani taga kell 5.30 kohtuda. Kella kuuest sportima, ja selleks ajaks, kui Kutt ärkab, olen päevaks valmis. Kui tema kooli, siis algab minu tööpäev. Olen aru saanud, et organiseeritus, kindel päevakava, aitab mul oma loomingulist potentsiaali paremini rakendada. Ilma päeva läbi mõtlemata sebid küll, õhtuks oled väsinud, sest midagi on tehtud, aga saavutuse tunnet ikka pole. 

Järgmisest nädalast peaks taastuma ka meie rahvusvaheline mastermind ehk ajurünnakute kohtumine, samuti õhtused kirjutamisklubid. Blogipostitus on siiski igasse nädalasse kavandatud, kas see on teisipäeval, kolmapäeval või neljapäeval, sõltub sellest, kuidas kliendikohtumised paigutuvad. 

Eelmise nädala lõpus oli kaks intervjuud võimalik uute koostööprojektide osas – üks Eestis elava ameeriklannaga, üks siinse tarkvaraettevõttega, järgmisest nädalast algab aga koostöö memuaari kirjutamiseks USAs elava kliendiga. Lisaks sellele Värska Vesi AS raamatu kirjutamiseks intervjuud ja materjalide läbi töötamine ning turundustekstide kliendid. Need viimased võtavad küll korraga vähem aega, kuid moodustavad siiski olulise osa nädalast. Aeg-ajalt tuleb ka mõni luuletus kirjutada. Ma olen väga rõõmus ja tänulik, et saan seda mitmekülgsust kirjutamises hoida.