You are currently viewing Sööme sõnu… ja seeni. Ilusat alanud sügist!

Sööme sõnu… ja seeni. Ilusat alanud sügist!

Eile algas siis sügis. Meil vihma ja tormiga. Kuskil kahest pärastlõunal hakkas sadama ja vahepeal kallas korralikult. Üle pika aja. Lõpuks ometi! Metsad on ikka suhteliselt kuivad. Selle nädala alguses oli meil õhutemperatuur üle 20 kraadi jälle, septembris käisin isegi ujumas. Seega, eelmises postituses õhku visatud mõtte tegin teoks. 😁

Käisime hommikul, pisut pärast päikesetõusu, kui päevaks lubati 25 soojakraadi. 24 tuli ära. Väga palav oli. Õnneks oli hommikune vesi karastav – kehatunnetuslikult ehk 15-16 kraadi. Palju rohkem ka mitte. Mäletan seda tunnet, kui Eestis Narva-Jõesuus vette läksime, ja see emotsioon – misasja – nii soe vesi? Siin ikka viskasin vette minnes paar korda südamepiirkonda vett, et keha harjuks. Vesi on ikka nii soolane, et nahk kergelt kipitab, ja kodus kohe duši alla. Tol hommikul ei olnud hülged meist üldse kaugel. Käisime mõõna lõpus ja tõusu alguses, seega tuli päris kaugele kaldast jalutada. Üksinda mulle ei meeldi käia ujumas. Keegi peab olema ikka kaldal kaasas. Kutt praegu veel külmast mereveest lugu ei pea, aga kodus külma dušši võtab küll. 
Tööalaselt on olnud päris suuri edasiminekuid. Eelmisel reedel alanud Londoni Moenädala üks suurüritusi – galaõhtu This Is Icon – kinkekottides (kokku 260), oli ka 24 minu raamatut. Kuna seda üritust korraldab seesama agentuur, kelle ridades ma olen, siis jõudis minuni kiri, kus küsiti, kas me teame ettevõtjaid, kes sooviks oma tooteid nendesse kingituste kottidesse. Raja Teelena pakkusin enda raamatut – et ehk sobib? 
Tagasiside oli see, et see on vägagi sobiv, sest eriti praegusel ajal on vaja inspiratsiooni ning meeldetuletust õnnetundeks. Saastin veel digiraamatu ka, et nad saaks üle vaadata – kõik kiideti heaks. Eelmise esmaspäeva õhtul veetsin üle 2 tunni raamatutesse sisse kirjutades. Ligi 10-kilone pakk läks teisipäeva hommikul Londoni poole teele, kolmapäeva lõunaks oli nende juures kohal. Kui ma nädalavahetusel neid pilte ja videosid nägin üritusest, võttis mul kõhust õõnsaks. Ausalt, kui ma oleks ette teadnud, mis kaliibriga üritus, ma vist poleks julgenud pakkudagi oma raamatut. Peaesineja oli legendaarne Grace Jones, külaliste hulgas Emma Thompson, Rod Stewart jpt kohalikud telestaarid. Tolle õhtu õhtujuht hakkas mind ka IG-s jälgima. 🙈
Better Read Books,

Laupäeva hommikul võttis aga tänupisarad silma üks hoopis teistlaadi sündmus. Kohalik, iseseisev raamatupood Ellonis võttis müüki minu raamatud. Ja laupäeva hommikul oli neil sotsiaalmeedias postitus, kus mu raamat oli vitriini keskel. Miski, millest ei osanud unistada. Salvestasin selle pildi endale, et see alatiseks meelde jääks. 

Eile avastasin postkastist kirja (lugege ka Pakkumiste ja Spami lahtreid oma postkastis), kus erinevaid mõtteviisi mentoreid koondav ettevõte soovib oma arendatavasse nutirakendusse üles laadida minu loomingut. Saatsin neile täpsustava kirja, kas raamat või midagi rohkemat… 
Amazonis ilmuv ajakiri Hermes on ka minu loomingust huvitatud, et hakkaksin neile iga kuu kirjutama. Esialgu tundub see olevat rohkem portfoolio ehitamise võimalus, jällegi – saatsin täpsustava kirja nende eesmärkide osas. 
Värska Originaali raamatu intervjuud on ka järjest purki saamas. Arutame siin ettevõtte juhtkonnaga, et kas teha ka üleskutse, kus inimesed võiks oma mälestusi saata. Oktoobris algab siis transkribeerimine ja kirjutamine. Praegu oleme ilusti graafikus. Kus ma graafikust maas olen, on mu 28päevane kirjutamistreening. Õnneks ei kao need materjalid kuskile. Väikseid tööotsi on ka vahel, lisaks neid, kes uurivad koostöövõimalusi. Nagu ikka. Tõenäoliselt jätkub koostöö ka sotsiaalministeeriumiga. 
Vahepeal lugesin üle ka asju, mida kirjutasin eelmisel aastal – oma romaanihakatusi, ja tekkis meeletu kihk seda kõike jätkata. Kohe kahju oli käest panna. 

Kui ma ütleks, et ma olen need 20 päeva, mis viimasest postitusest möödas, rängalt rüganud kirjutada, siis ma valetaks. Nii et ma ei ütle seda. Kirjutanud olen muidugi, aga märkimisväärne aeg on metsas veedetud. Ja siis hiljem köögis. Septembris toimusid siin põhimõttelised muutused, mistõttu jäi ka auke. Loodus tühja kohta ei salli, ja nii sai see täidetud seenelkäikudega. Üksi käisin mõnel hommikul või õhtul ainult kodulähedases pöögimetsas. Pöögid on põnevad puud – enamasti alt oksteta nagu männid. Juba noored pöögid on vibalikud. Kõrged, siledakoorelised, jämedad. Ja nende all, samblasel, veidi kõval pinnal on kukeseened ja ametüst-rupikud – kärtslillad seened. Kirjutasin neist ka eelmises postituses. Kasvavad nad ka kõdulehtedel, ikka pöökide all. Kübar lahtisena ongi 2-4 cm ja lilla pilvikuga seda segi ajada on ikka keeruline. Minu meelest. 

Nagu teinekord kukeseentel, võib ametüstrupikute kübaratelt ka põnevaid moodustisi leida. 
Ma nüüd ei oska öeldagi, mitu korda me nende nädalate jooksul oleme metsas käinud. Igal juhul on marineeritud männiriisikaid praegu talveks ca 15 liitrit, lisaks 5 liitrit marineeritud kukeseeni ametüstidega. Emps küsis, et kas talvel söön ainult seeni, ja eks neid imestajaid on siingi olnud, aga mul oli juba Eestis kombeks jõuludeks koduseid hoidiseid kinkida, nüüd on võimalus siin seda traditsiooni jätkata. Moosid, kurgid, seened. Kui homme taluturult ploome saan, siis miks mitte ka ploomikompott? Teoorias saaks Grosikust (üks nn venelaste pood) ostetud sügavkülmutatud kirssidest ka kompoti teha… 
Eile olin ühel veebikoolitusel, kus öeldi välja, et praegu on UK-s ligi miljon vakantset töökohta, sest seoses koroona, aga eriti Brexitiga, on riigist lahkunud 1,6 miljonit inimest. Enamasti poolakad, kes läksid lähedasi külastama, aga ei pääsenud enam tagasi. Poolas olles avastasid nad, et Saksamaa pakub häid tingimusi, seega polnudki mingi hetk enam põhjust tagasi tulla. 
Mullegi tehti nädalavahetusel metsas seenel käies üks pakkumine, täna kell 13 on töövestlus. Ei mingit CV saatmist jms, vaid mind kutsus Vivian, kreeklanna, kes meil ka tantsimas käib. Neil hambaarsti praksises abilisi hädasti vaja. Tõsi, pakkumine pole otseselt erialane, aga mul on võimalik seda erialaga siduda, kui võtan seda kui uurimisprojekti. 😀Sellist suhtumist kaasates olen mingeid väiksemaid sutse ka siin teinud. Nt käisin asendamas kolmel korral hooldekodus töötajaid. Enne, kui te sirgelt selili end viskate, siis pange eelarvamus hooldekodust kohe kõrvale. See, kus mina käisin, on Eesti mõistes pigem “toetatud elamine”. Kokku on kohti selles viiele inimesele, üks klientidest oli haiglas, üks kolis just veidi suuremasse paika, seega oli mul kolm klienti, kellega tegeleda. Tegelemine tähendas nendega vestlemist, meelde tuletamist ja jälgimist, et nad oma ravimid võtaks, ja võimalusel nende kaasamist igapäevasesse tegevusse. Muu hulgas tähendas nendega tegelemine, et vaatasime kõik koos ühel õhtul Star Warsi esimest osa telekast. Tegemist on vaimse tervise probleemidega klientidega. Kõik oma diagnoosidega, mistõttu omaette elamine oleks neil keeruline, aga toetatud vorm loob neile selle turvatunde, mida nad vajavad. Hooldekodu köögi seinalt leidsin näiteks nende 8 eesmärki 2021. aastaks. Muu hulgas annavad nad välja oma ajakirja ja tahavad aasta lõpuks luua oma laulu. Neil on oma teleskoop, millega aias saavad taevakehi vaadata ja pildistada ning mänguderuum piljardi ja noolemänguga. Ma olen väga tänulik selle võimaluse eest, sest see kogemus muutis minu arusaama hooldekodudest kohe kindlasti. Muidugi pole kõik sellised, pigem näitab see, et selline süsteem on võimalik ja toimiv. 
Lähedastega juba jagasin oma mõtteid, et palgatöö praeguse graafiku juures on kahe teraga mõõk. Plusse on omajagu, kuid kõige suurem küsimus on aeg. Oma tegevuste planeerimine. Nimelt olen ma ju nüüdsest ka üliõpilane Aberdeeni ülikoolis – kevadeks peaks olema tunnistus sellest, et olen õppinud tundma Kirde-Šotimaa ajalugu, maastikku, majandust ja kultuuri. Kuidas üldse mahutada see oma tegevustesse nii, et jääks aega praegu võetud kohustuste täitmiseks, aga ka Kutiga koos tegutsemiseks? Kui edasiviiv see rängalt rügamine ikkagi on? 
Lisaks on paar klienti, kellega peaks potentsiaalselt koostöö oktoobris algama. Kui need ka juurde tulevad, siis tuleb potentsiaalsed töötunnid kindlasti paberile panna, ja vaadata, kuivõrd üldse mahub siis palgatöö. Saatsin küsimused juba oktoobriks välja, ootan nende otsused ka ära. 
Pikalt ette pabistada pole mõtet. Käin täna kohtumisel ära, eks siis on pilt selgem nii koormusest, ülesannetest, ootustest kui ka palganumbrist. Kuna ma nagunii kesklinnas olen, lähen läbi ka Grosikust, kuhu tuli eile väikseid kurke, nii saan sellele kolmele liitrile lisa marineerida.

Kuna mustsõstrapõõsad kasvavad siin metsikult (koduaedades ikka vähe), siis on mustsõstralehti keeruline leida. Kasutasin siis vereva sõstra lehti, mis mudides lõhnavad samamoodi nagu musta sõstra omad. Eestikeelses kirjanduses on kohati kirjeldatud kui seda külmaõrna taimena. Noh, ma ei oska seda kommenteerida. Võib-olla pikalt kahtkümmet külmakraadi tõesti vastu ei pea, aga siin kasvab ta üsna metsikuna – kui pole just hekitaim, siis ei lõika ega kata teda keegi. Panen õitsvast taimest pildi ka. Marjad proovisin ka ära – üsna musta sõstra moodi. Pidigi olema mustale sõstrale kõige lähem. 

Inglisekeelne netiotsing küll ühtki retsepti ei andnud, kus oleks vereva sõstra lehti soovitatud kasutada, samas ei näinud kuskil ka infot, et need kuidagimoodi mürgised oleks. Kurkide marineerimisel mustsõstra või kirsilehtede kasutamine on vist Eesti omapära. Poolast või ka venekeelsete siltidega kurgipurkides poes ei ole neid lehti. Ega Eestis ka tööstuslikult tehtud kurkidel pole. Ehk see ongi miski, mis eristab kodus tehtut? Kutt kiitis igal juhul kodused kurgid heaks. Seeni ta ei söö. Kunagi kukeseeni sõi, vahepeal sõi siin isegi neid poe-omi, aga praegu ei taha jälle. Õnneks on mul sõpru, kes selle kukeseenepiruka aitavad ära süüa. 😃

Nii, nüüd vist said olulisemad asjad kirja. Nädalavahetusel oli Aberdeenis viskifestival, aga sain sellest alles eile teada. Me käisime laupäeva hommikul siinse Meeste Kuuri (Men’s Shed) korraldatud taluturul. Lootused tellida neilt pudrunui ja puidust sõõr (et saaks ise hapukapsast teha) või et Kutt saaks koos nendega puutööd teha, läksid luhta, kuid see-eest saime aru, et talu ei tähenda ainult köögivilja või loomakasvatust, vaid mõned talud toodavad ka maiustusi, küpsetavad leiba jne. Meeste Kuuris kaasa löömiseks pead aga olema vähemalt 18, sest alaealiste juhendamiseks peaks olema neil eraldi kindlustus ning riiklik tõend, et nad võivad lastega töötada (PVG). 

Eile nägin ka pealkirju, et sel aastal on lootust, et jõuluküla südalinnas tuleb taas. Eelmisel aastal jäi see piirangute tõttu ära. Praegu on võetud nii Šotimaal kui ka UKs tervikuna suund, et uusi piiranguid ei kaaluta, küll aga kehtib jätkuvalt nõue katta ühistranspordis ja siseruumides nina ja suu (näokate või mask). 4. oktoobrist lõdvenevad ka reisipiiranguid. Tundub, et riigis on suuremaid muresid praegu, kui see viirus – paljud energiafirmad on läinud pankrotti või saneerimisele, puudus on tervishoiutöötajatest, veokijuhtidest jpm. Näiteks kiirabiteenuse osutamiseks on Invernessi kandis abi palutud juba sõjaväelt. See gaasikriis tundub veidi kummaline, sest need platvormid on ju n-ö siinsamas, aga kuna ma pole uurinud, miks nad riigilt rahatuge vajavad, siis parem ei kommenteeri seda pikemalt. Panen siia lõppu hoopis ühe pildi jalutuskäigult Doni jõe ääres. Pildilt paistavad kaks saart jões, ja see pilt on tehtud Seaton parki viivalt teelt, Tillydrone’i poolsest küljest. Bridge of Don on n-ö otse ees, puude taga.