Mina olen. Lühidalt öeldes – maitse ei olnud hea, aga äratas hästi. 😂
Mulle nimelt meeldib kohvi kaneeliga juua ja tomatile musta pipart panna. Seekord sai kohv musta pipra ja ma tõesti lootsin, et see ei maitse eriti hullusti. Kutt muidugi kõrvalt kilkas, et hea prank, selle oleks võinud videosse võtta. Uni läks küll kohe ära, kui kohviga pipar keelele jõudis.
Olin just hommikul valjuhäälselt rõõmustanud, et see füüsiline väsimus hakkab vaikselt ära kaduma, ja siis tegin endale sellise triki. Kusjuures mul pole isegi seda vabandust, et need oleks sarnases pakendis. Ka
neel on klaaspurgis ja must pipar jõupaberist pakendis. 😁
Tomatid jäid kaneelita siiski, kuna pipar oli esimene, mis kätte sattus. Selle pildi peal on asjad õigesti juba. Kaneel, must pipar, jahvatatud ingver, vanilje ja kakao olid nende asjade seas, mille ma Eestist kaasa pakkisin. Jõudsin eelmise aasta jooksul kvaliteetse mahekraamiga ära harjuda ning kuna need vürtsid kodus olemas olid, pakkisin kaasa. Osa kuivatatud puuvilju ja šokolaadinööbid tulid ka kaasa. Kuivatatud hapukirsse ostsin veel spetsiaalselt terve kilose paki. 😋
Suurt tormijooksu nendele puuviljadele pole veel olnud, sest šotlaste külalislahkus on kõrgel tasemel. Küpsiseid ja komme tuleb kingitusena muudkui juurde – eile käis üleukse naaber Rachel korraks meil, kasutasin kohe juhust, et uurida, kui täpselt siin prügi sorteerima peab, sest konteinereid on maja juures 4tk, mida tühjendatakse 2x kuus. Teisipäeva õhtul tuleb need tee äärde välja panna. Väga hullu polegi: toidujäätmete jaoks peame ostma biolagunevad kotid ja need lähevad ühte konteinerisse. kõik pakendid, sh papp ja paber, metall- ja plastikpakendid lähevad teise konteinerisse ja kolmandasse siis muu mudru ehk general waste.
💭Tundub, et täna tuleb selline asjaajamise päev, sest eile oli veel bank holiday ja ametiasutused kinni, aga täna on nii linnavalitsus kui ka pank avatud. Esimeses järjekorras avan kohaliku pangaarve, sest ilma selleta ei saa ma teha nt prügilepingut, elektri-ja gaasilepingut ega maksta ka kohaliku teenuste maksu ehk council taxi. Viimase jaoks saatsin eile avalduse küll, aga e-kirjale tuli vastus, et kui tavaliselt vastavad nad 90 päeva jooksul, siis praegu on avaldusi tavalisest rohkem ja vastamise aeg võib kujuneda pikemaks, aga nad soovitavad minna iseteenindusse ja seal küsimustele vastused leida.  Käisin siis hommikul iseteeninduses linna kodukal: selleks, et digitaalset arvet saada, peab olema viimase paberarve number ette näidata. 🙉
Vaatasin juba ära, LV on lahti, ja kuna Kuti kooliasjade osas ka vaja selgust saada, siis pärast pangas käimist võtamegi suuna kesklinna, kus LV klienditeenindus asub, näitame näod ette ja ehk saab mitu kärbest korraga. Ehk jääb aega üle ka, ja jõuame kohalikku meremuuseumisse. See on täitsa tasuta ning annab põhjaliku ülevaate siinsetest merendus-, nafta-ja gaasitraditsioonidest.
Rachel soovitas minna ka kohalikku kunstigaleriisse, see on ka kesklinnas, rääkis veel kohalikest oludest ja kiitis Kuti inglisekeele oskust. Okei, minu oma ka, ütles, et ma ei peaks üldse põdema, kui kandideerin töökohtadele, kus tuleb inglise keeles kirjutada. 👍

Eile käisime üle Doni jõe, vaatamas nn ametlikku randa ja rannapromenaadi. Tuul oli korralik, samas õhk oli soe.
Lained olid korralikud ja laevu oli kalda ääres rohkem. Ühel hetkel luges Kutt neid koos randuvatega 50 kokku.

Kui päev varem olime Põhjameres varbad märjaks saanud – selja tagant hiiliv 9.laine, mis muud – siis eile kastsin näpud märjaks ja maitsesin – on ikka soolasem küll kui Läänemeri.
Küsisin Kutilt, et kas suvel tuleb siia ujuma. Alguses kahtles, aga siis arvas, et koos sõpradega – miks ka mitte. Mida ma talle ei öelnud, on see, et suvel õhutemperatuur naljalt üle 20 ei tõuse ja vee temperatuur jääb veel madalamaks.
Samas, kohalikele on see ilmselt palav, sest eilegi kui oli +8, oli ikka märkimisväärne hulk inimesi lihtsalt dressipluusides ja 4-5 inimest jalutasid lühikestes pükstes, tõsi, joped olid peal. 😁
Mälestuspingid on siin hästi-hästi tavalised. Ühel sellisel nägin ka luuletust.

Promenaadi linnapoolses otsas (Dee jõeni me välja siiski ei läinud) olid ka ägedad värvilised pingid. Minutiks istusime seal mõlemad ja nautisime vaadet. See vasakpoolse riba keskmine pilt ongi nendelt värvilistelt pinkidelt tehtud. Pinkide pilti vaata altpoolt. 👇

Promenaadi linnapoolses otsas on ka lõbustuspark, kus ilmselt Kuti-vanustel on ka äge. Seal on ka suur kaubanduskeskus, kus me otsustasime toiduvarusid täiendada. Seekord olime targemad ja võtsime seljakoti kaasa. Kokkulepe kodus (Kutt ise pakkus), et mina kannan tühjana, ja tema täis kotti pidas paika, kuigi kui ta asjad sisse ladus, siis oli esimene reaktsioon küll, et see on nii raske. Pakkusin talle võimalust kaht kilekotti kanda, aga ta loobus. 🙆

Peame endale lähiajal mingi korraliku riidest koti vaatama, millega poes käia, sest ASDA kilekotid on küll sellised, et üle 1kg asju sinna panna ei saa – sangade juurest rebenevad.

Poest oli veel ca poolteist kilomeetrit bussipeatusesse ja sealt kah ca 600m koju. Päeva kilometraaž tuli kokku sinna 10 kanti. Sellel pildil oleme King’s Streetil ühes bussipeatuses. Kusjuures, kuna Kutt pole veel 12, saab ta bussis sooduspileti. Mis Kutti veidi häiris, ja eks mind ka, on see, et suht palju on ikka tänavatel lenduvat prügi. Ei saa öelda, et oleks suisa räpane, ja raske öelda, kui palju mängib selles kaasa tuul, mis kasvõi pildil olevatest prügikastidest rämpsu välja keerutab, kui palju aastavahetuse pidustused, aga eile Kutt paar korda kortsutas kulmu ja ütles,  et nii kahju on sellest, et looduses on rämpsu. Viskasin siis õhku, et peame vist siin ühed Teeme Ära! talgud korraldama, ja ta teatas, et kõigepealt teeme mänguväljaku korda. 💪
No näis, mis vaatepilt siis on, kui elu jälle igapäevastesse rööbastesse läheb.

Vaikselt hakkame juba Kutiga rääkima ja arvestama miilides, aga siia katsun ikka kilomeetreid panna. Jardide ja meetritega on praegu veel keerulisem, samas kilogrammide ja naelade suhte olen ära vaadanud – ühes kg-s on veidi üle 2 naela.

Jah, rahaühik on ka nael ja pennid. Lisaks sendid. 😕😎

Terve selle promenaadi kõndisime nii, et tuul oli vastu. Rannaäärne liivavall küll veidi mahendas tuult, aga õhtuks oli nägu korralikult roosaks tuulutatud. Ise tundsin ka megarammestust.

Postituse alguses mainisin väsimust. Eestis olles ärkasin viimased poolteist kuud ca kell 5, viimase nädala ka 5.30, sest olin osaline hommikugrupis, mida veab mu mentor Kai Oja. Nii uskumatu kui see ka pole, siis 30 minutit päeva alguses tegevusi, mis mõtestatult võtavad eelmise päeva kokku ja avavad algava päeva, on tohutult väestavad. 🙏🙌
Ma olen täiesti kindel, et tänu nendele hommikustele kogemustele ma üldse jaksasin ja suutsin kogu selle kolimise virrvarri ja sellega kaasneva paberimajandusega toime tulla. Veendusin, et enda töölt lahti võtmine novembri lõpus oli 100% õige otsus, sest vaimselt ja füüsiliselt lihtsalt poleks jõudnud kõike.
Siia lennates oli kahjutunne suur, et ei saa enam osaleda neis, samas praegu tunnen, et mul on seda n-ö välja magamist vaja olnud. Tänagi öösel magasin 11 tundi, kuid ärgates tundsin, kuidas vaikselt hakkab see füüsiline väsimus järele andma. Vaim on see-eest tegutsemisvalmis olnud, aga ka vaimul on lihtsam, kui kehaline seisund seda toetab. Niisiis, nüüd olen valmis taas varem ärkama ja taastama kunagise rutiini, kus hommikusele ärkamisele järgneb tunnike õppimist. Ideaalis võiks siin ka selle 5.30 või 6.00 klubi käima tõmmata, aga mul endal puuduvad ambitsioonid selle juhendamiseks. Las iga kingsepp jääb ikka oma liistude juurde.

P.S Oleme tõesti ilusad ilmad siia toonud, sest täna paistab taas päike ja taevas pole pilveribagi. Nii et palju õnne, emme, siitkaudu ka!