“Nüüd ma saan aru küll, miks Sul pea aeg-ajalt valutab. Su peas on nii palju mõtteid!” Nii ütles mu armas sõbranna Liisu paar nädalat tagasi, kui temaga videokõnet pidasime. 😁
Ei noh, eks ma olen seda enne ka kuulnud, et ma mõtlevat “liiga palju”, aga nüüd ma julgen vastu vaielda. Ei mõtle liiga palju, ma mõtlen keskmisest inimesest rohkem. Eks igaühe enda otsustada, kas ta näeb seda boonuse või puudusena. 😛
Kui võtta aluseks andmed, et keskmisel inimesel pidi päeva jooksul 76 000 erinevat mõtet peast läbi jalutama, siis mõnel õhtul usun ise ka, et minul on neid mõtteid 80 000 😀😀ja enamik neist on nagu mootorrattad kiirteel – valjud, aga nähtamatud. 🏍

📚📚Nagu öeldud, raamat on trükikojas, ettetellimine käib täie hooga ning Hooandja lehel saab valida endale sobiva kingituse ka. Video filmimisel (need kaadrid, kus mina nähtav olen), oli Kutt kaamera taga. Monteerimise ja helindamises osas kasutasin endise kolleegi abi. 🙏Aitäh, Dima! Eelmistest postitustest näete teisi õrritajaid ja kaanepilti ka. Kuigi mind ennast näeb Eestis ja autogrammi saab mai lõpus/juuni alguses, siis annan kohe teada, kui raamat trükikojast kirjastusse on jõudnud ning kes soovib raamatut kinkida juba nt mai viimasel nädalal, siis paneme pakiautomaati!

👴Sel nädalal saatsin raamatu PDF versiooni ka Jamie Jauncey’le, kes on siis see isik, kelle kursusel sain aru, et ma tegelikult ei pea üldse valima erinevate kirjutamisžanrite vahel, vaid ilukirjandus, äritekstid (blogid, koduleheküljed, sotsiaalmeedia jne) täiendavad üksteist ning eri žanre kombineerides on tulemused kõikides žanrites paremad. Meenutan, et tema on teinud seda juba 30 aasta ning väga edukalt. Rääkisime ka juhendamisest ning saatsin lisaks raamatule ka siin kirjutatud luuletusi ning ettevõtte lehekülje. Ootan põnevusega, mis ta uuel nädalal ütleb. Igal juhul sain ka selle esimese kõnega jälle palju väärtuslikku informatsiooni.

🍬🍬🍬Ma olen viimasel paaril nädalal kasutanud mitmel korral võrdlust, nagu ma oleksin laps, kes pole kunagi kommi saanud, kuid nüüd on lükatud üle kommipoe ukse. Kümned riiulid on maast laeni komme täis. “Võta, mida soovid ja palju soovid,” julgustatakse. Magus lõhn ning värvilised paberid haaravad mu endasse ning ma ei tea isegi, millisest vahest alustada. Kus on see vahe, kus on pähklitega kommid? Need jätaks kohe vahele. Kus on marmelaad? Kus iiris ja piimatäidis? Aga lutsukate riiulid? Vat umbes nii ma ennast tunnengi. 👧 Väga õnnelikuna, aga õige natuke segaduses. Kas joosta kõik vahed läbi – see ei tundu ajamahukust arvestades eriti mõistlikuna. Pigem küsida kellegi käest, kes teab. Õnneks tundub, et olen leidnud ka inimesed, kes teavad.

Kutt ka tõestas end sel nädalal. Korduvalt. Ilmselt läks talle veidi hinge, et ma teda väheaktiivseks nimetasin. 😁 Keelebarjääri ja motivatsioonilanguse tõttu olid tal kahe nädala jooksul tekkinud mingid võlgnevused. 📎Ehe näide, miks on oluline nädala-ja päevaplaanist kinni pidada ja kuidas see tegelikkuses aitab järge hoida.
Teisipäeval kirjutasin need siis kõik üles – 14 asja. 🙈No osa neist olid tõesti sellised, et ei tema ega mina polnud aru saanud, et vihikusse tehtud mata ülesanded tuleb üles pildistada, koostada nendest virtuaalvihik ja seda siis Google Docsis jagada õpetajaga. Aga noh, seal oli ka selliseid asju nagu nädal aega pidada tunnete päevikut (teismeliste poiste lemmikülesanne, ma tean). Samas, muusikas pidid nad aga mängima Dance Monkey laulu virtuaalklaveril, see tuli salvestada ja õpetajale saata. Tõsi, mitte tervet laulu ning õpetaja oli noodid välja kirjutanud, aga nagu arvata võis, ei olnud need mitte Do-Re-Mi, vaid AG ACB jne moel. Google Kõikvõimas tuli tõlkimisel abiks.
Õppevõlgnevuste leevendamisel oli 2 lisamotivaatorit ka. Esiteks – nutitelefoni saab tagasi siis, kui kõik asjad tehtud ja Kriipsujuku vebinarile saab uuesti siis, kui vähemalt kolmandik on tehtud. Lühidalt öeldes – vähem kui 2,5 päevaga tegi ta ära kogu 2,5 nädala asjad. 💪👍 Kuna minu päevad on tihedalt tegemisi täis, siis ajasin ta juba teisipäeva hommikul kell 6.30 üles. Väga õnneliku näoga laps see just ei olnud, aga midagi temas muutus, kui ta päeval kella 17 paiku jooksmas käis. Siis oli nii, et “oota emme, ma teen veel selle ka ära, mul on natukene veel.” Okei…. Temas oli nagu mingi hasart tekkinud. Õhtul küsis ise, et mis kell ma ärkan.

⏰⏰Minu äratuskell heliseb 5:15, sest tõmbasime siin nais-ettevõtjatega kah hommikuklubi käima ning ta otsustas, et tõuseb ka sellisel ajal. “Lähed siis jooksma või?” “Lähen jah.” Läkski. Tagasi tulles hakkaski kohe õppima. 👍 Nüüd on ta siis kolm hommikut jooksmas käinud. Kuna täna on siin vaba päev II MS lõpu tõttu, siis kooliasju tal eriti teha polnud, vaatab nutikast Star Warsi ja tudeerib materjale. “Ma olen Star Warsi professor!” nagu ta eile videokõnes Anule Šveitsis teatas. Anuga nad peavad plaani, kuidas Kutti Loovustundide programmides kaasata, sest Kuti nutikus ja energia jõuab ka video vahendusel kaugele. Ehk siis, nagu on ka mõned teised targemad inimesed märganud, et Kutil on võime ka teised lapsed kaasa või “käima” tõmmata. Taaskord mõtte ja täiskasvanute tarkuse koht, kuidas seda võimet rakendada nii, et see tooks tulemusi tagajärgede asemel.

Täna hommikul küsis mu käest, et kas ta üksi supermarketisse tohib minna. Praegu vist pigem mitte, seega pidin lubama, et ei vaata, milliseid lilli ta pühapäevaks ostab, kui homme poodi läheme. 😁 Jah, nagu Hr Kahemilline mainis, siis saan kaks korda aastas emadepäeva tähistada. Samas, Kutt on mulle teinekord niisama ka lilli korjanud. Ükskord tuli oma jooksutiirult tagasi ja oli metsa alt tulpe korjanud. 💮 Kuidagi on nagu muutunud oluliseks, et vaasis oleks õitsvad lilled ka. Vanasti mulle ei meeldinud lõikelilled. Ei meeldinud see äraviskamise tunne, mis nendega kaasnes. Nüüd olen vist liiga palju näinud videosid, kuidas ära visatakse lilled, mida keegi kunagi ei osta. Olemegi siis poest ostnud lilli, mis on nt allahinnatud, ja toome need koju. Pikendades sel moel nende eluiga ja luues rõõmu.

Ühest projektist tahan veel teile rääkida. Nagu ema ükskord varem juba ütles, siis mul on loovus lahti läinud. 😍 Lood ja maalid. Esialgu ainult Facebookis.

Praeguseks on juba kaks nn kuulatavat pilti üleval. Mille poolest erineme? Me pole Üllega päris elus kohtunudki. Oleme näinud ainult Zoomi ja FB messengeri akna vahendusel. Oleme mõlemad Kai Oja õpilased ning kui Ülle avas oma maalisalongi, siis mina avaldan raamatu. Nädal tagasi, pärast Shane Strachani koolitusel kogetut ning Spoken Photography nimelist projekti jälgides tuli mõte: ühendada tema maalid ning minu luuletused. Päris kellegi pealt midagi üks-ühele võetud pole, pigem mitu erinevat asja peas kokku miksitud. Nüüd ongi mul eraldi kaustas ports Ülle pilte, millele kirjutan luuletuse, loen sisse ja monteerin videoks. Iga video on lühem kui minut. “Rebane” ongi päris esimene kuulatav pilt. Kuidas meeldib?