Kas nüüd ostad endale auto? 🚘🚗

Just nii küsis minu käest täna tasuta autoabi mehaanik. Mis seal salata, eks ma mõelnud olen, aga ega mõttest pole kaugemale jõudnud. See tähendab, et ma isegi ei tea, mis pildil oleva masina sarnased maksta võiks. Lihtsalt pole uurinud. Aega on selle kiire asjaga. Enne harjutame veidi rohkem valel pool teed sõitmist. Või siis õigel, sõltub, kummalt poolt vaadata. 😁
Oot-oot, aga mis autoabi, onju? Ei ole mingit postitust vahele jäänud. Hommikul oli kiire kodust ära minekuga, sest öö otsa tuulutas nii mõnusalt, ja teada oli, et südapäevaks peame raudselt huskide pargis olema, et neid loomi nunnutada saaks, aga enne oli vaja veel Dunnottari loss üle vaadata, mis on omamoodi Aberdeeni sümboliks, kuigi see asub hoopis Stonehavenis, mis on Aberdeenist mõnevõrra lõuna pool. Muljeid loe altpoolt, sest meil on seiklusi olnud omajagu, ja tahan need ajalises järjekorras edastada. 👇  Eilne päev algas juba seikluslikult. 
Meil oli siin külmalaine. Õues ja toas ka. ❆Reaalselt olid villud (villased sokid, kes ei tea), lisaks lambavillased sussid jalas ja no jalad külmetasid. Jopega istusin, näpud jääs, ja kirjutasin tõlketööd, kohvikruus kolmandat tiiru mikrolaineahjus kuumaks köetud. Juua ei tahtnud, aga hea käsi soojendada. Isegi Kutt arvas, et veidi jahe on. 😂 Kui õues oli lihtsalt -6 kraadi, siis toas oli jahe seetõttu, et gaasikütte boiler lihtsalt ei töötanud. Kui kolme tunni jooksul külm juba ajudele hakkas, siis saatsin majaomanikule pildi, kus näitas 12 kraadi ja teatasin, et “veidi jahedavõitu on”. Et kõik asjad justkui peaks olema nii nagu on, aga urisema see värk ei hakka. Surve maas, teatasid nad. Lubasid päeva peale läbi tulla. Etteruttavalt võin öelda, et koju tulles oli elamine mõnusalt sosu. 👍🙏
Olin eelmisel õhtul auto broneerinud kella 11ks, ja kuna ühtki kinnitusmeili polnud tulnud, siis tundus see kõik väga imelik ning helistasin enne takso tellimist helistasin, et küsida, kas broneeringuga on ikka kõik OK. Selgus, et ei olnud ning sellesse punkti saaks nad mulle auto tellida alles kella 15ks. 😑 See ei sobinud kohe kuidagi, sest siis poleks olnud mõtet enam linnast välja sõita – esiteks töönädala lõpp ja teiseks – ka lähimatesse kohtadesse oleks jõudnud videvikus. 
Tegin uue broneeringu, seekord lennujaamast. Kui autot broneerite, siis lugege ka väikses kirjas asju, sest mina nende lugemise käigus avastasin, et Sixt broneerib erinevate asjade deposiidiks teilt £3000. 😬Jap, minul küll nii suure limiidiga krediitkaarti pole. 
Üldiselt on siin ka see seaduspära, et mõistlik on võtta ca nädalaks. Erinevused 2-3 päeva ja nädala vahel on hinnas minimaalsed. Kuna meil muud sõitmist nädala sees pigem pole, siis jäi ikkagi 48h. 
Taksosse istudes tahtsin juba valele poole istuda. 😁 Jälle. Kuigi olin broneeringu teinud 14.30ks, istusime kodus ca 12 paiku taksosse ja suundusime lennujaama. Lootsin, et ehk saab veidi varem kätte, kuigi süsteem ei näidanud. Nii oligi. Klienditeenindaja sõnul on nädalavahetusel autorendiga Aberdeeni lennujaamas suhteliselt vaikne aeg. 
Võin öelda, et 100%, kui olen rääkinud, et kolisime Aberdeeni ja oleme Eestist, siis on šotlased väga rõõmsad olnud. Siiralt lisatakse, et nautige ja nad hindavad ka seda, et reaalselt tööd otsin. Sama oli ka taksos ja autorendi juures. 
Nii, autot vastu võttes tegime tiiru peale ja pagasiruumi juures andis teenindaja mulle võtmed, et hüpaku ma esiistmele ja siis autos annab allkirjad. “Nii, ja juhiuks on teisel pool,” teatab ta mulle, kui olen omast arust õige suuna valinud. 😝😂😂😂
Lisana kaasa ostetud GPSi suunda me otsustasime mitte usaldada. Kuna selle interneedusega on siin ses mõttes kehvasti, et 6GB maksab £15, ja Tele2ga kaasa saadud 10GB õnnestus mul esimese  7 päevaga sirgeks lüüa, siis lootsin, et GPSi arvelt (muidu kasutan Waze’i) saan mega-ja gigabaite kokku hoida. 😇Juba esimese viie minuti jooksul saime aru, et seda seadet usaldada ei maksa, sest kaardid on uuendamata, mis tähendab, et sattusime kruusateele ja lõpuks tupikusse. Waze (kuigi mägedes mobiililevi puudulikkuse tõttu kippus ühendus kaduma) juhatas ilusti roosa lossi juurde, mis peaks olema kõigile tuttav, kes on Disney Tuhkatriinu filmi vaadanud. 
Kodust väljudes oli telefonil akut ca 60%, aga kuna teadsin, et saame GPSi, väga ei muretsenud. Lossi juurde jõudes oli akut 34%. Siis juba muretsesin. 😐 Otsisin taskust kindaid ja….. “Alan, me oleme päästetud!” Leidsin taskust vajaliku juhtme ning autol oli ja USB pesa. Jehhuu! 
Tuul hakkas tõusma ja raputas autot kiirteedel päris korralikult. Kui taksojuht hoiatas, et ma ringteedel valesti ei paneks, siis need on mulle alati loogilised tundunud ja õige pea harjusin ka ristmikel esmalt üle parema õla kiikama. Okei, veidi harjumist nõudis nt kahe-või kolme reaga ringristmikel reastumine, aga mis on palju keerulisem, on parempööre mitme sõidureaga ristmikul. Ka sellega harjus. Koju jõudsime eile ca 18 paiku, ja ütleme nii, et alles pärast poes käimist (oli ju hea võimalus osta asju, mida on käe otsas raske tassida ja mis võtavad palju ruumi) ei otsinud ma käigukangi parema käe juurest. 😆😂 Endal oli ka naljakas sõrmi vastu ust toksida. 
Õhtul oli veidi keeruline see, et klaasipesuvedelikku ei tulnud. Mõtlesin, et okei, ilmselt ei pandud seda lihtsalt. Tundus imelik, aga pikalt ei juurelnud selle üle. Ostsime ühe kanku. Poe parklas jooksis juhe kokku, sest olin taskulambi valgel kogu rooli, põranda ja kõik loogilised kohad juhi istme juures üle vaadanud, aga seda naga, millega kapotti lahti teha, lihtsalt ei ole. 🙈
Kutt tuli ka otsima. Kutt selle naga ka leidis. Kõrvalistuja põlve kõrguselt. Jah, kõrvalistuja istme juurest. Kui selgus, et klaasipesuvedeliku paak oli silmini täis, siis jäi see variant, et ehk on düüsid kinni külmunud, aga kuna järgmiseks päevaks lubas ja oli ka 12-13 kraadi sooja, siis ei muretsenud. Küllap sulab lahti. Seda enam, et õhtul hakkas vihma ka tibutama ja see päästis. 
Ei sulanud. Kiirteel oli ühel hetkel vastu päikest esiklaas nii hall, et tõmbasin tee äärde, kus on hädaabi peatuspunkt. Meil polnud autos vett ka, aga hakkaja eesti naine leiab ikka lahenduse. Seekord oli selleks tee äärest korjatud kulu – lasin Kutil kapoti lahti teha, avasin klaasipesuvedeliku paagi kaane, kastsin taimekesed sinna sisse ja pesin esiklaasi. Hea kõrge koht oli, sai jope tuulekindlust proovida. Oo, taskus oli ka salvrätikut. Pikalt juurdlemata, kas sinna on või pole tilkuvat nina pühitud, kastsin selle ka klaasipesuvedeliku sisse. Sellega oli kohe palju parem esiklaasi nühkida. 
Dunnottari juures selgus, et kuigi kodukal oli kirjas, et loss on lahti, siis tuul oli liiga tugev ja lossi endasse turvalisuse kaalutlustel ei pääsenud. Sellest polnud lugu, sest nagu piltidelt ise vaadata võite, siis värvide mäng oli imeline ja Põhjameri võimas. Mere kohal paistis päike, teisel pool olid tumedad pilved, mägede kohal hall. 💨Tuul lükkas meid muudkui lossi suunas. Väike koseke kaljude vahel. Üliäge tunnike vaatamata sellele, et lossivaremete vahele tuleb teinekord tagasi tulla. Meie olime seal ca 45 minutit, aga kahtlustan, et koos lossi külastamisega peaks planeerima sinna vähemalt kaks tundi, et saaks rahulikult vaateid nautida ja võib-olla ka natuke mööda radu kõndida. Ilmataat hoidis meid, sest meie autosse saime, hakkas tibutama, see pesi puhtaks esiklaasi ning kui olime paar miili sõitnud, siis sadas täiega. 💧
Huskyhaven on kelgukoerte teemapark, mille avastasin täiesti juhuslikult Google Mapsi abil piirkonna huviväärsusi otsides. Seal on erinevad võimalused rakenditega sõita ning ka lihtsalt nn kennelituur, kus saab ca 20 koera nunnutada, silitada, harjata, lasta neil enda käsi või nägu lakkuda ning jah – osa neist lubab ka end kaisutada. 🐕🐶 Soovitus: pange selga sinna riided, mille määrdumisest teil eriti kahju pole, sest meil oli võimalus ka kuuekuuste kutsikatega mängida ning isegi osa suurematest kasutas võimalust oma käpajälg pükstele teha. Noh, ja muidugi rikastasid nad riideid oma karvadega. 😆
Pärast seda võttis peremees Wattie McDonald meid uuesti kokku ning selgitas, miks ja kuidas kõik alguse sai. Nimelt on mees läbinud Alaska kelgukoerte maratoni ning oli ühel aastal ainus, kes tõi kõik 16 koera ka elusa (ja enam-vähem tervetena) finišisse. See, millist ettevalmistust on vaja teha, kuidas tema avatud olek ja valmisolek pakkuda ka meelelahutust päästis tema külmakahjustusega sõrmeotsad ning millist varustust läheb vaja, see kõik oli väga aus ja liigutav. Samuti nägime ja kuulsime, kuidas ta on leidnud võimaluse soodsaks ja kvaliteetseks koeratoiduks.🐕🐶 Kaks tundi jälle läinud nagu niuhti. See ruuge iludus, kellega ma selfie tegin, on Koko. 
Kõigi 26 koera nimed hakkavad K-tähega. ☝Koko on hästi “jutukas”😆 ning ka peremehe enda üks lemmikutest. Esimene koer, keda mina patsutama hakkasin, oli aga pererahva sõnul pigem häbelik, aga see häbelikkus läks üle, kui saba juurest sügama hakkasin. 👍 Koko on ka alumisel parempoolsel pildil ning alumisel vasakpoolsel pildil on kuuekuused kutsikad, kellele meeldis hirmsat moodi minust hammastega kinni võtta. Kas teadsite, et huskysid hakatakse õpetama nende sündimisest saati? 
11. jaanuari kolmas objekt oli The Den and Glen, mis on teemapark. Õues ja sees. Õues on kokku miksitud erinevate muinasjuttude tegelased, kohalikud sümbolid nagu helikopter ja Loch Nessi koletis, aga ka uppuva paadiga Robinson Crusoe. Hästi palju erinevaid losse, karusselle, turnimisvõimalusi. Kutt arvas, et suvel peaks tagasi tulema. Sobib lastele, kes vajavad ja tahavad liikumist. 

Ca 10 naela eest sai lunastada mõlema sissepääsud – nii sise-kui ka väliparki. Kuna kell oli sealmaal, et varsti hakkas hämaraks kiskuma, siis võtsime tunnikese õues oleva üle vaatamiseks. Seda enam, et olin kutsunud autoabi, sest puudus igasugune tahtmine halli esiklaasiga sõita. 🚘🚗 Äge oli selle teeninduse puhul see, et pärast telefonikõnet saadeti kohe link, kus said jälgida, kaugel autoabi sinust on. Vahepeal tulid veel SMSid arvatava saabumisajaga ja lõpuks ka auto number, mida vaadata. Noh, seda poleks olnud vajagi, sest ega teisi kollaseid kaubikuid seal ei liikunud ka.  Noormees küsis kohe, kas sealt üldse minu kasutusaja jooksul on vedelikku tulnud, vastasin eitavalt ja ta pidas äärmiselt tõenäoliseks, et see jubin, mille ta ära vahetas, läks katki eelmise kasutaja ajal. “Kui vedelik oli külmunud, siis üritati pritsida,” selgitas ta. Muide, ma poes ei näinudki jahedama ilma vedelikku kui -10 kraadi jaoks. 

Mõne minutiga oli jubin vahetatud, allkiri näpuga (sic!) tahvelarvutisse pandud, ja meil oli kohe palju rõõmsam koju tagasi sõita. 
Ahjaa, täna enam käigukangi paremalt ei otsinud ning kiirteel julgesin püsikiirushoidja ka 72 miilile tunnis seadistada. 😇😉