Mul on välja kujunemas kaks lemmikkohta, kus jalutamas käia. Üks on mereäärne promenaad ja teine on Scotstown Moor ehk kohalik nõmm. Nendes paikades paar-kolm tundi ringi uidata ja mõtteid puhastada, end helidesse ja vaatepilti ära kaotada on üsna lihtne.💙 See meeldib mulle.

Jõeäärsed rajad on ka toredad, kuid kui hing rahu otsib, siis tõmbab esimesse kahte. Ükspäev käisime Kutiga jälle nõmmel. Minu salaplaan oli seekord ära vaadata ka see pool, kuhu esimese käiguga ei jõudnud. Seal on kilomeetrite, või nagu siin öeldakse, miilide viisi radu, mida mööda jalutada. 👍Maastik on ka hästi liigirikas: on metsa, puuparke, lodusid, astelhernega võpsikuid ja turbasamblaseid laugastega maastikke, heinamaid. Mis tähendab teatavasti tohutut liigirikkust. Ma olen väga põnevil, kuidas kõik kuu või kahe pärast seal sumisema ja lõhnama hakkab.

💮Lumikellukesi, kohe-kohe õide puhkevaid nartsisse (nagu olen kirjutanud, siis need õitsevad siin metsikult, samuti krookused) oli muidugi ka, aga astelhernes oma päikesekollaste õitega ning see roosaõieline põõsas moodustasid kaunid värvilaigud maapinnast kõrgemal. Kontrastid selles neljas aastaajas, mida tol õhtul nõmmel kogeda õnnestus. Lund, päikest, tuult, vihma, kõike oli.

Alguses kõndisime mööda tuttavat rada, põikasime suureks kasvanud nn puupõllule, kus hõbedaste otstega kuuselaadsed puud nagu joonlauaga pandult sirgusid. Ühest ladvast paiskus lendu kari vareseid. Segasime vist nende nõupidamise ära.

Väiksest künkast üles minnes olime otsekui vanal külatänaval – kahel pool olid sammaldunud kiviaiad. Astelhernest ja kuivanud puid oli talgute käigus vähemaks võetud ning lagedamatel kohtadel oli näha ka lõkkejälgi, kuid jätkuvalt oli vaatepilt üsna ürgne. Ma pole end kunagi väga metsa-inimeseks pidanud, aga metsa servas, kergete põigetega puude alla meeldib mulle jalutada küll. Naissaarel giidiks olles oli üks mu lemmikradu just see kõrge kaldapealne, mis sadamast Hülkari poole viis. Oli avarust, tuult ja varju. Palju-palju rahu, sest enamus valis liivase tee, mitte samblast metsarada. 💚
Scotstowni metsatukad on teistsugused. Puudki on teistsugused. Alguses hirmutavana tundunud astelhernes hakkab tasapisi omaseks saama – seda on lihtsalt nii palju siin igal pool. Ei, ei ole invasiivne võõrliik, vaid täiesti kohalik. Mis ei tähenda, et seda piirama ei peaks. Seekord jalutades nägime ka üsna mitut platsi, mis olid lagedaks, puhtaks raiutud.
Salapäraseid radu, nagu väikseid turvalisi tunneleid jätkus sellegipoolest. 😏Nagu pildilt näha, siis on tegemist üsna käidavate radadega.
Oma puu leidsime ka nõmmel. Ma olen harva tundnud kuuskedel sellist tugevat lõhna. See oli segu okaste, koore ja vaigu lõhnast. Ma tean, et okaspuud võivad tugevalt lõhnata, Eestis elades kasvas õuel suur nulg, mis lõhnas alati, kui okste vastu läksid. Selle, vana nõmmemetsa servas asuva kuuse lõhna tundsime sõna otseses meetrite kaugusele.

Lõhna peale me ligemale läksimegi. Mul tekib harva soov end vastu puud toetada või panna põske vastu puukoort, kätega libistada mööda tüve ja tõmmata sõõrmetesse hoovihmade, õhtu karguse ja iidsele puule omast lõhnade segu, kuid sel korral ma seda tegin. Me mõlemad tegime. Vaatasime okstelt tilkuvat vaiku ning lagendikul kaduva päikese kumas lendlevat tihedat, peenikest vihma, kuulasime latvasid sasivat tuult ning lihtsalt olime. Me küll ei rääkinud sellest pärast omavahel Kutiga, aga mul on tunne, et sellest on saanud meie “oma puu” me mõlema jaoks.

Vaadake taevast ka – täiesti erineva ilma värvid on seal. 😉

Sel korral nägime tõesti ära ka teise poole nõmmest, kuhu eelmisel korral ei jõudnud. Inimesi (ja koeri) oli sel korral vähe, aga kui me olime oma jalutuskäigu alguses, tuli majade vahelt noorem mees oma pruuni koeraga. “Lily,” kutsus ta koera, kes oli ilmselgelt Kutist huvitatud. Metsa vahele padrikusse nad kadusid siiski.
🐕Veidi pärast selle pildi tegemist ristusid me rajad uuesti ja sel korral Lily enam meie juurest lahkuda ei tahtnud. Olgem täpsed, rajad isegi ei ristunud, vaid koer tuli meie juurde. Hüüdis see mees, mis ta hüüdis, vilistas, mis ta vilistas, aga koer meie juurest ära ei läinud. Läksime meie teise suunda, tuli meiega kaasa. Nagu oleks meil lihapallid taskus olnud või eestimaine suitsuvorst. Ei olnud, ausõna ei olnud ja seda ma peremehel naljatades kinnitasin ka, aga ta eriti jutukas ei olnud. 😕Eks kõigil ole paremaid ja kehvemaid päevi. Me ei osanud muud teha, kui võtsime siis suuna noormehe poole ja siis läks koer ka peremehe juurde tagasi.  😁Meil Kutiga oli muidugi lõbus, peremehel mitte eriti. Pani koera rihma otsa.

Päevavalgus hakkas otsa saama. Selgi korral läksime pärastlõunal, kuid õhtud on ju nüüd valgemad. Seega on ka aega tuiamiseks rohkem. Rääkisimegi just hommikul Kutiga, et nüüd saame koolijärgseid jalutuskäike suurendada, vaadata üle tuttavad rajad ning käia kohtades, kuhu pole üldse jõudnud. Ja neid on ikka väga palju kasvõi siinsamas linnas. Ta oli täitsa päri sellega, peaasi, et me ikka kesklinnas asuvasse suurde lasteraamatukokku ka jõuaks. 😊 Ta on nüüd paar õhtut käinud täitsa omal algatusel raamatukogus koolitöid tegemas ja raamatuid lugemas. Telku sai meil kogemata mänguautoga veits pihta nii et sel hääl on, aga pilti pole. Jah, ma tean, tavaliselt inimestega on vastupidi. 😀 Majaomanikuga sellest suuremat probleemi ei tekkinud, sest uus sai asemele ostetud. “Õnnetusi ikka juhtub, ärge muretsege,” lohutas ta, kui selgitasin, kuidas see kõik juhtus. Tal oli Kutist suisa kahju, sest see juhtus ju järgmisel hommikul kohe pärast seda, kui me traumapunktis olime käinud. Ta arvas, et seda telekat, mis meile jäi, saab parandada st kahjustus on ainult ekraanil ning selle vahetus maksvat ca £50. Ütleme nii, et praegu on olnud olulisemaid asju, millele aega kulutada, kui remondimeest otsida. 😉
Nüüd tuleb end käsile võtta, teha ära tööasjad ja kirjutada Avatud Ülikooli lõputöö valmis. Siis võib nädalavahetus tulla!