“Sind ei ole näha olnud. Kas kõik on ikka korras?” küsis eile ema. Jah. Kõik on korras. Unetunde küll veidi napib, aga kõik on hästi. Eelmine nädal oli tihedat tegemist täis nii et erandkorras isegi nädalavahetusel veetsin liiga palju aega arvuti taga. Ning see nädal on samamoodi tihe, kuid võtsin aega postituse tegemiseks. 

Tegelikult on kogu novembrikuu olnud selline tihe. Ja tihe just selles mõttes, et palju on asju, mida teen kas siis oma isiklikust kaubamärgist või ettevõttest lähtuvalt. Kasvõi nt 10-minutise promovideo tegemine NESLIBi jõuluteemaliseks veebiürituseks, mis oli nüüd 14. novembril. Selle tegemine võttis ca 20 tundi, sest kuna ma polnud esimeste sisseloetud tekstidega rahul tegin uuesti. Muu hulgas sain aru, et mul olemasoleva tasuta tarkvara ning 6+ vana aastat sülearvutiga video monteerimine on nagu s-tast saia tegemine: saab küll, aga jahust saab oluliselt parema. See selleks. 

Ma ise sellel veebiüritusel osaleda ei saanudki, sest istusin samal ajal Ajujahi top100 ideede müügikõne koolitusel. Jah. Eelmisel teisipäeval selgus, et idee, mida ma oktoobri alguses unes nägin, pääses Ajujahil 100 parema hulka. Kokku oli üle 300 idee. Mäletan, et kui Järva Teatajas töötasin ja sel teemal lugu(sid) kirjutasin, oli kuklas mõte, et “kes need ajugeeniused küll on, kes selliste asjade peale tulevad.” Nüüd ma siis tean. Üks vahib mulle peeglist vastu. Alguses oli see ikka väga harjumatu ennast nendega seostada. Tiimi peamine eestvedaja on Eestis elav Reili, ma panustan rohkem kirjutamise poolelt ning mõtlen kaasa. Nädalavahetusel esitab ta nüüd selle kõne ära ja siis selguvad 30 parima hulka saajad. 

Sel nädalal ongi fookuses müügi-alaste teadmiste õppimine. Ma eelmisel nädalal mõtlesin, et kas võtan selle lisakoormuse, sest see on ca poolteist-kaks tundi iga päev, mis kasvatab igapäevase õppimise mahu kolme tunnini. Samas – justkui ei põle ka, sest nt tellimusena kirjutatavate raamatute tööjärg on praegu veebruaris… Teisalt jälle – viiepäevast tasuta koolitust ei pakuta iga päev, eriti, kui seda teeb mees, kelle aastasissetulekud on seitsmekohalised. Jah, seesama Dave Conway, kes Kutti juhendab. Otsustasin lähtuvalt sellest, et me nagunii kõik müüme iga päev. Kas siis ennast kui kaubamärki, mõnda teenust või toodet…. parem siis seda juba õppida ja teha teadlikult, tulemuslikult mitte lihtsalt vatipatja pekstes. 

Praeguseks on kaks õhtut olnud ning igal juhul on see mu aega väärt. Kogu see struktuur, loogika ning mõte nende protsesside taga. Miks mulle Dave Conway koolitused meeldivad, on see, kuidas tal on justkui iga sõna läbi mõeldud. Mitte mingit juhuslikkust. Ning, et ta võtab aega sõnade tähendusi, mõtet lahti selgitada. See aitab tohutult enesele lähemale jõudmisele kaasa. 

Müügiprotsessi mõistmine nii nagu teevad seda need, kes 30 minuti jooksul saavad kätte JAH sõna nt 15 000 dollarit maksvale seminarile, on väärtus, mida saame kasutada nii mina kui ka Kutt. Kutt praegu sellest koolitusest osa ei võta, sest tal novembri lõpuni veel see turunduskoolitus Jacqueline’iga, kuid kuna materjal jääb üles, siis saab temagi sellest detsembris osa. 

Eile tellisin endale Amazoni raamatute nn autorikoopiad. Ehk neljapäeval jõuavad. Siis saan võrrelda erinevusi kahe raamatu vahel. Eile tegin veel midagi enese heaks – käisin massaažis üle pika aja. Kaks tundi. See õnnis naeratus ronib praegugi veel näole, sest isegi sõrmeotsad ja kõrvalestad said massaaži. Kuu aja pärast lähen jälle ja siis on plaan sealt pärast ka jalgsi koju kõndida – kahe tunniga peaks ära jõudma, mööda mere äärt tulek. 

Ma küll vahepeal mainisin, et taskuhäälingute salvestamises tuleb paus, aga ei ole mingit pausi olnud. Ma praeguseks enam ei mäletagi, paljudes ma nüüd külaline olen olnud, aga kümme vist on küll koos. Esmaspäeval oli ka veel üks. Taas USAsse, seekord idarannikule. Aga nagu nende taskuhäälingutega on – need on ju üleilmsed kõik praegu. Kaks salvestust on veel sel aastal juba kirjas. Kui avaldatakse ja linki minuga jagatakse, lisan neid järgemööda ka oma kodukale. Kõlab täitsa ägedalt – “oma kodukale”. Kes veel ei ole käinud vaatamas, siis klõpsa SIIA, et vaadata. Seal on eraldi eestikeelne osa ka olemas, mis kogu jutu kokku võtab. 

Ahjaa, ühe sotsiaalse eksperimendiga alustasin ka sel nädalal, aga sellest on praegu vara rääkida. See läheb ka kategooriasse, et ‘elus esimest korda’.  Eilsest jäi mind kummitama üks tsitaat, mille mõte on selles, et kui tahad saavutada midagi, mida sul pole kunagi varem olnud, pead ka tegema midagi, mida sa kunagi varem pole teinud. Praeguses ajahetkes on sel minu jaoks suurem tähendus just isiklikus plaanis, kus püüdlen tasandile, kus ma ilmselt pole kunagi varem olnud. See aga tähendab nihet enese mõtlemises ja tegudes määral, mis on mulle täiesti uus. Põnev. Väga põnev. 

Eeloleva nädalavahetuse tahan endale ja Kutile võtta, sest novembri viimasel nädalavahetusel on mul nii kirjutamiskoolitus, lisaks on Dave’il taas see eesmärgi seadmise seminar, seesama, kus Kutt endal elu mõtte, visiooni ja eesmärgi paika sai. Pean vaatama, kuidas need ajad klapivad. Õnneks on erinevad ajavööndid, seega lootus on. Ja siis juba ongi 11 kuud siin elatud ja detsember käes. Jõuluplaanid said ka selgemaks – leiame võimaluse minna kuskile, kus on lumi. Kasvõi paariks päevaks. Teisele poole Invernessi, kus on n-ö vana Šotimaa. 

The post Töösse ja õppimisse mattunud appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Mida teie teeksite, kui laupäeva hommikul ärgates on telefonis sõnumite hulgas ka küsimus, et kas ma midagi Eestist Šotimaale tahaks ka… et meie ühised tuttavad on peaaegu Aberdeeni tulemas ning on valmis üht-teist kaasa võtma. Ainult et see tulek on vähem kui 24h pärast. Mina ütlesin jaa, ja pakkusin Aunele (sest tema see küsimuse esitaja oli), et ega ühte asja nüüd ränkraske ära arvata ei ole, mida ma tahaks (leiba), aga üks asi on veel. Raamat. Jaa. Ma muidugi võin alateadvuse jõust lugeda ka inglise keeles, aga kuna alateadvus töötab aeg-ajalt mul siiski veel eesti keeles, oleks tore sel moel ka aru saada. 

Nimelt Berit ja Paul, kellega sain tuttavaks suvel Eestis olles Aune sünnipäeval, olid siiakanti tulemas ning leppisime kokku, et saame kokku Ballateris – sinna saan ka ühistranspordiga. Nii palju on sehkendamist, et kodu juurest sõidame kesklinna, aga sealt saame juba kaugliinibussiga otse Ballateri. Piletid meile kahele maksid edasi-tagasi vähem kui £30. 

Kui minna nt kaks täiskasvanut ja kaks last, siis ilmselt on mugavam rentida auto, samas, soodsam ilmselt mitte. Eriti, kui pole kohalikke lube. See on üks põhjustest, miks kaalun Eesti lubade kohalike vastu vahetamist – autorent on soodsam. Praegu kohe sellega tegelema ei hakka, sest juhilubadel on peal ka kodune aadress, ja iga kord kui vahetad elukohta, tuleb vahetada ka juhiload. 

Pilt bussiaknast.

 Tegelikult saab ka otse Balmorali lossi juurde, lisaks jäävad marsruudile Drumi lossi varemed ja teekonna lõpus on Crathes’i loss, kuid need jäid järgmiseks korraks. Ballateris olime lühiajaliselt ka 2017. aasta suvel, kui kahekesi Kutiga Šotimaad avastasime, kuid toona jäi meil selle väikese koha võlu küll avastamata. Ega me seegi kord igale poole jõudnud. Näiteks mäe otsas jäi käimata. See olla ca 2-3 tunnine väike jalutuskäik (kõigest 2 miili), aga pole õrna aimu ka, kui püstloodis see olla võiks. Selleks peab muide valmis olema, sest siin nimetatakse mägedes “jalutamiseks” ka seda, kui sa neljakäpukil järsust nõlvast üles ronid. Mägironimine on ikkagi korralik – karabiinide jms. See selleks. Me olime pühapäevajalutajad. Sõna otseses mõttes. 

Reis algas väikse seiklusega, sest me polnud veel Aberdeenist väljagi saanud, kui selgus, et bussi
jahutussüsteem on täiega tuksis. Õnneks oli uus buss vähem kui 10 minutiga kohal. Uus buss meeldiski meile rohkem – oli kahekordne ja kohad eesakna juures hõivasime meie! 

Peaaegu Ballateris. Pilt bussiaknast.

Bussisõidu kohta ei oska ma muud kommenteerida kui, et täitsa lõpp, kus naisbussijuhid annavad ketsi. Sellised ralliässad, et anna olla. See mees, kes alguses sõitis, oli palju rahulikuma tempoga. Jah, et algaja, aga ka tagasi tulles oli naisterahvas roolis. Ilmselgelt on nad nende teedega harjunud. Vaated olid muidugi õhku ahmima panevad. “Elu parim otsus Šotimaale kolida,” teatasin Kutile, kui olime umbes tund aega bussiga sõitnud ja Cairngormi rahvusparki jõudnud. “Jaa, aitäh emme,” teatas Kutt rõõmsalt vastu. 

Mulle Šotimaa mäed ikka täiega meeldivad. Just need kanarbikulised, mis augustis on lilla ja kuldse segu. Praegu olid jälle puud kaunilt värvilised. Ma ei kujuta ette, mis siis saab, kui ma ükskord Invernessist põhja poole liigun, ja seal on mäed ja meri koos. Ja murrak, millest on raske aru saada. 

Ballater on sõna otseses mõttes kuninglik külake. Seal mõne kuningapere liikmega kohtuda pole sugugi ebatavaline, aga mina vist ei tunneks kuningannat siis ka ära, kui ma talle mõne ukse lahti teeksin, et teda välja lasta. Ma lihtsalt ei vaata tänaval, poes jm võõraid inimesi. “Ei vahi teisi,” ütles ülikoolis kehatehnika õppejõud Tiina Kukli ja ma kuulan sõna. Kontekst on küll teine, aga dresseering on kõva. 

Kõndisime üle kuningliku silla (silla avas kuninganna Victoria isiklikult) metsa alla, silt näitas Muicki silla juurde ühe miili jagu maad. Otsustasime, et võimalusel teeme seal pikniku. Dee jõe kaldad olid aga selles kohas nii kinni kasvanud, et piknikust ei tulnud midagi välja. Vaatasime hoopis üle sõjahaudade surnuaia Kutt väga tahtis minna, luges hauakivide pealt hukkunuid sellal, kui mina lumemarja pildistasin. Meenutan, et Aberdeen asub kahe suure jõe – Don ja Dee keskel ja kallastel. Dee on neist lõunapoolsem. Tegelikult on Briti saartel suisa 5 jõge, millel nimeks Dee, ja ilmselt seetõttu on selle konkreetse jõe hellitusnimi “kuninglik Dee”. 

Vaade Ballateri Royal Bridge’i pealt

Alguse saab see maailma üks tuntumatest lõhepüügijõgedest Cairngormi rahvuspargis asuva Braeriachi platool olevast allikast. Kutt oleks väga tahtnud sellel ülemisel pildil olevale kivisele alale minna, aga kuna aiad olid ees, siis tagasihoidlik eestlane minus keeldus üle aedade ronimast. Pean natuke kohalike käest maad kuulama, kuidas sellega on, kas ja millal tohib üle heinamaa jõe äärde jalutada. 

Bridge Muick

Tegime väikese fotosessiooni ka värviliste lehtedega, sest rajad olid tõesti imelised. Varsti kuulsime mõlemad torupillimängu. See oli müstiline. Mägede vahel, metsade vaikuses kuulda midagi, mis on Šotimaale nii-nii omane, kohalike vereringes sees. Üks eesmärkidest, mis ma 2020. aasta kohta kirjutasin, oli ära õppida torupillimäng, aga selle plaaniga on veidi kehvasti, sest praeguse seisuga tahavad nad ka koolid uuesti kinni panna. Mingit puhkpilliõpet kui sellist lihtsalt ei toimi. Isegi laste huvitegevus pole veel taastunud – merekadetki on virtuaalõppe peal alles. Ainult jalka-jms õuetrennid toimuvad. 

Nii, jõudsime torupillimängule muudkui lähemale, ja ühel hetkel saime aru, et see kostus selle memoriaali juurest, kus olime matkama asudes olnud. Panime künkanõlvast püstloodis üles. Sõnajalad olid üle pea, kõdunenud puutüved. Ja siis jäi pillimäng vait. “Mängi veel palun!” laususin tasa. Ja ta mängis. Me olime ausalt nagu soos virvatulede jahil, see pillimäng oli nõiduslik. Üksik kilti kandev mees oleks olnud ikka üle võlli unistuse täitumine , kuid isa-poja duett oli väga vahva. Pere-ema lubas pilti ka teha, ja selgus, et nad on sellestsamast suguvõsast, kelle memoriaalil nad mängisid. 

Raudselt selle päeva üks kõrghetkedest. Me ikka jupp aega kuulasime neid, ja nad nentisid, et kuna torupill on nii vali pill, siis on publik paratamatu. Mõne aja pärast liikusime edasi, aga ma lõin ikka veidi eemal metsa all tantsu lahti. Kutile ma eriti muljet ei avaldanud, olla piinlik olnud.

Pikniku pidasime jõe teisel kaldal, nautides Dee jõe vulinat ja sügisesi värve. 

Vaade piknikupaigast

Keha kinnitatud, avastasime, et olime oma piknikuteki üsna hästi “parkinud” koristamata jäänud koera väljaheitele. Kutt sai tosse rohus sahistada, mina viskasin jope maha ning läksin jõe äärde pleedi pesema. Arhailisel kombel. Vesi oli jäine. Ausalt. Aga puhtaks sain. Vahepeal oli Kutt avastanud, et ega ta nii pingviin ikka polegi ning 3 kraadi on pelgalt dressika ja õhukese tuulekaga käimiseks veidi talvine. “Ega mina ei tea, mis see 3 kraadi tähendab.” “See tähendab, et on talv.” Mitte, et ma poleks kodus maininud, et äkki paned ikka veidi paksema jope. “Emme, sina oled meil kanaarilind,” vastas ta õrnalt. Noh, igal juhul oli pingviinipojal jahe, aga kanaarilind tundis end talvejopes üsna hästi, kuigi pikalt ühel kohal istudes kippus niiskus kontidesse. 

Koht, kus peetakse Ballateris Mägismaa mänge.

Jalutasime keskväljakule, vaatasime üle kohalikud matkarajad, kiriku, uudistasime vana raudteejaama, mis on muuseum-raamatukogu ning otsisime üles väljaku, kus toimuvad iga aasta maikuus Mägismaa mängud ehk Highland Games. See on üks neist üritustest, mida ka kuninganna kohalolekuga austavat.

Kutt tegi veidi seal välijõusaalis trenni, proovis ka kiiged ära ja siis sättisime end keskväljaku poole tagasi, sest Beriti ja Pauliga pidime kella 17 paiku kokku saama. Olime juba mõelnud, et pärast seda läheme kuskile kohvikusse ja teeme aega parajaks, sest buss väljub 5 enne 19. Veelkord suur tänu Aunele selle suurepärase koduse leiva ja raamatu organiseerimise eest. Berit-Paul – teid oli väga tore uuesti näha! Loodan, et te puhkus on kosutav. Kuna uute valitsuse regulatsioonide tõttu tuleb kõik siseruumides asuvad toidu-ja joogikohad kell 18 kinni panna, (kaasa võib toitu müüa ja õues istuvatele klientidele ka tohib müüa), siis ega meil väga palju variante polnud. Üks kolmest oli end õlleaiaks nimetav toidukoht, aga aknal olev menüü oli Kutile suupärane ja mulle ka.  Sisehoovis olid väiksed lõkked üles tehtud, ja oli täitsa hubane istuda. Ma proovisin kohalikku suppi, Kutt veiselihast burgerit. “Väga hea sibul oli,” kiitis ta klienditeenindajale.  

Õhtul bussi oodates.

Buss tuli enam-vähem täpselt ning tagasisõit kulges viperusteta. Kesklinnas selgus, et meid koju toova bussini on 25 minutit ja kuna Kutil oli külm, otsustasime jala liikuma hakata. Võtsime ka kotist selle pestud pleedi ja nii ta siis kõndis nagu Star Warsi sõdur mu kõrval. Kell oli ca 21.30, kui koju jõudsime ja Kutt kustus üsna ruttu. 

Tänane päev on mõlemale üsna tegus olnud. Hommikul, kui paduvihma sadas, tegi ta uued postitused/logod ning tegeleb Jacquelini koolituselt saadud töölehtede täitmisega. Üks ülesannetest on uurida välja oma supervõimed ehk teha kindaks 4-5 tugevust. Seega – aidake Kutti – ta saatis paljudele Facebookis sõnumitesse. See on oluline, et ta saaks oma kodused ülesanded tehtud. 

Kui ta teile ei saatnud, aga soovite aidata, siis kirjutage mulle kas siia vastu või kui ta on teil kuskil sõbralistis – andke talle märku! 

Mina vaatasin ka oma ghostwritingu graafiku üle, ja selgub, et 2020 aastal ma suuri projekte rohkem võtta ei saa. Seega, kui keegi on mõelnud raamatu kirjutamisele vms suuremahulisele kirjatööle, siis jaanuar 2021 on esimene vaba kuu. Väiksemaid töid mahub sinna vahele ikka. Need on head virgutused suuremate projektide keskel, aga praeguse seisuga on aasta lõpuks kokku vaja panna 2 raamatu käsikirjad, lisaks koostöö kolme mõtteviisi juhendajaga ehk coach’iga.  Ääretult põnev. Aitäh teile kaasa elamast! 

 

The post Väikeste seikluste lainel appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kellele tundub see lause naise muutliku meele tüüpilise väljendusena, siis õnnitlused pinnapealsuse puhul.   Ma olen eluaeg selline pehmo olnud, et lasen end liiga kergesti ümber rääkida ja siis ikkagi ütlen jah asjadele, mis nii väga ei meeldi. Viimased kuud olen palju osavam olnud, aga nagu ikka on aeg-ajalt veidi suuremaid proovikive ja eelmine nädal (tegelikult veidi rohkemgi), on tulnud treenida endale kindlaks jäämist. Tegeleda teadlikult selle mõttega, et kui ütlen EI asjadele/tegevustele, mis mulle väga ei istu ehk moodsas keeles ei kõneta, siis teen rohkem ruumi ja võimaldan endal öelda JAH asjadele, mis mulle väga meeltmööda on. 

Kusjuures selliseid võimalusi enda kindlameelsust proovile panna oli eelmisel nädalal ikka omajagu. Kasvõi laupäeval. Olime ju mõttes valmistunud Findhorni minekuks koos Susiga. Mul oli isegi kartulisalat juba valmis! Reede pärastlõunaks oli selge, et esialgne tugev vihm ja “tavaline sügisilm” on seekord midagi karmimat ja sõit tuleb edasi lükata. See midagi karmimat oli siis Prantsusmaalt nime saanud torm Alex. Reedehommikused oranžid üleujutushoiatused Aberdeeni ja siinse piirkonna kohta olid pärastlõunaks muutunud punaseks. Vihma tõenäosus 100% ning võimalikud liiklusseisakud üleujutuste tõttu st ka jõgedel oli oht üle kallaste tõusta, kuna lisaks vihmale on ju ka 2x ööpäevas tõusuvesi. See aga tähendab veetasemes mõnigi kord ca 3m erinevust. 

Kusjuures reede õhtul oli eriliselt kuldne päikeseloojang. Ööl vastu reedet sadas samuti kõvasti, nii et kui hommikul 10 paiku Seaton parki läksin hooaja viimasele taluturule, siis puud kõik tilkusid alles, kuigi päike juba paistis. Ostsin kohalikke õunu ja tomateid. Seda taluaia õuna süües mõmisesin kuuldavalt. Südamik suhkrustunud, külmast kergelt karge, pisut hapukas õun. Sordist pole õrna aimugi. Ostsin veidi koju kaasa ka ja tegin pärast kaneeliga moosiks. Eestis elades oli mul ju endal korralik õunaaed ja kodused õunad olid head küll, samas ei kujutanud ma päris hästi ette, mida inimesed mõtlevad, kui ütlevad, et “appi, kui hea on süüa kodust õuna.”  On küll. Päriselt. 

Kuna nädalavahetused on meil n-ö pikkade jalutuskäikude päralt, aga Findhorn lükkus koolivaheaega, siis hakkas mul vaikselt lõunaks tekkima motoorne rahutus. Olin endale pähe võtnud, et pean nädalavahetusel õue saama. Ilmateade ja nutirakendus küll lubasid, et 12-14 vahel on vihma tõenäosus vaid 80% saja asemel, aga aknast välja vaadates oli ikka suht 100% kogu aeg. Vahepeal tuli isegi kahesajaga. Lahe! See on see ilm, mida mulle Šotimaale kolides lubati. Mõned üksikud korrad olen ikka saanud nautida ka seda. Kella 14ks oli mu rahutus sellisel tasemel, et ma enam ei suutnud. Oh, kui hea värske vihm, oli esimene mõte õue saades. Jõgi oli pruun. Mitte hall ega sinine, vaid pruun. See video on pühapäevast, kui vee tase oli veel kõrgem ja see oli täis puuronte ja sodi. Sel hetkel ma ei kujutanud ette, kui kõrgel see vesi võis mujal olla. Alles hiljem sotsiaalmeediast nägin. 

Laupäeval panin siis esimest korda jälle talvejope selga. Kutt vahetas nokamütsi puuvillase mütsi vastu. Laupäeval Kutt mere äärde kaasa ei tulnud, käis omal onni juures. Ma käisin üksi. Vaatasin lainete möllu ja mõtlesin endamisi. Elust ja inimestest. Nautisin soolaseid piisku näol ja aeg-ajalt sadavat hoovihma. Mõnus oli vaadata, kuidas linna kohal oli kõik tumehall, aga mere ääres oli kuidagi heledam. 

Ära hakkasin tulema siis, kui näpud olid nii kanged, et enam ei saanud kõrvaklappe kõrva pandud. Koju jõudes olin muidugi läbi ligunenud. Koos vaatasime pilte ja kustutasin pool nendest kohe ära. Täna kustutasin veel pool, ja ilmselt võiks rohkemgi kustutada, sest udused on. Selliseid ägedaid asju pildistades tajun ikka ja jälle, et oleks vähe tuusamat kaamerat vaja, kui selle Samsung 40 oma. Ja arvestades, kuidas mulle mere ääres meeldib, siis ta võiks veidi rohkem kui 10 piiska merevett kannatada. See ülemine pilt on laupäevast, üks esimestest. Alumine on pühapäevast. Pühapäeval olid lained veel võimsamad ja ikka mõnusad paugud käisid, kui see vastu seda kaldarajatist lajatas. 

Eks me saime vihma ja saime ka veidi lainetuse pritsmetega pihta, sest see laine pritsis ikka promenaadiäärsele asfaldile välja. Ma osa pilte tegin muidugi altpoolt. Hirmus ei olnud, põnev oli. Kuidagi natuke ajuvaba oli ka vaadata, kuidas sa seisad veepiirist 2 meetri kõrgusel ja laine ülemine ots sulle kohe-kohe pähe lärtsatab. Vastu kintsu ka. 

Kutile ka meeldis. Alguses võttis teda veidi kõhedaks, aga pärast kõndis ise ka selle kivise osa ülemises servas. “Lahe oli!” ütles ta, kui koju tulime. Minu arvates ka. 

Pühapäeval enne mere äärde minekut oli veel ka väike videokõne Londonis elavate eestlastega, endised kooli-ja kursavennad. Ajame koos üht ühist projekti, aga sellest siis, kui juba miskit kindlamat paigas. Marko ja Ranno film UK eestlaste koorist laulupeol pääses ka Haagi rahvusvahelisele filmifestivalile, seega on põhjust nende tegemiste üle ka rõõmu tunda. 

Oktoobri töistest asjadest võtab suure osa ühe raamatu kirjutamine. Kuna me praegu pole töö tellijaga kokku leppinud, kas ta soovib seda n-ö varikirjutamisena või mitte, siis täpsemalt ei saa rääkida, kuid üsna mahuka teosega on tegemist. Töö võtsin Eestis käies pulga peal kaasa, seega tegemist eestikeelse raamatuga. Kohe pärast seda on järge ootamas teine raamat – samuti praegu veel kokku leppimata, kas varikirjutamise ehk ghostwritingu korras või kajastub mu nimi seal ka. Varikirjutamine ehk ghostwriting tähendab seda, et raamatu autor ei ole see, kes selle tegelikult kirja on pannud. 

Ilusat õpetajate päeva teile sinna Eestisse! Siin seda meile teadaolevalt sel moel ei tähistata. Küll aga saame reedel tähistada kahenädalase koolivaheaja algust. Siis saavad käed pidevast desinfitseerimisest ja kõrvatagused maskist puhkust. 

The post Öeldes ei ütlen jah appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.