Meil endil on ka täna põhjust jälle kooki teha, sest 4 kuud tagasi saabusime oma 2 kohvri ja seljakotiga siia. See eneseusk on hakanud vaikselt tulemusi näitama. Eks ole meid ju varemgi tunnustatud, kuid kuidagi ei võtnud seda tõsiselt. Ikka oli hea meel kuulda, kuid hinges oli nagu kahtlus, et “ta on lihtsalt viisakas/lohutav.” Nüüd on pigem nii, et isegi, kui midagi öeldakse lihtsalt seepärast, et ollakse viisakas või lohutav, siis see tuletab meelde, et tegelikult ju ongi nii. Et tegelikult see kõik ongi see, mida ma usun end olevat ja saavutavat. See, et 95% tulemustest sõltub enda mõtteviisist, on ju kogu aeg elus paika pidanud – ega ma muidu poleks ka saavutusi. Ja ma ei räägi ainult töö-alastest saavutustest, vaid ka isiklikus elus vastu võetud otsustest või otsustamatusest.

Raamatuga on seis nüüd nii, et tegemist on siis horisontaalse, B5 formaadis raamatuga, millel on 84 lehekülge ja mille paksus on ca 1 cm. Kõvade kaantega, nagu ma (vist) juba mainisin. Tiraažiks jäi ikkagi 700. Poolehoidjad usuvad, et sinna võib mõne kuu pärast ühe nulli otsa kirjutada, aga miks mitte ka kaks, kui mõelda, et levitan seda ka Šotimaal.
Ma olen tõesti väga elevil. Olen ka mõelnud, kuidas see sundkodustamine tegelikult aitas sellele kaasa. Sellest, et ma 40 tundi nädalas rügamise kõrvalt raamatut kirjutada ei jõua, sain ma juba veebruaris aru, kui Avatud Ülikoolis ilukirjanduse kursust tegin. See, et raamatu kokku panemine samuti ajamahukas on, tuli mulle muidugi üllatusena. Kujutasin tõesti, et kuna materjal on ju olemas, siis päevaga panen kokku ja teise päevaga teen Hooandja materjalid. Jah, võite naerda.
Nüüd on raamat küljendatud, kujundatud, jäänud on vaid esi-ja tagakaas, kuid nagu kirjastajaga rääkisime, siis pärast pühi läheb raamat trükikotta, mis tähendab, et mai lõpuks on see kindlasti valmis.
Oleme juba arutanud ka esitlusvõimalusi, aga kus ja kuidas, eks see selgub mai keskpaigas.
Hooandjale saatsin ka materjalid esmaspäeval ära ja ma väga loodan, et hiljemalt pärast pühi saab see ka nende lehele üles. Eks jagan seda kindlasti ka oma Facebookis. Kui teil endil pole võimalik rahaliselt toetada, lihtsalt jagage infot. Väike õrritaja ka raamatust.

Lehekülg raamatust #õnnelikteekond #becominghappy

Kui nüüd keegi peaks ettevõtte või asutusepõhiselt ja n-ö väljaspool Hooandjat soovima minu raamatu välja andmist toetada või suuremat kogust tellida (nt alates 10 raamatut), siis  – JAH, see on võimalik. Kirjutage, kas mulle siia lehele, e-kiri, sõnum Facebooki või helistage ja annan täpsemad juhised. 

Oma ettevõttega Word Accord andsin sel nädalal juba esimese videokoolituse. Teemaks oli, et millised on erinevused n-ö päris esinemisel ja video-esinemisel (nt Zoomis). Erialased teadmised ülikoolist ja kogemused ajakirjanikuna, lisaks vaatajakogemus sõna otseses mõttes kümnetel videokoolitustel/laividel tekitasid mingid tähelepanekud. Koolitus ise kestis 45 minutit ja sihtgrupp oli kohalik nais-ettevõtjate ühendus, mille eestvedajal on ärikogemust rohkem kui minul eluaastaid. Muidugi ma pabistasin veidi, aga tagasiside oli väga-väga positiivne. “Ma tegin 3 lehekülge märkmeid!” ütles mulle eestvedaja. Ta palus, et kas võiksime teha salvestuse ja see läheb sinna ühenduse Fb gruppi üles. Jah, ma olin nõus.

Seda kõike lugedes võib jääda mulje, justkui õue jalutama enam ei jõuakski. Jõuame ikka. Ning avastame lähemat ja veidi kaugemat koduümbrust. Pühapäeval oli plaan minna delfiine vaatama Torry Battery juurde. Sinna me kõndisime ka, vaatasime täpselt, et jõuaks tunnike enne tõusu, aga delfiine me ei näinud. See-eest kõndisime ka üle Dee jõe ja saime vihma. Korralikult. Nii mõnus. Siin ei ole neli nädalat sadanud ja viimased nädal aega on suisa täiesti selge olnud. Selleks nädalaks pidi kah sadama, aga North-East Riviera, nagu seda kirdenurka kutsutakse, on üsna vihmavaba. 

Vaatasin enne just Google Mapsi pealt, et arvestades marsruuti, kõndisime tol päeval maha umbes 10 miili ehk siis ca 16 kilomeetrit. Valdavalt mööda asfalti ja kive, sest üle Dee jõe teistmoodi ei saa, kui kesklinnast, ümber nelja sadama basseini. Nägime lähedalt laevu, gaasi-ja naftamahuteid ning tänavaäärseid majakaid. Mõlemad töötavad. Vanasti asus sellel sadamaalal Torry küla/linnaosa. Mõned majad on vanast Torryst alles ka, sh need kaks majakat, aga suur ala sellest linnaosast lammutati, just sadama laiendamiseks. 

Vihmasadu. Aberdeeni sadam.

Lambad ja šoti mägiveised on osa maastikust, neid ma ei hakka eraldi majandusharuna välja toomagi. Põllumajandust (marjad, köögi-ja juurviljad), mis sõna otseses mõttes kümnetele tuhandetele Kesk-Šotimaal tööd ja leiba annab, on siin vähem, sest piirkond on mägisem ja põhja pool ka kaljusem. Samas, eks see sunnibki siinseid inimesi loovamalt mõtlema, sestap sünnib siin ka palju loominguliselt põnevat. 

Sellised jalutuskäigud on ka hea aeg detaile meelde jätta. Näiteks, kuidas päike on selle musta graniidi soojaks kütnud ning see soojendab isegi siis, kui ilm juba pilves. Või kuidas kõlavad paarisentimeetrise läbimõõduga kivikesed, mida tõusulaine edasi-tagasi loksutab. Merineitsite basseinid ning värvilised samblikud mustal graniidil. No ei ole Aberdeen hall linn. Kuidagi ei ole. 

Päris põnevaid maju nägime pühapäeval ka. Pildistasin neid üles. Kes teab, ehk kunagi mõni romaanitegelane hakkab neis elama. Inspiratsiooni kogumine täistuuridel. Täna hommikul suhtlesin ühe endise kolleegiga ja ütlesin talle, et mul on peas nii palju raamatuid, et pea valutab teinekord. Pole midagi, kui nüüd see trükikotta läheb, siis tuleb järgmisi hakata kirjutama. Jätkata olemasolevatega ja kirjutada üles ka uute ideed. 

Ahjaa. Täna sain kirja, et mul on nüüd olemas ka see pre-settled status. Midagi elamisloa-laadset. Seda paberit läheb mul vaja alates uuest aastast, seniks piisab elamis-ja tööloa tõestamiseks passist või ID-kaardist. Ütleme nii, et selle paberi saamisega läks ca kolm korda rutem, kui linnamaksu ehk council taxi arvega. Üks paberimajandus on vähemalt ees. Ettevõte tuleb maksuametisse üles anda. See kohustus tekib siis, kui sissetulekud on juba £1000, aga ma teen enne ära. 

Nüüd lähen kooki küpsetama.

The post 😍Täiskäik edasi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See koristamine tundus selline hea viis kogu lõppeva töönädala pinged ära saada. Nö majast välja. On jah pingeline olnud ja mu töö-ja kirjutamise asjad on suht tagaplaanil olnud. Nagu ka blogi postituste sagedusest näha. Instagramis oli ka täna hommikuni vaikus.

Kuna ootamatult selgus, et Kutil on nädal varasemast mingid ülesanded “õhku” jäänud ning tema kirjalik inglise keele oskus ei ole sugugi nii hea kui suuline, siis pidin reaalselt kõik ülesanded talle lahti tõlkima. Mõnda mitu korda. Lisage sinna juurde ka Kuti jätkuv frustratsioon sel teemal, et tema ei taha, et mina teda õpetan ning oma õpetajad on paremad, et kogu see olukord on “täiega nõme” ning ta parema meelega tahaks koolis käia, ning saate ise ka aru, et saime mõlemad sel nädalal seda rahulikuks jäämise kunsti harjutada.
Positiivse poole pealt võib välja tuua õpetajate ja tugipersonali abipakkumise ning tagasiside. Sh kui Kutt teatas, et ta mingit asja lihtsalt ei oska, siis õpetaja tuli vastu, ja lubas selle osa ülesandest tegemata jätta. Osa asju olid tõesti rasked ja see ülesanne, kus neil tuli pidada terve nädal päevikut, mida nad söövad ja kui palju ning millist liiki trenni teevad ning välja arvutada kõikide asjade kaloraaž.
See oli jupp pusimist, et otsida välja, kui palju on hakkliha-kapsa hautises või pasta carbonaras  või isetehtud skoonides kaloreid. Teine osa ülesandest oli koostada treeningplaan, kus oli ära näidatud, mida ja kui kaua teed, selleks, et kõik need sissesöödud kalorid ära kulutaksid. Ma pole suurem asi vanduja, aga sellised ülesanded võtsid mind ka vanduma. Ega kuskile midagi edasi lükata ka polnud, sest neil on nüüd kaks nädalat koolivaheaega, aga to-do list ehk nimekiri asjadest, mis peavad 2 nädala pärast valmis olema, on selline, et igaks päevaks on midagi.
Näiteks tuleb neil A4 paberitest ehitada võimalikult kõrge torn, mis ise püsti püsib. Liimida tohib, teipi tohib ka kasutada. Paberit tohib lõigata ja voltida. Torn tuleb ära mõõta ja üles pildistada. Aine? Disain ja tehnoloogia. Ärge küsige, mis sellest tornist pärast saab.  Need toidupildid on Kuti kodunduse ülesanded. Okei, pasta carbonara kastme osa tegin ise, aga skoonid – mis tõsi, näevad välja ja maitsevad nagu küpsised – tegi Kutt täiesti ise. Vahepeal olen veidi targemaks saanud – ei tohi tainast rullida ja muna pean rohkem panema, siis kerkivad paremini. Liiga õhukeseks patsutasin ka taigna- õige paksus on 2.5cm.
Makaronide/nuudlite keetmise on Kutt korralikult selgeks saanud. Sellega muret pole ning skoonid – kohalikud maiustused – lähevad kordamisele. Ilmselgelt tuli mul kogu selle protsessi juures olla, seega endal seinal olevast nädalaplaanist jäi suht vähe järele. Õppetöödega lõpetasime reedel kella 17.30 paiku. Ilmselgelt rakendasin kogu oma põhjalikkust, sest nagu mulle enne äratulekut Eestist öeldi, et “kui sina juba midagi teed, siis on tehtud.” Ei ole lihtne mu laps olla, ilmselgelt.
Eks siis nüüd tuleb turbo peale tõmmata. Järgmisel nädalal on päris mitu veebikoolitust kohalikust business hub’ist ehk siis Eesti mõistes vist midagi arenduskeskuste laadset.
Kutile võib julgesti helistada – ta on sotsiaalne tüüp ja tunneb puudust võimalusest (eriti omaealistega) eesti keeles rääkida. Videokõned ka leevendavad seda eraldatuse tunnet, millega on tulnud maadelda.
Lühidalt kokku võttes, siis “arenguruum on suurim ruum maailmas”. Jah, ka rahulikuks jäämise peatükis. See minu Facebookis tehtud postitus võtab suhteliselt hästi emotsioonid kokku.

Black Dog Beach

Eelmisel pühapäeval võtsime ette tavapärasest pikema jalutuskäigu. Musta koera randa ehk Black Dog Beach’ile on Google Mapsi järgi 3,7 miili, aga kuna meil õnnestus ka veidi ringi minna, siis ütleme nii, et sinna jõudmine oli ca 4 miili, ja tagasi tulime mööda mere äärt pidi. Kuna Maps mereäärset rada ei näidanud, siis pole õrna aimugi, pikk see oli, aga usutuvasti sama pikk.
Kilometraaži arvutamiseks korrutage 8 ja 1,6. Väga mõnusad neli tundi olid. Mõõn oli just algamas, aga tuul tasapisi tõusmas, seega oli palju hästi mõnusaid, vahuseid laineid. Rahvast vähe ja ilm kevadiselt jahe, kuigi mitte külm. Mõned veenired olid ka, aga neid oli võimalik siiski kuiva jalaga ületada.
“Mõnikord võiks veel sinna minna,” arvas Kutt, kui väsinuna koju tagasi jõudsime.
Sel nädalal tuli ka kaks toidutellimust – ASDAst 2 nädalat tagasi tehtud tellimus ja siis kohalikust köögi-ja puuvilja poest/hulgilaost. Köögiviljavarud on nüüd eestlaslikult korralikud ja poest 2-3kg kaupa ostmine on nüüdsest minevik! Sibulad on ka toredalt suured – pildil on võrdluseks pooleliitrine meepurk. Üldiselt oleme suutnud nädala sees poes käimist vältida – mingid üksikud asjad nagu kohvikoor jms on olnud vajalikud. Täna täiendasime taas varusid ja kuna Kutt kurtis, et ta on kõik raamatud, mis tal on seal üleval juba läbi lugenud sh need, mis sai 2 nädalat tagasi ostetud (£70 naela läks Star Warsi teemaliste asjade peale), siis ostsin täna veel £22 eest raamatuid. Eesti keeles on selle sarja nimi “Ühe äpardi päevikud”, aga siin ta loeb neid muidugi inglise keeles. “Mul on üks juba läbi, kohe hakkan teist lugema,” teatas ta mulle ca 15 minutit tagasi. Kui meil on vaikus, siis ta kas loeb või istub nutiseadmes. Täna on lugemine popp.

Black Dog Beach, kaugemal eemal Aberdeen

Nõmmele see nädal vist polegi jõudnud. Homme on ka päev. Lubab käesoleva aasta soojemat ilma – isegi 16-17 kraadi. Nädala sees oli küll vahepeal päris jahe, aga täna ja kolmapäeval oli päris mõnus, sai isegi mütsita käia. Neljapäeval ja reedel selle-eest oli suisa kindaid vaja.

Horisont on küll veidi viltu, aga vaadake siis laineid, mitte laevu

Tundub nii olevat, et inimeste lemmik-aastaaeg on seotud tema enda sünniajaga. Vähemalt paljudel minu tutvusringkonnas on nii. Kutt ja mu Vend talviste sünnipäevalastena võiks vist lumes magada ka. Ma jälle naudin seda kuude pikkust kevadet. Kevadised ja sügisesed päikesetõusud ja -loojangud on mu kogemust mööda kõige rikkalikuma värvikombinatsiooniga. On pilvi ja valgus langeb kuidagi teisiti. Olen põgusalt näinud 2011. aastal Šotimaa sügist oktoobri lõpus ja olen 2017. aastal näinud nädala jagu Šotimaa suve ning ütlen, et kevad on siin väga värviline aeg. Neid õisi ja värvitoone tuleb iga päevaga üha juurde. Ning pole nii, et lihtsalt erinevat värvi tulbid või võõrasemad. Jah, neid on ka, aga tänaselgi käigul poodi nägime erinevaid põõsaid, mille õied olid kas oranžid, kärtsud või mahedamad roosad, loomulikult mitut tooni kollast, sest lisaks nartsissidele õitseb forsüütia, aga ka mitut tooni sinist, lillat, valget, punast ning loomulikult rohelist. Astelhernes on nüüdseks niimoodi kõikjal õites, et kui nende lähedusse satud, on äratuntavalt imal kookoselõhn üleval. 

Värviline Šotimaa kevad.

Ning põõsastik, mis iga päevaga, isegi tundidega läbipaistvast läbipaistmatumaks muutub. Ma pole teab mis romantik, aga looduses jalutades ma olen küll valjult õhkama hakanud.

Homseks on kavandatud mõningad aiatööd, näiteks ostsime täna ämbriga maasikaid, mis on vaja mulda panna, samuti jaanuaris ostetud maitserohelise ja lilleseemned. Ei tea, kas peaks kuskile potti kartuli ka panema? Peenarde jaoks meil ruumi pole, kõik on kenasti võrgu, geotekstiili ja killustikuga kaetud, aga on peenrakaste ja suuremaid potte, kuhu üks kartulipesa ikka sisse mahub. Külas nagu otsus, mis? 

Päike loojub Don jõe suudmes

Mis ma siingi salgan, et lõppeval nädalal on olnud põhjust enda üle ka uhkust tunda, sest Aberdeeni keskraamatukogu ja ühenduse Four Pillars avaldatud e-raamat on nüüdsest avalik ning minu luuletus on kohe kogumiku alguses. Tegemist on ka ainsa luuletusega, ülejäänud siis kõik proosa. ✎

Kui mäletate, siis ma veebruaris kirjutasin koolitusest, mida viis läbi ilmakuulus Šoti kirjanik Jo Clifford. Mälu saab värskendada siit. 

Kiire guugeldamine vastust ei andnud, kas teda Eesti teatrites ka mängitud on, küllap kultuurigurud oskavad sellele paremini vastata. 

Luuletusest siis nõnda palju, et tegemist on esimese luuletusega, mille Šotimaal kirjutasin. Tõlge sellele sündis 1.aprillil, kui päris mitu inimest mulle messengeri kirjutasid, et “tahaks teada, millest see on”. Päris üks-ühele tõlge pole, aga püüdsin mõtte samaks jätta. 

Originaal on siis roosal taustal. 

Kõik on sama

Mis mulle valge täna

on punane su suul.

Meil miski pole sama,

kuid leib meil üks on suus.

Kui pruuti vaatan mina,

siis sina peige otsid.

Meil miski pole sama,

kuid kallistus on tähtis.

Kui möödas aeg on minul,

siis sinu oma algab.

Meil miski pole sama,

kuid kas näeme ainult halba?

Taas segaduses mina,

sa ütled – sina ka.

Meil tunded üsna samad,

keda süüdistada saaks?

Saan öösel armastada

ja sina kiita päeval.

Tunne südames on sama:

kes mõista võtab vaevaks?

Ei enam nutta taha,

las parem sina naerda.

Meil tunded päris samad,

ööst öösse, päevast päeva.

Kui postituse algusest võis jääda mulje, et oleme nagu kaks saamatut Kuti koolitöö kallal ning ma üldse sel nädalal midagi “kasulikku” ei teinud, siis päris nii ka ei ole. Ma leidsin esmaspäeval megalt palju konkursse, kuhu oma loomingut saata ning otse loomulikult oli mõnel tähtaeg samal päeval. Jah, saatsin ära paar tööd. Paar veebiseminari oli ka, ja oi, kuidas tahaks inimestele anda juhendust. Olen siiski suu kinni hoidnud. Raadiorežissöör minus tõstab pead.

Panen siia mõned esmased tähelepanekud: 

Palun kasutage kõrvaklappe ja mikrofoni. Täiesti tavalised telefoni “nööbid” on ka paremad kui see ruumi kaja, mis enamikul kaasa tuleb. 

Zoom’is (mida paljud kasutavad) on võimalik panna end Mute nupu abil hääletu peale. See on oluline, sest siis ei kosta paberikrabin ega laste kilked teisest toast sisse. 

Pane telekas ja raadio kinni. Sind ei ole vastasel juhul kuulda ja kui Sa veel end mute’inud ka pole, siis ei kuule keegi ka inimest, kes räägib. 

Kui Su vebinar/seminar kestab rohkem kui 2 tundi, tee vahepeal 5-10 minutit sirutuspausi. 

Ära slaididega üle pinguta. Kui kohutavalt tüütu on vaadata 90 minutit järjest slaidiesitlust, mis on mõeldud n-ö tavakoolitusse. Vähem on rohkem. Kogu paketi võid saata hiljem või enne osalejatele e-kirjaga. 

Räägi rahulikult, et inimesed jõuaksid jälgida ja märkmeid teha ka tingimustes, kus levi ei ole täiuslik. 

Küsi vahepeal küsimusi, et ei läheks “loenguks”.

Valmista end ette: jah, ka välimus st pane riidesse, kammi juuksed ära. Lugupidamisest teiste osalejate vastu. See ei loe, et see on veebis. Liiga palju on piinlikke juhtumeid, kus keegi on kas bokserite väel või läheb keset seminari kõrvalruumi hädale.
Loobu tegemast midagi, mida Sa ei teeks “päris” seminari või koosoleku ajal. 

Sul on lapsed? Kui nad teleka taga ei püsi, siis praegu on väga palju veebipõhiseid n-ö huviringe, kus lastega tegeletakse ning nad saavad võimaluse omaealistega üle maailma suhelda. Näiteks Kriipsujuku vebinar ja Loovustund. Mõlemal juhul on lapsed vanusegruppidesse ära jaotatud. 

USAs elav pere, kes on tuntud oma paroodiavideote poolest, on kogu selle Zoomi ja vebinarid ka ühte laulu kokku pannud. 

Neil on palju muhedaid paroodiaid tuntud lauludele, seega kes vähegi keelt oskab, siis saab muheleda päris mitme laulu ajal. Niisama on neid ka muidugi lõbus vaadata, sest nad näevad ka visuaaliga kõvasti vaeva. 

Nad julgevad enda üle naerda. Üks näide. USAs teatavasti pole sellist asja nagu riiklik tervisekindlustus ning kord postitasid nad loo “õpetuseks teistele”, kuidas mehe kõhuvalu läks neile maksma 10 000 dollari suuruse haiglaarve. Diagnoos? Tavaline kõhukinnisus st natuke rohkem vett ja liikumist oleks seda ennetada aidanud. See, kuidas nad seda rääkisid, on muidugi klass omaette.  

Elu on ilus.

The post 🔎Kõik puhtaks! 🔍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Üldiselt oleme Kutiga otsustanud (tema otsustas enne), et kolmapäevaks on ta juba piisavalt terve kooli minekuks. Täna teeme väikse õuetiiru ka, sest palavikku pole olnud nädalavahetusel. Vettehüpete trenni jätab seekord veel vahele, las võhm taastub. Kolmapäeval sööme siis kartulisalatit ja mõtlen veel, mis ma sinna kõrvale teen. Meie esimene kuu.

Täna tegin kooki. Banaanide ja kirsside, vanilje ja kaneeliga. Sest et….. täna 4 nädalat tagasi astusime siit majauksest sisse. Jah, meile jätkuvalt meeldib, on põnev, naudime ja tunneme end hästi. Eks ikka on asju, millega tuleb harjuda ning mille peale lihtsalt ei tule, kuid kas see pole nii mitte igal pool?

Jätkuvalt oleme kõik need 28 päeva iga päev päikest näinud. Kohalike arvates on see erandlik. “Järgmine nädalavahetus sajab,” lubasid nad laupäeval. Noh, las sajab.

Töökuulutusi vaatan igapäevaselt, aga huupi kandideerimist ei pea mõistlikuks. Võtan seda rahulikult, seda enam, et sissetulekuid on, kuna Eestist saabub jätkuvalt pakkumisi kirjatööks. Tõlked, igasugune tekstiloome on ju kõik sellised asjad, mida saan ka siit teha. Seega, jah – sellekohaseid pakkumisi võtan jätkuvalt vastu. Eks ma kirjutan omi asju ka, aga neist siis, kui kindlad kuupäevad koostööpartneritega kokku lepitud.

Täna tegime naabritele veidi lärmi ka. Suitsuanduritega. Ei midagi hullu, rasv läks pannil veidi liiga tuliseks ja hakkas suitsu eritama, sest meil oli Kutiga omavaheline kommunikatsioonihäire.

Hommikul lugesin üle siis linnavalitsuse kodukalt selle relva/noamääruse, mille vastu me Kutiga eksisime, kui talle käärid kaasa andsin. Selgus, et selle taga on mõne aasta tagune juhtum, kus 16-aastane oma sama vana klassivenna koolis surnuks pussitas. Mõni kuu hiljem vastu võetud määruse välja töötamisel osalesid nii noored ise, lapsevanemad kui ka spetsialistid ning selle määruse kohaselt on õigus õpetajatel koolis laste kotte läbi otsida, kui tekib kahtlus, et seal võib olla (külm)relv. Kui selgub, et see nii ongi, siis pikka juttu pole, vaid politseinikud kooli ja kõik sellised juhtumid fikseeritakse, asjad muidugi konfiskeeritakse ja vanematega võetakse ühendust. Jah, politseinikel on õigus ka laps/noor läbi otsida ning juhtumite korral, kus keegi saab vigastada, läheb kõik nii, nagu seadustes kirjas. Sellele 16-aastasele, kelle noahoopide järel teine noor suri, määrati 9-aastane vangistus. Kutt arvas, et need, kes sel moel arveid klaarivad on ikka “täitsa mõttetud” ja “kindlasti oleks ka mingi normaalsem võimalus olnud asju lahendada.”
Kõik need, kes on algkoolist väljas ehk siis käivad keskkoolis või akadeemias, peavad ise selle määruse läbi lugema ja paberile allkirja andma, et on lugenud ja saavad aru, et see kehtib kõik ka nende kohta.
Samamoodi peab õpilane ja lapsevanem lugema läbi koolis kehtivad arvuti ja interneti kasutamise reeglid ning selle kohta allkirja andma. Näiteks kõik sotsiaalmeedia saidid on kooli arvutites blokeeritud, WiFi on, aga selle paroole õpilased (üldjuhul) ei tea. Khm. Nutikamad neist uurivad sellised asjad kiiresti välja ja kui nad on piisavalt targad, siis nad hoiavad selle enda teada, et nad teavad.
 Lisaks andsin ma allkirja selle kohta, millistel tingimustel luban oma lapsest pilti teha ja millistes keskkondades neid pilte avaldada.

Kes talvist Šotimaad avastama plaanib tulla, ja autot kavatseb rentida, siis ei ole sugugi nii, et talverehvid on praegusel ajal elementaarsed, vaid see on lisatasu eest ning ainult teatud tüüpi autodel.  Päriselt ka. Sel polegi mõtet, kui sõidetakse valdavalt piirkondades, kus lund pole, nt Lõuna-Šotimaal või siin idakaldal, Põhjamere ääres. See, et öösiti miinuskraade on, pole mingi näitaja, sest soola pannakse teedele juba siis, kui õhutemperatuur seal pluss kolme kandis. Kui jaanuaris auto rentisin, nägime samuti soolapuisturit päise päeva ajal. Jah, ja suvekad olid all autol.
Veebruaris ongi meil plaanis mõni kohalik suusakuurort ära katsetada ja kuigi Kutt teatas, et tema kavatseb pigem kelgutada, siis mul on plaanis teha teoks mõte, et taas, üle 14 aasta proovida mäesuusatamist. 2006 talvel olin esimest korda elus mäesuuskadel ja see oli Otepääl. Meeldis. Nüüd võiks veidi suurema mäe võtta. Nagu peaaegu 12-aastane klassik ütleski: “Mis siin ikka põdeda!”

The post Mis siin ikka põdeda! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Tegelikult tulime just praegu ka poest, ning Empsil oli õigus – plaan oli osta Kutile kooliskäimiseks sviiter, aga sellega me ei piirdunud. Polnud kavatsustki, sest olin välja uurinud, kus asuvad kesklinnas mahekaupa, sh toiduaineid müüvad poed, sest nt maheriisi ja mahemakarone me suurtest ketipoodidest ei leidnud. Värskeid juurikaid ja nt kookosasju, jah, aga meil olid vähe spetsiifilisemad soovid.
Jätsime sinna poodi üsna mitukümmend naela, saime soovitud pastatooted, aga kõige suurem rõõm oli Kutil selle üle, et saime sealt hambapasta!
Tegelikult ka. Me pole vist mitte kunagi ühtki hambapastatuubi niiiii tilgatumaks pigistanud, kui seda, mis meil kaasas oli.
Me arutasime veel Kutiga, et ei tea, kauaks jätkub ja kuna see pakk, mille Emps meile Eestist teele pani, kohale jõuab. Kratsisime kukalt, sest lihtsalt ei kujutanud ette, et meie mõistes normaalset hambapastat siit tavapoodidest ei leia. On igasuguses variandis kolgeite ja blendameede, aga need on kõik rikkaliku fluoriidisisaldusega, mis meie pisikese pere õrna hambaemaili puhul on pigem vastunäidustatud. Olen ca kaks aastat enda hambaid pesnud hõbedat sisaldava hambapasta või siis naturaalset sütt sisaldava pastaga, mõlemas 99% looduslikud koostisained ning kui enne siiatulekut käisin oma hambaarsti juures, siis pidin üllatusest toolilt maha kukkuma, kui kuulsin, et mul pole poolteise aasta jooksul tekkinud ainsatki auku! Seevastu meestel, kes seni järjekindlalt kolgeiditasid, tuli auke lappima hakata. Eks kõik on individuaalne, aga pasta vahetasid nad igal juhul ära. Jah, hambaharjad on meil ka taastuvast materjalist – Thorma bambushambaharjad, nimed peal ja puha. Kutil on ka nimeline, lisaks pildil olevatele on kaasas 3 uut hambaharja, sh sinimustvalge, mille Kutt lähiajal kasutusse võtab.

Panin end ja Kutti perearstikeskusse ka kirja, seal oli ka vaja elukohta tõendada – näiteks mõne kommunaalarvega (mida mul veel pole) või siis üürilepinguga. Panin siis viimase valmis ja kile sisse, aga kui apteeki jõudsin (seal tuleb ka üles anda, sest väiksemate murede korral nagu tuulerõuged või täid, saab ka farmatseut ravimi välja kirjutada), avastasin, et see üürileping on kodus kindla koha peal. Küsisin siis perearstikeskuses, et “Kas teile digitaalselt ka sobib, et ma näitan seda või pean ma koju paberite järele minema?” Sobis. Nüüd saab Kutt oma tervisetõendi paberid ka kooli viia. Nendega oli ka paras jura, sest seal peab olema vähemalt 2 kontaktisikut, kellele häda korral helistada võib, lisaks üks varukontakt. Ma igaks juhuks naabreid ja majaomanikku siiski ei pannud kirja.

Kuti esimene koolinädal oli suurepärane. Tähistasime seda väljas söömas käies – tema kohaliku limpsi, mina pokaali valge veiniga.
Rääkisime sellest, millega ta ise kõige rohkem rahul oli, ja mida tahab paremini teha ning muidugi ka sellest, et sõprus ei tähenda seda, et said tuttavaks ja nüüd on asi vask. Et nagu iga suhtega, peab ka sõprusesuhet toitma ja hoidma. Kutt oli ise ikka väga rahul ja kiitsin teda ka, sest olen päriselt ka uhke tema üle. Ta veidi arutles, et kuidas oli küll nii, et Eestis oli tal raske sõpru leida, oli palju norimist, samuti tundusid teinekord 45 minutilised tunnid nii koletult pikad, aga siin on tunnid 60 minutit ja terve pika päeva peale ongi ainult 2 vahetundi. Hommikune vahetund on 20 minutit ja lõunane 50 minutit. Kahe tunni vahepeal on aega ainult nii palju, et nad saavad ühest klassist teise minna. Eks on siin ka olnud olukordi, kus ta on tundnud end häirituna, aga ta ütleb, et tuleb toime. Meenutasin talle siis eile õhtul, et nagu me rääkisime: 95% sellest, kuidas sul läheb, sõltub mõtteviisist, iseenda hoiakust. Et ta ise suhtub endasse teisiti, mõtleb endast teisiti, tema valmisolek on teine ning seega on ka käitumine muutunud. Tänaseks oli siis Sõbra juurde küllakutse ning aeg läks kiiresti. Me rääkisime Sõbra vanematega juttu ja Kutid möllasid omaette. Jah, meil oli natuke Eesti kommi ka kaasas ja need maitsesid neile.
Pärast seda kimasime koju, kiire praekartul ja vinkud ning läksimegi südalinna – vaja ikkagi sviiter kooli jaoks ära osta. Liinibussid on siin kahekordsed ja Kutile meeldib teisel korrusel esiistmel olla. Siit teile ka väike teise korruse vaade. Sild, millelt üle sõidame, on Doni jõe sild ja vasakule jääb selle suue ja Põhjameri.

Eile käisime vaatasime üle ka kohaliku “spordiküla” ehk Aberdeen Sport Village’i, sest olin Kuti kirja pannud sukeldumise/vetehüpete proovitrenni. Talle meeldis, nüüd tuleb ajad välja uurida. Oli saanud kiita oma tugevate ja kiirete jalatõugete eest. Mis seal ikka, endise batuudihüppa tunneme jalatõugetest ära, onju. Nõrganärvilistel ei soovita seda vettehüpete videot vaadata. Ja nõrganärvilised on ka kõik need, kes arvasid, et batuudihüpped on hirmsad. No tõepoolest, mõelge ise – batuuditrennis on igal pool matid ümber ja elemente harjutades on treener sul turvamatiga ootamas.

Vettehüpetes ei ole mingeid turvamatte, on 5 meetri sügavune bassein ja sinna “maandudes” (kui õigem oleks vist esialgu plärtsatades) pead ise suutma pinnale tulla ja basseini serva ujuda. Okei, pika tokiga treener on basseiniservas, kui jõud peaks raugema, siis saad sellest kinni haarata.
Nii et kui batuuditrennis käisin ma ise ka Eestis, siis vettehüpete puhul jään tribüünil plaksutajaks. Kusjuures seal basseinis ma nägin elus esimest korda, kuidas mõne minutiga saab 1,2 meetri sügavusest basseinist 5 meetri sügavune. Jap. Basseini põhi lasti allapoole. See oli väga veider vaatepilt. Pärast nende proovitrenni jälle üles tagasi.

Mille üle ma samuti väga uhke olin, oli see, et ta loobus võimalusest katsetada hüppamist kõrgemalt platvormilt, sest koolis oli ka olnud ujumine ning ta tundis, et on väsinud. “Ma teadsin, et vee alt on vaja üles ka tulla, ja ma polnud kindel, kas ma oleksin jaksanud sealt üles ujuda,” selgitas ta. Ma olen kogu aeg arvanud, et võrreldes sellega, mis mina tema vanuses tegin ja kui hulljulge ma olin, siis on tema täiesti normaalne. Alalhoiuinstinkt ja ohutunne on tal täiesti olemas.

Nagu te aru saate, siis on meil suht tihedad päevad olnud. Õppisime siin koos prantsuse keelt. Selgus, et 20 aastat on ikka liiga kaua aega tagasi, et elementaarseid asju kõiki mäletada, aga olgu taevas tänatud youtube’i ja multikate eest! Nende abiga sai Kutt üsna ruttu häälduspõhimõttele, sh see prantsuse r-täht, pihta. Sõber oli ka lubanud teda aidata, et mis nad varem õppinud on, nii et sellega on kõik hästi. Vanematelt on poistel omavahel sõbrustamiseks roheline tuli antud, ja kui vaja koolitööd teha või õues ringi tuiata, siis lasku aga käia!

Homme kirjutan sellest, mis siis juhtus, kui mina üks õhtu õues käisin.

The post Varsti ei pea üldse enam toidupoes käima! 😀 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

eks ajaks, kui seal kuubikus oled ja ülieredas valguses silmi kissitamast püüad hoiduda, on iga lokk otsustanud isepidi end sättida ning õues kõndimisest põskedele tekkinud puna on kuhugi kadunud.

Koju jalutades küsisin siis ka muljeid esimesest prantsuse keele tunnist. “Palju aru said?” “Mitte midagi!” vastas Kutt naerdes. “Nad juba õpivad kellaaegasid ütlema!” Aga Sõber olevat teda aidanud.
Tundub, et nad tõesti klapivad hästi, sest planeerivad juba üksteisele külaskäike ning Kutt lubas neil aidata telefoni tõmmata koha, kus mänge saab laadida.

Pärast eelmise postituse lõpetamist sain teada, et see tuul, mis õues lammutab, on torm nimega Brendan, mille tõttu seisis kohati rongiliiklus, sillad olid kinni, laevaliiklusest rääkimata. Siit videost saab väikse ülevaate, mis esmaspäeval Šotimaa eri paigus toimus.

Kodus, majade vahel ei saanud eriti arugi, kuigi käisime ju samal õhtul kella 17.17 paiku raamatukogus. Puhus jah ja sadas ka, aga selgitasin Kutile, et see ongi see ilm, mille kohta šotlased “dreich” ütlevad, ehk kus vihma sajab ülevalt, külgedelt, diagonaalis ja maa seest ka. Selgus, et tegelikult oli viimase kahe aasta tugevaim torm. Tuuleiilide kiiruseks mõõdeti kuni 100 miili tunnis ja olusid raskendasid tõus ning tugevad lained.
Eriti hull oligi olukord lääne-ja loode-Šotimaal, aga ka Aberdeeni kandis olevat tugevaid puhanguid olnud. Promenaadil me ei käinud, seega ei oska öelda, kas Aberdeenis ka lained niimoodi sõiduteele loksusid. Öösel ka kolistas, kuigi ilmateade väidab, et tuul üha nõrgeneb.
Kui üldiselt öeldakse, et Šotimaa pole koht, kuhu ilma pärast tullakse, sest sõltumata aastaajast võid sa 24h jooksul nelja aastaaega kogeda, siis meil on seni kõik hästi olnud. Iga päev paistab päike vähemalt 15 minutit, kuigi enamasti kauem. Tänagi on ilm olnud päikeseline, kuigi mere kohalt paistab vihmapilvi. See aga tähendab kaunist päikeseloojangut.

Kui seni olen Aberdeeni tundma õppimisel keskendunud sellele, mida siin vaadata on, siis vähem olen tähelepanu pööranud sellele, kes mu ümber on. Eile õhtul tegelesin selle vea parandamisega. Need Emmede grupid sotsiaalmeedias on ikka ühed vägevad kohad selles mõttes, et kui Emmed ka ei tea, siis ei tea vist keegi. Vähem kui 30 minutiga olid mul olemas kohalike soovitused pere-, silma-, ja hambaarsti osas (peame end kirja panema), samuti soovitati FB lehekülgi, mida jälgida ja gruppe, kuhu end sisse möllida.
Reede hommikuks tuuakse mulle koju ka talust mahepiima, õunamahla, koort ja mune. Ja seda kõike vähem kui 5 naela eest.
Lisaks kirjutasin nelja kodutänava Emmega, neist üks on Kuti Sõbra ema. Laupäeval läheb Kutt neile külla, lisaks on siin tänavas veel 2 poissi, üks samuti 11, teine 8, kes Kutiga valmis sõbrustama. Vägev. “Ülihästi. Iga päev läheb järjest paremini!” oli Kuti kokkuvõte tänase päeva kohta. Õpetajad pidid klassi tulles nii lahked olema ja geograafias oli ta käekirja eest kiita saanud. Homseks jäeti koduseid töid ka.
✎✎✎
Kel iganes peaks olema vaja ühel hetkel oma CV’d üle vaadata või nt LinkedInis oma profiili täiendada, siis võtke aega. Minul polnud see isegi mitte ühe päeva töö ning nii oma CV’d, profiile tööotsimisportaalides kui ka LinkedInis olen selle siin oldud aja jooksul vist kolm korda kindlasti täiendanud-täpsustanud-parandanud.
Saan enda kohta järjest rohkem teada, näiteks seda, et vaja on õppida veel suuremalt ja julgemalt mõtlema. Et olen oma kaaskirjas olnud liiga tagasihoidlik, kuigi kui Eestis selle välja saadaksin, siis ilmselt näiksin liiga enesekindlana.

Eile õhtul oli esimene kord, kus Kutt end kontrollida ei suutnud. Näitasin talle meist veidi põhjapool asuva linna pilti, kus teed, mäed ja puud olid kõik lumekihi all. Kostus terve heliredel, sest oleks te seda elevust näinud. Ma siis näitasin seinale  – ja siis ta ehmus ära. Kutt teab hästi, et siin selle 73 lehekülje seas on üürilepingus ka punktid, et kui sa naabreid häirid, tüütad või oled ebaviisakas, siis see on piisav põhjus, et üürileping üles öelda. Aga jah, tõesti, talv on ka siiakanti jõudnud ning nädalavahetusel on ilmselt suusakeskused rahvast tulvil, sest tuul peaks vaibuma, aga lund sajab järjest juurde. Meile lähimad on Glenshee, Cairngorm ja The Lecht, kes lumeolusid vaadata tahab.

The post Õpime. Mõlemad. Ilma ja inimesi tundma. appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kõik koolis vajaminevad asjad st vihikud jms, tuleb koolist. Kutil on vaja kaasa võtta ainult harilik pliiats (seda läheb vaja matemaatikas ja loodusteaduses) ning pastakas. Teritaja ja kustukas ka. No ja koolivorm oli ka vanema osta. Sellele läks meil kohalikus MS-s üle 100 naela: 6 valget särki; 3 pika 3 lühikese varrukaga, alussärgid, 10 paari musti sokke, mustad kingad, juurde tuleb osta ka must või vähemalt tume bleiseri tüüpi kampsun. Lipsu ostsime koolist.
Vähekindlustatud peredele pakutakse ka koolivormi toetust, mis iga lapse kohta on 55-60 naela.
Kooli koridorides telefoni kasutamine ei ole lubatud, vastavad märgid on ka seintel ning õpilased hoiavad liikudes ilusti vasakusse serva.
Telefoni võib kasutada vahetundide ajal ning kui õpetaja ütleb, siis tunni ajal.
Tunde on tal nädalas 27 ning iga tund kestab 60 minutit. Tunnid algavad 8.35. E ja T lõpevad tunnid veidi enne 16, ülejäänud päevadel tund varem. 
Suuremaid pause on 2 – üks ca 10 paiku, teine kella 13 paiku. Siis saavad nad minna kooli sööklast süüa osta, aga selle jaoks on eraldi kaart, kuhu nad ise raha peale laevad. Ilma selle kaardita süüa ei saa.
Kuti inglisekeelne väljendusoskus sai kiita, et on “päris hea inglise keel”, samas eks harjumist võtab see, millise aktsendi ja kiirusega räägivad teised. Julgus abi küsida peab küll olema tagataskus, sest seda rõhutati korduvalt, et õpetajad saavad aidata siis, kui abi küsid. Ja selge on see, et kõigest kohe aru ei saa. Esmaspäeval on tal keegi kogu aeg kaasas, et ta harjuks, millisesse klassi minna ning neil on klassis ka abiõpetaja, kes vajadusel samuti appi saab tulla.

Minul tuleb ära täita patakas pabereid ja internetis ka veel mingid vormid. Paberid saan Kutiga esmaspäeval kaasa anda.

Nüüd aga läheme nautima järjekordset päikesepaistelist, kuigi karget päeva. Seekord autoga. Pole mõtet enam kaugemale edasi lükata seda autoga sõitmist – olen seda ju kahel varasemal korral juba teinud.

The post Kas tõesti ainuke?👀 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

“Noh, küll on tore, et teil seal ainult lust ja lillepidu on. Eks tööle minnes hakkab teisiti olema!”
Nii tore, et kade meel ei ole või midagi. Ma arvan, et kooli ja tööle minnes lähevad asjad veel paremaks. Sest tsiteerides klassikuid: 95% igaühe igapäevasest elust on seotud mõtteviisiga.

Eile õhtul vaatasin filmi “Unsinkable”, mis võiks julgustada igaüht, kel elus on rasked ajad. Ma ei vaadanud seda sellepärast, et meil praegu oleks raske, aga ma tean, et paljudele neile, kes Eestisse jäid, on meie äraminek olnud raske. Tõsi, film on inglise keeles, aga üks mõtetest, mis sealt korduvalt läbi käis oli see, et kõigil on aeg-ajalt raske ja/või põhjust olla õnnetu, aga mis oleks kui, teadvustaksid endale, et kõik suurepärane Sinu jaoks on juba kohal ja ootab, et Sa selle vastu võtaksid.
Selles filmis räägivad toimetulekust väga suurtes elukriisides inimesed. Näiteks üks noor naine jäi tööõnnetuse tõttu pimedaks, ja otsustas seejärel maalima hakata. Edukas kirjanik nägi oma 14.sünnipäeval, kuidas ta isa tappis ema ja seejärel enda, ja käis seejärel läbi tõelisest emotsionaalsest põrgust. Üks mees aga põrkas rattasõidu ajal kokku veokiga ja talle öeldi, et ta ei hakka kunagi käima. 12 nädalat hiljem treenis ta triatloniks.
Mul on saanud harjumuseks filme või videosid vaadates kirjutada mulle olulised mõtted üles. Sellest filmist sai korralik lehekülg paberile.

Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et minu tutvusringkonnas on hästi palju inimesi, kes meile täie südamesoojusega kaasa elavad. Meie päevadesse mahub lugematult palju rohkem, kui need paari-kolmetunnised käigud linna peal. Eile õhtul rääkisin telefonitsi ühe eestlasega, kes elab Peterheadis juba 14 aastat ja ta andis mulle nii palju kasulikku infot, mis paberimajandust veel ja millises järjekorras ette võtta. Väga-väga tänulik selle eest.

Ma olen taastanud harjumuse varakult ärgata, et Kuti ärkamise ajaks oleks õppimine ja päeva enese jaoks ettevalmistamine tehtud. Täna hommikul jõudsin ka veel Hr Kahemillisele “natuke pähkleid” tellida. Esialgu ei saanud ise ka vimkale pihta, st mõtlesin, et miks nad mulle selle sildi pildi uuesti saadavad, aga siis nägin. Naersin pisarateni. Sellised naljad mulle meeldivad.
Aitäh teile! Olge hoitud!

Hr Kahemilline peab aga ootama, kuni paki kätte saab, et teada, mis seal veel sees on.
Ilmselgelt saab ta ka veebruaris tulles mulle üht-teist tuua.

Teine hetk, kus mul täna hommikul juhe kärssama hakkas oli siis, kui blogi keskkonna lahti lõin. Uuendused. Okei, väga ilus, aga ma hakkaks nüüd kirjutama.
Statistikat näen, aga seda kuskohast postitust lisada ei näe.
Klõpsan lehekülgede vahel. No ei miskit. Muudan seadeid, täiendan profiili, muudan selle nähtavaks ja lisan isegi lühikirjelduse, lähen avalehele tagasi. Ei miskit.
Kärsakas muutub juba üsna tuntavaks, ja siis märkan. Istub teine nagu lammas all paremas nurgas.
Kui ma nutitelefonis gmaili ei kasutaks ega vist siis poleks läbi ampsanud ka, et see suur oranž plussmärk teeb “puust ja punaselt” selgeks, kuskohast saab uue postituse kirjutada.
Nad lubasid, et lähiajal on veelgi uuendusi – seega läheb veel põnevamaks.

Vahekokkuvõttena paberimajandusest, siis sain aru, et kõige tähtsamad avaldused on mul tehtud ja tulebki oodata. Ma olen väga kiire olnud arvestades, et oleme siin olnud 10 päeva, millest tööpäevi on olnud vaid pool.
Järgmiste sammudena tuleb lapsele ja endale leida pere-, silma- ja hambaarst ning laps apteeki kirja panna. Pärast töölepingu sõlmimist esitada ka kohaliku elaniku taotlus ja pärast töölesaamist saab esitada ka taotluse kohalike lasterahade saamiseks. Seoses Brexitiga on siingi reegleid karmistatud ja nt välismaalastele, kes tööl ei käi, lasterahasid ei maksta.

Täna on Kutil esimene koolipäev siin koolis. Kella 14ks läheme Akadeemiasse ja siis pärast vestlust, milline on olnud Kuti senine koolikogemus, mis talle meeldib ja milles ta on osav, aga ka see, mis vajab harjutamist, saan mina tulla koju pabereid täitma ja tema on koolipäeva lõpuni seal.
Nagu piltidelt näha, siis tema on kohaliku kliimaga juba harjunud – dressikast, mütsist ja buffist piisab. Ei mingeid kindaid juba mitu päeva. Eile tassisin tema jopet hulk aega käe otsas. Ma võtan soojematel hetkedel, kui tuul peale ei puhu ja päike peale paistab kapuutsi peast ära ja käed taskust välja.
Siin on tõesti tunne, et kevad pole kaugel, sest mingisugused kuldnokalaadsed linnud kädistasid eile pargis ja naabertänavas, roosa kibuvits õitseb ja see puu, mis meenutab kummipuud, on ka kohe-kohe õide puhkemas. Panen selle pildi hästi suureks, siis näete need kollakad nupsud ära ja mõni targem teab ehk öelda ka, kas ikka on kummipuu või panen sama “täppi” nagu selle hernega, mille kadakaks ristisin.

Kaks silda, üks jõgi, üks linn, üks pilditamise koht:  Bridge of Don ja Brig’ o Balgownie

Eile avastasime veidi Donmouthi looduskaitseala, mis asub Doni jõe suudmes keset linna. N-ö vanas Aberdeeni osas. Saime näiteks teada, et sel jõesaarel, mida eile nägime ka veetõusu ajal, võivad pesitseda hülged. Eilne neid küll ei olnud. Samuti pole haruldane näha Aberdeeni lähedal Põhjameres delfiine, aga seda rohkem kevade poole, praegu on nad vist soojemates vetes.

Homme siis täispikk koolipäev ning mina võtan ette vahepeal kogunenud tõlketööd. Otsustamist vajab meil Kutiga ka see, et mis nädalavahetusel teeme. Ma olen vägagi valmis väikseks automatkaks põhja-ja lõunapool Aberdeeni. Näiteks. Samas – ööseks saame ikka koju tulla.
Nädalavahetuseks lubab korralikku tuult ja vihma ka, seega mere ääres pritsib hästi.
Mis teie arvate, kas võiksime minna neid losse avastama, mille poolest Aberdeeni maakond kuulus on või otsida mingeid vägevaid loodusobjekte? Näiteks mingeid jugasid, koopaid vms?

Viski-ega õlletripp ei tule kõne alla, Kuti jaoks on veel vara. Autot juhtida. Ja viskit juua.

The post Juhe jooksis kokku. Kaks korda. 😂 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kõlab filosoofiliselt? Tekitan põnevust? Näkää, lihtsalt maalin sõnadesse neid tundeid, mis – päriselt ka – iga päev mind saadavad. Kuti programmis on ka juba muutusi märgata, mõned neist on isegi suuremad kui minu omad. Rõõmustan, kuidas temas on julgust mõelda, seada sihte. Jah, see siht võib veel muutuda, aga see julgus ja otsustuskindlus, millega ta nendest räägib – see on vägev!
Täiesti uus, või siis ammuunustatud vana iseloomujoon Kuti juures – oskus iseenda üle naerda.
Eile avastas ta, et trepist saab kõhuli alla lasta. Lasi mitu korda, ise itsitas nagu keegi oleks teda kõditanud. Kutsus mind vaatama ja salvestama.

Selliseid väikseid äratundmishetki, kus ma näen täiesti uutmoodi Kutti, on igasse päeva mahtunud. Minu Isemõtleja on tagasi. See on üks asi, mida ma ei osanud unistada, et nii kiiresti juhtub.

Teine selline asi (no tegelikult ei ole asi, pigem uudis elusast inimesest) oli täna hommikul. Õhtul oli Hr Kahemillisega pikk videokõne. Oleme taastanud siin traditsiooni, et kes hommikul varem ärkab, äratab ka teise. Ärkan siin kella 6 paiku, et jõuda õppimised õpitud ja ka blogi kirjutamisega tahan edaspidi enne Kuti ärkamist valmis saada. Täna hommikuses kõnes aga tekkis idee, et Hr Kahemilline võiks ju ära kasutada 24.veebruarit, mis on esmaspäev ja väikse nädalavahetuse tripi teha.
Veidi uurimistööd ning paari tunniga olid broneeritud nii lennupiletid, hotell Edinburghi ja ka ostetud loomaaia piletid.
Ma pole teab, mis loomaaedades vantsija, sest need raudvarvaste taga olevad nukra näoga linnud või aeglaselt loivavad tiigrid tekitavad ängi, aga kui 2017 käisime Šotimaal Cairngormi rahvuspargis asuvas loomapargis, siis kogesin esimest korda vangistuses elavate loomade vaatlemist, mis jättis hinge ka vabaks.
Miks ma siis Edinburghi loomaaeda tahan minna?
Mu lähedased teavad mu hiidpanda-lembust. Mul on nendega mingi teema juba lapsest saati. Ma pole vist ühegi looma kohta nii palju lugenud ja uurinud kui pandade. Jah, lisaks hiidpandadele on veel väiksemaid nunnumeetri kõmmutajatest pandasid. 
Kuna hiidpandasid on väga vähestes loomaaedades Euroopas, broneeritud hotell asub loomaaia lähedal ja 2017 jäi meil Kutiga loomaaed külastamata, sest pandade nägemiseks tuli eelnevalt aeg broneerida, siis kaua ma ootan? Ma arvan, et igaühe päeva võiks kuuluda 2-3 pandade jälgimise minutit. Youtube’is on päris palju videosid ka just Edinburghi pandadest.
Neid vaadates saab karukalli hoopis uue tähenduse, kas pole?

Jätkates loeteluga sellest, millest enne siiatulekut ei osanud unistada, siis ma poleks kunagi arvanud, et võiksin elada linnas. Vastupidi. Ma oleks sellele sõrgade, saba ja sarvedega vastu sõdinud ja arvajale selgeks teinud, et ta ei tunne mind ikka üldse.
Nüüd tänan end ja Kutti iga päev, et selle maja kasuks otsustasime. Majaomanikke muidugi ka, sest nendele oli see ikka ka julgustükk võta üürnikuks välismaalane, keda nemad pole enne näinud, aga kes väidab, et tal on kontol piisavalt raha, sest müüs Eestis maja ja on valmis maksma ette 3 kuu üüri+deposiidi. Teine asi – mina ei olnud enne maja näinud ja nad polnud kindel, kas meile see meeldib. Kõik on täiuslik. Tegelikult ka. Maja on paraja suurusega, väga heas korras, kõik eluks vajalik sh potid-pannid, pesumasin jms on rendihinna sees. Muru niita pole vaja, sest maja ümber on killustik.
Asukoht on super – ümbruses on ainult eramajad, suurest tänavamürast oleme piisavalt kaugel, samas on bussipeatus, pangakontor, toidupood, raamatukogu, mänguväljakud, kõik ca 5 min kaugusel. Kesklinna saab 15min bussisõiduga. Palju parke, jõgi, meri, nõmm – kõik on maksimaalselt 15 minuti kaugusel. Naabrid on super. Eile hommikul Rachel nägi, et lähen linna – viskas mind ära ja näitas õige ukse kätte, kus ootama pean.
Jah, ilmselt oleksime saanud korteri samas linnas poole odavamalt, aga milline oleks olnud asukoht? Kes oleks seal ümbruskonnas elanud? Kas seal oleks olnud kool, mille kohta kõik ütlevad, et “see on väga hea kool”, ja kuhu tahetakse tulla ka kaugemalt. 
Siin on nt samamoodi elukohajärgne kool, ja mitte ainult algkooli, vaid ka keskastme ehk akadeemia osas.
Ehk siis, nagu ütleb mu mentor, kui otsustad, siis lähtuvalt sellest, mida tahad, raha ei puutu asjasse. Alguses ehmatas see mind, aga kui hakkasin oma elule tagasi mõtlema, siis on tõesti olnud nii, et kui olen midagi päriselt tahtnud, siis on raha tulnud minu juurde. Okei, mitte just lotovõidud, vaid minuni on jõudnud raha teenimise viise, mis aitavad mul eesmärgini jõuda. Lihtsalt alateadvus asub leidma võimalusi, kuidas saaks, mitte vabandusi miks ei saa.
Raamatukogus käies nägin kuulutust, milles kutsuti täiskasvanuid šoti tantse õppima. Ma tõsiselt mõtlen sellele – nagunii oli mingit trenni vaja. Jälle üks asi, millele polnud enne siiatulekut mõelnud.

Linn ise pakub ka üllatusi. Sellest baarist, mis oli kirikusse tehtud, ma juba rääkisin, aga nüüd on küll see koht, kus kõik puritaanid (kui sa ei ole kindel, kas oled puritaan, siis kontrolli siit )kõigepealt

• teevad endale suure klaasi suhkruvett või varustavad end kõige suurema šokolaaditahvliga, veel parem – mõlemaga; 
• jälgivad, et neil oleks võimalikult turvaline minestada; 
• tuletavad meelde, kuidas rahulikult sisse-välja hingamine käib. 

Kui see infokild jättis Su südame samasse rütmi, siis Sa ei ole puritaan.

Eile käisin pärast intekat Jobcenteris ja põiget pangas ka paaris poes. Just nendes, mis pakuvad kohalikku toodangut ning sain aru, et need ketipoed, kus peaks meie mõistes olema soodsam ostelda, ei ole tegelikult nii odavad midagi. Kvaliteetse ja kohaliku kauba eest tuleb vaid veidi rohkem maksta. Lihtne näide pleedide kohta. Kohalikust villast šotiruudulise pleedi sain vähem kui 10 naelaga, paksud fliisid maksid 15-20 naela (neid praegu ei ostnud), aga odava masstoodangu pleedid 5 minutit eemal nn ühenaelapoes maksid 7 naela. Mida teie ostaksite? Mina ostsin šotiruudulise. 

Poodides saab juba väga hästi aru, mis tähtpäevad tulemas on ja et ükssarvik (unistuste täitumise võimalikkus) on Šotimaa sümbol.

Linnatänavatel jalutades tunnen teatavat elevust, avastamissoovi. Vahet pole, mis ilm on. Šotimaa pole koht, kuhu ilma pärast tullakse. Tuul kuulub saarel elamise juurde. Päikesest ei tunne ka puudust, sest oleme seda iga päev vähemalt 15 minuti jagu näinud ning selline vaheldumine pilvedega pakubki põnevamat valguse ja värvide mängu. 

Täna sain oma esimese kirja siin aadressil. Jeee… See oli kutse eilsele NiNo ehk national insurance number kohtumisele. Seal, kus ma käisin, ja mille toimumisest nad mind ka eelmisel õhtul smsiga teavitasid. Nüüd jääb veel vaid numbriga kirja oodata.

The post See, millest ei oska unistadagi appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kui nad teatasid, et väljastavad arve 14. jaanuaril, siis piiksusin rõõmust, sest see arve teeb mind panga silmis usaldusväärseks, kinnitab, et ma tõepoolest soovin siin riigis makse maksta ja mul on siin riigis maksekohustused. Kiitsin neid ja tänasin mitu korda. Tänasin mõttes ka Bank of Scotlandi klienditeenindajat kesklinnas, kes mind ruttu ette võttis ja selle idee mulle andis. Nad on ikka täiega abivalmid siin. Umbes minut pärast saabumist leidus vaba nõustaja, kes ütles, et minu loos pole midagi erandlikku. Rõhutasin, et ma kuidagimoodi ei kurda, lihtsalt püüan lahendust leida ja see neile meeldis.

See kõik oli pärastlõunal, aga hommikul käisin siis kohalikus Jobcenteris, et lasta end intervjueerida national insurance numbri (panin algul valvelauas puusse ja kasutasin väljendit social security number)  jaoks. Seesama, mille jaoks oli vaja neid pabereid, mida eile raamatukogus välja trükkimas käisin, aga selgus, et neid ikka ei lähe vaja. Sõbralik onkel leti taga selgitas, et “nad on kohustatud ütlema, et inimesed ikka võtaks töö otsimist tõsiselt, mitte lihtsalt ei elaks toetustest.”
Onkel teatas, et mõned nädalad läheb aega, aga saadud paberi võin ma tööandjale esitada, ja siis nad oskavad ise edasi tegutseda.
Enne mind intervjueeris onkel poolakaid, õigemini vanemat prouat, kelle tütar on lapsega siin elas. Naine ise eriti inglise keelt ei osanud, tütar vastas tema eest. Miskid 25+ noormehed olid ka.
Nunnu oli see, et kui esimesel korrusel valvelauas teatasin, et mul on kohtumine (see kõlab ikka nii tähtsalt ja uhkelt) selle numbri saamiseks, siis neil läks nägu kohe rõõmsaks ja üks neist teatas, et “well, that one is easy”, ehk siis minuga läheb lihtsalt. Mingu ma kolmandale korrusele. Läksin. Seal oli veel üks valvelaud. Ja onkel. Tühi laud. Ei raamatut, ei arvutit. Lihtsalt suunas puhkenurka istuma. Vat see on raske töö. Istu ja vaata immigrante. Ei mingit võimalust lugeda ega isegi mitte kirja panna.
Kohalik raamatukogu on pisike, väike linnaosa raamatukogu, aga terve linna peale on suur süsteem, milles on ca 20 raamatukogu ja kõigile kehtib üks raamatukogukaart. Jah, me Kutiga oleme mõlemad lugejad ja laenutasime lugemist-vaatamist ka. Selgus aga, et mu läpakas DVD-sid ei mängi, seega film Aberdeeni ajaloost jääb ilmselt vaatamata. Esialgu.
Raamatukogus on eraldi arvutid lastele ja täiskasvanutele, samuti märkimisväärselt kohalikku turismiinfot, ukse taga stendidel on ka terviseteavet ning huviringide kohta info. Lastele on oma nurk, kusjuures laste ja noorte DVD-de laenutuse eest raha ei küsita.

Kutt oli ennelõuna üksi kodus, mis on siin täitsa OK, sest konkreetset paika pandud vanust, millal tohib üksi kodus olla, naabrite kinnitusel pole, aga alates 12ndast eluaastast on see üsna tavapärane. Selgitasin, et Kutt käis Eestis bussiga 20 miili kaugusele kooli ja tagasi, ja siis arvasid kohalikud, et siis ei tohiks üldse mingit teemat tekkida.

Ja nüüd – kooli osas on uudiseid. Kutt läheb neljapäeval kooli. Akadeemiasse. Täna direktori asetäitja kirjutas, kohtume temaga kell 14 ja pärast seda tulen mina koju pabereid täitma, tema on koolipäeva lõpuni. Täna käisime kooliks vajalikke riideid ostmas: valged särgid, mustad (viigi)püksid, musta värvi sokid ja kingad. See on kohustuslik. Koolimajast saame lipsu ka. Poodides on suisa eraldi kooliriiete osakond. Talle läksid selga 15-16aastaste riided. Jalanumber 40,5. Ahjaa, valge särgi asemel tuleb kanda veel eraldi t-särgilaadset asja, n-ö ihupesupluus.
Sisejalanõude teema selgub neljapäeval.

Tänased tähtsamad uudised on teieni toodud. Homme hommikul võtan kokku selle, mis linnas nägime.

The post Kas teate kedagi, kes arve üle rõõmustaks? 😏 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ilmselt varsti ei kuule enam neid. Kurdiks jäämist ei karda, aga mäletan, et kui elasime kunagi 100 meetrit raudteejaamast, siis üks nädal või paar läks aega, mille jooksul kuulsime KÕIK rongid ära. Jah, ka need kaubarongid, mis kell 2 öösel majast mööda logistasid või ennast haruteele parkisid. Kohutava rauakolina saatel. Rongidega oli lihtne – raudtee- järelikult sõidavad, reisi-ja kaubarongid. Ei tule mõttessegi, et võiks mõni muu põhjus olla, kui et see on normaalne.
Helikopteritega on teisiti. Eestis elades nägi neid harva. Siis oli ikka mingi värk, kui helikopter ringi udjas.
Siin ei ole muud värki, kui et Aberdeeni lennujaam on maailma kõige tihedama helikopteri liiklusega ja helikopterid moodustavad poole lennujaama liiklusest. 
Põhiliselt lendavad nad muidugi nafta-ja gaasiplatvormide tõttu. See, et neid 1. ja 2. jaanuaril vähe liikus, oli suurte pühade tõttu. Eile oli ka veidi vaiksem, aga täna kuulsin esimest tõesti juba ca 6.30.  Kes inglise keelt mõistab, siis siin lehel on rohkem lugeda ja väike video ka kohaliku saareriigi lennu-ja helikopteri liikluse kohta. 

Eile oli väga vinge päikeseloojang. Selline nägi see mingil hetkel välja minu magamistoa aknast. Olime just koju jõudnud, kui taevas hakkas kuldseks värvuma. Käisime eile ühes kohalikus toidukohas söömas ja kõhud said väga täis. Pidasime veel Kutiga aru, et äkki oleks tark mere äärde minna, aga ta väga vaimustuses polnud sellest ning ma tundsin, et ei jaksa teda vist täna ümber rääkida ka. Vale otsus. Eriti siis, kui Facebooki hakkasid tulema pildid sellest, milline see päikeseloojang mujalt paistis. Tõeliselt korraliku soolakihi haavale raputas see video Aberdeeni rannast (mis on meie kodust ca 15 minutit) koos majaomaniku kommentaariga, et nii ägedat päikeseloojangut on tema harva näinud. Järgmine kord võtame jalad tagumiku alt välja, ausalt. 

Eile käisime nõmmel. Šotimaa nõmm on midagi sellist, mille kohta olen päris palju raamatutest

lugenud, aga tegelikult ongi vist nii, et ega enne aru ei saa, mis see täpselt on, kui ise üle vaadanud pole. Selle kohaliku ogalise nimi, mille esialgu kohalikuks kadakaks ristisin, õige nimi on astelhernes. Tore hernes küll, mille pikkus on kohati 3 meetrit ja mis kasvab nii tihedalt, et inimene sealt küll läbi ei mahu. Umbes nii, nagu meil saartel kadakad, ainult, et ogad sellel “hernel” on ca 2,5 sentimeetrised. Kaunad on väiksemad, vaid 2 sentimeetrit.
Seda kasvab tõesti igal pool – mere ääres ja muidugi nõmmel ka. Inglise keeles on see gorse, aga kohalikud kutsuvad whin, mis keldi keeltes tähendab talvist jumalannat. Okei, ühe nunnu fakti leidsin ka selle kohta, et kui see astelhernes õitseb, siis on suudlemise hooaeg.

Nõmm ehk kohalike sõnavaras moor on kooslus, mida Eestis ei saagi vist olla, sest seal vaheldub graniidine pinnas soiste aladega, must turvas, laukale sarnased veelombid, kõrrelised ja see “hernes”, mõned meetrid eemal saja aasta vanune kuusik. Kõik on esindatud. Meenuvad raamaturead, kus kangelased teadsid teed üle nõmmede, mis olid võõrale läbitavad vaid talitee ajal, kohalikud aga said suvelgi uppumata-eksimata läbi. Ja see avarus. “Siia võiks veel tulla,” arvas Kutt. Noogutasin, kogu sellest ilust tummaks löödud.

Kui tavaliselt kirjutan postitusi hommikul, siis praeguseks on kell juba pärastlõunas ning ma olen mõnevõrra targem kui hommikul. Samas, mitte Kuti kooli osas. Läksime siis kella 9.30ks kohale, nagu reedel kutsuti ja siis selgus, et Mr Haggerty on koosolekul. Võeti nimi ja number ja lubati tagasi helistada. Hommikul koolist tagasi jalutades saime ka kohaliku rulapargi ja kooli juures oleva turnimisala üle vaadata.
Kõne tuli 14.30. ehk just praegu. Selgus, et ta ilmselt ikkagi võetakse Akadeemiasse vastu, et veebruari-märtsi sünnipäevalapsed veel võetakse, kui oleks aprillis või hiljem sündinud, oleks algkool olnud. Kutt ise on väga rahul.
Eestlasi pidi seal koolis rohkem olema, loodame, et hoiavad kokku ja Kutil on sisseelamine kerge. Homme veel kooli ei saa, sest dokumendid pole veel kooli jõudnud, nii et Kuti vaheaeg on veidi pikem. Direktor pidi helistama ja meid kooli kutsuma, kui paberimajandus kohal. Kas see juhtub sel või järgmisel nädalal, ei tahetud lubada, aga “see ei tohiks eriti kaua võtta”, oli krapsakas proua kindel. Pöidlad pihku. Seni õpime kohalike linde, taimi, puid jms mõisteid.

Akadeemia asub kodust kiirelt astudes 15 minuti, loivates 20 minuti kaugusel, algkool on vastavalt 5 ja 7 minutit. Joostes kohale jõudmise aega pole mõõtnud, aga oma 7klassi kogemusest mäletan, et viie minuti teekond on võimalik läbida joostes ka kahe minutiga.
Akadeemias on hilinejatega kehvasti: vanemad saavad SMSi, et laps jäi hiljaks. Kaks neiukest olid sellest üsna häiritud. Ära tulles nägime, kuidas päikesekiired pilvede vahelt piilusid. Muidu on olnud selline pilves ja tuulutav päev. Sellest, kas tuul on tugev või mitte, saab aru, kui postkasti luuk uksel kõlksuma hakkab.

Muud paberimajandust ajasin ka. Pangakonto avamisest võin vist varsti eraldi raamatu kirjutada.
Sain ju vajaliku rendilepingu ja koolist koju tulles olin valmis teotahet, et panka kohtumine kokku leppida. Vajaliku visiitkaardi leidsin 10 minutise otsimise järel väga kindlast kohast: koos ID-kaardiga oli teine passi vahele peitu pugenud. Vastu võttis maheda häälega meesterahvas, kes mu rõõmu rikkuda tahtis: neile otse omanikuga sõlmitud rendileping ei sobi, vaid on vaja agentuuri oma. Council taxi arve sobib ka. Aga et kuna sellega läheb 90 päeva aega, siis võiksin ma kohalikust maksuametist küsida miski maksuteate nimelise paberi. Kohalik maksuamet küsis minu käest, et “mida te selle all mõtlete, mis asi see olla võiks?” Vastasin, et pole õrna aimugi, aga täpselt nii mulle pangast öeldi. Oli juba veidi naljakas.
Selle aja peale oli mul olemas juba telefoni teel tehtud avaldus kohaliku sotsiaalkindlustuse numbri saamiseks. Pean minema homme kohalikku esindusse, mis tõlkes on midagi Töötukassa laadset ning kõik oma paberid sh need, et ma olen taotlenud siin tööd, paberkandjal kaasa võtma. Eesti Töötukassast saadud U1 vorm tuleb ka kaasa võtta.
Kui selle kirjatükiga lõpetan, siis järgmine peatus on kohalik raamatukogu. Kutt tahtis end lugejaks ka teha.
Täna õhtul teen veel midagi ägedat – Eestis olles käisin esmaspäeva õhtuti 19.30 trennis. Siin olen ainult kilomeetreid kogunud, aga täna õhtul loome videosilla Koeru kultuurimajaga ning teen koos oma trennikaaslastega trenni. Saab põnev olema.
Muidu oleme õhtuti mänginud Kutiga tegevusmänge. “Ütle nüüd!”, siis mingi grimasside mäng ja meremuuseumist ostetud piraaditäringud, kus on 8 täringut, kõigil on külgedel erinevad pildid ja siis tuleb jutustada lugusid, kus on need elemendid sees. Kutt läheb iga looga paremaks. Elavdab fantaasiat ning paraneb jutustamisoskus ka. Šotlased on ju teada-tuntud loojutustajad, seega  – oma isiklike raamatute kontekstis õpin siin parimatelt.

The post Pidev 🚁 põrin pea kohal appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.