Vaevalt 15 minutit pärast teise kulleri lahkumist kostus uus koputus. Misasja?  Veel üks kuller. Kutt ei saanud kohe aru, aga kui nägin ümbrikul me mõlema nimesid, teadsin, et see on Eestist saabunud pakk. Nädalaga tuli kohale. Kutt oli ikka üliõnnelik. Aitäh, emps!
See pilt on tehtud vahetult pärast paki avamist. Oli koomikseid, oli Minu Maailma ajakiri ja šokolaadimedaleid jagus isegi mulle.
Nüüd, kui seda postitust kirjutan, meenus mulle küll, et eile lendas kolm erinevat nuga ja korra ka kahvel maha ja ma veel mõtlesin, et ei tea küll, et mehi oleks külla oodata. Naisterahva osas mõtlesin, et ehk naaber…. Aga toole toonud brigaadis oli üks naiste-ja üks meesterahvas. Nii et tegelikult käidi kolmel korral, aga neli kullerit.

Väga tore, et need kullerid nüüd kõik ära on käinud, mõtlesin sööki soojendades. Nüüd jõuan ära käia ka kesklinnas Douglase hotellis kohaliku raadiojaama korraldataval töömessil, kus piirkonna suurimad tööandjad kohal. Sisetunne küll ütles, et nad otsivad nn lihttöölisi, aga eelkõige läksin kasulike nõuannete pärast. Täpselt nii muideks oli ka.
Lihtsal tööl pole mitte midagi viga, kuid olgem ausad, kui mu CV koosneb viimase 20 aasta jooksul kõigest muust, kui laos või leti taga seismisest, ja esimese asjana näeb tööanda mu Baka-kraadi, siis on ikka väga vähe tõenäoline, et kaaskiri sellest, kuidas laotöötaja amet on just see karjäärimuutus, millest olen eluaeg unistanud, ei mõju mitte millegi muuna kui halva ilukirjandusena. Piinlik oleks raisata teiste inimeste aega, ausalt.
Aga päris raisatud käik ei olnud, sest nagu mainisin, sain veel paar infokildu, kuidas end paremini esitleda. Sain ka kinnituse, et olen oma mõtetega õigel teel. Seega, mõned muudatused vormistuses, ning peagi jõuab just see töö minuni, mida olengi mõeldud siin tegema.
Postkontorisse tahtsin nagunii minna, sest tavalise kaubanduskeskuse letis müüakse ainult siseriiklikuks saatmiseks sobilikke marke. Eestisse postkaardi saatmiseks peab postkontorist marke ostma. Veebruaris on üsna mitu inimest, kes võiksid oma postkasti vaadata.
Lisaks postkontorile hüppasin läbi Co-opi poest ja kuna ka meie nn kodupood on sama, siis tegin endale kohaliku “säästukaardi” ära. Mis võrreldes Eesti säästukaardiga erineb, on see, et 1 penn igalt kulutatud 5 naela pealt läheb kohalikku heategevusse ja millisesse, selle saan ise valida nende kodukalt. Annetamine on siin üldse hästi lihtsaks tehtud. Paaris (toidu)kohas makstes on minu käest ka küsitud, et kas tohime 25 penni vms lisada teie arvele, et see läheb heategevuseks.
Toidukaupa otseselt vaja ei olnudki, küll aga paratsetamooli. Jah, see kutsumata külaline on haigus. Kutt ärkas hommikul piiksuva tooniga. Juba poole kuue paiku kostis ülevalt kahtlaseid hääli ja käskisin tal magama tagasi minna, et kooli minekust ärgu mõelgugi. Saatsin kooli kirja ka. Pärastlõunaks hakkasid põsenukid reetlikult roosaks tõmbama.  Siis sain aru, et igaks juhuks peab paki koju varuma. Esialgu joob muidugi sooja jooki, igas variandis. Küll kirssidega, küll kaneeli ja vaniljega, siis ökopiparmündi, siis ingveri-mee. Saab ise sellega hakkama küll.
Ma olin küll kaasa võtnud pipraplaastrit, ingveripulbrit, nelki, Eesti mett jms hingamisteid lõõgastavaid asju, aga paratsetamooli puhul ilmselt mõtlesin, et seda saab poest ka. Saabki. Tavalisest toidupoest. On seda siin igasuguses variandis, aga ma võtsin kõige lihtsama. Kusjuures vanuselised erinevused doseerimise osas on palju täpsemad, kui Eestis. Lisaks ostsin selle viienaelase tiigribalsami. Ülemisel pildil Kutt tõmbas oma jalatallad, ninaaluse ja rinnaku kokku, villud otsa (villased sokid) ning ei läinudki kaua mööda, kui kostuv köha oli lahtisem. Homme jätan ka koju, sest näha on, et ega terve pole.

Jah, sel ajal, kui ma kesklinnas käisin, oli Kutt kodus. Pikutas ja luges koomikseid, ja Vampsu oli saatnud veel midagi talle. Ega ma kõike ei näinudki. Ahjaaa, tema lemmikhambapastad ka. Selle hambapastaga oli ikka tõesti keeruline vahepeal. Lõpuks ökopoest leidsime selle, millega tema oli ka nõus pesema, aga üks pasta, mille poest ostsin, oli korralik sooda. Mul ei tekkinud isegi Kutti oodates hambaid pestes okserefleksi, aga vat selle pastaga oli küll nii, et ikka väga kiiresti tahtsin selle suust ära saada.
Teine, mille siit ostsin, oli söega Colgate. Seal oli ka seda fluoriidi vähem sees (siin on kõikidel pakenditel peal, kui palju seda on), ja sellega oli Kutt ka pika hambaga nõus pesema, aga ma ütlen, et ka seda ei ole mõtet alla neelata. Mul oli juhus, kus olime külla minemas, ja ootasin kõnet. Nagu ikka, tuli see siis, kui mul oli suu vahutavat hambapastat täis. Sülitasin osa kraanikaussi, aga ikka oli kõne ajal hetk, kus mõtlesin, et “vaja veel sülitada, aga see vist kostab.” Neelasin siis alla selle segu. Ärge teie seda tehke. Päriselt. Tunne oli sama, nagu keegi oleks traatharjaga limaskesta süganud.
Seega – kui ökopoes BioMedi oma nägime, siis lendas see kiirelt korvi.
Põhjus, miks me looduslähedasemaid tooteid otsime, on mõtteviisis. Eks igaüks on loodussõbralikkuse endale lahti mõelnud omal moel, aga me püüame tarbida tooteid, mille koostisainetes (sh pakendis) on võimalikult palju looduslikke või taaskasutatud materjale ning toidu puhul mürke/kemikaale, mis pole head ei loodusele ega inimesele.
Mulle näiteks väga meeldib kohaliku Co-opi vett osta, sest neil on pudelile peale kirjutatud, et pudel on taaskasutatud plastikust. Muide, ka enamus piimakonteinerid/pakid on taaskasutatud plastikust. Üldiselt kilekotte poest kaasa ei saa – enamus on kas paberkotid või siis tugevamast materjalist kotid, mille puhul saab iga junsu ka aru, et need pole ühekordseks kasutamiseks. Kui Sul on oma kott poes kaasas, siis mulle on klienditeenindajad alati “aitäh” öelnud. See on nii armas.
ASDA annab küll kilekotte, aga sinna on ka suurelt peale kirjutatud, et palu kasuta mind uuesti.
Jah, seda kummalisem tundub rohealadel vaadata vedelevat rämpsu või bussides istmetel ja põrandatel vedelevaid pileteid. Nagu mingi vastuolu on selles kõiges.
Laupäevaks katsume ikka teha nii, et Kutt terveks saab. Ta ootab väga, et saame minna parki riisuma ja ta saab ka oma panuse anda, et kodukant kaunim oleks.

The post Kutsumata külaline ja 3 kullerit appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kuti (sic!) juurde astus noormees, kes oli küll täiskasvanu, kuid vanuse järgi ehk 20, mitte palju rohkem, ja hakkas temaga rääkima. Ma olin kohe kõrval, sest Kutt tõmbus kaitsesse. Talle ei meeldi, kui tänaval võõrad inimesed juurde astuvad ja küsimusi esitavad. Algul siis see noormees (kaelakaardil oli küll temast umbes 40 aastat vanem ja habemega mees, aga me kõik teame olukordi, kus oled alles õpilane ja kannad kolleegi “tööluba”, sest enda oma alles tegemisel) tänas, et me teda ei ignoreerinud nagu enamik teeb ja siis läks jutt huvitavaks. Ta küsis, kuskohast me pärit oleme. “Eesti, kas see on päriselt ka riik?” oli ta imestunud.
Ma siis selgitasin, kus Eesti asub. “Oo, siis me oleme naabrid. Mina olen Poolast.” Selle aja peale ma juba kahtlustasin, arvestades aktsenti. Ma arvasin, et päris naabrid ikka pole, Leedu ja Läti on vahel. “Üks Kesk-Euroopa kõik,” lõi ta käega ning hakkas rääkima sellest, et neil selline heategevusorganisatsioon, kes kogub leeprahaigete jaoks raha. Näitas bukletti, kus peal olid numbrid, et 10 000 inimest aastas haigestub Šotimaal ning lapsed surevad, sest ei avastata piisavalt vara, aga enne piinlevad, kaotavad nägemise ja invaliidistuvad. Jah, leepra ehk pidalitõbi. Pildid ka juures nagu vanasti raamatutes nähtud. Minul hakkas kohe sisemine alarm helisema. Ma tean hästi, et osa nn uinunud haigusi on hakanud tagasi tulema ja neid osata diagnoosida. Kutil olid kunagi sarlakid ja teda vaatasid erinevad arstid kahe nädala jooksul, aga keegi ei osanud pakkuda, et tegemist võiks olla sarlakitega. Ei tuldud selle pealegi, et analüüsid võtta. Seega, ma otseselt kohe ei välistanud, et leeprat enam ei ole, küll aga olid ääretult kahtlased need numbrid ja visuaal.
Teadsin, et Eestiski on haigusega, mida pole ammu esinenud, aga kui see oleks nii hull, siis oleks ju Eestis ka sellest kuulda midagi. Šotimaa ja siinne tervishoiusüsteem tundub ikka oluliselt arenenum kui meil. Seega keeldusin viisakalt raha andmast ning ütlesin ka üsna otsekoheselt, et ma ei jäta oma andmeid kuskile enne, kui olen selle kohta ise lähemalt uurinud. Nad soovitasid mulle oma organisatsiooni kodulehte, mille aadress oli samuti bukletil. Neid buklette nad ei jaganud (olevat ainult üksikud järel) ja selle pildistamise peale ma lihtsalt ei tulnud. Kutile seletasin ka kohe ära, mis värk on, sest tema sai nii palju aru, et lapsed surevad.
Kui ta kuulis, et tegemist on pettusega, tahtis ta otsa ringi keerata ja öelda, et see on alatu. Läksime siiski bussile ja lubasin, et uurin netist järele ja annan talle ka tegelikku infot. Mis ma seni olen teada saanud. Väidetavalt Eestis oli viimane diagnoos 2011. Šotimaal on olnud ka 2014 kaks juhtumit, kuid enamasti on see haigus kaasa toodud Aasia või Aafrika riikidest, sest seal on seda tõesti palju. Haiguse avastamise teeb raskeks see, et peiteperiood on pikk ning esmatasandi meditsiin ajab selle segi ekseemi või teiste levinumate nahahaigustega. Jah, nakkav on see tõesti, samas suri viimati inimene Šotimaal pidalitõppe 18.sajandil. Alates sellest ajast on olnud see ravimitega kontrolli all hoitav. Kes tahab, guugeldab ise rohkem infot välja.
Ma ei tea, võib-olla see organisatsioon oli õige asja eest väljas ning vaene Poola poiss oli asjadest valesti aru saanud, aga sel viisil, kuidas seda meile serveeriti, oli see ikka väga kahtlane. Kahtlane on tundunud see ka riiklikus tervishoiusüsteemis töötavatele šotlastele, kellega sellest rääkinud olen. Lisaks asjaolu, et neid annetusi koguti pimedas, laupäeva õhtul, kui suur osa linnas liikujatest on peomeeleolus. Ning et esimesena läheneti lapsele. Okei, Euroopa geograafia oleks tal ka võinud parem olla.

Nüüd aga tähelepanu kõik moegurmaanid ja nende rahakotid! Meeste kampsunite ja t-särkidel on moes  ümar kaelus, hästi palju on tugevaid, mehelikke värve. Seega nööpidega kardiganid ja V-kaelusega särgid-kampsunid võite selleks hooajaks alumisse sahtlisse peita. Vaba aja jalanõudel domineerib valge tald. Te teate ise täpsemalt, kui kiiresti mood üle Põhja-ja Läänemere kohale jõuab, aga see on see, mida me poes nägime.
Naisteosakonnas viskasin kiirpilgu jalatsitele ja aksessuaaridele. Jalanõud, nii pidulikumad kui ka vaba aja jalanõud on läikivad. Kuldkingakeste asemel võid osta endale suisa kuldsed saapad. Ja need kõrvarõngad vasakpoolsel pildil. Tehke omad järeldused.
Mis temaatilistesse väljapanekutesse puutub, siis 14. veebruar on ikka igal pool nähtav. Kaardikesed, šokolaadid. Ja ükskord kuulsin klienti küsimas, et kas neil lihavõtte-teemalisi asju ka juba müügil on. Oli küll. Suur reede on 6.aprill, kes veel pole kalendrist järele vaadanud.

Pildil oleva laua, lisaks veel ühe kirjutuslaua endale ning 2 tooli tellisin eile kohalikust mööblipoeketist, mis reklaamib end võimalusega, et kaup tuuakse kohale samal päeval. See laud toodigi, aga oma kirjutuslaua ja 2 tooli saan neljapäeval. Oma kirjutuslauaga oleks olnud variant ka saada teisipäeval, aga mõtlesin, et kui ma juba kullerit ootama pean, siis pigem tulgu nad ühel päeval. Kusjuures asjad tulevad erinevatest poodidest, sest kõike kolme asja ühest poest ja samal päeval kojutoomisega mul saada ei õnnestunud. Nimelt on neil osa kaupa vaid sellist, mida nad kohale ei toimeta. Kusjuures mõnest poest toovad kohale, teisest mitte. Kokku on neil vist siinkandis kümmekond poodi. Hinnatase? Neli asja sain ca 250 euro eest. Jah, kohaletoomine on selle hinna sees. Mis mulle siin väga meeldib, on siinne SMS-teenindus. Olgu tegemist takso või nüüd kulleriga, ja sama oli ju ka autoabiga. “Teie tellimus on vastu võetud, arvatav kulleri saabumise aeg on vahemikus…” Järgmine SMS saabus, kui tellimus oli komplekteeritud. Kolmas SMS oli eriti nunnu: “Teie kaup peaks saabuma 3 minuti jooksul. Kulleri nimi on Ryan, kui soovite temaga suhelda.” 

Selle SMSi ajal parkis auto end juba maja ette ja mina lõpetasin telefonikõne ja hüüdsin Kuti alumisele korrusele. 

Kui alguses oli lootus, et äkki on neil mingi pisike komplekt kruvikaid ka kaasas, siis ei olnud. Koputasin üle-ukse naabrite uksele ja laenasin 2 kruvikeerajat. Kutt oli nii kade – tahtis ise kõik kruvid kinni keerata.

Kui viimaseid detaile panime, siis selgus, et kaks esimest väikest tahvlit olime pannud niipalju valepidi, et kruviaugud olid üleval, aga kuna see konstruktsiooni tugevuse osas rolli ei mänginud, siis me ei hakanud kõike uuesti lahti võtma ja jäi nii. Nüüd on vähemalt kindel koht õpiasjade jaoks.

The post Kahtlane kohtumine pimedas ja teised moeröögatused appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.