Eelmine nädal oli hästi toredalt õpetlik selles osas, et kui soovid kirja paned, siis ole valmis, et need ka täituvad. Nüüdseks juba üle kuu aja tegutseb meil siin ka kohalik 5:30 hommikuklubi. Ma mai alguses kirjutasin kohalikus emadest ettevõtjate FB grupis eestlaslikult ääri-veeri, et “näe, osalesin sellises klubis Eesti, ja väga tore oli, andis päevale vunki juurde, et äkki keegi teab mõnda sellist klubi ja äkki ma ikka võiks ühineda.” Noh, nii hästi viisakalt-tagasihoidlikult. Sest ma olin ikka 98% kindel, et kamoon – ainuüksi Aberdeenis juba üle 200 000 inimese, lähipiirkonnas kokku ca 300 000, ja paljud nii varakult üleval, et mõni klubi ju ikka on? Igaks kümneks juhuks lisasin, et “noh, kui te ei tea, kas siis oleks huvilisi, et teeks koos?”
Mul läks siis kiireks. Praeguseks on meid juba üle kümne, täna hommikul liitus üks naine ka Glasgowst, aga on ka üks eestlane, kes elab Iirimaal, üks Eesti eestlane ja ülejäänud on Aberdeenist ja selle lähiümbrusest. Meil on pundis ka üks joogaõpetaja ja pilatese-instruktor, seega nemad jagavad omavahel seda, kes meile 5 minutise virgutusvõimlemise teevad, siis on kaks meditatsiooni-guru (minu väljend, mitte nende määratlus), kes pea tühjaks ajavad, ja igasuguste muude asjad hulgas me kirjutame ka üles 3 asja, mida me elus veel pole, aga mille saabumiseks oleme valmis.
Eelmine nädal oli mul 3 hommikut järjest, kus läks täpselt täide see, mis kirjas oli. Okei, ma natuke pidin ikka ise ka liigutama, aga üllatusmoment oli siiski.
Üks nendest oli seotud transpordiga. Neljapäeva hommikul kirjutasin märkmikusse, et “saan kõne transpordifirmalt, ja selgub asjade kohale jõudmise aeg”. Kui asjad Tallinnast ja Rae vallast peale said, siis oli juttu, et jõuab kas neljapäeval või reedel. Noh, neljapäeva hommikuks oli kärsitus juba kuklakarvad krussi tõmmanud ja tegin ise kõne transpordifirmasse Eestis. Vastus oli, et “homme helistatakse, õhtupoole saabub.” Okei, mõtlesin, et sellega on nüüd klaar ja unustasin täitsa ära, mis ma olin sinna kirja pannud. Läks vast paar tundi mööda, kui võõras kohalik number ekraanil. Et nemad sellisest kullerfirmast ja kas ma olen pärastlõunal kodus. “Jah, olen küll.” “Meil on teile saadetis, autojuht tuleb pärastlõunal.” Viisakad tänusõnad ja väike mõttepaus. Okei, ma tellisin küll Amazonist aiakiige, aga see pidi saabuma juulis. Hmm. Eestist pidid asjad saabuma ju reedel… Äkki on need ikkagi Eesti asjad? Lootus tõstis pead.
Alates kella 15st ei tulnud töö tegemisest eriti midagi välja. Jooksin kirjutuslaua ja köögi vahet iga suurema müra peale. 15 minutit enne 17 auto jõudis. Aga minu lootus polnud eriti suur, kuna see parkis ennast üle tänava ja pigem naabrite maja kohale. Jäin siiski köögiaknale passima ja autost välja tulnud autojuht lehvitas mulle. Siis läks kiireks. See euroalus, mis sealt tagaluugist paistis tekitas emotsiooni, nagu päkapikk oleks maja leidnud. Kutt tuli ka trepist nii kiiresti alla, et kannad ka vaipa ei puudutanud. Tema lootis oma koomiksitele.

Tassisime ruttu asjad tuppa, emme oli “natuke” kommi ja Eesti toitu pannud. Must leib oli küll liiga lühikese realiseerimisajaga  – täna hommikul sõime viimased viilud. Suur rõõm oli ka Kristeli õmmeldud seelikute üle, samuti Hr Kahemillise saadetud snäkkide jms eest. Oma puusanõksuvideo eest võidetud Sinu Naise plaadi sain ka kätte. Kiiresti sobrasin läbi ka dokumendikasti – ja ei leidnud ID-kaardi paberit. Kuti omasid leidsin küll. Isegi 4 tükki, ja mõtlesin, et mida värki – ta pole nii vanagi, et võiks 4 ID-kaarti üle elanud olla.
Raamatud jätsin meelega viimaseks avada. Tegin seda otseülekandena, mida saad järele vaadata siin.
Ma küll arvasin, et kuna olen neid nii kaua oodanud, siis vist panen ühe ööseks padja alla ka, aga ei pannud – virn oli laua peal.
Nii, järgmisel hommikul kirjutasin märkmikku, et “täna leian oma koodid üles ja saan IDkaardi lukust lahti”. See oli enne kella 6 hommikul. Kella 11ks oli rahutus kasvanud selliseks, et ma jätsin kõik oma toimetused pooleli ja võtsin eelmisel õhtul ära pandud dokumendikasti (see oli hiiglaslik) uuesti lahti ja veendusin, et see paber peab seal olema, sest selles kastis on kõik asjad, mis olid mul kirjutuslaua sahtlis ja dokumendisahtlis. Täie veendumusega asusin selle kallale ning kahe Kareda valla aasta naise raamitud tunnuskirja vahelt ma selle paberi ka lõpuks leidsin. See möire, mis mu suust tuli ehmatas Kuti oma toast välja. Alla ta ei tulnud, kuigi väitis, et “see võib kõhu lahti võtta”. Ju siis ikka ei võtnud. Igal juhul olid mul kella 13ks päeval nii koodikaart lukust lahti kui ka vajalikud ülekanded tehtud. Aitäh pöidlahoidjatele! Mõttejõud aitas kaasa.

Reedel joppas veel ka sellega, et läksin raamatuid postkontorisse ära viima ning lõpuks ometi oli ilm, mida mulle Šotimaale tulles lubati, aga mida ma olen selle aja jooksul (juunis saab 6 kuud) kogenud umbes kolmel korral: horisontaalne nõelterav vihm ja tuul.
Nii kaua, kuni ma mulliümbrikke juurde ostsin, tekkis mõnus järts postkontori leti taha. Kell oli umbes 16.30. Järtsus seistes (2 meetrite vahedega) kirjutasin aga mõnusalt aadresse ümbrikutele ja lohistasin end edasi. Kell oli 16.43 ja tädi leti taga oli üsna närviline, sest järts oli välisukseni (ca 6 inimest). Et oli reede, ja postiauto oli juba kohal, teatas tädi üle saali, et andku head inimesed andeks, aga tema teenindab peale mind veel maksimaalselt 1 inimest.
Keegi suurt lärmi ei teinud, aga minule esitas ta küsimusi, mida mu käest varem pole postkontoris küsitud (ja ma olen üsna mitu korda käinud kirju ja pakke posti panemas).
“Kas esimene või teine klass?”
Möh?? “Mis te arvate, et oleks õige?”
“Seda peate teie teadma.”
“Ma tõesti ei tea, kunagi pole küsitud.”

“Mis siin sees on?” (ainus küsimus, mida on enne ka küsitud).
 “Raamatud ja šokolaad.”
“Mis selle paki väärtus on?”
“Eee…. £25”.
“Kas katate selle osa, mis on üle £20.”
Mul tekkis selline lühis, et seda vist oli silmist ka näha. Mul oli sellest tädist kahju – nii lolli näoga klienti kui mina, pole tal vist ammu 10 minutit enne tööpäeva lõppu olnud.
“Jah, katan,” otsustasin lihtsalt vooluga kaasa minna, teadmata, mida see tegelikult tähendab.
“Kas esimene või teine klass. Esimene klass maksab …. ja teine klass….”
Kõik läksid lõpuks teise klassiga. Me lõpetasime 2 minutit enne kella 17 ja minu teenindamise ajal oli tädi teatanud ka minu järel seisnud pakikoormaga mehele, et ei jõua teda teenindada.
Seda tohutut vedamist tähistasin limonaadipurgi ja paki krõpsudega. Vihma käes, pargis. Minu moodi, veidi ekstreemse ilmaga.
Londonisse ja lähiümbrusse on pakid igal juhul kohale jõudnud, loodan, et Eestisse saadetud kirjad ja pakk jõuavad ka mõistliku aja jooksul.

Laupäeva hommikul tundsin, et see tormituul on täna minu purjedes ning kirjutasin enesekindlalt märkmikku: täna näen delfiine. Või noh, midagi sinnakanti. Vaatasin siis tõusu aja kah ära ja sättisime Kutiga end sadama suunas. Sinna on selline tore 4 miili jalutada. Lained olid ägedad ja vesi tuli mööda treppe üles. Üht eriti julget kajakat sain ka pildistada. Päriselt, meetri kaugusel olin oma kaameraga temast – siruta käsi välja ja süga sulestikku.
Jõudsime sadamani välja, seal oli üks vanem proua Mary, kellega ajasime juttu, ja ta kahtles, kas ikka siinpool sadamas neid näeb, et ikka peaks sinna Greyhope’i lahe poole minema. Mulle aga tundus, et nägin delfiini seljauime. Parasjagu läks üks pisike paat välja, ja siis oli juba selgesti näha, kuidas kaks delfiini ujusid sadamasse. Päris akvatooriumisse välja. Tegid ka kaks-kolm kaunist hüpet ja jehhuu- see ainus pilt, mille tegin, oli täiusliku hüppega, see-eest videos on ainult veidi ujumist näha.
Kuigi oli tuuline, oli soe, olin taas täitsa lühikeste varrukatega ja sain kah endale päikesetriibud näkku ja käsivartele. Tegelikult on siin mitu raksu sooja suveilma olnud, Lääne-Šotimaal on kahel või isegi kolmel korral 27 kraadi sooja olnud. Siin Aberdeenis on veidi jahedam olnud, “vaid” 25 soojakraadi. Ma olen nendel päevadel tööd teinud ja end päikesepistest säästnud. 

Pühapäeval sai rändamiste mõttes veidi rahulikumalt võetud, ilm soosis kirjatöö tegemist. Üks mu siinsetest klientidest on Still Tours Scotland, mis korraldab reise kohalikesse viski-ja ginikodadesse. Eks lossid ja kogu muu Šotimaaga seostuv on samuti osa neist. Neile kirjutatud pressiteade äratas huvi – ühendust võtsid kaks suuremat kohalikku meediaväljaannet, seega olid nad väga rahul ning eelmisel nädalal sain ülesandeks kaardistada Šotimaa ägedaimad lossid, vaatamisväärsused ja tegevused. Ühest küljest koostada n-ö TOP, aga teisalt leida ka selliseid avastamata pärle. Kuigi nende numbrite ja meiliaadresside tabelisse panemine oli üsna tüütu, õppisin ma Šotimaa kohta selle 10 tunniga ehk rohkem kui muidu 10 päevaga. Palju on selliseid atraktsioone, mille peale isegi ei tule – näiteks on võimalik olla sul pistrikutaltsutaja – õppida mingeid lihtsamaid nippe. Ning et Šotimaal on olemas oma jääronimissein, – sisetingimustes – mis on aasta läbi kasutatav.
Seda, et Aberdeenshire on nn losside maakond, kus on ca 300 lossi, teadsin enne ka, aga selle uurimustöö käigus sattusin nii mõnelegi, mis on müügis. Mõni maksis £10 miljonit, aga mõnusa restaureerimisprojekti saab soodsamalt kui Range Roveri ehk £130 000 naela, kuigi autos on mugavusi ilmselgelt rohkem kui selles kauni asukohaga Knockhalli lossi varemetes.
Nüüd on mul endal ka selgem ettekujutus, et kui hakkan marsruuti kokku panema, siis millistesse lossidesse Google Mapsi peal tasub sisse põrgata ja kuhu mitte, sest need on kellegi elupaik või seal on lossi meenutamas vaid vaevumärgatav küngas.
Ettevõttele tuleb vaikselt kliente juurde ning sel nädalal saadan siin samuti raamatuid laiali. Jah, neile meeldib. “Kerge, aga tähendusrikas lugemine”, “mu uus lemmiktegevus enne magama minekut”, “kaunis ja värviline”. Eh, eks ikka võib ju eestlaslikult mõelda, et “ju nad on lihtsalt viisakad” ja lasta kahtluseussi ennast närima, aga kellele see kasulik on?
Pealegi, kuulsin ma juba Eestis ja olen siingi korduvalt kuulnud, et ma “pole üldse eestlase moodi”.
Nii et see niuksumine ja enda madalamaks mõtlemine tuleb asendada millegagi, millest kasu on.

Neljapäeva hommikul kavatsen kohaliku aja järgi hiljemalt 2:30 tõusta, sest kell 4 hommikul kohtun ma juba fotograafiga. Teeme mõned promopildid. Kui küsisin Iska käest, et “kuidas sulle meeldiks selle fotošuudiga täiesti hullu panna?” läks ta elevile ja palus, et räägiks lähemalt. Siis ma mainisingi, et “päikesetõusu ajal on kõige parem valgus”. Enne olime juba Pinterestis mingid pildid valmis vaadanud, et mis stiil meile meeldib. Äge. Ma olen väga põnevil.
Täna lähen vaatan üle, kui kõrge veetase täpselt on, kuna hommikune tõusuvesi jõuab ka jõkke. Siis teab, kas peame osa kohti muutma või saame pildid ära teha enne, kui vesi kõik üle ujutab.

The post Olete südamest tänatud! 🙏 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kui jaanuaris oli see natuke roheline, siis nüüd oli kõik väga-väga lopsakas. Eriti see keskmine aed, kus oli nii-nii palju erinevat värvi õisi. Muidugi on praegu ka see aeg, kus ka rohelist on kümneid erinevaid tooni. Panen ühe pildi, kus on see lopsakus vast kõige rohkem näha.

Seaton pargi Müüritud Aed

Osa põõsaid on alles õitsema minemas, seega ilmselt lähipäevadel on see värviplahvatus võimendumas. Viimased paar päeva on siin ka jahedamad olnud, seega jätkub ehk õisi vähe kauemaks. Muigama ajas see, et lõpuks ometi näen ma seda, mida mulle Šotimaale tulles lubati: neli aastaaega ühes päevas. Jah, isegi lund olen näinud, midagi, mida pole talv otsa Aberdeenis näha olnud. Ma nokkisin Kutti, et tahtsid lund – nüüd tuleb. Ta vastas, et nüüd tahaks suve. “Nelja kuu pärast saad.”
Seega saime talvejoped taas korraks välja otsida. Isegi Kutt pani kindad kätte. Enne seda oli muidugi olnud pikalt sooja t-särgi ja suvekleidi ilma. See, et lõpuks nüüd sademeid tuleb, on kergendus siinkandi põllumeestele ka. Ning minu potipõllundus aias pääseb ka kraaniveest. 
Sel nädalal oleme päris mitu täitsa uut kohta avastanud kodust ca 15 minutise jalutuskäigu kaugusel. Üks nendest on Broad Hill, mis on täitsa mere ääres. Kohalikud niuksusid, et kes pole ennast liigutanud, siis on päris järsk peatumata üles minna. Oli natuke Tallinnas Nõmme mägede moodi küll.
Kuna selle lähedal oli suur pood ka, ja mõned asjad olid ostmata jäänud, siis käisime sealt läbi. Kutt sai üle eluks vajaliku nipi ka – kuidas käsi mitte maani venitamata poekott koju tuua. Kandsime kordamööda. Jõudsime küll plaanitust hiljem koju, aga Kuti jaoks oli see jalutuskäik üks parimatest, sest ta leidis keset võsa ja tühermaad endale teise golfipalli. Tema suur unistus on hakata golfi mängima ja nüüd ta siis organiseerib endale varustust. Tegelikult on noorte varustus ca 50 naela, seega on tal täitsa reaalne võimalus see summa ise kokku koguda.

Nendel jalutuskäikudel olen veelgi enam veendunud, kui mõnusa elukeskkonnaga paik on Aberdeen. Metsloomad elutoas just ei ole, aga hülged kesklinnas (mõni neist puu otsas) on midagi, millega oleme heas mõttes harjunud, jänesed, kitsed ja hirved, rääkimata haigrutest ja meriskitest, need on kõik oma silmaga nähtud. Ma arvan, et ma olen selle nelja kuuga linnas elades näinud oma silmaga rohkem metsloomi ja -linde kui Kesk-Eestis põldude vahel elades.

Tagasi tulles uute harjumuste juurde, siis treenin praegu täie hooga turundusoskusi. Igas mõttes. Osalen ka kohaliku turundusguru Leona Lewise FB koolitusel, samuti IG nähtavuse koolitus Estelle Keeber’iga. Eestlastele ilmselgelt ei ütle need nimed midagi, aga siin on nad oma valdkonna tipptegijate seas. 
Muu hulgas tuleb eesmärkidele mõeldes hüljata igasugune võlts-tagasihoidlikkus ning õppida olema julgem nii oma saavutustest kui ka üldse tegemistest rääkida. Pakkuda välja ideid ning koos nendega ka teostusvõimalusi. Mu endine tööandja Järva Teataja on olnud vägagi vastutulelik ning aidanud mu rõõme ja saavutisi jagada. Nii võimalust raamatu ilmumist toetada kui ka praeguseks sõna otseses mõttes tuhandeteni jõudnud ettevõtmist Lood ja Maalid. Linkidele klõpsates jõuate neile artiklitele.
Homme hommikul kell 9.10 Eesti aja järgi olen aga raadio Elmar eetris. See kohustuslik kuulamine pole, lihtsalt kes pole ammu häält kuulnud ega julge mulle ise helistada, siis kuulake raadiost.

Osa inimesi on küsinud, et kui raamat  trükikojas, mis siin enam toetada? Aus vastus: kirjastajale ja trükikojale tuleb arved ka ära maksta. Kolmandiku summast olen ise kirjutades teeninud, kahe kolmandiku osas otsustasin paluda abi. Suur tänu kõigile neile, kes on juba oma abikäe ulatanud kas Hooandjas ettevõtmist toetades, seda infot oma infokanalites jaganud või lihtsalt tellinud raamatuid ette. 
Eestis on plaanis ka väiksed nn raamatupiknikud, kus kuuleb siis lugusid Šotimaalt ja saab raamatusse autogrammi küsida. Olge kuuldel!

The post Uued harjumused. Kutil ja minul ka. appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Niisiis, täna tuleb lähemalt juttu arstiabist. Kas see on sama roosiline nagu see õis, mis kohaliku pubi lähistel aia vahelt välja ukerdas, jäägu juba teie otsustada.
Nagu ma ühes varasemas postituses mainisin, on siingi perearstikeskused. Seda varianti, et “hingamisraskuste” (loe: tugev nohu ja köha) tõttu keegi EMO uksest sisse jalutaks, siin olla ei saa, sest selline ligipääs tavainimesele puudub. EMOsse viib kiirabi või kui helistad eluohtliku seisundi korral 999, ja sind suunatakse erakorralisse, siis saad uksest sisse. Vähemasti nii olen ma praegu aru saanud.
Kui nii eluohtlik olukord ei ole, siis helistad 111 või kohaliku riikliku terviseteenuse pakkuja valvenumbril ning see terviseteenuse pakkuja tuleb Sulle koju, eeldusel, et perearstikeskused/apteegid on juba kinni. Jah, ka kell 1 öösel. Eelmisel nädalal nt oligi üle tee naabritel kell 1.30 paiku öösel NHSi (National Health Service ehk seesama riiklik terviseteenus) auto ukse taga. Järgmisel päeval oli Apteegiauto ukse taga ja ulatas rohud.

Kuna minu kõige armsam rotipurakas hakkas läinud öösel kõvemini ja tihedamalt köhima ja oli hommikul valge nagu dušikabiini põrand, siis otsisin perearstikeskusest saadud paberid välja ja tegin kella 8 paiku kõne. Kusjuures eraldi liinid on neile, kes soovivad aega kirja panna, analüüse vms. Esmaspäeva hommik, liinid hõivatud. Paluti oodata, ma olevat järjekorras teine. Ootasin. Vast läks mõni minut, võeti vastu. Seletasin ära, milles asi, ja nad olid väga mõistvad. “Helistame 3 tunni jooksul tagasi ja anname vastuvõtu aja teada,” lubati. Napp tund aega hiljem helistas pereõde tagasi, selgitasin uuesti ja ta küsis, kas jõuame 9.50ks vastuvõtule. Muidugi jõuame, perearstikeskus on 5-7 minuti kaugusel ja kell oli 9.03. Kutt oli endale just kiirpudru kokku keeranud, ütlesin, et tal on söömiseks, hambapesuks ja protseduurideks 30 minutit. Noh, umbes 9.40 me uksest välja saime ka. Jah, mina ootasin tema järel.
Perearstikeskusega samas majas, kuid erineva sissekäiguga on ka nn päevakirurgia osakond. perearstide vastuvõtu juures on üks ooteala kõigile patsientidele. Enne võtad oma numbri või käid vastuvõtulauast läbi. Ja siis pereõde või-arst tuleb ja kutsub Sind. teeb oma kabinetist need 10 sammu. Ei mingit ukse taga ootamist.
Pereõde oli täitsa nõus teooriaga, et Kuti erakordselt visa köha põhjus on asjaolude soodne kokkulangemine: aklimatiseerumine, pingelangus (positiivne stress), viirus ja ka kodune kuiv õhk (Eestis elasime ahjuküttega majas, siin on gaasiküte). Saime täiega kiita kogu selle loodusravi eest. “Nendega kindlasti jätkake, sest need on tõesti asjad, mis aitavad organismil sellest päriselt jagu saada,” rõhutas ta. Soolaauru asemel soovitas Kutil teha tavalise veega auru, sest tugeva nohu tõttu on füsioloogilise lahuse sool ninasõõrmeid liigselt kuivatanud, aga kuna nohu on tugev, siis see turset alandav efekt sügavamale justkui ei jõua.
Kirjutas salvi ja kaks inhalatsiooni asja ka. Apteegis oli ka saba. Ootasin. Retseptile pidin enda allkirja ja kuupäeva panema. “20 minuti pärast on valmis, võite oodata siin, aga ka tagasi tulla,” sain teada. Käisin siis kõrvalpoes ümbrikke ja kaarte ostmas, sest mul on veebruaris mitu sünnipäevalast, eks te ise teate, kes postkasti peavad piiluma.
Nii, ca 20 minutit hiljem apteegis tagasi olles kuulsingi, kuidas Kuti nimi välja hüüti, küsiti mu käest veel kodust aadressi ja siis ulatati mulle paberkotis pakike.  Jap, seesama, mis seal ülalpool pildil näha.
“It’s all right, thank you,” ehk siis “Kõik on korras, aitäh,” ütleb mulle apteeker, kui talle nõutu näoga otsa vaatan. “No money?” ehk siis kas raha ei olegi vaja. Eitav vastus ja naeratus. Ma arvan, et mu näoilme oli midagi, mille kohta nad said öelda, et nende päev on korda läinud. Ehk siis, mu käest ei küsitud ei visiiditasu ega rohtude eest apteegis mitte midagi. Peterheadis elav Sille oli mulle öelnud küll, et lastele kirjutatud rohud on tasuta, aga ju ma kuidagi ei reganud ära, et see kehtib mulle juba nüüd – isegi siis, kui ma veel kohalik maksumaksja pole.
Eks rahulolematust ja murekohti ole siingi – et tervishoius on liiga vähe raha (sh, et London eraldab ühisest kassas Šotimaa haiglatele liiga vähe raha), järjekorrad eriarstidele pikad jne.
Näiteks lõi hiljuti meedias laineid juhtum, kus lapsevanem oli sotsiaalmeediasse paisanud pildi, et ühes Invernessi erakorralise haigla vastuvõtus pidi tema haige laps põrandal oma jope peal magama ja tunde raviotsust ootama. Õnneks osutus meningiidikahtlus (lööve+palavik) siiski tavaliseks viiruseks ja higilööbeks. Mida mul on aga raske mõista, vahet pole, kus see toimub, on mõtteviis, et pigem panen pildi sotsiaalmeediasse, mitte ei pöördu haigla (asutuse) juhtkonna poole lahenduse leidmiseks. Sest antud juhtumi puhul vanemad seda ei teinud, vaid elasid oma solvumist internetis välja mõtlemata, et kuigi nad lapse näo kohale panid sellise emotikoni, on ju nime järgi lihtne ka 10 aastat hiljem kindlaks teha, et just see laps magas seal põrandal.

Aasta on aga teatavasti me kõigi elus, noh, mu enda näitel isegi 3 kuud on piisavalt pikk aeg elus, et vaatenurgad ja arusaamad elust, inimestest, minevikujuhtumitest pea peale pöörata ja elus täiesti uus külg pöörata. Eeldusel, et me seda ise tahame. Sest nagu on öelnud Bob Proctor: “Muutused meie elus on vältimatud, isiklik areng on meie endi valik.”
Nii, ja lepime nüüd kokku, et kes kaardi kätte saab, annab mulle teada ka, eksju? Kaardid lähevad Harjumaale, Tartusse, Võrumaale ja Viljandisse. Hr Kahemillise oma panin juba hommikul posti, tema on väljaspool arvestust, aga need neli lähevad homme posti. Üks läheb veel nädala lõpus, et liiga vara kohale ei jõuaks. Tegelikult ka, sest kaks kaarti, mis ma ca 10 päeva tagasi posti panin, nendest Tallinna oma jõudis vähem kui nädalaga kohale, aga Harjumaa oma kolab vist siiamaani mööda Omniva sorteerimiskeskuseid ringi.

The post Kooli asemel siiski arstikeskusesse😷 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.