On teine september. Millal siis veel kirjutada teisest alanud septembrist, kui teisel septembril?

Avapildiks pani seekord kollaaži, kus kanname Kutiga samu dresse. Selle vahega, et tema kandis neid aprillis, mina septembris. Selga sai ta neid vast paar-kolm korda. Nüüdseks lühikesed ja pusa õlast kitsas. Minust on ta silmnähtavalt pikem, õlgade laiusest rääkimata. Nii et – suvega kasvas üle pea. Seega, on mul nüüd soojad dressid, millega päikesetõusul jalutamas käia.

Ja päikesetõusul ma nendega jalutamas käisin ka. Kes sotsiaalmeediat on jälginud, siis eilegi hommikul postitasin pilte. Üle pika aja oli kaunis päikesetõus, muidu on ikka haar-hall olnud päeva esimene pool. Pärastlõunal tuleb jälle päike välja, hommikuks on haar Põhjamerelt tagasi. 

Kui Inglismaa poolel vist polegi veel lapsed kooli läinud, siis Šotimaal algas kool 17. augustil. Vähemalt Kuti jaoks, osa koole alustas paar päeva hiljem. See-eest on neil oktoobris juba 2 nädalat vaheaega. 11. oktoobril peaks hakkama vaheaeg. Tarkusepäevast suurem tähelepanu oli asjaolul, et algas sügiskuu, ehk et suvi justkui läbi. Samas, temperatuurid on suvised juba teist nädalat. Kohati isegi 20-24 kraadi, meil veidi jahedam, aga laupäeval flashmobil käies oli ikka täielik suvi – vaat, et päikesepistet ei saa! Olime küll mere ääres, aga isegi õhukese suvepluusiga oli palav. 

Praeguste ilmaennustuste kohaselt suvesoe jätkub nii sel kui ka järgmisel nädalal. Temperatuuri 20+, mis tähendab sellist ilma, et võib veel ujumaski käia. Seda enam, et nüüd on merevesi ka soojem. Suvi otsa ikkagi päike kütnud. Mäletan, et kui Eestisse tulles Narva-Jõesuusse ujuma läksime päikeseloojangul, oli selline tunne, nagu oleks suppi astunud. Siin olime 12kraadise mereveega ära harjunud ja siis 18-20 kraadine vesi tundus ikka väga soe. 

Päikesetõus 1.09.2021 Aberdeenis, Doni jõe suudmes.

Augusti lõpus möödus kolimisest 20 kuud. Paljud siinsed tegijad ütlevad, et neile tundub, nagu oleksin palju-palju kauem siin olnud. Endale ka tundub aeg-ajalt nii. Kutt isegi ütles, et selline tunne, nagu oleks kolmel suvel Eestis külas käinud. Tegelikult on alles teine sügis alanud. Praegust asjade kulgu vaadates sel aastal ilmselt Eestisse enam ei tule. Kel aga soov Šotimaad avastada, siis novembrist alates taastab Ryanair otselennud Edinburghi ja Šotimaa vahel. Variant on lennata ka üle Riia Air Balticuga, kuid sellega on nii, et minna on küll tore – siis on lühike aeg Riia lennujaamas, kuid siiapoole tulles tuleb oodata lendu üle kuue tunni. 

Need seenelaadungid, mis sotsiaalmeediast sõprade lugudest ja postitustest silma jäid, ajasid meid ka metsa, kuid siin on nii kuiv, et leidnud oleme vaid kukeseeni ning needki üsna pisikesed ja üksikutes kohtades. Sisemaal on rohkem, sh tunnise autosõidu kaugusel, aga seda, et 2x20l kuuseriisikaid välja tuua – seda võin vaid unistada. Ja rõõmustada teiste üle. 

Pildil olev isend on ca 2-4 sentimeetri kõrgune ja välimuselt meenutab isegi veidi samblikku. See seen pole söödav, aga välimus on tõesti silmatorkav. Ka seene rahvapärane nimetus – staghorn ehk siis tõlkes täkupasun- on üsna meeldejääv. Kasvabki okasmetsas, üldjuhul sellises puntras, tavaliselt kas teeraja kõrval samblas, mõne kännu peal või lähedal. 

Üks tore seen on siin veel, mida pole Eestis mina näinud, samas – see on ka nii väike, et võibki jääda märkamatuks. Kübara läbimõõt seenel 2-4 sentimeetrit ainult, ja seen ise ka pisike. Värv lavendlililla, üleni. Nii jalg, kübar kui ka eoslehekesed. Ametüst-petja ehk amethyst-deceiver. Kasvab seal, kus kukeseenedki, paaris kohas kasvasid suisa kõrvuti. 

Elus esimest korda puutusin kokku ka nn valekukeseentega. Näevad täpselt samasugused välja, nagu päris kukeseened, ainult see vahe, et pole katsudes tihked, vaid pehmed, kübar on kergelt painduv. Ja kui läbi lõikad, siis sisu pole mitte valge, vaid üleni oranž. Kasvab tavaliselt kõdu peal, enamasti okaspuude all, aga ka nt nõmmel, kanarbiku sees. Ühe seene leidsime veel, mida ei suutnudki ära tuvastada. Ma olen üsna kindel, et tegemist oli mingi riisikalisega. Kasvas lehtpuude all. Haavad, kased. Värvus hallikas-rohekas-pruunikas. Nooremad pigem rohekamad, vanemad hallikasvalged. Piim valge. Ja kasvas kõdunevate lehtede sees. Kuna kindel ei olnud, jätsime nad sinna, kus kasvasid. Pildil on neli isendit ja taamal ka kasvukoht. Kui keegi oskab öelda, millega tegu, oleme väga tänulikud. 

Mis seen see on?

Kutil on järgmisel neljapäeval matemaatikas miski riiklik hindamine. Et kas saab riikliku kolmanda taseme kätte või ei saa. Ütleb, et vaja lihtsalt harjutada. Kui “meie ajal” tähendas harjutamine seda, et võtad pliiatsi kätte ja teed tehteid, siis nüüd sõidetakse SumDog’is rallit, ja vastatakse vahepeatustes küsimustele, ning eesmärk on klassikaaslastest parem tulemus saada. 

Koolipinki rühime justkui mõlemad, sest septembriks võtsin endale kaks kirjutamiskoolitust. Üks neist on selline iseõppimine, ja rohkem sellise tuleproovi moodi, kus iga päev saad ülesande, ja siis ise teed. Teine ongi koos kahe juhendajaga, üks neist mu kirjutamisjuhendaja, ja teine on see, kes teisipäevaseid Dark Angelite kirjutamiskohtumisi veab. 

Sellest nädalast taastasime oma hommikuklubi tegevuse ka, mis juuli alguses peatus. Ma ise juba eelmisel nädalal taastasin kella 5.44 ärkamise, kuid sellest nädalast siis 5.20, et ekraani taga kell 5.30 kohtuda. Kella kuuest sportima, ja selleks ajaks, kui Kutt ärkab, olen päevaks valmis. Kui tema kooli, siis algab minu tööpäev. Olen aru saanud, et organiseeritus, kindel päevakava, aitab mul oma loomingulist potentsiaali paremini rakendada. Ilma päeva läbi mõtlemata sebid küll, õhtuks oled väsinud, sest midagi on tehtud, aga saavutuse tunnet ikka pole. 

Järgmisest nädalast peaks taastuma ka meie rahvusvaheline mastermind ehk ajurünnakute kohtumine, samuti õhtused kirjutamisklubid. Blogipostitus on siiski igasse nädalasse kavandatud, kas see on teisipäeval, kolmapäeval või neljapäeval, sõltub sellest, kuidas kliendikohtumised paigutuvad. 

Eelmise nädala lõpus oli kaks intervjuud võimalik uute koostööprojektide osas – üks Eestis elava ameeriklannaga, üks siinse tarkvaraettevõttega, järgmisest nädalast algab aga koostöö memuaari kirjutamiseks USAs elava kliendiga. Lisaks sellele Värska Vesi AS raamatu kirjutamiseks intervjuud ja materjalide läbi töötamine ning turundustekstide kliendid. Need viimased võtavad küll korraga vähem aega, kuid moodustavad siiski olulise osa nädalast. Aeg-ajalt tuleb ka mõni luuletus kirjutada. Ma olen väga rõõmus ja tänulik, et saan seda mitmekülgsust kirjutamises hoida. 

The post Teine september appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Lõppev nädal läheb meie kahe jaoks küll ajalukku. Meil on kahepeale kokku kolm asja, mida oleme kaua oodanud, kusjuures vaid üks neist kolmest on ühine.
Alustan Kutist.
Tema lõppeva nädala tähtsündmused on seotud jalgratta remondiga. Ikka sellesamaga, mille majaomanik talle sebis, aga kus käikudel mingi jubin oli katki nii, et see mitmekäiguline tuli ümber teha ühekäiguliseks, aga selleks polnud tööriistu ei temal, ammugi meil, aga ka mitte nn üleukse naabritel.
Nädala sees leidis ta aga ühise keele teispoolt üleaedsetega, kel olid kuuris vajalikud tööriistad olemas ja nii nad siis teisipäeval ja kolmapäeval putitasid seal kahekesi. Kutt oli nii õnnelik mulle oma küünarnukkideni õliseid käsi näidates. Ei, ma ei tea, miks ja kuidas need nii õliseks said, aga mulle tundub, et ta aitas sellele ise kõvasti kaasa. Üks õhtu olid igal juhul põsed ja nina ka hallitriibulised. “Emme, ma kallistaks sind, aga see vist ei meeldiks sulle!” ütles ta mulle ukselt, endal nägu õitsemas.
Praegugi oli ta naabrimehe juures ja miskit keti pingutit on vaja, see jubin maksab ca 8 naela. Naabrimees tellib ära, ju ma siis pärast arveldan. Kutt küpsetas ise koogi ka. Minu osa piirdus sellega, et ostsin koogipulbri, juhendit luges ja ajas näpuga järge ise, ma aitasin veenduda, et on ka seest ära küpsenud.

Ühine kauaoodatud asi on see, et me ikkagi otsustasime Eestisse külla tulla. Kodu on siin, ja koju tuleme tagasi, aga üha tiheneva graafikuga 9 päeva saame Eestis veeta. Otsustasime tulla vaatamata sellele, et praeguse seisuga peaksime tagasi tulles 14 päeva kodus istuma. Ja siis peab kodus istuma. Ei poodi, ei kodu-ümbrusele jalutuskäigule. Trahvid on liiga suured selleks, et riskida. Loodame, et see poliitiline olukord leebub lähema 2-3 nädalaga ja Kutt saab ikka õigel ajal kooli minna. Ta 13.08 peab minema paariks tunniks, kus siis uusi olusid selgitatakse, aga kooliaasta hakkab 17ndast augustist. Kui ei, eks siis õpib veel paar päeva kodus.

Iska Birnie Photography

Jah, nende päevade sisse mahuvad ka raamatuesitlused ja kohtumised lugejatega. Kui kuupäevad ja kohad kindlad, siis annan teada. Paide kuupäev selgub pärast 22. juulit, teised peaks oluliselt varem paika saama. Esitlustel jagan kindlasti ka Šotimaa muljeid ja vastan sellekohastele küsimustele, ja jagan ära kõik lubatud autogrammid raamatutesse. Kel veel pole, siis oleme ca 150 raamatut hoidnud ka justnimelt nende kohtumiste tarvis.
Ütlen kohe ära, et saartele seekord ei jõua oma tuuriga, sest tarvis on ka lihtsalt varbad vees ligunemise või saunalaval vestutamise aega võtta. Ideaalis võiks olla mõni suveüritus või lemmikartistide kontsert ka kuskil.

Kolmas kauaoodatud asi oli siis see, et sel nädalal avaldati ajakirja Scottish PEN uus number. Nagu ma varem maininud olen, on tegemist rahvusvahelise ajakirjaga, milles avaldatakse välismaal elavate šotlaste ja Šotimaal elavate välismaalaste töid. Ajakiri ilmub 2x aastas ning sel korral oli teema “Kannatlikkus”. Eks ma ju teadsin, et mu lugu ilmub seal, aga näha oma kirjatööd neljal leheküljel sh 2 lk eestikeelset teksti rahvusvahelises ajakirjas, see on midagi, milleks ma isegi ei osanud valmis olla. Ehk siis lugu ilmus nii eesti kui ka inglise keeles. Lugeda saab siit: lk 22-23 on eestikeelne ja 24-25 inglisekeelne versioon. Mul pole õrna aimugi, kas ja kui palju nad inglisekeelset versiooni toimetasid. Pole jõudnud näpuga järge ajada. Ega ma otsest kinnitust ei saanud, kas nad enne mõne eestlase töid avaldanud on, samas suurt vahet ei ole ka – mulle endale tundub see väga suure saavutusena, et eestikeelne lugu avaldatakse rahvusvahelises ajakirjas.

Päikesetõusu ajal Doni jõesuudmes. 12.07.2020

Boonusena saab kirjutada lõppevasse nädalasse ka selle, et meile siin hästi palju abiks ja toeks olnud Sille käis meil külas (jaa, lõpuks ometi on lubatud, ka siseruumidesse külla minna) ning eile kohtusin Lee’ga, kes on mu raamatu siinne toimetaja-korrektor. Tuli välja, et kuigi ta on aastaid toimetaja ja korrektoritööd teinud, on see esimene raamat, kus ka tema nimi sees. Istusime siis kaks tundi mere ääres, ajasime naistejutte ja vaatasime, kuidas poisid omavahel veepiiril müttavad. Tema poeg on Kutist aasta noorem, klappisid küll.

Paar esinemist broneerisin ka endale juba augusti ja septembrisse ära. Raamatu nn kõne on ka valmis kirjutatud ja Jamie Jauncey kiitis selle täiuslikuks, seega…

Ahjaa, selle kollaste marjade mõistatuse lahendasime ka ära. Selle eestikeelne nimetus on kaunis vaarikas. Maitseb pigem nagu valge sõstar, väliselt on ta muraka moodi läikiv, aga noppides nagu vaarikas. Kohalikud teevad likööri ja marmelaadi. Plaanis on korjama minna. Maitsesin ära. Olen elus. Kutt maitses ka. On ka elus. Inglise keeles on see salmonberry, ja nime sai selle järgi, et söödi kunagi koos lõhega. Ei ole kohalik taim, vaid Põhja-Ameerikast sisse toodud, laiemalt levinud just Šotimaa põhjaosas ja saartel. Põldmarju on siin ka mee-lee-tult. Seega – ilmselgelt saan oma isu neist täis süüa.

Lõpetuseks on üks peegelduse-pilt tänasest hommikust. Meil läks mõlemal Kutiga öösel poole nelja paiku uni ära ja siis ma küsisin, et “kuule, kas läheme päikesetõusu vaatama”, ja ta oli nõus. Õige otsus, sest ma mõtlesin, et sellised hetked nagu täna on ainult imalates filmides või kirjanduslikud liialdused raamatutes. Me tõepoolest nägime vähemalt 10pealist delfiinide parve peegelsiledal Põhjamerel päikesetõusu poole sulpsamas. Neid oli palja silmaga ilusti näha, aga mu Samsungi kaamera oli nende jaoks liiga lahja. Järgmine suurem investeering on korraliku objektiiviga kaamera. Kuna oli ka tõusuaeg, siis tavaliselt Doni jõekaldal peesitavad hülged olid vees mängimas ning see etteaste, mida nad korraldasid, oli super. Ujusid neljakesi ringi, sulpsasid ja sulistasid vees. Kutiga oleme korduvalt mõtisklenud, et üks asi on lugeda tõusude, mõõnade, hüljeste ja delfiinide kohta, aga see, et meil on võimalus neid oma silmaga näha, see on imeline.

The post Kolm kauaoodatud asja appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See koristamine tundus selline hea viis kogu lõppeva töönädala pinged ära saada. Nö majast välja. On jah pingeline olnud ja mu töö-ja kirjutamise asjad on suht tagaplaanil olnud. Nagu ka blogi postituste sagedusest näha. Instagramis oli ka täna hommikuni vaikus.

Kuna ootamatult selgus, et Kutil on nädal varasemast mingid ülesanded “õhku” jäänud ning tema kirjalik inglise keele oskus ei ole sugugi nii hea kui suuline, siis pidin reaalselt kõik ülesanded talle lahti tõlkima. Mõnda mitu korda. Lisage sinna juurde ka Kuti jätkuv frustratsioon sel teemal, et tema ei taha, et mina teda õpetan ning oma õpetajad on paremad, et kogu see olukord on “täiega nõme” ning ta parema meelega tahaks koolis käia, ning saate ise ka aru, et saime mõlemad sel nädalal seda rahulikuks jäämise kunsti harjutada.
Positiivse poole pealt võib välja tuua õpetajate ja tugipersonali abipakkumise ning tagasiside. Sh kui Kutt teatas, et ta mingit asja lihtsalt ei oska, siis õpetaja tuli vastu, ja lubas selle osa ülesandest tegemata jätta. Osa asju olid tõesti rasked ja see ülesanne, kus neil tuli pidada terve nädal päevikut, mida nad söövad ja kui palju ning millist liiki trenni teevad ning välja arvutada kõikide asjade kaloraaž.
See oli jupp pusimist, et otsida välja, kui palju on hakkliha-kapsa hautises või pasta carbonaras  või isetehtud skoonides kaloreid. Teine osa ülesandest oli koostada treeningplaan, kus oli ära näidatud, mida ja kui kaua teed, selleks, et kõik need sissesöödud kalorid ära kulutaksid. Ma pole suurem asi vanduja, aga sellised ülesanded võtsid mind ka vanduma. Ega kuskile midagi edasi lükata ka polnud, sest neil on nüüd kaks nädalat koolivaheaega, aga to-do list ehk nimekiri asjadest, mis peavad 2 nädala pärast valmis olema, on selline, et igaks päevaks on midagi.
Näiteks tuleb neil A4 paberitest ehitada võimalikult kõrge torn, mis ise püsti püsib. Liimida tohib, teipi tohib ka kasutada. Paberit tohib lõigata ja voltida. Torn tuleb ära mõõta ja üles pildistada. Aine? Disain ja tehnoloogia. Ärge küsige, mis sellest tornist pärast saab.  Need toidupildid on Kuti kodunduse ülesanded. Okei, pasta carbonara kastme osa tegin ise, aga skoonid – mis tõsi, näevad välja ja maitsevad nagu küpsised – tegi Kutt täiesti ise. Vahepeal olen veidi targemaks saanud – ei tohi tainast rullida ja muna pean rohkem panema, siis kerkivad paremini. Liiga õhukeseks patsutasin ka taigna- õige paksus on 2.5cm.
Makaronide/nuudlite keetmise on Kutt korralikult selgeks saanud. Sellega muret pole ning skoonid – kohalikud maiustused – lähevad kordamisele. Ilmselgelt tuli mul kogu selle protsessi juures olla, seega endal seinal olevast nädalaplaanist jäi suht vähe järele. Õppetöödega lõpetasime reedel kella 17.30 paiku. Ilmselgelt rakendasin kogu oma põhjalikkust, sest nagu mulle enne äratulekut Eestist öeldi, et “kui sina juba midagi teed, siis on tehtud.” Ei ole lihtne mu laps olla, ilmselgelt.
Eks siis nüüd tuleb turbo peale tõmmata. Järgmisel nädalal on päris mitu veebikoolitust kohalikust business hub’ist ehk siis Eesti mõistes vist midagi arenduskeskuste laadset.
Kutile võib julgesti helistada – ta on sotsiaalne tüüp ja tunneb puudust võimalusest (eriti omaealistega) eesti keeles rääkida. Videokõned ka leevendavad seda eraldatuse tunnet, millega on tulnud maadelda.
Lühidalt kokku võttes, siis “arenguruum on suurim ruum maailmas”. Jah, ka rahulikuks jäämise peatükis. See minu Facebookis tehtud postitus võtab suhteliselt hästi emotsioonid kokku.

Black Dog Beach

Eelmisel pühapäeval võtsime ette tavapärasest pikema jalutuskäigu. Musta koera randa ehk Black Dog Beach’ile on Google Mapsi järgi 3,7 miili, aga kuna meil õnnestus ka veidi ringi minna, siis ütleme nii, et sinna jõudmine oli ca 4 miili, ja tagasi tulime mööda mere äärt pidi. Kuna Maps mereäärset rada ei näidanud, siis pole õrna aimugi, pikk see oli, aga usutuvasti sama pikk.
Kilometraaži arvutamiseks korrutage 8 ja 1,6. Väga mõnusad neli tundi olid. Mõõn oli just algamas, aga tuul tasapisi tõusmas, seega oli palju hästi mõnusaid, vahuseid laineid. Rahvast vähe ja ilm kevadiselt jahe, kuigi mitte külm. Mõned veenired olid ka, aga neid oli võimalik siiski kuiva jalaga ületada.
“Mõnikord võiks veel sinna minna,” arvas Kutt, kui väsinuna koju tagasi jõudsime.
Sel nädalal tuli ka kaks toidutellimust – ASDAst 2 nädalat tagasi tehtud tellimus ja siis kohalikust köögi-ja puuvilja poest/hulgilaost. Köögiviljavarud on nüüd eestlaslikult korralikud ja poest 2-3kg kaupa ostmine on nüüdsest minevik! Sibulad on ka toredalt suured – pildil on võrdluseks pooleliitrine meepurk. Üldiselt oleme suutnud nädala sees poes käimist vältida – mingid üksikud asjad nagu kohvikoor jms on olnud vajalikud. Täna täiendasime taas varusid ja kuna Kutt kurtis, et ta on kõik raamatud, mis tal on seal üleval juba läbi lugenud sh need, mis sai 2 nädalat tagasi ostetud (£70 naela läks Star Warsi teemaliste asjade peale), siis ostsin täna veel £22 eest raamatuid. Eesti keeles on selle sarja nimi “Ühe äpardi päevikud”, aga siin ta loeb neid muidugi inglise keeles. “Mul on üks juba läbi, kohe hakkan teist lugema,” teatas ta mulle ca 15 minutit tagasi. Kui meil on vaikus, siis ta kas loeb või istub nutiseadmes. Täna on lugemine popp.

Black Dog Beach, kaugemal eemal Aberdeen

Nõmmele see nädal vist polegi jõudnud. Homme on ka päev. Lubab käesoleva aasta soojemat ilma – isegi 16-17 kraadi. Nädala sees oli küll vahepeal päris jahe, aga täna ja kolmapäeval oli päris mõnus, sai isegi mütsita käia. Neljapäeval ja reedel selle-eest oli suisa kindaid vaja.

Horisont on küll veidi viltu, aga vaadake siis laineid, mitte laevu

Tundub nii olevat, et inimeste lemmik-aastaaeg on seotud tema enda sünniajaga. Vähemalt paljudel minu tutvusringkonnas on nii. Kutt ja mu Vend talviste sünnipäevalastena võiks vist lumes magada ka. Ma jälle naudin seda kuude pikkust kevadet. Kevadised ja sügisesed päikesetõusud ja -loojangud on mu kogemust mööda kõige rikkalikuma värvikombinatsiooniga. On pilvi ja valgus langeb kuidagi teisiti. Olen põgusalt näinud 2011. aastal Šotimaa sügist oktoobri lõpus ja olen 2017. aastal näinud nädala jagu Šotimaa suve ning ütlen, et kevad on siin väga värviline aeg. Neid õisi ja värvitoone tuleb iga päevaga üha juurde. Ning pole nii, et lihtsalt erinevat värvi tulbid või võõrasemad. Jah, neid on ka, aga tänaselgi käigul poodi nägime erinevaid põõsaid, mille õied olid kas oranžid, kärtsud või mahedamad roosad, loomulikult mitut tooni kollast, sest lisaks nartsissidele õitseb forsüütia, aga ka mitut tooni sinist, lillat, valget, punast ning loomulikult rohelist. Astelhernes on nüüdseks niimoodi kõikjal õites, et kui nende lähedusse satud, on äratuntavalt imal kookoselõhn üleval. 

Värviline Šotimaa kevad.

Ning põõsastik, mis iga päevaga, isegi tundidega läbipaistvast läbipaistmatumaks muutub. Ma pole teab mis romantik, aga looduses jalutades ma olen küll valjult õhkama hakanud.

Homseks on kavandatud mõningad aiatööd, näiteks ostsime täna ämbriga maasikaid, mis on vaja mulda panna, samuti jaanuaris ostetud maitserohelise ja lilleseemned. Ei tea, kas peaks kuskile potti kartuli ka panema? Peenarde jaoks meil ruumi pole, kõik on kenasti võrgu, geotekstiili ja killustikuga kaetud, aga on peenrakaste ja suuremaid potte, kuhu üks kartulipesa ikka sisse mahub. Külas nagu otsus, mis? 

Päike loojub Don jõe suudmes

Mis ma siingi salgan, et lõppeval nädalal on olnud põhjust enda üle ka uhkust tunda, sest Aberdeeni keskraamatukogu ja ühenduse Four Pillars avaldatud e-raamat on nüüdsest avalik ning minu luuletus on kohe kogumiku alguses. Tegemist on ka ainsa luuletusega, ülejäänud siis kõik proosa. ✎

Kui mäletate, siis ma veebruaris kirjutasin koolitusest, mida viis läbi ilmakuulus Šoti kirjanik Jo Clifford. Mälu saab värskendada siit. 

Kiire guugeldamine vastust ei andnud, kas teda Eesti teatrites ka mängitud on, küllap kultuurigurud oskavad sellele paremini vastata. 

Luuletusest siis nõnda palju, et tegemist on esimese luuletusega, mille Šotimaal kirjutasin. Tõlge sellele sündis 1.aprillil, kui päris mitu inimest mulle messengeri kirjutasid, et “tahaks teada, millest see on”. Päris üks-ühele tõlge pole, aga püüdsin mõtte samaks jätta. 

Originaal on siis roosal taustal. 

Kõik on sama

Mis mulle valge täna

on punane su suul.

Meil miski pole sama,

kuid leib meil üks on suus.

Kui pruuti vaatan mina,

siis sina peige otsid.

Meil miski pole sama,

kuid kallistus on tähtis.

Kui möödas aeg on minul,

siis sinu oma algab.

Meil miski pole sama,

kuid kas näeme ainult halba?

Taas segaduses mina,

sa ütled – sina ka.

Meil tunded üsna samad,

keda süüdistada saaks?

Saan öösel armastada

ja sina kiita päeval.

Tunne südames on sama:

kes mõista võtab vaevaks?

Ei enam nutta taha,

las parem sina naerda.

Meil tunded päris samad,

ööst öösse, päevast päeva.

Kui postituse algusest võis jääda mulje, et oleme nagu kaks saamatut Kuti koolitöö kallal ning ma üldse sel nädalal midagi “kasulikku” ei teinud, siis päris nii ka ei ole. Ma leidsin esmaspäeval megalt palju konkursse, kuhu oma loomingut saata ning otse loomulikult oli mõnel tähtaeg samal päeval. Jah, saatsin ära paar tööd. Paar veebiseminari oli ka, ja oi, kuidas tahaks inimestele anda juhendust. Olen siiski suu kinni hoidnud. Raadiorežissöör minus tõstab pead.

Panen siia mõned esmased tähelepanekud: 

Palun kasutage kõrvaklappe ja mikrofoni. Täiesti tavalised telefoni “nööbid” on ka paremad kui see ruumi kaja, mis enamikul kaasa tuleb. 

Zoom’is (mida paljud kasutavad) on võimalik panna end Mute nupu abil hääletu peale. See on oluline, sest siis ei kosta paberikrabin ega laste kilked teisest toast sisse. 

Pane telekas ja raadio kinni. Sind ei ole vastasel juhul kuulda ja kui Sa veel end mute’inud ka pole, siis ei kuule keegi ka inimest, kes räägib. 

Kui Su vebinar/seminar kestab rohkem kui 2 tundi, tee vahepeal 5-10 minutit sirutuspausi. 

Ära slaididega üle pinguta. Kui kohutavalt tüütu on vaadata 90 minutit järjest slaidiesitlust, mis on mõeldud n-ö tavakoolitusse. Vähem on rohkem. Kogu paketi võid saata hiljem või enne osalejatele e-kirjaga. 

Räägi rahulikult, et inimesed jõuaksid jälgida ja märkmeid teha ka tingimustes, kus levi ei ole täiuslik. 

Küsi vahepeal küsimusi, et ei läheks “loenguks”.

Valmista end ette: jah, ka välimus st pane riidesse, kammi juuksed ära. Lugupidamisest teiste osalejate vastu. See ei loe, et see on veebis. Liiga palju on piinlikke juhtumeid, kus keegi on kas bokserite väel või läheb keset seminari kõrvalruumi hädale.
Loobu tegemast midagi, mida Sa ei teeks “päris” seminari või koosoleku ajal. 

Sul on lapsed? Kui nad teleka taga ei püsi, siis praegu on väga palju veebipõhiseid n-ö huviringe, kus lastega tegeletakse ning nad saavad võimaluse omaealistega üle maailma suhelda. Näiteks Kriipsujuku vebinar ja Loovustund. Mõlemal juhul on lapsed vanusegruppidesse ära jaotatud. 

USAs elav pere, kes on tuntud oma paroodiavideote poolest, on kogu selle Zoomi ja vebinarid ka ühte laulu kokku pannud. 

Neil on palju muhedaid paroodiaid tuntud lauludele, seega kes vähegi keelt oskab, siis saab muheleda päris mitme laulu ajal. Niisama on neid ka muidugi lõbus vaadata, sest nad näevad ka visuaaliga kõvasti vaeva. 

Nad julgevad enda üle naerda. Üks näide. USAs teatavasti pole sellist asja nagu riiklik tervisekindlustus ning kord postitasid nad loo “õpetuseks teistele”, kuidas mehe kõhuvalu läks neile maksma 10 000 dollari suuruse haiglaarve. Diagnoos? Tavaline kõhukinnisus st natuke rohkem vett ja liikumist oleks seda ennetada aidanud. See, kuidas nad seda rääkisid, on muidugi klass omaette.  

Elu on ilus.

The post 🔎Kõik puhtaks! 🔍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Jäigi selgusetuks, kas see on üksik hüljes või on neid seal kuskil rohkem. Kutt kartis, et äkki on hüljes sinna kinni jäänud, aga kui ta ennast seal nii-ja naapidi sättis, siis rahunes ta ka maha. Sai aru küll, et kui see hüljes seal ennast veidi keeraks, oleks ta mõnusa plärtsatusega vees.
Nagu eelnevalt mainisin, siis Doni jõe suudmest mitte väga kaugel, meile üsna kodu lähedal oleval saarel oli ka hülgeid. Neid nägin reede varahommikul, kui võtsin osa päikesetõusu matkast, mille käigus tutvustaski matkajuht meile linde ja loomi, kes Donmouthi looduskaitsealal elavad. Hülged, saarmad, mitmesugused linnud, jah, ja delfiinid ka. Delfiine ei näinud, aga imelist päikesetõusu küll.

Olgem ausad, tegemist oli valdavalt vaatlemisega, kilometraaž oli üsna napp, usutavasti ei ületanud läbitavate miilide hulk isegi kaht miili. Võimalik, et kodust mineku ja tulekuga sain kolm kokku, sest läksin hommikul ringiga. Hommik oli karge – autod olid jääs, mere ääres oli liiv ja kivid härmas ning öise tõusuvesi kivide vahel kirmetunud.
Muidugi olin end soojalt riide pannud, aga koju jõudes kahetsesin ikkagi, et n-ö lumepükse ei pannud ja pelgalt teksadega olin. Näitas küll vaid paari miinuskraadi, aga see, et me oluliselt ei liikunud ja oli päikesetõusu eelne aeg, suurendas tajutavat külma.
Kuigi matkajuht Simon avaldas kahetsust, et on pilvine ning päikesetõus polnud selge, arvan ma, et kõik oli väga kaunis – peaaegu tuuletu Põhjameri ning kiiresti vahelduvad värvid. Kella kuuesest öösinisest 40 minuti hiljem sellise roosani, siis hallikassiniseks ja siis sinakashalliks. Kui päike pilvedest kõrgemale tõusis, värvis see pilved kuldseks. Päike tõusis tol hommikul 6.47 ja see roosa pilt on tehtud mõned minutid enne seda.

Memm, kellelt palju ilmanähtuste kohta õppisin, ütles, et kui päikesel selline “küünlaleek” hommikul peal, siis läheb sajule ja tuuliseks. Talvel tähendab see tuisku.

Kokku olin väljas reede hommikul ca 3 tundi, sellest aktiivset liikumist oli ehk ca 35 minutit. Minu jaoks aktiivne liikumine tähendab muidugi tempot, mille kohta Hr Kahemilline ütleb, et need on maamõõtja sammud. Minu jaoks tähendab see lihtsalt normaalse kiirusega kõndi ehk ca 6km/h. No näiteks kodu juurest 3,5km kaugusel olevasse seminarisaali läksin ca 40 minutiga. Lonkides hakkab mul lihtsalt külm. Jalutades, vaadeldes ja pildistades hakkas samuti jahe, kuigi lõpuks keha harjus jahedusega. See aga tähendas, et koju jõudes kimasin kohe duši alla, aga isegi seal ei saanud sooja.
Tegin siis sooja kohvi, ja panin radikad 26 kraadi peale ning istusin selle “kaisus”. Küll kintsud vastu radikat, küll tagumikuga toetades. Tunnikese istusin kindlalt selle ääres. Nii kui eemaldusin, hakkas jahe. Varbad ei külmetanud, just parka alt väljas olnud jalgade osa ja parem labakäsi, sest see oli rohkem kindast väljas kui kindas. Siiski panin villased sokid jalga, ja mitte ühed vaid, kahed. Tänks Empsile, kes on kudunud mulle kahes erinevas suuruses villud.
Empsi kootud sõrmikuid ma juba presenteerisin, kes vanu postitusi vaatab, siis need ägedad oranžid. Seda, et need on ägedad, näitab juba seegi, et Kutt kannab ka neid heameelega.
Ühed Memme kootud villud on ka kaasas, aga neid kannan ainult väga üksikutel öödel. See oli tema viimaseks jäänud sokipaar, seega on tegemist omamoodi reliikviaga.  Käpikuid on kaks paari kaasas, neid olen ikka kandnud rohkem, eriti siis, kui Kutt sõrmikud kätte paneb. Ühed käpikud on sinimustvalged.

Reede varahommiku juurde tagasi minnes, siis pildistamise mõttes oli täiesti super hommik. Kaunid värvid, imeline valgus ja võimsad peegeldused. Muidugi sain ka palju teada kohaliku looduse kohta.
Näiteks seda, et Doni jõe suue on viimastel aastatel tihti kuju muutnud ning liikunud pigem põhja poole.
 Sain teada, et uus tõus algab kell 9 hommikul. Teine on ca 14-15 paiku pärastlõunal. Võimalik, et algab varem, aga sel ajal olen näinud jõe veetaset kõrgemana.
Looduskaitseala ise on juba ligi 30 aastat vana. Seal on oma väike linnuvaatlusvarje ka.

Ma olen varem ka maininud, kuidas ma naudin Šotimaa puhul seda pikka varakevadet. Seda, et kevadised lilled õitsevad nii kaua. Lumikellukeste hooaeg kestab juba vähemalt kuu aega, neid on praegu parkides peaaegu igal pool ja otsetõlkes on nende lillede nimi “lumepiisad”. Lumeroosid, rododendronid, mandlipuu ja midagi, mis meenutab kirssi vm luuviljalist. Ausalt, kõikidele õitsvatele taimedele ei oskagi nime anda, veel vähem neile igihaljastele lehtpuudele, mida siin parkides ja metsades tohutult kasvab. Luuderohu ja iileksi tunnen ära, aga teiste puhul oleks põnev mõne teadjamaga ringi käia.

Eilsel jalutuskäigul kogesime taas tänulikkust, et elame just selles piirkonnas, kus praegu elame. Hubane eramajade piirkond, ümber palju rohelust ja valdavalt siiski puhas. Kuigi siin käivad ka suured koristustalgud, st korjatakse loodusest prügi, on ülikoolilinnaks olemisel oma puudused. Jõkke ja puu otsa (jah, olen ka seal neid näinud) lennutatud ostukärud ja -korvid võivad olla muidugi ka teismeliste tembud.

 Võimalik, et on ka rahvuslikke eripärasid ning osa sisserännanuid ei ole kursis siinse hästi korraldatud prügimajandusega (iga nädal viiakse ära ja prügivedu on linnateenuste maksu sees). Kohutavalt kahju oli vaadata eilegi, kuidas kottide kaupa oli lihtsalt visatud metsa alla rämpsu. Kuuled kaunist ilupõõsast valju linnulaulu ja selle alune on täis sinna kogunenud pakendeid. Päriselt oli ka klomp kurgus. Teeme Ära! tulge appi! Koristamine koristamiseks, aga see mõtteviis…. Kohalikud on sellest ka väga häiritud. Aeg-ajalt ikka näeb sotsiaalmeedias gruppides mägedes korraldatud “prügimatku” või rannas toimunud “prügijookse”.

Aberdeen oma loomuomaselt mõtteviisilt on roheline. Võimalik, et just oma seotuse tõttu gaasi-ja naftatööstusega (mis kahaneb) väärtustatakse palju loodushoidu. Kas siis kompenseerimaks tehtavat kahju või lihtsalt soovist ühiskonnale tagasi anda. Näiteks võib linna saabudes siltidelt lugeda, et tegemist on õiglase kaubanduse linnaga. Ka poodides toitu ostes on pakendil enamasti õiglase kaubanduse märk. Sellel pildil on Kutt Šotimaa esimese linnas asuva kogukonnale kuuluva hüdroelektrijaama juures. 2016 sai see valmis ning varustab energiaga kõrval asuvat elamurajooni. 

Naistepäeva tähistatakse siin ka, aga sellist kommet, et naised üksteisele soovivad, siin muidugi pole. Palju kõneldakse naistest, kes lisaks emaks olemisele on ka ühiskondlikult või ametialaselt aktiivsed. Nt H&M saatis mulle täna uudiskirja, et nende ettevõttes on naisjuhtide osakaal seitse kümnest. Teine selle nädala äge uudiskiri oli ASDA’lt. Nad jagasid tõsielulisi lugusid sellest, kuidas nende töötajad on päästnud klientide elusid neile õigel ajal esmaabi andes või üks toidukuller läks appi ja tõi põlevast majast välja lapse. Kindlasti on selliseid igapäevaelu kangelasi ka Eesti ettevõtete töötajate seas. Minu jaoks on tegemist igal juhul töötajate väärtustamise ja tunnustamise viisiga. 

Muidugi ma sain lilli ka. Kutt ja Hr Kahemilline tegid koostööd. Ma siis tegin omalt poolt parima, et oleks magus naistepäev – koogi tegemine oli pildi tegemise ajal pooleli ja juuksedki kammimata.

Kahe nädala pärast tähistatakse siin emadepäeva. Hr Kahemilline on siis meiega ja Kutt lubas siis teene sisse kasseerida. Aga mina? Ma lihtsalt naudin oma imelist elu ja armastust enda ümber.  Tehke teie ka nii. Sest 95% sellest, kuidas meil tegelikult elus läheb, sõltub meie enda mõtteviisist. Edukate inimeste elulood räägivad enda eest. Kui neid loete, märkate, kuidas muutused inimeste elus said alguse hetkel, kui nad otsustasid enda mõtlemist muuta.

Ma lähen nüüd järgmise nädala tegevuskava paika joonistama. Tegevusi on palju ja need tuleb ära mahutada. Jah, mul on jälle põnevaid uudiseid tulemas, seega püsige kanalil!

P.S Eile, 7. märts, oli kokkuvõttes teine päev Šotimaal elades, kus me üldse päikest ei näinud.

The post Mis või kes ajas hülge puu otsa? 😕 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

       

Koju tagasi jõudes läksin joonelt saabastega vannituppa, dušikabiini. Olin üsna kindel, et saan saabastest sirinal vett välja kallata. Jopes polnud kindel. “Emmeeeee, mis sa tegid?!” hõikas Kutt, kui mind nägi. Lasin tal filmida. Selgus, et jope alumine serv, kergelt vöökohast ja varruka otsad olid märjad. Kui veest tilkuvate alumise serva ja varruka otste puhul võis mõelda sellele, et teksad ja kindad andsid vett edasi, siis vöökoha puhul seda öelda ei saa. Panin jope riidepuule kuivama, hommikuks oli see õnneks kuiv. Kehal oli kuni lõpuni soe, aga nägu ja jope alt väljas olnud reied torkisid terve õhtu nendest nõeltest, mis taevast sinna pihta olid lennanud.

Täna hommikul läks enne 7 juba uni ära. Katsetasin ahjus küpsetamist ja imetlesin päikesetõusuga kaasnevat värvidemängu.

Eile külas olles sain teada, kui oluline on Šotimaal kaaskirjas väljendada seda,

• miks just see on sinu unistuste töö, 
• tuua välja ettevõtte väärtuste kattuvus enda omadega 
• tuua välja enda eelised ses osas, et mida unikaalset on mul kui kandideerijal neile pakkuda, 
• kuidas minu senine töökogemus aitab ettevõttel/organisatsioonil oma eesmärke saavutada
• kuidas minu senine töökogemus teeb minust neile asendamatult väärtusliku töötaja 
• millised oleks minu ideed-ettepanekud lähtuvalt teadmistest, mis mul nende kohta on. 

Ütlen ausalt, mul pole õrna aimu ka, kas Eestis ka see kaaskirjas oluline on ning kui paljud tööandjad üldse kaaskirja oluliseks peavad, aga siin on see sama elementaarne nagu tuua CVs välja enesearengu etapid ja reaalsed saavutused, tulemused, isiklik panus ettevõtte arengusse.
Seega on mul kirjatöö uue nädala alguseks olemas. Ajule mõttetööd, eneseanalüüs ja minapildi parandamise järgmine tase, ma ütleks.
See päev, kui mul õues käimine vahele jäi, tegelesingi taas (mul läks pärast kolmandat korda lugemine sassi, mitmes kord see on) oma CV ümber kirjutamisega.
Nimelt oli võimalus online tööportaalist tellida tasuta tagasiside-hindamine oma CVle ja seda ma kasutasin. Sain siis teada, et minu omast arust nii edev CV jätab minust mulje kui “Tegutsejast” mitte kui “Tegijast” ehk siis saavutuste asemel olen ma näidanud end tubli töömesilasena. Esialgu võttis kõhu külmaks ja silma märjaks, aga siis vaatasin sellele otsa ja mõtlesin veidi oma diplomite ja tunnustuste peale ning panin kirja. Tahaks öelda et kõik, aga panin siiski kõige uhkemad. Täiendasin ka oskuste loetelu ja tõstsin vabatahtliku töökogemuse ettepoole. Vaatame, mis nüüd saama hakkab, kui selle vägeva kaaskirja ka valmis kirjutan.
Mõtlesin vahepeal ka, et lasengi kogu krempli professionaalil valmis kirjutada, sest teenusepakkujad tagavad “vestlusele kutsumise hiljemalt 60 päeva jooksul”, aga siis ütles Kai mulle midagi, mis pani mind näppe taskust välja võtma. “Mõtle, mida sa tahad. Kui sa tahad standardseid pabereid, mis tagavad sulle standardse töökoha, siis lase valmis kirjutada. Kui sa tahad eristuda, siis pusi ise ja vaata, mis saama hakkab.” Ilmselt saite aru, mille kasuks ma otsustasin.

Head rahvusvahelist lumepäeva kõigile. Šotimaa suusakeskustes ja mägedes on lund omajagu, ja meilgi oli hommik karge. Kutt jalutab praegu mööda elamist tolmuimejat. Meil vist on külalisi oodata.

The post Panin jope ja saapad proovile. 💦Kumb paremini vastu pidas? 💦 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.