Kas keegi tänase kuupäeva numbrikombinatsiooni juba märkas?
Neli nulli, kaks kolme ja kaks kahte.

Okei, see ei ole tegelikult korduma kippuv küsimus, aga mõned küsimused on olnud küll, millele pean tihti vastama. Mõned küsimused on eespool siin, Šotimaal, osa küsimusi aga tuleb Eestist. Siin postituses võtangi need eestlastele muret valmistavad küsimused ette.

Kuidas Kutil koolis läheb? On ta kohanenud? 
Ta on õnnelik ning usub, et kuni selle kooliastme lõpuni õpib siin. See esimene osa lausest on mulle kõige olulisem.
Hindeid pole ma veel näinud, väidetavalt neid ei pandagi, vähemalt Kutile veel mitte. Koduste ülesannetega on tal vist ka veel mingeid asju vähem. Nt suurt uurimustööd Aberdeeni linnast tema tegema ei pidanud. Ma ei teagi täpselt, millal see teha anti, igal juhul oli teistel hiljuti tähtaeg.
Koduste tööde maht on võrreldes Eestiga kõvasti väiksem. Iga päev ta küll kodus ei õpi. Aeg-ajalt ikka mingi suurem töö on, aga nt kahepoolse A4 mata ülesannete jaoks anti ka mitu päeva aega. Õpetajatelt on saanud ta väidetavalt sõnumi, et teeb nii palju, kui aru saab ja kui jääb ülesande lahendus keele taha, siis seletatakse uuesti.
Prantsuse keeles oli eelmine nädal miski vahehindamine. St punktisüsteem. 36 punkti oli maksimum iga osa eest võimalik saada. Suulise osa (vestlus) kohta mul ülevaade puudub, aga nt kirjalikus osas sai ta 17, kuulamisosa eest 11 punkti. Ma arvan, et see on väga hea tulemus, sest ta polnud sugugi klassis kõige viimane, küll aga vist ainus, kes on prantsuse keelt vaid kuu jagu õppinud. Meenutan, et ta alustas õppimist siin 13. jaanuar ja vahepeal oli 2 nädalat haige.

Kehalises lõppes neil eelmisel nädalal fitnessi-tsükkel poiste ja tüdrukute vahelise mõõduvõtmisega. Kutt pidi tegema planku ja veel mingit kaht harjutust. Planku hoidis ta kõige kauem. “Kõik poisid elasid mulle kaasa, ergutasid täiega ja see andis jõudu vastu pidada, aga see tüdruk oli ka väga tubli.” Võit olevat olnud napp, aga magus. 
Kohanemiseks öeldakse, et läheb kolm kuud, seega küsige kuu aja pärast uuesti. Ma ise tunnen, et mu laps on kõige paremas mõttes emotsionaalselt hoitud.

Koolivälistest tegevustest käib ta vettehüpete trennis ja merekadettides. Mõlemad meeldivad väga ja otsime praegu tegevust ka teisteks õhtuteks. Kurdab siin teine igavust, tunneb jalgrattast puudust nt.
Reede õhtul käisime seoses nende korpuse juubelisünnipäevaga lord provosti vastuvõtul (see on sama, mis Eestis linnapea) ja see kõige tähtsam mees saalis tuli Kutiga rääkima. Oli küsinud, kaua käib juba kadettides, kas meeldib ja mis meeldib. Kutt oli siis öelnud, et meeldib küll ja kohe kui 13 saab, hakkab laeva mootoritega tegelema. “Siis mul on onu Urmetiga millestki rääkida.” Üldse teatas ta, et kavatseb temast vähemalt 2 cm pikemaks kasvada. Kahe-aastasena oli ta sinna meetri kanti küll, seega pole üldse võimatu. Meie kahe pikkusevahe pole enam märkimisväärne. Ilmselgelt on ta jälle kasvanud.

Kas Šotimaal on elu parem kui Eestis? 
See polnud põhjus siia tulla. Ma ei tulnud Eestist ära, sest meil olid kõik asjad halvasti või et minus oli mingi illusioon pudrumägedest. Kes on tundnud seda sisemist vajadust, kogenud seda meeli haaravat tahet, rahutust – nimetagem seda, kuidas iganes, siis need saavad aru, miks ma otsustasin tulla, enam kauem mitte oodata. Teised võivad nimetada seda kapriisiks, keskeakriisiks või milleks iganes tahavad. Ma tean ise paremini.
Parem või halvem on tegelikult hinnangud, mis sünnivad samamoodi mõtetest meie peas. Nii nagu tõde ja õigus on igaühel oma, on samamoodi parem ja halvem igaühel omamoodi.
Eks ikka on asju, mis on sarnased ja mis täiesti erinevad. On aspekte, mis Eestis on justkui paremini korraldatud (nt soe koolilõuna lastel tasuta, personaliotsingu süsteem) ja seda, mis panevad siin tundma, et oleme hoitud (kasvõi varem mainitud ravimite teema, tasuta koduhooldus eakatele, KOV korraldatud juriidiline nõustamine).
Nädalavahetusel tuli kohalikega just koolisüsteemist juttu ning siin pidi suur murekoht olema see, et Šoti kooliharidus on liiga akadeemiline, väga kiidetakse Soome jt Skandinaaviariikide süsteemi. NIng et PISA testid ka tõestavad, et sealne süsteem parem. Et siin liiga palju koolikatseid, koduseid ülesandeid ja vähe loovat lähenemist. Jagasin siis infot, mis mul olemas oli ja nad olid väga üllatunud. Pole ju uudis seegi, et kõrgete akadeemiliste tulemuste kõrval on mündi teise poolena n-ö Eesti laste napp koolirõõm. Mõningad aspektid on muidugi universaalsed: on siingi vähe tugispetsialiste ja õpetajaid, koolid vajaksid remonti, kohati on need ülerahvastatud, siis jälle on osa piirkondi tühjad, noored ei taha õppida ametit, vaid näevad ülikoolihariduses edukuse võtit, kuigi siingi saab keevitaja 2x kõrgemat palka kui lihtne kontorirott. Nagu ka Eestis, on õpetajate palk pigem keskmise kanti või sellest kõrgem.
Seega  – ei ole parem ega halvem, vaid on teistmoodi ja sarnane. Kõige rohkem sõltub ikka endast, milline see elu on. Mingeid kuldmune ei topi Sulle kuskil keegi seljakotti.

Kas ma olen juba tööle saanud? 
Sellele küsimusele vastates märkan endas mõtteviisi muutust. Olen siinse mõtteviisi omaks võtnud. Ma ei tea, et täiskasvanuna Eestis tööle kandideerides oleksin ma kunagi kirjutanud CVsse vabatahtliku töö saavutusi ja tegevusi või lisanud 100st sõnast koosneva kokkuvõtte, mida ma enda juures kõige olulisemaks pean, n-ö püüdnud vastata küsimusele – miks mina? 
Siin on see väga oluline. Nagu ka kõik isiklikud ja tööalased saavutused, sest see näitab inimese ambitsioonikust, tulemustele orienteeritust. Et sa pole mitte lihtsalt tööhobune, vaid oled huvitatud isiklikust arengust ning mõistad seoseid ettevõtte tulemuste ja isikliku töötasu vahel.

Seega jah, mul on töökoht, mis võtab mul nädalas ca 12 tundi, see on Dundee linnas asuv tudengite digitaalne uudiste-ja meelelahutuskanal Rebreak News. Leppisime kokku, et vaatan üle kogu nende Youtube’i kanalis oleva ja saadan parandused. On see siis visuaal või tekstiline pool.
Tõsi, Eesti mõistes ei ole see töökoht, sest palka ma sealt ei saa. Veel. Eelkokkulepe on aga koolituste osas ning need on juba tasulised. Miks ma seda teen? Sest siinsetele asutustele on

oluline näidata, et ma ei passi niisama, vaid tegelikkuses ka tegutsen, otsin võimalusi;
õppida, alal hoida seniseid oskusi (mu elu esimene Youtube’i kanal, mida sel moel “korda teen”);
luua vajalikke kontakte sh soovituste saamiseks;

Mõistan teie muret. Väljaminekud on ning maja müügist saadud raha tuleb kasvatama hakata. Sellega tegelen ma kah. Järjepidevalt. Teen koostööd kahe Eesti ettevõttega nii sotsiaalmeedia kui ka kodulehekülje sisu osas ning see on tasustatud töö.
Ma olen absoluutselt teadlik sellest, et riiki edasi jäämiseks on mul vaja hakata maksumaksjaks, kelle aasta-sissetulek on praeguste numbrite järgi vähemalt £30 000 või minna ülikooli õppima.

Kas mul on plaan B?
Kui see ka kolm nädalat tagasi veel kuskil kuklanurgas tiksus, siis nüüdseks on see peast välja visatud, sest tsiteerides kuulsat filminäitlejat Will Smithi: “Kui mõtled välja suurepärase plaan B, siis selle plaan B sa ka endale saad.”
Ma peaksin puruloll ja enda peale sigatige olema, kui ma loobun palju paremast variandist, mis mu mõtetes esikohal on. Jah, ma tean, kõigel on oma hind. Küsimus ongi selles, kas otsida võimalusi või leida vabandusi… Viimane tähendab endas kahtlemist. Seda ma ei saa lihtsalt endale lubada. Iseenda ja Kuti pärast ka.

Kas Hr Kahemilline kolib mulle järele? 
Mõni on otsekohesem, küsib kohe, et millal kolib?
Tegelikult pole see küsimus, millele mina peaksin või millele mul oleks üldse õigus vastata, sest see on 100% tema otsus, mida ta teha tahab. Nii nagu siia tulek oli minu otsus. Okei, tegelikult tema trügis takka, sest ta sai enne mind aru, et mul on seda vaja teha. Et ega enne mu hing rahu ei anna.
Hr Kahemilline pole asjata sellise hüüdnimega. Ta on vägagi Mees ning iga Mees langetab oma otsused ise ning räägib neist siis, kui ta tahab seda teha. Pole minu asi nendest vadrata.
Ma tean, mis on tema unistused praegu ning annan oma parima, et neid toetada. Meie omavaheline suhe on isegi parem, hingeliselt tugevam ja lähedasem kui Eestis olles. Me pole ju kunagi koos elanudki, vaid kaugsuhe oli ka Eestis. Praegu on 123 kilomeetri asemel 1000 miili vahemaa. Kohtume ca korra kuus. Kas siin-või sealpool Põhjamerd.
Elada mingite eeldustega, et tulevikus midagi võib-olla kunagi juhtub, on lauslollus. Selle reha otsas olen ma kõikide oma suhete ajal korduvalt tallunud. Ja imestanud, miks mu otsmikult muhud ära ei parane.

Kas ma kavatsen Eestisse tagasi tulla? 
Ma tean, et kui ära kolisin, ütlesin paljudele märksõna aasta. Lisasin sinna ette, et vähemalt aasta. Praegu pole me olnud siin kolme kuudki. Kahe päeva pärast saab 4 kuud päevast, mil ma tegin päriselt otsuse siia tulla.
Seega – 4 kuud, seda enam aasta, on ühest küljest pikk, teisalt väga lühike aeg, et mingeid lõplikke väiteid kivisse raiuda.
Ma kavatsen Eestiga seotuks jääda, sest seal on palju toredaid inimesi ning olen avatud ka kõikvõimalikele koostööprojektidele. Eestisse tagasi kolimist ma siiski praegu ei kavanda.

Kuidas mul kirjutamisega edeneb? 
Lõpuks ometi üks küsimus, millele ma oskan konkreetselt vastata! Väga hästi! Tegelikult ka. Kes mu Facebooki seinal käis, siis need on juba uudist lugenud, et minu siin kirjutatud looming jõuab raamatusse. Mõni aeg tagasi kirjutasin ühest Aberdeeni keskraamatukogus toimunud koolitusest, mille käigus õppisime nägema lugu teise inimese vaatenurgast. Õhtust inspireeritud töödest pannakse kokku e-raamat, mis ilmub juba märtsis. Saatsin kaks tööd, avaldamisele läks luuletus! Sain sellest teada eelmisel neljapäeval, kui olin loomeinimestele korraldatud seminaril.
Ma olen näidanud ka loomingut, mis ma Instagrami kontole olen teinud, ning senine tagasiside on 100%, et tuleb avaldada.   Kas on vabatahtlikke kirjastusi? Sobivuse korral pikaajaline koostöö.
Seda lugu, kuidas ma ikkagi Šotimaale jõudsin, saan tihti rääkida. Laupäeva õhtul oli mul härduseklomp kurgus, kui jälle öeldi, kuidas ma neid inspireerin ning et see lugu on väärt laiemalt rääkimist. Huh….
Avatud ülikooli kirjutamiskursus ka edeneb iganädalaselt, seega tuleb ka romaanile lehekülgi vaikselt juurde.

Kas siiatulek vastas mu ootustele/Kas kõik on nii, nagu ma ette kujutasin? 
Muidugi olid mul mingid ootused. N-ö plaan oma peas, ettekujutus, kuidas kõik hakkab olema. Pffffff. Isegi mina, mittetüüpilise eestlasena (seda kuulsin nii Eestis kui olen ka siin korduvalt kuulnud), suure fantaasiaga ja mõningase Šotimaa-kogemusega ei osanud arvata, mida tegelikult siin elamine tähendab. Mina ise olen enda isiklikke ootusi ületanud ja senised uskumused pea peale pööranud, mis siis elukorraldusest rääkida.
Ilmad on valdavalt päikeselised – ainus päev seni, kus me päikest ei ole näinud, ongi olnud 24. veebruar. Üldiselt nullilähedane, päeval ca +6-+11. Täna öösel vihma sadas ja linnud lärmasid nii kõvasti, et ärkasin mitu korda üles mõttega, et kas aken jäi lahti…. Ei jäänud.
Jah, ikka veel on kujuteldamatult äge.

Tänan küsimuste eest. Küsige veel.

P.S Ei, ma ei ole veel häggist proovinud.

The post Korduma kippuvad küsimused ja vastused appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ma tulin siia teadmisega, et Šotimaal kirjutan valmis oma esimese täispika romaani ning selle kirjutamisega olen samuti sel nädalal tegelenud. Esimene tagasiside testlugejatelt on olnud julgustav. Testlugejate ridades on veel vabu kohti, seega vaprad võivad endast märku anda. Üksiti – kui keegi teab edumeelset kirjastajat, kes lisaks romaanile on valmis kirjastama ka üht ägedat fotodega kakskeelset raamatut, mis sobib hästi kinkimiseks ja korduvaks lugemiseks, siis andke märku. Panen seda just kokku.

Päevad on olnud tegusad ning hetki, kus tõstad jalad diivanipatjadele ja vedeled teleka ees (võid lugeda ka: viid end kohaliku eluga kurssi) tuleb teadlikult võtta. Näiteks eile õhtul, kui Kutt oli merekadettide klubis ja mul oli poolteist tundi isiklikku aega.
Eile oli üldse üks vägev päev ning samal ajal, kui telerist vaatasin tervisesaadet, kus tavameditsiini kõrval tutvustasid arstid ka mitte-medikamentoosseid vahendeid tervise parandamiseks (värske õhu vannid metsas, liikumisele ergutamine kontoris tingimustes, kus hädaabikõnedele vastajad on sõna otseses mõttes laudade külga aheldatud, lihasmassi tähtsus 50+ meestel jne), mõtlesin tagasi samal päeval toimunud koolitusele. Tegemist oli turunduskoolitusega, kus esimene tarkusetera oli minu jaoks see, et kui Su nimi on Paul Smith, keda on maailmas umbes 17 000, siis kuidas eristuda? Kuidas suurendada võimalusi, et inimesed jõuavad Sinuni? 

Selle raamatu kaanel on vastus(ed) olemas. Mul on nüüd see raamat olemas koos autori nimelise pühendusega. Tunnistan ausalt, et ega ma suurt midagi ei teinud selle raamatu saamiseks peale selle, et end sinna koolitusele kohale vedasin. Jah, mõtlesin ka viimasel hetkel, et äkki ei läheks, aga siis tundus nõme mitte minna, kui maailmas tuntud turundusguru kodust 15 minutise jalutuskäigu kaugusel tasuta loengu annab. Ma olen väga tänulik endale, et ikka mineku kasuks otsustasin, kuigi see pärastlõunasele-õhtusele logistikale eriti eksimisruumi ei jätnud. See selleks.
Ma olen absoluutselt veendunud, et hr Paul Smith mäletab mind veel kaua, sest suutsin jätta meeldejääva esmamulje. Panin oma jope nagisse, kleepisin rinnasildi pintsakule, ja muigasin, sest meeskonnatöö jaoks loositud nimi oli POSH.  Kes ei tea, siis see on ansambli Spice Girlsi üks liige, David Beckhami abikaasa, aga tõlkes tähendab see ka šikki. Mulle sobib. Seesama Posh mulle hiljem selle raamatu ka tagas, aga sellest pärastpoole.
Võtsin topsiga vett ja ühe šokolaadibatooni. Suundusin ruumi keskele, lükkasin viimase pool batooni suhu ja mu juurde astub meesterahvas ja küsib. “Kes te olete ja miks te siia tulite?” “Sorry,” pobisesin ja näitasin näpuga suule. “Ei ole midagi, mäluge lõpuni, ma ei lähe siit järgmise kahe tunni jooksul kuskile, sest ma olen see, kes teile täna esineb.” Neelasin lõpuni närimata tükid alla, kummutasin veelonksu takka ja võtsin pakutud käe vastu. Tutvustasin, andsin lühiülevaate, lisades, et “üks osa tagasisidest, mis ma oma tööle turundusspetsialistina sain, oli see, et mu ülemus sai aru, miks on väike-ettevõtjal palgalist turundusinimest vaja ning juhuslikult tehtud agentuuri-turundus ei ole piisav.”
Hr Smith läks selle peale põlema, viis mind veel kahe meesterahva juurde ning esitas neile küsimuse: “Kas teie meelest on igal väiksel ettevõtjal palgalist turundusspetsialisti vaja?” Huuuh. Üks meestest töötas ise turundusagentuuris, teine oli ettevõtja. Aga jah, nad olid minuga nõus ning ka koolitaja kinnitas mu väite õigsust.
Saime veel veidi vestelda, ennast tutvustada, kui koolitus hakkaski peale. Põhjalikud töölehed ja ettekanne andis mulle tohutult enesekindlust juurde: sain aru, et paljud asjad, mida Venna ettevõttes töötades tegin intuitiivselt, on ka tegelikkuses olulised, kuigi sageli vaadatakse neist mööda kui vähetähtsatest. Sain aru, mis on minu tugevused ja ka nippe, kuidas veelgi paremini teha. Süsteem, mida ta tutvustas, sobib nii äriplaani kui ka turundusplaani tegemiseks.
Väga hästi mõtestas ta lahti ka juhi rolli kogu protsessis ja ettevõtte edukuse kontekstis. Olen seda ka töötajana tajunud eri asutustes, kui palju sõltub tegelikult juhi hoiakutest, kuid hästi hea oli kuulda, kuidas keegi, kes on aastakümneid valdkonnas tegev, ja kelle klientide hulka kuuluvad nt Coca-Cola, IBM jpt, sõnastab selgelt mõtted, mis on endalgi peas tiirelnud.
Koolitusel osales ca 30-40 inimest ning loengu lõpus loositi kõikide vahel välja 5 raamatut. Posh tõmmati välja neljandana, kusjuures loosimise alguses ma juba mõtlesin, et nii tahaks seda raamatut võita. Ma olin vist ka ainus, kes siiralt ja valjult rõõmustas selle üle.
Mulle sellised kindlad süsteemid, mis jätavad võimaluse ise endale sobivad vastused leida, hullult hästi sobivad. Mõtteid on peas ju palju ning jalgratast on palju lihtsam leiutada, kui vajalikud tööriistad on olemas.

Pärast koolitust oli aega veel kontaktide loomiseks ning tulin sealt ära 3 visiitkaarti kaasas. Täna hommikul olen juba nelja LinkedIni kontakti võrra rikkam. Samuti sain ühest vestlusest teada, et Aberdeenis on suisa olemas ühendus, kes minusuguseid kirjutajaid koondab, et vajadus sellise teenuse järele on tohutu, sest neid kirjutajaid pole eriti palju ning nende töö eest makstakse hästi.

Koolituselt sibasin kiiresti koju, sest Kutil oli vettehüpete trenn. Murphy otsustas, et ta tahaks ka meie elus veidi rohkem kaasa rääkida ning välisukse lukk hakkas jukerdama. No link oli lihtsalt kuidagi kinni blokeerinud end. Seitse minutit jubisime, helistasin majaomanikule ja uks jäigi lukust lahti. Jooksime bussile ja siis selgus, et pelgalt uue, kohaliku panga pangakaardi kaasa võtmine oli olnud viga. See lihtsalt ei toiminud (sest mul oli meelest läinud, et see tuleb pangaautomaadis aktiveerida), seega tuli Kutil koju joosta. Kergelt kilomeetrine sörk. Ega mul polnud ka mõnus bussijaamas mööduvaid busse vaadata. Õnneks sai ta välisukse lukku. Bussile istusime 5 minutit enne arvatava trenni algust. Ilmselgelt jääb ta hiljaks. Ca 10 minutit oli minu pakkumine ja see osutus ka täpseks, aga mis seal ikka – päev varem oli tal olnud eratund, sest kaks vahepealset trenni oli vahele jäänud ja eratunniga sai järjele. Nad teevad ikka uskumatuid asju seal. Mõned asjad on trampoliinitrenniga sarnased, aga on ka põhimõttelisi erinevusi. Kusjuures basseinis on seal vahepeal need vee-alused purskkaevud, mis aitavad lastel pinnale tulla. 30 minutit vette hüpata, pinnale tulla, välja ujuda, end välja vedida on ikka päris väsitav.

Pärast seda oli veel merekadettide huviring – eile õppisid nad auastmeid, esmaspäeval merendustermineid. Vahva on muidugi see, kuidas õppimine käib nii, et Kutt ei saa arugi. Küsisin esmaspäeval, et mis õppisite? “Mitte midagi, ainult käisime ruumides ringi.” Sõber tal siis meenutas, et õppisime ikka – termineid ja tegime endale õppekava, mispeale Kutt vastas, et “Aga laevamootoreid ei õppinud ju kokku panema.” Kui teile tundub, et mina “panen hullu”, siis ma ei saa oma lapsele ligilähedalegi.

Järgmine postitus tuleb ilmast. Ja ilmselt homme, sest laupäevaks on plaanis üks väike autotripp. Kui just Dennis enne kohale ei jõua. Aga noh, siis läheme lihtsalt sinna, kuhu Dennis ei jõua.

The post ✎Kui ma ei kirjuta, siis ma ilmselt kirjutan appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.