“Täna oli täiesti super päev!” teatas Kutt koolist koju tulles. ”Meil oli see ümarlaud ja saime Alfonsoga asjad selgeks räägitud!” Ümarlaud tähendas siis seda, et poisid omavahel, lisaks üks täiskasvanu. 

Tegemist on poisiga, kel Kutil on olnud siin väikseid emotsionaalseid kokkupõrkeid. Kutt ise rõhutab kogu aeg, et tegemist on lihtsalt arusaamatusega, mil pole mitte midagi pistmist Alfonso nahavärviga. “Ta tahtis matas minuga jutustada, aga ma ütlesin, et ma ei taha tunni ajal rääkida, tema aga hakkas mind pärast seda rassistiks kutsuma,” oli Kuti kokkuvõte juhtunust, mis sai alguse juba eelmisel kooliaastal, aga nüüd, sügisel, kuidagi võimendus. “Ma ütlesin talle ka, et ma ei vali inimesi, kellega suhelda, nahavärvi järgi, vaid selle järgi, kas nad ise on sõbralikud minuga,” vahendas Kutt muljeid. Kui küsisin, et kas nad siis nüüd on sõbrad, raputas ta pead, aga suhtlevad sõbralikult. Pinge on maas. Üks sõbralik hing jälle juures. Kutt ütles õhtul hiljemgi veel, et läheb nüüd palju rõõmsama tujuga kooli. Muidu pidin ikka siin vaheaja järgselt talle meelde tuletama mantrat, et “mida sina minust arvad, pole üldse minu asi.” Tuletasime ka meelde suhtumise olulisust, et 95% sellest, kuidas tal läheb, sõltub ta enda suhtumisest. 

Ma olen seda tema peal nii hästi kõrvalt näinud, et kui ta teadlikult oma mõtteviisi ja suhtumisega tegeleb (sest kuna mina õpin seda, siis on ka tööriistad talle teada ja kasutada), loeb nt Napoleon Hilli raamatut, siis kohe läheb paremaks ka. Kui laseb end lõdvaks, siis hakkab kohe imelikke asju ligi tõmbama. Eks mul endal sama teema. 

Siinse kooli kohta saan praegu öelda seda, et see toetab väga noorte endi vastutuse tekitamist ja iseseisvat õppimist. Mulle saadetakse küll kord nädalas Google’i kaudu ülevaade, mida nad tundides on õppinud ja mis on lähenevad kodutööd ja kontrolltööd, kuid sellist e-kooli süsteemi pole ning õpilaspäevikuid ka pole. Võib märkmikku omada, aga kohustust pole – ise vastutad, et asjad tehtud. 

Hindamise osas on protsendid – mitu protsenti on omandatud. Kuna siin ei ole kombeks, et lapsevanemad aineõpetajatele kirjutavad, siis ega ma ei tea ka, kas ja kui palju vajaks ta nt kodus järele aitamist. Nii palju tean, et mingi mata vahetestid kukkus ta läbi – sai vaid 38%, aga siin kohustust uuesti teha ei ole. Seda lehte nägin küll, et millised teemad testis oli ja kui palju punkte sai, osa nendest asjadest on tõesti teemad, mida ta pole õppinud, kuid teised on, kuid mõne teema kohta vist pani lihtsalt laiska. Tuleb last ja õpetajaid usaldada, et küllap nad omavahel asjad klaariks saavad. Praegugi tabasin ta teises toas koolitöid tegemast. “See on järgmiseks nädalaks, aga ma tahan selle ära teha, siis on tehtud!” Lahe. 

Seda ma vist olen juba maininud, et Kutt on Eesti mõistes HEV-õpilane, ja siin piisas selle mainimisest, et Eestis paberid aetud, ning kogu seda kadalippu siin uuesti läbida pole olnud vaja. Nende klassis (kõik on HEVid) on kokku üle 20 õpilase (ausalt, Kutt ise ka ei tea, just küsisin), lisaks aineõpetajale on ka abiõpetaja, kes siis vahetub. Kusjuures mingites ainetes saavad nad ise omale õpetaja valida, et kas selle või teise inglise keele õpetaja juures. 

Kutt tegi endale nüüd uue nädalaplaani ka, sest kuskile on vaja ära mahutada ka Jacqueline’i turunduskoolituse töölehtede tegemine, kodused tööd, mänguaeg, mõtteviisiga ja oma ettevõttega tegelemine ja õues olemine. Lisaks n-ö kodused kohustused. Pärast seda, kui naabrimees kiitis, et “tubli, oled emale abiks ja kasulik”, siis paneb Kutt üsna heal meelel näiteks pesu õue kuivama. Oma kooliasjade puhtuse eest hoolitseb ka ise, et kui ikka kekas saavad dressid mudaseks, siis ta ise paneb need masinasse, masina tööle ja püksid kuivama ka.

Minu töölaud Aberdeenis

Kui eelmisel nädalal täitus 10 kuud siin olemisest, siis sel nädalal, täpsemalt ülehomme saab aasta sellest saatuslikust küsimusest, et “millal ma oma elu hakkan elama ja oma unistusi ellu viima” ning lõplikust otsusest ära kolida. Just lõplikust, sest eks ma seda mõtet olin nagu kuuma kartulit veeretanud 2017. aasta juunist saadik. Ma olen nüüd nendes podcastide salvestustes ka rääkinud, kuidas ma tundsin sel ajal, et ma ise polnud oma elu jaoks piisav ja mu elu polnud minu jaoks piisav. Ometi olid mul ju kõik tingimused olemas, et õnnelik olla. Näpuvibutajad veel manitsesid, et “näe, ei oska tänulik olla”. Asju oli mul tõepoolest siis rohkem, aga hirme oli ka. Ebakindlust ka. Mitte, et need omavahel seotud oleksid olnud…. pigem ikka see minu enda sisemine vajadus teha rohkemat, kui võimalusi suutsin luua. See alateadvuses kraapiv teadmine, et “ma suudan ja tahan rohkem, kui see…” Kui ühest küljest kuuled vajadust mõelda kastist välja, ja teisalt on tunne, kuidas sa lihtsalt ei mahu enam mitte ühessegi raami, mis seda kasti ümbritsevad. Siia tulles tabaski mind ju esimese kahe kuu jooksul mõte, et siin mõtlevad inimesed nagu kasti polekski… Eks siin ole muidugi oma piirangud – iseenda loodud, nagu eestlastelgi, kuid kas ma oleks saanud teha kirjandus-ja kirjutamisvaldkonnas kõike seda, mida ma olen siin praeguseks teinud – sügavalt kahtlen. 

Laupäeval oli mu esimene raadiointervjuu ka. Chat and Spin on raadiojaam, millel on ca 750 000 stabiilset kuulajat üle maailma. Neljapäeval leppisime kokku intervjuu nende laupäevaõhtusesse saatesse. Minu ca 4 minutit kuulsust on leitav SIIT, ca 35 minutit saate algusest. Kellele retrohitid meeldivad, siis juba sellepärast võite kuulata. Detsembri alguseks kutsusid nad mind tagasi, sest neile meeldis mu vaba esinemine eetris. 

Eelmisel nädalal jõudis kohale raamat ka USA luuletajale Susan Wooldrige’ile, kelle tagasiside tekitas klombi kurku. Sellest inspireerituna (ja tegelikult on väga lähedal ka 14. novembril toimuv NESLIBi jõuluüritus), panime täna kirjastajaga kokku uue formaadi, mis sobis ka Amazonile. Natuke elevile ajas ka see mõte, et oleme suutnud kokku panna midagi, mis on nii eriline, et isegi Amazoni formaatidega ei klapi. Kuna trükikulud Amazoni kaudu on suuremad kui Eestis välja andes, siis on ka Amazoni kaudu hind kõrgem. Peame nüüd pöidlaid, et Amazonile kõik sobiks, ja siis on 72h jooksul raamat avalikult üle maailma müügis.

Detsembri alguses on aga mind palutud läbi viima loovkirjutamise õpituba. Esimene siinkandis. Eestis ikka mõned tegin, aga virtuaalsena on see muidugi esimene. Tundub, et ka üks mu mõte, et mu raamat jõuab Bob Proctorini, võib veel sel aastal täide minna. Täna oli ühe tema otsese õpilasega sellest juttu ning noh – küsi, ja sulle antakse.

Ma tänan kõiki, kes minuga Eestis kaasa rõõmustavad. Õnneks on ka neid, kes oskavad mu täienenud teadmisi oma (ettevõtte) huvides ära kasutada, seega saan rõõmustada rahvusvahelise kliendi-ja fännibaasi üle. Aitäh!

The post Ilusate hingede õhtul appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Eelmised 59 postitust kandis blogi nimetust “Jah, me saame hakkama!”, kuid praeguseks oleme me Kutiga jõudnud mõtteviisis sinnamaale, kus oleme omaks võtnud, et juba ammu on meie praegune toimetamine siin rohkemat lihtsalt hakkama saamisest. Et see on avastamisrõõm, mida siin jagame. 

Tekkinud on mingi sügavam arusaam iseendast, oma võimetest ja siinsetest võimalustest, ning sellest, kuidas need kolm on kõik omavahel seotud. See on loonud selle sisemise vabaduse, millest olin puudust tundnud, kuid mida kuni eelmise aasta novembrini ei osanud ma isegi enesele sõnastada. Nädalavahetused on tavaliselt pikemate jalutuskäikude päevad ning eilegi saime jällegi Kutiga arutleda, mida meie jaoks tähendab täiuslikkus. Kuidas igas plussis sisaldub miinus. Katsu sa kirjutada ilma joonistamata! Täiuslik pluss sisaldab miinust. Täiuslikul patareil, akul on samuti plussid ja miinused. Lisame siia kõnekäänud nagu “pole halba ilma heata”, “igal mündil kaks poolt” jne. Ometi, kui mõtleme endast, teistest inimestest, olukordadest oma elus, näeme täiuslikkusena vaid seda, kui kõik on hästi, plusspoolel. Milleski eksimine aga tähendab ju seda, et oled avastanud viisi, mis ei tööta. Oled omandanud kogemuse. Ja see on ju hea. Vigadest, oma vigadest õppimine, on siin täiesti okei, sellega pigem julgustatakse, et “eksimine on ainus viis päriselt õppida“, sest õppimine tähendab siin raamatutarkusest rohkemat, see tähendab uute meetodite omandamist, teadmiste rakendamist. Teadmised on omandatud alles siis, kui oskad neid rakendada. Ilma selleta on need lihtsalt raamatutarkus. 

Ma olin 18, kui tegin Tallinna 37. Keskkoolis õppides uurimustööd Doris Karevast. Mu toonane emakeeleõpetaja on üks neist õpetajatest, kes on jäänud meelde just mõtteviisiga. Seal koolis oli üldse heas mõttes säravaid leide õpetajate seas ning ka mu toonased klassikaaslased on meelde jäänud kui kõik eraldi isiksused. Meid oli 21, aga kõik olid isemoodi! See poolteist aastat avardas mu silmaringi vägagi, ja kindlasti andis iseolemise julgust ka. Sellest iseolemise julgusest kantuna kirjutasin Doris Karevale (võib-olla ka helistasin, päris kindel enam pole) ja küsisin, et kas ta oleks nõus andma mu uurimistöö jaoks intervjuud. Me kohtusime uurimustööga seoses vast kolmel korral. Lugesin läbi kõik tema selleks hetkeks ilmunud luulekogud ja küsimused olid paberi peal ette valmistatud, kuid alati tekkis ka selline vabam vestlus. 

Ühel korral kerkis üles ka lause täiuslikkusest, ideaalne olemisest. Ma ilmelt väitsingi midagi säärast, et “ideaalset inimest pole olemas”, kuid tema vastuse kohaselt on ideaalsus eksistentsi võimalus. Me oleme olemas, järelikult oleme täiuslikud, ideaalsed. Ma elasin selle najal vähemalt aasta, kuniks hakkasin uskuma vastupidist, kuigi see lause hingitses minus endiselt. Kõvasti hüüdmise asemel sosistasin seda aeg-ajalt endale. Kuniks eelmise aasta novembrini. Kui oli üks lause, mis ajendas mind Tulemusliku Mõtlemise programmi õppima minema, siis olid need kaks lauset, mis Kai Oja ütles: “Birgit, sul ei ole mitte midagi viga. Sa oled täiuslik.” Kõik, mis oli 20 aastaga paigast nihkunud, nihkus taas paika. Ajus pidevalt särisenud lühis oli kadunud. Kuidas saab olla nii, et loodus me ümber on täiuslik, inimene on looduse osa, aga inimene pole täiuslik? Jah, alati on võimalik midagi muuta, teha paremini, aga selge on ka see, et võimatu on muuta ainult üht osa või aspekti elus. Muutes üht iseloomuomadust, muutub ka midagi muud. Kellegi standardi järgi paremaks, teiste järgi halvemaks. Selleks, et midagi saada, tuleb millesti loobuda. Näiteks mõtteviisist, mis kahjustab. Loobudes poolikult, miinusmärgita elamisest, on võimalik see asendada täiuslikult elamise mõtteviisiga. End eksimuste korral õnnitleda – oled jälle leidnud meetodi, mis ei toimi – ning minna edasi. Enese materdamine ei muuda küll midagi paremaks. Igaüks meist on täiuslik. Jah, sina ka, kes Sa seda praegu loed. Ma võib-olla ei tunnegi Sind, aga ma usun, et Sa oled täiuslik. 

Seepärast, kui keegi küsib, kuidas meil läheb, vastan nii, nagu vastas mulle üks mu tuttavatest kunagi: “Iga päevaga üha paremini!” Kümme aastat tagasi arvasin, et ta ütleb seda naljaga pooleks, aga nüüd saan aru, et võib-olla ta ei teinudki nalja, sest kui ise seda ütlen, tunnen, kuidas see absoluutselt tõele vastab. Sest mul on mu sisemine vabadus. Iseenda loodud. 

Ma olen turvatunnet alati hästi tähtsaks pidanud. Turvatunne on mulle seostunud kodu, kindla töökoha, turvalise suhte, perekonna toetusega. Kõik välised tingimused. Mäletan isegi, kuidas kord olin venna peale pahane, kui ta rääkis, et ükski mees ei suuda naisele turvatunnet anda, kui naises endas seda pole. Nüüd saan aru, mida ta mõelda võis, kuigi rääkisime veidi üksteisest mööda. Olen tänulik, et mul on elus olnud ka n-ö tervendavaid suhteid, kus mehe kannatlikkus on aidanud armistuda haavadel, mis on tekkinud mõnedest varasematest suhetest. Olen saanud kogeda, kuidas teise inimese austus ja lugupidamine sinu suhtes õpetab endast lugu pidama, end väärtustama ja armastama. Õpetab mõtlema, mida enda kohta ütled, kuidas iseendaga räägid. 

Sisendusjõud, meie eneste mõtete jõud, on ikka meeletu. Kui Järva Teatajas töötasin, oli selline sari vahepeal nagu Pöördepunkt, ja siis ikka sai imestatud, kuidas… kuidas inimesed leiavad selle julguse, jõu, mis nende mõtetes küll toimub. Ma arvan, et see ligi 7 aastat oli selline vaikne kivisse augu uuristamise aeg. Et see tegelik rahutus, motivatsioonipuudus oli seotud muutustega minus enestes, millegagi, mida ma ei osanud sõnastada. Puutusin kokku kõigi nende imepäraste inimestega, kes tegid asju, millest nad olid unistanud, julgesid eristuda, vastuvoolu ujuda. Mul oli aga tunne, kuidas jooksen pidevalt peaga seina, mis asub täpselt lahtise ukse kõrval. Ma teadsin väga täpselt, mida ma ei tahtnud, aga mida ma tahtsin, seda ma ei teadnud. 

Ma suunasin energia sellesse, mida oskan hästi – luua uut süsteemi, protsesse käivitada. See õnnestus. Ettevõtte tulemused ületasid ootusi, kuid mina olin jõudnud järjekordse pettumuseni iseeneses. Järjest enam tundus, et mu elu ei saagi olla täiuslik, ja mida rohkem ma seda täiuslikkust luua püüan, seda rohkem kõik koost laguneb. Ometi oli kõik ju hästi – ma oleksin pidanud olema õnnelik: kindel töökoht ligi Eesti keskmise sissetulekuga, toetav partner, rõõmsameelne ja heasüdamlik laps, talutavad suhted perekonnas, oma kodu, mille pangalaenust juba üle poole makstud, turvaline sõiduvahend, mille liisingu katab lisasissetulek. Kõik välised tingimused turvatundeks olid olemas. “Ole rahul, oska hinnata seda, mis sul on, on neid, kel on veel halvem,” kõlas kui mõnitus, millele ma ei viitsinud lõpuks enam vastatagi. Ma otsisin abi, ja leidsin seda. Ma ei saanud 100% kõigest aru, aga ahmisin neid värske õhu sõõmusid Tiit Kõnnussaare ja Hele Aluste juures. See kõik muutis mu mõtlemist mõnevõrra, sain aru, et see on mu sisemine rahutus, millel on välisega vähe pistmist kui üldse. Ma sain rääkida, võimaluse sõnastada mõtteid, mis trügisid mu peas lärmakalt. 

Küsisin endalt eile – kas olen praegu õnnelikum kui aasta tagasi. Täie veendumusega vastasin jaatavalt, sest minu suhted perega on paremad kui iial varem. Minu suhe iseendaga on parem kui kunagi varem, sest ma tunnustan end ka eksimuste eest. Ma elan küll üüripinnal ning kasutan liiklemiseks tallataksot või ühistransporti, kuid naudin sellega kaasnevat vaatlemisvabadust. 

Nüüd tunnen, et olen ka päriselt valmis kõigeks selleks materiaalseks külluseks, sest see tuleb mu ellu minu sisemise vabaduse kaudu, kantuna positiivsetest emotsioonidest, mitte hirmust hinnangute, püüetest vastata ühiskonna keskmistele normidele. Ma tean, et meist võib olla raske aru saada, aga vähemalt me ise saame endast ja üksteisest paremini aru, kui nt aasta tagasi või isegi üheksa kuud tagasi. Eneseareng ei ole minu jaoks enam midagi, mis seostub keskeakriisiga või “lillelapseks” olemisega. See on midagi, mis aitab leida vastused küsimustele iseenda sees, ja sellega vastata ka küsimustele, mida esitab järeltulev põlvkond. Ma olen üle saanud süütundest, et ma “mõtlen liiga palju”. Arvestades, kui paljud inimesed tegutsevad ilma sügavamalt mõtlemata, miks nad midagi teevad, siis on minu lahendusi otsiv mõistus minu tugevus. 

Mu jaoks on täiesti okei, et jätkuvalt on inimesi, kes on kohutavalt skeptilised kõige suhtes, mis me siin teeme, ja ootavad hetke, mil me “saba jalge vahel” Eestisse tagasi tuleme, sest ei saa ju olla, et kirjutamisega võib päriselt ära elada! Võib küll, kui mõtteviisi muuta. Üksikisiku ja ühiskonna tasandil. 

Siin näiteks maksab 12-realine luuletus £40 naela. Ja see on keskmine hinnatase. Kirjutada kolm 12-realist luuletust tunnis ei ole mulle väga keeruline. 

Samapalju maksab kuni 100-sõnaline blogipostitus, ja see on isegi odav. 10 sotsiaalmeedia postitust – samuti ca £40-£50. 

Niikaua, kuni Eestis loomeinimesed ise oma tööd ei väärtusta, niikaua ka keegi selle eest ei maksa. Milleks, kui internetist saab tasuta? Mul on ikka paar juhust olnud, kus tuttavad (isegi mitte need, keda sõbraks nimetan), kirjutavad messengeri, et “kuule, viska üks luuletus, ma tahaks reklaammaterjalides kasutada”. Jah, ikka, 12 rida on 40€ (mis on soodsam kui siinne hinnatase), ja vastus on 100% olnud – ma otsin midagi netist. Lihtsalt nii ääremärkuse korras olen neile maininud, et ka netist võetu on mõne autori looming. 

Seekordne postitus on olnud paljuski mõtteviisiga seotud. Muutustega meie mõtteviisis. Sest avastades Šotimaad, oleme avastanud üksiti endid. Oleme avastanud, mis on meile oluline ning milleks me tegelikult suutelised oleme. Ning kõige olulisem on meil olemas. Meil on kodu, me ümber on inimesed, kes meist hoolivad ning me julgeme olla päriselt need, kes me oleme. Julgeme mõelda ja jagada mõtteid, mis on Eesti keskmisest julgemad. 

Jah, unistused tegutsemiseta jäävadki unistusteks, kuid kui unistused ära võtta, ja pelgalt tegutseda, siis tekib meil kohe küsimus – mille või kelle nimel? Miks kellegi teise unistused ja mõtted on paremad kui minu omad? Miks on okei töötada kellegi teise unistuse täitmise nimel, aga kui mõtled ja viid ellu enda unistust, siis seda võib teha justkui teatud piirini? 

Eestist võttis Kutt kaasa armastuse Star Warsi vastu. Ta on läbi vaadanud kõik filmid ja oskab rääkida erinevate seal kasutatud mõõkade erinevusest, loomulikult teab peast kõiki tegelasi ning mõtleb oma peas uusi seiklusi välja. Ma ei tea, kui palju ta julges sellisest hetkest unistada, et tema kodutänaval sellised tüübid ringi kõnnivad (ei sõidetud labaselt autoga treppi) ning talle reede pärastlõunal külla tulevad, aga lõpmata õnnelik oli ta küll. Karbis on kohalikud maiustused – koogid, küpsised ja iiris. Olid väga maitsvad. Selline teenus, kus printsessid ja lastele olulised filmitegelased käivad kodudes, on siin olemas aastaid. Nähes seda siirast, pisarateni rõõmu ja kogedes Kuti tänulikkust, ütlen, et see £35 oli igati seda väärt. 

“Emme, ma kahtlustan, et sina organiseerisid selle!” 

“Jah, organiseerisin küll. Sellepärast ma tahtsingi, et sa need kodused dressid puhtamate riiete vastu vahetad.” 

“Kas me siis poodi ei lähegi.” 

“Ei, plaanis küll ei ole!” 

“Emmeee….!” 

Veel pool tundi hiljemgi, kui esimene osa maiustustest oli juba söödud, märkis ta, et ta siiani sisemiselt väriseb. Ma arvan, et meil tasus Šotimaale tulla küll, või kuidas teile tundub?

The post Miks ma blogi nimetust muutsin? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.