Lehekülg õpivihikust

Öeldakse, et kohanemine võtab kolm kuud. Kindlasti, sest ma olen näinud ju vaid väga väikest osa Aberdeenist ja veel väiksemat Šotimaast. Ma tean üht-teist juba kohalikest kommetest-tavadest ja ka sõnadest, aga nii palju on veel õppida. Näiteks seda, et tänaval ei ole ilus suu lahti maju vaadata. Kui siis ainult nii, et naeratades on huuled paokil. See vanalinn on ikka uskumatu arhitektuuriga. Ma ei tea arhitektiks olemisest mitte midagi, aga kuidas mulle meeldib vaadata neid detaile, mõelda, kuidas on need majad kõik tehtud. Siiralt imetleda ja vaimustuda kellegi loomingust. 
Kõige suuremad avastused ongi seotud olnud iseendaga. Ja siin on kindlasti kohalikel tavadel, eelkõige inimeste mõttemaailmal suur roll. Nii paljud senised mõtte-ja käitumismustrid on uppi lennanud ja kindlasti lendab neid veel. See on olnud tohutult vabastav. Nagu oleksin rannapall, mis on aastaid kapis kilekotis olnud ning nüüd on lõpuks ometi täis puhutud ja saan nautida tuule, päikese ja merevahust mängu.

Ilm on see, mille üle kohalikud ise ka nalja heidavad, et siin pole mingi ime, kui saad 4 aastaaega ühe päeva jooksul sõltumata sellest, mis kalendrikuu väljas on, ning vihmane ja tuuline ilm on nii tavaline, et enamasti seda isegi ei kiruta. Samas on nüüd mitmelt poolt jälle jõudnud info minuni, et see kirdenurk on ennegi kuivem ja kargem olnud. Eks see vast sõltub tuule suundadest kah, aga tõesti – lääne ja lõuna poolt sajud võtab
Cairngormi rahvuspark oma mägedega endale, ja meie oleme saanud kuu aega järjest iga päev päikest nautida. Sadanud on ikka, tänagi hakkas 16 paiku sadama, aga selline pidev hallus nagu Eesti on praegu nautida saanud, on meist mööda läinud. Eks Lääne-Šotimaa räägib võib-olla teist juttu ja veidi sisemaalegi minnes kuuleb midagi muud. Kuigi  – täna hommikul kell 10 olid siin ka veel lombid jääs. Seega jõudis see karge õhk Aberdeeni ka. ❆Suusakeskused said korraliku lumelisa, seda oli sotsiaalmeedias piltidelt näha.

Eile käis jälle kuller – proovisin esimest korda toidupoest neti teel osta. Kui tellimus üle £40, siis kojutoomise tasu pole. Kõik oli isegi lihtsam kui arvasin ja kohale toodi juba järgmisel päeval. Miks ma seda kasutan – sest isegi siis, kui seljakottidega oleme toidupoes käinud, siis kui 2 inimest on päeval kodus ning teed ikkagi sooja toitu, tuleb tassida koju ka asju, mis varem olid keldrist võtta. Ja need kaaluvad päris palju. Eestis käies ei mõelnud eriti poes käies sellele, et peaks käe otsas tassima. Hr Kahemilline ja Kutt hoolitsesid selle eest, et rasked poekotid autosse ja sealt tuppa jõuaksid.
Enamasti läksid asjad ise külmikusse ka. Sel korral tassis ka ASDA kuller asjad kööki ja aitas kastidest välja tõsta. Eelnevalt saadetud SMSiga anti teada, et kulleri nimi on Jonathan. Eks ma küsisin paar rumalat küsimust ka. “Kas ma tõstan asjad kohe välja ja annan need uhked kastid teile kohe tagasi?” “Jah, teised on nii teinud tõesti,” vastas ta viisakalt.

Tee Danestone, taamal mäed

Siin olen saanud ikka mitu raksu seljakotis asju tuua. Nii tänagi, sest unustasin neti teel osteldes tellida marineeritud kurke ja meie kodu-Coopis neid ei olnud.
Nende marineeritud kurkidega on ka ikka lahe lugu: on kohti, kus pickles tähendabki marineeritud kurke. Siin on pickles laiem nimetus, mis hõlmab ka marinaadi salateid (mingi sibula-tomatiplöks nt), oliive, küüslauku jms. Marineeritud kurgid on gherkins.
Täna tõin neid kartulisalati jaoks 3 purki koju.

 Parempoolne ei maitsenud üldse – selline hapukas maitse oli, vasakpoolsed olid liiga äädikased minu ja Kuti maitse jaoks. Seega meie mõlema heakskiit kuulus keskmisele
Eile, kui tänast päeva mõtetes paika sättisin, arvasin end kesklinna minevat – see hakkab vaikselt selgeks saama, kuid hommikul vaatasin Google Mapsist lähedalasuvaid toidupoode ja kuidagi ei olnud tahtmist rahvarohkesse kohta minna. Teadsin, et üks bussidest läheb Danestone’i linnaossa Tesconi välja. Mõeldud-tehtud. Avastame uut linnaosa. Tundus ka selline roheline piirkond ning jätkuvalt Doni jõe ääres.
Bussijuht oli hästi lahke – kui maha läksin, siis juhatas, et minge sealt ristmikust paremale ja siis 2 minuti pärast olete kohal. Nii oligi. Täitsa suur Tesco oli, ja eraldi oli ka Ida-Euroopa toiduriiulid, nii lihatoodete, juustude, aga ka nt konserveeritud toidu osas. Samamoodi nagu nad toovad välja eraldi Briti, Šoti, Itaalia või India päritolu köögikunsti.
Isegi maisikepikesi leidsin.
Jah, kartulisalat tuli megahea. Aga ma kahtlustan, et selle realiseerimisaeg on lühike st ülehomseni ei seisa. Lihtsalt saab otsa enne.
Kui eile kartulisalati materjali keetsin, siis ühel hetkel avastasin, et kolmest munast on ainult 2 alles. ”Mis sellega juhtus?” küsisin Kutilt. “Ära sõin.” “Terve muna?” “Jah, külmana oli päris hea,” vastas ta rõõmsa näoga.
Mu laps on kas ikka veel väga haige või hakkab ta lõpuks ometi muna sööma. Või mõlemat, sest kuigi köha ja nohu annavad tasapisi järele, ei ole päris köha-ja lörisemisvaba ööd veel olnud. Ja kui seal üleval see paukumine on, siis kõlab see nii, nagu keegi klopiks vaipu.
Minu hämming Kuti munasöömisest tulenes sellest, et varem ta sõi isegi praemunast harva ainult munavalget ja väääga pika hambaga.

Nagu oled linnas ja pole ka. Vasakul suur-suur park, paremal esialgu eramajad, taamal korterelamute piirkond.

Okei, omletti sõi, aga siis pidi seal midagi tahedamat ka sees olema. Keedumuna  – lihtsalt nii, et koorib ära ja sööb nagu õuna, pole ta mitte kunagi söönud. Ei maitse ja ma pole sundinud. Meeles on kunagisest ajakirjanikuajast lasteallergoloog M. Laaniste ütlus, et paljud väiksed lapsed ei söö muna ega kala, ja kuigi need on kasulikud, siis ei tohiks sundida, sest ilmselt nende organism ei suuda sealt midagi omastada ja see võib neile vaevusi tekitada. Kalaga oli nii, et kõigepealt hakkas talle maitsema räim tomatis, siis hakkas lõhet sööma ja suvel proovis Hr Kahemillise juures isegi suitsuahvenat. Ja nüüd siis – keedumuna. 

Homme pean minema kindlasti kohalikku panka ATMi juurde, sest kaasa võetud sularaha on otsas. Seda on vaja läinud nt garaažis käiva õunamahla-ja munatädi jaoks, Kutile kooli Accord kaardile (et ta saaks koolilõunat osta), taksos jpm. Reede varahommikul tuleb jälle õunamahla-ja munatädi (võimalik, et on ka onu, aga FB’s ma suhtlen naisterahvaga). Eelmise korra taara jätame talle sinna ja siis ta toob meile uue koguse asemele. Eelmisel korral ostsin prooviks kaks pudelit (pindised) õunamahla. Need haihtusid vähem kui 12 tunniga. Ma ei saanud isegi maitsta. Sel korral ostsin terve kasti (20 pudelit), loodan, et äkki tuleb nädal aega välja ja saan ka klaasikese.

Üldiselt saab siin igal pool kaardiga maksta, jah isegi ühistranspordis, aga eks ikka läheb aeg-ajalt sularaha vaja. Taksot tellides küsitakse, et kas soovite sulas või kaardiga maksta. Ma vist seda mainisin, et kui Bennachie otsa ronima läksime, siis seal metsa sees olid ka kaardimakseterminaliga parkimisautomaadid. Pigem on see, et paberrahaga pole sul muffigi teha, müntidega saad maksta bussis ja parkimisautomaadis, ostukeskuses pildiputkas endast pilte teha jms.

Pangakaardi viipemaksega on nii, et sõltuvalt poest/kohvikust võib, aga ei pruugi deebetkaardil viipamine toimida. Summa, mille eest viibates maksta saab, on kuni £30.

⚘Täna nägin siis siin ka lumikellukesi naabrite aias õitsemas. Eile, kui aknaid pesin, oli päikese käes ja tuulevarjus soe ning avastasin, et läbi killustiku kasvab rohi ning naabrite aiast tulevatel väätidel on rohelised lehed küljes. Leidsin aia tagumisest nurgast kaks potti, kus oli muld sees. Tõstsin need päikese kätte sooja. Järgmine kord, kui auto rendime, siis toome endale ämbriga rukkililled ka kasvama. See, et nartsisse niimoodi ilma veeta hoides müükase, nägin ma ka esimest korda.

The post Öine vaibakloppimine ja sularahakriis appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.