Eelmisel nädalal, 5. novembril, täitus mul aasta päevast, mil hakkasin süsteemselt endast ja oma maailmast paremini aru saamisega tegelema. Õhtul, enne magamaminekut käisin veel õhtul ilutulestikku vaatamas ja mõtisklesin selle lause üle, kuidas vastab ikka tõele, et kui pühendunult tegutseda, läheb tõesti teleskoopi vaja selleks, et vaadata tagasi sellele, kes olin siis. Ilutulestikku ei lastud muidugi mitte minu auks, vaid kogu Suurbritannia tähistab luhtunud püssirohuvandenõud ehk parlamendi ja kuninga pääsemise päeva ehk Guy Fawkes’ Night, nagu nad seda nimetavad. Vikist saab rohkem lugeda. Sel puhul tehakse väike lõke, sussitatakse vahukomme ja lastakse ilutulestikku. Eks siin on ka kerge diskussioon selle üle, kas eraisikud peaksid üldse ilutulestikku laskma, sest õnnetusjuhtumeid on sellega omajagu, Glasgow kandis läks üks ridaelamu põlema, aga siinkandis, linnast väljas, sai koplis olnud hobune ilutulestiku raketiga pihta ja tõsiseid peavigastusi. Täna õhtul on juba vähem paugutamist, aga nädalavahetusel oli seda paugutamist üsna korralikult. 

Eelmine nädal sain klientidega tegeleda üsna vähe, sest peamine fookus oli oma koduleheküljel. Oma autorileheküljel, mille kohta ametliku teadaande panen sotsiaalmeediasse homme, aga kui keegi peaks veel täna õhtul blogi lugema, siis saab siit teada. Kakskeelse kodulehekülje leiab SIIT. Tööprotsessi olen kaasanud siinseid häid tuttavaid ja sõpru, kes turunduses ja brändingus kogenumad, ning nende soovitusel sai kasutatud ka mu enda tehtud looduspilte. Aitäh Markole ja Rannole, kelle mõte oli see käsitsi kirjutatud nimi ja kes selle ka füüsiliselt valmis tegid.  Kogu lehe kujundus on pälvinud palju kiidusõnu, ja eile kui detailidega töö lõpetasin, tundsin enda üle uhkust. Muide, neile, kes arvavad, justkui oleks enda üle uhke olemine põhjendamatu edevus. Jane Austen on kirjutanud, et enda üle uhke olemine lähtub enese sisemisest väärtustamisest ehk see, mida teised sinust arvavad, ei lähe üldse korda. Edevus on aga see, kui näidatakse midagi vaid seepärast, et kuulda, mida teised arvavad. Teine eelmise nädala suurprojekt oli see, et lõpuks ometi saime raamatu Amazoni müüki. Rääkisime sellest tõsisemalt oktoobri alguses. Eks ma suvel olin ise ka juba seda rohkem uurinud ja aru saanud, et see kujundusprotsess on midagi, mis võtaks mult päevi. Kui ma ikka mõistetest aru ei saa, siis on parem lasta tegutseda neil, kes saavad. Kuna Armar Paidla Rajakaare kirjastusest oli taas nõus mind aitama, siis oktoobri keskpaigas võtsime eesmärgiks, et novembri alguses on raamat Amazonis müügis. Seda me juba teadsime, et suurust tuleb muuta. Püstisena oleks küll võimalik ja mustvalgena see raamat välja anda, aga värvilise ja lapikuna mitte. Seega, tuli teha veidi väiksemaks. Lõpuks tuli muuta kogu kujundust nii, et nt Amazoni raamatul ei ole servadeni pilte, vaid kõik leheküljed on valgete servadega ja leheküljed ilusti nummerdatud. Muidu robot ei saa aru… 

Võtsime seda huumoriga – oleme suutnud luua midagi väga erilist. Kolmas kujundus oli see, mis lõpuks läbi läks ja laupäeva hommikust alates on see müügis. Kuna trükikulud on oluliselt kallimad, on Amazonis ka raamatu hind ca 5 euro võrra krõbedam.

See kõik teeb esmatrüki, mida veel Eestis veidi müügil on, kahtlemata erilisemaks. Jõulud on ukse ees – tehke ilus kingitus. Järvamaa rahvas saab raamatu A.H. Tammsaare muuseumist Vargamäelt või Paidest Järva Teataja toimetusest (kümmekond), Viljandis on Ülle Puu salongis veel vist 2 raamatut müügil, üle Eesti saab tellida Armastusest Inspireerituna epoest (Urmeti pood) ning pealinlased saavad FB’s Lahemaa Looduskooli (mu ema MTÜ) kaudu. 

Kolmanda teema juured on kuskil augusti lõpus või septembri alguses, kui laupäevasel pärastlõunal klõpsasin Instagramis juhuslikult ette kerkinud reklaamile, kus otsiti nn taustanäitlejaid.  Tundus selline põnev asi, mida teada saada – Eestist ju kogemus olemas nii ülikooli ajast kui ka hiljem. Olen mänginud reklaamides ja ka filmides tausta. Noh, ja Tõe ja Õiguse huvides olgu mainitud, et filmis laulsin režissööriga kõrvuti “Oh sa õnnista’t”. Seega -täitsin ankeedi ära ega mõelnud pikemalt. Esmaspäeva hommikul enne kella 10 heliseb telefon. Mul läks veidi aega, et kus-mis. Ja siis pani adrenaliin üle kere värisema. Ma ikka niutsusin jupp aega, ja siis tüdrukul hakkas kannatus katkema. 

“Kuulge, otsustage ära, kas tahate või ei taha. Me saame 7000 ankeeti iga nädal, me ei helista igaühele tagasi!” Tahan, ikka tahan. See oli üsna värvikas kolmveerandtunnine kõne. Nimed ja mastaabid, millest rääkisid – ma värisesin kaks tundi hiljem ka veel. Esimesena helistasin fotograafile, kelle tehtud pildid saatsin ja ütlesin, et Iska, nüüd oled küll sina süüdi. Kui ära rääkisin, siis ta ütles, et pole probleemi – võtab süü enda peale. 

See, et ma eelmisel nädalal lepingu allkirjastasin, tähendab seda, et võtsin endale kaks kuud mõtlemisaega. Nad vahepeal vist kolm korda kindlasti veel kirjutasid mulle, et kas olen ikka huvitatud. Ma leiutasin endale muudkui vabandusi mõttes, miks praegu pole “hea aeg”.  4. november tundus õige päev olema. Hakkasin seda ankeeti seal siis täitma, ja jäin ühe koha peal jänni – elulookirjelduse moodi asja tahtsid nad PDF formaadis, aga küsimustikku polnud näha. “Kas te pildid ja mõõdud panite? See elulookirjeldus pole üldse oluline, ärge selle pärast muretsege. Nii-nii, ankeet on olemas, kõik on super, ma teen selle kohe avalikuks.” Ja tegigi. Ei mingit taganemisteed. Ma võib-olla polekski seda uudist veel enne esimest ametlikku tööpakkumist jagama hakanud, kuid mu vend arvas selle uudise nii ägedaks, et tal “läks meelest” mu käest küsida, kui laialt ma seda kuulutada tahan ning riputas uudise sotsiaalmeediasse üles. Need, kes kahtlustavad, et tegemist on miski kahtlase värgiga, võivad ise internetiotsingu teha. Mul on taustauuring juba tehtud ning jah, iga päev tuleb meilile ka n-ö üldisi kandideerimisvõimalusi. Küll otsitakse juuksemodelle, küll perekondi, küll pakutakse võimalust online-pimekohtinguks (telesaade). 

Et sellised uudised siis. Kutil on praegu päris palju kontrolltöid. Prantsuse keele kaheosalises testis sai mõlemas osas 36st võimalikust punktist üle 30. Täna oli teaduses kontrolltöö. Küsis mu käest eile füüsika-teemalisi küsimusi. Raskusjõudu, hõõrdetegurit ja muid nunnusid asju. 

Tundub, et sõnaosavuse on ta minult pärinud. Õhtu lõpuks sain komplimendi: “Emme, sa oled nii nunnu, kui sa oma tööasju teed. Näed nii asjalik välja nagu naissoost Einstein.” 

Ahjaa- Kutt vaatas ka koduka üle, ja ütles, et on mu üle uhke. Nüüd võin vist rahus magama minna. 

The post Käis üks kõvem 🎇🎆 paugutamine 😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kas teil on ka nii, et mida lähemal on tähtaeg, seda inspireerivam mõni töö-ülesanne tundub?

Ma seadsin endale ühele suurele projektile tähtajaks oktoobri lõpu ning nüüd vaatan, et aitab – kolmandik kuust on juba läbi, aga mul kolmandik küll tehtud veel pole. Ehk siis on kaks varianti, kas olen üle planeerinud või kulutan aega millelegi, millele ei peaks.

Samas, ära ka ühtki nendest asjadest jätta ei tahaks. Mõnele ma olen üht suuremat projekti juba vihjanud, aga teistele hoiame veel põnevust. Esimest mustandit olen näinud ning esmamulje on super. Eelmisel laupäeval sai avalikuks ka üks nendest podcastidest ehk taskuhäälingutest, mida vahepeal salvestasin. Rääkisime Eestist, Šotimaale kolimisest ja paljust muust ka. Inglise keeles, mõistagi. 

Suhtlesin just Rajakaare kirjastusest Armar Paidlaga, kes on mu raamatu kujundanud/küljendanud ja palusin tema abi ka Amazonisse raamatu küljendamiseks. Ei maksa tulla mulle rääkima, et selles “ladumises” pole midagi keerulist. Luuletuste kirjutamises pole ka midagi keerulist, onju? Selge on see, et Amazoni mõõtmed tulevad teised, sest värvilisena ja lapikuna sellist formaati seal lihtsalt pole, seepärast ka vajadus uue küljenduse järele. Tahaks, et ka selle oktoobri lõpuks tehtud saaks st Amazoni müüki. 

Iga alustav ettevõtja teab, kui oluline on alguses tegeleda n-ö teadlikkuse tõstmisega. See on olnud suur osa minu tööst loome-ettevõtjana – pole ju võimalik teenuseid osta, kui keegi isegi ei tea, et sa olemas oled. Täna sain ühe ametniku käest jälle paar head vihjet, kuidas ja kus ning lükkasin mõned hoovad käima. Jee, kiita sain ka oma optimistliku suhtumise eest. “Paljud on praeguseks ikka väga heitunud!” nentis ametnik nimega Anthony mulle toru otsas, mispeale tsireerisin talle Winston Churchilli: “Ega’s head kriisi saa lasta raisku minna!” 

Samamoodi on ka Kuti ettevõttega. Esimesed kliendid on olemas, kuid turu sisse töötamine võtab aega. Kutil on mõnes mõttes isegi keerulisem, sest ma ei kujutanud ette, et see paradigma, mille kohaselt noorus välistab kvaliteedi nii tugev on. “Tubli, et oled nii ettevõtlik.” Kui sealt edasi läheb, et okei, aga mida me siis teeme, on vastuseks, et “harjuta veel, ma praegu tellin ikka päris tegijatelt.”  Seda toredam on vaadata Kuti sihi-ja meelekindlust. Rühib edasi. Tuleb olla tema vääriline. 

Õnneks on see teadlikkuse tõstmine midagi, milles igaüks saab abiks olla. Kel FB või IG olemas, siis info jagamine ei maksa teile mitte midagi, aga Kutile loeb palju. Mulle ka. Ja siis saab Kutt endale golfi täisvarustuse osta nagu ta unistab. Ärge minu käest küsige, ma isegi ei tea, mis sinna kuuluvad. Juba palle on mitut sorti. 

Nädalavahetusel jalutasin seekord siis üksi. Käisin kaks päeva mere ääres. Mõtisklesin. Tegin pilte. Kirjutasin luuletusi. Nagu ikka. Kutt sai endale kaksikutest sõbrad ja on nüüd tundide viisi õues. Mul on raske tuppa saada teda enne pimeduse saabumist. Neil ju hakkas nüüd 2 nädalat koolivaheaega. Siin kutsutakse praegust nädalat “kartulipühadeks” ja on see seotud ikka selle kartulivõtmisega. Tuleb välja, et ka siin on minuvanuste põlvkond käinud kartulipõllul raha teenimas. Vahva. 

Mu käest on viimase kahe nädala jooksul päris mitu korda küsitud ka edasiste plaanide kohta. Et kus ma ennast näen viie aasta pärast, kas ja kui palju üldse Eestiga ennast siduda veel plaanin. 

Eestile ma selga pööranud pole, heameelega jagan seda, mida õppinud olen nii oma klientidele kui ka teistele, kes huvi on tundnud. Mis saab 5 aasta pärast, näitab aeg. Visioon on paigas, kuid kui mõelda, et aasta tagasi ma polnud isegi otsustanud siia kolida, ja praeguseks on tegelikkus ületanud ootusi kordades, siis mu kujutlusvõimel on kindlasti arenguruumi.

Seekordne postitus on võib-olla liiga vihjamisi, aga ehk kompenseerib seda see väike sõnamäng! Ja vast on uuel nädalal ka juba veidi paremaid vihjeid.

The post Tähtaeg inspireerib appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kellele tundub see lause naise muutliku meele tüüpilise väljendusena, siis õnnitlused pinnapealsuse puhul.   Ma olen eluaeg selline pehmo olnud, et lasen end liiga kergesti ümber rääkida ja siis ikkagi ütlen jah asjadele, mis nii väga ei meeldi. Viimased kuud olen palju osavam olnud, aga nagu ikka on aeg-ajalt veidi suuremaid proovikive ja eelmine nädal (tegelikult veidi rohkemgi), on tulnud treenida endale kindlaks jäämist. Tegeleda teadlikult selle mõttega, et kui ütlen EI asjadele/tegevustele, mis mulle väga ei istu ehk moodsas keeles ei kõneta, siis teen rohkem ruumi ja võimaldan endal öelda JAH asjadele, mis mulle väga meeltmööda on. 

Kusjuures selliseid võimalusi enda kindlameelsust proovile panna oli eelmisel nädalal ikka omajagu. Kasvõi laupäeval. Olime ju mõttes valmistunud Findhorni minekuks koos Susiga. Mul oli isegi kartulisalat juba valmis! Reede pärastlõunaks oli selge, et esialgne tugev vihm ja “tavaline sügisilm” on seekord midagi karmimat ja sõit tuleb edasi lükata. See midagi karmimat oli siis Prantsusmaalt nime saanud torm Alex. Reedehommikused oranžid üleujutushoiatused Aberdeeni ja siinse piirkonna kohta olid pärastlõunaks muutunud punaseks. Vihma tõenäosus 100% ning võimalikud liiklusseisakud üleujutuste tõttu st ka jõgedel oli oht üle kallaste tõusta, kuna lisaks vihmale on ju ka 2x ööpäevas tõusuvesi. See aga tähendab veetasemes mõnigi kord ca 3m erinevust. 

Kusjuures reede õhtul oli eriliselt kuldne päikeseloojang. Ööl vastu reedet sadas samuti kõvasti, nii et kui hommikul 10 paiku Seaton parki läksin hooaja viimasele taluturule, siis puud kõik tilkusid alles, kuigi päike juba paistis. Ostsin kohalikke õunu ja tomateid. Seda taluaia õuna süües mõmisesin kuuldavalt. Südamik suhkrustunud, külmast kergelt karge, pisut hapukas õun. Sordist pole õrna aimugi. Ostsin veidi koju kaasa ka ja tegin pärast kaneeliga moosiks. Eestis elades oli mul ju endal korralik õunaaed ja kodused õunad olid head küll, samas ei kujutanud ma päris hästi ette, mida inimesed mõtlevad, kui ütlevad, et “appi, kui hea on süüa kodust õuna.”  On küll. Päriselt. 

Kuna nädalavahetused on meil n-ö pikkade jalutuskäikude päralt, aga Findhorn lükkus koolivaheaega, siis hakkas mul vaikselt lõunaks tekkima motoorne rahutus. Olin endale pähe võtnud, et pean nädalavahetusel õue saama. Ilmateade ja nutirakendus küll lubasid, et 12-14 vahel on vihma tõenäosus vaid 80% saja asemel, aga aknast välja vaadates oli ikka suht 100% kogu aeg. Vahepeal tuli isegi kahesajaga. Lahe! See on see ilm, mida mulle Šotimaale kolides lubati. Mõned üksikud korrad olen ikka saanud nautida ka seda. Kella 14ks oli mu rahutus sellisel tasemel, et ma enam ei suutnud. Oh, kui hea värske vihm, oli esimene mõte õue saades. Jõgi oli pruun. Mitte hall ega sinine, vaid pruun. See video on pühapäevast, kui vee tase oli veel kõrgem ja see oli täis puuronte ja sodi. Sel hetkel ma ei kujutanud ette, kui kõrgel see vesi võis mujal olla. Alles hiljem sotsiaalmeediast nägin. 

Laupäeval panin siis esimest korda jälle talvejope selga. Kutt vahetas nokamütsi puuvillase mütsi vastu. Laupäeval Kutt mere äärde kaasa ei tulnud, käis omal onni juures. Ma käisin üksi. Vaatasin lainete möllu ja mõtlesin endamisi. Elust ja inimestest. Nautisin soolaseid piisku näol ja aeg-ajalt sadavat hoovihma. Mõnus oli vaadata, kuidas linna kohal oli kõik tumehall, aga mere ääres oli kuidagi heledam. 

Ära hakkasin tulema siis, kui näpud olid nii kanged, et enam ei saanud kõrvaklappe kõrva pandud. Koju jõudes olin muidugi läbi ligunenud. Koos vaatasime pilte ja kustutasin pool nendest kohe ära. Täna kustutasin veel pool, ja ilmselt võiks rohkemgi kustutada, sest udused on. Selliseid ägedaid asju pildistades tajun ikka ja jälle, et oleks vähe tuusamat kaamerat vaja, kui selle Samsung 40 oma. Ja arvestades, kuidas mulle mere ääres meeldib, siis ta võiks veidi rohkem kui 10 piiska merevett kannatada. See ülemine pilt on laupäevast, üks esimestest. Alumine on pühapäevast. Pühapäeval olid lained veel võimsamad ja ikka mõnusad paugud käisid, kui see vastu seda kaldarajatist lajatas. 

Eks me saime vihma ja saime ka veidi lainetuse pritsmetega pihta, sest see laine pritsis ikka promenaadiäärsele asfaldile välja. Ma osa pilte tegin muidugi altpoolt. Hirmus ei olnud, põnev oli. Kuidagi natuke ajuvaba oli ka vaadata, kuidas sa seisad veepiirist 2 meetri kõrgusel ja laine ülemine ots sulle kohe-kohe pähe lärtsatab. Vastu kintsu ka. 

Kutile ka meeldis. Alguses võttis teda veidi kõhedaks, aga pärast kõndis ise ka selle kivise osa ülemises servas. “Lahe oli!” ütles ta, kui koju tulime. Minu arvates ka. 

Pühapäeval enne mere äärde minekut oli veel ka väike videokõne Londonis elavate eestlastega, endised kooli-ja kursavennad. Ajame koos üht ühist projekti, aga sellest siis, kui juba miskit kindlamat paigas. Marko ja Ranno film UK eestlaste koorist laulupeol pääses ka Haagi rahvusvahelisele filmifestivalile, seega on põhjust nende tegemiste üle ka rõõmu tunda. 

Oktoobri töistest asjadest võtab suure osa ühe raamatu kirjutamine. Kuna me praegu pole töö tellijaga kokku leppinud, kas ta soovib seda n-ö varikirjutamisena või mitte, siis täpsemalt ei saa rääkida, kuid üsna mahuka teosega on tegemist. Töö võtsin Eestis käies pulga peal kaasa, seega tegemist eestikeelse raamatuga. Kohe pärast seda on järge ootamas teine raamat – samuti praegu veel kokku leppimata, kas varikirjutamise ehk ghostwritingu korras või kajastub mu nimi seal ka. Varikirjutamine ehk ghostwriting tähendab seda, et raamatu autor ei ole see, kes selle tegelikult kirja on pannud. 

Ilusat õpetajate päeva teile sinna Eestisse! Siin seda meile teadaolevalt sel moel ei tähistata. Küll aga saame reedel tähistada kahenädalase koolivaheaja algust. Siis saavad käed pidevast desinfitseerimisest ja kõrvatagused maskist puhkust. 

The post Öeldes ei ütlen jah appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kuti ettevõtlikkust olen ma varem ka maininud, aga eelmisel nädalavahetusel tekitas ta sõna otseses mõttes rahvusvahelist elevust. 

Augusti lõpus küsisin ta käest, et kas ta tahaks osaleda David Conway kahepäevasel tasuta seminaril, kus õpetatakse eesmärke ja sihte seadma. Ta oli väga huvitatud. Niisiis, panin kirja ja istusime 12. septembri pärastlõunal arvuti taha. Esimese päeva teema oligi siht, elu mõte – see miski, mis kannustab meid tegema seda, mida tahame, see miski, mis on justkui vesi meie veskile, küte me sõidukile, mis hoiab fookust ka siis, kui motivatsioon kaduma kipub. 

Ühel hetkel tekkis võimalus oma mõtteid jagada. Kuna olen Conway seminaridel varemgi osalenud, siis mul oli see kirjas varasemast. Kutil mitte, aga ta sõnastas selle üsna kiiresti ja jagas ka enda oma: Olla maailma rikkaim inimene, et aidata tõusta paremale järjele ka teistel väikestel ettevõtetel, lisaks mängida golfi.

Enne, kui muigama hakkate, mõelge, kas teil on kirjalikult sõnastatud, mis on kõikide teie tegemiste ajend, teadmine – just seda ma olengi sündinud siia ilma tegema? Kas see oli teil teada ja kirjas ka 12-aastaselt? Mina mängisin 12-aastaselt veel nukkudega ning elu mõttest, visioonist ning igapäevastest eesmärkide seadmisest või üldse eesmärkide seadmise abistavast toimest ei teadnud ma midagi. 

Igal juhul avaldas tema väljaütlemine muljet ning Dave Conway küsis täpsustavaid küsimusi sh seda, palju Kutt ühes kuus teenida tahaks. £10 000, oli vastus. Millal? Juba selle aasta lõpus. Jahmatus on vähe öeldud kirjeldamaks minu reaktsiooni. Jacqueline Conway, turunduseksperdi reaktsioon oli kohene – ma aitan Sul selle saavutada. Kokku oli seminaril ca 125 inimest üle maailma, ja see, mis vestlusaknas lahti läks, oli pöörane! Kutil võttis silma märjaks, ja see veel võimendas seda toetuste tormi. Ei läinud kaua, kui David samuti valjult välja ütles, et ta aitab Kutil selle eesmärgi saavutada. Tema senine kõige noorem juhendatav on olnud 13-aastane, kes eelmises kuus teenis 5000$. 

Kokku kestis see seminar 2 päeva, mõlemal päeval 4 tundi, meie aja järgi algas kell 17, aga David ja Jacqueline elavad Kanadas. Teisel päeval oli fookuses visiooni loomine ning eesmärkide seadmine ning seal jooksis ka Kutil sulg hästi. Tulemuseks 7 lehekülge märkmeid, mul üks lehekülg rohkem. Esmaspäeva õhtul oli siis üks-ühele kõne Davidiga ning Kutt sai konkreetsed juhised, kuidas eesmärgi poole liikuma hakata. Ainus juhendamise tingimus Kutile on see, et ta teeb täpselt nii, nagu talle öeldakse. Jacqueline aga kutsus teda oma turunduskoolitusele, kus ülejäänud on kõik täiskasvanud. See hakkab oktoobris ja toimub reede õhtuti. Jah, nad teevad seda tasuta, sest Kutt teab, mida ta tahab, ja nende hinnangul on ta eeskujuks mitte ainult omaealistele vaid ka täiskasvanutele, kes ei leia endas julgust teha neid asju, mida nad päriselt tahavad ega julge seada piisavalt kõrgeid sihte. Inimestena on nad väga soojad ja julgustavad. 

Aitasin siis Kutile Instagrami konto ka teha, sest seal pääseb visuaal paremini mõjule kui Facebookis.

Praegu keskendubki ta kolmele asjale: logodele, pisi-ja kaanepiltidele sotsiaalmeedias ning erilahendusega sotsiaalmeedia postitustele (sh liikuvad pildid). Kui esialgu kasutas ta vaid Canvat, siis nüüd on paar vabavara programmi juurde tulnud, mida ta saab kasutada ning tulemuse kokku panna. 

Kusjuures, kohati on tema digitaalsed oskused paremad kui minul, sest selle tausta tegi ta samuti ise – kuidas selliseid asju teha, mina ei teagi. 

Ettevõtte nime, mille võiks tõlkida kui “Tundmatu Kunst”, mõtles ta samuti ise välja. Mulle ja ka teistele turundusvaldkonna inimestele see meeldib, mänguline, mitmetähenduslik – kunst kui visuaalne tulem, aga ka kui oskus. Tundmatu, sest autor visuaali taga jääb tundmatuks ning tundmatu, sest ta teeb midagi, mida kliendid ei oska või millele ei soovi aega pühendada. Kel IG kontod olemas, leiab selle ettevõtte või Kuti nime järgi ta sealt üles. Kui endal vaja ei lähe, jagage infot, kommenteerige või märkige pildid meeldivaks – teile ei maksa see midagi, kuid IG ja FB näeb, et tegemist olulise lehega ning lehe nähtavus paraneb. Tema IG kontole saab ka, kui sellele esimesele, punasele pildile klõpsata. 

Minu tööalastest asjadest on viimasel kahel nädalal olnud põhifookus koduleheküljel, mille materjali

ma 11. septembril ära saatsin, samuti olen uurinud raamatu Amazoni müüki panekut ja saanud aru, et sellises formaadis seda ilmselgelt rohkem ei trükita. Seega, kõik esmatiraaži omanikud võivad end haruldase eksemplari puhul õnnitleda. Nimelt puudub Amazonis sellises suuruses lapik formaat värviliste piltidega raamatule, mis tähendab, et kogu kujundus tuleb uuesti teha. Kirjastusega olen juba rääkinud, nüüd tuleb lihtsalt tegutsema hakata. Kodulehekülje osas peaksin varsti nägema esimest varianti. Kui on valmis, siis saan esitleda. Üks osa koduleheküljest on ka lugejate/koostööpartnerite tagasiside. Seega, kui oled valmis jagama häid sõnu minu aadressil, kirjuta mulle julgesti, et saaksin need koduleheküljele teistelegi julgustuseks panna. 

Toredamatest koostööprojektidest siin tõstan esile tänukaartide kollektsiooni kohaliku kunstniku Gemma Hare‘iga. Tema maalib putukaid, ja me seostasime iga putuka elukutsega, mis on 2020 olnud suurema tähelepanu all. Mina kirjutasin temaatilised luuletused nii tervishoiutöötajate, aga ka kaupluseteenindajate, õpetajate jms kohta. 

Teine teema on olnud seotud hüpnovanemlusega. Jah, eesti keeles seda sõna, ja isegi valdkonda ei eksisteerigi veel, kuid siin on see üsna levinud. Tegemist siis hüpnoosi elemente kasutava vanemlusprogrammiga nii lapseootel vanematele kui ka neile, kel jõnglased olemas. Aitan välja töötada ja koostada üht kuuekuulist õppeprogrammi ja kirjutan töövihikut. N-ö varikirjutamise korras, seega mind autorina kuskil ei märgita. Kes aga tahab lähemalt teada, mis on hüpnovanemlus, saab inglise keeles lugeda siit. 

Loomulikult jätkan ka seniste projektidega ehk Ülle Puuga Lood ja Maalid Facebookis, teen oma IG kontol postitusi ning arendan Word Accordi, millel homme täitub 5 kuud. Eilsest saadik on vasak peopesa sügelenud, seega võtan seda vägagi kui ennet. 

Nädalavahetusel tõmbasime sõna otseses mõttes juhtme seinast välja. Ma olen ka varem maininud Peterheadis elavat Sillet, kes on meile korduvalt asendamatuks abiks olnud. Tema pühendumus, visadus ja viis, kuidas ta ennast väärtustab, on väga inspireeriv. Kuna tal oli üle pika aja vaba nädalavahetus, kutsus ta meid Kutiga külla, ja loomulikult võtsime kutse vastu, sest igasuguste numbrite valguses ei või iial kindel olla, kauaks selliseid võimalusi antakse.

Sõitsime bussiga, ja siin tuleb raudselt ja juba kaugelt bussile kätt lehvitada – muidu sõidavad nad peatusest mööda. Me lasime reede õhtul 2 bussi niimoodi mööda. Õnneks käis neid suht tihedalt. Sõitsime väga ilusal ajal – päike oli loojumas. Mul oli hea meel, et sattusime mitte sellele bussile, mis mööda kiirteed paneb, vaid n-ö Tunne Šotimaad bussile, mille sõiduaeg oli ca 20 minutit kauem, aga mis käiski väiksematest kohtadest ka läbi. Juba sinna sõites teatas Kutt, et Eestimaa on ilus küll, aga Šotimaal meeldib talle rohkem. Käisime Fraserburghi rannas, Mintlaw’s Pitfouri järve ääres, mille ma luikede järveks ristisin, sest seal oli mitu perekonda luiki, ja koos poegadega üle 30 luige kindlasti. Osa lasi meid suisa meetri kaugusele. Natuke jalutasime Peterheadi linnas ka ringi. Väga mõnus, kosutav nädalavahetus. Lisaks nägime paiku, kus polnud enne käinud ning ta tutvustas meid veel ühele eestlasele, kes siinkandis elab. Aitäh veelkord, Sille! Ja Su lastele ka. 

 Eelolev nädalavahetus kujuneb ilmselt rahulikumaks, kuigi pühapäeva õhtul on taaskord võimalus oma loomingut lugeda. Eelmistel kordadel olen seda ka eesti keeles teinud. Siin sellised avalikud luule lugemise õhtud on vägagi tavapärased ning kuna need on praeguseks veebi kolinud, siis on alati põnev kuulda, kus keegi parasjagu asub: USA, Kanada, Uus-Meremaa, Austraalia, Iirimaa – kõik need riigid on olnud esindatud, sh olen vestelnud nendega, kelle vanemad on eestlased, kuid kes ise eesti keelt ei räägi. Eesti aja järgi hakkab see kell 21 õhtul, seega kes tahab saada kogemust, kuidas midagi sarnast ehk Eestiski teha, siis see on tasuta üritus, saan soovi korral lingi saata ning olete teretulnud kuulama/vaatama. Kokku kannab oma loomingut ette 40 inimest üle maailma. 

The post Kutt kogub kuulsust 😂 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.