Minul on olnud mitu koolitust, ja olen ka ise teadmisi jaganud, seega on kooliaasta – tõsi, meile siin väikse hilinemisega – on täiega alanud. Seega on ehk mõistetav, kuidas vahepeal kindlaks kujunenud rütm, kus kirjutasin igal pühapäeval uue postituse, läks jälle veidi nihkesse. 

Eelmine pühapäev võtsin osa 7-tunnisest sotsiaalmeedia kursusest, kus oli põhjalikult vaatluse all sotsiaalmeedia tervikuna. Usina iseõppijana olid paljud asjad tuttavad, kuid minulgi sai 10 lk märkmeid, lisaks pildistasin vähemalt samapalju slaide üles. Seda muide julgustati tegema. 

1. FB ja IG omapära ehk milliseid postitusi kumbki kanal eelistab 
2. Twitteri võimalused: koguda infot, aga ka kuidas säutsumised raha teenima panna. 
3. LinkedIn ja selle uuendused/kiiksud/nipid. Muu hulgas sain teada, mis on minu LinkedIni sotsiaalne müügiindeks ja kuidas see mõjutab minu postituste ulatust. 
4. Mis peaks olema sotsiaalmeedia eesmärk turunduskanalina laiemalt? 
5. Lisaks uusi ideid sotsiaalmeedia sisuloomeks, loo jutustamiseks ja ristpostitusteks. 

Sel pühapäeval võtan osa veebis toimuvast pulmamessist, mis keskendub peigmeestele – ja õpetan kõne kirjutamist, sh vastan peigmeeste küsimustele. Tegemist on kolmandaga, mida AC Weddings&Events korraldab ning seda kantakse ka Facebookis otse üle. 

2. septembril annan aga poolteise tunnise koolituse sellest, kuidas “uue normaalsuse” tingimustes ehk virtuaalsetele ärikohtumistele/messidele koostada esitlus või promovideo, alustades sisu läbi mõtlemisest kuni teostuseni. Eesmärk on, et vabavaraga ja võimalikult lihtsate vahenditega inimene ise selle tehtud saaks. Septembrisse jääb veel kaks veebikoolitust, aga need on kinnises grupis. Samuti on ees kaks rahvusvahelist podcasti salvestust. 

Kutt on siin ka kõvasti Canvaga tutvust teinud ja need logod, kaanepildid, kollaažid jms, mis ta kokku

paneb, on päris muljetavaldavad. Mulle meeldib väga tema värvikasutus. Tal on julgust ja ka oskust neid värve omavahel sobitada. Juuresolev on üks tagasihoidlikumatest, aga seal on ta on julgelt ka neooni kombineerinud, samuti katsetab videote ja animatsioonidega. Kutil on plaan oma ettevõte luua, seega olen julgustanud harjutama ja katsetama eri võimalusi, sest näha on – kõigil ei ole aega ega viitsimist mässata sotsiaalmeedia postituste ilusa kujundamisega, samas on see ikkagi oluline, et inimesed tahaks seda jagada… 

Teisipäeval, kui õmblused ära võeti, sai laps ka üle kahe nädala taas mere äärde. Avastasin, et pilte ma tollest korrast ei teinud. Nautisime kahekesi olemise võimalust, sest tänavad ja rajad olid inimtühjad. Mina nosisin ka põldmarju (jeee, ned on lõpuks valmis), Kutt sai paar hilist vaarikat. Põldmarjad ei ole tema maitse.

Piltide kohta veel niipalju, et sättisin siinsele turule (eelkõige) mõeldes üles oma pildipanga. Igal pildil on kasutamise hind juures. Eriti ränka vaeva ja aega nende üles laadimine ei võta, ja on ütlemata tore, kui sellest sissetulekuallikas kujuneb. Selge on see, et kui ma neid arvutis hoian, siis nad seda kindlasti ei tee.

Pühapäeva õhtusse jäi veel ka üks nn avatud mikrofoni üritus, kus kirjanikud ja luuletajad tõesti üle maailma lugesid oma loomingut. Ma lugesin 3 lugu oma raamatust sh Vargamäe loo eestikeelsena, ja läks vägagi peale. Panin end juba järgmisele ka kirja, vist oli 9. septembril, kui õigesti mäletan. 

Lõpetuseks üks lõbus pilt Balmedie rannast, kus on hiiiiiglaslikud liivaluited. Nii kõrguselt, pikkuselt, pindalalt. Ma saan aru nüüd küll, miks Balmedie rand Šotimaal kuulus on ja miks Donald Trump ühe oma golfiväljakutest just sinnakanti sättis. Pildil on ka üks ilmatuma vahva naine, Zara, kelle elust ja valikutest võiks kirjutada mitu raamatut. Oluline on aga see, et vaid £50 pani ta püsti ettevõtte, omades kaubamärki Love Rara, mis on praeguseks noppinud rohkesti ettevõtlusauhindu ning mis on tuntud üle Šotimaa. 

The post Tagasi kooli! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Jäigi selgusetuks, kas see on üksik hüljes või on neid seal kuskil rohkem. Kutt kartis, et äkki on hüljes sinna kinni jäänud, aga kui ta ennast seal nii-ja naapidi sättis, siis rahunes ta ka maha. Sai aru küll, et kui see hüljes seal ennast veidi keeraks, oleks ta mõnusa plärtsatusega vees.
Nagu eelnevalt mainisin, siis Doni jõe suudmest mitte väga kaugel, meile üsna kodu lähedal oleval saarel oli ka hülgeid. Neid nägin reede varahommikul, kui võtsin osa päikesetõusu matkast, mille käigus tutvustaski matkajuht meile linde ja loomi, kes Donmouthi looduskaitsealal elavad. Hülged, saarmad, mitmesugused linnud, jah, ja delfiinid ka. Delfiine ei näinud, aga imelist päikesetõusu küll.

Olgem ausad, tegemist oli valdavalt vaatlemisega, kilometraaž oli üsna napp, usutavasti ei ületanud läbitavate miilide hulk isegi kaht miili. Võimalik, et kodust mineku ja tulekuga sain kolm kokku, sest läksin hommikul ringiga. Hommik oli karge – autod olid jääs, mere ääres oli liiv ja kivid härmas ning öise tõusuvesi kivide vahel kirmetunud.
Muidugi olin end soojalt riide pannud, aga koju jõudes kahetsesin ikkagi, et n-ö lumepükse ei pannud ja pelgalt teksadega olin. Näitas küll vaid paari miinuskraadi, aga see, et me oluliselt ei liikunud ja oli päikesetõusu eelne aeg, suurendas tajutavat külma.
Kuigi matkajuht Simon avaldas kahetsust, et on pilvine ning päikesetõus polnud selge, arvan ma, et kõik oli väga kaunis – peaaegu tuuletu Põhjameri ning kiiresti vahelduvad värvid. Kella kuuesest öösinisest 40 minuti hiljem sellise roosani, siis hallikassiniseks ja siis sinakashalliks. Kui päike pilvedest kõrgemale tõusis, värvis see pilved kuldseks. Päike tõusis tol hommikul 6.47 ja see roosa pilt on tehtud mõned minutid enne seda.

Memm, kellelt palju ilmanähtuste kohta õppisin, ütles, et kui päikesel selline “küünlaleek” hommikul peal, siis läheb sajule ja tuuliseks. Talvel tähendab see tuisku.

Kokku olin väljas reede hommikul ca 3 tundi, sellest aktiivset liikumist oli ehk ca 35 minutit. Minu jaoks aktiivne liikumine tähendab muidugi tempot, mille kohta Hr Kahemilline ütleb, et need on maamõõtja sammud. Minu jaoks tähendab see lihtsalt normaalse kiirusega kõndi ehk ca 6km/h. No näiteks kodu juurest 3,5km kaugusel olevasse seminarisaali läksin ca 40 minutiga. Lonkides hakkab mul lihtsalt külm. Jalutades, vaadeldes ja pildistades hakkas samuti jahe, kuigi lõpuks keha harjus jahedusega. See aga tähendas, et koju jõudes kimasin kohe duši alla, aga isegi seal ei saanud sooja.
Tegin siis sooja kohvi, ja panin radikad 26 kraadi peale ning istusin selle “kaisus”. Küll kintsud vastu radikat, küll tagumikuga toetades. Tunnikese istusin kindlalt selle ääres. Nii kui eemaldusin, hakkas jahe. Varbad ei külmetanud, just parka alt väljas olnud jalgade osa ja parem labakäsi, sest see oli rohkem kindast väljas kui kindas. Siiski panin villased sokid jalga, ja mitte ühed vaid, kahed. Tänks Empsile, kes on kudunud mulle kahes erinevas suuruses villud.
Empsi kootud sõrmikuid ma juba presenteerisin, kes vanu postitusi vaatab, siis need ägedad oranžid. Seda, et need on ägedad, näitab juba seegi, et Kutt kannab ka neid heameelega.
Ühed Memme kootud villud on ka kaasas, aga neid kannan ainult väga üksikutel öödel. See oli tema viimaseks jäänud sokipaar, seega on tegemist omamoodi reliikviaga.  Käpikuid on kaks paari kaasas, neid olen ikka kandnud rohkem, eriti siis, kui Kutt sõrmikud kätte paneb. Ühed käpikud on sinimustvalged.

Reede varahommiku juurde tagasi minnes, siis pildistamise mõttes oli täiesti super hommik. Kaunid värvid, imeline valgus ja võimsad peegeldused. Muidugi sain ka palju teada kohaliku looduse kohta.
Näiteks seda, et Doni jõe suue on viimastel aastatel tihti kuju muutnud ning liikunud pigem põhja poole.
 Sain teada, et uus tõus algab kell 9 hommikul. Teine on ca 14-15 paiku pärastlõunal. Võimalik, et algab varem, aga sel ajal olen näinud jõe veetaset kõrgemana.
Looduskaitseala ise on juba ligi 30 aastat vana. Seal on oma väike linnuvaatlusvarje ka.

Ma olen varem ka maininud, kuidas ma naudin Šotimaa puhul seda pikka varakevadet. Seda, et kevadised lilled õitsevad nii kaua. Lumikellukeste hooaeg kestab juba vähemalt kuu aega, neid on praegu parkides peaaegu igal pool ja otsetõlkes on nende lillede nimi “lumepiisad”. Lumeroosid, rododendronid, mandlipuu ja midagi, mis meenutab kirssi vm luuviljalist. Ausalt, kõikidele õitsvatele taimedele ei oskagi nime anda, veel vähem neile igihaljastele lehtpuudele, mida siin parkides ja metsades tohutult kasvab. Luuderohu ja iileksi tunnen ära, aga teiste puhul oleks põnev mõne teadjamaga ringi käia.

Eilsel jalutuskäigul kogesime taas tänulikkust, et elame just selles piirkonnas, kus praegu elame. Hubane eramajade piirkond, ümber palju rohelust ja valdavalt siiski puhas. Kuigi siin käivad ka suured koristustalgud, st korjatakse loodusest prügi, on ülikoolilinnaks olemisel oma puudused. Jõkke ja puu otsa (jah, olen ka seal neid näinud) lennutatud ostukärud ja -korvid võivad olla muidugi ka teismeliste tembud.

 Võimalik, et on ka rahvuslikke eripärasid ning osa sisserännanuid ei ole kursis siinse hästi korraldatud prügimajandusega (iga nädal viiakse ära ja prügivedu on linnateenuste maksu sees). Kohutavalt kahju oli vaadata eilegi, kuidas kottide kaupa oli lihtsalt visatud metsa alla rämpsu. Kuuled kaunist ilupõõsast valju linnulaulu ja selle alune on täis sinna kogunenud pakendeid. Päriselt oli ka klomp kurgus. Teeme Ära! tulge appi! Koristamine koristamiseks, aga see mõtteviis…. Kohalikud on sellest ka väga häiritud. Aeg-ajalt ikka näeb sotsiaalmeedias gruppides mägedes korraldatud “prügimatku” või rannas toimunud “prügijookse”.

Aberdeen oma loomuomaselt mõtteviisilt on roheline. Võimalik, et just oma seotuse tõttu gaasi-ja naftatööstusega (mis kahaneb) väärtustatakse palju loodushoidu. Kas siis kompenseerimaks tehtavat kahju või lihtsalt soovist ühiskonnale tagasi anda. Näiteks võib linna saabudes siltidelt lugeda, et tegemist on õiglase kaubanduse linnaga. Ka poodides toitu ostes on pakendil enamasti õiglase kaubanduse märk. Sellel pildil on Kutt Šotimaa esimese linnas asuva kogukonnale kuuluva hüdroelektrijaama juures. 2016 sai see valmis ning varustab energiaga kõrval asuvat elamurajooni. 

Naistepäeva tähistatakse siin ka, aga sellist kommet, et naised üksteisele soovivad, siin muidugi pole. Palju kõneldakse naistest, kes lisaks emaks olemisele on ka ühiskondlikult või ametialaselt aktiivsed. Nt H&M saatis mulle täna uudiskirja, et nende ettevõttes on naisjuhtide osakaal seitse kümnest. Teine selle nädala äge uudiskiri oli ASDA’lt. Nad jagasid tõsielulisi lugusid sellest, kuidas nende töötajad on päästnud klientide elusid neile õigel ajal esmaabi andes või üks toidukuller läks appi ja tõi põlevast majast välja lapse. Kindlasti on selliseid igapäevaelu kangelasi ka Eesti ettevõtete töötajate seas. Minu jaoks on tegemist igal juhul töötajate väärtustamise ja tunnustamise viisiga. 

Muidugi ma sain lilli ka. Kutt ja Hr Kahemilline tegid koostööd. Ma siis tegin omalt poolt parima, et oleks magus naistepäev – koogi tegemine oli pildi tegemise ajal pooleli ja juuksedki kammimata.

Kahe nädala pärast tähistatakse siin emadepäeva. Hr Kahemilline on siis meiega ja Kutt lubas siis teene sisse kasseerida. Aga mina? Ma lihtsalt naudin oma imelist elu ja armastust enda ümber.  Tehke teie ka nii. Sest 95% sellest, kuidas meil tegelikult elus läheb, sõltub meie enda mõtteviisist. Edukate inimeste elulood räägivad enda eest. Kui neid loete, märkate, kuidas muutused inimeste elus said alguse hetkel, kui nad otsustasid enda mõtlemist muuta.

Ma lähen nüüd järgmise nädala tegevuskava paika joonistama. Tegevusi on palju ja need tuleb ära mahutada. Jah, mul on jälle põnevaid uudiseid tulemas, seega püsige kanalil!

P.S Eile, 7. märts, oli kokkuvõttes teine päev Šotimaal elades, kus me üldse päikest ei näinud.

The post Mis või kes ajas hülge puu otsa? 😕 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

“Noh, küll on tore, et teil seal ainult lust ja lillepidu on. Eks tööle minnes hakkab teisiti olema!”
Nii tore, et kade meel ei ole või midagi. Ma arvan, et kooli ja tööle minnes lähevad asjad veel paremaks. Sest tsiteerides klassikuid: 95% igaühe igapäevasest elust on seotud mõtteviisiga.

Eile õhtul vaatasin filmi “Unsinkable”, mis võiks julgustada igaüht, kel elus on rasked ajad. Ma ei vaadanud seda sellepärast, et meil praegu oleks raske, aga ma tean, et paljudele neile, kes Eestisse jäid, on meie äraminek olnud raske. Tõsi, film on inglise keeles, aga üks mõtetest, mis sealt korduvalt läbi käis oli see, et kõigil on aeg-ajalt raske ja/või põhjust olla õnnetu, aga mis oleks kui, teadvustaksid endale, et kõik suurepärane Sinu jaoks on juba kohal ja ootab, et Sa selle vastu võtaksid.
Selles filmis räägivad toimetulekust väga suurtes elukriisides inimesed. Näiteks üks noor naine jäi tööõnnetuse tõttu pimedaks, ja otsustas seejärel maalima hakata. Edukas kirjanik nägi oma 14.sünnipäeval, kuidas ta isa tappis ema ja seejärel enda, ja käis seejärel läbi tõelisest emotsionaalsest põrgust. Üks mees aga põrkas rattasõidu ajal kokku veokiga ja talle öeldi, et ta ei hakka kunagi käima. 12 nädalat hiljem treenis ta triatloniks.
Mul on saanud harjumuseks filme või videosid vaadates kirjutada mulle olulised mõtted üles. Sellest filmist sai korralik lehekülg paberile.

Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et minu tutvusringkonnas on hästi palju inimesi, kes meile täie südamesoojusega kaasa elavad. Meie päevadesse mahub lugematult palju rohkem, kui need paari-kolmetunnised käigud linna peal. Eile õhtul rääkisin telefonitsi ühe eestlasega, kes elab Peterheadis juba 14 aastat ja ta andis mulle nii palju kasulikku infot, mis paberimajandust veel ja millises järjekorras ette võtta. Väga-väga tänulik selle eest.

Ma olen taastanud harjumuse varakult ärgata, et Kuti ärkamise ajaks oleks õppimine ja päeva enese jaoks ettevalmistamine tehtud. Täna hommikul jõudsin ka veel Hr Kahemillisele “natuke pähkleid” tellida. Esialgu ei saanud ise ka vimkale pihta, st mõtlesin, et miks nad mulle selle sildi pildi uuesti saadavad, aga siis nägin. Naersin pisarateni. Sellised naljad mulle meeldivad.
Aitäh teile! Olge hoitud!

Hr Kahemilline peab aga ootama, kuni paki kätte saab, et teada, mis seal veel sees on.
Ilmselgelt saab ta ka veebruaris tulles mulle üht-teist tuua.

Teine hetk, kus mul täna hommikul juhe kärssama hakkas oli siis, kui blogi keskkonna lahti lõin. Uuendused. Okei, väga ilus, aga ma hakkaks nüüd kirjutama.
Statistikat näen, aga seda kuskohast postitust lisada ei näe.
Klõpsan lehekülgede vahel. No ei miskit. Muudan seadeid, täiendan profiili, muudan selle nähtavaks ja lisan isegi lühikirjelduse, lähen avalehele tagasi. Ei miskit.
Kärsakas muutub juba üsna tuntavaks, ja siis märkan. Istub teine nagu lammas all paremas nurgas.
Kui ma nutitelefonis gmaili ei kasutaks ega vist siis poleks läbi ampsanud ka, et see suur oranž plussmärk teeb “puust ja punaselt” selgeks, kuskohast saab uue postituse kirjutada.
Nad lubasid, et lähiajal on veelgi uuendusi – seega läheb veel põnevamaks.

Vahekokkuvõttena paberimajandusest, siis sain aru, et kõige tähtsamad avaldused on mul tehtud ja tulebki oodata. Ma olen väga kiire olnud arvestades, et oleme siin olnud 10 päeva, millest tööpäevi on olnud vaid pool.
Järgmiste sammudena tuleb lapsele ja endale leida pere-, silma- ja hambaarst ning laps apteeki kirja panna. Pärast töölepingu sõlmimist esitada ka kohaliku elaniku taotlus ja pärast töölesaamist saab esitada ka taotluse kohalike lasterahade saamiseks. Seoses Brexitiga on siingi reegleid karmistatud ja nt välismaalastele, kes tööl ei käi, lasterahasid ei maksta.

Täna on Kutil esimene koolipäev siin koolis. Kella 14ks läheme Akadeemiasse ja siis pärast vestlust, milline on olnud Kuti senine koolikogemus, mis talle meeldib ja milles ta on osav, aga ka see, mis vajab harjutamist, saan mina tulla koju pabereid täitma ja tema on koolipäeva lõpuni seal.
Nagu piltidelt näha, siis tema on kohaliku kliimaga juba harjunud – dressikast, mütsist ja buffist piisab. Ei mingeid kindaid juba mitu päeva. Eile tassisin tema jopet hulk aega käe otsas. Ma võtan soojematel hetkedel, kui tuul peale ei puhu ja päike peale paistab kapuutsi peast ära ja käed taskust välja.
Siin on tõesti tunne, et kevad pole kaugel, sest mingisugused kuldnokalaadsed linnud kädistasid eile pargis ja naabertänavas, roosa kibuvits õitseb ja see puu, mis meenutab kummipuud, on ka kohe-kohe õide puhkemas. Panen selle pildi hästi suureks, siis näete need kollakad nupsud ära ja mõni targem teab ehk öelda ka, kas ikka on kummipuu või panen sama “täppi” nagu selle hernega, mille kadakaks ristisin.

Kaks silda, üks jõgi, üks linn, üks pilditamise koht:  Bridge of Don ja Brig’ o Balgownie

Eile avastasime veidi Donmouthi looduskaitseala, mis asub Doni jõe suudmes keset linna. N-ö vanas Aberdeeni osas. Saime näiteks teada, et sel jõesaarel, mida eile nägime ka veetõusu ajal, võivad pesitseda hülged. Eilne neid küll ei olnud. Samuti pole haruldane näha Aberdeeni lähedal Põhjameres delfiine, aga seda rohkem kevade poole, praegu on nad vist soojemates vetes.

Homme siis täispikk koolipäev ning mina võtan ette vahepeal kogunenud tõlketööd. Otsustamist vajab meil Kutiga ka see, et mis nädalavahetusel teeme. Ma olen vägagi valmis väikseks automatkaks põhja-ja lõunapool Aberdeeni. Näiteks. Samas – ööseks saame ikka koju tulla.
Nädalavahetuseks lubab korralikku tuult ja vihma ka, seega mere ääres pritsib hästi.
Mis teie arvate, kas võiksime minna neid losse avastama, mille poolest Aberdeeni maakond kuulus on või otsida mingeid vägevaid loodusobjekte? Näiteks mingeid jugasid, koopaid vms?

Viski-ega õlletripp ei tule kõne alla, Kuti jaoks on veel vara. Autot juhtida. Ja viskit juua.

The post Juhe jooksis kokku. Kaks korda. 😂 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.