You are currently viewing Hell teema 🙊

Hell teema 🙊

Kui erinevad on aastad! Eestis elades ei mõelnud ma sellele kordagi, kuid nüüd on hea võrrelda. See pilt on tehtud Huskyhavenis täpselt aasta tagasi. 

Aastatagust postitust aga saate lugeda siit. Lasin ise ka silmadega üle. Päris muhe. Külmakraade pole praegu nii palju ei toas ega õues, kuid tegemised on küll kardinaalselt teised. 
Kutil hakkas siis tänasest jälle distantsõpe. Nädala jagu pikendati neil koolivaheaega, aga tänasest kõik taas täiskohaga õppimas. Vähemalt 1. veebruarini õpivad kodus. Ainult eluliselt olulistel ametikohtadel töötavate vanemate (meditsiinisektor, toidukauplused jms) lapsed saavad koolis kohal käia. Reedel saabus meilile ka kogu õppekava kuu lõpuni. Kusjuures saadeti kõikide klasside omad korraga ja kõik ained ühes kirjas. Väga mugav. Sain ka teada, mida mu laps koolis õpib. 😁 Tegelikult muidugi olin varem ka kursis, sest igal reedel jõuab meilile nädala kokkuvõte lapse edasijõudmisest, sh kodutöödest ning materjalist, mida nad klassis õppisid. Mulle sobib see variant oluliselt rohkem kui igapäevaselt käia kuskil ekoolis kontrollimas, uurimas. 
 

Kui eelmisele nädalale tagasi vaatan, siis Kuti jaoks number üks oli muidugi lumi, mis neljapäeva õhtul taas maha sadas. “Ma olen lumemagnet!” hõiskas ta. Kutt igatseb väga lund ning need Eestist saabuvad lumepildid on talle väga hell teema. Lubasin, et hiljemalt sünnipäeva ajal teeme reisi mägedesse, seal on lund rohkem. Kui piirangud muidugi lubavad… 
Jõulude ajal oli ka kaks päeva lund, ning ta oli juba neljapäeva õhtul väga elevil, kui teatas lumesajust. Aga kui ta reede hommikul ärkas ning seda paari-sentimeetrist lumekihti nägi, siis ta oli ikka väga-väga elevil. Ma ei mäletagi, millal ta viimati nii kiiresti riidesse sai ja juba pimedas tahtis õue minna. Mul polnud tolleks hetkeks küll veel kohvi joodud ning hommikusöökki oli söömata, kuid otsustasin kaasa minna. Tema elevus nakatas. “Kahju, et meil kelku pole!” kurtis Kutt. Meenutasin talle, et kilekotiga saab ka mäest alla lasta. Ta vaatas mind nagu kevadine vasikas vastset aiaväravat. “Sa tahad öelda, et sa pole kunagi kilekotiga kelgutanud?” Ta väitis, et ei ole. Noh, see viga tuli parandada. Panin kah endale lumepüksid jalga ning läksime lähimasse parki. Imeilus hommik ning vahva oli, kuidas sai esimesi jälgi teha. Õues muidugi Kutt kohe lumesõda mängima. Naabrimees Mike ka nakatus ning viskas teise korruse aknasse kallile abikaasale lumepalli. Esimene kord ei tabanud. 
Praegu meenus seda kirjutades, et mul oli ju öö vastu reedet peaaegu magamata. Nimelt hakkas mul teisipäeva õhtul hammas valutama. Ja mitte lihtsalt tuikama, vaid nagu oleks keegi noaga igemesse löönud. Rääkida oli ka valus. Paistes midagi polnud, aga pool nägu oli tuim. Enne seda oli see hammas olnud lihtsalt aeg-ajalt tundlik temperatuurile. Võib-olla ka veidi hell. Aga ei mingit närivat valu vms. Tegin miskit, mida üldjuhul ei soovitata, st võtsin tunniajase vahega kaks ibukat (200mg)  ja kaks paratsetamooli (500mg). Sain magada. Mõnevõrra. Kolmapäeva hommikul ärkasin ja hammas tuikas tugevalt. Nägu tuim. Siis meenus, et ma vist ei ole end hambaarsti juurde registreerinud…. Perearsti juurde küll, aga siin tuleb ka end hambakliinukus n-ö arvele võtta. Ma kuidagi olin arvanud, et meie tervisekeskuses on ka hambaarst. Kolmapäeva hommikul selgus, et ei ole. Kella 9ks oli ka selge, et hambakliinikud n-ö uusi riikliku süsteemi patsiente arvele ei võta ka, sest kuna tegeletakse vaid esmaabi andmisega, siis neil on raskusi ka olemasolevate teenindamisega. Sain soovituse helistada üleriigilisse hambaarsti abisse. Et teevad telefonikonsultatsiooni. Jätsin seal siis numbri ning ca 30 minuti pärast helistasid tagasi, kirjutasid mu andmed ja kaebused üles ning et ca 11 paiku hambaarst helistavat mulle ise. Vahepeal suhtlesin hambaarst Üllega, kes minu hambaid viimased aastad ravinud oli, ja uurisin, kas tal on selle hamba kohta infot. Ei olnud, seega oli see hammas plommi ja juureravi saanud tõenäoliselt ajal, kui Kutti ootasin. Tollele hambaarstile polnud mul mõtet helistada, sest olin juba enne Ülle juurde minekut teada saanud, et kuna ma polnud poolteist aastat ennast näole andnud, siis ta oli mu kaardi ära hävitanud. Mul oli sellest nii kahju, ja tegelikult kripeldab see natuke siiani, sest seal oli kogu mu hammaste ajalugu. Kogu see värk, mis lapsena esihammastega tehti, see, mis hiljem Tallinnas jne. Olen elus päris mitme hambaarsti juures käinud, ja iga kord on arstid olnud tänulikud, et saavad varasemat vaadata – palju mina neid termineid ja daatumeid mäletan! Mis teha, enam seda pole. Õnneks on mul siin kaasas muud terviseandmed, mis Eestis olnud perearst Sire kokku pani. Nii minu kui ka Kuti kohta. Aitäh! Aitäh ka Üllele, kes mulle Messengeri kaudu tegi pildid minu hammaste digitaalsest ajaloost! Siinsed arstid on väga tänulikud ja mina ka. 🙏 Keegi ei ole arvanud, et ma “reageerin üle”. 
Niisiis, kella 11ni oli mu aeg justkui sisustatud. Suhtlesin ka majaomanikuga, kes soovitas ka mõningaid, aga hoiatas, et ega peale antibiootikumide suurt midagi nad teha ei saa, sest kuna “ajad on sellised”, siis näiteks juureravi nad praegu ei see, sest see ei kvalifitseeru esmaabi ega eluliselt vajaliku teenuse alla. Et tema tütar on viimase poole aasta jooksul neli korda antibiootikume söönud, sest vaja oleks teha juureravi, aga seda ei tehta.  Hambaarst helistas ca 10.45 paiku. Meesterahvas oli. Ütles nime ka, aga meelde see mulle küll ei jäänud. 😔Esitas veel täpsustavaid küsimusi ning ütles, et tema ikkagi tahaks näha seda hammast. Arvestades minu meditsiinilist ajalugu, sümptomite ning valutava hamba kirjeldust ei taha ta mulle telefoni teel lihtsalt antibiootikume kirjutada, sest see võib kasu asemel suurema kahju tekitada. Selleks hetkeks olin ma juba järele uurinud võimaliku protseduuri maksumuse, aga ka selle, et mulle tõenäoliselt ei maksa see lähtuvalt minu maksuerisustest midagi. 

Nii, aega pakuti kas kella 14ks või 13.30ks. Valisin varasema, sest me kõik teame, et tugeva valu puhul on iga valuvaba minut kulla hinnaga. 😎 Seega oli mul ca kaks tundi, et teha ära mõned tööasjad, mille olin planeerinud sh Facebookis otseülekandes luuletuste lugemise, mida olen nüüd paar kuud kolmapäeviti teinud. (Ma loodan, et see valu väga välja ei paista). 🙈Jah, see on erinev sellest, mis ma Lood ja Maalid lehel teen, sest see on mu Word Accordi lehel ning inglisekeelne. Esialgu kavas olnud kliendikohtumine oli kliendi soovil nagunii reedele lükkunud, seega kõik klappis.  Keskpäeva paiku veel sõin hommikust omletti ja võtsin uue doosi paratsetamooli sisse. Valu jäi, aga vähemalt ei pööranud keegi seda “nuga” selles haavas. 

Olin takso kutsunud kella 13ks, sest kliinik asus lennujaama lähistel, seega eeldatav sõiduaeg oli ca 20 minutit. Tegelikkuses oli 15, ja sain kahe ukse vahel oodata, sest kliinikusse sisse lasti täpselt 13.30 ja siis kohe kabinetti. Selgitas mulle süsteemi ning siis mask eest ja suu lahti. Vaatas mu suu üle ja teatas. “Nüüd ma saan aru, mis sa mõtlesid, kui sa ütlesid, et selle asend on sügaval igemes.” Sealt hamba tagant (kahe hamba vahelt), igeme servast ta leidis ka väikse augu. Hambad on minu hell teema. Hambaarste ma ei karda, see pole teema. Pole kunagi kartnud. Ilmselt seepärast, et ma olen nii palju oma elu jooksul nende juures käinud. Näiteks lapsena (algklassides), kui lõin oma ülemised esihambad vastu voodiserva ära, tekkis mul nende igemetesse põletik ning igeme lahtilõikamine arvati lapsele liiga traumeerivaks. Seega puuriti küljelt lahti mõlemad esihambad ja võeti seda mäda nende kaudu välja. Nõel vatiga sisse ja niiviisi surgiti. Iga päev käisin koolipäeval pärast söögivahetundi hambaarsti juures. See aeg tundis kohutavalt pikk. Kaks nädalat kindlasti, aga põletik püsis. Lõpuks pandi mulle Tartusse hambakliinikusse aeg kirja, aga enne lõigati ikkagi ülalt ige puruks. Süsti asemel kasutati mingit tuimestavat spreid. Valu ma ei mäleta, küll aga terminit “supilusikatäis mäda”. 😶
Dunnottari lossi juures 11.01.2020 ehk aasta tagasi. 

Tartus kiideti tehtu heaks ning mu esihambad said plommid. Need kippusid iga paari aasta tagant ära kukkuma. See tähendas uut puurimist. Uusi plomme. Iga puurimisega suurenes plommi osakaal. Kuniks ca 22-aastasena sattusin hambaarsti juurde, kes mu esihambad peaaegu nullist üles ehitas ja tema tehtu kestab siiani. Selle hambaarsti juurde sattusin aga seetõttu, et ma varasemasse hambapolikliinikusse ja eelmise arsti juurde enam minna ei tahtnud, sest tema oli teatanud, et mu esihambaid “pole mõtet parandada” ning soovitas need välja tõmmata. Eelnevalt oli ta juba välja tõmmanud sama põhjusega 5 purihammast. Ma olin oma vanuse tõttu napilt veel tasuta hambaravi saajate hulgas. Kas 18 või 19, igal juhul ülikooli esimesel kursusel. Ei mäleta, kuidas see seadus tol hetkel oli, aga mäletan, et omast arust “kasutasin juhust tasuta hambad korda teha”. Ega ma ju tea, aga oletan, et olnuks ma tasulise kategooria patsient, oleks need hambad üles ehitatud. Nii nagu tehti paar aastat hiljem. Pärast seda on iga hamba välja tõmbamine olnud minu jaoks emotsionaalselt alati rängem kui füüsiliselt. 😢

Kuigi, olgem ausad, et see hammas, mis mille juur mul pikkupidi lõhki oli, ja paar aastat tagasi eemaldada tuli, tõmmati mul ilma tuimestuseta just minu “meditsiinilise ajaloo tõttu”. Mul on see hetk väga meeles, kuidas ma istusin ja värisesin šokist ja küsisin Üllelt, kas tõesti mingit muud võimalusti pole… 😓 Hakkama saime. 
Nii, nutikamad, on nüüdseks juba aru saanud, kuhu see jutt tüürib. Jah, ka see tore, keskealine, leebe olemisega hambaarst teatas mulle, et “arvestades olukorda” ja seda, et tegemist on “sureva hambaga”, mis juba loksub, on kaks varianti: 
1) ta kirjutab mulle antibiootikumid ja ma jään ootama aega, millal kõik hambaravi teenused taastuvad ning see hammas lahti võetakse. Kui ka teenused lähema kolme kuu jooksul taastuvad, siis tuleb minul kindlasti oodata vähemalt pool aastat, sest ma pole kuskil kliinikus nimekirjas, seega pakkus ta mulle minimaalseks ooteajaks pool aastat. “Pigem uuel aastal, aga ka siis võib selguda, et see tuleb välja tõmmata.” 
2) ta tõmbab hamba välja. 

“Ma ei usu ise ka, et ma seda ütlen, aga tõmmake välja.” Selleks hetkeks teadis see tore arst ka kogu minu eelnevat lugu ning tema empaatia oli tajutav. Pikem lugu lühidalt, aga kogu see ebameeldiv protseduur oli nii meeldiv kui vähegi võimalik. Ta rääkis kõik sammud hästi läbi, ja kuigi ma väga täpselt ei kuulanud, mida ta rääkis, oli see toon rahustav. “Kui sa tahad, et ma vait olen, siis ma võin ka vait olla,” pakkus ta välja. Mainisin siis, et rääkigu aga edasi, see viib mõtted mujale. Iga kord, kui ta tuimestust tegi, ja süstiga torkas, siis tänas.  “Lõdvesta lõug. Aitäh.” “Toeta toolile. Aitäh.” “Mul on väga kahju, suus on ebameeldiv maitse, aga ma ei saa lasta sul praegu suud loputada.”  🙉  Kuniks tuimestus mõjus, viskasime veidi kohalikus toonis nalja. Rääkisime teistmelistest poistest ning nende ealistest iseärasustest ning arst arvas, et mu inglise keel on parem kui paljudel kohalikel. 😂 Ma kahtlustan, et ta ei pidanud šotlasi silmas. “Jaa, ma rääkisin inglise keelt ikka enne siia tulekut juba,” kinnitasin. Sain aru, et see ei ole kõikide sisserännanute puhul nii. Kuti inglise keel tuli ka jutuks, samuti see, kuidas ta kohaliku aktsendi nii elegantselt üles on noppinud, et isegi mina ei saa kõikidest sõnadest aru. Nt sõna maja, ehk “house”, mis üldjuhul hääldatakse “hauss”, kõlab kohalike suus “hüüss”. Kirjapilt ka erineb muidugi. Ehk siis tegemist on inglise-šoti segakeelega. Kutt õnneks saab aru ka, kui mõni sõna on kohalikus keeles. 

Ma muidugi uurisin, et kas ikka oleks mingi võimalus, et ma ennast saaks selle hambaarsti juurde kirja panna, aga selgus, et tema juurde ei saagi kedagi kirja panna, sest ta on arst, kelle juurde saabuvad patsiendid teiste hambaarstide kaudu. “Neil on kas väga tugev foobia, rasked ravimiallergiad või lapsed, kes on sügavalt autistlikud vms”, selgitas ta. “Hmm, nii et teie saate patsiendid, kellega teised ei taha tegeleda, ja siin olen mina, kes tahaks teie juures käima hakata, aga ei saa.” “Nii on jah, pole ise selle peale tulnudki,” naeris arst vastu. Sain siis juhised kaasa, näitasin oma paberimajanduse nutitelefonist ette ning kogu protseduur oli minu jaoks tasuta. 
Thorma hambaharjad
Tellisin Thormalt meie mõlema
ettevõtte nimedega hambaharjad. 

Kaasas soovitus sel päeval mitte midagi teha, vaid ainult puhata, ma enam-vähem nii tegin ka. Kui kõne Kanada kliendiga välja arvata. Samal õhtul võtsin veel 1000 mg paratsetamooli (see kogus teeb mind uniseks), loputasin suud soolalahusega, meeles arsti sõnad, et “kruusi peale teelusikatäis, mitte supilusikatäis soola” ning magasin üsna hästi. Tiivustatuna paremast emotsionaalsest seisundist, tegusaks kujunenud päevast, otsustasin neljapäeva õhtul sama süsteemi kasutada. Ainult, et…. Und ei olnud. Isegi füüsilist väsimust ei olnud. Mõtted töötasid kiiremini kui päeval. Palav oli. 😕 Vaatasin kella, 15 minuti pärast südaöö. Mõtlesin veel “natuke”. Proovisin kõiki uinumise nippe, mida tean ja mis on alati töötanud. Kirjutasin mõttes mõned luuletused. Vaatasin uuesti kella. 1.30. “Aitab! Kell 5.11 on äratus. Nüüd jääd magama, ärkad puhanuna ja teed endale tegusa päeva!” andsin ma enda alateadvusele karmi korralduse. Täpselt nii läks ka. 😁 Jäingi magama ja kui kell 5.11 helises, olin ootamatult värske. Terve päev oli selline vunk sees, et anna olla. Kuskil pärast seda, kui olin õues Kutile ette näidanud, kuidas kilekotiga kelgutada, meenus mulle, et pakk, millest eelmisel õhtul olin paratsetamooli võtnud, erines sellest, mida olin õhtu varem kasutanud. Kui kolmandat korda mäest kilekotiga alla lastes nägu lund täis oli, olin juba üsna kindel, et nende tablettide koostis oli erinev. Pärast hommikukohvi ja eelmisel õhtul valmistatud pitsa, kaneelirullide ning singi-juustusaiaga maiustamist andsin uudishimule järele. “Mul oli õigus!” Salapärane koostisaine, mis mul magada ei lasknud, oli kofeiin. Ehk siis olin võtnud kofeiiniga paratsetamooli. See “vunk” püsis mul ca õhtul 19ni. Siis tundsin, et nii, nüüd kustun. Umbes nii oli ka. 

Nädalavahetusel ei teinud ma arvutitki lahti. Laupäeva hommikune pesupesemise plaan lükkus veidi edasi, sest öise külma (ja harva kasutamise tõttu), oli vist vesi torudes jäätunud. Meenutan, et meil on pesumasin garaažis. Ootame nüüd veidi tugevamaid plusskraade. Koristasime, kokkasime, harjutasime Jacksoniga tantsusamme (üksi elava ja alaealist last kasvatava täiskasvanuna on mul õigus suhelda ühe inimesega, kes moodustab mu “mulli” ja tegime teismelistele lumesõjas tuupi. 😁 Kutt sai temaga jälle oma autojutte rääkida “Eiiiii, emmeee, see ei ole päikesepatarei, vaid sellel on iselaadiv aku. Seal on suur vahe!” sain ma hommikul loengu osaliseks, kui üritasin kaasa rääkida. 😆 Ma siis püüdsin selgitada, et mu aju töötab teisel tasandil ning et tema ei oska ka selgitada, mis vahe on ookril ja beežil, aga see ei muuda fakti, et mõlemad on värvitoonid. Samamoodi ei muutu fakt, et ta tahab mingit uut autot disainida (1 kuu ja 7 päeva ja siis saab hakata inseneeriat merekadettides õppima), mis sest, et mina ei oska seletada sisulisi erinevusi. “Mis värvi see auto on?” nokkisin teda nädalavahetusel. Nii etteheitvat pilku pole ma ammu näinud. Või noh…. vist ikka olen. Näiteks siis kui teatan, et “mina tegin söögi, sina pesed nõud!” 😀

Mina aga avastasin, et pean vist hakkama rohkem kontsadel käima, sest kolmetunnise tantsuproovi järgselt on kontsadel liikumisega kaasnevad “strateegilised lihased” hellad. Leebelt väljendudes. Otse välja öeldes ei taha üht põlve üle teise tõsta. 😅 Ega’s midagi, tuleb trenni peale teha ning sellega juba hommikul alustasin. 
Üks avastus jäi veel reede hommikusse – ütleme nii, et kaheksad, ühed, nullid ja kahed ikka rokivad. Veendusime, et see tõesti on nii, kui jääd millestki ilma, siis mitte seepärast, et sa seda ei vääri, vaid seepärast, et väärid midagi paremat. Ning kuna ma usun sajaprotsendiliselt, et mingeid juhuseid pole olemas, siis on mul kindel siht silme ees sellest unistusest järjekordne tulevikumälestus luua. Kümmekond lähedasemat teavad, kirjalik ehk füüsiline vorm on ka sellele antud ning nüüd tuleb tegutseda.