Viimane nädal aega on olnud selline aeg, kus on toimunud mingi murdumine. Meis mõlemas. Kõige paremas mõttes. See hetk, kus toimus meil omavahel mitu tõsist vestlust, tähtsamad asjad panime isegi kirja.
Nimelt kogunesid Kuti ajusoppidesse ja hakkasid teda häirima episoodid, mida võib kokku võtta kui keelelisi ja kultuurilisi erinevusi. Ei midagi erakordset, klassikalised juhtumid sellest, kuidas sõnad on kõlalt sarnased, kuid tähendavad erinevaid asju. 😶Üks ütleb üht, teine teist. Üks ei saa aru, et teine sai valesti aru ja teine ei mõista, miks talle nii öeldi…
Eks see ikka tõmbab veidi motti ja enesehinnangut maha, kui eeldad, et saad väga hästi keelest aru ning ümberringi kohalikud ka muudkui kiidavad, et nii hästi räägid, aga tegelikkuses on nädala jooksul kolm-neli arusaamatust. Ei, Eestisse tagasi ta tulla ei taha. Seda küsisin mitu korda. Tunnistas, et tunneb end veidi üksildasena, igatseb Eestis olevate sõprade järele ja kartuses konflikte, hoiab pigem eraldi. 😬Seda enam, et mõningaid vahejuhtumeid, kus keegi keelt teritas, oli olnud.
Eks need erimeelsused Sõbraga jõudsid minu kõrva ka, saime ikka kolmel eri õhtul neid puntraid harutada, poisid üksteiselt vabandust paluda jne. Kutile tuli meelde tuletada, et ta peab ise ütlema teistele, kui ta aru ei saa. Sest muidu pole teistel õrna aimugi, et ta ei saanud aru ja nad eeldavad, et ta sai aru.
Lõplik murdumine oli vist esmaspäeval. Hommikul oli veel jõustamine, kus ikka oma paarkümmend minutit maadlesime verbaalselt sellega, et Kutt leiaks endast üles emotsioonid, mis olid seal veel 2 nädalat tagasi hommikuti minnes ja õhtuti tulles. Õhtused emotsioonid olid endiselt rõõmsad, rääkis elavalt, kui mõni uus õpetaja tuli või esitles koolis tehtud töid, aga hommikuti oli tal veidi murelik nägu peas. 😟 Ma siis näitasin Kutile neid pilte, ja küsisin, et kas ta ise julgeks sellise näoga poisi juurde astuda ja temaga juttu ajada. Arvas, et ei tahaks. Hoiaks eemale. Sai lõpuks ikka rõõmsa näo pähe hommikuti.
See kadettides käimine on ka kõvasti ta keeleoskusele kaasa aidanud. Merendusterminoloogiat teab inglise keeles minust kindlalt paremini juba. 😜 Täna õhtul läheb ka nädalavahetuseks laagrisse. Me Sõbra emaga andsime end vabatahtlikult kokanaati üles. Eile õhtul oli veel erakorraline “töökoosolek” messengeri kaudu. Selgus, et asjapulk, kes poest toidukauba ära pidi tooma, avastas, et poes pole ei makarone ega ube. Meil oli aga menüüs 2 pastarooga ning chilli con carne. Eks näis, mis roll mulle lubatakse, ei hakka kohe kohalikke kartulite ja hakklihasoustiga hirmutama. 😎
Teisipäeval sain ise korraliku ehmatuse osaliseks. Nõrganärvilistele ütle kohe, et järgnev kirjeldus võib sisaldada häirivaid detaile. Päev otsa oli seina tagant kostnud mõnusat undamist. 👌Sellist toredat, madalat remondiga kaasnevat puuri undamist. Istusin suurema osa päevast klapid kõrvas ja telefonil heli maas, kuigi vahepeal oli kõnesid, mida vastu võtta.
Kella 14 paiku panin taas klapid kõrva ja süvenesin avatud ülikooli kirjutamiskursusse. Kirjutamine on midagi sellist, mille juures end täiesti n-ö unustan. Telefoni panin kohe kaugemale kapile, et ei kuuleks. Ca 15.50 paiku end sirutades, klappe kõrvast võttes kuulsin vibreerimist, aga jäin kõne vastu võtmisega hiljaks. 📲Saatsin Kutile sõnumi, et kas ta süüa toob (neil on teisipäeviti kokandus, ja siis ta on öelnud, et tema toob ise mulle süüa). Ta vastas jaatavalt ja palus helistada. Jätsin tähelepanuta 4 vastamata kõnet võõralt Šoti numbrilt ja helistasin Kutile.
“Kõik on hästi, aga ma lasen õpetajatel rääkida, mis juhtus.” Nüüd vajus küll süda saapasäärde. Hingasin välja, tegin rõõmsa näo ette ja kuulasin. Õpetaja tutvustas end ning kinnitas, et ta on praegu Kuti juures. Esialgu sain aru ainult sõnadest “õnnetus” ja “vaja haiglasse minna” ning Kuti nimi. Kartsin kaklust, sest Kutt on ikka rääkinud, kuidas paar tüüpi provotseerivad, ja kuna juttu oli ka sellest, siis ehmatasin väga-väga. 😰 Palusin aeglasemalt korrata, et mis juhtus ja kes haiglasse peab minema. Siis sain teada, et Kutt oli trepil libisenud ja kukkunud. Et tema peas on suur muhk ning jalg paistes ja sinine. 😨😨 “Kindlasti tuleb ta viia erakorralise meditsiini osakonda kontrolli,” rõhutas minuga rääkinud õpetaja.
“Kas ta kaotas teadvuse?”
“Me ei tea, sest ainult üks tüdruk nägi küll kukkumise algust, aga lõppu mitte. Selleks ajaks, kui teised lapsed ja meie, õpetajad, juurde jõudsime, oli ta teadvusel. Kas te saate kooli tulla?”
“Jah, muidugi ma saan. Kas ta jalale toetada saab?”
“Ta ütleb, et ei saa ning see jalg näeb päris kole välja.”
Mu pead läbisid sekundis sajad mõtted, sest mul polnud õrna aimugi, kuhu ma minema peaksin. Kas sinna perearstikeskuse juurde? “Mul pole autot, mul läheb ca 15 minutit sinna jõudmiseks.”
“Võime teile takso kutsuda, et saaksite sinna minna.”
“Hästi, ma vahetan riided ja tulen nii kiiresti, kui vähegi võimalik.”
Mul ei olnud aega isegi ropendada mitte. Ma ei mäleta, millal ma nii kiiresti viimati riideid vahetasin. Ilmselt siis, kui Kutil sääremarja arter puruks oli ja sealt verd nagu Tallinna Politseipargi purskkaevust pritsis.
“Takso”, käis mul peast läbi. “Ma võin ju ise ka takso kutsuda.” Helistasin juba tuttavasse, korduvalt mind ägedate taksojuhtidega varustanud Rainbow Taxi’sse ning palusin taksot esimesel võimalusel, et sõita kooli ja sealt erakorralisse.
Sel korral ei hakanud nad smsi-dega vaeva nägema. Ca viie minutiga – aga me teame, et sellistel hetkedel tunduvad minutid päevadena – oli valge Audi ukse ees ning taksojuht teadis täpselt, kuhu minna. Ei olnud vaja kooli asukohta selgitada “Mul poiss käib siinsamas kõrval” ega kus see erakorraline on. “Tuleb ikka suurde lastehaiglasse minna,” ütles ta. Seal oli ta ka paar korda oma poisiga käinud. 😮
Sõitsime koolimaja ette ja Kutt lükati juba ratastooliga välja. Oli teine näost sama hall, nagu see kunagi siniseks värvitud juuksetutt ta peas. Aga toidukarpi hoidis käes nagu aaret. “Emme, see on Sulle.” Õpetajad heldisid. “Nii suure südamega poiss, ta on nii heasüdamlik”.
Palusin veelkord vabandust, et mu telefon hääletul režiimil oli. “Ei ole midagi,” lohutasid nad ja andsid kaasa paberi, kus oli kirjas, mis juhtus, mis kell juhtus ja mis on näilised vigastused. “Selle annate seal vastuvõtus neile,” rõhutasid nad korduvalt. Püüdsin meelde jätta. Märkasin, et õnnetus juhtus ca 5 minutit pärast kolme. 40 minuti jooksul olid nad mind püüdnud tabada. 😥 Jah, ma jõudsin endale juba moraalset näopeksu teha mõtetes.
Taksojuht tõstis Kuti asjad pagasnikusse, Kutt pandi tagaistmele ja õpetajad leidsid veelgi võimalust kiita ja tunnustada. Küsida, kuidas ta end tunneb. Põgusalt rääkisime, aga kinnitasin, et ta väga tahab. “Ta on väga püüdlik ja tal läheb nii hästi, teeb ilusti kõik kaasa, areng on väga kiire,” kiitsid nad.
See muidugi pani emotsioonid veel rohkem laperdama, sest pole see ju alati olnud nii. Paide Hammerbecki koolis käies suurem osa hingehaavu paranesid, aga eks nende vanade “vigastustega” ole ikka nii, et ilmamuutuse korral kipuvad nad märku andma. Seda mõtet, et kõne koolist on pigem neutraalne või siis soe, sõbralik, pean endale edaspidi vähe tugevamini sisestama. 😇
Taksojuht teadis täpselt kuhu minna. Haiglakompleks on tohutu suur. “Võtke selle ukse eest ratastool, sest seal ei pruugi neid olla, ma sõidan niikaua sinna, siis poiss saab ümber istuda rahulikult,” suunas ta mind. Nii tegimegi. Aitas veel Kuti istuma, pani asjad sülle, soovitas jope peale võtta ja läksime sisse. Selle kollaaži👇 peal on näha nii imeline tervenemine kui ka protseduurid, mida meiega tehti.
Jap. Küpsist ja õunamahla. Pool küpsistest oli ta juba ära söönud selleks ajaks. Pilvekesed on palatist. Siniste toolidega oli fuajee. Esimese ja viimase pildi vahe oli 2 tundi ning kohalike arvates läks meil väga kaua. Ise küll nii ei arva. Röntgenpilti ei tehtud, MRT-uuringut ka mitte. Kutt kurtis peavalu, jutust oli aru saada, et osade inimeste nimesid ta ei mäleta ning jume kõikus valgest lillakaspunaste laikudeni, olemine oli kahtlaselt rahulik. Lisaks vererõhu mõõtmisele ja veres hapniku mõõtmisele kontrolliti pupille, vaadati muhud ja sinikad üle (võrreldi teise jalaga). Ma igaks juhuks jalast pilti ei pane, sest see sinikas on põlvest hüppeliigeseni. Pole siis ime, et see jalg hell oli. Kaks õde küsitlesid, kontrollisid reflekse ja see teine õde siis küsiski, et kas Kutt sooviks süüa-juua midagi. Pakuti võikut ja jogurtit ka, aga küpsised tundusid talle kõige turvalisem valik.🍪🍪 “Kui see toit tal sees püsib, siis läks hästi,” lisati mulle julgustavalt. “Seda mõtlesin ma ise ka,” noogutasin mõistvalt.
Paluti veel vabandust, et arsti tulekuni võib veidi aega minna, sest pisikesi patsiente on täna palju. “Me ei lähe siit kuhugi,” lubasin naeratades. 😀 Õde sai naljast aru. Või tegin mina lihtsalt nalja, mis oli naljakas.
Arst oli hästi rõõmsameelne. Tutvustas ennast ja küsis kohe Kutilt. “Noh, millega sina siis täna hakkama said, et sa selles toolis istud?”
“Kukkusin trepist alla.”
“See nüüd küll eriti mõistlik tegu ei olnud. Kas teised nägid pealt ka?”
“Ei näinud, üks tüdruk ainult nägi. Teised nägid mind siis, kui ma juba trepist all olin ja karjuma hakkasin.”
“Noh, siis läks sul hästi, et teised ei näinud. Ei olnud nii piinlik, onju?”
“Mhmh.” Ja Kutt hakkas muigama.
Järgnesid küsimused vigastuste kohta, palus kätt suruda mõlema käega, vaatas pupille ja selline rõõmus vestlus sekka. Ja siis – palus ta Kutil püsti tõusta. “Kas sa istud seal toolis seepärast, et sa ei saa jalale toetuda?”
“Ei saa jah, valus on.”
“Kas sa ei saa või sa ei taha, sest sa kardad, et on valus?”
Kutt ei osanud selle peale midagi muud vastata, kui et valus on. “Noh, aga proovime,” jätkas arst rõõmsameelselt. Kutt tõusis püsti, toetus tervele jalale. “No nii, näed seisadki püsti. Väga tubli. Nüüd proovi minu juurde kõndida.”
Kutt hüppas tervel jalal. “Kuule, hüppamine nõuab palju suuremat energiat kui kõndimine, hüppamine on palju raskem. Proovi siis juba käia ka.” Kutt liipas vähe. “Noh, väga tubli, näed saad küll. Võid minna tooli tagasi istuma.” JA – siis juhtus ime. Tegelikult ka. Kutt kõndis rahulikult ratastooli juurde ja istus sinna. Ainult kergelt longates. Me vaatasime arstiga üksteisele otsa ja naersime. “Te tegite tõesti imesid praegu.”
🙋Arst selgitas Kutile seepeale, et jalas on kaks suuremat luud ning kui tal oleks luu katki olnud, oleks olnud võimatu jalale toetuda. “Aga hell on see jalg Sul veel mitu päeva ja pea võib ka valutada,” teatas ta rõõmsa naeratuse saatel. “Praegu pea enam ei valuta,” teatas Kutt. Mingit valuvaigistit talle ei olnud antud.
Mulle andis arst kaasa paberi, kus kirjas, mida jälgima peab ja soovituse Kutil võtta valuvaigisti õhtul enne uinumist ja ka hommikul ajada ta vara üles, et ta võtaks valuvaigisti ja siis ärkab, millal ärkab. “See on hea mõte ta homme koju jätta,” kiitis ta. Ei, ei mingit visiiditasu. Jah, küpsised ja mahl olid ka ravihinna sees. 😀Mul Õde ütles ilusti, et küpsised on odavamad, kui kompuuteruuring. Ma ise arvan, et ka last säästvam.
Õhtul sai Kutt valuvaigisti küll, aga hommikul lasin tal magada. Tundis end enamvähem hästi. Ca 12 paiku helistati taas koolist. Üks tugispetsialistidest. “Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas tal läheb. Eilne õnnetus tundus päris tõsine olevat.” 😂Hea, et ma nutma ei hakanud toru otsas. Inimene oli nii siiralt rõõmus, et Kutt järgmine päev taas koolis. Selleks ajaks oli juba Kuti Sõbra ema uurinud, kuidas Kutt end tunneb (ta töötab samas haiglas ja tõi meid eelmine õhtu koju), taksojuht, kellega eelmisel päeval olin sõitnud (sest olin endale kolmapäeva hommikuks massaaži kokku leppinud ja sinna kohta ühistransport sõidab umbes sama tihti nagu Paidest Tartusse. 😁 Eestist ka paar inimest küsisid, et kuidas ta end tunneb. Neljapäeva hommikul ka veel pea kergelt tuikas, aga kui sõi, läks paremaks ning täna kekas hoidis end hüppamisega tagasi, aga see on arvestades pikka õhulendu – ca 10 astet, päris hästi. Seljakott päästis ta selgroo. Ta ise ütles, et jalg nagu jäi kuskile taha kinni ja siis kukkuski ettepoole.
Ütlesin kadettide laagriülemale ka igaks juhuks, et selline asi juhtus. Lisasin, et vaevalt see midagi mõjutab, aga ehk on hea teada.
Neljapäev oli ülivägev päev just minu ametialases mõttes. Ma sain lõpuks ometi pihta, mis on üks asi, mida praegu veel keegi teinud pole ja mis tuleks püsti panna. Mul on mõttekaaslased olemas juba ka, kellega hakkame seda asja üles ehitama. 👍 Sihtgrupp on täitsa olemas ning seda suisa kahesuunalisena. Nii, rohkem ei räägi esialgu. 😎
Teine asi oli see, et ma käisin Jamie Jauncey koolitusel. Täitsa Aberdeenist pärit, aga nüüd valdavalt Edinburghi kandis elav, kuigi üleilmselt tegutsev. Tema poolteise tunni pikkune koolitus oli superlahe mitmes mõttes.
👉Esiteks sõnastasin ma endale kirjalikult elus esimest korda, miks mulle kirjutamine meeldib ja ma sellesse nii kirglikult suhtun.
👉Teiseks, sain aru, kui absoluutselt 1000% õigel teel olin ma oma turundustegevuses iseõppijana, lihtsalt sisetunnet järgides.
👉Kolmandaks, kirjutasin ma elus esimest korda haikut.
👉Neljandaks. Kui mu käest on küsitud, et okei, tahad kirjutada, aga kas ilukirjandust, tarbetekste, lüürikat või hoopis n-ö sisuloomega tegeleda, siis ma olen vastamisega jänni jäänud. Kui uskumatult kergeks läks mu hing, kui Jauncey end tutvustas ja ma sain aru, et ma ei peagi valima nende vahel. Saab teha kõik ja edukalt, sest need žanrid on üksteist täiendavad.
Ta tegi meile nii ilusti näitlikult selgeks, kuidas loov kirjutamine aitab kaasa paremale sisuloomele veebis ja paberil.
💙Lisaks veel see aspekt, et Joy, kes seda raamatukogu poolt organiseeris, tundis huvi mu IG loomingu vastu ning tahab mind aidata Šotimaal autoriõiguse teemadega kurssi viia, sest talle lihtsalt meeldib see, mida ma teen.
💙Ning nagu heade asjadega ikka, siis SEE ei ole veel kõik, mis 12. märtsil juhtus. Mulle helistati kohalikust ärinõuandlast “(business hub), ja mul on nüüd oma isiklik ettevõtlusnõustaja. 🙈 Ma tean, tahaks näpistada end, aga sinikad jäävad. Kui ta mu ära kuulas, oli ta nii vaimustuses, et lubas mulle posti kohe mingeid materjale panna ja saatis mulle meiliga ka töökohti, mis mulle võiksid täiega sobida.
😎Vahepeal võtsin ma vastu pakkumise, millest oli raske keelduda ja lasin siis professionaalidel oma CV ümber kirjutada, teha kaaskirja ja ka Linked-Ini kontole muudatused teha. Selle mustandi sain ka täna kätte, seega saame kohe järele katsetada, kas nende lubadused peavad vett. 😊