Seda ma vist olen juba maininud, et Kutt on Eesti mõistes HEV-õpilane, ja siin piisas selle mainimisest, et Eestis paberid aetud, ning kogu seda kadalippu siin uuesti läbida pole olnud vaja. Nende klassis (kõik on HEVid) on kokku üle 20 õpilase (ausalt, Kutt ise ka ei tea, just küsisin), lisaks aineõpetajale on ka abiõpetaja, kes siis vahetub. Kusjuures mingites ainetes saavad nad ise omale õpetaja valida, et kas selle või teise inglise keele õpetaja juures.
Kutt tegi endale nüüd uue nädalaplaani ka, sest kuskile on vaja ära mahutada ka Jacqueline’i turunduskoolituse töölehtede tegemine, kodused tööd, mänguaeg, mõtteviisiga ja oma ettevõttega tegelemine ja õues olemine. Lisaks n-ö kodused kohustused. Pärast seda, kui naabrimees kiitis, et “tubli, oled emale abiks ja kasulik”, siis paneb Kutt üsna heal meelel näiteks pesu õue kuivama. Oma kooliasjade puhtuse eest hoolitseb ka ise, et kui ikka kekas saavad dressid mudaseks, siis ta ise paneb need masinasse, masina tööle ja püksid kuivama ka. 💪👍
Minu töölaud Aberdeenis |
Kui eelmisel nädalal täitus 10 kuud siin olemisest, siis sel nädalal, täpsemalt ülehomme saab aasta sellest saatuslikust küsimusest, et “millal ma oma elu hakkan elama ja oma unistusi ellu viima” ning lõplikust otsusest ära kolida. Just lõplikust, sest eks ma seda mõtet olin nagu kuuma kartulit veeretanud 2017. aasta juunist saadik. Ma olen nüüd nendes podcastide salvestustes ka rääkinud, kuidas ma tundsin sel ajal, et ma ise polnud oma elu jaoks piisav ja mu elu polnud minu jaoks piisav. Ometi olid mul ju kõik tingimused olemas, et õnnelik olla. Näpuvibutajad veel manitsesid, et “näe, ei oska tänulik olla”. Asju oli mul tõepoolest siis rohkem, aga hirme oli ka. Ebakindlust ka. 😕Mitte, et need omavahel seotud oleksid olnud…. pigem ikka see minu enda sisemine vajadus teha rohkemat, kui võimalusi suutsin luua. See alateadvuses kraapiv teadmine, et “ma suudan ja tahan rohkem, kui see…” Kui ühest küljest kuuled vajadust mõelda kastist välja, ja teisalt on tunne, kuidas sa lihtsalt ei mahu enam mitte ühessegi raami, mis seda kasti ümbritsevad. Siia tulles tabaski mind ju esimese kahe kuu jooksul mõte, et siin mõtlevad inimesed nagu kasti polekski… Eks siin ole muidugi oma piirangud – iseenda loodud, nagu eestlastelgi, kuid kas ma oleks saanud teha kirjandus-ja kirjutamisvaldkonnas kõike seda, mida ma olen siin praeguseks teinud – sügavalt kahtlen.
Laupäeval oli mu esimene raadiointervjuu ka. Chat and Spin on raadiojaam, millel on ca 750 000 stabiilset kuulajat üle maailma. Neljapäeval leppisime kokku intervjuu nende laupäevaõhtusesse saatesse. Minu ca 4 minutit kuulsust on leitav SIIT, ca 35 minutit saate algusest. Kellele retrohitid meeldivad, siis juba sellepärast võite kuulata. Detsembri alguseks kutsusid nad mind tagasi, sest neile meeldis mu vaba esinemine eetris.
Eelmisel nädalal jõudis kohale raamat ka USA luuletajale Susan Wooldrige’ile, kelle tagasiside tekitas klombi kurku. Sellest inspireerituna (ja tegelikult on väga lähedal ka 14. novembril toimuv NESLIBi jõuluüritus), panime täna kirjastajaga kokku uue formaadi, mis sobis ka Amazonile. Natuke elevile ajas ka see mõte, et oleme suutnud kokku panna midagi, mis on nii eriline, et isegi Amazoni formaatidega ei klapi. 😀 Kuna trükikulud Amazoni kaudu on suuremad kui Eestis välja andes, siis on ka Amazoni kaudu hind kõrgem. Peame nüüd pöidlaid, et Amazonile kõik sobiks, ja siis on 72h jooksul raamat avalikult üle maailma müügis. 🙌
Detsembri alguses on aga mind palutud läbi viima loovkirjutamise õpituba. Esimene siinkandis. Eestis ikka mõned tegin, aga virtuaalsena on see muidugi esimene. Tundub, et ka üks mu mõte, et mu raamat jõuab Bob Proctorini, võib veel sel aastal täide minna. Täna oli ühe tema otsese õpilasega sellest juttu ning noh – küsi, ja sulle antakse. 😀😎
Ma tänan kõiki, kes minuga Eestis kaasa rõõmustavad. Õnneks on ka neid, kes oskavad mu täienenud teadmisi oma (ettevõtte) huvides ära kasutada, seega saan rõõmustada rahvusvahelise kliendi-ja fännibaasi üle. Aitäh! 🙏