Uups, ma mõtlesin, et ma märtsis ikka kerge postituse tegin, aga tundub, et mitte. 😍 

Ilmselgelt on muud asjad tähtsamad olnud. Irooniaga või ilma. Nii ongi. See blogi on hobi. Natuke selleks, et ise järge hoida. Natuke ka neile, kes kaugel. 

Õnneks, et ei ole ma end siiski töösse uputanud ning ka tervistega on kõik hästi. Olen endale lihtsalt seadnud rutiini, et nädalavahetused oleks võimalikult ekraanivabad. Nädala sees on aga tõesti töiseid tegemisi ja ka õppimisi sedavõrd palju olnud, et olen eelistanud raamatu lugemist siin kirjutamisele. Isegi Lood ja Maalid on väiksel pausil praegu. 6. maiks, mil möödub projekist aasta, on eesmärk siiski 100 lugu juurde kirjutada. Maalid on Üllelt olemas, nüüd on lihtsalt kättevõtmise asi, et luuletused kirjutada ja sisse lugeda. 

Kõige värskemad uudised on need, et koolivennad Marko ja Ranno avaldasid ka oma taskuhäälingu. Esimesel hooajal on 5 osa ning mul on au olla hooaja avakülaline. Järgmisel teisipäeval saab osa avalikuks ning see on kuulatav nii Spotify’st, Amazon Musicust kui ka Buzzsproutist. Eile avaldati proloog. Taskuhääling ise on inglisekeelne. 

Raamatu musta materjali panin ka kokku – sai 200 teksti, aga nüüd võtsin endale mõtlemisaega. Tean ju praeguseks, missugused on värvifotodega raamatu trükikulud. Ka siis, kui selle annaks välja siinne kirjastus, on 250 lehekülge maht, mis paneb mõtlema, kas ikka…. Teine asi on hind. Kahtlustan, et see on kindlasti üle £30 ehk sinna 35 euro kanti ning see on summa, mida paljud ei ole valmis raamatu eest maksma. Pigem ostavad kaks või kolm õhemat. Seega on variante, kuidas materjaliga edasi toimetada, mitu. Jah, ka kassett-tüüpi väljaanne on mõttes mõlkunud, kus nt 2 või 3 raamatut jagatuna kas teema või asukohtade kaupa. 

Samuti avastasin, et terve raamatu jagu on pilte ainult Aberdeenist. Sellega seoses on ka üks mõte, mille siinsetele niiditõmbajatele edastasin. Pöidlad pihku! 😎

Variautor ehk siis variautorlusega seonduvalt on kaks suurt projekti lõpule jõudmas. Tore on näha klientide näol elevust. Ühe suure projektiga ka alustasin, teistega tuleb järjekord paika panna. Hästi põnev on see, kuidas Eesti kliendid on mind leidnud. Reklaamiagentuur Must Muna kirjutas mulle, lisaks veel paar suurt brändi, kellega koostööd tegime. 

Jah, mul on oma hinnakiri paigas ning Eesti klientidele on hind võrreldes siinse turuga ca 25% soodsam. Jah, muidugi võiksin ka suuremat soodustust teha, kuid see tähendaks veelgi pikemaid ootejärjekordi. Asjad, mis võtavad 1-2 tundi, mahutan üldiselt käimasolevasse (või järgnevasse nädalasse), aga kui töömaht on 5-6 tundi või rohkem, siis peab arvestama, et alla 2 nädala ei mängi välja kuidagi. Raamatu kirjutamisel on kindlasti kuu-kaks vaja ette teada. Nagu üks mu koostööpartner ütles – kui tööd on nii palju, et järjekord on mitu kuud, oled hinnatõusuga hiljaks jäänud.  😎 See koostööpartner, kes nii ütles, on Iain McMichael. Meie koostöö algas märtsis, kui saime aru, et täiendame üksteist tööalaselt. Tema loob selguse majja copywritingu struktuuri osas, minu poolt on loomingulisus, praktilised harjutused loovuse suurendamiseks, sisuliste seoste loomine jms. Märtsi lõpus oli meil esimene ühine koolitus, sel reedel on järjekorras teine ning suvekuudesse oleme kavandanud viienädalase programmi, mis katab nii loovuse kui ka struktuuri ja annab enesekindluse tekstiloomeks. 

Ma ei ole päris kindel, mida Eestis copywritingu all mõeldakse, aga siin on see kogu kirjalik sisuloome, olgu tegemist uudiskirjade, blogipostituste, sotsiaalmeedia või kodulehekülje tekstidega. Ehk et ei ole ainult reklaamtekstid. 

Siinne majandusaasta on 6. aprillist 5. aprillini. Minul saab sel neljapäeval aasta ettevõtjana tegutsemisest, aastane raamatupidamine on üle antud aastaaruande koostamiseks. Selle põhjal arvestatakse siis maksud jms. Tagantjärele tarkus on ainult see, et oleks võinud varem alustada,  😂 mitte oodata aprilli lõpuni. Aga nii on. Alati võib ka mõelda, et numbrid oleks võinud suuremad-paremad olla. Teisalt jälle, kui kohalikega võrreldes tagasihoidlikumalt oma tegemistest räägin, siis inimesed arvavad, et võtan oma edusamme liiga enesestmõistetavalt. Et ma võtan oma rahvusvahelist klientuuri ensesesmõistetavalt ning ka oma panust sellesse. Ma ei oska seda kommenteerida. Ma lihtsalt teen seda, mis meeldib. Jah, mõnikord on tööpäevad liiga pikad, aga õnneks on kodused ja sõbrad, kes meenutavad vajadust aeg maha võtta. Laupäeviti on ka salsatrennid, piirangute tõttu pargis st saab veelgi värsket õhku. 

Huvitav on veel seelgi, et just viimastel kuudel on mitmed inimesed mulle kirjutanud ja tunnustanud, et Eestis ära läksin, sest nemad olid märganud, kuidas Eesti oli mulle väike. Võimalik, et nad ütlesid mulle juba seda siis, kui Eestis elasin. Kuigi erinevate ajavööndite vahel tegemiste sobitamine on paras nuputamine, sest ka unetunnid on vaja ära magada, kaalub võimalus suhelda ja õppida, töötada inimestega üle maailma selle kõik üle. Teisipäevad on tavaliselt megapikad. Selleks, et ühineda grupiga, mis kohtub Eesti aja järgi kell 6, ärkan ma kell 3.44, ja õhtuti on kirjutamiskoolitus, mis lõpeb kell 20. Kuna täna hakkab mul videokohtumine ühe kirjandusagendiga kell 22 meie aja järgi, otsustasin täna hommikul kauem magada – ärkasin 5.44. 😁

Kutiga leppisime kokku, et ta esmaspäevast reedeni tuletab mulle meelde, et kell 17 on mu tööpäev läbi. Piinlikkusega tunnistan, et viimase kuu jooksul on olnud päris tihti 60, isegi 70tunniseid töönädalaid. Õnneks on töövabad nädalavahetused aidanud seda tasakaalustada. 

Rendiautoga oleme saanud linnast välja sõita ning avastada paiku, kuhu ühistranspordiga ei pääse. Ka möödunud sünnipäeva nädalavahetuse veetsime ringi uidates. Pildil oleme Burn O’Vati juures. Tegemist on vana jõesängina. Burn on eesti keelde tõlgituna oja, väike jõgi. Vat aga tähendab väravat, läbipääsu. Suured kaljumürakad moodustavad korraliku kõlakoja. Piltidelt pole üldse aru saada, kui võimas see kõik on. Umbes nagu Bullers of Buchani juures, mis on kah vana kaljukoobas, mille lagi on sisse kukkunud, ja mis nüüd nagu katla moodustab. 

Piirangud on siin leevenenud tasapisi märtsi algusest, mis ongi andnud võimaluse rohkem ringi rännata. Avastada metsi, mägesid ja lahesoppe, järvesid ja jõgesid. Eelmisest reedest tohib ka maakonnast välja minna st Šotimaa piires reisida. Majutusasutused tehakse alles 26ndast lahti, aga meie saime lõppeval nädalavahetusel ööbida Dufftownis, sest teen ühe sealse majutusasutusega koostööd – kirjutan nende koduleheküljele tekste ja blogipostitused, mida Cairngormi rahvuspargis vaadata. Rahvusvahelised lennud taastuvad 17. maist. 

Toitlustusasutused on enamasti kinni – ainult kaasamüük. Mingil määral lähevad need lahti ka 26. aprillist, aga nt siseruumides rühmatreeninguid enne 17. maid teha ei tohi. Nakatumise numbrid on Eestist väiksemad, aga rahvaarv 5x suurem. 😁 

Kutt sai kooli tagasi eelmisest nädalast. St eelmised neli kuud oli koduõppel. See oli ränk. Kuigi eelmise kevadega võrreldes oli neil sel korral nt videotunde, siis mott oli üsna maas. Kuulsin, kuidas ta tunnistas (vist) inglise keele õpetajale, et päev otsa arvutis õppida on väga tüütu. Koolis peavad nad siseruumides näokatet kandma (koolist on antud ka mustad maskid), aga distantseerumise nõuet omavahel pole. Käte desinfitseerimine on kohustuslik nii koolimajja sisenemisel kui ka igasse klassiruumi sisenemisel. Ühtegi töövahendit kelleltki laenata ei tohi, seega kui sul pastakas koju jääb, siis on oma viga, leebelt öeldes. 

Nendel päevadel, kui on kehaline, võib kooli minna dressides, aga muidu ikka koolivorm: mustad püksid (mitte teksad), lips, must või tunmesinine kampsun, valge triiksärk, mustad jalanõud. Kuna nelja kuuga on ta praktiliselt kõikidest asjadest välja kasvanud, siis kooli minekuks riiete ja jalanõude leidmine oli paras pähkel, sest praegu on lahti ainult esmatarbekaupade poed st rõiva-ja jalanõude poed on ka kinni! 26. aprillil tehakse lahti. Nii et on kaks varianti – kas supermarketi rõivaosakond (umbes nagu Prismas, Selveris või Rimis on nt) või siis tellida internetist. Kõiki asju tuleb osta silma või mõõtude järgi. Ostsingi endale koju mõõdulindi, et olla kindel, kui suur see M, S või L ikkagi on. Kutiga oleme praeguseks ühepikkused ning minu jaksab ta ilusti sülle võtta ning paarkümmend meetrit ka süles (seljas rohkem) kanda. 😁

Merekadettides käib ta ka edasi, naabrimees on õpetanud teda jalgratast parandama ning oma parima sõbraga käivad nad küll tõuksidega rulapargis trikitamas, küll ehitavad onni ja turnivad puude otsas. Inglise keeles räägib nii ladusalt, et kui siin ühel õhtul talle eesti keeles teksti dikteerisin, mida kirjutada, siis ta pani selle omas peas inglise keelde ja kirjutas inglise keeles. Nii olevat lihtsam. Kuna ta ikkagi tahab ametit õppida Eestis, siis leppisime kokku, et ta iga nädal kirjutab vanaemale kirja. Nii saab hoida eestikeelset kirjutamist ka alal. Kutt ootab ka, et raamatukogud uuesti lahti tehakse. Juba on nimekirjas 14 raamatut, mida laenutada. Loeb päevi 26. aprillini. 😃

Koolist saan ma iga nädal kirjaliku kokkuvõtte nii üldise olukorra kohta, aga ka Kuti õppimise kohta – missugused kodutööd on millal vaja esitada jms. 

Aeg-ajalt küsib ta ka, et tahaks ise süüa teha. See video on pühapäevast, kus ta pannkooke tegi. 

“Sa ütled kohe uhkusega, et oled 40,” imestasid mõned. Muidugi! Ei näe põhjust elukogemust häbeneda. Ja nagu mu kirjutamisõpetaja Jamie Jauncey ütles, et paljudel naistel on 40ndad viljaka loometee käivitamise aeg. Eelmisel nädalal just panin kirja end ühele tema koolitusele, ja siis ta ütles ka, et “ma juba eelmisel aastal mõtlesin, et sa oled nagu loodusjõud liikumas oma eesmärgi poole!” 😎 Ootan väga, et saaks neile külla minna ja maailma asjade üle arutleda! 

Facebooki lõin ka oma nn testlugejate grupid, eestikeelse ja inglisekeelse eraldi. Testlugejad on nn tavalugejad, mitte toimetajad ega korrektorid. Kes kutset soovib, andke märku! Kirjutage sõnumitesse või saatke kiri. 

Sünnipäev oli tulvil toredaid sõnumeid, kõnesid, üllatusi ning looduses viibimist. Armsad postitused, palju sinilillepilte. Naabrid ja majaomanikud pidasid ka meeles. Üks headest sõpradest, koolitaja Anu Tähemaa saatis mulle audiofaili, mis on tore paroodia Vikerraadio igahommikustele õnnesoovidele. Mina lisasin sellele pildid sünnipäeva nädalavahetusest. Videot näeb SIIT 

Pildil olev järv on Loch Muick, kõndisime ümber selle, ja käisime ka ülal kose juures. Võimsad vaated. Kokku üle nelja tunni. Siis Pitlorchy ning Kuninganna vaade Trummondi järvele. Õhtuks Dufftowni. Sünnipäeva puhul ootas mind ööbimispaigas külmikus viskijäätis. Kohalik toodang. Siis sõitsime Balmorali, mis on inglise kuningapere suveresidents, aga mis aprillist juulini on avatud ka avalikkusele. Praegu muidugi mitte, aga 26. aprillist jälle. Meie tegime tiiru Balmorali metsades, vaatasime üle püramiidid – neid on sinna ehitatud nt mälestuseks, pulmade ja pulma-aastapäevade puhul. Kui laupäeval oli 14 kraadi sooja, siis pühapäeval ainult +6. Hea oli, et talvejoped kaasas! Esmaspäeval jälle 11 soojakraadi. Samas, kevad on kõvasti hilisem. Eelmisel aastal samal ajal toomingad õitsesid, nüüd on kased hiirekõrvul alles. 

Rendifirma tegi mulle ka toreda kingituse. Broneerisin Ford Fiesta (väikeauto), aga anti meile Peugeot 5008, mis on suur. Seitse inimest mahub sisse. Ökonoomne, ruumikas. Mõnus. Paar nädalat varem oli sama teema. Väikse auto asemel saime Peugeot 3008, ja no ma pole elus varem istunud autos, kus on juhiistmel massaaži funktsioon. Pikkadel autosõitudel imeline! 

Kui esmaspäeval rendiautot tagastasin, tuli bussipeatusest teist teed pidi koju, vaatasin mere poole voolavat Doni jõge ja mõtlesin, et mis siis nüüd teistmoodi on minu elus? Nüüd, kui olen 40. Ja andsin endale mõned lubadused. 1. jaanuaril ei anna ma uusaastalubadusi, vaid sean mõõdetavaid eesmärke, aga sünnipäeval, kui algab uus eluaasta, on küll hea enesele lubada midagi, mis on päriselt tähtis. Lasta minna sellel, mis mind tagasi hoiab ning hoida silme ees seda, mis hoogu annab.