You are currently viewing Me oleme tagasi!

Me oleme tagasi!

 

Tagasi mitmes mõttes. Blogi kirjutamas ning tagasi Šotimaal. Jah, sai selgi aastal Eestis tiir käidud. Veidi pikem kui mullu ja ka seiklusi veidi rohkem. 

Kutt sai suisa kuu aega Eestis olla. Aitäh Hellele, kes kiiresti reageeris ja lapse vanaemale üle andis. Suur tänu ka mu emale ning Kuti teisele poolele kärgperest, kes võtsid aega ja lõid võimalusi. Kutt on väga õnnelik. Nüüd on lihtsam vastu pidada. Kui minul tuleb 10 päeva eneseisolatsioonis olla, siis õnneks temal seda kohustust pole ning saab vabalt sõpradega kohtuda. Ma siis nokkisin, et nüüd hakkab poekotte ka koju tassima, aga tegelikkuses on muidugi võimalus tellida toit koju. Ka naabrid pakkusid abi. Seda kas ja kui tihti meid kontrollitakse, ma öelda ei oska. Praegu on kolmas päev ja pole helistanud keegi. Väidetavalt, kuna maandusime Inglismaa poolel, ei pruugitagi helistada, sest ikkagi kaks eraldi “riigikorda”. No näis. 

Reisimine praegusel ajal väga mõnus ei ole – paberimajandust on korralikult. Võrreldes eelmise suvega on piiranguid rohkem. Ja siis need näited, kus üks test on positiivne ja 24h hiljem võetud negatiivne… Lendude ümber vahetamine, sest testi vastuste saabumine võtabki maksimaalse 48h…. Praegu on ka nii, et ainus lennufirma, kes Eestist Suurbritanniasse lendab, on Ryanair. Vist kolm või neli lendu nädalas. Seega on ka marsruudi nuputamine korralik logistiline ülesanne. Üks asi on lennupiletid ja nende maksumus, teisalt ka kõik kaasuvad kulud. Nt siis, kui Kutti Londonisse viisin, tuli seigelda kahe lennujaama vahet – Gatwick ja Stanstead. Üks asub ca 50km Londonist lõunas, teine samapalju põhjas. Otse rongiühendust kahe lennujaama vahel pole, vaid kesklinnas tuleb kaks korda ümber istuda. Buss on, see sõidab kolm tundi, aga seda oleks tulnud lennujaamas 4 tundi oodata… Lõpuks rentisin auto 24ks tunniks. 

Londoni reisi juures oli kõige toredam see, et sain Marko ja Rannoga kokku. Viimati vist nägimegi ülikooli lõpetamisel! Noh, ja Londonit nägin ka lõpuks. Polnudki enne seal rohkem käinud, kui ca 10 aastat tagasi kuskil lennujaamas 4h järgmist lendu oodanud. 

Ise tulin üle Riia, AirBalticuga. Lennufirma kohta pole ühtki halba sõna öelda, aga Riia lennujaama küll ei taha jupp aega minna. Lisaks teiste eestlaste kogemused. Seepärast tulimegi tagasi üle Londoni – seekord siis Stanstead ja Luton. Reisi aeg oli enam-vähem sama, mis AB-ga üle Riia tagasi tulles. Nimelt, nendega minek on küll kiire, sest ümber istumine lühike, aga tagasi tulles on ooteaeg transfer tsoonis üle 6 tunni. 

Enne Eestisse tulekut jõudis Kutt veel merel purjetamist õppida. Täitsa üksi selle purjeka peal! Teist korda siis juba. Esimene kord talle väga ei istunud, aga teise korra järel tunnistas, et tegelikult oli ikka lõbus ka. Sai võidu sõita. Järgmine kord lubas minna aerutama, sest selle purjekaga sõites pidid põlved valusaks jääma, ikkagi jupp aega järjest põlvedel. 

Kuti kooliaasta lõppes rahulikult. S3, ehk siis uude klassi läksid nad üle ca 3 nädalat enne kooliaasta lõppu. Kutile meeldis eriti, et sai ise endale aineid valida. Võttis nt 4 kehalise kasvatuse tundi, rõõmustab, et ainult üks päev nädalas nüüd vaja koolivormi kanda. Lisaks majandusõpetus, kunst ja disain, füüsika – kõik ikka selle suuna peale, mida ta tulevikus teha tahab. Ahjaa, programmeerimine ka. Hindamine oli ühest neljani, kusjuures neli kõige kehvem ja üks kõige parem. Programmeerimise õpetaja teatas hiljem saadetud e-kirjas, et tema neljad on inimlik eksimus – ta sai valesti aru ning tegelikkuses on ta väga uhke kõikide õpilaste üle ja nende edusammudega enam kui rahul. Seega, sellegi nelja asemel on üks. Laps ise usub ka, et paremini saab alati, kuid üldjoontes jäi ka Kutt oma tulemustega rahule. Need on nüüd ka ained, mis teda siis paari nädala pärast ees ootavad. 

Kõikidest piirangutest vaba ei olda, meetrist distantsi tuleb hoida ja praegustel andmetel ka kuus nädalat maski kanda siseruumides. Tungivalt soovitav on ka kaks korda nädalas süljeteste teha… Praegu küll me veel kumbki koolilainel pole, pigem mõtleb Kutt oma ettevõtte arendamise ning ajalehepoisi ameti peale. 

Kevad ja suvi on olnud huvitav aeg. Hästi palju oli kiiret kohanemist vajavaid sündmusi. Võimalusi ise midagi uut luua. Natuke selg vastu seina hetki, kus tuli kas tegutseda  või taganeda. Viimane aga ei tulnud kõne allagi. 

Nagu ikka, igal mündil on kaks poolt ja inimene harjub kiiresti. Kasvõi ennastki vaadates. Või siis eelkõige ennast. Kui maailm, sh Šotimaa ja Aberdeen jälle avanema hakkasid, siis nii mõnigi asi pani õlgu kehitama – ei jõudnudki hakata puudust tundma või olin juba nii ära harjunud uue korraldusega. Näiteks tantsutunnid, mis meil olid olnud kaks korda nädalas pargis, mis kodust 40 minutise jalutuskäigu kaugusel, hakkasid järsku olema neli, mõnikord isegi viis korda nädalas ning 20-minutise bussisõidu kaugusel. Jalgsi oli distants üle tunni aja. Tuli uute graafikutega kohaneda. 

Praegu ma enam nii tihti ei käi, vaid jätsin kolm õhtut nädalas, kus tantse harjutame. Tänasega tuleb veelgi uusi asju – või noh, siis, kui trenni tagasi lähen, sest nüüdsest ei pea sul olema igas trennis sama partner, vaid võid tantsida kõigiga. Arengu mõttes on see kindlasi oluline, aga kui lihtne ja turvaline on, kui tead, mida täpselt partner mingi liigutusega saavutada soovib! Kuna nüüd pole kolm nädalat sammugi tantsinud, siis tuleb isolatsiooni ajal natuke järgi õppida, sest need tantsukombinatsioonid, mida enne minekut õppisime, on kadunud seitsme tuule poole nagu Karl-Erik Taukari laulus. 

Tantsuseltskond on omamoodi kogukond, paljuski tugivõrgustik. Lähedaseks olen saanud ühe Leedu tüdrukuga ja Kreeka tüdrukuga. Meil on tekkinud selline ca kaheksane punt, kellega läbi käime, seal on üks tüdruk Nepaalist, veel üks Itaaliast, lisaks poisid Argentiinast, Hispaaniast, Uus-Meremaalt, Leedust. Ilmselgelt jääb selle kõrvalt vähem aega ka endal arvuti taga olla. 

Ka ettevõtluses tekkisid videokohtumiste asemele taas silmast silma ärikohtumised, mis on ülitoredad, kuid võtavad ka aega rohkem. Kui kiiresti ikkagi tekib meil see mugavustsoon, harjumuslik olukord! Õnneks on säilinud ka palju video-networkingu üritusi, kus kontakte luua. Nagu ütles mu videoesinemise koolitajast sõbratar Anu Tähemaa, siis video-esinemised, video-koosolekud on tulnud, et jääda. 

Umbes eelmise postituse kirjutamise paiku olin saanud mõnepäevase vahega kaks kirja klientidelt, kellega pidi koostöö kestma ca neli kuud. Üks memuaar, üks “kuidas …..” ehk selline näpunäidete raamat. See oli ka aeg, kus teatati järjest piirangute lõdvendamisest. Ootasime isegi aega, et saaks kohtuda rohkemate inimestega… Kliendid ootasid samamoodi. Seega – nende otsus – lükata projekt edasi sügisesse, sest suve eelistaksid nad veeta perega, sõpradega, reisides… Minu jaoks tähendas see ootamatult palju vaba aega, niisiis mõtisklesin – kuidas see sisukalt täita. Uitmõttest sündisid kirjutamisgeeniuste koolitused, milliseid olin varem viinud läbi privaatselt – kas siis veebikohtumiste raames või Facebooki gruppides otse-eetris esinedes. Kuna nii mõnigi oli minult küsinud, et kas ma eesti keeles ei tee midagi, siis pakkusin selle uitmõttena oma ajajoonel välja. Reaktsioon oli mulle suur üllatus. Ühe koolituse asemel viisin läbi lõpuks viis ning osalejaid oli üle 70. 

Maikuus sain ka ettepaneku kirjutada juubeliraamat Värska Originaalile, kel täitub 2023. aastal 50 tegutsemisaastat. Etteruttavalt olgu öeldud, et töö on alanud, esimesed intervjuud tehtud ning praeguste kokkulepete kohaselt jätkub tööd sellega aasta lõpuni. Kohtumine ettevõtte juhtkonnaga oli tõeliselt meeldiv, ringkäik tootmises ning kosutav vesi pealekauba. Mis võiks olla parem, kui koostöö ettevõttega, kelle toodete fänn oled aastaid olnud! Aitäh, Urmas, Kristin ja Oliver! 

Näiteks oli mul võimalus intervjueerida meest, kes juhendas teadlaste gruppi, kes Värska mineraalvee sõna otseses mõttes avastas. “Eks meil kahtlusi oli, aga seda, et see mineraalide sisaldus nii suur on, see muidugi tuli üllatusena!” 

Suur tänu ka #paideway ruumieksperimendile, kes mind esinema kutsus. Aitäh ka kõigile neile noortele ja noortemeelsetele, kes kohale tulid! Loodan, et see tunnike ja veidi pealekauba oli teilegi väärt ajakasutus. Järvamaale tulen esinema alati heal meelel. 

Suur rõõm oli ka kõnelda 31. juulil Tartus Kai Oja seminaril. Vahvad lood, kus inimesed jagavad, et nad on ammu soovinud minuga kohtuda ning “nüüd see juhtus!” teevad südame soojaks. Aitäh teile! 

Koostööd kunstnikega on alati põnevad. Anneliis Konks peab põnevat blogi, kirjutab ning joonistab,
disainib ja teeb muid toredaid asju. Tema töid ja tegemisi näeb SIIN: Uitmõttest teha ühine märkmik sündis originaalse disainiga, 52st lehest koosnev piiranguteta unistamise, hullult ägedate ideede ja toredate taipamiste märkmik – “mis oleks kui”. Tegime neid 100 tükki ja enamus neist on nüüdseks müüdud. Ükskuid eksemplare saab minu või Anneliisi käest. 

Tartus jõudsin ka Loovusvoolu taskuhäälingu salvestusele. Seda veab teine äge kunstnik-kirjutaja – Kaisa Holsting. Tema on üks nendest, kes pärast mu kirjutamisgeeniuste seminari otsustas, et viib oma ammuse raamatumõtte ellu ning kirjutab iga päev 5 minutit! Loomingulisuse organiseerimine on vägagi teema! 

Eesti reisi kõrghetk oli muidugi pere kokkutulek Pärnus. See vist oligi päris esimene kord, kui kõigil kolmel lapsel kõik lapsed kaasas… Nüüd, kui kokkusaamine pole nii enesestmõistetav, oli nendel hetkedel minu jaoks suur väärtus. Aitäh emmele mõtte ja organiseerimise eest. Esimesel õhtul sai meestevägi korraliku trenni seikluspargis. Minul oli vägagi lõbus nende saavutusi kommenteerida. Oleks isegi läinud, kuid jalanõusid polnud selliseid Pärnus kaasas, millega turnida. 

Kolm nädalat läks ruttu. Rutemini, kui arvasin. Kui mu käest küsiti, et kas sain Eesti reisilt selle, mida ootasin, siis sain rohkem. Oli südantliigutavaid hetki, oli enesele jalaga tagumikku andmist, meeldetuletusi, miks ma ära läksin ja miks ma kirjutan, nukraid joone alla tõmbamisi, enesekindlust ja enese eest seismist, spontaansust ja plaanide ümber mängimist, eneseületusi ja unistuste täitumisi, vaikust, mis mõnel pool valus, teises kohas jälle lootusrikas, oli taipamisi ning päralejõudmisi – jätkamisi kohast, kus viimane kord vestlus pooleli jäi. 

Sain süüa mustikaid ja hapusid kirsse, noppida varrelt vaarikaid ja tikreid, ujuda, Linnahalli katusel hulkuda, paar hil
ist metsmaasikat, kukeseeni värske kartuliga, kuulsin sookurgede kruuksumist ja nägin toonekurgi. Ilus oli. Aitäh, Eesti. Aitäh pere, sõbrad, praegused ja tulevased koostööpartnerid! Uute kohtumisteni! 

Päikesetõusupilt on suvisest pööripäevast Aberdeenis, loojangupilt Narva-Jõesuust.