See, millest ei oska unistadagi

Just ei oska, lihtsalt ei tule selle peale. Aga see kõik jõuab kuidagi meieni – meie ülesanne on ainult öelda JAH ning tänada Universumit.
🙏💖

Kõlab filosoofiliselt? Tekitan põnevust? Näkää, lihtsalt maalin sõnadesse neid tundeid, mis – päriselt ka – iga päev mind saadavad. Kuti programmis on ka juba muutusi märgata, mõned neist on isegi suuremad kui minu omad. Rõõmustan, kuidas temas on julgust mõelda, seada sihte. Jah, see siht võib veel muutuda, aga see julgus ja otsustuskindlus, millega ta nendest räägib – see on vägev!
Täiesti uus, või siis ammuunustatud vana iseloomujoon Kuti juures – oskus iseenda üle naerda. 👍
Eile avastas ta, et trepist saab kõhuli alla lasta. Lasi mitu korda, ise itsitas nagu keegi oleks teda kõditanud. Kutsus mind vaatama ja salvestama. 😇

Selliseid väikseid äratundmishetki, kus ma näen täiesti uutmoodi Kutti, on igasse päeva mahtunud. Minu Isemõtleja on tagasi. See on üks asi, mida ma ei osanud unistada, et nii kiiresti juhtub.

Teine selline asi (no tegelikult ei ole asi, pigem uudis 😛 elusast inimesest) oli täna hommikul. Õhtul oli Hr Kahemillisega pikk videokõne. Oleme taastanud siin traditsiooni, et kes hommikul varem ärkab, äratab ka teise. Ärkan siin kella 6 paiku, et jõuda õppimised õpitud ja ka blogi kirjutamisega tahan edaspidi enne Kuti ärkamist valmis saada. Täna hommikuses kõnes aga tekkis idee, et Hr Kahemilline võiks ju ära kasutada 24.veebruarit, mis on esmaspäev ja väikse nädalavahetuse tripi teha.
Veidi uurimistööd ning paari tunniga olid broneeritud nii lennupiletid, hotell Edinburghi ja ka ostetud loomaaia piletid. 💪😊💝
Ma pole teab, mis loomaaedades vantsija, sest need raudvarvaste taga olevad nukra näoga linnud või aeglaselt loivavad tiigrid tekitavad ängi, aga kui 2017 käisime Šotimaal Cairngormi rahvuspargis asuvas loomapargis, siis kogesin esimest korda vangistuses elavate loomade vaatlemist, mis jättis hinge ka vabaks.
Miks ma siis Edinburghi loomaaeda tahan minna?
🐼🐼🐼Mu lähedased teavad mu hiidpanda-lembust. Mul on nendega mingi teema juba lapsest saati. Ma pole vist ühegi looma kohta nii palju lugenud ja uurinud kui pandade. Jah, lisaks hiidpandadele on veel väiksemaid nunnumeetri kõmmutajatest pandasid. 
Kuna hiidpandasid on väga vähestes loomaaedades Euroopas, broneeritud hotell asub loomaaia lähedal ja 2017 jäi meil Kutiga loomaaed külastamata, sest pandade nägemiseks tuli eelnevalt aeg broneerida, siis kaua ma ootan? 😉 Ma arvan, et igaühe päeva võiks kuuluda 2-3 pandade jälgimise minutit. Youtube’is on päris palju videosid ka just Edinburghi pandadest.
Neid vaadates saab karukalli hoopis uue tähenduse, kas pole? 🐼

Jätkates loeteluga sellest, millest enne siiatulekut ei osanud unistada, siis ma poleks kunagi arvanud, et võiksin elada linnas. Vastupidi. Ma oleks sellele sõrgade, saba ja sarvedega vastu sõdinud ja arvajale selgeks teinud, et ta ei tunne mind ikka üldse. ♈
Nüüd tänan end ja Kutti iga päev, et selle maja kasuks otsustasime. Majaomanikke muidugi ka, sest nendele oli see ikka ka julgustükk võta üürnikuks välismaalane, keda nemad pole enne näinud, aga kes väidab, et tal on kontol piisavalt raha, sest müüs Eestis maja ja on valmis maksma ette 3 kuu üüri+deposiidi. Teine asi – mina ei olnud enne maja näinud ja nad polnud kindel, kas meile see meeldib. Kõik on täiuslik. 🌟Tegelikult ka. Maja on paraja suurusega, väga heas korras, kõik eluks vajalik sh potid-pannid, pesumasin jms on rendihinna sees. Muru niita pole vaja, sest maja ümber on killustik. 😁
Asukoht on super – ümbruses on ainult eramajad, suurest tänavamürast oleme piisavalt kaugel, samas on bussipeatus, pangakontor, toidupood, raamatukogu, mänguväljakud, kõik ca 5 min kaugusel. Kesklinna saab 15min bussisõiduga. Palju parke, jõgi, meri, nõmm – kõik on maksimaalselt 15 minuti kaugusel. Naabrid on super. Eile hommikul Rachel nägi, et lähen linna – viskas mind ära ja näitas õige ukse kätte, kus ootama pean.
Jah, ilmselt oleksime saanud korteri samas linnas poole odavamalt, aga milline oleks olnud asukoht? Kes oleks seal ümbruskonnas elanud? 😐Kas seal oleks olnud kool, mille kohta kõik ütlevad, et “see on väga hea kool”, ja kuhu tahetakse tulla ka kaugemalt. 
Siin on nt samamoodi elukohajärgne kool, ja mitte ainult algkooli, vaid ka keskastme ehk akadeemia osas.
Ehk siis, nagu ütleb mu mentor, kui otsustad, siis lähtuvalt sellest, mida tahad, raha ei puutu asjasse. Alguses ehmatas see mind, aga kui hakkasin oma elule tagasi mõtlema,🤔 siis on tõesti olnud nii, et kui olen midagi päriselt tahtnud, siis on raha tulnud minu juurde. Okei, mitte just lotovõidud, vaid minuni on jõudnud raha teenimise viise, mis aitavad mul eesmärgini jõuda. Lihtsalt alateadvus asub leidma võimalusi, kuidas saaks, mitte vabandusi miks ei saa.
Raamatukogus käies nägin kuulutust, milles kutsuti täiskasvanuid šoti tantse õppima. Ma tõsiselt mõtlen sellele – nagunii oli mingit trenni vaja. Jälle üks asi, millele polnud enne siiatulekut mõelnud.

Linn ise pakub ka üllatusi. Sellest baarist, mis oli kirikusse tehtud, ma juba rääkisin, aga nüüd on küll see koht, kus kõik puritaanid (kui sa ei ole kindel, kas oled puritaan, siis kontrolli siit )kõigepealt

  • teevad endale suure klaasi suhkruvett või varustavad end kõige suurema šokolaaditahvliga, veel parem – mõlemaga; 
  • jälgivad, et neil oleks võimalikult turvaline minestada; 
  • tuletavad meelde, kuidas rahulikult sisse-välja hingamine käib. 
Valmis? Tehtud? 
Sealsamas Jobcenteri lähedal on megasuur ja uhke kirik, annab Eesti mõistes katedraali mõõdu välja ja seal on kasiino. Jap. Soulcasino, kui keegi tahab lähemalt otsida, siis Google Kõikvõimas aitab. Pildil on see hoone, kus see asub. Pilt pole kõige parem, aga see oli ainus koht tänavat ületamata, kus torn ka peale jäi. Jah, torni otsas on rist. 
Kui see infokild jättis Su südame samasse rütmi, siis Sa ei ole puritaan. 😜
Surnuaiad mulle ka Eestis ei meeldinud ja ega need pole ka üldiselt kohad, kuhu siin olles kipun. Aga eile sattusin surnuaeda, mis võttis mul ihukarvad püsti ja tundsin, et siia pean Kutiga tagasi tulema. Sellised sambad! Selline aed! Kui koos üle vaatame, siis näitan-kirjutan pikemalt. 
Eile käisin pärast intekat Jobcenteris ja põiget pangas ka paaris poes. Just nendes, mis pakuvad kohalikku toodangut ning sain aru, et need ketipoed, kus peaks meie mõistes olema soodsam ostelda, ei ole tegelikult nii odavad midagi. Kvaliteetse ja kohaliku kauba eest tuleb vaid veidi rohkem maksta. Lihtne näide pleedide kohta. Kohalikust villast šotiruudulise pleedi sain vähem kui 10 naelaga, paksud fliisid maksid 15-20 naela (neid praegu ei ostnud), aga odava masstoodangu pleedid 5 minutit eemal nn ühenaelapoes maksid 7 naela. Mida teie ostaksite? Mina ostsin šotiruudulise. 

Poodides saab juba väga hästi aru, mis tähtpäevad tulemas on ja et ükssarvik (unistuste täitumise võimalikkus) on Šotimaa sümbol.
Linnatänavatel jalutades tunnen teatavat elevust, avastamissoovi. Vahet pole, mis ilm on. Šotimaa pole koht, kuhu ilma pärast tullakse. Tuul kuulub saarel elamise juurde. Päikesest ei tunne ka puudust, sest oleme seda iga päev vähemalt 15 minuti jagu näinud ning selline vaheldumine pilvedega pakubki põnevamat valguse ja värvide mängu. 
Täna teeme ka pikema jalutustuuri. 
Sattusime õhtul Kutiga ka ühele katuseaiale. Mõnus vaikus Bon Accordi kaubanduskeskuse lähedal. 
Pildilt väga hästi ei paista, aga seal oli hästi palju pinke ja pisikesi haljastatud laigukesi, sekka kunstmuruga kaetud platsid. Haljastuses oli nii sammalt, kanarbikku, mustikavarsi – kõik seda, mis pakub Šotimaa loodus ja mis on omane siinsetes aedades. 
Täna sain oma esimese kirja siin aadressil. Jeee… See oli kutse eilsele NiNo ehk national insurance number kohtumisele. Seal, kus ma käisin, ja mille toimumisest nad mind ka eelmisel õhtul smsiga teavitasid. Nüüd jääb veel vaid numbriga kirja oodata. ⌛

This Post Has One Comment

  1. Sigrit

    Selle kirjaga mine panla… võib sobida

Lisa kommentaar