„Ja sina veel ütled, et sa pole kirjanik!“ hüüatas mu poeg, kui nägi hiiglaslikku loomehunnikut. Oli suvi 2020. Luuletused, mõtteterad, lehekülgede pikkused mõtisklused, laulusõnad, näidendid, stsenaariumid… Paberitel, kümnetes vihikutes ja kaustikutes, aga ka salvrätikul ning poekviitungi tagaküljel. Ei midagi erilist kirjandusmaastikul, tean, kuid eriline mulle ja mu toetajatele. Neid kaustu ja pabereid sorteerides avastasin ka midagi, mis meenutas väga õnnelikku teekonda. Sama stiil, sarnased küsimused, ja vastused enese seest.
Mõte koondada Instagramis isiklikul, teiste eest varjatud kontol olevad pildid ja read raamatuks, ei kuulu mulle. See kuulub inimesele, keda väga austan. Hele Aluste teab katkistest inimhingedest ja nende tervenemise teekonnast palju. Teoorias ja ka praktikas. „Birgit, inimestel on neid vaja,“ põhjendas ta oma ettepanekut. See oli septembris 2019. Ma hakkasin usinamalt, regulaarsemalt kirjutama ja tegin konto avalikuks. Teadmine, et mu töö, mu looming on kellelegi vajalik, oli liikumapanev jõud, ja aitas asendada „Kes ma selline olen, et…?“ mõttega „Mina olen mina, ainus omataoline.“ Samanimeline on ka Instagramis konto, kus õnnelikku teekonda jätkan.
Kakskeelsed postitused on leitavad ka Facebookis lehelt Becominghappy #õnnelikteekond