Eesti keeles

Lugu

Kirjutamine on kujundanud minust selle, kes ma olen. Ka üldlevinud mõtete sõnastamiseks leidub omataoline vorm. Olen Birgit, ja olen Šotimaal elav eestlane, olen omataoline.

#teekondkirjanikuks​

Kirjutades tunnen, et elan päriselt, et teen seda, milleks siia ilma sündisin.
See on ilmselt alati nii olnud, et mu aju  töötab kirjutades kõige paremini. Žanr või keel, mida kasutan, on vähem tähtis. Mõnikord puhastab luuletus pea tühikäigumõtetest paremini kui kolm lehekülge romaani.
Tung kirjutada on sageli suurem kui soov silmast silma suhelda, see vajadus saada silme eest seal siblivad sõnad ja peast üksteise võidu hõikavad mõtted, lood, tegelased…
Kui mõtlen tagasi oma tööalastele tegevustele, siis alates 17. eluaastast olen otsinud võimalusi kirjutada. Kui neid pole olnud, olen need ise loonud.
Nii ongi aja jooksul kogunenud muljetavaldav kogus luuletusi, laulusõnu, ilukirjandust, mõtisklusi, uudiskirju, uudiseid raadiosse ja ajalehte, pressiteateid, blogipostitusi, artikleid ajalehtedesse ja ajakirjadesse, ürituste stsenaariume ning sisutekse, tervitus-ja pidupäevakõnesid, tooste, pildiallkirju ning sotsiaalmeedia sisu.
Kõik need on aidanud arendada välja oma käekirja, sõnastamise viisi. Mu kirjutamismentor Šotimaal, Jamie Jauncey, oli see, kes märkis, et mul on midagi, mida paljud alustavad kirjanikud otsivad – oma stiil, unikaalne viis sõnastada universaalseid mõtteid. Hoian tema mõtet endaga.

#teekondkirjanikuks #väliseestlane

Šotimaale kolimine polnud mingi uitmõte. Šotimaa polnud üldse mingi mõte enne 2011. aastat, aga kuna Vargamäel asuva .H.Tammsaare muuseumi õppereis just Šotimaa kirjanduslikesse paikadesse tõi, said alguse elumuutvad sündmused. Lõuna-Šotimaa graniidiste küngaste vahel, kirjaniku Thomas Carlyle’i (kelle töödest Tammsaare oli inspireeritud) maakodu põldudel, põlvist saati turbases mullas hõikasin enese üle naerdes välja valjusti lause, mis mind ennastki ehmatas: „Kui ma üldse kunagi välismaal elan ja töötan, siis Šotimaal.“
Ma ei teinud selleks mitte midagi.

2017. aasta alguses küsisin pojalt, kuidas talle meeldiks pärast kooliaasta lõppu kahekesi reisile minna. Talle see mõte meeldis ja koduseid turismibrošüüre lapates otsustasime Šotimaa kasuks. Kaheksapäevane ringreis muutis meis mõlemas paljutki. Aitas end taas leida, aitas taasleida tee üksteiseni. Tagasi Tallinnas, maandumisrajal ruleerivas lennukis, ütles ta välja valjusti mõtte, mida isegi mõtlesin. „Me võiks Šotimaale elama minna.“
Hakkasin tegutsema. Uurisin Šotimaa koolisüsteemi kohta. Vaatasin tööpakkumisi. Kirjutasin CV inglisekeelseks. Rääkisin pere ja sõpradega. Kuid leidsin üha uusi põhjusi ja ettekäändeid, miks ikkagi ei saa kolida.
Kuni novembrini 2019. Selleks ajaks olin jõudnud äratundmiseni, kuidas mu elu pole kuidagimoodi mu jaoks piisav ning ka mina ise pole oma elu jaoks piisav… Kesk järjekordset enesehaletsuspidu, katkestas nutulörinad mu parim sõbranna  sõnadega: „Birgit, kui kaua sa kavatsed oodata, et teha neid asju, mida sa päriselt tahad, et viia ellu oma unistused.“ Seal oli veel küsimusi, otsekohesed, julged, asjakohased, ja need panid mu kurtmise asemel tegutsema.
Kaheksa nädalat hiljem oli kodu müüdud, asjad lattu viidud, kaks kohvrit ja kaks seljakotti pakitud. 30. detsembri õhtutunnil jõudsime linna, kus me kunagi varem polnud käinud – Aberdeeni, Šotimaal. Ma olin selle teoks teinud.

Minu teekonnal on olnud palju põnevaid, julgustavaid ja inspireerivaid inimesi. Avastasin endas omadusi, mida olin vaka all hoidnud. Taasleidsin oma enesekindluse, tajusin tõelist kohalolekut, senikogematut kuuluvustunnet. Nägin iga päev, kuidas mu sisetunne on mind alati õiges suunas juhatanud ning et suhtumine viib soovitud tulemusteni oluliselt kiiremini kui aastatepikkune kogemus mugavustsoonis. Siinne aeg on pannud proovile mu tahte, püsivuse ja pühendumuse, kuid andnud vastu saavutusi, mis aitavad selja taha jätta mõtteviisi: „aga kes olen mina, et…?

#teekondautoriks

Oli november 2006, kui korjasin esimest korda kokku julguse näidata oma loomingut sahtlist laiemale publikule. Jõulukink mulle endale ja teistele lähedastele oli taskusuurune luuleraamat „Lihtsad sõnad“. Lasin seda trükkida vaid 100 eksemplari, ja neistki ca 25-30 hävisid 2007. aasta märtsis tulekahjus. Mulle endale jäi mälestuseks üksainus.
Vaid ühest raamatukogust saab seda laenutada, teised on mulle teadaolevatel andmetel isiklikus kasutuses.
Seega loen päriselt autoriks saamiseks aastat 2020, mil 28. mail tuli trükist kakskeelne inspiratsiooni-ja kinkeraamat #õnnelikteekond #becominghappy.
11 kuud kirjutamist, kaheksa nädalat ühist tegutsemist Eesti ja Šotimaa vahel. Sel hetkel ei teadnud me veel Rajakaare kirjastusega, et oleme loonud midagi tõeliselt unikaalselt Amazoni mõistes. Muuta tuli suurust ja kujundus luua nullist. Alates 7.11.2020 on raamat müügil ka Amazonis. Leiad selle siit.

28.07.2020 oli minu elu esimene raamatuesitlus, kunagise koduküla naabruses, Müüsleris. Sellele järgnesid kohtumised Paides, Vargamäel, Viinistul, Tallinnas ja Tartus. Kokku ligi 70 inimest.
Ma olen tänulik, õnnelik ja ka enda üle uhke.
Nupu alt Looming leiad nii minu blogi, kui ka viited eestikeelsele loomingule.

Loodan, et mu kirjutatud sõnadest sünnivad Su silme ette pildid, mis innustavad Sind ellu viima oma isiklikke unistusi.

Sütita oma sisemine sära!