You are currently viewing Mis mõttes tulevikutalent?

Mis mõttes tulevikutalent?

Tulevik on juba kohal ja seekordse blogipostituse piltide autor on Kutt. Hommikul, päikesetõusul oli meil fotosessioon Iska Birniega, kes on teinud ka minu kodukal olevad portreed. Kuigi piirangud on kõvad, siis fotograafid tohivad tööd teha, sest tegemist on ettevõttelt ettevõttele teenusega. Ehk siis turundusmaterjalidega. Mida need ka on, sest pilte läheb mul vaja nii oma sotsiaalmeedia kui ka Buzz Talenti portfoolio jaoks, mõlemad on aga ettevõtte kaudu. Ka Kutil oli oma ettevõttele pilte vaja, seega ongi kõik korrektne. 😍 

Palusin Kutil siis paar nn kaadritagust fotot ka teha. See avapilt on üks nendest. Hea tahtmise juures leiab pildilt lisaks päikesetõusule ka minu ja fotograafi. 😁

Avalikku gruppi, kus on ca 5000 liiget, ja kuhu pannakse Aberdeeni ja siinses ümbruskonnas tehtud pilte, lisasin ka neli Kuti tehtud pilti ning need kogusid paari tunniga üle 200 meeldimise ja kümneid kommentaare. Mu enda piltidel polegi seal nii hästi läinud. “Poisil on silma. Andekas! Arendage seda edasi,” on näited kommentaaridest, mis kogunesid. Täitsa uhke tunne, pole midagi öelda. 

Eelmine nädal oli siis esimene kodus õppimise nädal ja praegu tundub, et läheb veidi paremini kui kevadel. Just Kuti enda häälestatus on parem. Seega ka meil mõlemal lihtsam. Õpetan teda ka tegevusi planeerima sh nädalaplaani koostama, kus on olulised asjad kellaajaliselt ja/või kestuselt paigas. Tegevuste planeerimine (kättevõtmise asi ongi kõige keerulisem) on talle raske olnud, aga pidasime siis väikse jutuajamise maha. 

“Kas sulle meeldib, kui täiskasvanud sind kamandavad?” “Ei meeldi.” “Kas sulle meeldiks teha neid asju, mis sa ise tahad?” “Jaa, meeldiks küll.” “Nädala plaani koostamine ongi sinu võimalus teha neid asju, mida sa ise otsustad, teha. Ja see, et sa need kirja paned, on märk sellest, et sa oled läbi mõelnud, millal ja mida sa teha tahad. See on sinu võimalus end ise kamandada. Kui sa seda ei tee, siis hakkavadki täiskasvanud, eriti mina, sind kamandama. Aga kui sa ise endale korralduse annad ja seda ka täidad, siis ei ole kellelgi midagi öelda.” Esialgu tundub, et mõikab…. 😎

Nädalavahetusel käisime üle pika aja nõmmel. Polegi nii märja ja porisena seda näinud. Korralikult ujus. Ei pääsenud ma ka kuiva jala ega puhta jopega. See-eest olid need päikeseloojangu värvid mere kohal imelised. Nagu vahukommid – heleroosad ja sinised. Olen suutnud viimased nädalavahetused enam-vähem ekraanivabad hoida. Enam-vähem ses mõttes, et muusikat ikka mängime kas siis youtube’st või raadiost. Tantsuharjutusteks on meil ka tekkimas oma nimekiri lemmiklauludest. Viimane kord võttis Kutt ka mind üheks lauluks tantsima. Me pole teda sundinud kaasa tegema, aga pole ka ära ajanud. Oleme lasknud tal endal otsustada. Tundub, et eeskuju ikkagi nakkab. Tasapisi, kuid kindlalt. 😁

Täna hommikul fotosessioonile kõndides küsis ta, et kas ta mõned pildid üksinda ka saaks. 😲Minu Kutt, kelle ma vaevu pildile saan, ja nii mokaotsast meelitasin, et “meil pole koos korralikke fotosid Šotimaalt”, avaldas soovi üksi poseerida. Kahekesi nad lainemurdja peal käisid ka, sel ajal, kui mina märja seeliku kuivade pükste ja sokkide vastu vahetasin. Mis nende “normaalsete” piltidega ikka teha? 😂 Ma jooksin paljajalu merevees, pritsisin vett ja ühel hetkel poolpöördel maandusin – ilmselt mitte eriti elegantselt – vette. Klassika. Kahtlustan, et varbad olid kargest veest veidi kanged, ja sestap see tasakaalukaotus… 

Tunni asemel kestis sessioon poolteist tundi, ja Iska arvas, et ta ehk järgmine nädal saadab mulle esimesed pildid. 😍 Seniks vaadake kauneid looduspilte Kutilt. Lõppu panen ühe kaadritaguse pildi ka. 

Kas külm ei olnud? Oli ikka, ja liivane ka. 😆 Aga ei midagi sellist, mida kuum dušš, ingveri-sidruni-kaneelitee ning radiaatori parandanud poleks. Loodan, et põlv annab ka tagasi. Praeguse seisuga pole kükitamine kõige mõnusam ning jalg tuikab. Paistetust pole, aga kuna sel jalal on mul meniskit juba õmmeldud, siis kõige valusam koht on enam-vähem sama koha peal, kus meniskiõmbluse arm…. Eks ta rahu tahab. Õnneks on mul üht spordisalvi ka siin ning paari päeva pärast saan siin ühe füsioterapeudiga ühendust võtta – ehk on ta nõus mind juhendama, kuidas oleks põlve parem teipida. Ilmselgelt ma mõnda aega oma 7-sentimeetristel tantsukingadel ei kepsuta. Kükke ka ei tee, aga planku ja kätekõverdusi saab ikka teha. 😎

This Post Has 2 Comments

  1. Sigrit

    Kiiret paranemist ja ilusad pildid tõesti.

Leave a Reply