You are currently viewing Hell teema 🙊

Hell teema 🙊

Kui erinevad on aastad! Eestis elades ei mĂ”elnud ma sellele kordagi, kuid nĂŒĂŒd on hea vĂ”rrelda. See pilt on tehtud Huskyhavenis tĂ€pselt aasta tagasi. 

Aastatagust postitust aga saate lugeda siit. Lasin ise ka silmadega ĂŒle. PĂ€ris muhe. KĂŒlmakraade pole praegu nii palju ei toas ega Ă”ues, kuid tegemised on kĂŒll kardinaalselt teised. 
Kutil hakkas siis tĂ€nasest jĂ€lle distantsĂ”pe. NĂ€dala jagu pikendati neil koolivaheaega, aga tĂ€nasest kĂ”ik taas tĂ€iskohaga Ă”ppimas. VĂ€hemalt 1. veebruarini Ă”pivad kodus. Ainult eluliselt olulistel ametikohtadel töötavate vanemate (meditsiinisektor, toidukauplused jms) lapsed saavad koolis kohal kĂ€ia. Reedel saabus meilile ka kogu Ă”ppekava kuu lĂ”puni. Kusjuures saadeti kĂ”ikide klasside omad korraga ja kĂ”ik ained ĂŒhes kirjas. VĂ€ga mugav. Sain ka teada, mida mu laps koolis Ă”pib. 😁 Tegelikult muidugi olin varem ka kursis, sest igal reedel jĂ”uab meilile nĂ€dala kokkuvĂ”te lapse edasijĂ”udmisest, sh kodutöödest ning materjalist, mida nad klassis Ă”ppisid. Mulle sobib see variant oluliselt rohkem kui igapĂ€evaselt kĂ€ia kuskil ekoolis kontrollimas, uurimas. 
 

Kui eelmisele nĂ€dalale tagasi vaatan, siis Kuti jaoks number ĂŒks oli muidugi lumi, mis neljapĂ€eva Ă”htul taas maha sadas. “Ma olen lumemagnet!” hĂ”iskas ta. Kutt igatseb vĂ€ga lund ning need Eestist saabuvad lumepildid on talle vĂ€ga hell teema. Lubasin, et hiljemalt sĂŒnnipĂ€eva ajal teeme reisi mĂ€gedesse, seal on lund rohkem. Kui piirangud muidugi lubavad… 
JĂ”ulude ajal oli ka kaks pĂ€eva lund, ning ta oli juba neljapĂ€eva Ă”htul vĂ€ga elevil, kui teatas lumesajust. Aga kui ta reede hommikul Ă€rkas ning seda paari-sentimeetrist lumekihti nĂ€gi, siis ta oli ikka vĂ€ga-vĂ€ga elevil. Ma ei mĂ€letagi, millal ta viimati nii kiiresti riidesse sai ja juba pimedas tahtis Ă”ue minna. Mul polnud tolleks hetkeks kĂŒll veel kohvi joodud ning hommikusöökki oli söömata, kuid otsustasin kaasa minna. Tema elevus nakatas. “Kahju, et meil kelku pole!” kurtis Kutt. Meenutasin talle, et kilekotiga saab ka mĂ€est alla lasta. Ta vaatas mind nagu kevadine vasikas vastset aiavĂ€ravat. “Sa tahad öelda, et sa pole kunagi kilekotiga kelgutanud?” Ta vĂ€itis, et ei ole. Noh, see viga tuli parandada. Panin kah endale lumepĂŒksid jalga ning lĂ€ksime lĂ€himasse parki. Imeilus hommik ning vahva oli, kuidas sai esimesi jĂ€lgi teha. Õues muidugi Kutt kohe lumesĂ”da mĂ€ngima. Naabrimees Mike ka nakatus ning viskas teise korruse aknasse kallile abikaasale lumepalli. Esimene kord ei tabanud. 
Praegu meenus seda kirjutades, et mul oli ju öö vastu reedet peaaegu magamata. Nimelt hakkas mul teisipĂ€eva Ă”htul hammas valutama. Ja mitte lihtsalt tuikama, vaid nagu oleks keegi noaga igemesse löönud. RÀÀkida oli ka valus. Paistes midagi polnud, aga pool nĂ€gu oli tuim. Enne seda oli see hammas olnud lihtsalt aeg-ajalt tundlik temperatuurile. VĂ”ib-olla ka veidi hell. Aga ei mingit nĂ€rivat valu vms. Tegin miskit, mida ĂŒldjuhul ei soovitata, st vĂ”tsin tunniajase vahega kaks ibukat (200mg)  ja kaks paratsetamooli (500mg). Sain magada. MĂ”nevĂ”rra. KolmapĂ€eva hommikul Ă€rkasin ja hammas tuikas tugevalt. NĂ€gu tuim. Siis meenus, et ma vist ei ole end hambaarsti juurde registreerinud…. Perearsti juurde kĂŒll, aga siin tuleb ka end hambakliinukus n-ö arvele vĂ”tta. Ma kuidagi olin arvanud, et meie tervisekeskuses on ka hambaarst. KolmapĂ€eva hommikul selgus, et ei ole. Kella 9ks oli ka selge, et hambakliinikud n-ö uusi riikliku sĂŒsteemi patsiente arvele ei vĂ”ta ka, sest kuna tegeletakse vaid esmaabi andmisega, siis neil on raskusi ka olemasolevate teenindamisega. Sain soovituse helistada ĂŒleriigilisse hambaarsti abisse. Et teevad telefonikonsultatsiooni. JĂ€tsin seal siis numbri ning ca 30 minuti pĂ€rast helistasid tagasi, kirjutasid mu andmed ja kaebused ĂŒles ning et ca 11 paiku hambaarst helistavat mulle ise. Vahepeal suhtlesin hambaarst Üllega, kes minu hambaid viimased aastad ravinud oli, ja uurisin, kas tal on selle hamba kohta infot. Ei olnud, seega oli see hammas plommi ja juureravi saanud tĂ”enĂ€oliselt ajal, kui Kutti ootasin. Tollele hambaarstile polnud mul mĂ”tet helistada, sest olin juba enne Ülle juurde minekut teada saanud, et kuna ma polnud poolteist aastat ennast nĂ€ole andnud, siis ta oli mu kaardi Ă€ra hĂ€vitanud. Mul oli sellest nii kahju, ja tegelikult kripeldab see natuke siiani, sest seal oli kogu mu hammaste ajalugu. Kogu see vĂ€rk, mis lapsena esihammastega tehti, see, mis hiljem Tallinnas jne. Olen elus pĂ€ris mitme hambaarsti juures kĂ€inud, ja iga kord on arstid olnud tĂ€nulikud, et saavad varasemat vaadata – palju mina neid termineid ja daatumeid mĂ€letan! Mis teha, enam seda pole. Õnneks on mul siin kaasas muud terviseandmed, mis Eestis olnud perearst Sire kokku pani. Nii minu kui ka Kuti kohta. AitĂ€h! AitĂ€h ka Üllele, kes mulle Messengeri kaudu tegi pildid minu hammaste digitaalsest ajaloost! Siinsed arstid on vĂ€ga tĂ€nulikud ja mina ka. 🙏 Keegi ei ole arvanud, et ma “reageerin ĂŒle”. 
Niisiis, kella 11ni oli mu aeg justkui sisustatud. Suhtlesin ka majaomanikuga, kes soovitas ka mĂ”ningaid, aga hoiatas, et ega peale antibiootikumide suurt midagi nad teha ei saa, sest kuna “ajad on sellised”, siis nĂ€iteks juureravi nad praegu ei see, sest see ei kvalifitseeru esmaabi ega eluliselt vajaliku teenuse alla. Et tema tĂŒtar on viimase poole aasta jooksul neli korda antibiootikume söönud, sest vaja oleks teha juureravi, aga seda ei tehta.  Hambaarst helistas ca 10.45 paiku. Meesterahvas oli. Ütles nime ka, aga meelde see mulle kĂŒll ei jÀÀnud. 😔Esitas veel tĂ€psustavaid kĂŒsimusi ning ĂŒtles, et tema ikkagi tahaks nĂ€ha seda hammast. Arvestades minu meditsiinilist ajalugu, sĂŒmptomite ning valutava hamba kirjeldust ei taha ta mulle telefoni teel lihtsalt antibiootikume kirjutada, sest see vĂ”ib kasu asemel suurema kahju tekitada. Selleks hetkeks olin ma juba jĂ€rele uurinud vĂ”imaliku protseduuri maksumuse, aga ka selle, et mulle tĂ”enĂ€oliselt ei maksa see lĂ€htuvalt minu maksuerisustest midagi. 

Nii, aega pakuti kas kella 14ks vĂ”i 13.30ks. Valisin varasema, sest me kĂ”ik teame, et tugeva valu puhul on iga valuvaba minut kulla hinnaga. 😎 Seega oli mul ca kaks tundi, et teha Ă€ra mĂ”ned tööasjad, mille olin planeerinud sh Facebookis otseĂŒlekandes luuletuste lugemise, mida olen nĂŒĂŒd paar kuud kolmapĂ€eviti teinud. (Ma loodan, et see valu vĂ€ga vĂ€lja ei paista). 🙈Jah, see on erinev sellest, mis ma Lood ja Maalid lehel teen, sest see on mu Word Accordi lehel ning inglisekeelne. Esialgu kavas olnud kliendikohtumine oli kliendi soovil nagunii reedele lĂŒkkunud, seega kĂ”ik klappis.  KeskpĂ€eva paiku veel sĂ”in hommikust omletti ja vĂ”tsin uue doosi paratsetamooli sisse. Valu jĂ€i, aga vĂ€hemalt ei pööranud keegi seda “nuga” selles haavas. 

Olin takso kutsunud kella 13ks, sest kliinik asus lennujaama lĂ€histel, seega eeldatav sĂ”iduaeg oli ca 20 minutit. Tegelikkuses oli 15, ja sain kahe ukse vahel oodata, sest kliinikusse sisse lasti tĂ€pselt 13.30 ja siis kohe kabinetti. Selgitas mulle sĂŒsteemi ning siis mask eest ja suu lahti. Vaatas mu suu ĂŒle ja teatas. “NĂŒĂŒd ma saan aru, mis sa mĂ”tlesid, kui sa ĂŒtlesid, et selle asend on sĂŒgaval igemes.” Sealt hamba tagant (kahe hamba vahelt), igeme servast ta leidis ka vĂ€ikse augu. Hambad on minu hell teema. Hambaarste ma ei karda, see pole teema. Pole kunagi kartnud. Ilmselt seepĂ€rast, et ma olen nii palju oma elu jooksul nende juures kĂ€inud. NĂ€iteks lapsena (algklassides), kui lĂ”in oma ĂŒlemised esihambad vastu voodiserva Ă€ra, tekkis mul nende igemetesse pĂ”letik ning igeme lahtilĂ”ikamine arvati lapsele liiga traumeerivaks. Seega puuriti kĂŒljelt lahti mĂ”lemad esihambad ja vĂ”eti seda mĂ€da nende kaudu vĂ€lja. NĂ”el vatiga sisse ja niiviisi surgiti. Iga pĂ€ev kĂ€isin koolipĂ€eval pĂ€rast söögivahetundi hambaarsti juures. See aeg tundis kohutavalt pikk. Kaks nĂ€dalat kindlasti, aga pĂ”letik pĂŒsis. LĂ”puks pandi mulle Tartusse hambakliinikusse aeg kirja, aga enne lĂ”igati ikkagi ĂŒlalt ige puruks. SĂŒsti asemel kasutati mingit tuimestavat spreid. Valu ma ei mĂ€leta, kĂŒll aga terminit “supilusikatĂ€is mĂ€da”. đŸ˜¶
Dunnottari lossi juures 11.01.2020 ehk aasta tagasi. 

Tartus kiideti tehtu heaks ning mu esihambad said plommid. Need kippusid iga paari aasta tagant Ă€ra kukkuma. See tĂ€hendas uut puurimist. Uusi plomme. Iga puurimisega suurenes plommi osakaal. Kuniks ca 22-aastasena sattusin hambaarsti juurde, kes mu esihambad peaaegu nullist ĂŒles ehitas ja tema tehtu kestab siiani. Selle hambaarsti juurde sattusin aga seetĂ”ttu, et ma varasemasse hambapolikliinikusse ja eelmise arsti juurde enam minna ei tahtnud, sest tema oli teatanud, et mu esihambaid “pole mĂ”tet parandada” ning soovitas need vĂ€lja tĂ”mmata. Eelnevalt oli ta juba vĂ€lja tĂ”mmanud sama pĂ”hjusega 5 purihammast. Ma olin oma vanuse tĂ”ttu napilt veel tasuta hambaravi saajate hulgas. Kas 18 vĂ”i 19, igal juhul ĂŒlikooli esimesel kursusel. Ei mĂ€leta, kuidas see seadus tol hetkel oli, aga mĂ€letan, et omast arust “kasutasin juhust tasuta hambad korda teha”. Ega ma ju tea, aga oletan, et olnuks ma tasulise kategooria patsient, oleks need hambad ĂŒles ehitatud. Nii nagu tehti paar aastat hiljem. PĂ€rast seda on iga hamba vĂ€lja tĂ”mbamine olnud minu jaoks emotsionaalselt alati rĂ€ngem kui fĂŒĂŒsiliselt. 😱

Kuigi, olgem ausad, et see hammas, mis mille juur mul pikkupidi lĂ”hki oli, ja paar aastat tagasi eemaldada tuli, tĂ”mmati mul ilma tuimestuseta just minu “meditsiinilise ajaloo tĂ”ttu”. Mul on see hetk vĂ€ga meeles, kuidas ma istusin ja vĂ€risesin ĆĄokist ja kĂŒsisin Üllelt, kas tĂ”esti mingit muud vĂ”imalusti pole… 😓 Hakkama saime. 
Nii, nutikamad, on nĂŒĂŒdseks juba aru saanud, kuhu see jutt tĂŒĂŒrib. Jah, ka see tore, keskealine, leebe olemisega hambaarst teatas mulle, et “arvestades olukorda” ja seda, et tegemist on “sureva hambaga”, mis juba loksub, on kaks varianti: 
1) ta kirjutab mulle antibiootikumid ja ma jÀÀn ootama aega, millal kĂ”ik hambaravi teenused taastuvad ning see hammas lahti vĂ”etakse. Kui ka teenused lĂ€hema kolme kuu jooksul taastuvad, siis tuleb minul kindlasti oodata vĂ€hemalt pool aastat, sest ma pole kuskil kliinikus nimekirjas, seega pakkus ta mulle minimaalseks ooteajaks pool aastat. “Pigem uuel aastal, aga ka siis vĂ”ib selguda, et see tuleb vĂ€lja tĂ”mmata.” 
2) ta tĂ”mbab hamba vĂ€lja. 

“Ma ei usu ise ka, et ma seda ĂŒtlen, aga tĂ”mmake vĂ€lja.” Selleks hetkeks teadis see tore arst ka kogu minu eelnevat lugu ning tema empaatia oli tajutav. Pikem lugu lĂŒhidalt, aga kogu see ebameeldiv protseduur oli nii meeldiv kui vĂ€hegi vĂ”imalik. Ta rÀÀkis kĂ”ik sammud hĂ€sti lĂ€bi, ja kuigi ma vĂ€ga tĂ€pselt ei kuulanud, mida ta rÀÀkis, oli see toon rahustav. “Kui sa tahad, et ma vait olen, siis ma vĂ”in ka vait olla,” pakkus ta vĂ€lja. Mainisin siis, et rÀÀkigu aga edasi, see viib mĂ”tted mujale. Iga kord, kui ta tuimestust tegi, ja sĂŒstiga torkas, siis tĂ€nas.  “LĂ”dvesta lĂ”ug. AitĂ€h.” “Toeta toolile. AitĂ€h.” “Mul on vĂ€ga kahju, suus on ebameeldiv maitse, aga ma ei saa lasta sul praegu suud loputada.”  🙉  Kuniks tuimestus mĂ”jus, viskasime veidi kohalikus toonis nalja. RÀÀkisime teistmelistest poistest ning nende ealistest iseĂ€rasustest ning arst arvas, et mu inglise keel on parem kui paljudel kohalikel. 😂 Ma kahtlustan, et ta ei pidanud ĆĄotlasi silmas. “Jaa, ma rÀÀkisin inglise keelt ikka enne siia tulekut juba,” kinnitasin. Sain aru, et see ei ole kĂ”ikide sisserĂ€nnanute puhul nii. Kuti inglise keel tuli ka jutuks, samuti see, kuidas ta kohaliku aktsendi nii elegantselt ĂŒles on noppinud, et isegi mina ei saa kĂ”ikidest sĂ”nadest aru. Nt sĂ”na maja, ehk “house”, mis ĂŒldjuhul hÀÀldatakse “hauss”, kĂ”lab kohalike suus “hĂŒĂŒss”. Kirjapilt ka erineb muidugi. Ehk siis tegemist on inglise-ĆĄoti segakeelega. Kutt Ă”nneks saab aru ka, kui mĂ”ni sĂ”na on kohalikus keeles. 

Ma muidugi uurisin, et kas ikka oleks mingi vĂ”imalus, et ma ennast saaks selle hambaarsti juurde kirja panna, aga selgus, et tema juurde ei saagi kedagi kirja panna, sest ta on arst, kelle juurde saabuvad patsiendid teiste hambaarstide kaudu. “Neil on kas vĂ€ga tugev foobia, rasked ravimiallergiad vĂ”i lapsed, kes on sĂŒgavalt autistlikud vms”, selgitas ta. “Hmm, nii et teie saate patsiendid, kellega teised ei taha tegeleda, ja siin olen mina, kes tahaks teie juures kĂ€ima hakata, aga ei saa.” “Nii on jah, pole ise selle peale tulnudki,” naeris arst vastu. Sain siis juhised kaasa, nĂ€itasin oma paberimajanduse nutitelefonist ette ning kogu protseduur oli minu jaoks tasuta. 
Thorma hambaharjad
Tellisin Thormalt meie mÔlema
ettevĂ”tte nimedega hambaharjad. 

Kaasas soovitus sel pĂ€eval mitte midagi teha, vaid ainult puhata, ma enam-vĂ€hem nii tegin ka. Kui kĂ”ne Kanada kliendiga vĂ€lja arvata. Samal Ă”htul vĂ”tsin veel 1000 mg paratsetamooli (see kogus teeb mind uniseks), loputasin suud soolalahusega, meeles arsti sĂ”nad, et “kruusi peale teelusikatĂ€is, mitte supilusikatĂ€is soola” ning magasin ĂŒsna hĂ€sti. Tiivustatuna paremast emotsionaalsest seisundist, tegusaks kujunenud pĂ€evast, otsustasin neljapĂ€eva Ă”htul sama sĂŒsteemi kasutada. Ainult, et…. Und ei olnud. Isegi fĂŒĂŒsilist vĂ€simust ei olnud. MĂ”tted töötasid kiiremini kui pĂ€eval. Palav oli. 😕 Vaatasin kella, 15 minuti pĂ€rast sĂŒdaöö. MĂ”tlesin veel “natuke”. Proovisin kĂ”iki uinumise nippe, mida tean ja mis on alati töötanud. Kirjutasin mĂ”ttes mĂ”ned luuletused. Vaatasin uuesti kella. 1.30. “Aitab! Kell 5.11 on Ă€ratus. NĂŒĂŒd jÀÀd magama, Ă€rkad puhanuna ja teed endale tegusa pĂ€eva!” andsin ma enda alateadvusele karmi korralduse. TĂ€pselt nii lĂ€ks ka. 😁 JĂ€ingi magama ja kui kell 5.11 helises, olin ootamatult vĂ€rske. Terve pĂ€ev oli selline vunk sees, et anna olla. Kuskil pĂ€rast seda, kui olin Ă”ues Kutile ette nĂ€idanud, kuidas kilekotiga kelgutada, meenus mulle, et pakk, millest eelmisel Ă”htul olin paratsetamooli vĂ”tnud, erines sellest, mida olin Ă”htu varem kasutanud. Kui kolmandat korda mĂ€est kilekotiga alla lastes nĂ€gu lund tĂ€is oli, olin juba ĂŒsna kindel, et nende tablettide koostis oli erinev. PĂ€rast hommikukohvi ja eelmisel Ă”htul valmistatud pitsa, kaneelirullide ning singi-juustusaiaga maiustamist andsin uudishimule jĂ€rele. “Mul oli Ă”igus!” SalapĂ€rane koostisaine, mis mul magada ei lasknud, oli kofeiin. Ehk siis olin vĂ”tnud kofeiiniga paratsetamooli. See “vunk” pĂŒsis mul ca Ă”htul 19ni. Siis tundsin, et nii, nĂŒĂŒd kustun. Umbes nii oli ka. 

NĂ€dalavahetusel ei teinud ma arvutitki lahti. LaupĂ€eva hommikune pesupesemise plaan lĂŒkkus veidi edasi, sest öise kĂŒlma (ja harva kasutamise tĂ”ttu), oli vist vesi torudes jÀÀtunud. Meenutan, et meil on pesumasin garaaĆŸis. Ootame nĂŒĂŒd veidi tugevamaid plusskraade. Koristasime, kokkasime, harjutasime Jacksoniga tantsusamme (ĂŒksi elava ja alaealist last kasvatava tĂ€iskasvanuna on mul Ă”igus suhelda ĂŒhe inimesega, kes moodustab mu “mulli” ja tegime teismelistele lumesĂ”jas tuupi. 😁 Kutt sai temaga jĂ€lle oma autojutte rÀÀkida “Eiiiii, emmeee, see ei ole pĂ€ikesepatarei, vaid sellel on iselaadiv aku. Seal on suur vahe!” sain ma hommikul loengu osaliseks, kui ĂŒritasin kaasa rÀÀkida. 😆 Ma siis pĂŒĂŒdsin selgitada, et mu aju töötab teisel tasandil ning et tema ei oska ka selgitada, mis vahe on ookril ja beeĆŸil, aga see ei muuda fakti, et mĂ”lemad on vĂ€rvitoonid. Samamoodi ei muutu fakt, et ta tahab mingit uut autot disainida (1 kuu ja 7 pĂ€eva ja siis saab hakata inseneeriat merekadettides Ă”ppima), mis sest, et mina ei oska seletada sisulisi erinevusi. “Mis vĂ€rvi see auto on?” nokkisin teda nĂ€dalavahetusel. Nii etteheitvat pilku pole ma ammu nĂ€inud. VĂ”i noh…. vist ikka olen. NĂ€iteks siis kui teatan, et “mina tegin söögi, sina pesed nĂ”ud!” 😀

Mina aga avastasin, et pean vist hakkama rohkem kontsadel kĂ€ima, sest kolmetunnise tantsuproovi jĂ€rgselt on kontsadel liikumisega kaasnevad “strateegilised lihased” hellad. Leebelt vĂ€ljendudes. Otse vĂ€lja öeldes ei taha ĂŒht pĂ”lve ĂŒle teise tĂ”sta. 😅 Ega’s midagi, tuleb trenni peale teha ning sellega juba hommikul alustasin. 
Üks avastus jĂ€i veel reede hommikusse – ĂŒtleme nii, et kaheksad, ĂŒhed, nullid ja kahed ikka rokivad. Veendusime, et see tĂ”esti on nii, kui jÀÀd millestki ilma, siis mitte seepĂ€rast, et sa seda ei vÀÀri, vaid seepĂ€rast, et vÀÀrid midagi paremat. Ning kuna ma usun sajaprotsendiliselt, et mingeid juhuseid pole olemas, siis on mul kindel siht silme ees sellest unistusest jĂ€rjekordne tulevikumĂ€lestus luua. KĂŒmmekond lĂ€hedasemat teavad, kirjalik ehk fĂŒĂŒsiline vorm on ka sellele antud ning nĂŒĂŒd tuleb tegutseda. 

Leave a Reply