You are currently viewing Väikeste seikluste lainel

Väikeste seikluste lainel

Mida teie teeksite, kui laupäeva hommikul ärgates on telefonis sõnumite hulgas ka küsimus, et kas ma midagi Eestist Šotimaale tahaks ka… et meie ühised tuttavad on peaaegu Aberdeeni tulemas ning on valmis üht-teist kaasa võtma. Ainult et see tulek on vähem kui 24h pärast. Mina ütlesin jaa, ja pakkusin Aunele (sest tema see küsimuse esitaja oli), et ega ühte asja nüüd ränkraske ära arvata ei ole, mida ma tahaks (leiba), aga üks asi on veel. Raamat. 😂 Jaa. Ma muidugi võin alateadvuse jõust lugeda ka inglise keeles, aga kuna alateadvus töötab aeg-ajalt mul siiski veel eesti keeles, oleks tore sel moel ka aru saada. 

Nimelt Berit ja Paul, kellega sain tuttavaks suvel Eestis olles Aune sünnipäeval, olid siiakanti tulemas ning leppisime kokku, et saame kokku Ballateris – sinna saan ka ühistranspordiga. Nii palju on sehkendamist, et kodu juurest sõidame kesklinna, aga sealt saame juba kaugliinibussiga otse Ballateri. Piletid meile kahele maksid edasi-tagasi vähem kui £30. 
Kui minna nt kaks täiskasvanut ja kaks last, siis ilmselt on mugavam rentida auto, samas, soodsam ilmselt mitte. Eriti, kui pole kohalikke lube. See on üks põhjustest, miks kaalun Eesti lubade kohalike vastu vahetamist – autorent on soodsam. Praegu kohe sellega tegelema ei hakka, sest juhilubadel on peal ka kodune aadress, ja iga kord kui vahetad elukohta, tuleb vahetada ka juhiload. 

Pilt bussiaknast.

 Tegelikult saab ka otse Balmorali lossi juurde, lisaks jäävad marsruudile Drumi lossi varemed ja teekonna lõpus on Crathes’i loss, kuid need jäid järgmiseks korraks. Ballateris olime lühiajaliselt ka 2017. aasta suvel, kui kahekesi Kutiga Šotimaad avastasime, kuid toona jäi meil selle väikese koha võlu küll avastamata. Ega me seegi kord igale poole jõudnud. Näiteks mäe otsas jäi käimata. See olla ca 2-3 tunnine väike jalutuskäik (kõigest 2 miili), aga pole õrna aimu ka, kui püstloodis see olla võiks. Selleks peab muide valmis olema, sest siin nimetatakse mägedes “jalutamiseks” ka seda, kui sa neljakäpukil järsust nõlvast üles ronid. Mägironimine on ikkagi korralik – karabiinide jms. See selleks. Me olime pühapäevajalutajad. Sõna otseses mõttes. 

Reis algas väikse seiklusega, sest me polnud veel Aberdeenist väljagi saanud, kui selgus, et bussi
jahutussüsteem on täiega tuksis. Õnneks oli uus buss vähem kui 10 minutiga kohal. Uus buss meeldiski meile rohkem – oli kahekordne ja kohad eesakna juures hõivasime meie! 

Peaaegu Ballateris. Pilt bussiaknast. 

Bussisõidu kohta ei oska ma muud kommenteerida kui, et täitsa lõpp, kus naisbussijuhid annavad ketsi. Sellised ralliässad, et anna olla. See mees, kes alguses sõitis, oli palju rahulikuma tempoga. Jah, et algaja, aga ka tagasi tulles oli naisterahvas roolis. Ilmselgelt on nad nende teedega harjunud. Vaated olid muidugi õhku ahmima panevad. “Elu parim otsus Šotimaale kolida,” teatasin Kutile, kui olime umbes tund aega bussiga sõitnud ja Cairngormi rahvusparki jõudnud. “Jaa, aitäh emme,” teatas Kutt rõõmsalt vastu. 

Mulle Šotimaa mäed ikka täiega meeldivad. Just need kanarbikulised, mis augustis on lilla ja kuldse segu. Praegu olid jälle puud kaunilt värvilised. Ma ei kujuta ette, mis siis saab, kui ma ükskord Invernessist põhja poole liigun, ja seal on mäed ja meri koos. 🙈 Ja murrak, millest on raske aru saada. 

Ballater on sõna otseses mõttes kuninglik külake. Seal mõne kuningapere liikmega kohtuda pole sugugi ebatavaline, aga mina vist ei tunneks kuningannat siis ka ära, kui ma talle mõne ukse lahti teeksin, et teda välja lasta. 😂 Ma lihtsalt ei vaata tänaval, poes jm võõraid inimesi. “Ei vahi teisi,” ütles ülikoolis kehatehnika õppejõud Tiina Kukli ja ma kuulan sõna. 😆 Kontekst on küll teine, aga dresseering on kõva. 

Kõndisime üle kuningliku silla (silla avas kuninganna Victoria isiklikult) metsa alla, silt näitas Muicki silla juurde ühe miili jagu maad. Otsustasime, et võimalusel teeme seal pikniku. Dee jõe kaldad olid aga selles kohas nii kinni kasvanud, et piknikust ei tulnud midagi välja. Vaatasime hoopis üle sõjahaudade surnuaia Kutt väga tahtis minna, luges hauakivide pealt hukkunuid sellal, kui mina lumemarja pildistasin. Meenutan, et Aberdeen asub kahe suure jõe – Don ja Dee keskel ja kallastel. Dee on neist lõunapoolsem. Tegelikult on Briti saartel suisa 5 jõge, millel nimeks Dee, ja ilmselt seetõttu on selle konkreetse jõe hellitusnimi “kuninglik Dee”. 

Vaade Ballateri Royal Bridge’i pealt

Alguse saab see maailma üks tuntumatest lõhepüügijõgedest Cairngormi rahvuspargis asuva Braeriachi platool olevast allikast. Kutt oleks väga tahtnud sellel ülemisel pildil olevale kivisele alale minna, aga kuna aiad olid ees, siis tagasihoidlik eestlane minus keeldus üle aedade ronimast. 😎 Pean natuke kohalike käest maad kuulama, kuidas sellega on, kas ja millal tohib üle heinamaa jõe äärde jalutada. 

Bridge Muick

Tegime väikese fotosessiooni ka värviliste lehtedega, sest rajad olid tõesti imelised. Varsti kuulsime mõlemad torupillimängu. See oli müstiline. Mägede vahel, metsade vaikuses kuulda midagi, mis on Šotimaale nii-nii omane, kohalike vereringes sees. Üks eesmärkidest, mis ma 2020. aasta kohta kirjutasin, oli ära õppida torupillimäng, aga selle plaaniga on veidi kehvasti, sest praeguse seisuga tahavad nad ka koolid uuesti kinni panna. 😕 Mingit puhkpilliõpet kui sellist lihtsalt ei toimi. Isegi laste huvitegevus pole veel taastunud – merekadetki on virtuaalõppe peal alles. Ainult jalka-jms õuetrennid toimuvad. 

Nii, jõudsime torupillimängule muudkui lähemale, ja ühel hetkel saime aru, et see kostus selle memoriaali juurest, kus olime matkama asudes olnud. Panime künkanõlvast püstloodis üles. Sõnajalad olid üle pea, kõdunenud puutüved. Ja siis jäi pillimäng vait. “Mängi veel palun!” laususin tasa. Ja ta mängis. Me olime ausalt nagu soos virvatulede jahil, see pillimäng oli nõiduslik. Üksik kilti kandev mees oleks olnud ikka üle võlli unistuse täitumine 😂, kuid isa-poja duett oli väga vahva. Pere-ema lubas pilti ka teha, ja selgus, et nad on sellestsamast suguvõsast, kelle memoriaalil nad mängisid. 

Raudselt selle päeva üks kõrghetkedest. Me ikka jupp aega kuulasime neid, ja nad nentisid, et kuna torupill on nii vali pill, siis on publik paratamatu. Mõne aja pärast liikusime edasi, aga ma lõin ikka veidi eemal metsa all tantsu lahti. Kutile ma eriti muljet ei avaldanud, olla piinlik olnud. 😁

Pikniku pidasime jõe teisel kaldal, nautides Dee jõe vulinat ja sügisesi värve. 

Vaade piknikupaigast
Keha kinnitatud, avastasime, et olime oma piknikuteki üsna hästi “parkinud” koristamata jäänud koera väljaheitele. 💩 Kutt sai tosse rohus sahistada, mina viskasin jope maha ning läksin jõe äärde pleedi pesema. Arhailisel kombel. Vesi oli jäine. Ausalt. Aga puhtaks sain. Vahepeal oli Kutt avastanud, et ega ta nii pingviin ikka polegi ning 3 kraadi on pelgalt dressika ja õhukese tuulekaga käimiseks veidi talvine. “Ega mina ei tea, mis see 3 kraadi tähendab.” “See tähendab, et on talv.” Mitte, et ma poleks kodus maininud, et äkki paned ikka veidi paksema jope. “Emme, sina oled meil kanaarilind,” vastas ta õrnalt. Noh, igal juhul oli pingviinipojal jahe, aga kanaarilind tundis end talvejopes üsna hästi, kuigi pikalt ühel kohal istudes kippus niiskus kontidesse. 
Koht, kus peetakse Ballateris Mägismaa mänge. 

Jalutasime keskväljakule, vaatasime üle kohalikud matkarajad, kiriku, uudistasime vana raudteejaama, mis on muuseum-raamatukogu ning otsisime üles väljaku, kus toimuvad iga aasta maikuus Mägismaa mängud ehk Highland Games. See on üks neist üritustest, mida ka kuninganna kohalolekuga austavat.

Kutt tegi veidi seal välijõusaalis trenni, proovis ka kiiged ära ja siis sättisime end keskväljaku poole tagasi, sest Beriti ja Pauliga pidime kella 17 paiku kokku saama. Olime juba mõelnud, et pärast seda läheme kuskile kohvikusse ja teeme aega parajaks, sest buss väljub 5 enne 19. Veelkord suur tänu Aunele selle suurepärase koduse leiva ja raamatu organiseerimise eest. 🙏 Berit-Paul – teid oli väga tore uuesti näha! Loodan, et te puhkus on kosutav. Kuna uute valitsuse regulatsioonide tõttu tuleb kõik siseruumides asuvad toidu-ja joogikohad kell 18 kinni panna, (kaasa võib toitu müüa ja õues istuvatele klientidele ka tohib müüa), siis ega meil väga palju variante polnud. Üks kolmest oli end õlleaiaks nimetav toidukoht, aga aknal olev menüü oli Kutile suupärane ja mulle ka.  Sisehoovis olid väiksed lõkked üles tehtud, ja oli täitsa hubane istuda. Ma proovisin kohalikku suppi, Kutt veiselihast burgerit. “Väga hea sibul oli,” kiitis ta klienditeenindajale. 😁 

Õhtul bussi oodates. 

Buss tuli enam-vähem täpselt ning tagasisõit kulges viperusteta. Kesklinnas selgus, et meid koju toova bussini on 25 minutit ja kuna Kutil oli külm, otsustasime jala liikuma hakata. Võtsime ka kotist selle pestud pleedi ja nii ta siis kõndis nagu Star Warsi sõdur mu kõrval. Kell oli ca 21.30, kui koju jõudsime ja Kutt kustus üsna ruttu. 

Tänane päev on mõlemale üsna tegus olnud. Hommikul, kui paduvihma sadas, tegi ta uued postitused/logod ning tegeleb Jacquelini koolituselt saadud töölehtede täitmisega. Üks ülesannetest on uurida välja oma supervõimed ehk teha kindaks 4-5 tugevust. Seega – aidake Kutti – ta saatis paljudele Facebookis sõnumitesse. See on oluline, et ta saaks oma kodused ülesanded tehtud. 
Kui ta teile ei saatnud, aga soovite aidata, siis kirjutage mulle kas siia vastu või kui ta on teil kuskil sõbralistis – andke talle märku! 
Mina vaatasin ka oma ghostwritingu graafiku üle, ja selgub, et 2020 aastal ma suuri projekte rohkem võtta ei saa. Seega, kui keegi on mõelnud raamatu kirjutamisele vms suuremahulisele kirjatööle, siis jaanuar 2021 on esimene vaba kuu. Väiksemaid töid mahub sinna vahele ikka. Need on head virgutused suuremate projektide keskel, aga praeguse seisuga on aasta lõpuks kokku vaja panna 2 raamatu käsikirjad, lisaks koostöö kolme mõtteviisi juhendajaga ehk coach’iga.  Ääretult põnev. Aitäh teile kaasa elamast! 

 

Leave a Reply