You are currently viewing Miks ma blogi nimetust muutsin?

Miks ma blogi nimetust muutsin?

Eelmised 59 postitust kandis blogi nimetust “Jah, me saame hakkama!”, kuid praeguseks oleme me Kutiga jõudnud mõtteviisis sinnamaale, kus oleme omaks võtnud, et juba ammu on meie praegune toimetamine siin rohkemat lihtsalt hakkama saamisest. 😎Et see on avastamisrõõm, mida siin jagame. 

Tekkinud on mingi sügavam arusaam iseendast, oma võimetest ja siinsetest võimalustest, ning sellest, kuidas need kolm on kõik omavahel seotud. See on loonud selle sisemise vabaduse, millest olin puudust tundnud, kuid mida kuni eelmise aasta novembrini ei osanud ma isegi enesele sõnastada. Nädalavahetused on tavaliselt pikemate jalutuskäikude päevad ning eilegi saime jällegi Kutiga arutleda, mida meie jaoks tähendab täiuslikkus. Kuidas igas plussis sisaldub miinus. Katsu sa kirjutada ➕ ilma ➖ joonistamata! Täiuslik pluss sisaldab miinust. Täiuslikul patareil, akul on samuti plussid ja miinused. Lisame siia kõnekäänud nagu “pole halba ilma heata”, “igal mündil kaks poolt” jne. Ometi, kui mõtleme endast, teistest inimestest, olukordadest oma elus, näeme täiuslikkusena vaid seda, kui kõik on hästi, plusspoolel. Milleski eksimine aga tähendab ju seda, et oled avastanud viisi, mis ei tööta. Oled omandanud kogemuse. Ja see on ju hea. Vigadest, oma vigadest õppimine, on siin täiesti okei, sellega pigem julgustatakse, et “eksimine on ainus viis päriselt õppida“, sest õppimine tähendab siin raamatutarkusest rohkemat, see tähendab uute meetodite omandamist, teadmiste rakendamist. Teadmised on omandatud alles siis, kui oskad neid rakendada. Ilma selleta on need lihtsalt raamatutarkus. 

Ma olin 18, kui tegin Tallinna 37. Keskkoolis õppides uurimustööd Doris Karevast. Mu toonane emakeeleõpetaja on üks neist õpetajatest, kes on jäänud meelde just mõtteviisiga. Seal koolis oli üldse heas mõttes säravaid leide õpetajate seas ning ka mu toonased klassikaaslased on meelde jäänud kui kõik eraldi isiksused. Meid oli 21, aga kõik olid isemoodi! See poolteist aastat avardas mu silmaringi vägagi, ja kindlasti andis iseolemise julgust ka. Sellest iseolemise julgusest kantuna kirjutasin Doris Karevale (võib-olla ka helistasin, päris kindel enam pole) ja küsisin, et kas ta oleks nõus andma mu uurimistöö jaoks intervjuud. Me kohtusime uurimustööga seoses vast kolmel korral. Lugesin läbi kõik tema selleks hetkeks ilmunud luulekogud ja küsimused olid paberi peal ette valmistatud, kuid alati tekkis ka selline vabam vestlus. 

Ühel korral kerkis üles ka lause täiuslikkusest, ideaalne olemisest. Ma ilmelt väitsingi midagi säärast, et “ideaalset inimest pole olemas”, kuid tema vastuse kohaselt on ideaalsus eksistentsi võimalus. 👈👉Me oleme olemas, järelikult oleme täiuslikud, ideaalsed. Ma elasin selle najal vähemalt aasta, kuniks hakkasin uskuma vastupidist, kuigi see lause hingitses minus endiselt. Kõvasti hüüdmise asemel sosistasin seda aeg-ajalt endale. Kuniks eelmise aasta novembrini. Kui oli üks lause, mis ajendas mind Tulemusliku Mõtlemise programmi õppima minema, siis olid need kaks lauset, mis Kai Oja ütles: “Birgit, sul ei ole mitte midagi viga. Sa oled täiuslik.” Kõik, mis oli 20 aastaga paigast nihkunud, nihkus taas paika. Ajus pidevalt särisenud lühis oli kadunud. Kuidas saab olla nii, et loodus me ümber on täiuslik, inimene on looduse osa, aga inimene pole täiuslik? Jah, alati on võimalik midagi muuta, teha paremini, aga selge on ka see, et võimatu on muuta ainult üht osa või aspekti elus. Muutes üht iseloomuomadust, muutub ka midagi muud. Kellegi standardi järgi paremaks, teiste järgi halvemaks. Selleks, et midagi saada, tuleb millesti loobuda. Näiteks mõtteviisist, mis kahjustab. Loobudes poolikult, miinusmärgita elamisest, on võimalik see asendada täiuslikult elamise mõtteviisiga. End eksimuste korral õnnitleda – oled jälle leidnud meetodi, mis ei toimi – ning minna edasi. Enese materdamine ei muuda küll midagi paremaks. Igaüks meist on täiuslik. Jah, sina ka, kes Sa seda praegu loed. Ma võib-olla ei tunnegi Sind, aga ma usun, et Sa oled täiuslik. 

Seepärast, kui keegi küsib, kuidas meil läheb, vastan nii, nagu vastas mulle üks mu tuttavatest kunagi: “Iga päevaga üha paremini!” Kümme aastat tagasi arvasin, et ta ütleb seda naljaga pooleks, aga nüüd saan aru, et võib-olla ta ei teinudki nalja, sest kui ise seda ütlen, tunnen, kuidas see absoluutselt tõele vastab. Sest mul on mu sisemine vabadus. Iseenda loodud. 

Ma olen turvatunnet alati hästi tähtsaks pidanud. Turvatunne on mulle seostunud kodu, kindla töökoha, turvalise suhte, perekonna toetusega. Kõik välised tingimused. Mäletan isegi, kuidas kord olin venna peale pahane, kui ta rääkis, et ükski mees ei suuda naisele turvatunnet anda, kui naises endas seda pole. Nüüd saan aru, mida ta mõelda võis, kuigi rääkisime veidi üksteisest mööda.🙏 Olen tänulik, et mul on elus olnud ka n-ö tervendavaid suhteid, kus mehe kannatlikkus on aidanud armistuda haavadel, mis on tekkinud mõnedest varasematest suhetest. Olen saanud kogeda, kuidas teise inimese austus ja lugupidamine sinu suhtes õpetab endast lugu pidama, end väärtustama ja armastama. Õpetab mõtlema, mida enda kohta ütled, kuidas iseendaga räägid. 

Sisendusjõud, meie eneste mõtete jõud, on ikka meeletu. Kui Järva Teatajas töötasin, oli selline sari vahepeal nagu Pöördepunkt, ja siis ikka sai imestatud, kuidas… kuidas inimesed leiavad selle julguse, jõu, mis nende mõtetes küll toimub. 😲Ma arvan, et see ligi 7 aastat oli selline vaikne kivisse augu uuristamise aeg. Et see tegelik rahutus, motivatsioonipuudus oli seotud muutustega minus enestes, millegagi, mida ma ei osanud sõnastada. Puutusin kokku kõigi nende imepäraste inimestega, kes tegid asju, millest nad olid unistanud, julgesid eristuda, vastuvoolu ujuda. Mul oli aga tunne, kuidas jooksen pidevalt peaga seina, mis asub täpselt lahtise ukse kõrval. Ma teadsin väga täpselt, mida ma ei tahtnud, aga mida ma tahtsin, seda ma ei teadnud. 

Ma suunasin energia sellesse, mida oskan hästi – luua uut süsteemi, protsesse käivitada. See õnnestus. Ettevõtte tulemused ületasid ootusi, kuid mina olin jõudnud järjekordse pettumuseni iseeneses. Järjest enam tundus, et mu elu ei saagi olla täiuslik, ja mida rohkem ma seda täiuslikkust luua püüan, seda rohkem kõik koost laguneb. 😫Ometi oli kõik ju hästi – ma oleksin pidanud olema õnnelik: kindel töökoht ligi Eesti keskmise sissetulekuga, toetav partner, rõõmsameelne ja heasüdamlik laps, talutavad suhted perekonnas, oma kodu, mille pangalaenust juba üle poole makstud, turvaline sõiduvahend, mille liisingu katab lisasissetulek. Kõik välised tingimused turvatundeks olid olemas. “Ole rahul, oska hinnata seda, mis sul on, on neid, kel on veel halvem,” kõlas kui mõnitus, millele ma ei viitsinud lõpuks enam vastatagi. Ma otsisin abi, ja leidsin seda. Ma ei saanud 100% kõigest aru, aga ahmisin neid värske õhu sõõmusid Tiit Kõnnussaare ja Hele Aluste juures. See kõik muutis mu mõtlemist mõnevõrra, sain aru, et see on mu sisemine rahutus, millel on välisega vähe pistmist kui üldse. Ma sain rääkida, võimaluse sõnastada mõtteid, mis trügisid mu peas lärmakalt. 

Küsisin endalt eile – kas olen praegu õnnelikum kui aasta tagasi. Täie veendumusega vastasin jaatavalt, sest minu suhted perega on paremad kui iial varem. Minu suhe iseendaga on parem kui kunagi varem, sest ma tunnustan end ka eksimuste eest. 💝Ma elan küll üüripinnal ning kasutan liiklemiseks tallataksot või ühistransporti, kuid naudin sellega kaasnevat vaatlemisvabadust. 

Nüüd tunnen, et olen ka päriselt valmis kõigeks selleks materiaalseks külluseks, sest see tuleb mu ellu minu sisemise vabaduse kaudu, kantuna positiivsetest emotsioonidest, mitte hirmust hinnangute, püüetest vastata ühiskonna keskmistele normidele. Ma tean, et meist võib olla raske aru saada, aga vähemalt me ise saame endast ja üksteisest paremini aru, kui nt aasta tagasi või isegi üheksa kuud tagasi. Eneseareng ei ole minu jaoks enam midagi, mis seostub keskeakriisiga või “lillelapseks” olemisega. See on midagi, mis aitab leida vastused küsimustele iseenda sees, ja sellega vastata ka küsimustele, mida esitab järeltulev põlvkond. Ma olen üle saanud süütundest, et ma “mõtlen liiga palju”.🙉 Arvestades, kui paljud inimesed tegutsevad ilma sügavamalt mõtlemata, miks nad midagi teevad, siis on minu lahendusi otsiv mõistus minu tugevus. 

Mu jaoks on täiesti okei, et jätkuvalt on inimesi, kes on kohutavalt skeptilised kõige suhtes, mis me siin teeme, ja ootavad hetke, mil me “saba jalge vahel” Eestisse tagasi tuleme, sest ei saa ju olla, et kirjutamisega võib päriselt ära elada! Võib küll, kui mõtteviisi muuta. Üksikisiku ja ühiskonna tasandil. 
💸Siin näiteks maksab 12-realine luuletus £40 naela. Ja see on keskmine hinnatase. Kirjutada kolm 12-realist luuletust tunnis ei ole mulle väga keeruline. 
Samapalju maksab kuni 100-sõnaline blogipostitus, ja see on isegi odav. 10 sotsiaalmeedia postitust – samuti ca £40-£50. 
Niikaua, kuni Eestis loomeinimesed ise oma tööd ei väärtusta, niikaua ka keegi selle eest ei maksa. Milleks, kui internetist saab tasuta? Mul on ikka paar juhust olnud, kus tuttavad (isegi mitte need, keda sõbraks nimetan), kirjutavad messengeri, et “kuule, viska üks luuletus, ma tahaks reklaammaterjalides kasutada”. Jah, ikka, 12 rida on 40€ (mis on soodsam kui siinne hinnatase), ja vastus on 100% olnud – ma otsin midagi netist. Lihtsalt nii ääremärkuse korras olen neile maininud, et ka netist võetu on mõne autori looming. 

Seekordne postitus on olnud paljuski mõtteviisiga seotud. Muutustega meie mõtteviisis. Sest avastades Šotimaad, oleme avastanud üksiti endid. Oleme avastanud, mis on meile oluline ning milleks me tegelikult suutelised oleme. Ning kõige olulisem on meil olemas. 🙏Meil on kodu, me ümber on inimesed, kes meist hoolivad ning me julgeme olla päriselt need, kes me oleme. Julgeme mõelda ja jagada mõtteid, mis on Eesti keskmisest julgemad. 
Jah, unistused tegutsemiseta jäävadki unistusteks, kuid kui unistused ära võtta, ja pelgalt tegutseda, siis tekib meil kohe küsimus – mille või kelle nimel? Miks kellegi teise unistused ja mõtted on paremad kui minu omad? Miks on okei töötada kellegi teise unistuse täitmise nimel, aga kui mõtled ja viid ellu enda unistust, siis seda võib teha justkui teatud piirini? 
Eestist võttis Kutt kaasa armastuse Star Warsi vastu. 🌟Ta on läbi vaadanud kõik filmid ja oskab rääkida erinevate seal kasutatud mõõkade erinevusest, loomulikult teab peast kõiki tegelasi ning mõtleb oma peas uusi seiklusi välja. Ma ei tea, kui palju ta julges sellisest hetkest unistada, et tema kodutänaval sellised tüübid ringi kõnnivad (ei sõidetud labaselt autoga treppi) ning talle reede pärastlõunal külla tulevad, aga lõpmata õnnelik oli ta küll. Karbis on kohalikud maiustused – koogid, küpsised ja iiris. Olid väga maitsvad. Selline teenus, kus printsessid ja lastele olulised filmitegelased käivad kodudes, on siin olemas aastaid. Nähes seda siirast, pisarateni rõõmu ja kogedes Kuti tänulikkust, ütlen, et see £35 oli igati seda väärt. 
“Emme, ma kahtlustan, et sina organiseerisid selle!” 
“Jah, organiseerisin küll. Sellepärast ma tahtsingi, et sa need kodused dressid puhtamate riiete vastu vahetad.” 
“Kas me siis poodi ei lähegi.” 
“Ei, plaanis küll ei ole!” 
“Emmeee….!” 
Veel pool tundi hiljemgi, kui esimene osa maiustustest oli juba söödud, märkis ta, et ta siiani sisemiselt väriseb. Ma arvan, et meil tasus Šotimaale tulla küll, või kuidas teile tundub? 😁

Leave a Reply