Aye! Me saimegi sellega hakkama! 👍

Kutil hakkas koolivaheaeg. Aye! 5 nĂ€dalat vabadust! See tĂ€hendab, et me elasime selle koduĂ”ppe ĂŒle! Me saime selle krempliga hakkama! 🙌💝

6 kuud Ơotimaal tÀhistasime
esimese grillimisega

Ilma naljata, see oli igapĂ€evane eneseĂŒletus ja ma tunnen enda ĂŒle absoluutselt pĂ”hjendatud uhkust, et ma ei korkinud veinipudelit lahti ei kell 10 hommikul ega isegi mitte iga nĂ€dal! (See ei tĂ€henda, et ma nende naljade ĂŒle naerda ei oska.)
Kuti jaoks oli muidugi raske juba see, et mina ja tema Ă”petaja?! Ei. Ei. Ei. Ta niivĂ€ga ootas Ć otimaal koolis kĂ€imist ja Ă”ppimist, lisaks vahepeal oli  puudmine, kui 2 nĂ€dalat kopse vĂ€lja köhisime ning siis vaid napp kuu koolis kĂ€imise aega, kui tuli koju jÀÀda. Seega on tal kodus Ă”ppimise kogemust praegu rohkem kui siin koolis kĂ€imist. Mata oli kĂ”ige raskem, sest kohati nad Ă”pivad siin materjali, mida Eestis alles 7ndas klassis vĂ”etakse, aga ta tuli viiendast klassist. 👌
Aga me pingutasime lĂ”puni, kuigi oli vĂ€ga-vĂ€ga raske ja ekraanisĂ”ltuvus ning sellega kaasnevad keskendumisraskused kippusid vĂ€gisi vĂ”imust vĂ”tma. Merekadettide Ă”pe muudeti ka digitaalseks ja sellest me loobusime. Loodetavasti nĂŒĂŒd ikka suvel saavad mere peale ka, kasarmutes Ă”pet nad praeguse seisuga enne septembrit ei taasta.

Tervitustega emale! 

Pealkirjas olev hĂŒĂŒatus AYE hÀÀldatakse “ai” ja seda saab kasutada nii nĂ”usolekuna, aga ka rÔÔmuhĂŒĂŒatusena. Selline mĂ”nus, mĂ€nguline ĆĄotipĂ€rane sĂ”na ning see Aye oli sel nĂ€dalal natuke teemaks ka. Ma kilkasin rÔÔmust ĂŒles-alla, kui mul oli esmaspĂ€eval kĂ”ne sellenimelise elustiili-ja turundusagentuuri loojana. Ma olen nende tegemisi jĂ€lginud sotsiaalmeedias juba sellest ajast peale, kui siia tulin ning paar kuud tagasi kirjutasin neile isegi kirja, et kui neil kunagi peaks vaja olema inimest, siis ma niivĂ€ga tahaks. 😀 See, kuidas nende aju töötab, kui erinevad nad teistest turundajatest on, kui julged ja Ă€gedad. Lihtsalt vau. Pole siis ime, et kui nad eelmine nĂ€dal sotsiaalmeedias teatasid, et otsivad meeskonda liikmeid, siis ma jĂ€tsin reaalselt kĂ”ik asjad pooleli ja kirjutasin. “Meile tuleb aeg-ajalt kutseid igast kohtadesse Ć otimaal ja ĂŒritustele, kas sa oleksid valmis neist ka osa vĂ”tma?” kĂŒsis Victoria ettevaatlikult. “Mulle tundub see hea ettekÀÀne kanda kĂ”iki neid kleite ja avastada Ć otimaad,” vastasin rÔÔmsalt. Tundus, et mu suhtumine jĂ€ttis hea mulje (CV’d nĂ€gid nad ka), ja uuel nĂ€dalal pidime veel rÀÀkima tĂ€psemalt ĂŒle. Oh, ma nii-nii tahaks nendega koos töötada. See oleks megasuper vĂ”imalus praktiseerida seda, mida Jamie Jauncey’ga Ă”ppinud olen. 💙

Denmore pargi tiigil olevad 3 pardipoega ristis Kutt kohe Ă€ra: Hups, Tups ja Lups. KoomiksisĂ”ber, jĂ€tkuvalt. 
Teel Scotstowni nĂ”mmele. Pikad, sihvakad puud. Haldjalik mets. VĂ€gagi. 
2-3 m kĂ”rgused pÔÔsad. Vaarikas ei ole. Millega tegu? 

Kuna nĂ€dala sees venisid tööpĂ€evad jĂ€lle pikaks, siis nĂ€dalavahetusel lasin arvutil puhata. Tundsin, et oli vaja juhe seinast vĂ€lja tĂ”mmata. 🌕TĂ€iskuu ikkagi. Olime Kutiga palju Ă”ues. KĂ€isime tegime eile nĂ€dala ĆĄopingu Ă€ra ja hiljem nĂ”mmel, kus polnud ammu kĂ€inud. SĂ”najalad on kasvanud Kutil ĂŒle pea. NĂ€itasin talle teiselpool nĂ”mme ĂŒksikuid puid, mille otsas hea turnida. Olime natuke lihtsalt looduse rahus.

TĂ€na pĂ€rast hommikusööki lĂ€ksime mere ÀÀrde. Olime ĂŒle 4 tunni Ă€ra. Vaadata, kuidas eemal vihma sajab, ise kuivaks jÀÀda, kuidas vesi on Vahemere-tĂŒrkiis ja sĂ€tendab pealt kuldselt, kontrastid valge vahu, mustade kivide ja oranĆŸikas-kollakate luidetega. Vaikus meis eneses. 😇

😍NĂŒĂŒd, Ă”htul oli eksprompt-esinemine kohalike kirjanike ĂŒhenduses – seal mĂ”ned esinejad kukkusid Ă€ra ja ma pakkusin end kiirelt asemele. Veidi rabe sai see esinemine, sest millegipĂ€rast muidu ideaalne internetiĂŒhendus hakkas kakkuma ja veidi ajas pabinasse see, kui ekraanile tuleb teade, et otseĂŒlekanne katkenud kehva internetiĂŒhenduse tĂ”ttu. Samas, mĂ€rk on nĂŒĂŒd maas ning jĂ€rgmine tuleb parem. EttevĂ”tmise pealkiri on “IgaĂŒhel on lugu” ning neli korda aastas saavad kohalikud kirjanikud (virtuaalselt) kokku, et jagada lugusid. Kas tĂ”sielulisi vĂ”i vĂ€ljamĂ”eldisi, ei olegi tĂ€htis. Jutustamine on.

Veerand peenart.
Tegelikult pool. 

Veidi muigama ajab ennastki, kuidas olen end sisse möllinud kohalike korilaste gruppidesse ning ilma peenramaata kah ei saa. Peenramaaks on mu potikesi muidugi palju nimetada, aga naabreid suutsin kĂŒll ĂŒllatada. 😁 “Enne oli siin ĂŒks vana naine, tal olid ka peenrad, aga ta ei jaksanud neid hooldada.”
MĂ”ned lillepotid on ka, aga “tarbeaias” on sibulad, lehtsalatit, tilli ja peterselli. Tavaline tagasihoidlik vĂ€rk. Ei mingeid tomateid-kurke. Oih, ĂŒhes lillepotis on ĂŒks kartul. 😂
Need kivikesed on sellised, mis pimedas helendama hakkavad. Pole olnud juhust jÀrele kontrollida, kas ka helendavad, ööd on siingi veel liiga valged.

Lennuliiklus Eesti ja UK vahel on kĂŒll taastunud, aga kuna selle eneseisoleerimise kohustusega on nagu on, ja raamatuesitlused vist ei kuulu jĂ€tkuvalt eneseisolatsiooni pĂ”himĂ”tetega kooskĂ”lla, siis praeguse seisuga on tulek vĂ€ga kahtlane. Raamatupoodidesse teatavasti raamat ei jĂ”uagi, sest esialgsest tiraaĆŸist jĂ€i selleks liiga vĂ€he jĂ€rele, aga kes raamatut soovib, siis kolm kohta on, kuskaudu saab osta: minnes A.H. Tammsaare muuseumisse VargamĂ€el kohale, tellides Armastusest Inspireerituna e-poest vĂ”i Lahemaa Looduskooli kaudu (kirjutades Facebooki). Kui palju neid veel jĂ€rel on, pole mul ausalt öeldes Ă”rna aimugi, aga oleme emaga kokku leppinud, et sadakond hoiame ikka esitluste tarbeks ka. Tulgu need siis suvel vĂ”i sĂŒgisel. AitĂ€h kĂ”igile, kes on jaganud minuga oma lugemise emotsioone. Need hetked on hindamatud. 🙏

Leave a Reply