Mis või kes ajas hülge puu otsa? 😕

Ma olen üsna teadlik, et hülged elavad meres ja otsivad turvalist pesa-ja puhkepaika ka jõgepidi
ülesvoolu ujudes nagu Ythani jõel Newburghis, kus on neid sadade kaupa. 👈
Reede hommikul nägin ka meie “kodujõe” Doni saarel hülgeid – neid oli seal ca kümmekond, aga eile nägime kilomeetreid ülespoole minnes midagi, mille kohta isegi Google Kõikvõimas tarka öelda ei osanud. Jõe vastaskaldast mitte väga kaugel oli suur, kaheharuline oks. Võimalik, et see oli lihtsalt osa murdunud puust, mis välja paistis. Arvestades harude jämedust, kahtlustan ise pigem viimast.
👉Selle harudel oli hüljes. 👇Puhkas, kuivatas uduvihmas kasukat 😁või lihtsalt tundis end turvaliselt. Võimalik, et ka poseeris, sest vastaskaldal oli üks pere, kus lapsed hülgele plaksutasid ja kilkasid.
Tegelikult jalutasime sinnakanti sooviga näha, mis on ülesvoolu ja reedel olin teada saanud, et sealse silla juures on palju saarmaid. See sild on umbes neli miili Doni jõe suudmest. Ehk siis veidi üle kuue kilomeetri.
Saarmaid me ei näinud, hüljest küll. Andke kvaliteet andeks, tegemist on suurendatud pildiga. Kes ei usu, küsige videot, seal on liikumist ka näha.

Jäigi selgusetuks, kas see on üksik hüljes või on neid seal kuskil rohkem. Kutt kartis, et äkki on hüljes sinna kinni jäänud, aga kui ta ennast seal nii-ja naapidi sättis, siis rahunes ta ka maha. Sai aru küll, et kui see hüljes seal ennast veidi keeraks, oleks ta mõnusa plärtsatusega vees.
Nagu eelnevalt mainisin, siis Doni jõe suudmest mitte väga kaugel, meile üsna kodu lähedal oleval saarel oli ka hülgeid. Neid nägin reede varahommikul, kui võtsin osa päikesetõusu matkast, mille käigus tutvustaski matkajuht meile linde ja loomi, kes Donmouthi looduskaitsealal elavad. Hülged, saarmad, mitmesugused linnud, jah, ja delfiinid ka. Delfiine ei näinud, aga imelist päikesetõusu küll.

Olgem ausad, tegemist oli valdavalt vaatlemisega, kilometraaž oli üsna napp, usutavasti ei ületanud läbitavate miilide hulk isegi kaht miili. Võimalik, et kodust mineku ja tulekuga sain kolm kokku, sest läksin hommikul ringiga. 😀 Hommik oli karge – autod olid jääs, mere ääres oli liiv ja kivid härmas ning öise tõusuvesi kivide vahel kirmetunud.
Muidugi olin end soojalt riide pannud, aga koju jõudes kahetsesin ikkagi, et n-ö lumepükse ei pannud ja pelgalt teksadega olin. Näitas küll vaid paari miinuskraadi, aga see, et me oluliselt ei liikunud ja oli päikesetõusu eelne aeg, suurendas tajutavat külma. 🌡
Kuigi matkajuht Simon avaldas kahetsust, et on pilvine ning päikesetõus polnud selge, arvan ma, et kõik oli väga kaunis – peaaegu tuuletu Põhjameri ning kiiresti vahelduvad värvid. Kella kuuesest öösinisest 40 minuti hiljem sellise roosani, siis hallikassiniseks ja siis sinakashalliks. Kui päike pilvedest kõrgemale tõusis, värvis see pilved kuldseks. 🌅Päike tõusis tol hommikul 6.47 ja see roosa pilt on tehtud mõned minutid enne seda.

Memm, kellelt palju ilmanähtuste kohta õppisin, ütles, et kui päikesel selline “küünlaleek” hommikul peal, siis läheb sajule ja tuuliseks. Talvel tähendab see tuisku. 👉

Kokku olin väljas reede hommikul ca 3 tundi, sellest aktiivset liikumist oli ehk ca 35 minutit. Minu jaoks aktiivne liikumine tähendab muidugi tempot, mille kohta Hr Kahemilline ütleb, et need on maamõõtja sammud. 😁 Minu jaoks tähendab see lihtsalt normaalse kiirusega kõndi ehk ca 6km/h. No näiteks kodu juurest 3,5km kaugusel olevasse seminarisaali läksin ca 40 minutiga. Lonkides hakkab mul lihtsalt külm. Jalutades, vaadeldes ja pildistades hakkas samuti jahe, kuigi lõpuks keha harjus jahedusega. See aga tähendas, et koju jõudes kimasin kohe duši alla, aga isegi seal ei saanud sooja. ☕
Tegin siis sooja kohvi, ja panin radikad 26 kraadi peale ning istusin selle “kaisus”. Küll kintsud vastu radikat, küll tagumikuga toetades. Tunnikese istusin kindlalt selle ääres. Nii kui eemaldusin, hakkas jahe. Varbad ei külmetanud, just parka alt väljas olnud jalgade osa ja parem labakäsi, sest see oli rohkem kindast väljas kui kindas. Siiski panin villased sokid jalga, ja mitte ühed vaid, kahed. Tänks Empsile, kes on kudunud mulle kahes erinevas suuruses villud. 😀
Empsi kootud sõrmikuid ma juba presenteerisin, kes vanu postitusi vaatab, siis need ägedad oranžid. Seda, et need on ägedad, näitab juba seegi, et Kutt kannab ka neid heameelega.
💚Ühed Memme kootud villud on ka kaasas, aga neid kannan ainult väga üksikutel öödel. See oli tema viimaseks jäänud sokipaar, seega on tegemist omamoodi reliikviaga.  Käpikuid on kaks paari kaasas, neid olen ikka kandnud rohkem, eriti siis, kui Kutt sõrmikud kätte paneb. Ühed käpikud on sinimustvalged. 😇

Reede varahommiku juurde tagasi minnes, siis pildistamise mõttes oli täiesti super hommik. Kaunid värvid, imeline valgus ja võimsad peegeldused. Muidugi sain ka palju teada kohaliku looduse kohta.
💙Näiteks seda, et Doni jõe suue on viimastel aastatel tihti kuju muutnud ning liikunud pigem põhja poole.
 💙Sain teada, et uus tõus algab kell 9 hommikul. Teine on ca 14-15 paiku pärastlõunal. Võimalik, et algab varem, aga sel ajal olen näinud jõe veetaset kõrgemana.
💙Looduskaitseala ise on juba ligi 30 aastat vana. Seal on oma väike linnuvaatlusvarje ka.

Ma olen varem ka maininud, kuidas ma naudin Šotimaa puhul seda pikka varakevadet. Seda, et kevadised lilled õitsevad nii kaua. Lumikellukeste hooaeg kestab juba vähemalt kuu aega, neid on praegu parkides peaaegu igal pool ja otsetõlkes on nende lillede nimi “lumepiisad”. Lumeroosid, rododendronid, mandlipuu ja midagi, mis meenutab kirssi vm luuviljalist. Ausalt, kõikidele õitsvatele taimedele ei oskagi nime anda, veel vähem neile igihaljastele lehtpuudele, mida siin parkides ja metsades tohutult kasvab. Luuderohu ja iileksi tunnen ära, aga teiste puhul oleks põnev mõne teadjamaga ringi käia.

Samamoodi metsikuna kasvavad parkides krookused. Nii nagu Eestis sinetavad metsaalused sinililledest (jah, juba nägin sotsiaalmeedias esimesi õisi oma lemmikutest), on need lillad krookustest ja kollased nartsissidest. Okei, tegelikult õitsevad juba võililled ka päikselistel nõlvadel, aga neid ma kollaažidesse ei pannud. 
Eilsel jalutuskäigul kogesime taas tänulikkust, et elame just selles piirkonnas, kus praegu elame. 🙏 Hubane eramajade piirkond, ümber palju rohelust ja valdavalt siiski puhas. Kuigi siin käivad ka suured koristustalgud, st korjatakse loodusest prügi, on ülikoolilinnaks olemisel oma puudused. Jõkke ja puu otsa (jah, olen ka seal neid näinud) lennutatud ostukärud ja -korvid võivad olla muidugi ka teismeliste tembud.😕
 Võimalik, et on ka rahvuslikke eripärasid ning osa sisserännanuid ei ole kursis siinse hästi korraldatud prügimajandusega (iga nädal viiakse ära ja prügivedu on linnateenuste maksu sees). 😞Kohutavalt kahju oli vaadata eilegi, kuidas kottide kaupa oli lihtsalt visatud metsa alla rämpsu. Kuuled kaunist ilupõõsast valju linnulaulu ja selle alune on täis sinna kogunenud pakendeid. 😢 Päriselt oli ka klomp kurgus. Teeme Ära! tulge appi! Koristamine koristamiseks, aga see mõtteviis…. Kohalikud on sellest ka väga häiritud. Aeg-ajalt ikka näeb sotsiaalmeedias gruppides mägedes korraldatud “prügimatku” või rannas toimunud “prügijookse”. 👍
💚Aberdeen oma loomuomaselt mõtteviisilt on roheline. Võimalik, et just oma seotuse tõttu gaasi-ja naftatööstusega (mis kahaneb) väärtustatakse palju loodushoidu. Kas siis kompenseerimaks tehtavat kahju või lihtsalt soovist ühiskonnale tagasi anda. Näiteks võib linna saabudes siltidelt lugeda, et tegemist on õiglase kaubanduse linnaga. Ka poodides toitu ostes on pakendil enamasti õiglase kaubanduse märk. Sellel pildil 👆 on Kutt Šotimaa esimese linnas asuva kogukonnale kuuluva hüdroelektrijaama juures. 2016 sai see valmis ning varustab energiaga kõrval asuvat elamurajooni. 
Naistepäeva tähistatakse siin ka, aga sellist kommet, et naised üksteisele soovivad, siin muidugi pole. Palju kõneldakse naistest, kes lisaks emaks olemisele on ka ühiskondlikult või ametialaselt aktiivsed. Nt H&M saatis mulle täna uudiskirja, et nende ettevõttes on naisjuhtide osakaal seitse kümnest. Teine selle nädala äge uudiskiri oli ASDA’lt. Nad jagasid tõsielulisi lugusid sellest, kuidas nende töötajad on päästnud klientide elusid neile õigel ajal esmaabi andes või üks toidukuller läks appi ja tõi põlevast majast välja lapse. 👍 Kindlasti on selliseid igapäevaelu kangelasi ka Eesti ettevõtete töötajate seas. Minu jaoks on tegemist igal juhul töötajate väärtustamise ja tunnustamise viisiga. 

Muidugi ma sain lilli ka. Kutt ja Hr Kahemilline tegid koostööd. Ma siis tegin omalt poolt parima, et oleks magus naistepäev – koogi tegemine oli pildi tegemise ajal pooleli ja juuksedki kammimata. 😆

Kahe nädala pärast tähistatakse siin emadepäeva. Hr Kahemilline on siis meiega ja Kutt lubas siis teene sisse kasseerida. Aga mina? 😃😍Ma lihtsalt naudin oma imelist elu ja armastust enda ümber.  Tehke teie ka nii. Sest 95% sellest, kuidas meil tegelikult elus läheb, sõltub meie enda mõtteviisist. Edukate inimeste elulood räägivad enda eest. Kui neid loete, märkate, kuidas muutused inimeste elus said alguse hetkel, kui nad otsustasid enda mõtlemist muuta.

Ma lähen nüüd järgmise nädala tegevuskava paika joonistama. Tegevusi on palju ja need tuleb ära mahutada. Jah, mul on jälle põnevaid uudiseid tulemas, seega püsige kanalil! 👌💪

P.S Eile, 7. märts, oli kokkuvõttes teine päev Šotimaal elades, kus me üldse päikest ei näinud.

Leave a Reply