Kooli asemel siiski arstikeskusesseđŸ˜·

“Kas ma esmaspĂ€eval lĂ€hen kooli?” kĂŒsis Kutt mu kĂ€est reede Ă”htul. Ilmselt oli see reede Ă”htul, aga pĂ€ris kindel ei ole, sest nĂ€dalavahetuse veetsin ma ise ka ei tea, kus. Kellega iganes ja mida ma rÀÀkisin, siis ma ausĂ”na ei mĂ€leta mitte midagi. 😇
Nii palju meenub, et lubasin – kui nĂ€dalavahetusel enese ravimist tĂ”siselt vĂ”tab ja oma köhamasina vĂ€hemalt ööseks kinni paneb, siis vĂ”ib kĂŒll kooli minna. đŸ˜€ Kaks ööd olid ĂŒsna paljulubavad. Aga vĂ”ib-olla ma lihtsalt ei kuulnud midagi, sest ka lĂ€hedased inimesed julgesid mulle tunnistada, et ma olen parematel pĂ€evadel oluliselt kaunim vĂ€lja nĂ€inud. 😁 KĂ€skisid mul vait olla ja ennast sÀÀsta. Seda ma valdavalt tegin ka. Õppisin lĂ€hemalt tundma lumivalget toalage ning lugesin kokku kĂ”ik elektrijuhtmed, mis naabrite aias kokku saavad. Koos meie majast minevaga 11.
Ilmataat halastas mu peale ja vĂ€hemalt eilse pĂ€rastlĂ”una oli hall. Nimelt paistab magamistoa aknasse pĂ€rastlĂ”unapĂ€ike, aga kui nohu on korraliku nĂ€opeksu teinud ja silmade valgustundlikkus on samasugune nagu pĂ€rast laseroperatsiooni, siis tundub öine tĂ€navavalgustus mĂ”nusalt mahe. 😎
Eilne pĂ€rastlĂ”una hakkas inimese tunne tagasi tulema, suutsin juba Hr Kahemillist nokkida. Oli teine veidi ehmatanud  – ei osanud vist oodata, et vĂ”rreldes paistes hauataguse hommikuga vĂ”ib Ă”htul kiremist ja nokkimist oodata. 🐓Jah, horoskoobisĂ”brad panid pihta. Kuke-aastal sĂŒndinud. Ole skeptiline vĂ”i mitte, aga sarnasusi leiab meis kahes pĂ€ris palju. NĂ€iteks on mul koristades kombeks esialgu kĂ”ik laiali vĂ”i ĂŒhte hunnikusse “siblida” ja siis hakata asju oma kohale paigutama. Uskuge, minu vĂ€iksele Roti-Kutile see kĂŒll ei meeldi, kui keegi tema hoolikalt ehitatud pesa laiali siblib. 😆😆

Niisiis, tÀna tuleb lÀhemalt juttu arstiabist. Kas see on sama roosiline nagu see Ôis, mis kohaliku pubi lÀhistel aia vahelt vÀlja ukerdas, jÀÀgu juba teie otsustada.
Nagu ma ĂŒhes varasemas postituses mainisin, on siingi perearstikeskused. Seda varianti, et “hingamisraskuste” (loe: tugev nohu ja köha) tĂ”ttu keegi EMO uksest sisse jalutaks, siin olla ei saa, sest selline ligipÀÀs tavainimesele puudub. EMOsse viib kiirabi vĂ”i kui helistad eluohtliku seisundi korral 999, ja sind suunatakse erakorralisse, siis saad uksest sisse. VĂ€hemasti nii olen ma praegu aru saanud.
Kui nii eluohtlik olukord ei ole, siis helistad 111 vĂ”i kohaliku riikliku terviseteenuse pakkuja valvenumbril ning see terviseteenuse pakkuja tuleb Sulle koju, eeldusel, et perearstikeskused/apteegid on juba kinni. Jah, ka kell 1 öösel. Eelmisel nĂ€dalal nt oligi ĂŒle tee naabritel kell 1.30 paiku öösel NHSi (National Health Service ehk seesama riiklik terviseteenus) auto ukse taga. JĂ€rgmisel pĂ€eval oli Apteegiauto ukse taga ja ulatas rohud.

Kuna minu kĂ”ige armsam rotipurakas hakkas lĂ€inud öösel kĂ”vemini ja tihedamalt köhima ja oli hommikul valge nagu duĆĄikabiini pĂ”rand, siis otsisin perearstikeskusest saadud paberid vĂ€lja ja tegin kella 8 paiku kĂ”ne. Kusjuures eraldi liinid on neile, kes soovivad aega kirja panna, analĂŒĂŒse vms. EsmaspĂ€eva hommik, liinid hĂ”ivatud. Paluti oodata, ma olevat jĂ€rjekorras teine. Ootasin. Vast lĂ€ks mĂ”ni minut, vĂ”eti vastu. Seletasin Ă€ra, milles asi, ja nad olid vĂ€ga mĂ”istvad. “Helistame 3 tunni jooksul tagasi ja anname vastuvĂ”tu aja teada,” lubati. Napp tund aega hiljem helistas pereĂ”de tagasi, selgitasin uuesti ja ta kĂŒsis, kas jĂ”uame 9.50ks vastuvĂ”tule. Muidugi jĂ”uame, perearstikeskus on 5-7 minuti kaugusel ja kell oli 9.03. Kutt oli endale just kiirpudru kokku keeranud, ĂŒtlesin, et tal on söömiseks, hambapesuks ja protseduurideks 30 minutit. Noh, umbes 9.40 me uksest vĂ€lja saime ka. 😂 Jah, mina ootasin tema jĂ€rel.
Perearstikeskusega samas majas, kuid erineva sissekĂ€iguga on ka nn pĂ€evakirurgia osakond. perearstide vastuvĂ”tu juures on ĂŒks ooteala kĂ”igile patsientidele. Enne vĂ”tad oma numbri vĂ”i kĂ€id vastuvĂ”tulauast lĂ€bi. Ja siis pereĂ”de vĂ”i-arst tuleb ja kutsub Sind. teeb oma kabinetist need 10 sammu. Ei mingit ukse taga ootamist.
PereĂ”de oli tĂ€itsa nĂ”us teooriaga, et Kuti erakordselt visa köha pĂ”hjus on asjaolude soodne kokkulangemine: aklimatiseerumine, pingelangus (positiivne stress), viirus ja ka kodune kuiv Ă”hk (Eestis elasime ahjukĂŒttega majas, siin on gaasikĂŒte). Saime tĂ€iega kiita kogu selle loodusravi eest. “Nendega kindlasti jĂ€tkake, sest need on tĂ”esti asjad, mis aitavad organismil sellest pĂ€riselt jagu saada,” rĂ”hutas ta. Soolaauru asemel soovitas Kutil teha tavalise veega auru, sest tugeva nohu tĂ”ttu on fĂŒsioloogilise lahuse sool ninasÔÔrmeid liigselt kuivatanud, aga kuna nohu on tugev, siis see turset alandav efekt sĂŒgavamale justkui ei jĂ”ua.
Kirjutas salvi ja kaks inhalatsiooni asja ka. Apteegis oli ka saba. Ootasin. Retseptile pidin enda allkirja ja kuupĂ€eva panema. “20 minuti pĂ€rast on valmis, vĂ”ite oodata siin, aga ka tagasi tulla,” sain teada. KĂ€isin siis kĂ”rvalpoes ĂŒmbrikke ja kaarte ostmas, sest mul on veebruaris mitu sĂŒnnipĂ€evalast, eks te ise teate, kes postkasti peavad piiluma. 😍
Nii, ca 20 minutit hiljem apteegis tagasi olles kuulsingi, kuidas Kuti nimi vĂ€lja hĂŒĂŒti, kĂŒsiti mu kĂ€est veel kodust aadressi ja siis ulatati mulle paberkotis pakike.  Jap, seesama, mis seal ĂŒlalpool pildil nĂ€ha.
“It’s all right, thank you,” ehk siis “KĂ”ik on korras, aitĂ€h,” ĂŒtleb mulle apteeker, kui talle nĂ”utu nĂ€oga otsa vaatan. “No money?” ehk siis kas raha ei olegi vaja. Eitav vastus ja naeratus. Ma arvan, et mu nĂ€oilme oli midagi, mille kohta nad said öelda, et nende pĂ€ev on korda lĂ€inud. Ehk siis, mu kĂ€est ei kĂŒsitud ei visiiditasu ega rohtude eest apteegis mitte midagi. Peterheadis elav Sille oli mulle öelnud kĂŒll, et lastele kirjutatud rohud on tasuta, aga ju ma kuidagi ei reganud Ă€ra, et see kehtib mulle juba nĂŒĂŒd – isegi siis, kui ma veel kohalik maksumaksja pole.
Eks rahulolematust ja murekohti ole siingi – et tervishoius on liiga vĂ€he raha (sh, et London eraldab ĂŒhisest kassas Ć otimaa haiglatele liiga vĂ€he raha), jĂ€rjekorrad eriarstidele pikad jne.
đŸ˜„NĂ€iteks lĂ”i hiljuti meedias laineid juhtum, kus lapsevanem oli sotsiaalmeediasse paisanud pildi, et ĂŒhes Invernessi erakorralise haigla vastuvĂ”tus pidi tema haige laps pĂ”randal oma jope peal magama ja tunde raviotsust ootama. Õnneks osutus meningiidikahtlus (lööve+palavik) siiski tavaliseks viiruseks ja higilööbeks. Mida mul on aga raske mĂ”ista, vahet pole, kus see toimub, on mĂ”tteviis, et pigem panen pildi sotsiaalmeediasse, mitte ei pöördu haigla (asutuse) juhtkonna poole lahenduse leidmiseks. Sest antud juhtumi puhul vanemad seda ei teinud, vaid elasid oma solvumist internetis vĂ€lja mĂ”tlemata, et kuigi nad lapse nĂ€o kohale panid sellise emotikoni😱, on ju nime jĂ€rgi lihtne ka 10 aastat hiljem kindlaks teha, et just see laps magas seal pĂ”randal. 😧

Aasta on aga teatavasti me kĂ”igi elus, noh, mu enda nĂ€itel isegi 3 kuud on piisavalt pikk aeg elus, et vaatenurgad ja arusaamad elust, inimestest, minevikujuhtumitest pea peale pöörata ja elus tĂ€iesti uus kĂŒlg pöörata. Eeldusel, et me seda ise tahame. Sest nagu on öelnud Bob Proctor: “Muutused meie elus on vĂ€ltimatud, isiklik areng on meie endi valik.”
Nii, ja lepime nĂŒĂŒd kokku, et kes kaardi kĂ€tte saab, annab mulle teada ka, eksju? Kaardid lĂ€hevad Harjumaale, Tartusse, VĂ”rumaale ja Viljandisse. 😀 Hr Kahemillise oma panin juba hommikul posti, tema on vĂ€ljaspool arvestust, aga need neli lĂ€hevad homme posti. Üks lĂ€heb veel nĂ€dala lĂ”pus, et liiga vara kohale ei jĂ”uaks. Tegelikult ka, sest kaks kaarti, mis ma ca 10 pĂ€eva tagasi posti panin, nendest Tallinna oma jĂ”udis vĂ€hem kui nĂ€dalaga kohale, aga Harjumaa oma kolab vist siiamaani mööda Omniva sorteerimiskeskuseid ringi.

Leave a Reply