VĂ€hese trenni vigađŸ—»

🌄”Ei no tere hommikust! Kas nad kujutavad ette, et me kĂ€ime selle mĂ€e otsas ja tagasi kolme tunniga Ă€ra? Tundub uskumatu, aga elame nĂ€eme.”
Just sellise emotsiooniga vaatasin esimest korda Mither Trapi nimelisele mĂ€etipule otsa, ĂŒsna selle jalamilt. Parkla oli selja taha jÀÀnud ja vaim valmis.
🌞Ilm oli selleks retkeks ideaalne – kerge tuuleke, pĂ€ikesepaiste ja öösel oli olnud kĂŒlma, mis tĂ€hendas, et rajad olid kuivad. VĂ€hemasti ĂŒles minnes.

🌄🏔

Aeg surus natuke kannaga kannikatesse ka, sest pidime rendiauto lennujaama hiljemalt kella 14.30ks tagastama, mis tĂ€hendab, et ca 30 minutit varuaega (elu on nĂ€idanud, et see kulub alati Ă€ra) ehk siis ca 13.30 hiljemalt peame liikuma hakkama.  Olime parklasse saabunud tĂ€pselt kell 10, aga veidi oli sekeldust parkimisautomaadiga. Jah, parkimise eest tuleb maksta, aga matkamine nendel Bennachie matkaradadel on tasuta. Neid on seal ĂŒsna mitu – alates 15 minutisest kuni pĂ€evateekonna pikkusteni.
Kusjuures parkimine ei ole kallis – pĂ€evapilet on ÂŁ3, kolme tunni pilet kaks naela. Maksta saab ka krediitkaardiga, tavaline MasterCardi deebet parkla makseautomaatides lĂ€bi ei lĂ€inud. Sulas saab ka maksta, aga ainult mĂŒntides, paberraha vastu automaadid ei vĂ”ta.🌄🏔

Sellist mĂ€gedes matkamist nimetavad kohalikud jalutamiseks ehk “walking”. Meie puhul oli asi jalutamisest kaugel, sest panime kohe korraliku tempoga udjama, pulss ĂŒles juba enne esimest tĂ”usu. See video ongi pĂ€ris raja alguses, kui oleme saanud esimese pilgu tipule visata.

Kel numbrid olulised, siis raja pikkus edasi-tagasi on 6km ja soovitatakse arvestada 3 tunniga. 🕒
Sellega me ka arvestasime, sest varasem mĂ€gedes jalutamise kogemus meil puudus ning teiste pilte ja kommentaare lugedes said jalga pandud kĂ”vema tallaga jalanĂ”ud, sest tee on kivine. 👉See oli vĂ€ga Ă”ige otsus, seda tunnistas Kutt ka, kui sellelt kaunilt jalutusrajalt metsa alla keerasime. Eriti ilmselgeks muutus see siis, kui latvadest kĂ”rgemale tĂ”usime. 

Raja kirjelduses öeldi ka, et Mither Trap pole kĂŒll teab, mis kĂ”rge – vaid 518m merepinnast, kuid tegemist ei ole lihtsa rajaga, “samas on see jĂ”ukohane isegi 11-aastastele”, kirjutas ĂŒks Google’i kommentaator. Okei, etteruttavalt ĂŒtlen, et omal jalal kĂ”ndisid seal rajal meile vastu oluliselt vĂ€iksemad – 2-3aastasedki. Selliseid Eesti mĂ”istes koolieelikuid oli seal ikka omajagu. Ć otlased tundis Ă€ra selle jĂ€rgi, et neil olid jalas lĂŒhikesed pĂŒksid ja/vĂ”i T-sĂ€rk. 😁😀
Tegelikult hoiatati raja kirjelduses, et vĂ”tke soojad asjad kaasa, sest mĂ€e otsas on alati tuuline ja jahe, jah, isegi suvel. Kutt pakkis ka kohe alguses jope mulle seljakotti ja rĂŒhkis dresa vĂ€el edasi. Ma tegin hĂ”lmad eest lahti. VĂ”ttis naha mĂ€rjaks, aga parkat kĂ€e otsas tassida ei tundunud ka lihtsam.
JĂ€rgmise video tegime siis, kui olime juba latvadest kĂ”rgemal ja ca 30 minutit kĂ”ndinud. Kui Kutt nĂ€gi, et ladvad paistavad, pistis ta jooksu. 🙈 Meie emotsioone ja energiataset nĂ€ete juuresolevatelt piltidelt. 😂
Oigasin mĂ”ttes, samas olin tĂ€nulik, et tal on energiat. Tundus, et kĂ”ik, kellest me mööda lĂ€ksime, andsid talle vunki juurde. Meist mindi ka mööda. Joosti, olgem tĂ€psed. Jap, mĂ”ni teeb trenni niimoodi. Kuti jaoks oli tĂ€htis, et meist mindi mööda vaid 4-5 korral, aga meie lĂ€ksime poole rohkematest. 😂 Olgu see siis ka Ă€ra mainitud. See, et me niimoodi Ă€hkisime, ja mul vahepeal pistma hakkas, oli Kuti arvates vĂ€hese trenni viga. Ei saanud vastu vaielda. “Jaa-hah,” kohmasin kahe hingetĂ”mbe vahele.


Kutt oli hommikul kirja pannud 20 tegevust, mida saab teha nutikas plĂ”nnimise asemel ja “jalutamise” ajal vĂ”rdlesimegi seda, et kui ta suudab sinna mĂ€e otsa ronida, siis nutika kasutuse kontrolli alla saamine on kĂ€kitegu. Kusjuures, kui seal puude vahel mĂ”tlesime, et on raske, siis see ĂŒlemine, kivine osa oli tegelikult palju raskem. Meil olid kĂŒll mĂ”lemal tugeva tallaga jalanĂ”ud, aga mu pĂ”lved protesteerisid, kui jĂ€rjest seda looduslikku treppi kĂ”ndisin. Otsisin kahutanud turbast pinda. Selles kohas sidusin ka Kutile salli ĂŒmber kĂ”rvade – ta arvas, et ta on nĂŒĂŒd Must Ninja ja suudab kĂ”ike. Mu arust oli ta nende prillide, oma vĂ€rvitud laka ja peapaelaga kĂŒll pigem rockstaar, aga otsustasin energia turnimisele sÀÀsta. Puhkepausid olid hea vĂ”imalus vaadet nautida. Ja see on seal vĂ”imas. “Polegi vaja kodust kaugele sĂ”ita, et ilusat Scotlandi vaadata,” teatas Kutt. Õige. See kaunis paik on me kodust vaid ca 45 minutise autosĂ”idu kaugusel.

Selle matka (nimetagem asju ikka Ă”igete nimedega, sest jalutame me pargis, ja jalutamine ei aja higistama) kĂ€igus mĂ”tlesin palju ĂŒhe Ă”ppetĂŒki peale, mis ca kuu aega tagasi mul programmis oli. Seal tekstiosas oli Bob Proctoril lause, mis mĂ€lu jĂ€rgi vĂ”is olla midagi sellist: “MĂ€kketĂ”us pole mingi sujuv liftisĂ”it, aga tipp on sinu pĂ€ralt ja vaade on sealt vĂ”imas.” Ma tahtsin seda vaadet. Ja selle me saime ka. Koos kĂ”igi kaasnevate lisadega nagu 💹 jahe tuul, mis pani Kuti kartma ja vabatahtlikult jopet selga ajama. 😇 Tippu jĂ”udsime vĂ€hem kui tunniga ja 2 tundi pĂ€rast starti sĂ”itsime juba parklast vĂ€lja.

Veidi enne tippu saime teada, et sellel mĂ€el asus kunagi piktide kindlus. Arvatavasti ca 780AD. Piktid olid keltide eelkĂ€ijad. Kindluse mĂŒĂŒrijuppe ning ilmselt kunagi vĂ€rav oli ka kenasti nĂ€ha. Kutt nĂ€gi kividel ka mingeid kirjasid, ja see, et seal ĂŒleval kindlus oli, muutis selle mĂ€e tema jaoks vĂ€gevuse skaalal palju Ă€gedamaks. “AitĂ€h, emme, et sa mind kaasa vĂ”tsid, nii tore on,” ĂŒtles ta ĂŒhe puhkepausi ajal. 😇 Tippu jĂ”udmiseks tuli meil Kutiga kĂ€ed ka appi vĂ”tta st viimased meetrid lĂ€bisime neljakĂ€pakil. 😄 Lihtsalt graniidilahmakad olid nii suured, et vaatamata batuuditrennide harkspagaatidele ei veninud jalad nii hĂ€sti, et oleks elegantse batuudihĂŒppaja liigutusega jĂ€rgmisele lahmakale maandunud. Vabandused, ma tean. 😎

Aga sellelt videolt on nĂ€ha, kuidas Kutt samast kohast alla lĂ€heb. Ütlen ausalt, enamik rajapilte on tehtud alla minnes, sest ĂŒles minnes sÀÀstsime energiat. JĂ”ime vett ja nautisime vaateid. Ja Ă€hkisime. Okei, peamiselt hingeldasin mina. MĂ€letan paari hetke rajalt, kui Kutt oli ca 20 meetrit ette rebinud ja ma vaatasin ĂŒle Ă”la, et jubedad tĂŒmpsud kĂ€ivad, et kas keegi jĂ€lle tahab mööda joosta. Aga kui selja taga oli tĂŒhjus, siis sain aru, et see on mu pulss koos oma parima sĂ”bra vererĂ”huga, mis ka pĂ”lvede kĂ”rguselt kuklasse oli roninud. Leidis ka aja, ausalt. 😀 Ma otsustasin tema trampimisest mitte vĂ€lja teha ja keskendusin sisse-vĂ€lja hingamisele. KĂ€ed puusas oli seda kuidagi oluliselt lihtsam teha ja kĂ”ndimisrĂŒtmi hoida. Oli selline tunne, justkui kontrolliksin olukorda. Ei, teil ei ole lubatud vastupidist vĂ€ita st ei olnud kĂŒsimus praegu. 😊
Nii, aga mis ma kiusan, vĂ€ike tipukollaaĆŸ ka teile.

Kui alla minnes Kutilt kĂŒsisin, et kas tuleme veel siia, siis ta arvas, et vĂ”iks tulla kĂŒll. Nt Hr Kahemillisega. Ja siis peame tipus pikniku ka. Nii, et aprilliks pange vaim valmis, Hr Kahemilline ja CO. 😆😇 “Siis vĂ”tame rahulikult, siis meil pole kiire,” lohutab teid Kutt.
Ma kahtlustan, et see ei jÀÀ meil viimaseks selliseks matkaks. TĂ”si, siis peame veidi kaugemale sĂ”itma, samas on ka selle mĂ€e ĂŒmber matkaradasid sh ĂŒks ĂŒmber selle tipu, kus saame soovi korral “treenimas” kĂ€ia. Kutile igal juhul imponeeris see mĂ”te, et veel matkata ja ta oli mĂ€est, saadud kogemusest sh eneseĂŒletusest vaimustuses veel Ă”htulgi.
Äge ja vĂ€gev igal juhul. 💖 Olen meie ĂŒle uhke.

Ja autoga jĂ”udsime ka Ă”igeks ajaks Ă”igesse kohta ning saime selle sekeldusteta Ă€ra antud. GPSi eest saan raha tagasi, sest ĂŒtlesin neile, et kaardid olid uuendamata ning me ei kasutanud seda. Kes Eestis moblalevi ĂŒle vingub, siis tulge vahepeal Ć otimaale – siin saab interneedusevaba puhkust ikka pĂ€ris hĂ€sti. 😀 Lihtsalt ei levi piisava tugevusega igale poole, mistĂ”ttu saatis Waze (ĂŒks rakendus nutikas, kes ei tea) meid Ć otimaa vĂ€ikseid kĂŒlasid uurima. Selline ca 15 minutine ring. Kui see lĂ€bi sai, siis saatis uuesti samale teele. Keeldusime mitte just kĂ”ige viisakamate vĂ€ljendite saatel, sest kannikad olid aja nĂŒgimisest juba hellaks muutumas. 😅
Õhtu oli rahulik: tegin ise taigna ja Kutt kĂŒpsetas pannkooke. Suhtlesime kodustega, pesime pesu ja muud sellised kodused asjad. Natuke paberimajandust tegin ka, sellest ei pÀÀsenud. 😉

Leave a Reply