Vähese trenni viga🗻

🌄”Ei no tere hommikust! Kas nad kujutavad ette, et me käime selle mäe otsas ja tagasi kolme tunniga ära? Tundub uskumatu, aga elame näeme.”
Just sellise emotsiooniga vaatasin esimest korda Mither Trapi nimelisele mäetipule otsa, üsna selle jalamilt. Parkla oli selja taha jäänud ja vaim valmis.
🌞Ilm oli selleks retkeks ideaalne – kerge tuuleke, päikesepaiste ja öösel oli olnud külma, mis tähendas, et rajad olid kuivad. Vähemasti üles minnes.

🌄🏔

Aeg surus natuke kannaga kannikatesse ka, sest pidime rendiauto lennujaama hiljemalt kella 14.30ks tagastama, mis tähendab, et ca 30 minutit varuaega (elu on näidanud, et see kulub alati ära) ehk siis ca 13.30 hiljemalt peame liikuma hakkama.  Olime parklasse saabunud täpselt kell 10, aga veidi oli sekeldust parkimisautomaadiga. Jah, parkimise eest tuleb maksta, aga matkamine nendel Bennachie matkaradadel on tasuta. Neid on seal üsna mitu – alates 15 minutisest kuni päevateekonna pikkusteni.
Kusjuures parkimine ei ole kallis – päevapilet on £3, kolme tunni pilet kaks naela. Maksta saab ka krediitkaardiga, tavaline MasterCardi deebet parkla makseautomaatides läbi ei läinud. Sulas saab ka maksta, aga ainult müntides, paberraha vastu automaadid ei võta.🌄🏔

Sellist mägedes matkamist nimetavad kohalikud jalutamiseks ehk “walking”. Meie puhul oli asi jalutamisest kaugel, sest panime kohe korraliku tempoga udjama, pulss üles juba enne esimest tõusu. See video ongi päris raja alguses, kui oleme saanud esimese pilgu tipule visata.

Kel numbrid olulised, siis raja pikkus edasi-tagasi on 6km ja soovitatakse arvestada 3 tunniga. 🕒
Sellega me ka arvestasime, sest varasem mägedes jalutamise kogemus meil puudus ning teiste pilte ja kommentaare lugedes said jalga pandud kõvema tallaga jalanõud, sest tee on kivine. 👉See oli väga õige otsus, seda tunnistas Kutt ka, kui sellelt kaunilt jalutusrajalt metsa alla keerasime. Eriti ilmselgeks muutus see siis, kui latvadest kõrgemale tõusime. 

Raja kirjelduses öeldi ka, et Mither Trap pole küll teab, mis kõrge – vaid 518m merepinnast, kuid tegemist ei ole lihtsa rajaga, “samas on see jõukohane isegi 11-aastastele”, kirjutas üks Google’i kommentaator. Okei, etteruttavalt ütlen, et omal jalal kõndisid seal rajal meile vastu oluliselt väiksemad – 2-3aastasedki. Selliseid Eesti mõistes koolieelikuid oli seal ikka omajagu. Šotlased tundis ära selle järgi, et neil olid jalas lühikesed püksid ja/või T-särk. 😁😀
Tegelikult hoiatati raja kirjelduses, et võtke soojad asjad kaasa, sest mäe otsas on alati tuuline ja jahe, jah, isegi suvel. Kutt pakkis ka kohe alguses jope mulle seljakotti ja rühkis dresa väel edasi. Ma tegin hõlmad eest lahti. Võttis naha märjaks, aga parkat käe otsas tassida ei tundunud ka lihtsam.
Järgmise video tegime siis, kui olime juba latvadest kõrgemal ja ca 30 minutit kõndinud. Kui Kutt nägi, et ladvad paistavad, pistis ta jooksu. 🙈 Meie emotsioone ja energiataset näete juuresolevatelt piltidelt. 😂
Oigasin mõttes, samas olin tänulik, et tal on energiat. Tundus, et kõik, kellest me mööda läksime, andsid talle vunki juurde. Meist mindi ka mööda. Joosti, olgem täpsed. Jap, mõni teeb trenni niimoodi. Kuti jaoks oli tähtis, et meist mindi mööda vaid 4-5 korral, aga meie läksime poole rohkematest. 😂 Olgu see siis ka ära mainitud. See, et me niimoodi ähkisime, ja mul vahepeal pistma hakkas, oli Kuti arvates vähese trenni viga. Ei saanud vastu vaielda. “Jaa-hah,” kohmasin kahe hingetõmbe vahele.


Kutt oli hommikul kirja pannud 20 tegevust, mida saab teha nutikas plõnnimise asemel ja “jalutamise” ajal võrdlesimegi seda, et kui ta suudab sinna mäe otsa ronida, siis nutika kasutuse kontrolli alla saamine on käkitegu. Kusjuures, kui seal puude vahel mõtlesime, et on raske, siis see ülemine, kivine osa oli tegelikult palju raskem. Meil olid küll mõlemal tugeva tallaga jalanõud, aga mu põlved protesteerisid, kui järjest seda looduslikku treppi kõndisin. Otsisin kahutanud turbast pinda. Selles kohas sidusin ka Kutile salli ümber kõrvade – ta arvas, et ta on nüüd Must Ninja ja suudab kõike. Mu arust oli ta nende prillide, oma värvitud laka ja peapaelaga küll pigem rockstaar, aga otsustasin energia turnimisele säästa. Puhkepausid olid hea võimalus vaadet nautida. Ja see on seal võimas. “Polegi vaja kodust kaugele sõita, et ilusat Scotlandi vaadata,” teatas Kutt. Õige. See kaunis paik on me kodust vaid ca 45 minutise autosõidu kaugusel.

Selle matka (nimetagem asju ikka õigete nimedega, sest jalutame me pargis, ja jalutamine ei aja higistama) käigus mõtlesin palju ühe õppetüki peale, mis ca kuu aega tagasi mul programmis oli. Seal tekstiosas oli Bob Proctoril lause, mis mälu järgi võis olla midagi sellist: “Mäkketõus pole mingi sujuv liftisõit, aga tipp on sinu päralt ja vaade on sealt võimas.” Ma tahtsin seda vaadet. Ja selle me saime ka. Koos kõigi kaasnevate lisadega nagu 💨 jahe tuul, mis pani Kuti kartma ja vabatahtlikult jopet selga ajama. 😇 Tippu jõudsime vähem kui tunniga ja 2 tundi pärast starti sõitsime juba parklast välja.

Veidi enne tippu saime teada, et sellel mäel asus kunagi piktide kindlus. Arvatavasti ca 780AD. Piktid olid keltide eelkäijad. Kindluse müürijuppe ning ilmselt kunagi värav oli ka kenasti näha. Kutt nägi kividel ka mingeid kirjasid, ja see, et seal üleval kindlus oli, muutis selle mäe tema jaoks vägevuse skaalal palju ägedamaks. “Aitäh, emme, et sa mind kaasa võtsid, nii tore on,” ütles ta ühe puhkepausi ajal. 😇 Tippu jõudmiseks tuli meil Kutiga käed ka appi võtta st viimased meetrid läbisime neljakäpakil. 😄 Lihtsalt graniidilahmakad olid nii suured, et vaatamata batuuditrennide harkspagaatidele ei veninud jalad nii hästi, et oleks elegantse batuudihüppaja liigutusega järgmisele lahmakale maandunud. Vabandused, ma tean. 😎

Aga sellelt videolt on näha, kuidas Kutt samast kohast alla läheb. Ütlen ausalt, enamik rajapilte on tehtud alla minnes, sest üles minnes säästsime energiat. Jõime vett ja nautisime vaateid. Ja ähkisime. Okei, peamiselt hingeldasin mina. Mäletan paari hetke rajalt, kui Kutt oli ca 20 meetrit ette rebinud ja ma vaatasin üle õla, et jubedad tümpsud käivad, et kas keegi jälle tahab mööda joosta. Aga kui selja taga oli tühjus, siis sain aru, et see on mu pulss koos oma parima sõbra vererõhuga, mis ka põlvede kõrguselt kuklasse oli roninud. Leidis ka aja, ausalt. 😀 Ma otsustasin tema trampimisest mitte välja teha ja keskendusin sisse-välja hingamisele. Käed puusas oli seda kuidagi oluliselt lihtsam teha ja kõndimisrütmi hoida. Oli selline tunne, justkui kontrolliksin olukorda. Ei, teil ei ole lubatud vastupidist väita st ei olnud küsimus praegu. 😊
Nii, aga mis ma kiusan, väike tipukollaaž ka teile.

Kui alla minnes Kutilt küsisin, et kas tuleme veel siia, siis ta arvas, et võiks tulla küll. Nt Hr Kahemillisega. Ja siis peame tipus pikniku ka. Nii, et aprilliks pange vaim valmis, Hr Kahemilline ja CO. 😆😇 “Siis võtame rahulikult, siis meil pole kiire,” lohutab teid Kutt.
Ma kahtlustan, et see ei jää meil viimaseks selliseks matkaks. Tõsi, siis peame veidi kaugemale sõitma, samas on ka selle mäe ümber matkaradasid sh üks ümber selle tipu, kus saame soovi korral “treenimas” käia. Kutile igal juhul imponeeris see mõte, et veel matkata ja ta oli mäest, saadud kogemusest sh eneseületusest vaimustuses veel õhtulgi.
Äge ja vägev igal juhul. 💖 Olen meie üle uhke.

Ja autoga jõudsime ka õigeks ajaks õigesse kohta ning saime selle sekeldusteta ära antud. GPSi eest saan raha tagasi, sest ütlesin neile, et kaardid olid uuendamata ning me ei kasutanud seda. Kes Eestis moblalevi üle vingub, siis tulge vahepeal Šotimaale – siin saab interneedusevaba puhkust ikka päris hästi. 😀 Lihtsalt ei levi piisava tugevusega igale poole, mistõttu saatis Waze (üks rakendus nutikas, kes ei tea) meid Šotimaa väikseid külasid uurima. Selline ca 15 minutine ring. Kui see läbi sai, siis saatis uuesti samale teele. Keeldusime mitte just kõige viisakamate väljendite saatel, sest kannikad olid aja nügimisest juba hellaks muutumas. 😅
Õhtu oli rahulik: tegin ise taigna ja Kutt küpsetas pannkooke. Suhtlesime kodustega, pesime pesu ja muud sellised kodused asjad. Natuke paberimajandust tegin ka, sellest ei pääsenud. 😉

Leave a Reply