Kuidas see võimalik oli?

“1.01.2020. Ma olen nii õnnelik ja tänulik, et oleme nüüd siin, oma Šotimaa kodus ja mul on eneseteostust pakkuv töökoht, mis tagab mulle igakuise sissetuleku vähemalt £2000 kuus.” 💪🙏😍

Mu silme ees olid kujutluspildid müüdud majast ja sellest, kuidas me elame paigas, kus on ümber palju rohelust ja lähedal on meri. Kujutlesin end mõttes kuskile läänekaldale.

Sellise eesmärgi seadsin endale 5. novembril 2019. Kirjutasin selle üles, lugesin mitu korda päevas ja kandsin rahakotis, rahakoti vahel.

Praegu, kui käes on 1. jaanuar, elame tõesti rohelises piirkonnas ja ka meri on lähedal, kuigi Aberdeen asub idakaldal. 😉 Ma olen täiesti kindel, et ka see töökoht on minu jaoks siin olemas. Näiteks Aberdeeni Ülikoolis, kuhu olen juba kandideerinud. Minu õnneks on mu kogemustepagas mitmekülgne, mis võimaldab pakkuda tööandjale rohkemat, kui nad esialgu ehk eeldakski. Lähtun mõtteviisist, et lisaks isiklikule arengule on oluline ka see lisaväärtus, mida mina väljastpoolt tulnuna ettevõttele/asutusele pakkuda suudan.

Eilsest on mul olemas ka kohalik number, mis tähendab, et töö leidmine muutub ladusamaks: olemas on kohalik number JA aadress, kui pühad läbi, saan avada ka kohaliku pangakonto ja käia linnavalitsuses paberimajandust ajamas.

💛💛💛

Tehes vahepõike ja selgitades loo algust, siis kuidas see kõik nii juhtus? Oma pea ja oma jõududega vaevleksin selles puntras ilmselt edasi, aga minu ümber oli märkimisväärne kogus häid inimesi, kes mind vaimselt ette valmistasid. 🙏
Viimased tõuked minu mõtteviisi ja käitumise muutumiseks andsid mu hea sõbrants Liisu, kes ühe järjekordse halamisepisoodi käigus küsis minult, et mida ma tahan. Mida ma päriselt tahan. Vastasin, ta käskis seda teha. “Aaga..” alustasin ja Liisu lõikas mind poolelt sõnalt. “Ei mingeid AGAsid. See on SINU elu. Kaua sa ootad oma unistuste ellu viimisega?” Ja siis meenus mulle üks episood, kus olin tööl rohkem kui peaks rabelenud, kuid tänu ja preemia asemel sain lause: ise olid loll. Sama kehtib ka mujal. Meie lapsed ei täna meid, et me oma elu ja unistused nende nimel kraavi heidame. Me pole neile sel moel mingid eeskujud.
Aasta tagasi ma ei kujutanud isegi ette, et mul mingid eesmärgid võiks olla. Et neid üldse oleks VAJA seada ja millise muudatuse mõttemaailmas see kõik esile kutsub. Nüüd ma tean, et konkreetseid eesmärke seades aktiveeruvad ajus piirkonnad, mis seni on leebelt öeldes lihtsalt vedelenud.
Kuidas selleni jõudsin? Minu mentor, juhendaja ja tugi sel kestval teel on Kai Oja, kes on üks kolmest Eestis tegutsevast ProctorGallagher Instituudi juhendajast. Minu jaoks aitas see süsteem luua oma mõtetes korra ning leida selle, mis mu elus puudu oli. Õpetas aru saama, mida tegelikult tähendab lahti laskmine ning et egoism pole see, kui tehakse seda, mis tahetakse, vaid egoism on see, kui sunnitakse teisi tegema seda, mida ise tahetakse. Kõigile peavad jääma enda valikud. Endale ja teistele ka. Sellest aru saamine on muutnud paljud suhted minu elus paremaks.
Mis on selles programmis ja mõtteviisis ägedat, on see, et ka lapsed saavad sellest aru ja oskavad rakendada omal moel. Mul Kutt on näiteks palunud, et ma paneksin talle video, kus kõneldakse otsustamisest. Üht-teist on ta veel üle võtnud.

💙💙💙💙💙
Nagu eelmises postituses kirjas, siis aasta viimane päev algas varakult. Kell 5 kohaliku aja järgi oli uni läinud. Õhk tundus toas karge. Vaatasin telefoni. ASDAst ostetud laadija ei hakanud tööle. 2 protsenti vaid akut! Elu kiiremad liigutused ja panin ta läpaka külge laadima. Siis ruttu kütteregulaatori juurde. 13 kraadi! Midaaaa?!! Ruttu 22 peale ja vupsti teki alla tagasi. Ei noh, Lynn ju rääkis, et 3x päeva jooksul hakkab tööle ning et kui vahepeal külm hakkab, siis pane uuesti tööle või kruti kraade juurde. 
Küte on gaasiga. Lisaks sellele tuleb maksta ka elektri eest. Köögis on ka nõudepesumasin, see-eest kuivati ja pesumasin on garaažis. See vist pole midagi erandlikku siinkandis, sest naabritel on sama teema. Eile saime tuttavaks nii üle-ukse kui ka seinataguste naabritega. Noor pere pisikese lapsega ning veidi elukogenum pere 20aastase tütrega. 😎

Hommikul kella 9.30ks olid asjad lahti pakitud ja võisime hakata päeva eesmärke täitma: leida adapterid (vt pildil) ja osta juurde vajalik toidukraam.
Kuna Lynn oli näidanud meile ära ka, kuskohast lähevad bussid kesklinna ja kus on tagasi tulles peatus, siis bussi kasuks me otsustasime ka. Kutt mäletas teed superhästi. Mina kõhklesin palju rohkem, kas ikka on õige teeots. Tal on väga hea suunataju. Mul oli eelmisel õhtul küll pimedas tunne, et kõik majad ja tänavad on täpselt samasugused. 😆

Saime kahekordse bussi peale ja sealt nägi nii merd kui ka Doni jõge, millest eelmisel õhtul olime üle sõitnud. Kesklinna jõudsime ca 15 minutiga. Kas see linn just hõbedaselt helkleb, on iseküsimus, aga väga majesteetlikult ja väärikalt mõjub küll kõik.


Muide, kohalikud ise hindavad väga kohalikke kauplusi ja kauplejaid st suured ketid ei ole kohalike seas väga hea mainega. Arusaadav, need on ju igavad – igal pool ühesugused. Aga vaadake näiteks seda väikest kohvikut, mille teisel korrusel on raamatupood. “Oad ja raamatud”. Kiikasime sisse küll ka nendesse ketipoodidesse, et osta pisivahendeid kodu jaoks, aga adaptereid me nendest ei leidnud. Üks Debenhamsi klienditeenindaja oli ekstra sõbralik ning otsis välja, millisest poest oleks üldse mõtet neid küsima minna. Saime teada, et BOOTist, ja kõige suurem BOOT asub Aberdeeni nn märgi-kaubanduskeskuses Bon Accord’is.

Sel ajal kui Kutt kohalikega juttu tegi, vahtisin mina ehitisi. Sest on, mida vaadata. Ma vist olen mingis oma eelmistes eludes kirglik ehitaja või arhitekt olnud, sest mulle tõesti meeldib vaadata, kuidas hooned on ehitatud, millised on kaunistused ja märkan detaile. Kirikuteski käin sellepärast, et imetleda loomingut. Kirikutega on see teema mul ka veel, et Iirimaa ja Hispaania reiside ajal vaimustusin, kuidas kohalikud on andnud kirikutele-katedraalidele uue funktsiooni. Mõlemad ju padu-katoliiklikud riigid, aga kirikud toimivad kogukonnakeskustena st neil on palju sotsiaalseid, sh ilmalikke funktsioone. Hispaanias nägin, kuidas katedraalidest olid saanud muuseumid sh moodsa kunsti muuseum.

Eile nägin Aberdeenis hoonet, mis väljastpoolt oli kirik, mis kirik, aga uksel silt, et loss ja pakutakse kokteile. 😊 Seestpoolt vaatame selle üle mõnel teisel homsel, aga üllatusmoment oli enda jaoks küll suur.

Eemalt tundus nagu kirik, aga tegelikult hoopis kokteilibaar

Bon Accord tähendavat “hea tehing”. Meile puhul vastas see tõele, sest Kutt sai oma moblale uued kaaned koos pealmise kaitsekattega. Mõlema kohta öeldi Eestis talle, et liiga vana mudel, osta uus telefon. Siin pandi uued kaaned veel peale ka. 

Kutt on üsna šotlaseks kätte ära läinud. 😅 Ka sel ajal, kui tegin videod sellest kirik-kokteilibaarist, oli tema juba tänavanurgal mingi tädiga juttu ajanud. Klienditeendindajatega ajab ka juttu nagu kohalik. He’d ja she’d lähevad veel veidi sassi, aga üldiselt vinksvonks. Lihtsalt teemasid, millest rääkida, tundub vähe olevat. 😇

Jõuluturul ostsin Kutile kompsude tassimise motivatsiooni hoidmiseks saksa moodi kuuma koera ja noh, millega seda ikka alla loputada, kui kohaliku limpsiga, mis maitseb nagu Eesti Limonaad, kuigi värv on selline kärtsum. Sellesama limpsi ja kohalike küpsistega saatsime ka vana aasta ära. Ahjaa, paremal topsis on amarettoga hõõgvein, mis siin pole mitte glögi, vaid “mulled wine”. Ahjaa, paljaste varvastega ja lühikeste pükstega tüübi, kes õlut ostab, nägime ka ära. 😅😅😅
Pidin ikka mitu korda vaatama, kas näen õigesti. Päris paljajalu ei olnud – varbavaheplätud olid jalas.


Just seal kohalikul jõuluturul tundsin, kuidas see linn on mu südames erilise koha leidnud. Eks ma olen ju siin ja seal käinud, sh Šotimaal, aga tunne on hea ja õige. Jah, veidi vajab harjumist mõte, et elame linnas ja see on kodulinn. Jah, muidugi on siingi kodutuid, kes almust kerjavad, aga see andis võimaluse Kutile seletada, miks ma olen nõus raha andma tänavamuusikutele, aga mitte neile, kes lihtsalt istuvad, käsi pikas. “Anna neile õng, mitte kala,” ütlesin talle ja küsisin, kas ta mõistab seda lauset. “Anna tööd, mitte raha,” pakkus ta. Kiitsin ja selgitasin, et kui inimesele anda lihtsalt raha, siis ainus õppetund, mis ta saab, on see, et raha tuleb niisama.
Ahjaa, sooja vahvlit sõime ka, aga sooja nutellaga vahvel oli isegi Kuti jaoks liiga magus. 

Union Street ehk peatänav. 

Koju jõudes põrutas ta mänguväljakule ja jättis minu koju kokkama. 😅 Pidin ta üsna ruttu tagasi kutsuma, sest vaatamata korralikule šopingule, olime jätnud soola ostmata. Kui pipar jpt mahevürtsid olid mul Eestist kaasa võetud sh kuivatatud puuvilju ja ka kakao, siis soola tõesti ei võtnud. Aga talle väga meeldis Coopis ära käia. See on bussipeatuse juures ja kuna Kutt üsna hästi tajub, kus mingid asjad asuvad ning otsest keeldu tal ka üksi ringi tuiata siin pole, siis nii sai lihtsam. Õhtupoole tegime veel ühe tiiru ning sain aru, et järgmine kord usaldan Google Mapsi asemel oma last. Küll tema juba teab, kus McDonalds asub, kui see on kahest tänavaotsast ette näidatud. 😆

Õhtu oli üsna rahulik. Irn Bru ja kohalikud maiused. Ja ilutulestikku vaatasime aknast. Ajavahe on küll veel vaid kahetunnine, aga reisiväsimus on mul küll veel kontides. Tänane hommik algas kell 7, ja olemine juba tunduvalt parem.

Kohalikud traditsioonid ütlevad, et kui päeva esimene külaline on tumeda peaga mees, siis see on hea enne. 😆 Meil on vähemalt üks naaber tumedate juustega.

Tänane plaan on Põhjameri ära vaadata. Pidavat olema 20 minutise jalutuskäigu kaugusel. Näeme!

P.S Me kodu valvavad kolm koera, päkapikk, mereröövel ja siil. Oleme hoitud.

This Post Has One Comment

  1. Kai

    Nii vahva lugemine! Kõike seda vägevat, mida vähegi ette suudad kujutada. Kallistused Eestist. Kai

Leave a Reply