“Kas sa saad aru, mida me teeme? Me ei lähe reisile, me läheme päriselt ära?” küsin lennukis enda kõrval istuvalt 11aastaselt.
Kutt naerab lühidalt ja ütleb talle omase soojusega, et see on kolimisreis.🤓

Poolteist kuud on olnud VÄGA kiired ja uskumatu kiirtee kõige paremas mõttes. 24h pärast esimest blogipostitust tegin oma täiskasvanuea ühe olulisema OTSUSE iseenda heaolu silmas pidades. Ma olen uhke, õnnelik, tänulik ja elevil.

Kokku 24 aastat minu koduks olnud maja sai müüdud vähem kui 3 nädalaga. Kirsipunane neljarattaline leiab omaniku jaanuaris. Aitäh, Hr Kahemilline, kes Sa tema eest hoolitsed.🙏😍

Hommik on olnud varajane. Äratuskell Jurmala hotellitoas, kus olime kolmekesi veetnud täiusliku nädalavahetuse, helises 4:15.

Napp tund aega hiljem istusime autos ja pugisime hotellist kaasa pandud hommikusööki. Maitses hästi.

Lennujaamas tegime kompse vähemaks st Jurmalas kasutuses olnud asjad läksid ka suurde kohvrisse. 💼
Kokku tuli 55kg lubatud 2×23 asemel, aga kuna süsteem lärmi ei teinud, siis lisaraha meie käest ei küsitud.
Olin kohvrid ära kiletanud, kui check-in’is küsiti kohvrites olevate akupankade kohta.
Üks kindlasti on. Vist. Kummas kohvris, pole õrna aimugi. See tuleb välja võtta, oli karm korraldus, kui te ei taha, et turvateenistus teile helistama hakkab, kui nad kohvrit läbi valgustades selle leiavad. Oigasin mõttes ja suundusime laua juurde nr 1, kus see valgustamine kohe ära tehakse.
Olgu taevas tänatud ratastega kohvri leiutajale. Läbi valgustades selgus, et see akupank on liiga pisike, et seda näha oleks 🙈, küll aga tekitas küsimusi karvamütsi sisse pakitud Felix, mis ei ole mitte Põltsamaal tehtud toidutoodang, vaid üks Kutile kuuluv Tähtis Asi, mis on täisklaasist ja kerakujuline. Kaalub vähemalt kilo.
Tõstsime selle siis käsipagasisse ümber.

Lahkumine kallitest teadmata ajaks võib osutuda pisaraterohkeks ning kuna Kutt on tundliku närvisüsteemiga, saigi valitud Riia lennujaam, kus saatjate hulk piirdus ühega. Päris pisarateta ei pääsenud, aga mind lohutab teadmine, et Hr Kahemilline mõistis minu vajadust minna juba siis, kui mina seda veel varuplaanina nägin. 🤗💖
Me ei tea, mis saab aasta pärast, aga ma tean seda, mida mina tahan, ja seda on juba oluliselt rohkem kui aasta tagasi.

Turvakontrollis oli kah klassika: rihmad maha, saapad jalast, aga ikkagi hakkasin piiksuma. Tõmmati käelabad mingi masinaga üle, aga lähemalt ei uuritud.
Värava taga oli juba mõnus järts ootamas, seisime ja saime esimesena lennukisse. Sellel pildil lähevad lennukisse ka meie kohvrid.
Kui kõik olid juba peaaegu kohal, tuli üks “rõõmsa näoga” tõmmut sorti noormees ja teatas, et see aknaalune koht, kus Kutt istus, on tema oma. Kutt oli küll veits nördinud, aga saime hakkama. Sättis end pärast õhkutõusmist hoopis magama. Õnneliku näoga noormees akna all viibis ka enamiku ajast silmad kinni, seega nägi Riia ja Kopenhaageni tulesid täie raha eest. 😅😅😅

Kui broneeringu järgi oleks me lend pidanud kestma 1h ja 50 minutit, siis tegelikkuses oli see pigem 1h ja 15 min. Tuul oli lennujaamas tugev, ju see siis lükkas meid takka.
Kopenhaagenis oli meil 4h ja 15 minutit ooteaega. Tasuta wifi ja youtube abiga, natuke süüa ka ning eelteismeline sai oma aja ise sisustatud. Käis vahepeal vaatamas, ega väravat pole teada antud, aga lennujaamakaubandus jäi meist küll külastamata. Lennujaamas hommikusööki otsides põikasime O’Leary’se pubisse ka, tundus hea rahulik koht. Küsisime süüa, aga nad ütlesid, et kella 10st saab. Et praegu, kui kell on 8.45 võivad nad õlut ja veini pakkuda. Vastasin, et ise võtaks küll, aga Kutile on see kellaaeg liiga varajane. 😆 Maandusime lõpuks hoopis aknaalustel pinkidel, kus sai juhtme otsas ka olla ning LeLe nimelisest söögikohast saime võikud, kus tšilli meie jaoks vahelt ära korjati. Kuna mul pole Taani kroonidest õrna aimugi, siis ma ei oska vastata, kui palju selle kombo eest maksime.
Võiku vahel oli ohtralt porgandit ja sellerit, aga see kadus Kuti kõhtu väga kiiresti.

Umbes tund aega enne lennu väljumist saime teada, kuhu marssima peame hakkama. Jap, vahepeal oli passikontroll ka, sest tegemist ikkagi UK-ga. Kui maandunud olime A-terminali, siis uus lend väljus D-tsoonist. Kes on Kastrupi lennujaamas tihedamalt viibinud, need kujutavad seda veidi paremini ette. Teistel on puhas fantaasia töö.

Lend Kopenhaagenist Edinburghi oli nagu ikka pealpool pilvi – päikseline. Ruumi oli lennuki tagaosas rohkesti ning ka ökovõiku maitses hästi. Kutt teatas, et tema Edinburghi jõuluturust väga ei hooligi, läheme parem kohe koju. Nii ütleski.Pildilt on näha Šotimaa idarannikut, pilt tehtud mõni minut enne maandumist.

Kui Edinburghis maandusime, ohkas ta õnnelikult ja teatas. “Nüüd ei pea enam kuskile mujale riiki lendama, oleme peaagu kodus.”

Saime pagasi ruttu kätte ning suundusime trammile. Trammis märkas Kutt, et šotlased on hästi viisakad. Igal pool aitäh ja palun vabandust, samuti on tavapärane, et eakatele pakutakse istet. Keegi ei lärma ning trammis PEAB suured kohvrid panema selleks ette nähtud kohta. Meeldetuletus ka, et ära neid siis pärast sinna unusta. Kusjuures abi pakuti ka kohvrite paika sättimisel.
Kutt muutus veidi rahutuks ja küsisin naljaga pooleks, et kas energia ülejääk ja tahab kohvritega 2 km joosta. Ta vastas, et võib-olla õhtul hiljem. Aga ei olnudki vaja kaua oodata, kui trammijuht teatas, et katkine auto on trammiteel ja läheb mõnda aega, kuni liikuma saab. Kuna teadsin, et raudteejaam pole kaugel – vaid 2 peatust minna, siis otsustasime, et läheme jala. See “pole kaugel” oli poolteist kilomeetrit ehk 0,9 miili. Keri ülespoole ja loe üle, KUI rasked me kohvrid olid.
Kutt oli väga tubli! Ta tahtis jõuda rongile. Siht oli silme ees. Õnneks oli mul ostetud pilet, millega sai sõita terve päeva vältel st poleks ka midagi olnud, kui oleksime tund aega hiljem väljunud rongile läinud.
10 minutit enne rongi väljumist olime õigel platvormil. Siis avastasin, et oot- pileteid on vaja ikka füüsilisel kujul ka ning need tuleb masinast välja trükkida. Lähimad masinad olid 300m tagasi. Kutt jäi kohvritega perroonile, ise jooksin. Järts. Kolmest masinast töötas üks. Piletid sain kätte 3 minutit enne rongi väljumist. Tundsin taskus telefoni värisemist. “Kutt helistab,” mõtlesin, aga keskendusin jooksmisele. Seljakott seljas.
“Emme, tubli! Me jõudsime! Nüüd saame koju!”

Taaskord pakuti abi kohvrite paika tõstmisel. Rongisõit kestis ca 2.20 minutit, peatusi oli 6 või 7 ja selle aja jooksul käis mitu korda Javieri nimeline noormees jooke ja snäkke pakkumas. “Beer or wine?” küsis ta, kui lennukitest tuttava käruga mööda vahekäike liikus.
Avastasin, kui hästi Kutt inglise keeles suhtlemisega hakkama saab. Siinkohal kiitus ja tervitused tema inglise keele õpetajale Tiinale Paide Hammerbecki koolist. 🙏
Umbes tunni jagu saime hämarduvas, selginevas õhtus läbi rongiakna Šotimaad vaadata. Ülejäänud aja ajasime juttu, Kutt sõi kolmanda kanavõiku päeva jooksul (vahepeal oli üks peekonivõiku ka ja veidi magusat) ning 10 minutit enne 18 kohaliku aja järgi astusime perroonile. Elevus oli väga suur.

Taksojuhil, kuuldes, et tema saab meid esimesena koju viia, läksid õlad kohe laiemaks ja Aberdeeni murrak kraad kangemaks. Ütles, et tema on terve elu siin elanud, aga sellest, et linna vapil olevad tornid oleks mingi kolme mäe ja ehitisega seotud, 😀kuuleb ta küll esimest korda.

Taksosõidu ajal nägime ära ka uhkes jõuluvalguses peatänava, saime teada, et vana-aasta õhtul mängib seal bänd ning lastakse ilutulestikku.
Umbes 15 minutiga olime kohal. Majaomanik Lynn ootas meid juba. Laual värsked lilled, tervituskaart ja küpsisekaart. Kallistus oli soe ja meil oli tõesti siiras rõõm lõpuks kohtuda. Tunne oli, nagu poleks lihtsalt aastaid näinud. Kiiresti vaatasime maja üle. See oli isegi ägedam, kui piltidelt vaadates. Siis viis Lynn meid poodi, kuna meil oli vaja adaptereid, et saaks telefone ja ka läpakat laadida. ASDAst saime küll laadijatele uued otsad, aga mitte adaptereid. Need saime täna Aberdeeni kesklinnast BOOTSist.

Õhtul kella 20ks kohaliku aja järgi olime megaväsinud. Toiduasjad pani Kutt kappidesse ära ja sai taas Lynnilt kiita (esimene oli see, et sisse tulles kohe jalanõud ära võttis), et nii tubli ja tähelepanelik. Samuti sai tema inglise keele oskus kiita. “Ma polnud kindel, kas me üldse temaga suhelda saame,” avaldas Lynn mulle, aga Kutil soovitas edaspidi öelda, et oskab šoti keelt. 😇 “Fit like min” tähendab kohalikus keeles kuidas läheb ja “nae bad” (nei bäd) on, et hästi.

Kohvrid ja kompsud jäid hommikut ootama. Kaks kõnet Eestisse ja juba ma sukeldusin värskelt ostetud linade vahele täiesti uude, spetsiaalselt enne meid ostetud voodisse. Hommik algas minu jaoks kohaliku aja järgi kell 5.